Apteegijahi hooaeg

Juuraajastu õigusriigist e. tugitoolimaratoon sprindi ajaga

 

 „Õiglus on õilis daam ja täie õigusega kujutatakse teda seotud silmadega. Niisiis mitte pimedana, sest selles seisnebki erinevus: tal on side silmadel ja ta ei näe nii kaua, kuni ta näha ei taha. Siis aga võib ta selle ära võtta ja … Ja mis siis juhtub, kui ta selle ära võtab? Missuguse kohtuotsuse ta langetab, kui ta näeb?” J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982 Lk 115

Apteegid, see on teema, millest ei tahaks kirjutada, nagu O.L. „Suves” Tõnisson ütles, et läheks päris kottost ära. Aga seda lausrumalust vaadates, milles asjade algne mõte justiitskomposti väljal kaduma on läinud, ja edasistes vaidlustes ikka rohkem kaob, ei saanud pidama. Andestage. On lausa uskumatu, kuidas üks tavaline regulatsiooniküsimus mattub huvide ja õiguse ajamise lademe alla, niimoodi, et asja põhiolemus – inimeste parem teenindamine, tema tervis,  on vaidlustuhinas täiesti kaotsi läinud.  Jäänud on vaid hulk õigust –  „apteegiõigust”,  „õigusapteegid” jne.

Reguleerimine on üks „triki värk”. Sellega on sama lugu nagu ravim asjatundmatu inimese käes - iga ravim, vales koguses või valel ajal, võib muutuda mürgiks. Veel tilgake kasulikku ollust ja … ongi kihvt valmis. Nii ka „heategudega”, iga „heategu”, mille toimemehhanismi ei vallata muutub kuriteoks. No vähemalt tobedaks teoks.

Murtud sabade „kontseptsuun”

No nii, riigikohus on oma tuumaka sõna öelnud apteekide asutamispiirangute kohta. Kahju ainult, et riigi üks (h)aru (riigikohus) sai lõpuks aru, et see mida tegi teine (h)aru (riigikogu) oli algusest peale arulage. Ehk teisisõnu, kõrgkohus seletab seadusandjale ära, et seadusandja ei tohi seadust rikkuda, sellisel viisil nagu kõrgkohus sellest aru saab. Nii, et kui põhiseaduse järgi on meil kõrgeimaks võimuks rahvas, no ja selle esindajaks seadusandjas meie parimad tütred ja pojad, siis oleme valesti aru saanud – kõrgeimaks võimuks on tegelikult kõrgkohus. Küsite, kuidas siis niimoodi? Väga lihtsalt, kõrgkohtu otsust pole kuskile edasi kaevata, see on lõplik (ärme spekuleerime siin rahvusvaheliste institutsioonidega). Seadusandja võib küll seaduse vastu võtta, president selle välja kuulutada, kuid õiguskantsler ja kõrgkohus selgitavad välja, mida seadusandja mõtles, kui mõtles, seda seadust meisterdades.   Jäädavalt. Põhiseaduslikult. Nojah, jätame meelde! Hea küll, ilmselt saite aru, et eelnev arutlus oli vaid üks veider targutus. Niisiis asjast … Riigikohtu lahendis on mitmeid huvitavaid järelmeid, võiks lausa öelda, et see lahend on epohhiloov. Samas kogu olukord, piirangute kehtestamine ja ka nende hülgamine oma lõputus „head tegemises”  tuletab mitmelgi puhul meelde hoopis M. Šolohhovi "Ülesküntud uudismaad". Seal oli üks vennike,  kolhoosi majandusjuhataja ja suur meister, ilusate otsuste tegemisel. Vennike  esitas uueaegse süsteemse lähenemise loomapidamisele, sest ei kõlba ju kuskile, kui sotsmajandis põõnutavad väärikad nõukogude lehmad ebaväärikalt sõnnikusel põrandal. On vaja hügieeni järgida, küll siis ka tulemused paranevad. Oli küll käre kesktalv ja ühismajandi laudas oligi sõnnik ainuke asi, mis sooja andis, kuid ilu nõuab teatavasti ohvreid. Seega hügieeni ja eesrindlikku loomapidamist juurutades lükkas süsteemimeister laudast sõnniku välja ja puistas betooni üle puhta märja liivaga. Eks ta ole, igati jumekas algatus, aga …. hommikuks olid 23 härga põranda külge külmanud, neli murdsid sabad. Vaat selline lugu võib juhtuda, kui enne ei mõelda tagajärgedele. Kui ei analüüsita võimalikke järelmeid. Tehes mingeid seadusi lihtsalt „ilusamaks”, võib nii mõnigi otsuse tagajärjeks olla hulgaliselt „murtud sabasid”. Vaat niimoodi.

