No nii, nüüd on see siis käes – uus aastakümme.
Kui te ei teadnud, et aastakümmet hakatakse lugema ühest, siis pole
sellest ka mingit lugu, see on lihtsalt üks neid inimlikke hulluseid,
kujutletava korra elemente, mida
nimetatakse kokkulepeteks. Ikka selleks,
et oleks üksteist kergem ja selgem mõista. Teisalt, võivad kokkulepped muuta
meie nägemispanoraami ahtaks piluks, justkui muud peale Bürokraatlike reeglite
maailmas ei kehtikski. Lugesin äsja J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020 lk 26/27) kes kirjutas: „ Oleme
siin kus oleme, ja näeme ainult seda, mida on võimalik näha. Aga intuitsioon lubab
meil praegu teada palju rohkem, kui näha suudame“. Intuitsioon on inimesi kogu
arengu jooksul kordumatuid kordi päästnud. Seistes kuristiku veerel ei hakka me
tegema keerulisi integraalarvutusi, me … tegutseme vaistlikult. „Hiljutised
mõõtmised näitavad, et see vaistlik reaktsioon käivitub 40 millisekundi jooksul
ohu äratundmisest. See on märkimisväärselt varem, kui te järsaku olemasolu
teadvustate. Teisisõnu teid päästab instinkt, mitte ratsionaalsed teadvustatud
mõtted kukkumisohust. Inimtsivilisatsioon tegi halva käigu, kui ta hakkas
intuitsiooni halvustama. Selleta me hukkuksime. Ehk nagu arvas Einstein: „Intuitiivne
mõtlemine on püha kingitus ja ratsionaalne mõtlemine ustav teener. Oleme loonud
ühiskonna, mis kummardab oma teenrit ja on unustanud kingituse.““. Ja nüüd kui
me asume keset kolmikkriisi, siis on intuitsioon üks äraütlemata vajalik
ellujäämisinstrument. Niisiis, olles astunud uude aastakümnesse mida ütleb
meile meie vaist?
Siis oli veel sõna „käitis“. Vikipeedia
sedastab, et: „Varasemas eesti keeles on ettevõtte sünonüümina
kasutatud ka terminit "käitis", alates 1950ndatest on terminist
"käitis" ettevõtte tähenduses loobutud.“ Sõna sisust on loobutud
küll, kuid … loodus teatavasti tühja kohta ei salli, tuleb välja, et ka sõnu
saab võtta taaskasutusse mini teise (jõukohase?) sisuga. Nojah, seesama
Vikipeedia annab teada, et sõna „käitis“ on omandanud järgmise uue tähenduse:
„Käitis on saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse järgi
paikne tehniline üksus, milles tootmine toimub keskkonnakompleksluba vajavas
tegevusvaldkonnas ning tegevuskohas tootmisega otseselt liituvas ja tehnilist
seost omavas muus tegevusvaldkonnas, mis võib mõjutada heite ja saastuse hulka.
Samas seaduses nimetatakse käitise valdajat või selle kasutajat käitajaks“ Käitaja?
Prr, nagu oleks ettevõtlus ise sõna sisu muutusega uputatud solgiauku. Kahju.
Peaksime oma sõnade (ja ka kõige muu) taaskasutusega olema austavamad nende
algtähenduse suhtes.
Hüvasti … Nokkija(d)
Mida
võiksime meie teiega uuel aastakümnel igaüks eraldi ja kõik koos Ise Arvata?
Teha? (Ja vastupidi, mida me peaksime mittetegema, mittearvama,
mittekaasaulguma?) Mis oleks see „midagi“, mis aitaks meid teiega igaüht ja
kõiki koos edasi? Hea küsimus, eks ole? Mõtlete nüüd, et banaalne? Ma arvan, et
mitte banaalne, vaid elementaarne. Me kõik mäletame riigipea Meri küsimust,
milline/mis võiks olla Eesti Nokia? See oli ilus metafoor, hea ja õige küsimus.
