KODU JA MAA: VANADEKODU MAA?
(Lapepõlve)kodu, (suve)kodu(maa) ja (vanade)kodu(maa).
Vaatate seda pealkirja ja olete ilmselt nõutud, mis see
siis nüüd olgu? Nüüd on vist läinud meie kõige pühama – kodu ja kodumaa
kallale? Aga ei ühti, tahaksin vaid visandada millise kodumaa saavad meie
lapsed, olenevalt meie hoolivatest või hoolimatute valikute tulemusena. No ja
üldse, kui Poliitinimesekesed teavad öelda, et Inimesekesed tahavad minna maale
elama, kas nad siis peavad silmas, et välis … maale? Ja ka see ei ole nali, see
on võimalik stsenaarium hoolimatuse korral. Hoolimatuse korral oma Inimesekestesse.
Kas me toodame kaugeestlasi või …
Ma ei tea milline on olnud teie lapsepõlv ja
lapsepõlvekodu, igaühel oli see ju erinev. Sama erinevad on mõistmised ja
mälestused sellest kodust. Erinevad on need mõistmised ajast, kui nina ulatus
vaevalt lauanukani ja erinevad on selle aja mõistmine praegu. Harva on see
paakunud higilehane või silmi kissitama panevalt sõnnikuhaisune. Kuid kaks asja
on muutumatud: esiteks kõik halb lahtub ja meenuvad vaid head ajad,
päikesepaistelised ilmad ja teiseks, et me tahame, et meie lapsed elaksid veidi
paremini kui meie, aga … meie reeglite järgi. Ehk nagu üks poeet on selle ilu
vorminud. „Kaob uttu kõik mis on mul praegu, ma enda ees näen kauneid, kalleid
aegu”. Ja siis me püüame neid lapsi kaitsta ja varjad kogu maailma kurjuse
eest, et ta varvakestki ära ei löö, ega tal ükski juuksekarv peast ei kukuks.
Samas püüdes väänata neid enesenäoliseks anname neile kerepeale ja paneme
nurka. Ikka hea eesmärgi nimel. Tundub, et samamoodi püüame me oma riigi
arengut projetseerida homsesse läbi eilsete kogemuste. Ega kogemused pole
halvad, kogemused on head (üldjuhul), halb on kui me neid kohemusi ilma uuenduslike
vilkurite ja viledeta kopeerida püüame.
Maailm lihtsalt ei seisa paigal, võib öelda, et mõjutused ja
kommunikatsioon on pannud maailma liikuma üha kiirenevas taktis. Kui tuua siia
hävituslenduri näite, siis tulistades kohta, kus ta vaenlast näeb, tulistab ta
mööda. Mööda tulistamine õhulahingus on teatavasti fataalsete tagajärgedega. On
olemas terved valemite süsteemid, mis hõlmavad vahemaade, kiiruse tuule jne
vahekordi, et sihtides vaenlasest ettepoole teda tabada. No ja muidugi usin
harjutamine ja kogemused. Sama ka meie tõrjelahingute puhul, me peame arvestama
paljude muutuvate faktoritega, et oma võitlust (kui see väljend kedagi häirib,
mõelgu pigem passiansi ladumisele) õigesti planeerida. Igal meie tegevusel on
tagajärg, tegevusel võib mitte olla eesmärki (lihtsalt klubiline tegevus), võib
mitte olla soovitud tulemust, kuid tagajärg on alati. Seega meie valikud …
SUVEKODU MAA VÕI (SUVE)KODUMAA?
Ja selleks, et õigesti planeerima peame üha uuesti ja
uuesti tagasi pöörduma selle juurde, mida me tahame ehk paljude vaid sõnadeks
jäänud visioonikonverentside sõnapilves olevate omaduste juurde st. Eesti, kui avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik,
innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas
ja seda ilmestavad koostöö,
meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalused,
loovus, ettevõtlikkus, haritus. Ja selle sõnapilve materialiseerimiseks ei
tohi me ära segada vajadusepõhist arengut ja võimalusepõhist arengut. Kui me
teeme seda laialipihustatult, minnes mitmesse suunda korraga või ainult suuri bürokraatlikke
süsteeme järele ahvides, siis ei saavuta me sellist sõnapilve unistustemaad
mitte kunagi. Me ei saavuta sellist keskkonda, mis peibutaks meie noori siin,
praegu ja igavesti oma elu elama ning rõõme tundma. Kui noored lahkuvad … Juba
praegu arvatakse Soomes asuvat neljakümne tuhande Inimesekese jagu eestlasi. Neist
neljakümnest tuhandest moodustavad rõhuva enamuse tööealised Inimesekesed ja
suur osa nendest on noored. Selge see, et alati on olnud maailmarändureid ja
tore on, kui see on õigetes proportsioonides. Nelikümmend tuhat see on ju ometi
Võru, Keila, Jõgeva, Elva, Kärdla ja Mõisaküla linna jagu Inimesekesi. Mitte
igaüks eraldi vaid kõik kokku. Eks ole,
kui niimoodi vaadata, siis on päris hirmuäratav pilt? No ja muidugi ei ole need
lahkunud pensionärid vaid kõige tegusamas eas Inimesekesed, kes lasevad
vaikselt oma ja oma laste juured naabrite mulda. See tähendab, et me ei kaota
mitte „vaid” nelikümmend tuhat oma kodanikku, vaid ka nende lahkumisel siia sündimata lapsed ja nende lapsed ja … Muidugi
on naabrid tänulikud sellise panuse üle, kultuuriliselt lähedased, keeleliselt
lähedased, hästi koolitatud, aktiivsed nooruslikud tegutsejad on tänapäeva
majandusliku võitlustandril iga riigi unistus. Hea, et põhjala vendade unistus
on täitunud. Peaaegu. Hiljutised uuringud Soomest näitavad, et põhjanaabrid
vajavad veel vähemalt 150 tuh. Inimesekest väljalangevate aastakäikude asendamiseks.
Mnjh, loodetavasti mitte vaid meie ressurssi kasutades. Kuid palju on lahkunuid
teistes riikides arstidest kalkunikitkujateni? Me lohutame ennast mõttekesega,
et küll nad tulevad tagasi. Tulevad tagasi targematena ja jõukamatena. Võib ka
niimoodi juhtuda, kuid selleks peab olema siin, mingi selline keskkond, mis
neid paeluks. Seniks jääb kodumaa nende mõttemaailma sillerdava suveaasa ja
jaanitule maana, mida külastatakse suviti. Selline omamoodi suvekodumaa.
Selline suvekodumaa, mis järgnevatele põlvedele muutub heal juhul vaid suvekodu
(suvila) maaks. Nagu mitmete maade äraläinute kogemus on näidanud, tullakse
tagasi võib-olla vanaduspõlves pensioniiga veetma. Ja siis me saame …
VANADEKODU MAA, VANADE KODUMAA VÕI (VANADE)KODU MAA?
