Seljaaju
Inimlike
seadustega/regulatsioonidega on üks imelik värk, suur osa nendest toimivad
tavaelust eraldi. Suurt osa regulatsioon me tunnetame „seljaajuga” st. mingi
sisemise lokaatori tasandil. Võib-olla on see omadus pärit sellest Raamatute
raamatus mainitud hea ja kurja äratundmise puu ajajärgust. Seepärast on eriti
ohtlik ilustada seaduseid, muutes nende senise toimimise loogikat või muutes
selle tavatähenduses loogika vastaseks. Parimaid ja näitlukumaid „killukesi”
leiab liikluskorraldusest ja liiklusseadusest. Niisiis … Kui me senini
teadsime, et mopeed on nisuke kaherattaline sääreväristaja vurhvi
liiklusvahend, siis nüüd võib see olla ka kolme- või lausa neljarattaline.
Kuidas siis liikluses vahet teha, et see mis sõidab neljal rattal, mis näeb
välja nagu auto, käitub nagu auto ja liikleb nagu auto … on tehelikult kuudiga
sääreväristaja? Kas need kuudiga sääreväristajad on mingit erilist värvi? Et
oleks aru saada, et selle juriidilisele monstrumile kehtivad peaaegu, et
tõukeratta õigused või, et seal võib rooli väänata mõni lapsuke? Teine
näide: kes meis mõõdaks autode vahelist
distantsi sekundites? Aga seadus ütleb, et asulasisesel teel peab aeg, mis kulub
üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema
normaaltingimustel vähemalt kaks sekundit ja asulavälisel teel vähemalt kolm
sekundit. No nii, see tähendab ilmselt et Inimesekene peaks mingil momendil
kahestuma ja üks osa jääb rooli ja teine osa ,see tema isiklik inspektor, käib
ja mõõdab võimalikke sekundeid teisendades neid meetriteks? Ilus mõte aga …
jabur. Kuid see mida tehti vaese jalgratturiga ületab ka kõige julgemaid
mõttearenguid. Kui enne oli selge, et jalakäia on jalakäia, sest ta käib jala,
teised kõik olid mingi liiklusvahendi „operaatorid”, kellele laienesid kõik juhi
õigused/kohustused, siis nüüd peaks ilmselt autojuht kogu aeg stopper käes
jooksma ümber jalgratturi, et aru saaks, mis või kes ta on. Ehk
tantsuterminites ei saa mitte aru, kas tantsitakse parasjagu valsi või tangot?
Ja milleks see kõik? Et teha valijatele silma, näidata, et otsustajad on:
esiteks, moodsad Inimesekesed, teiseks, et teede ehituse/remondiga on räbalad
lood ja kolmandaks, et osa Inimesekesi ei täitnud kehtivat liikluskorraldust.
Vaadake seaduse muutmistega on samamoodi nagu tantsusammudega. Kui te õpite
tantsu, siis te alguses tõest mõtlete igale tantsusammule ikka „ … kaks sammu vasakule, kaks sammu paremale
…”, kuid kui te juba oskate, siis te liuglete pika sammuga üle põranda, täiesti
vabalt lobisedes galantselt partneriga. „Seljaaju” automaatika juhib teid. Kuid
kui nüüd on heasoovijad teinud järku sellise paranduse, et tantsite küll
inglise valsi, kuid iga kolmas samm olgu tangost? Tulemuseks on totaalne segadus, koperdamine,
rikutud tuju ja äratambitud varbad. Sama ka regulatsioonidega, mõttetud
regulatsioonid ainult rikuvad tuju ja ühiskonna sidusust. Muide
seadusekuulekust ka. Sellest saavad kasu vaid need, kes usuvad karistamise
viljastavasse jõudu ja trahvimajandusse kui majanduse kandvaima suuna
olemasolusse.
Rätsepaülikond
ja masstoodang.