Finiši aeg on teada, distants mitte

Kuidas iseloomustada olukorda peale riigikohtu otsust? Esimene reaktsioon oli, et finiši aeg on teada … aga distantsi pikkus on teadmata.  Õigemini tundus, et  tähtaeg on omane sprindidistantsile, kuigi joosta oleks vaja, kas orienteerumisjooksu, takistusjooksu või hoopis maratoni. Püüda finišeerida sprindiajaga maratonidistantsi pole keegi suutnud, eriti veel, kui ta pole treeninud ei maratoniks ega sprindiks.

Selge see, et asutamispiirangu kehtestamine täistuuridel toimivale konkureerivale turule oli lauslollus: suured kohanesid olukorraga, väikeste manööverdusvõime lõi kiduma. Tulemus oli oodatav, toimus turu tehislik kontsentratsioon. Nojah, peale selle mõeldi välja veel terve rida lollusi nagu apteegikohtade avamise õiguse loosimine. Loosimisega – see on ikka täielik mõttepausi tipp!!! Olukord on kurb, kuid pakutud lahendusteed veel kurvemad.

Sammhaaval eikuhugi

Esmalt on lausa piinlikkust tekitav,

 et õiguskantsleri büroo peab seadusandja tegemata tööd katsuma parandada läbi põhiseaduse. Tühjagi see põhiseaduslik küsimus oli, see on põhiseaduslikuks küsimuseks konstrueeritud regulatsioonivaidlus. Seda enam konstrueeritud mulje jätab argumentatsioon, et tegemist on ettevõtlust liialt piirava kitsendusega, „mis ei tööta”. Mnjah, siis võiks õiguskantsleri büroo põhiseadusele toetudes muuta kehtetuks ka mõningad teised piirangud, näiteks liiklusseaduse parema käe reegli. See ju ei toimi. Tegelikkuses toimib otsetee seadus või suurema auto õiguse seadus. Kui te püüaksite oma põhiseaduslikku õigust mõnel kaupluse parkimisplatsil realiseerida, siis olete esimesel käänakul avariis. Nii, et … paluks tühistada!

Kui meil enam muid argumente ei ole, siis virutame põhiseadusega, kui sellest ei piisa siis põhiseaduse vaimuga ehk ajame täiesti tavalise majandus(poliitilise) vaidluse juriidiliseks. On suur vahe, kas arutada asjade sisulise külje ehk ökonoomika või välise vormi üle. Ideaalis oleks muidugi tore, kui need kaks arutelu kokku langeksid. Kuid mitte kuidagi ei saa ma aru, kuidas põhiseaduse najal selgeks teha, kas avatud turg toob kaasa proviisorite tõmbamise maalt linna läbi kõrgema palganumbri? Kas põhiseaduse ülesandeks pole mitte õiguskindlusetuse kasvu tekitamine? Kas hajaasuniku põhiseaduslikuks õiguseks on vaid hägune võimalus millalgi saada teenindatud ulmelise „apteegibussi” poolt või veel jaburam idee - ravimiautomaadi kaudu Aga mängu ilu ongi selles, et Põhiseaduslikus vaidluses polegi vaja tähelepanu pöörata sellistele segavatele pisiasjadele, et kas peale seda, kui kõik elu pisiasjad on põhiseadusega „kooskõlla” viidud, ka keegi ellu jääb? Kas selline ongi rahvatervise arendamise põhiseaduslik projekt? Sellistele pisiasjadele vaidlejad muidugi ei vasta, sest ei vaielda mitte asjade sisu vaid vormi üle. Ja sisu üle vaielda on pann raske, sest selleks peavad olema teadmised ja oskused. Seega … Kui ikkagi midagi tundub vormiliselt põhiseaduse vaimuga vastuolus olevat, siis seal pole kohta arvutustele, seal tuleb lihtsalt vastavusse viia. Kõik. Ja siis kunagi kirjutatakse meie päitsisse „ RIP. See riik kooles heasse põhiseadusesse.”

