Ettevaatust: Unistus!

Unistustega on niimoodi et need jagunevad elulisteks ja ilulisteks. Enamik neist on ilulikud ehk lihtsalt ilutsemiseks. Selliste unistuste puhul ärge kiirustage unistustega, nautige seda mõtet, seda ootust, seda tabamatut ja tundmatut … midagi.  See on nagu sünnipäeva või jõulude ootus. Ootus iseenesest on väärtus. Ootus unistuse täitumisest - nämma. Nii kui see unistus on teie jaoks realiseerunud, ei ole see ju enam unistus, see on reaalsus, kuid reaalsus, see on vaid väljaminekud. Kui suudate oma unistuse ära unistada ilma et seda realiseeriksite, olete võidumees. Mind paneb imestama nii analüütikute, kui ka lihtsalt Inimesekeste arvamus, et vanuigi võiksid Inimesekesed minna maale elama. Et Inimesekestel olevat selline unistus. Sattusin hiljuti ühele soliidsele, tõsiteaduslikkusele pretendeerivale analüüsile, milles väideti (soovitati), et vanemad inimesed võiksid pensionieas maale kolida. Ettevaatust, see on ohtlik segu noorusromantilistest lätetest ja linnaisimeste maaelu mittetundmisest. Mitte, et mul midagi maaelu vastu oleks, vastupidi, ma olen uhke nende üle, kes on maal elanud ja seal edukalt hakkama saavad. Aga pensionil vanainimene - maainimenseks? Sellise unistuse realiseerimine on sügavaks materiaalseks, mentaalseks ja füüsiliseks ohuks linnainimesele, kellel ei ole vastavat karastust. Maaelu pole ainult jaaniäevalõke ja jõulukuuse otsimine oma lumisest metsast, seee on midagi enamat. Midagi tunduvalt enamat. Kas Inimesekene, kes on oma juured sügavale linnabetooni ja mugavusse istutanud suudab ikka selle uue keskkonnaga hakkama saada? Mina olen unistanud nii talvel Hispaanias elamises, kui kodumaistest lemmiklinnadest Suvapealinnast ja Mudapealinnast. Mnajh, piinlik tunnistada, isegi täiesti kõlvatutele radadele on mõttekesed viinud nagu võiks mingi talu luua looduslikult kaunisse kohta. Aga õnneks pole neid mõtteid realiseerinud. Mõtelda ja uneleda oli küll ilus. Lugu on selles, et mul on mõningane unistuste täitmise kogemus. Ühe vajaduse , mitte unistuse, olen realiseerinud ja see ei olnud nagu mainitud unistus vaid vajadus. Nimelt oli kunagi aeg, kui ühiskorterist oli võimalik parematesse tingimustesse saada, vaid ise maja ehitades. Seega oli küll unistus oma kodu järgi, kuid realiseerida oli seda võimalik vaid ise ehitades. See oli selline unistamise ja selle realiseerimise ristsugutis, kus tegelikult oli tegemist eksistentsiaalse küsimusega, mitte peenutsemise ega ilutsemisega. Sellised unistused tuleb loomulikult realiseerida, Selline pürgimus teebki meist kõige kohanemisvõimelise liigi ehk Inimesekese.  Selle unistuse täitumisega on niimoodi, et ehitatud sai see „unistus” kaks numbrit liiga suur ja kui lapsed lahkusid, siis nüüd on see neli numbrit liiga suur. Kujutate ette mantlit, mis on teile neli numbrit liiga suur? Püüdke seda vööga kohendada palju tahad, mis on suur … see on suur. Lotendab noh! Pealegi ebamugav, ebapraktiline ja ebatõhus. Nüüd on selge, et kesklinnas , kus kõik jääb käigutee kaugusele on see õige … Koht? Eluase? Või lihtsalt unistus? Võib-olla olen oma unistustes liiga piiratud? Unistustel pole enam haaret? Nojah, kui vaadata seda tihedat rebimist Inimesekeste seas, kes tahavad oma kodu rajada Marsile (teate ju küll seda üheotsapileti projekti), siis ilmselt nii see ongi. Kuid … kas on vaja kõiki hullusi kaasa teha?  Ühesõnaga oma praeguse kogemuste pagasi (valatud higi ja nähtud vaeva, aga ka tuntud rõõmu) otsast tundub mulle , et need Inimesekesed, kes unistavad pensionieas elukesest majakeses metsaveerel, on täitsa u-ga hullud. (Analüütikute sellesuunalist unistusi tagant kihutada on täiesti asjatundmatu, et mitte öelda vastutustundetu.) Õigemini unistada ju võib, kuid keskkond ja teha tahtvate tööde maht on ilmselt selline, mille kätte üks keskmine linlane ära nõrkeb. Ja siis hakkate unistama, … elust linnas.