Õigeaegne. Soomlaste rehvivabrikust oli just saanud (tänu loodud keskkonnale, nutikusele
ja õigetele investeeringutele) maailma üks juhtivamaid mobiilitootjaid. Firma
jahvas raha enda, Soome inimeste ja riigi jaoks nagu muinassoome Sampo. Oli
mida eeskujuks seada. Natuke hiljem, kui me otsisime, kuid takerdusime iseenda
seatud bürokraatia ja kõige keelamise lõksudesse, ütles riigipea ikka visalt
(lausa jonnakalt), et: „Eesti Nokia on olemas, ta tuleb vaid üles otsida ja
Eesti heaks tööle panna." Asutigi otsima … jälle. Otsisime millisest
potikutehasest kullaveskit ehitada. Ikka ja jälle. Kuid … Siinkohal tuleb tunnistada nende otsingute mentaalset
piiratust. Ideelist piirangut. Sõnum mida meile toonane riigipea edastas oli
pigem selles, et me looksime vaba, sünergiliselt mõtleva ja tegutseva,
iseareneva ja kasvava keskkonna, mitte ei püüaks igast potikutehasest
rahaveskit aretada. Kuna me ei suutnud ühte ega teist (kuigi meil on olnud väga
avangardistlikke ja meeletu eduga üksikjuhtumid), siis hakati meil kasutama väljendit/üleskutset/eesmärki
„Eesti oma Nokiat“ kõige banaalsemal ja kohatumal, lausa pahelisel, moel. Väärt
ideed püüti pisendada/naeruvääristada, sellega et küll on hea, et meil pole
Nokiat, sest Nokia ju … põrus. Lõppude lõpuks. Õige, kuid seda … peale
paarikümneaastast rahasadu. Uppus. Parastavad, kahjurõõmsad raisakotkad
lendasid kohale ja asusid head ideed nokkima ja nokkisidki surnuks. Eesti Oma
Nokkijad (EON)! EONd on valmis iga ideed „ära nokkima“. Mis puutub Nokia käekäiku, siis uppus küll
(peaaegu), kuid midagi keskkonnalist oli alles, mis lubas tal uuel turul uue
tehnoloogiaga jälle edukamate ritta asuda (G5 seadmed). Ja see „värkvõrgu värk“
on tulevik ning puhas kuld. Nii, et tähtis on keskkond, mansa ja suund, need koos muudavad esialgse kvantitatiivse
liikumise uueks kvaliteediks.
Ütlemine,
et küll on hea, et meil teiega Nokiat ei olnud, mis kahjumisse langes ja
kõrbes, on mannetu eneseõigustus selle kohta, et me pole suutnud luua midagi
sama mastaapset. Sest vaadake, kuigi Nokia käis mingi aeg allamäge ja tegi põhjariiveka,
siis enne seda tootis ta paar aastakümmet kasumeid ja mis põhitähtis –
oskusteavet, mis settisid Soome majanduse
kõigisse tasanditesse. Nagu rikkalik teadmiste-, oskuste- ja kullavihm, mida Soome
Ühisruum sai kasutada iseseisvalt ja jätkuvalt ka Nokia madalseisu ajal. Meie
leiutasime Nokkijad. Iga idee nokitakse ribadeks ja parastatakse, et oligi
selline väetikene. Kahju, raisatud energia. Lõpuks jäävad ka EONd nälga. EONd lennake minema - head teed.
Selline lugu juhtus meil ühe teise põhjanaabrite
eeskuju meile juurutamisega. Nimelt olid soomlased loonud ühe huvitava
instrumendi, õigemini arengu jätkuveski
SITRA (Suomen itsenäisyyden juhlarahasto),
sellise Soome Innovatsioonifondi (sõltumatu avalik sihtasutus, tegutsedes
parlamendi otsese järelevalve all) . Selle eesmärk on edendada stabiilset ja tasakaalustatud
arengut Soomes, kvalitatiivset ja kvantitatiivset majanduskasvu ning
rahvusvahelist konkurentsivõimet ja koostööd, toetades projekte, mis
suurendavad majanduse tõhusust, parandavad hariduse või teadustöö taset või
uurivad tuleviku arengustsenaariume . Ja mis peatähtis Sitra toimib nii mõttekoja
(NB!) kui ka investeerimisfirmana. Kuigi Sitra asutati
juba 1967. aastal Soome Panga koosseisus , riigi 50. aastapäeval, siis suurem osa tema sihtkapitali väärtusest tulenes 1992.