Nojah mõeldes niimoodi: suureliselt, ülbelt, et tühja nende äraläinutega, saame hakkama. Aga
ei saa teps mitte, trend on selline, et jätkates samamoodi on meie vanuseline
struktuur nii või teisiti järgmise sugupõlve ajaks muutunud katastroofiliseks
ja majanduslikult väljakannatamatuks. See
on just see juhtum, kui me arvame, et vastavalt aksioomile paralleelsed sirged
ei ristu mitte kunagi, kuid antud juhul, tendentse järgides jooksevad rööpad
varsti kokku. Tuut-tuut. Lõppjaam? Nii ruttu? Aga ma …, aga me …, aga te … Targad
Inimesekesed on teinud arvutusi, mille kohaselt järgneva nelja aasta jooksul
langeb tööealiste Inimesekeste arv ca 30 000 võrra. Jällegi pole nagu
number, kuid võrdluses on see Haapsalu,
Võru ja Elva linna jagu rahvast. Jällegi kokku, mitte igaüks eraldi. Lisaks
sellele on teised targad Inimesekesed
välja arvestanud, et edasine vähenemine võiks olla ca 3000 Inimesekest aastas
ehk ühe Narva-Jõesuu jagu Inimesekesi. Mnjh, niimoodi arvudele otsa vaadates
teevad need meid üpris murelikuks. Mida siis edasi teha? Kui jätkub tekkinud
tendents, siis tähendab see ühtlasi tööjõu pakkumise vähenemise taustal survet
palgakuludele, mis omakorda tähendab, et mitmed seni odavale tööjõule ja
madalale kvalifikatsioonile baseeruvad tööd lahkuvad meie piirkonnast. Muutes
meid üha konkurentsivõimetumateks. Konkurentsi/karjäärivõimaluse vähenemine
siin tähendab seda, et suureneb lahkujate arv ehk kasvab suvekodumaa
Inimesekeste arv. Nagu taudi levik, mis muudab organismi ikka jõuetumaks.
Erosioon, noh. Pidev vaikne varing, silmale peaaegu märkamatu, kuid … Meile
jääb vaid vanadekodumaa üha kasvavate ravi, hooldus, sotsiaal ja
pensinikulutustega … mida me kanda ei suuda. Hurraa, hariduskulude pealt hoiame muidugi
kokku. Lasteaedu pole ka vaja ehitada. Kas see ongi siis meie unistus sellest
ilusast sõnapilvest? Ei ole? Aga tõsiasi on see, et „seitungist” võib lugeda - pensionäride arv ületas kaks ümmargust
numbrit — esmakordselt on pensionäre rohkem kui 30 protsenti rahvastikust ning
ületas 400 000. On selge, et maailma
elanikkond vananeb kiiresti. Ühest küljest on ju tore, et Inimesekese eluiga ja
eriti selle täisväärtuslik osa suureneb, kuid poliitikakujundajatel tiksub
meeles vaid üks küsimus: kuidas saada tervishoiusüsteemi lisaraha. Vananemisega kaasnevad uued
ülesanded tervishoiule, nagu ka järel- ja hooldusravi korraldamine. Ja muidugi täiendavad maksud. Täiendavate
maksude puhul on oluline küsida, kelle taskust tervishoiule lisaraha tuleb. Kui
me nüüd seda harjunud rada edasi põrutame, siis võime üles ehitada hoopis uudse
süsteemi …
Eesti: Maailmade Lõppjaam!
Mnjah, jätkates Vanadekodu Maa projekti ei saa isegi
sellisel juhul istuda käed rüpes vaid peame tegema midagigi teistmoodi. Vaadakem
probleemile teise külje pealt, majandusloogika, äriloogika seisukohalt. Pole
suurt vahet kas aktsiad turgudel
tõusevad või langevad, õige tegutsemise korral saab kasumit teenida nii või
teisiti. Targad investorid teenivad
roppe kasumeid ka langevatel turgudel. Prr, see mida ma nüüd joonistan, ei
meeldi mulle mitte üks teps, kuid … alati tuleb valmis olla … milleks iganes.
Ja siin me nüüd oleme, juba täna, enne suurt kärbumist, on moeasjaks
rääkida meie tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kokkuvarisemisest. Valmivad üha
uued ja süngemad uuringuid, mis näitavad, et raha ei jätku, sest elanikkond
vananeb, maksumaksjaid jääb ikka vähemaks ja vähemaks. Selge see, et vananev/vähenev
ühiskond pole enam võimeline sellist süsteemi ülal pidama. Ühesõnaga justkui kõik
on rahulolematud: uuringud on rahulolematud, Inimesekesed on rahulolematud,
meditsiinitöötajad on rahulolematud. Isegi rahulolematud ei ole enam rahul.
Siin minnaksegi jälle selle primitiivmeetodi manu, et kui raha ei jätku, siis ,
mida me teeme? Õige! Me tõstame makse. Oot, oot, aga kellele me tõstame neid
makse, kui Inimesekesi enam ei ole?
Võib-olla oleks mõistlik teha midagi mõistlikku ja tõhusat? Lõpetada primitiivsed kärped ja koondamised, mis näiliselt hoiavad ressurssi kokku, kuid tegelikkuses muudavad süsteemi vaid aeglasemaks ja auklikumaks. Lõpetada mõttetud dotatsioonid paralleelmaailmade ülesehitamiseks seal, kus turg toimib iseenesest. Muide mitte ei toimi iseenesest vaid toimib niimoodi, et kannab raha de Riigi kaukasse. Alustada tuleks sellest, mis on juba alustatud, kuid lõpetamata nagu näiteks reformide lõpetamisest, juhtimisest, meeletust riistvara ja betooni konkurentsist meditsiinis iseeneses. Kõik teavad, et muudatused on tarvilikud, aga muuta ei saa, sest nagu üks kunagine SOMI (sotsiaalminister, mitte Zombi) ütles: „See oleks poliitiline enesetapp!”. Väga tõenäoline, isegi ülimalt tõenäoline, kuid ilma muutusteta süsteemis pole see nn enesetapp virtuaalne ja poliitiline vaid enesetapp realitis. Vaat selline lugu. Väidetavalt on Euroopas miljoni inimese kohta üks korralik haigla, siis meil tahaks maakond omada oma isiklikku täisteenindusega haigemaja. Ikka võib tahta, aga kas riie annab välja, et teha ülikonda, kui riiet on vaid ninarätiku jagu? Kuigi jah, meil siin Eestimaal käivad asjad natukene teistmoodi kui kogu universumis tervikuna. Ikka kaks või kolm missikonkurssi korraga ja seal, kus üks meediafirmal oleks tasuvuse alampiiriks 3,5 miljonit kontakti turnisid meil tarmukalt neli. Jah, midagi on meil tõesti teistmoodi. Kuid antud juhul ei tahtnud ma rääkida üldse meditsiinist, vaid meie tulevikust maksuraha ja Inimesekeste arvu suhtes. Et , kui raha ei ole, raha ei tule ja Inimesekesi ka peaaegu ei ole, kuidas siis ellu jääda? Ehk kuidas need „peaaegu ei ole Inimesekesed” hakkama võiksid saada? Siiani on meie majanduslikuks päästerõngaks olnud jõukad naabrid ja meie toodete/teenuste eksportimine neile. Sama rida peavad jätkama ka „peaaegu ei ole Inimesekesed”, kuid suunda tuleb muuta, nagu öeldakse kasutades käepäraseid vahendeid. Samuti nagu peale laevahukku on mõistlik käepärastest vahenditest mõistlik kokku panna päästeparv. Küsite, millised on meie käepärased vahendid ja päästeparv? Aga Watson see on ju imelihtne. Peame hakkama eksportima vanadust! Või oli see nüüd vastupidi? Et importima vanureid?
