Poliitikaökonoomika Vol 1: Partei? Pidu? Parteipidu?

 

Kohatu seisukoht.

 

Parafraseerides O. Lutsu „Kevade” algust: Kui mina koos oma arvamusega poliitikaökonoomiateatrisse jõudsin, olid kõik istekohad juba hõivatud, seega jäi mulle, kohatule, vaid seisukoht. Nii ütlemegi kohatu seisukoht.

 

Huvitav „värk” selle põlvnemise mõjude ja DNA koodiga, kuidas see lausa märkamatult mõjutab meid. Ühest küljest märkamatu, … kuid teisalt need mõjud ja mõjutused kerkivad märkamatult ikka uuesti ja uuesti ülesse. Nagu näiteks nimedega. Vanarahvas püüdis vältida loomade otsest nimetamist, ikka püüti leida/leiutada kaudnimesid nagu hunti hüüti näiteks, hallivatimeheks, karu sai nimeks mesikäpp või metsaott, rebane tõsteti lausa vaderi staatusesse. See oli selle aja uskumustest lähtuv pelg, et looma õige nimega nimetades tood kurja karja. Omas ajas igati mõistetav. Usuti ju kõikvõimalikke asju/nähtusi, millel polnud tegelikkusega mitte midagi ühist. Noh sama mõistetav, kui teised uskumused nagu näiteks (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 107) „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”

Nojah, tänapäeval me selliseid ravimeetodeid ei usu ja karu nimetame karuks, me oleme ju targad ja kaasaegsed, sellised teadmispõhised inimesed ( nojah vahel pundub poliiitinimeste juttu kuulates, et hoopis vajaduspõhised inimesed oleme). Kuid kuskil sügaval seljaajus, kuskil meie DNA labürindis on säilunud muistne tarkus, et kõike ei maksaks nimetada selle õige nimega. Te ei usu? Üks väike stiilinäide. Oma igapäevases elus rääkides poliitikast kasutame läbisegi mõistena nii partei, kui ka erakond. Tegelikult on see muidugi üks ja sama „loom”, ainult erineva keelelise varjundiga. Parteid (näiteks party) olid juba aastatuhandeid enne, kui meil oma riikigi polnud, kui … olid ajad, mil aas haljendas, kägu kukkus. Olid ajal, mil konnad kevadeti vabalt krooksuda võisid ja intellektuaalid neile ämbritega teeületamisteenust osutama ei pidanud. Riigi loomisega läks meil loomulikult vaja ka parteisid. Suures eestindamise tuhinas said parteid nimeks era konnad, erakonnad. Ei teagi, mis konnad need algselt olid, kas eraldiseisvad konnad või erakordsed konnad. Nojah mine sa võta kinni, miks meid kõiki kokku hakati kutsuma ühiseks konnaks ehk ühiskonnaks või ühisest konnast väiksemaid konnasid kogukateks konnadeks (kogukond) ja rahva lemmiklooma pere konnaks?  ( Vahemärkus: sõbrad „sommid” mõtlesid ka parteile ilusa nime välja – puolue. Kusjuures puolueellinen ei tähenda mitte erakondlast vaid erapoolikut ja puolueeton tähendab erapooletut mitte parteist ilma olijat.). Nojah igatahes sai nimi erakond sellele loomale pandud ja kui me vanaaegse pereiga vahele ei puterda, siis oleme selle nimetusega juba täielikult harjunud ja miks ka mitte. Ilus eestikeelne nimi, see erakond,  ja ei mingit kaude ütlemist, kaude on hoopis erakondade liigitus mittetulundusühingute alla. Erakond ja mittetulus ühing? Milleks meile ühing, millest tulu ei tõuse? No see, et erakond on mittetulus ühing,  on ikka küll kui mitte võllanali, siis küll üle võlli nali. Erakond ei mahu mittetulusa ühingu mõiste alla samamoodi nagu Peamine Linn ei mahu valla mõiste alla. Kaudnimed mõlemad, ei tea mida me häbeneme. Ja häbeneda polegi midagi, valitsev erakond peab olema eriti tulukas ühing, sest tema otsustest oleneb kogu organisatsiooni, EW, tõhusus, tulukus ja ressursijaotus. Meie kõigi tulu ja heaolu. Vaat niimoodi.