Teiseks, uskumatu, kuidas saavad meie superõigusjõud  

olla loonud, oma kõrges juriidilises teadmises, mittepõhiseaduslikust küsimusest, täieliku põhiseadusliku kriisi tingimused. Riigikogu on pandud täielikku „kahvlisse”: kui ta täidab riigikohtu otsust tunnistab ta enese rumalaks ja vastutustundetuks ja kui ei täida, siis mitteõiguskuulekaks ja vastutustundetuks. Kõlab nagu vana muinasjutt, lähed vasakule kaotad hobuse (ja pea), lähed paremale, kaotad pea. No tundub, et riigikogu ongi „pea kaotanud”, ta on tõmmatud veatsooni. („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk9 „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu”).

 Riigikohtu otsus, taha poole aastaga  korda see, mida pole julgetud/suudetud teha 20 aasta jooksul, on kas primitivism või asjatundmatus. Ja muide, kes vähegi teab regulatsioonide meisterdamise köögipoolt teab ka, et riigikogu ei saa sellist seadust ega isegi parandust iseseisvalt ette valmistada, selle peavad asjatundjad ette valmistama. Riigikogul ei ole sellist valdkonnaspetsiifilist oskusteavet. Kui te ei usu, siis vaadake mida me täna parandada tahame, ... seda, et ükskord juba riigikogu tegi ise (vea). Kas nüüd siis jälle?

Muidugi kui kõrge kohus pidaski silmas vaid primitivistlikku asutamispiirangu tühistamist ehk endise olukorra taastamist, siis, seda ei saa enam vanasse konkurentsi olukorda pöörata. Dr. Riik on andnud sellised lahingureeglid, mis on muutnud turgu. Need lahingureeglid on muutnud põhimõtteliselt turgu/turuosalisi ja olukorra ennistamine on võimatu. Et asi oleks selgem, siis selline näide, et seitse aastat tagasi „arvas” dr. Riik, et te võite oma parema käega midagi inetut korda saata ja see tuleb eemaldada. Eemaldatigi. Nüüd teatab dr. Riik, et käe eemaldamine tuleb lugeda tühistatuks, … nüüd võivad kõik mõlema käega toimetada. Mnjah! Kuidas sa selle eemaldatud käega ikkagi peale selle paberil ennistamist edasi toimetada, kui seda enam pole? Tegemist oli turu sandistamisega, kuidas lugeda sandistamist paberil mittesandistamiseks? Ettevõtjad on teinud oma investeeringud teatud regulatsioone ja õiguskindlust arvestades, üles ehitanud teatud tegevusvõrgustikud lähtudes sellestsamasest lahingureeglist ja kuluefektiivsusest. Tõhusad ettevõtjad saavad hakkama igas olukorras, põevad, kuid liiguvad edasi. Reeglite muutus täituuridel pöörlevale turule (jälle) tähendab vaid seda, et osa investeeringuid ehk rahvuslikku kapitali põleb jälle ereda leegiga ja võrgud ehitatakse üles  täiesti uuel moel, uuest situatsioonist lähtudes, uusi investeeringuid tehes (need kes veel jõuavad teha). Seega kahjum investeeringute põlemisest ja uue võrgu ehitamine tuleb kanda tulemi kulu/miinus poolele ehk meie tarbijad maksame selle kinni. Meie. Jälle.