Võib-olla oleks mõistlik teha midagi mõistlikku ja tõhusat? Lõpetada primitiivsed kärped ja koondamised, mis näiliselt hoiavad ressurssi kokku, kuid tegelikkuses muudavad süsteemi vaid aeglasemaks ja auklikumaks. Lõpetada mõttetud dotatsioonid paralleelmaailmade ülesehitamiseks seal, kus turg toimib iseenesest. Muide mitte ei toimi iseenesest vaid toimib niimoodi, et kannab raha de Riigi kaukasse. Alustada tuleks sellest, mis on juba alustatud, kuid lõpetamata nagu näiteks reformide lõpetamisest, juhtimisest, meeletust riistvara ja betooni konkurentsist meditsiinis iseeneses. Kõik teavad, et muudatused on tarvilikud, aga muuta ei saa, sest nagu üks kunagine SOMI (sotsiaalminister, mitte Zombi) ütles: „See oleks poliitiline enesetapp!”. Väga tõenäoline, isegi ülimalt tõenäoline, kuid ilma muutusteta süsteemis pole see nn enesetapp virtuaalne ja poliitiline vaid enesetapp realitis. Vaat selline lugu. Väidetavalt on Euroopas miljoni inimese kohta üks korralik haigla, siis meil tahaks maakond omada oma isiklikku täisteenindusega haigemaja. Ikka võib tahta, aga kas riie annab välja, et teha ülikonda, kui riiet on vaid ninarätiku jagu? Kuigi jah, meil siin Eestimaal käivad asjad natukene teistmoodi kui kogu universumis tervikuna. Ikka kaks või kolm missikonkurssi korraga ja seal, kus üks meediafirmal oleks tasuvuse alampiiriks 3,5 miljonit kontakti turnisid meil tarmukalt neli. Jah, midagi on meil tõesti teistmoodi. Kuid antud juhul ei tahtnud ma rääkida üldse meditsiinist, vaid meie tulevikust maksuraha ja Inimesekeste arvu suhtes. Et , kui raha ei ole, raha ei tule ja Inimesekesi ka peaaegu ei ole, kuidas siis ellu jääda? Ehk kuidas need „peaaegu ei ole Inimesekesed” hakkama võiksid saada? Siiani on meie majanduslikuks päästerõngaks olnud jõukad naabrid ja meie toodete/teenuste eksportimine neile. Sama rida peavad jätkama ka „peaaegu ei ole Inimesekesed”, kuid suunda tuleb muuta, nagu öeldakse kasutades käepäraseid vahendeid. Samuti nagu peale laevahukku on mõistlik käepärastest vahenditest mõistlik kokku panna päästeparv. Küsite, millised on meie käepärased vahendid ja päästeparv? Aga Watson see on ju imelihtne. Peame hakkama eksportima vanadust! Või oli see nüüd vastupidi? Et importima vanureid?
Oleme jõudmas uude arenguetappi, mis nõuab ka uut
ärimudelit. Peame looma uue tööstusharu – „elushoidmise teenuste pakkumise tööstusharu”.
Arvestades asjaolu, et kogu Euroopa vananeb, pluss suur tükk Ameerikat ja
Austraaliat (Jaapanist rääkimata) takkapihta, võime välja arendada suurejoonelise
äri. Arvestades meie tööjõukuludega (isegi topeltkuludega), hõredalt asustatud
maaga ja lõputu vanaduse ressursiga ehitaksime üles suurejoonelise ja mitmeastmelise
turu. Võib-olla lähtudes meie ambitsioonikusest võiksime ülemaailmse tähtsusega „businessi”. Välja
võiks arendada lausa tootmisketi. Tootmisketi viimane lüli teadagi on lõppjaam,
kuid enne seda, sinna ümber ja vahele mahub hulgaliselt teenuseid ja tegevusi
meditsiiniteenustest kuni hauakaevajateni, floristidest kuni hingekosutajateni.
Võib-olla võiks meie uusaegne slogan olla suurejooneline: „Eesti: Maailmade
Lõppjaam!” või „Wellcom To Estonia, meie matame teid kõiki!” või „Konvergents ennekõike … küttejaamad
krematooriumideks!”? Muidugi võiks üle ilma müüa reklaamprospekte „Puhkus
looduskaunis kohas, … igavene puhkus!” .
Üks kunagi kuuldud, kuid põhjalikult unustatud anekdoot ärgitas mõtlema ka
kinnisvaraärile a`la müüa kinnisvarapakette,
millega oleks võimalik osta kaks krunti ühe hinnaga „TWO in ONE” alguses maaliline vaade puhkekülast
kalmistule ja pärast kalmistult vaade puhkekülale. Prr, õudne hakkab.
Jätame selle variandi, teie lahkel loal, kõrvale . See
oli vaid teie õrritamiseks või äratamiseks, kui me teeme vaid populaarseid,
kuid valesid otsuseid.
Vanainimeste vabariik?
Aga ikkagi , probleem põlvkondade vahel ja nende huvide vahel on lihtne tekkima. Eriti siis, kui me viljeleme „oma õiguste” kultuuri, mitte vastastikkuse austuse kultuuri. Need vastuolud algavad justkui pisiasjadest ja paisuvad läbi vastastikuste solvumuste ületamatuteks kuristikeks. Üks banaalne näide keelamiskultuurist ehk kas vanalinna kõrtse võiks käitada 24/7 või peaks need kell 2.00 kinni panema? Mnjah, ega neid Inimesekesi, kes vanas linnas elavad see väga palju ei aita, kas möll lõppeb kell …. Või kell … Kui oled ikkagi õhtuse unega ja varajase ärkamisega, siis ikkagi kl 22.30 tuttu minna ei saa. Samas igasugune piirang tähendab seda, et ega pidu pidamata ei jää, see suundub lihtsalt kuskile edasi. Nojah mitte just nii kultuursesse paika ja sellega järgnevaga. Võib-olla on tegemist mingi nõukaaja nostalgiaga, mil kõrtsid pidid kell 24.00 suletud olema? Ei tea. Muidugi on kohalikel elanikel möllu sees elamisega probleeme ja siingi aitaks just vastastikune arusaam, mitte keeld. Hoopis ärevaks teeb osade Inimesekeste suhtumine, kes peavad pidutsejaid pättideks ja huligaanideks. No kellel meil nooruse vahel pidu käest ära ei läinud või liiga ülemeelikuks kiskunud? Vananenud revolutsionääridele on kell viis hommikul klubis olemine laaberdamine ja lakkumine. Noortele lihtsalt pidu. Hallooooooo!!! Keerake lint tagasi ja meenutage oma „karsket noorust”. Ei tule meelde? Ma pean silmas mitte noorust vaid karskust. Ikka juhtub.