aastal Soome parlamendi annetatud Nokia (sic!) aktsiatest. Sitra tegevuse
sõltumatuse aluseks on tema rahastamismudel,
mis ei sõltu riigieelarvest (ega ole valitsuse ees
vastutav) vaid tema tegevust rahastatakse sihtkapitali kasumi ja
tegevuse kasumi põhjal. Seaduse kohaselt tuleb vahendeid investeerida
turvaliselt ja kasumlikult. Sitra sihtkapitalilt naaseb keskmiselt umbes 30
miljonit eurot aastas. Rahastu ei kuluta põhikapitali ega saa maksudest
saadavat valitsuse rahastust. Nämma! Küll
tahaks sellist arengumootorit omada. Meie teiega tegimegi peaaegu sama (praktiliselt läbi koopiapaberi) luues
Arengufondi, kuid … Pilvepiir unustas, et lame (tegelikult tükiline) kopeerimine
ei too edu, sellele koopiale tuleb elu sissepuhumiseks püstitada vajalikud
sihid ja ülesanded. Omamoodi sihid ja ülesanded. Kuid seda ei tehtud ja areng
valgus laiali, arengu kiiruse arvel. Kui areng toimus mitte nii kiiresti (ja
Nokia laadset rahaveskit polnud seda ka toetamas) ja asutaja ise ei asunud
struktuuri tegevust täpsustama ja kaitsma, siis asusid ametisse EONd ja SuperNokkijad. Ja nokkisidki ära. Ainult, et tegelikkuses
oli lahjades tulemustes süüdi Pilvepiir ise (e. asutaja), kes ei osanud
tegevust suunata, kui mitte arvata seda suunist, et tehke midagi minge kuhugi.
Läksivadki… Suunata tegevus teatavasti
annabki mingi suunatu hägusa tulemuse. Võib-olla ka tulemusetuse, kui
see ei ole esialgselt soovitud suund. Siis otsustaski Pilvepiir, et kuna ta ise
ei saa aru, mida ta tahab või kuhu jõuda, tuleb Arengufond tuttu panna, korrastatud
arengu juurutamine välja juurida. Nii
tehtigi. Arengu arendajatest jäid vaid seirajad – Arenguseire Keskus. Nüüd nad
siis seiravad – teevad „puhast“ staabiuuringut (millest mõned on päris nutikad).
Mõttekoda kadus ülepea ära. Arengu planeerimine ja tõukamine …see algmõte
ununes Pilvepiiril reaorganiseerimise käigus sootuks. Mnjah, ütleme niimoodi, et selleks pole
ülesannet püstitatud, kuid piilurid/seirajad on oma staabitöös täitsa usinad. Aga fondivärk? Mis sellega juhtus? Arengufondi tütarettevõte
AS Smartcap anti koos õiguste, kohustustega ja Arengufondi investeerimiskapitaliga
üle sihtasutusele Kredex. Kuid Kredex on … Kredex. Ka vajalik
instrument, kuid hoopis teistsugune instrument. Aga mõttekoda meil pole.
Kuigi
Arengufondil oli mitmeid puudusi ja kasvuraskusi, siis ärgem unustagem ka
säravhetki, millest oleks võinud kasvada midagi enamat kui seiramine. Vast
ainus tõsine pikaajaline visioon Ühisruumi strateegiliseks planeerimiseks tui
just sealt nimetusega „Eesti
kasvuvisioon 2018“. Tulemuseks oli jagatud (sic! Mitte ühine vaid jagatud!) arusaam
maailmas edukast ja koduselt armsast Eestist ning selleni jõudmise teedest.
Mnjah, võib-olla selles nende „saatuslik viga“ oligi, et neil oli visioon? Nüüd
on
seirajad ja on krediteerijad - mõlemad riigieelarveliste vahendite tarbijad.
Iseseisvust nagu Sitral uusmoodustistel ju pole. Järjepidevust ka mitte,
mõttekojalisusest rääkimata. Nagu osundas J. C. Maxwell
„21 vääramatut juhtimise seadust” (Thomas
Nelson, Inc Lk 171): „Nende
ebakindlus tegi neile teistele volituste andmise võimatuks. Lõpuks õõnestas see
nende endi juhipotentsiaali, lõi ümbritsevate inimeste elus kaose ja kahjustas
organisatsiooni. (…) Mulle meeldib, kuidas president Theodore Roosvelt seda
sõnastas: „Parim tegevjuht on see, kellel on piisavalt mõistust, et valida häid
mehi tegema, mida ta tahab tehtud saada, ja piisavalt enesevalitsust, et
hoiduda vahele segamast, kui nad seda teevad.”