 

Kolmandaks: segapuder,  

mis riigikogus praegu toimub ettepanekute ja kontraettepanekute osas, on nagu telesaade „võta või jäta”, avatakse huupi kohvreid teadmata, milline hinnasilt selle sees on? Erinevalt telesaate mängulisest õhkkonnast, kus osalejatel pole võimalik kaotada, kaotame meie iga vale sammuga tervist ja raha. Selline seaduse tegemine riigikogus pole parem naeruväärsest meetodist anda  apteegi lubasid välja loosiga. Kui me nüüd sellistes oludes teeme otsuse, siis 100% veendumusega ütlen, et teeme valeotsuse. Ja siis tuletagem meelde, kes selle kinni maksab? Meie. Jälle.

(Võib-olla oleks ainuke jõukohane muudatusettepaneku anda  üldapteegile võimalus lisaks ravimitele valmistada ka muid meditsiini- ja hügieeniotstarbelisi tooteid nagu ravimteed vms. Seni on apteekidel olnud õigus neid tooteid ainult müüa. Mnjah, sellest ei tohiks esmapilgul küll midagi halba sündida, ehkki isegi see veaks leiva laualt mõnel taimeteetalult.)

Neljandaks: oleme loonud veel ühe mittetootva turu.

Olenemata sellest, milline on riigikogu tegevus/otsus, on advokaadid ühelt ja teiselt poolt juba ülesse rivistunud, (sule)noad terevaks ihunud ja valmis raevukateks kohtulahinguteks. Rahvuslik kapital ja demokraatia usalduskvoot põlevad ereda leegiga, aga … Aga tuletagem meelde, millest see kõik algas? Ja siis tuletagem meelde, kes selle kinni maksab? Meie. Jälle.

Viiendaks: analüüsidest.

Probleem sellest tekkiski, et eelmine kord tõsiselt seostest lähtuvat analüüsi teha ei osatud/viitsitud, … taheti teha „head” ja oli … uskumus, et niimoodi teha on ilus ja hea. Nii, et kas jälle usuküsimus? Seega tegelikult piiratigi apteekide asutamist ilma mingisuguse analüüsita. Lihtsalt arvati. Ja mitte lihtsalt ei arvatud vaid arvati primitiivselt. Ja nüüd me (jälle ilma läbi arvutamata, lihtsalt kõhutundest ja juriidilise megamalakaga ehk põhiseadusega virutades, kasutame me samu argumente.  Ei lase head teha … vägisi. Senini on täiesti kontrollimata väide, et asutamispiirangute kaotamisel tõmbavad linnatuled ja keskuste parem palk proviisorid vastupandamatu jõuga linnadesse? Mõningate prognooside kohaselt on üle kolmandiku maaapteekide personalist seda kaalunud. Kas on niiviisi? Või on see asjatu kartus? Aga kui on ikkagi alust selliseks kartuseks? Mis siis juhtub? Kuulge pole ju tõsiseltvõetavad ettepanekud rändapteekidest (ega see mingi rändtsirkus ei ole) või ravimiautomaatidest. Mis saab siis regionaalpoliitikaga? Kas viimane kustutab lihtsalt tule või viskab rohupudeliga lambi puruks? Kõik teised on juba lahkunud ju, politseinikest külapoodide ja pangaautomaatideni. Ja sellist segadust tekitavat lobajuttu, et me anname „maaapteekidele” elus püsimiseks dotatsiooni, ei maksa midagi. Kõigepealt algab defineerimine, mis „loom” see „maaapteek” ülepea on? Kas Tallinna külje all, näiteks Laagris olev apteek on „maaapteek”? Aga Ülenurmel? Või ainult Alutaguses? Kuskohas algab maa ja kuskohal apteek? Kas see võib olla „ketiapteek”? Aga lepinguliselt seotud apteek? Kas „ketid” on üldse keelatud? Aga poeketid? Aga tanklaketid? Aga jõusaaliketid? Aga … Kas ei tekki Põhiseaduslikku vastuolu, kui maaapteekidele antakse dotatsiooni ja linnaapteekidele ei anta? Aga võib-olla peaks ka iseseisvatele linnaapteekidele dotatsiooni andma? Korraldaks sellise suurejoonelise dotatsioonilüpsi festivali? Neil ju ka raske? Siis võime kohe „tekitada” järgmise põhiseadusliku probleemikese, et miks maaapteegid saavad dotatsiooni aga maakuplused/kingaparandused/töökojad ei saa dotatsiooni? Selge tegevusalapõhine diskrimineerimine? Või kui palju ja millistest kriteeriumidest lähtudes dotatsiooni maksta? Kas asukohapõhiselt või efektiivsuspõhiselt? Kui keegi on loru, kas siis tuleb ka maksta? Või kuskohalt seda raha võtta, kui tänased juurdehindlused on sellised, et apteekide keskmine kasumimarginaal on vaevu 1,2 %? Kas Rahandusministeerium on valmis avama uut dotatsioonilüpsi sektorit? Nagu hoomate, probleem oli, on ja jääb keeruliseks ning küsimusi on senimaani rohkem kui vastuseid. Meie peame läbi analüüsima kõik variandid enne kui otsustame. Meil ei ole lihtsalt õigust eksida ja veelkord eksida, see ei ole matemaatika, kus miinus ja miinus annavad plussi, selle tehte tulemus on suur miinus. Mitte visklema, mitte kriisikustutusega tegelema! Eksperimenteerida võime analüüse tehes ja vaieldes. Päriselus juhtuvad asjad päriselt, päris inimestega.

