Põrketeooria: V5 Ohvrid & kohvrid

 

 

Tänase päeva (14.12.20) poliitturu kliima  ilmestamiseks sobib hästi katke W Herrendorfi raamatust „Miks me varastasime auto“ (Eesti Raamat 2018 Lk 61), kus 14 aastane noormees räägib oma pere (õigemini kisklevate vanemate) eludünaamikast: „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.  Kusjuures ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest täiesti aru saanud. Midagi sellest asjast oli mulle kohe selge. Aga midagi ei olnud ka.“ Selline siis oli 14 aastase poisi arutlus pereenergiast. Õnnevalemist. Pean selle noore inimesega nõustuma, ka mina ei saa „täiesti aru“ ega üldse mitte, miks inimestel meeldib õnnelikud olla läbi õnnetuks olemise. Oeh, just selline pilt vaatab meile vastu tänase poliitturu olukorrahinnangus. Olla õnnetu, see on nagu kapital, mida saab vabalt vahetada võimu vastu. Hm, võimu aseaine?

 Strateegia: Õnnetuksolemise ümberjagamine

 Ei oska õigesti fikseeridagi millal see meiega juhtus, et me õnne tootmiselt (ja nautimiselt) rivistusime ümber õnnetuksolemise ümberjagamisele? Millalgi see juhtu, kuid millal me eesmärgiteelt mingitele õnnetuste kõrvalrajale eksisime?  Nüüd on iga edasisammu jaoks  vaja kõigepealt tohutute pingutustega jalg sopast välja tõmmata ja siis … katsuda ka kummik kätte saada ja niimoodi ikka edasi, ikka kaugemale eesmärgiteest. Ikka õnnetuma moega. Ikka sopasemalt. Ohvrite masendumeelne armee astub oma murekohvrit kaasa kiskudes lootusetuse silmapiiri poole? Poliitinimeste (ja ka osade massimeedikute) jutupunktidest jääb just selline kuvand.  Kuid see pole tõsi, kuid virisemine ja solvumine on muutunud kaubaks, moekaubaks. Mood on suures osas teadagi veidrus, mis võtab oma ratsionaalse kuju alles kandjate harjumisel sellega või selle hülgamisel. Tõsiasi on, et ilma raskuste ja tagasilöökideta poleks ka õnnetunnet, see oleks imallääge siirup, mille lõhn ise ajab juba öökima. No näete, juba leiaksime uue põhjuse pahuruseks – tülgastav õnnemagusus. Aitab selles soigumisest, alles olime krapsakad, indu täis, meile oli kõik võimalik. Nagu Vanaema Marie ütles „Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed“. Selline oli inimese arvamus, kes oli elanud rasket ja keerulist elu, kuid oli alati optimistlik, heatahtlik. Mnjah, ilmselt oli tema eluke liiga raske selleks, et raisku lasta kõige pisemgi õnne/ilu/rõõmu kübemeke, nüüd siis … Vastupidi? Kehv mood, ärgem harjutagem endale seda juurde. Nagu (jällegi) Vanaema Marie targalt märkis: „Ma kannata ära, teisel jääb halb mood juurde“. Tundub, et see halb mood ongi paljudele juba juured jäänud, sest halamine on muidugi tunduvalt kergem, kui millegi ehitamine/loomine. Näiteks meid oli töölt saadetud päevaks sõbraga Pirita olümpia purjeregati ehitustöödele. Ehhee, ega ehitamist muidugi ei olnud (me olime kontoriinimesed, mitte ehitajad), pidime ajutist sauna lammutama. No võtsime siis kanalisatsioonitoru nagu keskaegse taraani ja jooksime vastu seina. Sõber märkis elutargalt: „Lammutamine pole ehitamine, muretu ja kiire.“. Kui niimoodi edasi läheb oleme kõik (poliitinimeste meelest) lammutustöölised, ohvrid, ahistatud, kiusatud ja need teised kolesõnalised terminid ning … siis saabuvad poliitprintsid valgetel hobustel ja … Vabastavad meid (loodetavasti ei kipu magajaid suudlema , eriti epideemia ajal) või hoopis … kuritarvitad nad meie õigusi omal spetsiifilisel piiraval moel. Piirangud vabal moel? Ei tea, igatahes poliitinimesed kes on sünge/kurblik/nutunaise olekuga ei tekita usaldust, õigemini nii närtsinud olek ei tekita usaldust selle vastu, et nii (maailmavalust) piinatud tegelane jõuaks kuidagi meid edasi aidata, põrgatamisruumi tekitamisest rääkimata. Seega ärgem võtkem seda kurblikku ohvrihoiakut omaks, olgem pigem sohvrid – oma elu isejuhid.