Vanasti,
kui vabrikuülikonnad olid sellised, mis kõlbasid vaid kolhoosi meeskoori
ühekordseks riietamiseks pärast oma riietega suplust, tellisin ülikondi vaid
rätsepalt. See oli tõeline katsumus, ka põnevus, nagu ajastuomaselt kohane.
Kõigepealt oli tegu, et korralikku riiet leida. No selle triki, samuti nagu
lipsusõlme sidumise, õpetas mulle isa juba varakult selgeks. Hoopis suurem oli
probleem rätsepa leidmisega. Tõelise rätsepa leidmisega. Tõeliselt hea rätsepa
leidmisega. Polnud ju mitte mingit kasu heast inglise villasest, kalasaba
mustriga, riidest, kui nõelur sulle veel hullema koti selga õmbles, kui
masstoodang oli. Muide heade rätsepadega juhtus ka ikka niimoodi, et üle ühe
oli „see midagi”, mis pani sind õhtu „kunnina” tundma, puudu. No ülikond oli
ikkagi väga hea, kuid enesetunne polnud see … Siis järsku nägin ühel sõbral
soome valmisülikonda. Mnjah, see nägi välja parem, kui minu rätsepaülikond.
Kallis see ju oli, peaaegu sama kallis, kui minu rätsepaülikond, kuid kohe said
proovida, kas ja kuidas sobis, polnud enam seda käsitöönduslikku ärevust, et
kas tuleb välja või mitte. Kiirelt sai kätte ka, polnud vaja käia kolmes-neljas
proovis ja oodata kuu-poolteist. Ühesõnaga masstoodang muudeti niipalju
mugavamaks ja niivõrd nägusaks, et pakkus tõsist konkurentsi rätsepatööle. Sama
tendents on toimunud ka teistel aladel. Mehhaniseeritult, suurtes kogustes,
küll isikupäratu kuid piisavalt mugav. Justkui kõik oleks korras, kuid inimene
… on sellega juba harjunud. Kui inimene millegagi harjub, ka hea
asja/toote/teenusega, siis ta ka tüdib sellest ja tahab midagi muud … kasvõi
kallimat, kasvõi korraks, kuid omanäolist, sellist … hingega toodet.
Hingesoojusega toodet. Ja mida rohkem on inimesel võimalusi, seda rohkem oskab
ta tahta: eneseküpsetatud leiba, suitsuliha, omavalmistatud koogikesi, küpsiseid
või isegi seepi. Maailm on jõudnud oma teenusepakkumise tuhinas uude ajastusse,
enam ei saa pakkuda teenust üldse, vaid see peab olema maksimaalselt tarbija
soovidele/ootustele vastav. Nagu tema mõõtude järgi temale väga isikupäraselt
õmmeldud ülikond. Kõik muu oleks raiskamine, see ei jõuaks enam tarbija
südamesse.
Tundub,
et midagi sellist „rätsepaülikonna värki” on tunda ka ühiskonna, kogukonna,
perekonna sisestes ja vahelistes suhetes, enam ei piisa sellest, et keegi
kuskil teeb kellelegi, kellegi jaoks või kellegi vastu reeglistikke, inimesed
tahavad ise kaasa rääkida. Ja see rääkimine pole enam selline vanaaegne
ühesuunaline rääkimine, „minu jutleb”, vaid inimesed tahavad tagasisidet. Osaleda
noh!. Inimesed tahavad näha oma „nõelapistet selles rätsepaülikonnas”.
Tegelikult on see osalus tore, ka valepisted on kohe näha ja võib üle
kohendada, aga … võib-olla mõne teise riidetüki sünni alguseks olla.