Kuuendaks: apteekrite kiituseks

Ehk kui te mäletate, siis piirangu kehtestamise üks mõte oli see, et nn maaapteegid välja ei sureks (nii kiiresti) ja julgem retoorika käis selliselt, et siis lähevad ravimikaupmehed ja täidavad maa … apteekidega. Aga ei ühti, majanduslikult polnud see mõeldav ja pole mõeldav ka edaspidi. Küll, aga näitab statistika, et kohalikke apteeke on kinni pandud vähem, kui linnaapteeke. Asi seegi, kuid see pole tekkinud mingist „poliitilise geniaalsuse” tulemusena, vaid ettevõtjate tubli töö, kulude meeletu kahimise ja võrgustike väljaehitamise tulemusena. Vaadates aga maaapteekide tulemeid, on lausa hämmastav ja samas austust vääriv, apteegipidajate ennastsalgav tegevus. Nad ripuvad majanduslikus mõttes „viimase vindi” küljes, kuid alla pole (senini) andnud. Kohusetunne? Autunne? Ametiau? Ilmselt need kõik kokku ja palju muidki häid omadusi. Muide ilma missioonitundeta inimesed oleksid juba oma poele tabaluku ette riputanud ja … linna läinud. Niisiis, suur tänu teile.

Mis juhtub edasiste primitiivlahenduste puhul? Eelkõige tähendab see konkurentsi teravnemist linnades, mis tähendab, et mitte maa ei täideta apteekidega, vaid kaubanduskeskused täidetakse apteekidega. Siinkohal võiks hüüda „Palju õnne Kaubamajad!”, sellesse kõige atraktiivsemasse paika püüaks ennast sisse seada ilmselt kümmekond apteeki (muudes kaubanduskeskustes oleks 3-4 apteeki) ja rendiraha tuleb nagu niuhti. Rendiraha on peavad apteegid maksma, kuid käive langeb drastiliselt, mina küll ei kavatse kümnest apteegist järjepanu peavalupulbrit osta, et ravimifirmasid veepeal hoida. Kas teie ostate ühe kõhupuhituse pilli asemel kümme? Ei osta? Muidugi ei osta. Ja nii neist apteekidest mingi aja pärast kotid kokku panevadki – pankrot. Isegi linnas. Miks ma niimoodi arvan? Kõik ju teavad, et apteegid ja apteekrid on „rikkad”, kuid nähes üht hiljutist autoriteetse rahvusvahelise audiitorfirma raportit, siis hakkas mul kõhe. Samas uute apteekide avamise põhieeldus on see, et sinna oleks võimalik palgata proviisoreid. Veelgi enam, kui me tahame hakata arendama nn proviisoriapteeke, siis muutub tarvidus nende järele veelgi suuremaks (muidugi kui uskuda, et konkurents rohkendab apteekide arvu). „Valmis proviisoreid” on olema kindel hulk, ehk proviisorid tuleb ümber jagada. Jagamise kiireim ja uute apteekide avajate seisukohalt mõistlikum viis on maksta rohkem ,kui maal, kus keskmine brutosissetulek on …. (ma ei taha seda välja öelda, piinlikult väike on). Seega, kui maaapteek jääb ilma proviisorist on see ilma ka apteegist enesest. Nii, et kaotajad on kõik, siiski võib-olla mingi aja pärast toodab konkurentsivõistlus/võitlus parema müügimudeli. Rõhuga sõnadele „võib-olla” ja „millalgi”. Tegelikult on muidugi niimoodi, et millalgi olukord