Pean siinkohal üle kordama mõned oma põhimõttelised vaatenurgad. Panin kirjutises „Mina: RIIGI MEES” kirja järgmist: „Olen korduvalt määratlenud ennast kui ökonomisti, no arveametnikku. Nii koolituselt, maailmavaatelt, elukäsitluselt, kui igapäeva töölt. Siiski on tänapäeva majandusmaailm poliitikaga niivõrd läbi põimunud, et on muutunud lausa majanduse kõrgeimaks vormiks. Seepärast, ka siis kui alljärgnevast võib jääda mulje, et selles võib olla poliitika sugemeid, siis vaid niipalju, kuipalju see on seotud majandusmaastikuga, majandusinimese vaatenurgast. Majandusinimesi huvitavad kindlad reeglid ja selged sihid, mitte pidev tõmblemine ja rahvusliku kapitali põletamine. Heleda leegiga. Seega puhas ökonoomika.”

Ka järgnevat käsitlen puht majanduslikust vaatevinklist. E-raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaema” käsitlesin põgusalt majanduse, bürokraatia ja võimu omavahelise põimumise teemat. Senini pole tundnud mingit tõuget seda käsitlust muuta. Minu käsitluses on poliitika lihtsalt ettevõtluse kõrgeim vorm. Näide:

„Poliitika kui ettevõtluse kõrgeim vorm?

Bürokraatia ongi selliseks tööriistaks, millega viiakse ellu poliitilist tahet. Poliitiline tahe on jällegi selline tahe, mille meie Inimesekesed oleme delegeerinud Poliit-Inimesekestele, et nad meie tahte ellu viiksid. Vaadake, milline vahe tekib, kui kirjutada lihtsalt inimene ja poliitik, need oleksid nagu kaks erinevat liiki, kuid kui kirjutada Inimesekene ja Poliit-Inimesekene, siis on selgelt näha, et ka poliitik on vaid Inimesekene, veidi teistsugune Inimesekene. Kuid põhimõtteliselt ikkagi Inimesekesega ühest liigist olend. Seega ärge peljake Poliit-Inimesekest, ta ju ikkagi oma, ikkagi Inimesekene, suure tahtega Inimesekene. Kõrvalt vaadates tekib vägisi mulje, et poliitiline tahe on siiski perioodiline või hooajaline nähtus. Näiteks pääseb perioodiliselt mõjule poliitiline hangumiskõver – enne valimisi kõik tegevused hanguvad, sest keegi ei taha riskida. Isegi häid ja kasulikke tegevusi tehes on suur risk kaotada hääli, s.t turgu, kliente. Kuidas ma nüüd oma ropu suuga võrdlesin valimisi ja valijaid turu ja klientidega? Aga võib-olla polegi see käsitlus läbinisti vale? Mul on selline omapärane, kuid lihtne ja loogiline seletus poliitika ja majanduse seose kohta. Kunagi koolis õpetati, et kapitalismi kõrgeim vorm on imperialism, kui seda mõtet veidi edendada, siis võib väita, et on olemas ettevõtlus ja firma ning selle kõrgeimaks vormiks on poliitika ja erakond. Nüüd küsite küll, mis hullu juttu sa ajad, erakond ja majanduse kõrgeim vorm? Aga pidage hoogu! Vaadakem, mis on seal ühist ettevõtlusega ja mida ühist seal teps mitte ei ole. Ja kõige tähtsam, mis teeb sellest ettevõtluse kõrgeima vormi? Esiteks on mõlemal oma eesmärgid, visioonid ja äriplaanid/programmid, teiseks on neil oma sümboolika, kolmandaks püüavad nad müüa/edastada oma kaupa/sõnumit, neljandaks püüavad mõlemad võimalikult efektiivselt reklaamida oma toodet/kandidaate/sõnumit, viiendaks on mõlemal oma kaadripoliitika, kuuendaks on mõlema jaoks organisatsioon tuluallikaks, seitsmendaks peavad mõlemad turul karmi konkurentsivõitlust oma positsiooni laiendamiseks ja uute klientide/valijate võitmiseks.