Šampanja
ja kõhulahtisus
Alles
hiljuti kohtas ikka rohkenevat suhtumist, et „meie teame kuidas peab, kuidas
tohib, kuidas on hästi”. Ärge segage meid eksida, sest isegi siis kui me eksime,
on meie eksimusel statistiline väärtus. Eksimustel on kindlasti suur osa
inimkonna arengus. Kas see võib olla elu arendamise ainukene alus? Kes on need
„meie” kellel on õigus eksida? Kes on need „meie” kellel on pidevalt õigus
eksida? Kas eksituste rada viib hallitusjuustu ja šampanja loomiseni või kosmosesüstiku purunemiseni?
Mnjah, hallitusjuust „juhtus” üksainus kord, kuid kõhulahtisus ja katastroofid juhtuvad pidevalt. Seega õigus
eksida ja keerata näiteks lennuki agregaati vale polt, ei ole ainult eksiva
mehaaniku probleem, vaid suure tõenäosusega
sadade/tuhendete inimeste probleem. Õigemini eksistentsi, kui probleemi lõpp.
Mis juhtub, kui me oma mogri märdilikus
upsakuses, „ma ise tean”, riigimasinas vale poldi/regulatsiooni/lootuse/
lubaduse sisse keerame? Kas mõõdutundetu lubadus on vaid lubadus, ühekordne
sumbuv heli võnge õhus või püütakse seda
ka materialiseerida? Kas mõõdutundetu lubadus on vale polt vales masinas või …
innustus? Inimesed on läbi aastatuhandete fantaseerinud, unistanud ja
muinasjutte loonud. See on olnud (lisaks inimlikule laiskusele) mootoriks meie
avastuste teel, kuid ohtlik on, kui neid ebarealistlikes tingimustes püütakse
ellu rakendada. Mulle teeb üha enam muret see meie ühiskonnas lubatud, mitte
kokkulepitud, mentaliteet, et midagi on tasuta. Me teame, et füüsika seaduste
nagu energia jäävuse seaduse järgi ei saa mitte millestki mitte midagi tekkida
(suletud süsteemis) ja ei saa ka ära kaduda. Tasuta” asju maksavad kinni
teised e. enamuses mittekasutajad.
Netomaksjad noh! Nagu Euroliidu netomaksjad. Seega kui mulle pakutakse midagi
tasuta, siis ma oleksin ettevaatlik. Väga ettevaatlik. Väga, väga … Suurima ja veriseima XX sajandi muinasjutu
ellurakendamine on inimkonnale maksma läinud miljoneid elamata jäänud ja
kümneid miljoneid muserdatud elusid. Kui mõelda vaid postulaadile, et „igaühele
tema vajaduste järgi”, siis inimese vajadused ei ole mingi lõplik suurus vaid
lõputult kasvav ahne loom. Seda ei ole võimalik täita. Küll aga võib tunduvalt
enam saavutada neidsamu ressursse nutikalt kasutades. Siinkohal üks väike
mõtteharjutus ehk
ÜHENDATUD ANUMATE
SEADUS.
Avaliku-ühisraha kasutamine. Pole
olemas mingit müstilist „riigi raha”, „valla raha”, „kooli raha”, „selle ja
tolle ministeeriumi raha”, veelgi enam ei ole olemas … „tasuta raha”. Kas pole
pöörane mõte – tasuta raha? Milline raha
see on ? Või kas see on üldse raha? Või ainult pettekujutis? Pettus? Ei, ei on olemas vaid meie, inimeste ja
ettevõtjate poolt kokku kogutud ühine raha. Seda raha tuleb kasutada
optimaalselt ja tõhusalt. Nagu enda raha. Oma isiklikku raha. Tõhus - on meie
keeles täiesti kindel mõiste ja kindlasti ei hõlma see näiteks lihtsalt raha ära kasutamist. Selle kohta on eesti
keeles terminid nagu raiskamine, laristamine jne. Kui näiteks lugeda „seitungist”,
et siseministeerium andis Saaremaa omavalitsuste liidule 7000
EUR toetust uuritaks välja, mis on selle maakonna tõmbekeskus, siis … kes keda tõmmata
tahtis? Maavanem, tark inimene, teatas kohe, et see keskus on kahtlemata
Kuressaare, aga Bürokraatiamaailm sellist tõhusust ei usu. Enne kui 7000 EUR
kulutatud ei ole, niikaua ka tõmbekeskust ei ole. Nojah, ütlete, see ju väike
raha, mis siin norida! Kuid kui te vaatate oma rahakotti, … oma isiklikku
rahakotti, kas seal on teil üle selline summake? Vau 7 000 EUR! Ei ole?
