Riigireformist
Räägitakse
uuest valitsusest. Palju räägitakse. Kirglikult räägitakse. Räägitakse, et ... Nojah räägitakse palju, kuid mitte küll selle sihtidest, vaid enam väljapaistvatest
pisiasjadest: ministritest, portfellidest,
rahast, kuid võimalikest … suurtest muutustest ei midagi. Vaikus. Pimetähn. Kas neid suuri
muutusi üldse ongi? Võib-olla lihtsalt niisama vaikne loksumine? No kui lugeda
vennastumislepingu ühe peatüki pealkirja – RIIGIREFORM, siis muudatused võiksid
olla lausa revolutsioonilised. Mnjah, võib-olla polegi selles kirjatükis
pealkiri ja sisu väga tihedas seoses, kuid suured teod algavad väikestest
sammudest. Ja mis kõige kummalisem, sõna ise tingib teatud tegevused.
Siiski, uue
valitsusliidu lepe ja PM-i esinemine tekitavad igatahes ootusäreva tunde (nii
mõnegi jaoks ähvardava tunde). No vähemalt verbaalselt on muudatusi, ka
põhimõttelisi muudatusi, oodata. See on hea algus. Meeldivaks üllatuseks on
kiire tegudele asumine. Eriti seetõttu, et kogu publikum on määratlenud valitsust, kui
midagi ajutist, asendus ja üleminekuperioodi, kelle ülesandeks on vaid … kohta
järgnevatele soojas hoida. Aga nagu
öeldakse, ei arvanud ära, tundub, et tegemist on energilise/teotahtelise
„mansaga”. Ette on võetud ka mõned väga pika sihikuga tegemised nagu mainitud riigireform.
Riigireform, selle olemus, seostub minu jaoks eelkõige Jüri Raidlaga visa riigiraformi propageerijana. See on
omamoodi riigi kohandamine meie võimalustele ja vajadustele vastavaks. Siiani
pole selliseid eksistentsiaalseid küsimusi tahetud tõsiselt arutada. Nüüd
- Riigireform. Kas tõesti? Nii kiiresti? Või on
sügavmõttelisest ja vajalikust ettevõtmisest kaaperdatud vaid pealkiri ja
täidetud tühi kest bürokraatiaga? Või on ikkagi tegemist millegi suurema
algusega?
Mitut
moodi RIIGIREFORM
Riigireformi
võib teha mitut moodi:
-Esimene
on puht formaalne, a´la liidame ja
lahutame asutusi lootes … Lõpuks kõik korrutavad, et ei jaga enam midagi. Puhas matemaatika? Tegelikult pole selle variandi puhul tähtis tulemus,
tähtis on tegevus e. tegevus ise ongi eesmärk. See on omamoodi illusionistlik
trikk tegevusest. Seda on küll vahva tsirkuses vaadata, kui keegi kappi ära
kaotatakse või pooleks saetakse, kuid päriselus me seda ju ei usu. Või usute?
Poolekssaagimist? Nojah, jäägu igaühele tema usk, kuid ministeeriumide
poolitamine, ametite ümbertõstmine ja ministrikohtade juurdetegemine või ka
kahimine, ei ole reform. Heal juhul on see töökorralduse muutmine, halvimal
juhul segaduse tekitamine. Täpselt samuti nagu tsirkuseillusionistidel. Võiks
püstitada sellise lihtsustatud bürokrattehnoloogilise hüüdlause, et „Palju õnne
kahe ministeeriumi rahvas, ennelõunat oli teil üks minister ja juba
pärastlõunat kaks ministrit. Hüüdkem nüüd kõik ühises heameele tuhinas
„Riigireform on sündinud!”. „. Mnjah, kuid see kõik oleks vaid bürokraatehnoloogia, mitte elu edendamine.
-Teiseks
teeks on kindlatele visiooniga määratletud tulemusele suunatud tegevus. Ehk vastavalt eesmärgile valida
kohased mehhanismid selle saavutamiseks. Senine probleem ongi seisnud pikas mitteotsustamises
ja siis selle kompenseerimises kiirustamisega. See omakorda viib esimese variandi ihaluseni,
mil vahend muutub eesmärgiks ning eesmärk … ununeb. NB! Riigireform iseenesest
ei ole eesmärk, see on vaid vahend, visiooni saavutamiseks, et me paremini
toime tuleksime muutuvates oludes.