Muide, arvestades kogu arenenud maailma suundumusi ja demograafiat, tuleb meil ka unistama hakata teistmoodi. Kas see tähendab unistuste edasilükkamist või võimaluste tagasitulemist? Ei tea. Kuid kui uute "mõõdikute järgi" on keskiga kuskil 65 eluaastani, siis on ka normaalne uudis, et jaapani memmed õpivad usinasti postitantsu. Huvitav millest need memmed unistavad?

Nii, et hea inimene, kui unistad, siis mõtle sellele, kas Sinu unistus on ELUunistus või ILUunistus. Ja ära ainult mõtle vaid analüüsi ja konsulteeri ja ... siis tee seda veelkord. Unistada ikka võib ...

Targutusi:

C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013

Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””

Lk 268” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.””

A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001

Lk 158 „Riskid, mida võtab uue firma rajaja, ei pruugi olla suuremad mitmeid põlvkondi püsinud firmade omanike analoogsetest riskidest. Asi on lihtsalt selles, et põlvkondade vältel kogutud jõukusel, vanal jõukusel, on märksa suuremad heast nimest ja reputatsioonist tulenevad jõuvarud ning ta suudab ellu jääda ka seal, kus uus jõukus häviks. Risk, mida iga järgnev generatsioon on suuteline taluma, suureneb proportsionaalselt sellele vanale jõukusele aluse pannud generatsioonide arvuga.

Mitmed sugupõlved püsinud firmad lähevad pankrotti sellepärast, et nad kaotavad soovi ellu jääda. Nad ei  riski enam ega teeni seetõttu ka kasumit oma reservide täiendamiseks, samas kui uut edukat firmat juhib inimene, kes riskib ja soetab endale sellega tagavara. Machiavelli jätkab: „Sest inimesi köidab rohkem olevik kui minevik ja kui neile tundub, et olevik on hea, siis nad rahulduvad sellega ega otsi muud.””

Lk 163 „Ma võrdleksin teda (saatust) nende tormisevate jõgedega, mis ujutavad marutades üle tasandike (…) kõik põgenevad nende eest, kõik taandub nende tulva eest, suutmata mingil moel neile vastu panna. Ja kui jõed ongi oma loomult sellised, siis ei tähenda see veel, nagu ei saaks inimesed ragulikel aegadel tarvitusele võtta ettevaatusabinõusid, rajades tamme ja paise, nii et jõed taas üle kallaste tõuseksid, suubuksid nad kanalisse või ei oleks nende vood nii taltsutamatud ja ohtlikud. Nii on lood ka saatusega, mis näitab oma võimu seal, kus tublidus ei ole valmis talle vastu seisma ning suunab oma löögid sinna, kus ta teab, et tema ohjeldamiseks pole rajatud paise ega tamme.””

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

 

Lk 49 „Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk.”

V.Flynn „Surmalask” Ajakirjade Kirjastus 2013

Lk 149 „Vaatame tõele silma – ta on laisk, oli laisk ja ilmselt jääb surmatunnini laisaks. Kui oli mingigi võimalus töötegemisest kõrvale hiilida, siis ta selle ka leidis.”