Seega ei ole see tühine summa. Seitse tuhat eurotugrikut on mõne inimese
AASTASISSETULEK!. Vaat niimoodi.
Ei ole
olemas sellist raha nagu väike raha, on vaid selline raha, mis meile mitte midagi ei ütle või me ei oska seda panna konteksti
või see suurusjärk ei kõneta meid. Kõik selgub võrdluses. Üks näide. Kuulsin
millalgi, ühe haigla toetusfondi, rõõmustavast aruandest, et nad olid kogunud
vabatahtlikelt annetajatelt ca 17 tuh EUR väikelaste hingamisaparaadi
soetamiseks. See on ju suurepärane tulemus, kodanikuaktiivsuse, aidatasoovimise
ja hoolimise ere näide, kuid … Kuid samal ajal nägin reklaami, et on võimalik
soetada endale elektriauto, millest kuni pool kompenseeritakse, kuid mitte üle
18 000 EUR. 18 000 EUR? Tekkis ehe võrdlusmoment. Mitte ainult
võrdlusmoment vaid kõhedus. Kuidas hinnata dr Riigi tegevust sellises
kontekstis? Peaaegu sama palju annab dr Riik kellelegi raha, ma ei teagi
milleks, kas kütusekompensatsiooniks, moevoolu toetamiseks või millekski muuks,
kui entusiastid koguvad annetustena kokku väikelaste hingamisaparaadiks? Nüüd
võiks panna käe puusa, ajada lõua ette, astuda postamendile ja küsida „Mis on
tähtsam, kas …?”. Mnjah, midagi oleks justkui viltu. Mingid jämedad
traagelniidid sellel rätsepa ülikonnal , mida ilmselt pole teinud rätsep vaid
mingi teine sepp. Võib-olla soss-sepp? Välja kukkus, kuidagi näotult
kokkukortsitud asjandus. Kui nüüd reklaamimaailmas edasi sumada, siis nägin
alles hiljuti, teleklipis rõõmsameelset prouat, kes teatas, et elektriauto ost (ja
riigi toetus) võimaldasid tal tunduvalt kokku hoida kütusekulusid. Mis siis
välja tuleb? Tuleb välja, et dr Riik annab igale elektriauto ostjale
kingituseks kaasa 18 tuh EUR väärtuses kütust? See on umbes kahe sama klassi
mitteelektriauto maksumuse jagu kütust? Nojah, jõukas värk!
Suurte
arvude seadus ja väikeste arvude seadus.