Millest
me tänasel päeval, uue aastakümne
künnisel räägime, mida arutame? Mis teile esmaselt meelde tuleb? Kas kanda
maski , kas pidu võib pidada, kas lapsed jäävad tobuks kui kool on „kaugjuhitav“,
kas … Massimeedikud ja poliitrobotid ketravad neid teemasid päevast päeva ja
meie nagu Pavlovi koerakesed reageerime instinktiivselt ja arutame sama usinalt
…sülg nirisedes mõnuootuses suunurgast. Mida me arutame? Millist „mõnu“ võib sellisest
otsustamatuse arutamisest saada? Millised on meie teiega teadmised nendes
valdkondades, et me nii kirglikult viskume arutlustesse? Ühtede arvajate
vahendatud teooriad, mis on „telefonimängus“ isegi esialgse arvaja mõtte ümber
pööranud. Hea näide J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ (Varrak. 1999 Lk 275) „“ Kas teie
ei tea ka keemiast mitte midagi?“ „Ei,“ vastas ta. „Aga teie?“. Järsku tundus
see kõik väga naljakas. Mitte ükski meist ei teadnud kõige vähematki sellest
asjast, mida me arutasime. Joan, Humphrey, Bernard ja mina, kõigil ülesandeks
langetada valitsuse poliitikat puudutav
ülimalt tähtis otsus – ja terves Ühendatud Kuningriigis ei olnud sellist
nelja inimese rühma, kes oleks selles küsimuses vähem kompetentne olnud.“ Kui
arutajad võivad vahel pidada „staabiõppusi“ aladel millest nad mitte midagi ei
tea, siis minister võiks siiski toetuda ekspertidele, eriti kui ta valdkonnas
just väga tugev ei ole, kuid: „Miks sina arvad, „ pareeris Sir Wally
emotsionaalselt, „ et mida vähem ekspert sina oled, seda tõenäolisemalt on just
sinul õigus?“. Mina ei ole ekspert. Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen
ekspert. Nii ma ka ütlesin. „Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse
asjade üle otsustama nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“ (lk
287). Nii arutatakse ka meil täiesti pööraste teooriate üle millest meil
mingeidki teadmisi pole, liigutame lihtsalt õhku. Sellistel puhkudel tuleb ikka
ja jälle meelde president Obama kokkuhoid otsustustes, isegi ülikonnavalikul,
et otsustusenergiat hoida tarvilike otsuste jaoks.
Arutame ja arutame, kuid unustame eneste
ümber vaadata. Läti, Leedu, Prantsusmaa on jõudnud (peaaaegu) komandanditunnini. Aga viga
oli selles, et mingil momendil (või ka momendiks) mindi ülbeks (kui kordajanumbrid
olid madalad) ja arvati, et ollakse „paremad“ kui teised. Ei olnud, loodus
tuletas kiiresti meelde põhireeglid. Rumeeniast meil palju ei räägita, kuid seal on olukord päris kehvake, ainult üks inimene perest
nädalas võib poodi minna ja koerajalutus… Koerajalutus on seal tõeline vabaduse märk, sest
koera võib jalutada. Ehhee, inimest ei või jalutada, kuid koera võib. No see
ütleb Ühisruumi ja mõttemudeli kohta paljugi. Kuid Rumeenias on perekondade
meelismänguks kujunenud tikumäng, kes tõmbab
pikka tikku … see saab minna koerajalutajaks. Ah jaa, koeral peab olema
dokument, et tegemist on õige koeraga, õige omaniku küljes, mitte mingi „alatu
businessiga“, koerarendi vormis. Vaat
selline maailm. meie pahandame iga piirangukese üle, loodetavasti ei lähe looduse vastu liiga ülbeks. Oleme katseajal.
Kas ka meie oleme looduse vastu „ülbeks“
läinud? Hm. Meie samal ajal arutame et kas kirik, kõrts ja kool on turvapaik
või mitte? Ja siis läheb lahti propagandameistrite tulevärk, kes üksteise võidu
kiidavad, et just nende promotud kohtades on täiesti ohutu. Kostub kõige
pöörasemaid argumente, kuid inimesed on segaduses. Segadus tekitab uusi vandenõuteooriaid
ja need … järgmisi. Veel pöörasemaid. Hm, tundub, et see mis vanasti suurt küla
iseloomustas ja mis pidi oleme – kirik, kool, kõrts – on asendunud tänapäeval
uue kolmainsusega – kirik, kontsert, kino. Kummaline valik, kuid … Usu küsimus
nagu öeldakse.
Kui nüüd reaalsusse tagasi tulla, siis jutt
ei käi praegu üksikisikute (ega juriidiliste isikute) kasumitest, mugavustest,
vaid meie teiega eksistentsis. Tegeleme vaidlemisega vaidlemise pärast, kuid
samal ajal toimub igal ajamomendil tohutult (ka meditsiiniväliselt) muudatusi. Me
võime oma tühja toimetamisega need muudatused maha magada. Sellest oleks küll
kahju.