Erakonna tegevus erineb ettevõtlusest esiteks selle poolest, et saanud piisava mõju nõukogus/Riigikogus, on võimalik muuta reegleid/seadusi mitte ainult teiste ettevõtjate/erakondade suhtes, vaid ka oma konkurentide turule pääsemise kohta ehk valimisseadusi. Sellepärast ongi erakond nagu ettevõtlus, kuid midagi tunduvalt enamat, erinedes ettevõtlusest selle poolest, et ei tooda midagi ja rajaneb valijate/klientide usalduse võitmisel „jutuvestjate kaubaturul”. Parim jutuvestja saab rohkem kliente/hääli ja suurema turuosa (kohti Riigikogus), mis võimaldab tal moodustada enamuse nii firma nõukogus (seadusandja) kui ka tegevjuhtkonna (valitsuse). Niimoodi võibki juhtuda, et mõned pennitud Inimesekesed, kes on küll head jutuvestjad, kuid pole ühtegi päeva veetnud ettevõtluses, saavad ühtäkki, nagu võluväel, plirtsti, suurima organisatsiooni juhtimise neljaks aastaks enda kätte. Nüüd on küsimus vaid selles, et kas meile hakatakse realiseerima väärtaktsiaid või muinasjutte ehk rämpsaktsiaid. On esinenud aegu, mil meile püütakse realiseerida finantsinstrumente, mida keegi muidu ei ostaks, ehk siin toimib erakond kui käendaja ja (finants)mõjujõuvõimendus.”

Vaat selline ketserlik käsitlus on mul parteidest, mida me hellitavalt kutsume erakondadeks ja erilise helluse hetkedel mittetulundusühinguteks. Bürokraatia, regulatsiooni mõjude ja võimu vahekorrast ei saanud ma üle ega ümber ka järgmises raamatuhakatises „Võitlustanner Eesti: tõrjelahingud 2030.” Selles mõttefaasis mõistsin, et partei (party) on ju veel üks kaudnimi. Ei usu? Chambers & Tea „Suur Inglise-Eesti seletav sõnaraamat” annab sõnale „party” neli seletust – 1.Pidu, 2. Grupp, 3. Partei, 4. Osapool. Vaat niimoodi: partei ongi pidu. Vahva. Poliitmaastikul võiks veel öelda, et see on osapoolte grupiline parteipidu. Ikkagi vahva. Mnjah, kui nii tark raamat oskab seletada, mis on PARTY neljal erineval moel, kuid ei märgi sealjuures mitte midagi mittetulusat ühingust, eks siis uskugem seda seletust.

Ise tegi

 

Nüüd räägitakse, et parteid on muutunud tõemonopoliks, kartelliks ja  impeeriumiks . Mnjah, mida selle peale kosta? Kas see on tõsi? Või püüab keegi endale reklaami teha? Rohkem parteisid? Veel rohkem parteisid? Ehhe, päris veidrad mõtted – rohkem parteisid, rohkem demokraatiat. Kui te nüüd seda eelnevat lauset vaatate, siis saate aru, et see pole küll lahendus. Värava Villu (B. Gates) on öelnud midagi sellist, et ebaefektiivsuse efektiivistamine vaid rohkendab ebaefektiivsust. Vaat milline „värk”. Et asjast sotti saada peame pöörduma vanarahva tarkuste/targutuste poole.