Kas see on väike raha, kui dr Riik annab mulle
18 tuh? Kõik selgub võrdluses. Me kõik
ostame vahel asju mida me ei vaja, mis on mõttetud, kuid prestiižed ja
ülehinnatud, kuid toetus Minu, Sinu, Teie rahast on kurjast. See ei ole ühise
raha heaperemehelik käitamine. Peame hakkama/õppima, väheneva ja vananeva
rahvana, raha lugema ka pisiasjades. Kui me räägime, et elektriauto on
keskkonnasõbralik liikumisviis, siis arvestades asjaolu, et kuskil tuleb
mittekeskkonnasõbralikest ainetest elekter toota, toota akusid, mis pole
kaskkonnasõbralik ja kuskil tuleb, eriti kulukalt, utiliseerida akud, siis pole
ilmselt tegemist niivõrd keskkonnasõbralikkusega globaalses mõttes, vaid pigem paikkondlikkus
mõttes. Ehk saastamise koht jaotatakse ümber või laotatakse laiali. See
mõtteviis on täiesti omal kohal suurtes umbe sõidetud linnades. Muus kohas …
pole veendunud. Samas jutu tasandil ja isegi seadusandluses oleme tõdenud, et
kõige mõistlikkum liikumisviis on ühistransport. Muide on olemas isegi selline
seadus nagu Ühistranspordi seadus (ÜTS) ja ühistranspordi seadus sätestab:
Ühistranspordi kavandamise ja korraldamise
eesmärk on:
1) ressursside kasutamise
sotsiaalset ja majanduslikku otstarbekust arvestades tagada
ühistransporditeenuse pakkumise vastavus nõudlusele, mis tuleneb elanike ja
nende eri kategooriate (sealhulgas puuetega inimesed, vanurid, õpilased ja
üliõpilased, saarte ja väikesaarte elanikud) liikumisvajadusest;
2) soodustada ühissõidukite
eeliskasutamist sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega võrreldes,
vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja sellest
põhjustatud tervisekahjustusi ning aidates kaasa liiklusõnnetuste ja
liiklusummikute ärahoidmisele;
3) vähendada ühiskonna kulutusi
transpordile ja energiale ning sotsiaalsele ja majanduslikule
infrastruktuurile.
Ja õige kah! Kuid mida siis
tähendaks 18 000 EUR, kui püüaks lähtuda ÜTS-t? Aga palun: see on ca 1 800 bussireisi
Tallinn-Tartu või Tallinn-Pärnu või Tallinn-Viljandi liinil. Narva oleks see
keskmiselt 2 250-2 500 piletit. Rongiga veidi rohkemgi. Rongiga võrdlemine on
jällegi veidi triki värk. Kui uskuda MKM aruandeid, siis piletitulu katab vaid
20% tehtud kulutustest, eesmärgiks olevat küll jõuda selleni, et pool kulutustest
kataks piletitulu, aga selleni on veel tükk maad oodata. Kui niipidi jällegi
võtta, siis võiks püstitada täiesti müstilise teesi, et ühe ca 200 kohalise
rongi täituvuse dotatsioonist võiksime igale metsatagusele osta
liiklemiseks oma auto? Ei usu? Lihtne
aritmeetika. Hei-hopsti hajaasutuse ala transpordiprobleem lahendatud nagu niuhti!
Mulle sellised arvestused meeldivad. Ütleme
nii, et need on lustlikud. Oleme juba harjunud ja tüdinud kõikvõimalikest
statistika väänamistest, mis suudavad ära põhjendada (näiliselt) ka kõige
tobedama, ups, vabandust sõnakasutuse pärast, ebatõhusama otsuse. Mul on selle
vast rohi olemas – see on Istuva Tamme primitiiv-nahaalne meetod, mis võimaldab
vaadelda asju veidi teise nurga alt ja nn targad otsused viia absurdi ja
groteski piirile. Seda meetodit kavatsen edaspidigi kasutada ohjeldamatult.
Niisiis …
Mis
see „akuraha” veel võiks olla, kui see oleks „meie raha”? 2012 tervishoid ja
sotsiaalhoolekanne keskmine brutopalk
822EUR. Avalik haldus ja
riigikaitse 1037EUR ehk iga dr Riigi osalus elektriauto ostul maksab sama, mis
enam, kui kahe tervishoiutöötaja aastapalk koos maksudega? Või äkki hoiaks üks
dr Riigi sutsakas elektriautode ostu stimuleerimise
asemel kaitseväkke ära Eesti ohvitseride põgenemise palgaarmeedesse? Piraadikaitsevägedesse?
Nende päästmise India vanglatest? Ühine
raha ei ole mingisugune müstika, see on meie raha ja me peame väga kiivalt
vaatama kuhu, miks, kellele ja millal me maksame. Kui meid jääb vähemaks, aga
eriti kui jääb vähemaks aktiivseid väärtuse loojaid, siis peame aru saama, et
varsti pole enam kedagi kes maksaks … ülepea.
