Põrgatamisteooria V1: Rekombineerimine

 

Niimoodi, Põrketeooria võimalused on suures piires läbi katsutud, mille tulemusena võib teha kokkuvõtte, et kui me mängu strateegiat ei muuda, kolmikkriisi kõigi kriisidega eraldi ja kõigiga koos aktiivselt ülesmäge põrgatama ei hakka, siis Põrketeooriast lähtudes põrkub kõik allamäge … üha suurenevate hüpetega. Võib öelda, et sellisel juhul toimub põrkamine meie tahtest sõltumatult ja vääramatult  eksponentsiaalses taktis. Kehv lugu? Just seepärast peame mängu strateegiasse tooma esialgu aktiivse taktika ja seejärel minema üle uuele intuitiivsele strateegiale. Ehitame senise Põrketeooria alusele Põrgatamisteooria, kui aktiivse tegevuse

Vaadake, tõsiasi on see, et meil teiega on aktiivseks põrgatamiseks kõik vahendid olemas, tulemus oleneb vaid  nutikast materjalikasutusest – rekombineerimisest. Kuidas siis nii? Me kuuleme iga päev, et meil on puudus sellest ja tollest ja siis veel ….

Tegelikult pole me „puudulikkuse teooriast“ lähtudes saanud aru maailma toimimisest – see on üks pidev rekombineerimine. Taaskasutuse suurvorm. Nagu väljendus M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 Lk 28): „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” Muide samuti taaskasutuslik idee sest F Johansson raamatus „Medici efekt“ (Pegasus 2008 Lk 2) toob rekombineerimise näite 15 saj Itaaliast: „Selle raamatu idee on lihtne: kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest.

Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ Kusjuures just Leonard da Vinci võis olla kõigi aegade suurim ristmikel kõndija (ja renessansiajale sisu andnud mees). Ta uskus, et millegi läbinisti mõistmiseks tuli vaadata seda vähemalt kolmest erinevast vaatepunktist.

 Uskumatult täppi pandud, lihtne ja … innustav. Mida meile siis öeldi? Hm, et elu on üleüldine taaskasutussüsteem? Kui niimoodi nüüd mõelda, siis oleme me kõik ise ja meie ideed veidi … taaskasutatud (et mitte öelda välja alasti tõde, et täiesti taaskasutuse ja taastaastaastaaskasutuse uhked tulemid), aatomeid ju kuskilt juurde ei tule. Ühest küljest nagu … noh pelutav, võib-olla isegi solvav, et me polegi kogu oma ilus ja tarkuses täiesti uued, isegi sündides mitte, kuid siiski … me oleme (nagu märgitud) unikaalsed. Teisalt on selles mõtteviisis üks lohutav sõnum, nimelt,  et meie algosad pannakse kunagi uuesti kokku ja loodetavasti veel paremas kvaliteedis , tarkuses ja ilus. Lootma ikka peab. Ühesõnaga rekombineerimine tulgu ja rekombineerimine saagu … elu normiks.

 Arengukoridorid

Niisiis kähku rekombineerima. Kuigi kiire on, väga kiire, siis on selge, et kiirelt pöörata Ühisruumi pole tõenäoline. Kui me seda tahaksime teha, siis kaasneks sellele sund, isegi vägivald, kuid vägisi tehtud asjad pole kunagi hea lõpuga ega saa armsaks. Edukaks ka mitte. Iga asi/protsess peab küpsema, et selleks üleüldine rõõm tõuseks. Niisiis, tundub niimoodi, et Ühisruumi parimale võimalikule arenguteele suunamiseks peab pigem looma paar suunavat arengukoridori, mis piisava järjepidevuse juures annavad (justkui iseenesest) Ühisruumile  edasikäigu, mõistmise ja  võimendava jõu rekombineerimiseks. Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus, meditsiin, kultuur ja tuhat teist  tegevusvaldkonda, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste  arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt (sh loovuse suunamist) ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks ning vaba loovuse arenguks. Seega tegemist oleks muutumise võtmega või kolme vaalaga, millegi muutumise äratõuke paiga sarnase asjandusega. („Bürokraat, võim ja Vanaema“ Eesti Digiraamatute Keskus 2012). Tundub ju nämma, kuid …