Mudel ja intuitsioon
Kuigi kõrged analüüsimajad kinnitavad üha
uuesti ja uuesti, et midagi hullu pole
tulemas varsti-varsti on uut tõusu oodata, siis põhimõtteliselt on neil õigus.
Kunagi tuleb kellelgi tõus, kuid et see tuleb sel aastal ja üldine, siis …
Siinkohal tuleb meelde meie pere oma maja ehitus, mil sõber küsis: „Millal
valmis saab?“. Vastasin spontaalselt, et – jõuluks. Täppi läks … viis jõulu
hiljem olime kenasti sisse kolinud. Vaat selline lugu. Nii, et tõus tuleb,
tuleb teisel poolaastal, kuid ärge rikkuge mõnusat prognoosi ära
liigkonkreetsete tärminitega. Uut on
küll oodata, kuid tõusevad need, kes on ajakohastunud (ja neil kellel on
eelnevatest eduaastatest varu olemas), kuid suur osa meile harjunud majandusest
… laguneb algosadeks, et seda rekombineerimise korras uuesti üles ehitada. Tundub,
et see vaatenurk on nii analüüsimajadel, kui administratsioonidel lokaatoritelt
kadunud. Muudatused võivad olla sunniviisisliselt kiired või planeeritult
sujuvad. Tõsi on, et „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune
läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse
suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu
teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida,
siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“ (N.J. Goldstein, S.
J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008 Lk 73).
Samas, tundub, et me pole ära õppinud seda hobuse
juhtimise peent kunsti, näiteks „räägime“
me juba paarkümmend aastat sellest, et meile ei jätku IT spetsialiste. Paarikümne
aastaga oleks võinud hea „hobujuht“ muuta IT meie haridussüsteemis teiseks
kirjaoskuseks, kuid haridussüsteem toodab ikka mingit pudru-mudru. Samas homse
kirjaoskuse valdajaid on äsjaste uuringute järgi ikkagi 8000 inimest puudu. „Ent eriala haridusega spetsialistidest on karjuv puudus
ja seda tühimikku ei suuda Eesti koolid ega ümberõppeprogrammid ei lühemas ega
ka pikemas perspektiivis täita. Sel aastal koostab kutsekoda OSKA suure IKT
valdkonna prognoosi, kuid juba on teada, et puudu on tuhandeid tarkpäid.“ (ÄL
4.01.21) „Karjuv puudus“, „tühimik“, „ei suuda täita“? Täiesti arusaamatu, kas
haridushobused kepslevad niisama koplis, oma lustiks või püüab keegi neid ka pöörata õiges suunas?
Kui „TransferWise’i Euroopa personaliosakonna juhi Jana Padabedi sõnul areneb
TransferWise nii kiiresti, et järgmisel aastal luuakse üle maailma 750 uut
töökohta. Need lisanduvad 2200 olemasolevale töötajale. Eestisse kavatsetakse
värvata 165 uut inimest.“, kui lisada siia BMW arendusüksuse Eestisse loomise
kava (u. 2000 iteisti), siis … Tuleb küsida, kas me oleme üldse võimelised uute
arengutega kaasa minema? Me tõdeme tuima ükskõiksusega, et meil on 8000 iteisti
puudu ja … Kuid kas keegi on mõelnud sellele, mida tegelikult tähendab 8000 iteisti puudumine? See tähendab kümnete
nutikate ettevõtmiste ärajäämist või nurjumist, meeletut võimaluste kadu, nii
majanduses, teaduses kui meditsiinis. Pea igas valdkonnas. Kui meil oleksid need
8000 iteisti (+ eksponentsiaalsest kasvust tekkivad kordistavad vajadused),
siis meie SKT oleks … eee … võimas. M a ei tea kas just esimese viie seas, kuid
tootlikkus ei tilpneks küll mingi näruse 75% EL keskmise kandis. Ja selline
kadu toimub iga aasta eksponentsiaalselt jääb kasutamata 8000+ ideed. Kohutav.