Mõtlete
jälle, et mis siin jahuda mingist 18 000 EUR-t? Kuid taotlusi on
rahuldatud viimase statistika järgi (7.01.14) 259 korral, kui oletada, et nad
said kõik „täislaksu”, siis on see üle 4,6 milj EUR. Kas see on juba „suur raha”?
Või veel ei ole? Vaat niimoodi muutuvadki väikesed arvud suurteks.
Väikeste
arude seadus muutub suurte arvude seaduseks ka teistmoodi. Ühest küljest
öeldakse meile, et me saame mingeid asju „tasuta”, näiteks saaste kvoodi
müügist. Kuid kas see on tasuta? Me ju väidame, et saaste on paha/pahe - see rikub tervist. Kui meil on midagi saaste
vallas müüa, siis on tore, järelikult on meie ilm puhtam, kui eelneval „aruandeperioodil”.
Kuid see tähendab, et me müüme/vahetame oma möödunud perioodidel tekkinud potentsiaalseid
tervisekahjustusi ja nende tagajärgi. Järelikult me müüme oma akumuleeritud
tervist või tevisetust. Tasuta asjad asju ei ole olemas, see mõte iseenesest on
fundamentaalsete loodusseaduste sh. energia jäävuse seaduse vastu. Tasuta asjad
kaovad kui udu, kui tolm. Tasuta asjadel ei ole väärtust, me ei hinda neid. Ups!
Pidage hoogu! Praegu on kevad, kas olete
kohanud juba kevadist Tolmutonti? Tolmutont ei kao kuhugi, see mõrvar. See massimõrvar. Vaat niiviisi. Kõike
seda vaadates meenus mulle, et juhtusin lugema üht aruannet, kus oli toodud
välja näitajad, kui palju lühendab liigne tolm Peamise Linna õhus keskmiselt
inimeste eluiga. Kui ma õieti mäletan tähendas see umbes pool aastat elamata
elu. Teeme nüüd sellise arvestuse, et kujutame inimese eluiga basseinina, mille
täituvus on keskmine eluiga, siis tuleb
Istuva
Tamme primitiiv-vulgaar meetodit
kasutades välja, et meie Peamises Linnas
tapetakse seoses tolmutormide ja kehvkoristusega 3000 keskmise eluea jagu
inimelusid aastas. Te ei saanud aru? Koolis ikka olete käinud? Algkoolis? See
on nagu „ilge” kooli basseiniülesanne, kus basseini mahtuvus on meie näitel üks
keskmine eluiga ja see täidetakse elamata elude mahuga. Niimoodi saamegi ca 3000
basseini täit elamata elusid aastas. Tegelikult on see arv veelgi suurem, sest
Peamises Linnas käib „tapal” tunduvalt rohkem inimesi, kui siin kodanikke on.
Nii, et võiksime basseinide arvu ilmselt suurendada veel tuhande või paari
tuhande basseini võrra, kuid ärgem nii metsikuks ka mingem. Niigi nukrameelne
lugu. Seega kokkuvõttes jääb pealinnas elamata 7-8 inimese eluea jagu elu iga
päev? Kas see on sarimõrv? Ja me ei märkagi? Mida me siis märkame? Või on see
genotsiid linnaelanike ja külaliste vastu? See 3000 keskmise inimea jagu inimesi
on ju mitu Mõisaküla linna jagu inimesi? Või kui kümne aasta perspektiivis
vaadata, siis 2,5 Haapsalu linna jagu inimesi. Vähe? Aga millal küllalt on?
Seega me peame edaspidi
loobuma gigantomaaniast, suurustlevast suhtumisest, mis need mõned tuhanded
eurotugrikud või pooleluaastad ikka loevad ja mõtlema kas me edaspidi teeme
iluasju või tarbeasju. Selles on küsimus.