Iga
visioon vajab unistust. Kas me unistame, et aastaks 2030 on Eesti hulgaliselt nutikaid töökohti omav,
regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond,
kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest
väärtustatakse? Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Tuleviku
planeerimisel peaksime lahti saama regulatsioonikesksusest ja
tööstus/majanduskesksusest vaid nägema teenuse keskmena INIMEST ja tema
vajadusi. Vaid niimoodi on võimalik vähenevaid ressursse tõhusalt kasutada.
Minumoodi RIIGIREFORM
Räägime
praegugi ülevoolavalt inimestest, kaasamisest, kuid kaasamine vaid loosungliku kaasamisena
ei toimi. Inimesed tüdinevad olles kaasatud … tühjusse. Kaasamises peab olema
struktuur, õigused, vastutus ja mis peatähtis tagasiside koos väljundi, tulemusega.
Kõige selle puudumine on praeguse korralduse nõrkuseks, kuid samas ka … ammendamatuks
kasutamata ressursiks. Praegused ministeeriumide tegutsemis/võimaluste mudel on
tõeline ime selles mõttes, et püütakse ise toime tulla kõigi küsimustega nii
sügavuti, kui laiuti. Siiski inimlikel võimetel on kindlad piirid, mis määravad
ära ka tulemused. Maailm on muutunud, muutuma peavad ka juhtimisstruktuurid.
Kui naturaalmajapidamises künti põldu, lüpsti lehma, raatati metsa jne. igas talus,
siis oli see igati mõistlik kogukonna ellujäämiseks. Tänapäeval? Tänapäeva
maailm on spetsialiseerunud, võrgustunud ja seda kasutame me riigi
korraldamisel häbematult vähe. Ehk kuigi me elame kosmose, IT,
geenitehnoloogiate ajastul, siis riigijuhtimisstruktuurid on meil
naturaalmajapidamisaegsed. Alepõllundus. Tänapäeval peame me hulka rohkem
analüüsima, nii oma tegevuse mõjusid, kui ka kõrvalmõjusid. Just niimoodi
edukad riigid teevadki, raiskamata ja tõhusalt. Meie ei analüüsi, meie
„toodame” üha uusi regulatsioone, olenemata sellest, kas need toimivad või
mitte.
Nagu kirjutatud jutukeses „Mina: RIIGI MEES”, kas tõesti peab
regulatsioonipoliitika "uuendamine" toimuma nagu hädatapmine. No hea
küll, kui me ei taha/suuda/oska teha nii põhjalikke läbiarvutusi nagu UK-s
erinevate stsenaariumide maksumustega, väljumisstrateegiate ja
väljumismaksumustega, siis tehkem vähemalt nagu põhjanaabritel. Mitte ainult
nende majandus ei ole 2,8 X tootlikum kui meil, vaid ka seadusloome. Halvasti
tehtud seadus on meie inimeste raha raiskamine ja ettevõtjate kapitali põletamine.
Põletamine ereda leegiga. Tihti vaatame juba veidi üleolevalt põhjanaabri
poole, kuid asjata. Soome MKM moodustas
kaks aastat tagasi töörühma nimetusega "Õiglane ja tark liiklus".
Töörühma juhiks oli Jorma Ollila, liikmeteks kahe min kantslerid, teised
tippametnikud, kahe ülikooli esindajad, ametite ja äri esindajad. Vahemärkusena
olgu lisatud, et töörühma liikmeid ei tasustata, see on lihtsalt kodaniku panus
oma riigi edendamiseks. Lisaks oli veel mitu alamtöörühma, millised tegelesid
seadusandluse, andmekaitse ja taustaraportitega. Vaat niimoodi. Ja raport,
isegi mitte seadusloome töörühmaraport, ei sisalda kuivi seaduspunkte, vaid kirjeldab
erinevaid arengustsenaariume. Muidugi pole ka imestada, kuna ministeeriumi
väärtusteks on: Julgus, Õiglus, Koostöö. Selline koostöö ja ühiskonna sidusus
võimaldab tõhusalt kasutada ühiskonna käsutuses olevaid ressursse. Kui meie
tahame edu saavutada, siis peaksime oma inimesi ja ressursse sidusalt kasutama
õppima. Ja muide siin ei aita õpetaja Lauri pool rehnungit ... Küll tahaks, et
kõigi seaduste mõjude kohta tehtaks „täisarvutus” (mitte täiarvutus), nii nagu
ärimaailmas võrdlevate pakkumiste konkurentsilehega erinevate variantide vahel.