Nagu märgitud, tänapäeva arengud on eksponentsiaalsed, magame ühe arenguringi
maha ja olemegi 10 arengutaset maas. Lihtne. Keevitajate ja ehitajate puudusest
saame me aru, kuid kullasoont ei tunne ära? Piinlik. Võib-olla just seda suutmatust tunnetades
veetaksegi meid arutlema selliste banaalsuste üle kas maskikandmise kohustuse
kehtestamine on põhiseaduslik või mitte. Kui me niisama otsustamatult jätkame
siis on meil varsti väga palju ülejäävat otsustusenergiat, sest obamalikku
otsustusenergia kokkuhoidu ei lähe meil vaja, meil on vaid üks ülikond (seegi
närune), kuid see ei tulene valikust, vaid vaesusest. Kui me praegu kohe oma IT
ettevalmistust järje peale ei saa, seda teiseks kirjakeeleks ei muuda, siis
pole meil ka mingit asja 5G ehk värkvõrgu maailma. Vabandust, asja küll on kuid
tarbijana mitte turu kujundajana.
Perroonirahvaks?
Nagu märgib Y. N. Harari („Homo Deus. Homse
lühiajalugu“ PM 2018 Lk 285), siis: „21 sajandialguses on arengu rong taas jaamast
väljumas ja arvatavasti on see viimane rong, mis peatusest Homo sapiens veel
lahkub. Need kes maha jäävad, ei saa kunagi teist võimalust. Et kindlustada
istekoht selles rongis, peame aru saama 21 sajandi tehnoloogiast, eriti aga
biotehnoloogia ja arvutialgoritmide mõjust. Need mõjud on palju võimsamad kui
omal ajal aurumootor ja telegraaf ning neid ei kasutata üksnes toiduainetes,
tekstiilis, sõidukite ja relvade tootmiseks. 21 sajandi peamiseks
tooteartikliteks saavad kehad, ajud ja meeled. Lõhe nende vahel, kes oskavad
kehasid ja ajusid toota, ning nende vahel, kes seda ei oska, on mitu korda
suurem, kui Dicensi Inglismaa ja Mahdi Sudaani vahel. See kujuneb koguni
suuremaks kui erinevus Homo sapiens´i ja neandertallase vahel. Arengu rongi
pardal olijad omandavad 21 sajandil jumaliku loomis- ja hävitamisvõime, samal
ajal kui jaama maha jääjad seisavad silmitsi väljasuremisega.“ Praeguse
tegevususinuse järgi tundub, et meie jääme sellele perroonile (isegi märkamata
et MEIE tulevikurong on lahkunud. Meie arutame kas Põhiseadus luba meil maskide
kandmise kohustust kehtestada ( ja muid jaburaid küsimusi). Samal ajal kui
mitte keegi ei aruta selle üle, et seesama Põhiseadus on lubanud muuta
kinnistuomanikud pärisorjadeks (teoorjuse vormis) kohustusega koristada riigi
ja valla omanduses olevatel maadel. Kui
Põhiseaduse tõlgendus lubab pärisorjust, siis … Kõik teised arvamised on
täiesti tühised ja mõttetud. Lõpetame need. On tähtsamaid küsimusi. Muudatused
tabavad meid kas ootamatult või oodatult, kuid muudatused tulevad. Krt, rongist
maha jääda ei tohi, see ongi selle aastakümne põhiülesanne. Ehk toetudes M. Perarnau („Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016 Lk
290) kirjutatule: „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu
loomad.“
Isegi proosalisematel aladel kui ITK on muudatused vältimatud. ÄP 27.12.20 kirjutab, et: „Ryanairi
juht Michael O’Leary ütles intervjuus Financial Timesile, et 30 aasta jooksul
pole ta niisugust puhastust lennunduses näinud kui nüüd. Tema sõnul on
võimalused palju suuremad kui pärast majanduskriisi või 2001. aasta 11.
septembri terrorirünnakuid.“ See, mida O´Leary ütles lennunduse kohta, kehtib
pea kogu majandustegevuse paleti kohta, toimub puhastus. Ja kuigi kõrged analüüüsimajad
arvavad et „Selle aasta teises pooles peaks Eesti majandus olema tagasi
kriisieelsel tasemel“ (AP 5.01.21), siis on see väga vähetõenäoline. Kui
situatsiooniruumi staabiõppuste täistossutatud ruumist välja tulla, siis avaneb
heledas päevavalguses (isegi kesktalvel) hoopis teistsuguse pilt – vapper tühiseis.