XXXX

(KÕVER KÕRVALLUGU: Keskkonnast, poliitturu keskkonnast

Ei tahaks tõsist tulevikuarutelu poliitturu soustiga ära rikkuda, kuid poliiturg on just see plats, kus lepitakse kokku edasised arengud või taandarengud. Ilma poliitturu otsuseta jääb kõik vaid õhu võngutamiseks.  Samas poliituru olukorrahinnanguta liikuma hakkamine on täpselt sama nagu ilma geoaluseta (ja –uuringuta) maja ehitada. Põhi peab kindel olema. Just selleks, et leida tehnilis/tehnoloogilised lahendused edasiliikumiseks, kus vaja seal tunnel läbi mäe ehitada, kus vaja ebakindlasse pinnasesse vaiasid rammida. Seega midagi ei jää üle, meie teiega peame teadma millised on (poliit)keskkonnalised olud liikumissuunal, sest vastavalt ikoonilisele poliitevangeeliumile „Jah, Härra Minister“ (J.Lynn, A. Jay Varrak. 1999 Lk 267) võib juhtuda, et meil teiega on õigus, kuid: „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad?“

Mis tähendab, et kui meie teiega peame arengu poliitinimestele magusmaitsvaks ja häälterikkaks muutma. Teisiti ei tule lihtsalt välja, see on peaaegu põhiseaduslik reegel.

 Kuid kas Pilvepiiril on sellist tahteühtsust, et midagi tõsist ette võtta? Nüüd ja praegu? Viimased arengud poliitturul on näidanud, et loota Pilvepiiri nii äkilist indu (lausa kooskõlalist plahvatuslikku meie teiega elu mõttekamaks muutmisel),  pole põhjendatud. Nagu juristid ütlevad, et siin pole tegemist õigustatud ootustega.  Pigem jätkub nii, et: „See oli ikka vana tuntud „N.I.H.“ sündroom: mitte-siin-leiutatud (Not Invented Here)“ J. Carlton „Apple“ K-Kirjastus 2000 Lk 295). Kuid N.I.H. sündroom pole ainuke takistus, olukord Pilvepiiril on läinud veelgi pingelisemaks.

Tundub,  et kaabuvahetustrikk(mustad kaabud marssisid välja, punased kaabud sisse) tekitas Ühisruumi pigem ussitamist juurde, mitte ei vähendanud pingeid. Miks? Elementaarne Kõik poliitturu osalised on suuremal või vähemal määral solvunud, duubeldades seda veel kogu Ühisruumis levinud „šiki ohvripõli sündroomiga“, siis saamegi supersolvunud Pilvepiiri (peaaegu igaüks eraldi ja enamvähem kõik kokku). Esiteks on konservatistid solvunud, kuna tunnevad ennast (ja ka väljenduvad valjusti) reedetutena, teiseks on kurakäelised kibestunud, kuna uue administratsiooni kokkupanekul ei tulnud nemad üheski koalitsiooniskeemis jutukski, Maaisa pidukond on solvunud, sest on kahes eelmise administratsiooni kokkupanekul ( ja sellest kahe eelmise lõhkumises) olnud võtmepidukonnaks, Edasipoole pidukond on pea kahe aasta jooksul (ja sellele eelnenud kahe aasta jooksul) o-positsioonis istudes enesesse kogunud nii palju hapuks läinud solvumust ja jõuetusetunnet, et see pööratakse nüüd ilmselt täie jõuga (mõnuga?) täitmisele, Kahevahel pidukond … Kahevahel pidukond on ainsana rõõsa ja rahulik, nemad saavutavad läbirääkimistel (nagu siiani kuulda on olnud) kõik oma eesmärgid, milleks ÜmarKOLE (ümmargune koalitioonilepe) kindlasti ka palju lisavõimalusi pakub.  Nagu viimasel ajal ikka kasutab Kahevahel pidukond taktikat kaks sammu edasi, üks tagasi, mille bilansiline väärtus on (märkamatult) üks samm ikkagi edasi oma eesmärkide poole. Mis aga puutub Pilvepiiri töövõimesse, siis … Raskeks läheb, väga raskeks läheb. Nagu märgib D Rumsfeld oma raamatus  „Rumsfeldi reeglid“ ( PM 2020 Lk 184): „Ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad väga arukad inimesed.“ Prantsuse suursaadik F De Rose“ Mnjah, need järjestikused obstruktsioonipillerkaared, mida kurakäelised koos edasipoolsetega konservatistidele lahkelt (koos praktiliste õpitubadega) selgeks õpetasid, saavad kardetavasti usina õpilase poolt innukalt ja täie mõnuga kasutatud ja ka ära kasutatud. Korduvalt. Ühesõnaga järgmise Poliitturu hankeni Pilvepiiri komplekteerimiseks tuleb meil läbi ajada ülitoksilises keskkonnas. Kahju. Aeg ja energia kaovad … Võimalused ka