Teate, küll ju seda vana muinaslugu, kui kangelane pahalasel silmad välja torkis ja ütles siis et tema nimi on Ise Tegin. Kui nüüd pahalane kaaslaste pärimisele, kes tegi vastas, et „Ise tegin”, siis polnudki midagi teha. Nagu öeldakse kavalpea pääses terve nahaga, pahalane sai paraja palga ja … Ja minul on sellele loole mõeldes täpselt samasugune tobe tunne, et see mis juhtus, kui juhtus, juhtus seetõttu, et me ise olime passiivsed ehk tulemus on just selline „ise tegin” tüüpi. Kui vana W. C. ütles, et ei ole midagi ebaefektiivsemat, kui demokraatia, kuid midagi paremat pole ka välja mõeldud, siis oli tal ilmselt õigus. No muidugi on valgustud monarh alati efektiivsem, kuid see on ajutine nähtus, kuna valgus kustub, areng seiskub, seniilsus ja seisak võtab maad ning edasi läheb vaid vaikse mandumisvisinaga või kõva pauguga. Niisiis - demokraatia. Kuid vaadake, demokraatia ei ole vaatemäng, kus ühed etendavad laval oma mängu ja ülejäänud vaatavad, näpp suus, andunult seda pealt. Selline olukord on omane rohkem sellele mittevalgustatud monarhiale. Demokraatias, kui süsteemis, peavad osalema kõik, vaid siis suudab süsteem toimida tõhusalt. Seega demokraatias peab olema omaosalus. Vaadake, see on samasugune tehing nagu iga teine tehing. Näiteks, kui te tahate korterit osta, siis teil peab olema, kui mitte kogu summa, siis vähemalt nõutav omaosalus. Niikaua, kuni teil omandiõigust ei ole, pole teil ka suuremat sõnaõigust, on vaid „mamma kapi taga vait olemise” õigused või üürniku õigused. Üürniku õigused teadagi piirduvad põhiliselt õigusega maksta õiges summas ja õigel ajal üüriraha. Niikaua, kuni te ei omaosale demokraatias, on teil demokraatias vaid üürilise õigused. Nii, et kui küsida, mis juhtus, et … Siis vastus on et „ise tegin” ja ei kasutanud piisavalt tõhusalt omaosalust, kui demokraatlike protsesside juhtimisinstrumente.  Demokraatia ei toimi, kui me ise ei osale, vaid ainult kirume ja parastame. Sellisel juhul me saamegi oma elu korraldama veidrad seadused  ja pukki kas nahahoidjad või diktaatorid. 80-90 olime ju aktiivsed, miks siis nüüd teistmoodi on? Ära väsisime või? Või läks elu liiga heaks? Rantjeedeks hakkasime? Demokraatia rantjeedeks?

Piinlik lugu

 

Kallis poliittehnoloogia

Poliittehnoloogia pole oma olemuselt mitte midagi muud, kui tsirkusekoera aretamine, kes hüppaks käskluse pele läbi lõõmava rõnga, sitsiks ja küsiks … toetust. Kas Poliitikute (suure algustähega) poliitika on surnud, see on muutunud poliitikute (väikese, väga väikese tähega) meeldimise poliitikaks? Selles küsimuse pole mitte midagi uut. Ilmselt on niimoodi küsitud läbi aastatuhandete,  seda on Kissinger väga meisterlikult käsitlenud oma „Diplomaatias”.

Õnneks (arengu jätkupidevuse mõistes, mitte hetkeemotsioonina) on niimoodi, et see meeldimine läheb üle pugemiseks, mis lõppeb …. Lõpuga. Kuid see lõpp ehk lõputu meeldida püüdmine ja lõputute katteta lubaduste andmine on ikka ja alati tupik ning …  siis tuleb pärispoliitikat jälle teha. Kasvõi natukenegi aega. See on nagu looduse ringkäik, mitte lõppev vaid üha uuenev. Võib-olla see poliitsurm polegi surm, vaid selline looduse ringkäik, vahepeatus, puhkefaas, nagu talv looduses, mil õitsvast poliitromanikast jääb vaid poliitiline reklaam, seejärel suurpildid ja suuremad pildid ning lõpuks … vaid poliittehnoloogia. Kuid siis tuleb kevad ehk nagu laulusalmis öeldakse talv see möödaläinud mannit-tõnnid kilkavad kõik kõigest väest. Mnjah, poliittehnoloogia on ajutine ja kallis moodus võiduks. Just ajutine. Ükski illusionist ei suuda lõputult žonglöörida, millalgi pudeneb perfektsena püsinud süsteem ikkagi kokku. Poliittehnoloogiat võiks majanduslikus mõttes võrrelda püramiidskeemiga, sellise majandusmudeli kasutamise eesmärgiks ei olegi investorite ootuste täitmine vaid tehnoloogide taskute täitmine.

Samas teevad ma ei tea kas poliitinimesed omaenese tarkusest või ametnikest õhutatud tegevusihast poliittehnoloogilisi enesereklaami seadusi. Näiteks selliseid seadusekesi, milles reguleerime, et ühe pere lapsed peavad saama käia ühes lasteaias. APPIiiiiiiiiii!!!. Kas me tõesti oleme langenud inimestena, selle looduse kroonina, kõige targema molekulaarsüsteemina, nii madalale, et sellist elementaarset asja, et ühe pere lapsed peavad saama käia ühes lasteaias, peame määratlema seaduse jõuga? Ja kuulates seaduseelnõu meisterdajate sõnavõtte, kumab nendest läbi tõeline uhkuse tunne, selline kangelaslikkuse nimbus – no nii, mina ... päästsingi maailma. Lõpuks ometi! Aga mina häbenen selliseid seadusi. Häbenen neid seadusi, häbenen seda, et sellised seadusepojukesed üldse sünnivad ja häbenen, et selliseid seaduskimääre ei häbeneta. Mida me veel peame reguleerima seadustega? Kas hingamissagedust minutis? Tagumiku asendi nurka kempsus? Tulge mõistusele, ärgake üles oma võimunarkoosist. Elementaarset inimlikkust ei ole, ei saa, ei tohi reguleerida. EI TOHI!