Tundub, et me oleme tõesti vanaks jäämas. Mentaalselt. Kuulad, mis ümberringi toimub ja põhiline on see, et tahetakse keelata, piirata, tahetakse vaikust ja rahu. Vabaduse platsil häirivad rulatajad „väärikaid” jalutajaid. Need „väärikad vanamehed (mitte segi ajada tõeliselt väärikate vanade meestega /lahku kirjutatuna, need on kaks eraldiseisvat liiki) küsivad üleolevalt ja enesekeskselt, et : „Kas selliste huligaanide jaoks kulutati maksumaksja raha linna peaväljaku kordategemiseks?”. Mina arvan, et küll on tore, et noored täidavad linna oma tegemiste ja saginaga. Seega, kui noored võtavad platsi omaks, siis on see õigesti tehtud investeering. Väga õigesti tehtud investeering. „Vanameeste” vaatevinklist on muidugi õige kõike järele valvata, kuid nad on ju vaid tühine lärmakas vähemus! Millesse siis panustada? Tulevikku, mitte järelvalvesse. Mille järele valvata, kas väärikat rahu, mingit „muutumatut liini”? Sellisel juhul peamegi panustama massiivselt ja massiivsesse järelvalvesse. See oleks igati õige lõppjaama tee, sest teadagi kõige rahulikum ja muutumatum on mitteelu vanal kalmistul. Seega sunniks see lärmakas vähemus meid justkui panustama igasugustesse linnamiilitsatesse, giljotiini-roberspieridesse ja muudesse kalmistuvahtidesse. Prr! Poliit-Inimesekesed, ärge tehke seda. Ärge laske ennast sundida lollustele. Vanaema Marie ütles ikka, et „Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed!”. Tema ei jäänudki vanaks, kuigi elas kõrge vanuseni. Vanaema Marie oli üdini noor, väites, et naisterahvas on vana vaid, siis kui ta on ära koolnud ja kolm päeva peale seda veel maapeale unustatud. Vaat sedaviisi. Aitäh hea ja õpetliku ellusuhtumise eest! Vahva! „Elu peab olema …”
Minu ettepanek on investeerida kärarikkasse liikumisse
nagu on sünnitushaiglas, seega võib-olla peaksime panustama ämmaemandatesse,
liikumisse, pürgimusse, kärarikkusesse, siis vajame hoopis ämmaemandateesse,
kasvatajatesse ja õpetajatesse panustamist. Kuid paneme selle kärarikkusse investeerimise
jutu siinkohal ooterežiimile, sest mitu teist asjakest on mõistlik enne läbi
arutada, nagu näiteks põlvkondade vaheline rehnung, kes kellele maksab ja kui
palju. Vabandage mind sellise ropu suuga
väljaöeldud tõsiasja eest, kuid teha pole midagi, mina pole
Poliitik-Inimesekene, mis mul häbeneda, tuleb viskuda maoli ambražuuri peale.
MUDELIVALIKUST
„Megamuutus:
Maailm aastal 2050” Äripäev 2013
Lk
21 „Esimese miljardini jõudmiseks kulus 250 000 aastat, seejärel enam kui
sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927) , ning 33 aastat, et jõuda kolme
miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv
kasvab”.
Lk
21 „Nigeerias elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just
ootamatult kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu
võrdne selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14
miljonilt 1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja
Tansaania maailma rahvaarvult kolmandal
ja viiendal kohal.”
Lk
22 „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.”
Lk
22 „Aastal 2050 pole maailmas rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt
vanem: 65 eluaastast vanem segment kasvab üle kahe korra, vähem kui 8%-lt
aastal 2010 enam kui 16%-ni aastal 2050.”
Lk24
„2010 aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal
ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”
Lk
25 „Maailm on muutunud, kahelapselisest perest ja 70 aastat ületavast
oodatavast elueast saab pea üldine norm. See muudab valitsuste tööd ja seab
uusi suuri nõudmisi avalikele teenustele.”
Lk
30 „2050 aastaks langeb maailmas kogusündimus – jämedalt võttes laste arv, mida
naine oma viljaka ea jooksul sünnitab – 2,1-ni. See on sündimuse
„taastootmismäär”, täpselt see, mille juures rahvastik end taastoodab. …
Tavaliselt on aga 2,1 see maagiline arv, mis toob kaasa rahvastiku kasvu
aeglustumise ja seejärel
stabiliseerumise.”
Lk32
„Madal sündimus muudab märgatavalt
tasakaalu rahvastiku eri vanuserühmade vahel. Lihtsamalt öeldes,
sündimuse langus tekitab põlvkondliku mulli.”
Lk32
„Esialgu „mullipõlvkonna” lapsepõlves, peavad riigid kõvasti investeerima
haridusse ja lastele vajalikesse ressurssidesse. Tavaliselt on see riigi elus
suurte perekondade ajajärk: ringi sebib palju lapsi. Ent vanavanemaid on vähe.
Kui
aga põlvkond suureks sirgub, asub see tööle ning umbes 40 aasta jooksul –
töövõimelise täisea vältel – naudib riik „demograafilisi dividende”.
Lk
33 „Seejärel muutub kuldne põlvkond hõbedaseks ning läheb pensionile. Korraga
saab dividendidest võlg. Vanu inimesi, kes vajavad neile järgneva
väiksemaarvulise põlvkonna tuge, on ebaproportsionaalselt palju.”
Machiavelli arvamus
Lk 158 „Riskid, mida võtab uue firma rajaja, ei pruugi
olla suuremad mitmeid põlvkondi püsinud firmade omanike analoogsetest
riskidest. Asi on lihtsalt selles, et põlvkondade vältel kogutud jõukusel,
vanal jõukusel, on märksa suuremad heast nimest ja reputatsioonist tulenevad
jõuvarud ning ta suudab ellu jääda ka seal, kus uus jõukus häviks. Risk, mida
iga järgnev generatsioon on suuteline taluma, suureneb proportsionaalselt
sellele vanale jõukusele aluse pannud generatsioonide arvuga.