stabiliseerub ja areng läheb edasi … madalamalt tasandilt, kuid kindlalt. Niimoodi oli kui hunnid vallutasid Euroopa, ja samuti kui Tsingis Khaan vallutas „pool maailma” jne. jne. Areng jätkub nii või teisiti, küsimus on vaid selles, millise hinnaga. Vaadake, ma ei räägi seda juttu mitte enda huvide seisukohalt, mina elan linnas ja „apteegimuret” mul ei ole, ilmselt ei saa ka olema, kuid mure ravimisektori rapsiva järjestikkuse muutuse kohta on küll olemas. Selle mure vastu ei aita mingi tablett, ei maaapteegist ei linnaravilast, ainuke mis aitab on tegevuste mõistlik läbikaalumine.

Seitsmendaks: näidete kaubamaja

Erinevaid seisukohti ravimikaubanduse regulatsioonidest võib leida üle maailma erinevaid. Seepärast ei tasu väga innustuda kui kuskil on „sobiv näidis”.  Üldiselt võib näidete maailmas käia nagu „Näidete Kaubamajas” ja valid endale sobivad näited  sarnaselt ülipoest vorsti või leiva valimisega. Nii, et igaüks võib leida endale maitsekohase leiva/vorsti/näite. See selleks, kuid vaatame millised näited mind ärevaks teevad. Näiteks Ungari apteekide avamisõiguse liberaliseerimine kukkus läbi, hinnad tõusid ja kvaliteet langes. Me võime küll suureliselt öelda, et no jaa need madjarid ei oska üldse majandada, on kogu oma majandusega rappa läinud ja ega ravimikaubandus midagi muud ei ole. Muide suurelisuseks pole mitte mingit põhjust, sest, kui meie siin ranget plaanimajandust viljelesime, siis nemad harjutasid jätkuvalt turuelemente. Samas, ega Rootsi riikliku apteegivõrgu erastamine ka väga positiivselt lõppenud, ikka hinnatõusuga. Ja ka britid pidid hiljuti  jäigemale süsteemile tagasi minema, et tagada eesmärkide täitmine. Muide täieliku „ökonoomilis-bürokraatliku mõnuelamuse” sain brittide apteekidega seonduva süsteemi muutmise põhjendusest võrdlevast analüüsist. Seal oli võrreldud kolme võimalikku regulatsiooni varianti. Praktiliselt konkurentsilehel näidati ära  nende erinevate variantide maksumust nii riigile, kui tarbijatele, arutati teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse, turult väljumise ja paljugi muu üle. Vaat sellisest seaduse mõjude analüüsist olen ihalenud alati. Ja ega selles midagi kummalist ole. See on ju valikute küsimus, kellel on parim/kvaliteetseim/jätkusuutlikum kaup/lahendus/regulatsioon? Eeltoodud ebaedu lood on kõik on üksikud juhtumid, mis tulenevad erinevatest, laiemast majandusregulatsiooni kontekstidest. Kuid sellised läbikukkumise teevad ettevaatlikuks. Eriti ärevaks teevad juhtumid, mil konkurents ei toimi. Miks? Seda peamegi uurima, millised on võimalikud turutõrked? Milline süsteem aitab tõhusalt äri ajada ja tervist tasemel hoida? seda ei saa arvata, seda peab läbi mängima/arvutama. Primitiivne sidemete lõhkumine on vaid lõhkumine, see ei ole uue loomine.