Vapper, kuid kurnav. Majanduse paljud valdkonnad on kurnatud. Põhjalikult. Senised õigeaegsed Dr Riigi abimeetmed on
aidanud paljusid ettevõtjaid esilaines ellu jääda, kuid samas hägustanud
majandusseisu tegelikku pilti. Võib arvata, et mõned tegevusvaldkonnad lööb
täiesti kiilaks (ei taha ära sõnada, kuid eks me kõik aima kus hoitakse viimase
väega, viimase võimaluse eksistentsist kinni), mis tähendab, et tekkivad uued
võimalused, uued tooted ja uued turud. Millised need turud võiksid olla? Kõik
tooted/teenused oleks ju justkui tehtud. Nagu üks tark inimene ütles Amazonist
paremat Amazoni ei tehta. Ka kevad näitas, et põhiliselt püüti juba olemasolevaid
teenuseid mugandada (äpitaksod, toidukullerid, internetikaubandus). Kõik tehtud
vägisi ja vaevaga. Aga midagi põrutavalt uut? Nojah, hea vabandus on ju see, et
ei saanudi midagi „vaud“ teha, sest … 8000 iteisti … Teate isegi. Kuid on
tuhandeid valdkondi, kus on tühja maad küllaga. M. McKeown („Kogu tõde
innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 53) annab järgmist nõu: „Konkureerimise juures
on üks probleem. Te leiate enda kaklemas ühe ja sama ruumi pärast. Ühel ja
samal territooriumil. Nagu koerad ühe kondi pärast. Miks mitte leida endale oma
nišš? Kuskil, kuhu konkurendi huvi ei ulatu. Kuskil, kus saad teha head tööd
inimeste jaoks, kes soovivad seda osta.” „Tehes seda, mida nemad ei tee, lood
oma idee kasvamiseks ruumi. (…) Mõtle välja – mida konkurendid teha ei taha,
kuna see on nende jaoks igav, vähendab kasumit, on vastukarva või tundub
lihtsalt tobe.”. Vaat niimoodi, otsige igavaid ja tobedaid tegevusi ja teil
läheb hästi. Mis aga puudutab analüüsimajade ennustust, et rikkad muutuvad
veelgi rikkamaks ja vaesed veelgi vaesemaks, siis see on klišee, mis oleks
justkui ässitus, kuid ei avalda seda, miks selline asi võimalik on. Esiteks
kõik rikkad ei saa rikkamaks, usutavasti on neid eilisrikkaid, kes homme on
vaesunud sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid. Nad käivad meie seas, kuid me ei
tea veel et need on vaid tühjad kestad, mis seisavad püsti vaid isiklikul au ja
uhkusetundel (paljud neist enestestki veel ei tea). Teiseks on tänane „rikkus“ paljuski
illusioon, sest tegelikult pöörleb kogu tsirkus krediitidel, kui muusika vaikib
siis kukub kõik kokku. Kolmandaks (ja see on eriti tähtis), need kes muutuvad rikkamaks siis muutuvad nad
rikkamaks vaid selle tõttu, et nad on leidnud/leiutanud uue meile teiega
vajaliku toote, mida me ostame. Nad rahuldavad meie vajadusi/kirgi/veidrusi.
Tubli, saage selle kolmanda teguri kandjateks.
Valede lõhede kalavetel
Sellisest jaotusest selgub, et:„Ometi pole
naised ainsad, kes läbirääkimiste laua taga endaga manipuleerida lasevad.
Jalamatiefekt on needus, mis painab mõlemat sugupoole andjaid. Mitme katse
käigus on nii meessoost kui naissoost andjad olnud nõus tegema suuri
järelandmisi, et jõuda kokkuleppele, mille vastaspool rahule jääks ja seda
isegi siis, kui neil oli käeulatuses märgatavalt paremad valikud.“
„Selgus,
et andjate sissetulek oli ligikaudu 14 protsenti väiksem kui vähem andjatest
kaaslastel. Andjaks olemine läks neile aastas maksma ligikaudu 7000 dollarit.
Kui eri sugupooli puudutavad andmed lahku löödi, selgus et sissetuleku puhul
oli kaotus andjatest meestel kolm korda suurem kui andjatest naistel. Naissoost
andjad teenisid keskmiselt 5,47 protsendi võrra vähem, kui nende kaastöötajad –
aastane palgaerinevus oli seega 1828 dollarit. Meessoost andjad teenisid aastas
keskmiselt 18,31 protsenti vähem kui nende kaastöötajad ning nende
palgaerinevus aasta peale oli 9772 dollarit.“ Niisiis kas me otsime ja püüame
paigata lõhet vales kohas?
„Lähtudes
USA sotsiaalkaitseameti poolt alates 1992 aastast kogutud andmetest jagasid Venti
ja Wise kümneks võrdse suurusega rühmaks ehk detsiiliks. Esimesse detsiili
kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam (…)
Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587
dollarit, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem
kui kümnes detsiil (1 637 428)
Aga
kui nad uurisid jõukuse jaotumist detsiilide sees võrdlemaks inimesi, kes umbes
ühepalju teenisid, olid tulemused päris šokeerivad.