Mitmed sugupõlved püsinud firmad lähevad
pankrotti sellepärast, et nad kaotavad soovi ellu jääda. Nad ei riski enam ega teeni seetõttu ka kasumit oma
reservide täiendamiseks, samas kui uut edukat firmat juhib inimene, kes riskib
ja soetab endale sellega tagavara. Machiavelli jätkab: „Sest inimesi köidab
rohkem olevik kui minevik ja kui neile tundub, et olevik on hea, siis nad
rahulduvad sellega ega otsi muud.””
(McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001)
PORGANDIKASVATUS JA LASTETOOTMINE
Lugesin kuskilt lehest, et naistearstide seltsi president
peab vähesest sündimusest suuremaks mureks laste hooletusse jätmist. 1992.
aastal sündis Eestis naise kohta 1,7 last, vahepeal käisime põhjas ära ja nüüd
on see arv 1,6, sealjuures on maagiliseks „püsivuspiiriks”, piiriks 2,1 last. Vahe säilimise ja
säilitamise (nagu museaali) vahel on tohutu. Samas kõlavad jutud, et elagem
tervemalt ja kauem on muidugi teretulnud, kuid need ei ole ellujäämiskursi
trendid. Need on enesepetmise jutud, et … me elame kauem, kuid ega me selle
pärast kestma ei jää. Lihtsalt kauem anname … lahkumisetendust.
Nüüd siis on kujunenud uueks trendiks
seletada/vabandada, et kindlasti on praegu naisi, kes tahaksid rohkem lapsi,
kuid jätavad nad sünnitamata, sest kardavad vaesusesse langeda. Umbes nagu
porgandikasvatus, et andke meile raha, küll me siis kasvatame. Mõni kirjatark
arvab jällegi, et tal on dr Riigiga „leping”, et tema „teeb lapsi” vaid siis
kui dr Riik kõik kinni maksab. Peaaegu nagu …? Laste tootmine … lepingu alusel?
Riigile? Oeh! Muidugi on tore, kui
Inimesekesed on haritud ja kõike oskavad ära seletada, eriti mittetegemise,
kuid see äraseletamine ei vii elu edasi mitte küünemusta jagugi. (M.
Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32. Üks kõrghariduse
kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida
ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”)
MEELEOLUDEST ja „tiimitööst”
Ei, ei nii need asjad ei käi. Nojah, vaesuskartuse seletus on
seletus nagu iga teinegi mittetegemise vajadus. Vanaema Marie kostis alati, kui
midagi teha ei tahtnud, et ei saa teha, pöidlad on ühel pool, ilmestades seda
vastava käteliigutusega. Vaadake, ma olen selline vanaaegse mõttemaailmaga
Inimesekene, kes arvab, et lapse „saamine” pole mitte ühepoolne protsess, vaid
et selles protsessis peavad osalema kaks Inimesekest, mees ja naine. Isegi
sünnitusprotsess on tänapäeval muutunud „tiimitööks”, kus ema pingutab
sünnitamisega ja tulevane isa püüab seal kõrval minestamisest hoiduda. Seega niikaua kuni
Inimesekesi ei hakata 3D printeril tootma
jääb meie püsimajäämine kahe inimese
tegemiseks/tööks/rõõmuks/visiooniks. Seda vaesusesse langemise juttu seoses
lastega on aetud juba piisavalt palju ja kaua, kuid kui meie esivanemad oleksid
kartnud seoses laste tegemisega vaesusesse langeda, siis oleks inimkond juba
välja surnud. Õnneks on senini olnud valdavad teistsugused tendentsid. Muidugi
ei tähenda see seda, et mõned rahvad kaovad oma mugavus ja laiskuseihas, nagu
Maciavelli kirjeldas firmade kadumist: „ … et nad kaotavad soovi ellu jääda. „. Kuidagi kurb on lugeda arvamuseavaldusi, et seoses
teise lapse sünniga oleme määratud virelema: emapalk on lõppenud, lasteaiakohta
ei ole, tööle minna ka ei ole mõtet, kinos käimist ei mäletagi, reisimisest
võib vaid und näha. Siis lisatakse, et sellist hädaorgu tuleb kannatada vähemalt
poolteist aastat. Vale puha, pooleteist aastaga ei lõppe veel midagi, kuid see
midagi pole teps mitte hädaorg, vaid rõõm ja stiimul pürgida paremuse poole. Ma
ei kujuta eriti ette, kui selline mentaliteet oleks olnud Vanariigi ajal.
Elatud sai ühiskorteris, söögiks olid ämma kartulid ja hapukurk, maitseks heeringa
saba ja sugukukekonserv, aga … ehitus käis. Ja ei mingit virisemist ega
vaesust. Nii, et probleem on nagu paljudel juhtudel mõtlemises. Või trendides.
Vanariigi lõpus ja uue alguses oli trendiks … palju lapsi omada. Teate ju küll
seda laulu, mis ütles et ma tuleb täita lastega ja … täidetigi. , Olud olid
ikka täitsa kehvad, määramatus enneolematu, aga oli entusiasmi. Siis hakkas
järsku kõigil kiire, et … olla edukas, et … saada, et … minna … Nojah, kui
edukas ei jõua olla, siis vähemalt mugav, ettekulutav. Liisi endale oma elu …
oma laste arvel. Nagu ütles üks tark inimene: väga paljud lapsed jäävad
sündimata vanemate laiskusest. Kuidas siis teha niimoodi, et meil oleks
lastekultus, aga mitte brändikultus? Kas tõesti ongi niimoodi, et
heaoluühiskond toodab vaid heaolu vajadust, vaid lõbu? Naudingut? Kas selline
trend on ülikiirelt kasvava rahvastikuga planeedil Maa heategu inimkonnale?
Elujõulisuse vähenemine? Prrr! Ei ole
nõus! Ei ole nõus! Ja ikkagi ei ole nõus!
Keskkonnaaktivistidele
Kui ka teie ülalmaalitud tulevikuga ei nõustu, siis on
ainsaks alternatiiviks, et me loome keskkonna, nii mentaalse, kui ka materiaalse,
mis loob olukorra, et meil sünniks meie rõõmuks mõnusal arvul lapsi.
Ja kuulge, jätke juba ükskord see tobe, primitiivne,
nilbe iibe tõstmise jutt. Tohoo tont ae, vanad PoliitInimeseksed, seistes ühe
jalaga juba poliitilises loojangus, kes on vaevu-vaevu ühe lapsega maha saanud (ja
seegi on väljamaale magusa ja rasvasema peale putkanud), ei ole mingid õiged
Inimesekesed „lapsetegemise juttu” rääkima, see on vaid õhu liigutamine. Sedagi
tahavaatepeeglis. Kui me tahame midagigi saavutada, ja see saavutamine on ca
3-4 inimpõlve järjepide pürgimus, siis peaksime looma sellise keskkonna (mitte
veel ühe erakonna), milles noored tahaksid elada, sugu teha ja lapsi kasvatada.