Kummaliselt hästi sobib meie teiega olukorda ilmestama  Briti mereminister Winston Churchill innustunud kirjaread enne I Ilmasõda: „Kõik kisub katastroofi ja hävingu poole, „kirjutas ta 28 juunil oma abikaasale. „Olen elevil ja õnnelik.””  (C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 434). Mis sellest välja tuli teame tagantjärele tarkusest kõik. Siiski … Selline olukorrahinnang ja kõrvallugu siis. Kõrvalloo lõpp

 XXXXX

 Tõeline rekombineerimine: Hariduse eri

 Tagasi, õigemini edasi, meie arengukoridoride manu. Niisiis milline võiks olla tõeline rekombineerimine? Kui eelpool sai tõdetud, et rekombineerimiskoridorid võiksid olla haridus, majandus ja avalik teenistus, siis arvate ilmselt, et alustan majandusinimesena …majandusest. Ei arvanud ära. Kuigi majandus on kõige alus (minu kui arveametniku arvates), siis saab see edasi areneda vaid siis, kui meil on kasvatatud ette põlvkond ajastukohase haridusega initsiatiivikaid loovinimesi. Miks? P.F. Drucker („Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk152/173) toob välja, et: „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.”  “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud riigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.”. Vaat selline lugu

Meie praegune  haridussüsteem ei vasta homse maailma nõuetele. See ei vasta isegi tänase nõuetele. Majanduse seisukohalt on haridus/teadus ja loovus tähtsad sest nagu väidab Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 223) on tegemist ressursi: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“. Teadmised on kõige alus, tuleviku põhiressurss.

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ (EKSA 2017 Lk 240/248) on veelgi konkreetsemalt esile toonud teadmiste ja heaolu seosed: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“

 „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus, teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid. Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse. Paljudele on lihtsalt mugavam ja moraalselt rahuldavam otsida heaolu erinevuste põhjuseid pigem ekspluateerimisest ja möödaniku ebaõiglusest kui ühiskonna praegusest haridustasemest.“

 Hariduslik ja institutsionaalne kriis

 Vaat selline lugu, kuid need on teatud säravad mõtteavaldused on teatud mõttes tagasivaated või õigemini konstateering, mis on tegelikult olnud meie viimase aja kiire arengumudeli aluseks, kuid kuidas on homsega? Sellega mida meil meeldib planeerida. Strateegiaid tehakse ju kümneks aastaks ette, isegi maakondlikke bussihankeid tehakse kümneks aastaks. Kas keegi suudab ette ennustada, milliseid teadmisi meil oleks vaja 10-20 aasta pärast? Ega vist, kuid noori õpetame ikka vanade käsulaudade ja meetoditega. Isegi sellistest igapäeva asjadest nagu lepinguõigus või rahakasutus, mida vajab tänapäeval iga inimene, on nad pehmelt öeldes nõrgad, muust keerukamast rääkimata. Selleks et seda hariduslikku puuet tasandada on otsustatud tekitada üha uute järelvalveametite tekitamisega. Täiesti valetpidi arengud. Milleks luua katkiseid vaase, et neid siis „riiklikult“ kokku liimida? Täiesti arusaamatu, nagu massiline karguparaad. J. Medinal  („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 74) toob siinkohal välja veel ühe haridussüsteemi jäikusest tuleneva ressursi raiskamise valdkonna: „Mul on meie koolisüsteemi puhul paar muret. Praegune süsteem põhineb ootustel, et teatud vanuse saabudes tuleks saavutada teatud õpieesmärgid. Ent puudub põhjus uskuda, et õpilaste ajud nende ootustega arvestaksid. Ühevanused õpilased on väga erineva intellektuaalse tasemega. Sellised erinevused võivad väga palju mõjutada õpilaste sooritust tunnis. Seda on kontrollitud. Näiteks pole umbes 10 protsenti õpilaste ajud piisavalt valmis, et nad suudaksid lugeda vanuses, mil me seda neilt ootame. Paindumatu mudel, mis põhineb pelgalt vanusel, ei sobi kindla peale ajubioloogiaga kokku ja töötab selle vastu.“ Kahju. Kui arvata, et tervelt 10% õpilasi on edasises elus kogenud edasijõudmise raskusi seetõttu, et süsteem on liiga jäik, siis … milleks meile selline „süsteem“?