Poliitikaökonoomika ainukene tõeline eesmärk saab olla tõhusate, loomulikku, looduslikku isevoolu soodustavate seaduste tegemine, mitte pidev ümberjagamine ja ühiskonna seadustega risustamist. Nagu ütles hiljuti üks idanaabrite analüütik asukohariigi seadusandluse kohta: mõõdutundetult rangeid seaduseid leevendab vaid nende kesine täitmine.

Veel üks näide. (Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986 Lk22) „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

 

Targutusi:

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”

Lk 26 „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …”

Lk68 „Ricelieu „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”

 

Lk 129 „Kunagi ütles Palmerson Napoleoni riigimehevõimeid iseloomustades: „ … ideed paljunevad selle inimese peas nagu küülikud kuudis.” Õnnetuseks ei seondunud need ideed ühegi valitseva üldpõhimõttega”  Napoleon III

Lk 134 „Taani valitseja surm tekitas ülikeeruka poliitilise, dünastilise ja rahvusvahelise probleemide segapuntra, mida Palmerson oli sunnitud teravmeelselt kirjeldama, kui mõistatust, millest ainult kolm inimest on kunagi aru saanud: üks neist olevat surnud, teine hullumajas ja kolmas tema ise; tema aga olevat lahenduse unustanud.”

Lk 135 „Ent riigimehe kohustus on keeruliste küsimuste lahendamine, mitte lihtsalt nende kallal juurdlemine. Juhtide jaoks, kes ei suuda alternatiivide vahel vahet teha, muutub ettevaatus tegevusetuse õigustamiseks.”

Lk 379 „… erinevalt oma suurtest eelkäijatest lõi 1930-ndate aastate Prantsuse valitsus d värisema, suutmata otsustada, mida rohkem kardavad – kas varitsevat hädaohtu või nende vahendite rakendamist, mida selle vältimiseks vaja oli.”

Lk „389 „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.”

Lk 466 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et tema saaks tema jälgedes käia.”

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”

 

-Alain Danielou „India ajalugu” Valgus 2003

Lk 113 Maurya suurriik 317-180 e.m.a. oli esimene suur katse ühendada kogu India. Keiser Candragupta Maurya dünastia rajaja nõunik, braahman Kautilya millalgi peale 317 atat e. m. a. , kes pidas parimaks valtsemisvormiks konstitutsioonilist monarhiat. Kautilya arvates toetus kuningavõim kolmele jõule : poliitilisele jõule, raha jõule ning innustavale jõule. „Üksnes nende jõudude ühendamise korral saavutab sihi see, kes ihaldab võita.”

Lk 114 „”Kautilya sätestas reegli, et kuningas peab valitsedes võtma arvesse rahva heaolu: „Kuninga hingerahu sõltub tema alamate heaolust, tema edukäik nende omast; ta ei tohi pidada heaks seda, mis talle meeldib, vaid seda, mis meeldib tema alamatele.”

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

Lk148 „Rahvusvahelise Vauutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””, kirjutasin  hiljem „

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk 55 „FDR ütles, et riiklikud otsetoetused „hävitavad inimvaimu” ja tal oli õigus. Arvan, et kogu oma tarkusele vaatamata ei suutnud FDR mõista, et kui annad bürokraatiale eluõiguse, siis hakkab ta oma elu elama. Pärast bürokraatliku institutsiooni loomist on teda peaaegu võimatu sulgeda.”

Lk 57 „Mul polnud tollal piisavalt teadmisi, et mõista seda, mida hiljem teada sain: bürokraatia esimene seadus on kaitsta bürokraatiat.”

Lk. 94 „Jefferson ütles korduvalt, et parim valitsus on väike valitsus, sest „valitsus pole rahva isand vaid rahva teener”. Abe Lincoln ütles kord, et. „Jeffersoni seisukohad on vaba ühiskonna põhimõtted ja aksioomid.”