 Treenides ennast õnnelikuks

 Kuidas selle õnnelikuks olemisega siis asjad on? Kas see on treenitav? Robert  Cialdini („Eelveenmine“ Pegasus 2017 Lk 131) toob huvitava vaatenurga õnnelikuks olemisele: „“ Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““. Ehhee, vahva ju, te peate vaid treenima. Kuid nii nagu dieedipidamine on ka tähelepanu suunamine õnnevektorile „veits“ pingutust nõudev, harjumatu. Tegelikult algab kõik sõnaseadmisest. Hea sõna on meeleolu ja hea keskkonna baastase. Teate küll, kõigepealt oli sõna … Robert  Cialdini raamatus „Eelveenmine“ toob välja, kuidas kujundada firma sisekeele elemente niimoodi, et see oleks kooskõlas organisatsiooni väärtustega. Firma SSM sõnastas seda niimoodi  „Tervishoiuorganisatsioonina oleme pühendunud tervendustegevusele, seetõttu ei kasuta me kunagi keelt, mis seostub vägivallaga. Meil ei ole bullet pointé; meil on information ponts. Me ei ründa probleemi, me läheneme sellele.“ Autor oli skeptiline sellisele, et sellised väikesed sõnamuudatused võiksid avaldada mõju inimeste mõtlemisele ja käitumisele. Kuid katse milles kaks rühma pidid koostama sõnadest lause, milles ühe sõnad andsid kokku põhiliselt agressiivsusega seotud lause ja teistel mitte, veenis teda sõna jõus. „Hiljem osalesid kõik katsealused uues ülesandes, kus nad pidid andma kaaskatsealusele 20 elektrišokki, kusjuures neil lasti endal otsustada, kui valulikud need šokid on. Tulemused olid muret tekitavad: eelnev kokkupuude vägivallaga seotud sõnadega tõi kaasa 48-protsendilise tõusu valitud šoki tugevuses“. Sellise avastuse valguses on vägivallatu keele nõue SSM-i puhul täiesti arusaadav. Tervishoiuasutusena peaks see lähtuma arstieetika põhiprintsiibist „Eelkõige mitte kahju teha““. (Lk 111). Samas ei olnud keelu all saavutamisega seotud sõnad, lihtsalt ähvardavaid assotsiatsioone tekitavad sõnad asendati saavutamisega seotud sõnadega, ehk ära räägi halba, ära tekita halba. Väga mõtlemapanev paralleel.

Tegelikult näeme me treeningu tulemusi ( nii nagu ilmselt ka Vanaema Marie juhtumi puhul) igapäevaselt, eriti vanemaealiste inimeste puhul: (Lk 129) „Vanainimesed meenutavad noortest sagedamini positiivseid mälestusi, mõlgutavad meeldivaid mõtteid, otsivad ja säilitavad soodsat informatsiooni, otsivad ja vaatavad õnnelikke nägusid ning pööravad tähelepanu ostetud kaupade plussidele.“

„Pange tähele, et vanemad inimesed suunduvad nendesse päikselistesse paikadesse äärmiselt tõhusa vaimse manöövri abil, mida oleme juba kohanud: nad keskendavad neile punktidele oma tähelepanu. Ja tõepoolest, kõige suuremat tujutõusu ilmutavad need vanainimesed, kellel on parimad tähelepanu korraldamise oskused (need kes on osavad seda suunama positiivsele ja seal hoidma.). Vanematel inimestel, kellel need oskused on kehvad, ei suuda kontrollida oma tähelepanu, et vabastada end kannatustest. Just nemad on need, kelle tuju vananedes halveneb. Olen valmis kihla vedama, et nemad on ühtlasi need, kes on andnud aluse ekslikule stereotüübile kergesti ärrituvast ja kibestunud vanainimestest, kuna pahurad inimesed torkavad lihtsalt rahulolevatest rohkem silma.“