Seda ei suuda ükski vanainimeselik nilbukas ,lapsetegemise jutt, seda saavad vaid noored määratleda, mis on see
miski, mis neid köidab, neid innustab. Noored „ruulivad” . Neilt tulebki
küsida, neid kaasata. Õigemini küll vastupidi, noored peavad kaasame neid mitte
nii noori. Täpselt samamoodi, kui majanduses, tarbija määrab majanduse
tulemuse. Kui tarbija kiidab heaks ettevõtja toodangu ja sellest tuleneva
positiivse keskkonna, siis majandus ka õitseb, kui ei … Pankrot. Majanduses
peab kaupmees minema tarbija juurde, mitte ootama, et tema uksele koputatakse. Niisama
lihtne see ongi. Majandus peab olema tõhus, elukeskkond peab olema tõhus.
Lastetootmise tööstusharu
Seega nimetame
seda lastetootmise tööstusharuks. Vabandage mind võib-olla mõne
poliitkorrektsushullu arvates kohatu darvanismi eest, kuid täpselt nii see
loodusseaduste järgi ongi, kas toodetakse järglasi ehk toimub tööjõu laiendatud
taastootmine, … või seda ei toimu ja … see hõim lakub ajaloohämarustesse. Ei
tulnud toime. Siin ei aita isegi toimetulekutoetus. Ja selle juures ei aita
igasugused kavaljutud õigustest, vajadustest ja lepingutest. Õigustest saavad
arutada vaid need, kes on ellu jäänud. Kaval ja kaunisjutu ajajatest räägitakse
vast teiste hõimude hoiatavates muinasjuttudes, kui Paristajapoegadest, Mogri
Märtidest, Kilplastest jne. Ega meie
enesepettuslikust kunstjutust ju tühja kohta ei jää, siia maanurka tulla
tahtjaid on küllaga, kuid estide uhke sugu oleks seega jäädavalt kadunud. Elu
aluseks on liikumine, paigalseis on oma olemuselt tagasiminek, sest teised
liiguvad edasi. Iga liikumine, ponnistus ja areng vajab kütet, uut
hapnikulaksu, ilma uue hapniku pealevooluta on lugu räbal. Miks ma siin
hakkasin pajatama justkui teemaväliselt jutukest hapnikust? Püüan seletada. „Viisurist”
näitas kunagi, kuidas pakaselisel talvel jäid kalad paksu jääkooriku all
hapnikunälga, Inimene oma nutikuses parandas olukorda sellega, et puuris auke
jäässe, et hapnik kaladeni jõuaks. Mis on siin siis nutikat, küsite? Selle
nutikuse nimi oli hädaolukorra ärahoidmine ehk laiskus. Küsite mis laiskus,
Inimesekesed näitasid ja initsiatiivi, läksid oma puuridega, omast ajast
külmale järvele? Aga vaadake, kui nad poleks läinud, oleksid kalad hukkunud ja
mitte lihtsalt hukkunud vaid muutunud reostuseks. Ja mitte lihtsalt reostuseks
vaid ohtlikuks reostuseks. Oleks tulnud tuhandeid koolnud kalu järvest välja
vinnata ja … mida kõike sellega tegema, seda
teavad keskkonnakaitsjad. No nii, seega oleks järv kalast tühi olnud ja oleks
tulnud osta uued (kalli taha eest ostetud) kalamaimud vette lasta. Vette laskmisest poleks esialgu
mingit abi olnud, oleks pidanud mitu-setu aastat ootama, kuni need
püügikõlblikuks saavad jne. Võrreldes kõige sellega on ju talvel jää sisse auke
vuristad vaid lust ja lillepidu. Nii et tegemist oli ereda laiskuse ilminguga.
Sellist laiskust sooviksin ma meile kõigile. Sellist ettevaatavat laiskust. Muidu
kaitseme igat mutukat rohuliblet, kirjut koer ja hambutut hobust, kuid
Inimesekest … nagu ei märkakski. Kerjuste koertest teeme kõmulugusid, kuid
heidikud, kelle juures need koerad uimaselt magavad … neid tähele ei pane. Nagu
tegemist oleks taustadekoratsiooniga. Nojah ta pole ju koer, mis tast ikka
kaitsta. Midagi oleks nagu paigast ära nihkunud. Ma ei teagi täpselt kas meie
väärtushinnangutes või tähelepanuvõimes või infouputses.
Ja veel niipalju, et kalamaimukese võime sisse osta, kui
„iseenese lollusest” järve arengu tuksi keerame, aga kui me arendame oma vaid
õigustest koosneva sumbuva elukeskkonna tulemusena peame lapsemaimude osas
midagi ette võtma, siis neid ei saa ju ometi … kasvandusest … osta? Ponnistada
tuleb lihtsalt õigel ajal, siis kui sellest ponnistusest veel kasu on. Vaat
niimoodi!
Väärikas vananemine ja vääritu virisemine.
No nii, laste ja porgandikasvatamisega on nagu on, kuid
tõsiasi on ka see, et üldine eluiga on tõusuteel. Uued ajad ja olud nõuavad ka
uusi mõõtkavasid, näiteks keskea „ülempiiriks” on pakutud 75 aastat. Seega
kuuekümne aastane Inimesekene on veel täielikus keskmises keskeas. Vahva. Aga
kuidas on väärikusega? Kas vanadus lisab meile väärikust ja tarkust või ainult
kogemusi ja kavalusi? Kavalusi, milliseid õiguseid taga nõuda? Kui Vanaema
Marie õpetas, et :”Hallpead austa, kulupead kummarda”, ja küsis ise elutargalt:
„Aga mida teha kõlupeadega?”. Olen
näinud hulgaliselt Inimesekesi vananemas, mõnel vananeb vaid kest, mõnel on
juba noores kestas vana sisu. Mõni oskab vananeda väärikalt, teine vaid
virisedes. Tänapäeval jääb mulje, et väärikust ja väärikat vananemist saab mõõta
vaid rahas. Mitte niivõrd enda rahas vaid dr. Riigi poolt makstavas rahas. Kas
väärikuse ainumaks mõõdupuuks on ainult see, kui talve veedame Havail, Tais,
Andides?. Ma ei tea kuskohast selline luul välja on ilmunud. Sellist võimalust
pole kunagi olnud , ei ilmasõja eelse „Eesti ajal” ei „nõuka ajal”, ei nüüd. Ei
tea, kas Inimesekesed on liiga palju armuvalu filme „viisurist” vaadanud või
turismifirmade reklaamlausete ohvriks langenud? Igatahes siin kuskil jälle kord
võimaluspõhine ja illusoorne maailm segi pööranud. Küll aga on probleem selles,
et üks grupp Inimesekesi jäi kahe paadi vahele st. vana süsteem enam ei
töötanud ja uues ei olnud seoses ealisusega osaleda. Kuigi ka vana süsteem
poleks suutnud enam pakkuda mitte midagi peale trükisooja paberraha ja
täitumatute unistuste. Ehk neiltki võeti ära illusioon. Ja seda illusiooni oli
tekitanud nõukaaegne vildakas
majandussüsteem, mitte Eesti, oma tärkava, ellujäämiskurssi otsiva majandusega.