Viienda
detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli tõepoolest
741 587 dollarit. Aga kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase –
ulatus 15 000 dollarist 450 000 dollarini. Teisisõnu tuleb tõdeda, et
kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse
sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30 korda rohkem raha
kui kõige vaesemad. Ning selline üldine muster on nähtav igal sissetulekutasemel.
(…) isegi esimeses (ehk kõige madalamas) detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek
on riiklik toetus, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See
on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“
„Stanfordi
õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid
samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad
taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ Nii, et olenevalt inimtüübist, tema suutlikkusest
taltsutada oma raiskamisiha taltsutada. Ka huvitav ja kasulik teada. Üldiselt
tuleb nõustuda W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 309)
kontsentreeritud kuid täpse formuleeringuga: „Tema valikuks on elada kas vaese
pensionärina või vaeselt pensionini.“. Loodetavasti ei kukkunud teie
ettekujutatav maailm nüüd kokku, sest olete aastakümneid kirglikult püüdnud
parandada seda mida polegi vaja parandada ja jätnud parandamata need vedrud,
mis võiksid edu tuua.
Kui
me neid tõsiasju teame, mis on meie soorituste tegelikeks põhjusteks, siis on
meil kergem ka õigeid lahendusi leida. Vana hea „kadunud võtmete otsimine
tänavalaterna alt“ ei pruugi anda tulemust, eriti siis kui need võtmed läksid
kaduma pimedas põiktänavas kolm kvartalit eemal. Ja selle koha peal oleks tore,
kui meil oleks olemas mõttekojad (mitte ainult kaklusklubid), millistes saaks arutada
tegelikke probleeme ja leide tegelikke lahendusi.
Eeltoodu
on vaid paar näidet millesse me oleme kaevunud täis võitlusindu ja
õiglustunnet, kuid mis ei pruugi olla üldse need teemad mis tegelikult vajavad
läbikaalumist ja parandamist. Mida ütleb siinkohal meie teiega intuitsioon?
M
Lewis „Wall Streeti pokker“ ÄP 2020
Lk
148 „Raha tehti seega aina peenemate analüütiliste vahenditega. Küll aga ei
muutunud rafineeritumaks maaklerite käitumine. Iga edusammuga turutehnoloogias
astusid nad inimarengus sammu tagasi.“
J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak.
1999
Lk 405 „Ausalt öeldes, härra minister, ma
tahaksin omada sellist töökohta, kus ma ei peaks kulutama lõputut hulka aega
informatsiooni, mis ei oma mingit tähtsust, edastamiseks teemadel, mis on
täiesti ebaolulised, ja inimestele, kes ei ole sellest vähemalgi määral
huvitatud. Ma tahaksin tööd, kus saaks ka midagi saavutada, selle asemel, et lihtsalt
tegutseda. Ma olen tüdinenud paberimäärimisest.“
Lk 406 „Aga ma ei palunud teil enda eest
lahingut pidada. Ma ei ole sugugi meelitatud mõttest, et peaksin kuuluma mingi
kahekümne viie protsendi kvoodi alla. Naised ei ole mingi alaväärtuslikud
olendid ja mulle ei meeldi, kui minusse patroneerivalt suhtutakse. Mul on
kahju, kuid te olete täpselt samasugune paternalist ja šovenist, nagu kõik
ülejäänudki. Ma lähen kuhugi, kus minusse suhtutakse kui võrdsesse, kus aluseks
võetakse minu kui isiku omadused“
V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015
Lk 163 „Viia rahvas tuleviku poole, milles
igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või
lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest
võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“
Lk 186 „Nõukogude Liidu ja kogu sotsialistliku
leeri rahvad mõistsid: me jääme maha ning
s e a l on elu parem. (…) Mis siis teha? Tarvis oli midagi välja mõelda,
et seal muutuks sama halvaks kui meil. Või isegi halvemaks. Selleks tuli
Lääne-Saksamaa panna sotsialistliku arengu teele, langetades selle elatustaseme
Ida-Saksamaa standarditeni, aga veel parem – Nõukogude Liidu tasemele või veel
madalamale.“
Lk 151 „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti
Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole
tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga
mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed
ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. (…)
Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab
bürokraatia võim“
No comments:
Post a Comment