„Küsisin kunagi professor Carstenilt, kuidas tal tekkis esimest korda mõte, et paljud vanemad inimesed on otsustanud oma järelejäänud päevad maksimaalselt ära kasutada, keskendudes positiivsele, mitte negatiivsele. Ta vastas, et oli küsitlenud vanadekodus elavat õde ja uurinud neilt, kuidas nad tulevad toime negatiivsete sündmuste (…) Õed vastasid korraga. „Oi, meil pole aega, et selle pärast muret tunda“. Carstensen mäletas, et see vastus viis ta segadusse, sest aeg oli ainus, mida pensionäridest õdedel, kellel puudusid töökoht, majapidamisülesanded ja perekondlikud kohustused, oli. Ent siis, mõttevälgatusega, mis pani aluse tema mõjukale ideele eluea motivatsiooni teemal, taipas Carstensen, et „aeg“, millest õed rääkisid, polnud mitte aeg, mis oli nende käsutuses mõnel konkreetsel päeval, vaid hoopis aeg, mis oli nende käsutuses kogu ülejäänud elu. Sellest vaatenurgast võetuna polnud daamidel mõistlik kulutada kuigi suurt osa neile veel jäänud ajast ebameeldivatele sündmustele.“ Vaat see on väärt tähelepanek. Ka meil ei ole aega tegeleda ebameeldivate küsimustega ja kuhu on jäänud põhimõte „Eelkõige mitte kahju teha“? Vaat niimoodi.

 Viljatu põllu võitlused

 Selle asemel, et seada järjekorda eksistentsiaalsed küsimused, on meie poliiturg kokku kogunud ilmatuma hulga vaenukive, mida siis naudinguga üksteisele (kuid tegelikult meile kõigile) kaela kukutada. Nagu märgib R. Jenkiins („Churchill“ Varrak 2011 Lk 737)  „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul pinnal.“. Nii ka meil, kitsas, viljatu … nägelemine.

 1951 a valimistel märkis W Churchill elutargalt, et: „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (Lk 747). Jällegi kurnavalt tuttavlik. Nagu märgitud, poliituru nägelemine pole mitte üksnes nende vaheline nägelemine, see patt nuheldakse lõppkokkuvõttes meie teiega kaela. Seda on ka märgata, sest paljud meist teiega ongi hakanud ennast ohvrina tundma ja kui ta ei ole ohver, siis ta mõtleb selle endale välja. Tänapäeval olla mitteohver on nagu poleks sa täisväärtuslik inimene. Olla normaalne on nagu puue? Pidage hoogu.

Kuidas võivad asjad paigast ära väänduda on ajalugu näidanud ebameeldivalt palju kordi. Harilikult mõtleme seejuures umbes niimoodi, et „Inimesed olid vanasti rumalad, harimatud ja uskusid igasuguseid jamasid.“ Ka õige, kuid tegelikkuses pole midagi muutunud, inimene on sama … mõjutatav. Nii heas kui halvas. Lugesin üht raamatut, kus tütar (kes ei saanud oma isaga läbi, kuigi isa oli püüdnud kindlustada nii tema õppemaksud, kui muud olmelised probleemid) esitas peale psühholoogi juures käimist isa vastu süüdistuse seksuaalses ahistamises. Kuigi isa eitas tõsimeelselt sellist ränka süüd, siis mõisteti ta ikkagi süüdi. Kogu perekond ja kogukond ütlesid sellest süüdimõistetud isast lahti. Elementaarne ju. Kuid umbes 10 aasta pärast sai tütar oma õuduseks aru, et mittemingit seksuaalset ärakasutamist pole toimunudki, see oli kõik psühholoogi poolne, kuidas seda viisakamalt öeldagi … kujundatud pilt. Või siis ühe „professionaali“ resultaadi saavutamise vajadus - ülipüüdlikkus seal, kus midagi leida ei olnudki. Kuna tütrel olid sisemised pinged ja nn siseviha, siis püüdis psühholoog sellest sotti saada. Nii jõutigi samm-sammult selleni et tütrele tundus, et kuna isa püüdis teda ühiskonnas õige joone peal hoida (kuid me kõik teame, et meie kasvueas on aeg, mil me ei taha mingit „joonepeal käimist“ harrastada, vaid kõike ise … untsu keerata), siis tundus et kõik maailma hädad tulevad isast. Mnjah, mage lugu. Tegelikult hirmutav hälbimine. Kuid see oleks olnud üksiklugu, siis see oleks juba olnud piisavalt hirmutav, kuid ilmnes, et see polnud üksiklugu