Siiski, neist Inimesekestest ei sõltunud selles mängus ei midagi. Kõik need kes
täna on rahulolematud, et nad on nelikümmend aastat tööd murdnud, on täielik
põhjus oma nördimust ilmutada, kuid … Seda nördimust tuleb ilmutada õige
sihtmärgi suunas. See kogutud raha ja esitatud lubadused jäid kõik vanariiki,
mis oli akumuleeritud jätkusuutmatult riigi sõjatööstusesse. Sinna ka kõik need
rahad jäid, ei saanud meie sellest mingit osa ja ega tanki poleks kõlvanud ka
suupisteks kasutada ega raketti kommunaalküttes sussutada. Seega puhas vuuk,
suur pauk ja nullpunkt.
NULLPUNKTID
Kui me nüüd sellisest nullpunkti vaatevinklist olukorrale
läheneme, siis näeme, et praegune töötav põlvkond on teinud kõik, mis võimalik,
isegi ennast ja oma huvisid maha salates, pakkudes enam mitte töötavale
põlvkonnale igakülgset tuge nii äraelamiseks, kui ka väärikuse säilitamiseks.
Nullpunkt tähendas seda, et kõik need kes olid „kogunud” pensioni nelikümmend
aastat, olid oma säästudest või õigemini illusioonidest, et need säästud on
olemas, ilma. See on sama, kui ta kogute raha panka ja pank läheb pankrotti,
siis olete ju vihane ikkagi selle ebakompetentse/petturliku panga peale, mitte
kalli sugulase peale, kes teile abikäe on ulatanud. Õigus? Või hoiate kõigi
jaoks rusikat taskus ja olete valmis abistaja kätt hammustama? Inimesekesi on
muidugi erinevaid, kuid mulle meeldis ühe elatanud Inimesekese kommentaar
pensionidele, kes oli ära tabanud selle meie poolt käsitletud nullpunti
teooria. See kõlas umbes niimoodi, et ta on tänulik selle kingituse eest mida
riik talle igakuiselt teeb. Tore, kui osa Inimesekesi saavad aru ja teevad
vahet vajaduste ja võimaluste, nörritamise ja heateo vahel. Midagi pole teha
üheksakümnendate nullpunkt polnud ei unikaalne ega viimane.
Näiteks Vanaema Marie oli elu aeg rasket talutööd teinud
aga sai peale nõukaaegse õnne saabumist Maarjamaale vaid toitjakaotuspensioni
21 rbl/kuus. Neljakümnendate aastate nullpunkt nullis kõiki ja kõike ilma, et
nullitavate vara oleks nulli läinud, see lihtsalt võeti ära. Väidetavalt hea
eesmärgi nimel. Kui palju kümneid või sadu tuhandeid Inimesekesi oli tookord
süsteemi muutuse ohvreid? Vastust me ei tea, sest, kellel midagi öelda oli,
isegi need kellest arvati, et neil võib olla mõte ütelda, korraldas NKVD
nimeline reisibüroo tasuta väljasõidu maalilistesse looduslikult kaunitesse
kohtadesse, mille peamiseks majutusasutuseks oli GULAG.
Hullem lugu on selles, et tänapäevane töötegija liigub
päästmatult vastu oma nullpunktile. Uus nullpunkt tekkib just seoses
tänapäevaste demograafiliste tendentside tulemusena. Kui me kogu majanduse
struktuuri ja läbi selle elukeskkonna kvaliteeti oluliselt, ütleksin isegi
kvalitatiivselt, uuele tasandile viia ei suuda siis … Punkt. Stardieelne
loendus juba käib …
TEISTSUGUNE KESKKOND
Hoopis teistsugune näide on Soomest. See näide on selline
milline oleks elu meil, kui meie teatud ajaloohetkel valelt teeotsalt ära
poleks pööranud. Ja võib-olla selline nagu see võiks meil olla paarikümne aasta
pärast, kui me täna/homme õige teeotsa ülesse leiame. Muide uusvabaduse
algaastatel sõites sisse Helsingi sadamasse kangastus mul peegelpilt või
pöörduks ajalukku, milline oleks Soome, siis kui neil poleks olnud „suomalaista
sisu” näeks see maa välja nagu nõuka aja Eesti ja kui meil oleks veidi rohkem
südikust olnud, oleksime meie välja näinud nagu Soome. Kuid jätkem kasutud
„kuid …” ja ajaloolised fantaasiad ning vaadelgem tegelikkust. Meie perel on põhjanaabrite juures mitmeid
väga häid sõpru. Üks selliseid oli Rauma lähedal talu ja veskit pidav vanapaar.
Oli neil põldu ja jahuveski ning saeveskigi, peremees tegi küll nalja, et viimased
aastad on laisaks ja romantiliseks
läinud, kasvatab vanal viljapõllul pereprouale vaid lilli. See oli
selline mõnus põhjamaine huumor, kuna oli just rapsi kasvatamise suurmood, aga
eks rapsi kollased õied ole ka ilusad vaadata. Poegki elas nende kõrval ja
tegeles oma ettevõtlusega. Nii, et meie mõistes oleks nagu kõik korras olnud ja
kui omal enam jaksu pole, eks siis pojapere kannab kõik hoole. Aga võta näpust,
selline laste, kui porgandite kasvatamine pole seal sünnis, igaüks peab ise
enda eest hoolt kandma. Noort Inimesekest toetatakse kuni koolituse lõpuni,
siis on tegemist valmis „produktiga”. Noore Inimesekese kartongkohver
tõstetakse ukse taha ja ta on vaba kõigile maailma väljakutsetele/hullustele.
See ei ole selline Itaalia moodi „äraelamine”, et riigi valitsus peab kaaluma
seaduse jõuga karmi reegli kehtestamist, et üle neljakümnene perepoeg (aga ikka
veel laps) ei tohi enam pere leival elada. Põhjamaades on elu lihtsalt olnud
alati karmim ja ka lahendused on olnud karmimad. Seda ka vanemate Inimesekeste
suhtes. Mood on lihtsalt selline, et tuleb investeerida ka oma vanadusse. Seega
Soome sõbrad investeerisid oma vanadusse (ise, mitte riik ega vald) ja näitasid
meile uhkusega mitte „oma vanadekodu” vaid oma uut kodu, kuhu nad lähevad, kui
ise enam majapidamisega hakkama ei saa. See oli planeeritud, väärikas ja
iseloodud vanadus.