Kaheksandaks: Kommunismi võimalikkusest EV-s

Mnjah, mind teevad veidi rahutuks võimaluste ja vajaduste lahknevuse järjest suurenev lahknevus. Me räägime tasuta ühistranspordist, tasuta kõrgharidusest, tasuta … Jättes ütlemata, et me tekitame teile petliku kujutelma mõistest tasuta, see ei ole tasuta, selle on kinni maksnud teised inimesed. Nii võikski öelda, teie arved maksavad kinni teised inimesed: „Öelge neile suur tänu!” või „Tehke neile pikk pai!”. Aga need inimesed, kes saavad ja harjuvadki, et elus on „tasuta” asju, ei aimagi, et naabri Ants selle kinni maksab. Selline teadmatus on tabanud ilmselt ka seadusandjate ühte osa. Riigikohtu primitiivotsusele, et vastuolu põhiseadusega tuleb lõpetada 9.06., on nemad pannud vastu oma primitiivlahendi – teeme kohe ja kõik ümber. Lõhume veel mida lõhkuda annab. Lõhume horisontaalsidemed ja vertikaalsidemed, ühesõnaga teeme kardinaalse muutuse. Või revolutsioonilise muudatuse? Või teeme lihtsalt ümberjagava paleepöörde?  Mine sa võta kinni, „head tegemise” tuhinas pole keegi ju analüüsi teinud. Oeh, kus te siis 20 aastat olete olnud, et nüüd tahate ketivaba proviisoriapteeki? Teie ise, seadusandjad,  ju väitsite, et rohupood on samasugune pood, kui iga teine pood, las konkureerivad nagu saapapoed.  Väitsite, täiesti õigesti, et ketid annavad mastaabisäästu ja nüüd järsku tahate eksproprieerida firmade apteeke. No mis muud, kui võõrandamine see ettepanek on, kui tahetakse, et apteeke peaksid vaid proviisorid? Millised proviisorid? Kas need kes on juba pensionile läinud nn endiste ja de juure ka uute kettide „titulaarproviisorid” või need proviisorid, keda veel ei ole ette valmistatud? Kuskohast peaksid proviisorid raha võtma, et apteeke firmadelt „välja osta”? Ja kui ostavad, siis … millised võiksid olla ravimihinnad? Õige, õige ravimihinnad on meil ju paljuski reguleeritud. Kuskohast siis proviisor kasumi saab, et „väljaostu” finantseerida? Oeh! Tulemas on jälle üks dotatsioonilüpsi festival. Vist. Juhhei!!!

Muide, ega need ettevõtjad „iseenese tarkusest” vartikaal ja horisontaalsidemeid ei loonud, võrkusid ei ehitanud ning kogu ravimiäri niimoodi ülesse ei ehitanud nagu meile tundub, et on kohatu. Ei, ei! Nad tegi täpselt niimoodi nagu seadusandja „lahingureeglid” ette andis. Mika me siis nüüd häbistame ettevõtjaid, … et nad ellu jäid? Vaatamata ebamõistlikele „lahingureeglitele”? Pigem peaksime endale peeglist, kasvõi vilksamisi, pilgu peale viskama.