Ja, et meelde
tuletada seda tõsiasja, et ka ühine raha on meie igaühe raha, mitte mingi
anonüümne, kosmiline fluidum, siis ütlus ühelt USA presidendilt, kes on öelnud, midagi sellist et : valitsusel ei
ole teile anda midagi, mida ta ei ole teilt eelnevalt ära võtnud ja valitsus, mis on piisavalt suur, et anda teile
kõik, mida te soovite, peab olema piisavalt suur, et võtta kõik, mis teil on.
Targutusi:
A.
Tuchman
„Augustikahurid” Eesti Raamat 1977
Lk 9. „Bismarck oli soovitanud Saksamaal
leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega
üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga
kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad.
Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest:
kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg
admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti
innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund
erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.”
Lk
36 „Avastades, et suur hulk kindraleid „ei ole võimelised mitte ainult oma
vägesid juhtima, vaid isegi neile järgnema”, võttis ta omaks Theodore Roosvelti
soovituse panna kõik kindralid hobuse seljas manöövreid juhtima.” Prantsuse
sõjaminister alates 1911.
Lk
37 „Omada õigust ja lasta end võita – seda vastutavale ametiisikule ei
andestata, ning Michel maksis oma läbinägelikkuse eest nagu kord ja kohus. Ta
lasti lahti …”
Lk
70 ”Pärast kaheksa aastat kestnud välisministri ametit krooniliste „Bosniate”
perioodil, nagu Bülow neid kutsus, oli Grey omandanud täiusliku kõnemaneeri,
kus sõnadel oli võimalikult vähe mõtet. Selgesõnalisuse vältimine oli tal
kujunenud omamoodi meetodiks, nagu keegi ta kolleeg väitis.”
M.
Solokin „Katastroofi anatoomia” Grenader 2009
Lk
262 „ Aga kokku mõisteti terve sõja jooksul ainuüksi sõjatribunalide otsustega
süüdi 994 tuhat Nõukogude sõdurit, kellest 157 593 lasti maha (…). See
teeb kümme diviisi mahalastuid!
Kõik
sõltub võrdluses (…) Kokku lasti viie sõja-aasta jooksul (…) Wehrmacht`is maga
7810 sõdurit ja ohvitseri. Kakskümmend korda vähem, kui Punaarmees. Ei, need
pole lihtsalt erinevad arvud ja kogused. See on juba ühiskonna ja võimu erinev
kvaliteet.”
M.
Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013
Lk
33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on olnud see, et valitsus on
püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured
on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale
kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)”
Lk 74 „See on
põhjus, miks mina ja minu kolleegid väidame, et riiklike kulutuste kasv võtab
ära raha ja ressursid, mida majandus vajab toimimiseks, laienemisest rääkimata.
Suured riiklikud kulutused mitte ei leevenda tööpuudust, vaid on tegelik
põhjus, miks ettevõtluses ja kaubanduses kaovad töökohad ja toimuvad pankrotid.
(…) kohalikud omavalitsused peavad õppima kulusid kärpima samal viisisl, nagu
seda teevad ettevõtted.”
Lk 74 „ Kui
priiskav kulutamine oleks meie riigi ees seisvate probleemide lahendus, meil
probleeme ei olekski. Kui üks riik on kunagi ülemäära kulutanud, siis just
meie. Nüüd on unelmad otsas.”
E. Lefevre „Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000
Lk 38 „Oma
vigadest õppimine võtab inimesel kõvasti aega. Öeldakse, et igal asjal on kaks
külge. Kuid aktsiaturul on vaid üks külg ja see pole mitte tõusev või langev
külg, vaid õige külg.”
Lk 104 „Kui
inimene vigu ei teeks, võiks ta kuu ajaga kogu maailma omandada. Aga kui ta oma
vigadest ei õpi, ei saa tal kunagi mitte midagi olema.”
No comments:
Post a Comment