Y Slezkine („Valitsuse maja“ Varrak 2020 Lk 684) on toonud terve rea „süü tunnistamisi“ pinge all ja hiljem … Näide lähimineviku USA-st:  „Kui lastehoiu skandaal algas, hakkasid sajad täiskasvanud süüdistama oma vanemaid, et viimased on neid lapsena ahistanud. Augustis 1988 meenus Washingtoni osariigi Thurstoni maakonna abišeriifi ja sealse vabariikliku partei osakonna juhi Paul Ingrami tütardele – üks kahekümne ühe ja teine kaheksateistkümneaastane – ühtäkki, et isa on neid sellest saadik, kui nad olid veel  väikesed tüdrukud, regulaarselt vägistanud. Töökaaslaste ees politseijaoskonnas Ingram eitas mistahes süüd, aga lisas, et kuna tema tütred niisugustes asjadest rääkides ei valeta, „peab mul olema mingi tume külg, mida ma ise ei tea.““

 „Juuniks 1993 oli üle nelja tuhande USA lapsevanema saanud oma täiskasvanud lapselt süüdistuse, et vanemad on neid rohkem või vähem kauges minevikus ahistanud. Umbes 17 protsenti süüdistustest rääkis ahistamisest satanistlike rituaalide käigus.“

 „Enamik eksperte, uurijaid ja ülekuulajaid olid politseinikena tegutsenud terapeudid või terapeudi ettevalmistuse saanud politseinikud. Tagajärg oli inkvisitsioonile omane režiim, mille eesmärk oli leida unustatud mälestusi ja varjatud vaenlasi. Nende mälestuste ja vaenlaste arv kasvas otseses proportsioonis otsingutele tehtud jõupingutustega.“ (lk 685)

 „Istungil, kus kohtuotsus välja kuulutati, ütles Ingram: “Teie ees seistes seisan Jumala ees. Ma pole oma tütreid kunagi seksuaalselt ahistanud. Ma pole nendes kuritegudes süüdi.“ Ta mõisteti kahekümneks aastaks vangi võimalusega paluda armu kaheteistkümne aasta pärast. Ta oli vangis viisteist aastat.“ (lk 687). Mõtlemapanev? Küll, eriti kui vaadata ka meie süüdistus ja ohvrikultuse ärevusttekitavat kasvu.

 Šikk ohvripõlv

 M.  Manson on lahti seletanud (jälle kord) pseudoohvrite tekkimise mehhanismi („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119/120): “Kahjuks on üks interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see, et vastutuse lükkamine mõne teise rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi varem – ka kõige pisemate eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik süü/häbi mäng on saanud väga populaarseks, mõningates ringkondades peetakse seda koguni „lahedaks“. „Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias sootuks rohkem tähelepanu ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi sündmusi, pakkudes rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult ohvrina tunda, tänu aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“

 „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“

 „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“

„“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neile mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““ 

Selles arutluses on mitu sõlme, mida peab tendentside arenemisel aru saama. Esiteks on ohvriks olemine „moodne“, teiseks on tegemist mõnuainega ja kolmandaks „šiki ohvripõlve“ nautijad tõmbavad tähelepanu ära nendelt kes tähelepanu (abi ja tuge) vajaksid. Hullem veel, kogu Ühisruum puterdab mingisuguses segadikus olles imenud ära tähelepanu tegelikelt probleemidelt, mida on vaja lahendada.

 

Millest me alustasimegi? Õige - „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.“ See tundub olevat meie tänase tegelikkuse mudel – olla õnnelik läbi selle, et olla õnnetu? Prr, loodetavasti õnnestub seda trendi muuta, ma usun rohkem Vanaema Mariet: „Elu peab olema, tuli peab olema, ilm on kui roosiaed.“ (mitte segi ajada riigipea roosiaiaga). Jälle üks meie teiega valik tagasi või edasi põrgatamiseks.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

K Farrazzi, T Razz „Ei ühtegi einet üksi“ Million Mindset OÜ 2020

 

Lk  50 „Parim definitsioon eesmärgist, mida ühel konverentsil kuulsin pärineb üliedukalt ärinaiselt, kes ütles, et eesmärk on unistus, millel pole tähtaega.“

„Enne kui hakkame  eesmärke paberile ritta seadma, tuleks hoolikalt järele mõelda, millest tegelikult unistame. Vastasel juhul võime end leida olukorrast, kus teekonna lõpus jõuame sihtkohta, mis meid sugugi ei rõõmusta.“

A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020

 Lk 85 Darwinist „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“

Lk 119 „Paraku jõuab väljamõeldis üle maailma levida juba enne, kui tõdee hommikul uniselt silmad avab.“

 

V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020

 Lk 163 „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid se, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“