Huvitava põike probleemistikku toob H Rosling „Faktitäius“ (Tänapäev 2018  Lk 238): „Maailm muutub aga pidevalt ja võhiklike täiskasvanute probleemi ei lahenda järgmise põlvkonna õpetamine. See, mida te maailma kohta koolis õpite, ei ole 10 või 20 aastat pärast lõpetamist enam aktuaalne. Nii tuleb meil leida võimalusi ka täisteile õpetasime. Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse mõni viga. Te saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest tahame asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ Nii, et uuendagem oma teadmisi ja vaadake, et olete õige GPS sisse lülitanud sest: „Suuri muudatusi on alati raske ette kujutada. Ent see on kindlasti võimalik ning minu arvates saab see teoks kahel lihtsal põhjusel. Esiteks on eluga toimetulek faktipõhises maailmapildist rohkem kasu, täpselt nagu GPS on kasulikum linnas õige tee leidmisel. Teiseks, ja see on tõenäoliselt olulisem: faktipõhine maailmapilt on mugavam. See tekitab vähem stressi ja lootusetust kui dramaatiline maailmapilt, lihtsalt sellepärast, et dramaatiline on liiga negatiivne ja hirmutav. Kui meie maailmapilt tugineb faktidele, näeme, et maailm ei ole nii halb kui tundub – samuti mõistame, mida saame teha selle üha paremaks muutmiseks.! „ (lk 242)

 Suur Nihe

 Selle koha peal tuli mul meelde M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 317): „Brown annab koos raamatu „The Power of Pull“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““

 „Mälusopist kerkib üles see, mida ütles Vicki Buck, kui Uus-Meremaa Kuninganna Charlotte´i väinas purjetasime: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““ John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“

Just see ongi probleemi iva, me õpetame inimestele üha uusi kargukasutusreeglistikke, käsutäitlikkust, abiootust, mitte loovust ja taaskasutuslikku rekombineerimist. Nii, et arutada administratsioonide tasandil selle üle, et lapsed jäävad tobuks kuna nad on paar nädalat või kuu kaugjuhitaval õppel, on probleemi olemuse mittemõistmine ja aegunud süsteemi reanimatsioon. Viga on selles, et tööstusrevolutsiooni ajastu on läbi, alanud on uus ajastu: „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““ (lk 314) See tõdemine haakub hästi kolmanda koridori teemaga  ehk avaliku teenistuse ja riigireformi hädavajalikkusega.