RISTISÕDADE ANATOOMIA
Lugesin kunagi kuskilt, et Piibel on maailma esimene
töökaitse eeskiri. Mõtlete kuidas siis niimoodi? Aga väga lihtsalt, seal on
selge juhtnöör, et iga seitsmes päev on hingamise , mitte tööpäev. Ja siis ma
lugesin veel, et Ristisõjad kutsuti esile Euroopas tekkinud ülemäärase ja
sõjaka noorsoo tõhusaks kasutamiseks või eesmärgipäraseks rakendamiseks.. Nende
ülikupoegade energia, kes tiitlit ei pärinud, suunamiseks millessegi ühelt
poolt turvalisust loovasse ehk kodunt jalust ära ja teiseks millessegi
kasulikku ehk uute turgude haaramisse. Peaaegu perfektne tööjõuprobleemi
lahendus. Seega ei ole mitte midagi uut siin Päikese all.
Ka meil on tööjõu probleemid, küll on seda liiga vähe,
küll on seda liiga palju, küll on see liiga noor ja küll on see liiga vana. Nagu
eespool käsitlesime on meie üks põhiprobleeme rahvastiku vanuselise struktuuri
muutused. See viib paratamatult välja mitte elupõlise õppeni vaid ka elupõlise
tööni. Muide nii nagu see alati on olnud.
Ega see pole vaid meie küsimus, kogu Euroopa rahvastik vananeb. See
pidavat lausa kummitama Euroopat. Ja muidugi ühest küljest on tore, et me kauem
elame, kuid teisalt kummituseks muudab olukorra see, et enam ei suudeta ülal
pidada neid „headel aegadel” tekitatud harjumuspäraseid sotsiaal-, hoolde-,
tervise- ja muid süsteeme. Ja siis tekkivad hulgaliselt nii huvitavad,
populistlikud kui ka primitiivsed , ennast kordavad ideekesed.
Käib tõsine ja tõsimeelne arutelu tööea pikendamise üle.
Et Inimesekene oleks praegusest pikemat aega tööturul: alustaks töötamist varem
ja töötaks kõrgema vanuseni. Sellel esmapilgul mõistlikul postulaadil on aga
mitmeid grimasse. Esiteks on muidugi arusaadav, et ilma tööd tegemata, vaid
pensionist, edaspidi ära ei ela. Seega
töö muutub mitte enam tööea vabatahtlikuks pikendamiseks, vaid
ellujäämiskursuseks. Teiseks, millist
tööd peaks siis vanemas eas tegema, et … ka noored nälga ei jääks? Lehti lugedes
mõtlesin välja. Hurraa, vanamemmed stripiklubidesse!! Juba oligi teade, et 60 a
memmed õpivad postitantsu (Jaapanis vist?). Muidugi uue vanusekategooriate liigituse järgi
, mille järgi pakutavaks keskeaks 35-75 on 60 aastane vaid keskmises, väga keskmises,
keskeas. Nii, et miks mitte, kuigi … ega igat veidrust ei maksa ka järgi teha
ega normis muuta.
Mnjah, pikalt
töötamise põhimõte on ju õige, isegi väga õige, kuid nagu ütles vana rätsep, riie
ei anna välja. Me räägime seda juttu, et tööle tuleb hakata varem ja lõpetada
hiljem olukorra taustal, mil noorsool on kõige väiksemad võimalused saada tööga
hõivatud. Masu
haripunktis oli noorte töötuse määr Eestis
üle 40 protsendi, Masu järgselt kõikus see näitaja väidetavalt 20–25 protsendi ringis. Hispaanias olevat pea
pooled noortest töötud. Ja kui me sellele taustale asetame üleskutse, et noored
peaksid alustama tööga varem, siis millal? Millise tööga? Ja mida see annab?
Kui noor tuleb tööturule varem, siis temast saab lihtsalt … veel üks töötu.
Selline tulek ei ole ressurss vaid kulu. Nüüd sellest teisest üleskutse
poolest, et Inimesekesed peaksid töötama kauem. Mida see toob kaasa tööjõuturule?
Eelkõige, mis saab noortest? Kas neist oleks sellisel juhu tööta juba 60-80%.
See tähendab 60-80% rahulolematut ja rakendamata puhast energiat. Kui see
energia transformeerub vihaks ja sealt edasi vihkamiseks, siis oleme lähedal
ühele teistsugusele nullpunktile. Vihkamisest tekitatud plahvatusliku vägivalla
nullpunktile.
Lärmakas ajaressurss
Poliitikud on ametis pensionäride poputamisega, sest pensionär on suurt ajaressurssi omav,
lärmakas, „oma õigusi” kaitsev valijate grupp. Neile keskmine lühimõtlev PoliitInimesekene
silma teebki. Aga noored töötud? Kas me nende eest hoolitseme? PoliitInimesekste
seisukohalt on tegemist „kohatu” seltskonnaga, kes tahavad midagi, kellel on
veel puhtad rikkumatud unistused, ühesõnaga organiseerimatu ja tülikas kamp. Kuid
tegemist ei ole „tülika kambaga”, tegemist on enese ja oma koha otsingutes
vaevlevate noorte Inimeseketega. Küsimus
on vaid selles, millest kujundavad nemad oma ristisõja. Noored koormamata/pettunud/energilised
mehed … see just võibki tekitada
sotsiaalsed ohud . Seega peaksime tegelema just noorte probleemidega,
nende energia kasutamise probleemidega.
Harjunud mõttemudelit oleme topeltlõksus, noortele on
vaja rohkem tööd ja vanad peavad töötama kauem. Nii kui sellel skaalal midagi
liigutad, oled hädas: kas valjuhäälsed vanemad valijad ütlevad oma tuumaka sõna
järgmistel valimistel või noored löövad punni eest. See võrrand lihtsalt ei
tööta, on vaja põhimõtteliselt uut lähenemist. Mõttekramp, et „riik peab
…”, viib meid tõenäoliselt läbi tõsise
kataklüsmi selleni, et ma adume et nagu Vanaema Marie ütles „Ma ise ilu
tegija”. Ja vaadake selle Ristisõdade jutuga ei tahtnud ma mitte seda öelda, et
me peaksime osa Inimesekesi kuhugi sõdima saatma vaid seda, et nende
Inimesekeste energiat tuleb sihipäraselt kasutada. Paavst Urbanus II Clermont`i kirikukogul
esitas täiesti uuelaadse üleskutse ja andis eesmärgi. See eesmärk pani liikuma
tuhandeid ja tuhandeid. Küsimus ei olnud siinjuures ei ristis ega sõjas vaid
selles, kuidas lahendati ühiskonna ette sattunud tööjõu alane ja sotsiaalne
probleem. See et lahendus võttis Ristisõja vormi on hoopis kõrvaline küsimus,
tähtis oli probleemi tunnetamine ja sellele nii või teistsuguse lahenduse
leidmises. Muide Esimene Ristisõda
polnudki niivõrd „ riikliku rahastamise” projekt, kuivõrd hästi kavandatud,
lavastatud ja esitatud (mittemateriaalse?) eesmärgi saavutamine. „Hea idee” ise
genereeris tegevuste ahela. Mis võiks olla meie eesmärk? Inimesekene ilma
eesmärgita on … Mnjah, mis (mitte kes) ta siis ongi?
No comments:
Post a Comment