Me poleks pidanud täiskonkurentsist ära liikuma, aga seepärast, siis oleks praegune turg olnud hoopis teistsugune, ilmselt oleksid ka probleemid teistsugused, kuid need probleemid ei oleksid tekkinud dr. Riigi mahitustel tekkinud valedest investeerimisotsustest ja rahvusliku kapitali kaost. Jah, probleemid oleksid tekkinud nii või teisiti, kuid loomuliku arengu tulemusel. Neid loomulikke probleeme oleks olnud loomulik ravida loomulikul teel.

 

Üheksas: jne, jne …

Siinkohal võiks veel pikalt jätkata, kuid loodan, et terve mõistus võidab. Nojah, muidugi kui ei langeta mingi sedasorti arutluse ohvriks, et haige inimene võtab tabletti, terve inimene ei võta tabletti – kui haige inimene ei võta tabletti, siis on ta terve.

Kokkuvõtteks:

Saamaks õige teeotsa peale, üks autoriteetide arvamus: „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 69)

 

No nii, kus kohas meie oma regulatsioonisündi oodates aega veedame? Ootame imet? Inimesena, kes on olnud mitmete seaduseelnõude ja strateegidokumentide töörühmade aktiivne osaleja, tean, et kuue kuuga ei ole võimalik teha läbikaalutud, pikaajalist otsust. Vanariigis sai kuue kuuga vaid trollijuhiks. Kui näiteks põhjanaabritel läks vaid teemaksu küsimuste läbiarutamiseks/arvutamiseks valdkonnaspetsiifilisel tasandil raportini (J. Ollila) kaks aastat ja asjatundjate nelja töörühma vaimujõudu, siis kogu ravimituru põhimõtteline muutuse kavandamine ja sujuv käivitamine võiks olla mõeldav kolme aasta jooksul, pluss ülemineku ajad. Üleminekuajad, koos väljumis- ja sisenemismaksumustega. Heaküll, me oleme harjunud kiirelt tegema võib-olla saame poliitilise tahte olemasolul hakkama vaid kahe aastaga. Võib-olla.
Kõigi nende ettepanekute ja kontraettepanekute virrvarris võiks aja maha võtta, nagu arvavad mõistlikkud asjatundjad sh advokaadid ja asjad rahulikult läbi kaaluda.

Iga otsustus, ühele või teisele poole, toob kaasa kellegi mahtude languse või tõusu, mis omakorda toob kaasa terve kaskaadi muudatusi ravimimüügi turul. Seda ei saa teha arvamise baasil.

Seega kõik need kõrged institutsioonid, kes räägivad õigusriigist, kuid on loonud justiitsriigi, peaksid oma kõrgetest tornidest alla tulema, vaatama kuidas tegelik maailm toimib ja püstitama reaalsed eesmärgid, reaalsete tähtaegadega. Kui me väga pingutame, siis on see võimalik mitte alla kahte aastat, kui ei pinguta … lisame oma vigade ritta veel ühe vea.

Nüüd on aeg võtta julgus kokku, teha valikud, mitte solgutada ettevõtjaid ja kliente. Head sõbrad, kui teeks nüüd viimaks õigesti, alustaks sellest, et vaataks kõigepealt üle võimalikud seosed ja nende muutuste kaskaadi, arvutaks muutused läbi ning siis vaataks kuidas oleks kõige parem inimestele, ettevõtjatele, Dr Riigi rahakotile, rahva tervisele ja isegi rahvatervisele. Oleks ju igati sümpaatne ja sümboolne, kui me riigi pidamise ravitsemist alustaks rahva tervisest ja ravimisektorist. Terviklikult! Tervislikult! Perspektiiviga!

Kohtumiseni kahe/kolme aasta pärast!

 

 

Targutusi:

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk „389 „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.”

Lk 466 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et tema saaks tema jälgedes käia.”

 

 

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk. 120 „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitustki ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.”

 

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”