 Uus geoloogiline ajastu

 Meie koolid ja institutsioonid on tööstusrevolutsioonile vastavad koolid ja institutsioonid, kuid teadus tehnika ja majandus on juba järgmises geoloogilises ajastus. Mis mõttes geoloogilises ajastus? Kuskohast see veel tuli? James Lovelocki raamatu „Novatseen“ (PM 2020 lk 11) eessõnas kirjeldab B. Appelyard  uut geoloogilist ajastut niimoodi. „Novotseen on nimi, mille Jim annab uuele geoloogilisele ajastule planeedi ajaloos – ajastule, mis järgneb 1712 aastaga alanud ja peagi lõppevale antropotseenile.“ Olen kindel et enamus meist teiega polnud kuulnud ei midagi antropotseenist ja seda vähem novotseenist, kuid selle (raamatu kirjutamise ajal 99 a) äärmiselt mitmekülgse ja mõtteerksa teadlase mõttejadale tasub pöörata tähelepanu. Tõsist tähelepanu. See pole mitte ainult mõtterida, vaid teatud punktiir võimalikku tulevikku. Milline areng või valik on õige ning millised tuleks üle vaadata on meie teha, kui me ennast liiga kinni ei pitsita olemasolevatesse vormidesse ja loogika süsteemidesse (a´la kitsel on neli jalga, järelikult on see koer kits). Näiteks „Keerulised kõnesüsteemid ja kiri teevad meid loomade hulgas ainulaadseks, kuid mis hinnaga? Mulle tundub, et kuigi suuline ja kirjalik suhtlemine alguses inimese ellujäämisvõimalusi parandas, on see olnud kahjulik meie mõtlemisvõimele ja lükanud edasi novotseeni tõelise esiletõusu. Kuidas võis kõne, see evolutsiooni suurepärane and osutuda ebasoodsaks? Minu arvates põhiliselt seetõttu, et muutis lineaarse mõtlemise dogmaks, lubades intuitsiooni halvustada. Olen leiutaja ja tagasi vaadates mõistan, et peaaegu kõik mu edukad leiutised on mulle pähe tulnud intuitiivselt. Ma ei leiuta, rakendades loogiliselt teaduslikke teadmisi. Aga ma teadvustan, et nende teadmiste olemasolu ajus toob need kuidagi intuitiivselt kokku leiutiseks.“ (Mul on kuri kahtlus, et olen vähemalt ühe sellise intuitiivse leiutise oma kits-koer loogikaga maha surunud. Kahju. Piinlik ka). Vaat selline lugu. Teadmised on loomulikult vajalikud, kuid intuitiivsust seda enam. Just seda peame me ka haridussüsteemis kasutama, eriti kui arvestada, et meie järgnevad põlvkonnad võivad suure tõenäosusega elada ja töötada uues geoloogilises ajastus.

 Y. N. Harari on kirjutanud: „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ Ja  „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. (310/311). Siin me nüüd oleme ristteel ja … teadmatuses. Vaid kaks asja on teada, paigalseis tähendab tagasiminekut ja tagasiminek on …tagasi minek.

Eespool konstrueeritu on üks võimalikke arenguteid, tüüpiline juba olemasolevate ideede taaskasutus ehk rekombineerimine. Proovige ka, võimalik, et ... harjute ära ja siis hakkab meeldima.

Järgneb ….

 

Targutusi:

F Forsyth „Šaakali päev”

 Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.”

 

         Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016

 Lk.35 „Põhimõtteliselt on astronaudid teenindustöötajad – me oleme rahva teenrid, valitsuse töötajad, kellele on antud ülesanne teha midagi keerulist meie riigi inimeste nimel“

Lk 47 „Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“

 

 

      Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016

 

Lk 153 „Kui Bloomi meeskond maailmaklassi pianistide ja nende vanemaid intervjueerima hakkas, ootas neid ees järgmine üllatus. Pianistid polnud oma klaverõpinguid alustanud silmapaistvate klaveriõpetajate käe all. Tavaliselt võtsid nad alguses klaveritunde mõnelt naabruskonnas elavalt õpetajalt. (…) „Teaduse vaatenurgast paistis asi sedamoodi, nagu oleksid uurijad avastanud, et maailma kõige kaunimate luikede esivanemad pärinevad laudaõue kanakarjast.““

Lk 151 „1960 aastal tuli edumeelne psühholoog Raymond Cattell välja intelligentsuse investeerimine teooriaga. Ta pakkus välja, et just huvi millegi vastu on see, mis sunnib inimesi investeerima oma aega ja energiat mingite kindlate oskuste ja teadmistebaasi arendamiseks. Nüüdseks on leitud veenvaid tõendeid, et andekuse väljakujunemisele eelneb huvi. Tuleb välja, et motivatsioon on põhjus, miks inimestel üldse mingil alal andekus kujuneb.“