Vaat see oleks tähtis töö, mis annaks mõtte igale kulutatud ( mitte raisatud)
ametniktunnile. Mnjah, unistada ikka võib.
LiigutajaMinistri RIIGIREFORM
Nagu
hoomate, mitte see pole tähtis mitu ministrit ministeeriumis on, vaid see,
kuidas läbi ministeeriumi, kui sünteesikeskuse, saada kokku meie vähesed parimate
valdkonnaspetsiifika asjatundjate arvamused/arvestused, et seeläbi anda
ministrile vajalik „laskemoon”, visioonide edasi liigutamiseks. Ja pole tähtis,
kas seda visiooni liigutab edasi üks või kaks ministrit, põhiline on, et midagi
oleks edasi liigutada. Mitte edasi-tagasi liigutada. Ma ütleksin, et see
sünteesist ja prognoosist tekkiv liigutamisjõud on just see jõud mis meid edasi
võib aidata. E. Lefevre on kirjutanud „Aktsiamänguri pihtimuses” lk 65 „Pole
diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.”
Siiski
see, et VV on asunud uuendama ministrite rolle on samm õiges suunas. Ainult, et
… Bürokraatiamaailm on julm. Väga julm. Kui alumised korrused reformimisega
kaasa ei tule, veelgi hullem, kui nad tunnetavad selles enesele ohtu, siis see
reform ka sureb. Jah paberil võidakse seda „poolelus hoida”, kuid kasu asemeel
toob see vaid kahju ja … kahjumit. Nendest neljast ministrist, kes juhivad tulevikus,
kas kahte lõhestatud (lõhutud) ministeeriumi või annavad uue hingamise
ministeeriumide, kui ühiskonna vajaduste sünteesikeskustele, ja seega kogu
riigireformile, sõltub väga palju. Sõltub, kas juhtimisuuendus õnnestub või
vajub see tagasi oma vanasse sängi. Kui õnnestub, tekitab see VV ja PM
kindlustunnet üritada enamatki. Väga keeruline olukord, neil ministritel ja PM-l (ega teisedki ministrid varju jää, kõik on ju käe alla pannud, nii et pärast pole kellelgi parastamisruumi), seda enam,
et kõike tuleb teha käigult. Kui meedias on viidatud Soome ja Rootsi kogemustele,
siis nendes kultuurides analüüsitakse EELNEVALT võimalikke arenguvariante, et
leida optimaalne. (Meie bürokraatkultuuris on asjalood veidi teistmoodi, selles tuleb kõiki üllatada, lausa tummaks lüüa, siis võib mingi väärt algatus isegi idanema haklata.) Soomlased tegid mitu aastat enne oma juhtimiskorralduslikke muudatusi selja ja sülega analüüse, lisaks töörühmad,
tagasiside, ettevalmistus, üleminekuaeg, koos ametnike teavitamise ja uue
juhtimisstruktuuri promomisega. … ja
õnnestusidki. Näiteks liideti tööjõuküsimused majandusministeeriumi
haldusalasse. Küsite miks? Aga see on ju lihtne Watson! Tööjõud ei ole mitte
midagi muud, kui tooraine komponent majanduse jaoks. Pole tööjõudu, pole
majandust! Niisama lihtne see ongi. Meil millegipärast seostatakse tööjõudu
haigusega. Haige tööjõud? Tööjõud kui tooraine haigemajadele ja
ravimitööstusele? Ei saa aru. Nojah ja ega mina ei peagi kõigist maailma
loogikatest aru saama. Samas see, et Töötuskassa nimi muudetakse Töökassaks on
jumet. Just nimi annab sellele asutusele tema õige suunitluse. Positiivsus
ruulib! Kui nüüd veel muutmistuhinas Haigekassa nimi ära muuta (kasvõi
Tervisekassaks), siis oleme lihtsamate muutmistega ühele poole saanud ja võime
tõsisematele asjadele keskenduda. (Haigekassa nimi iseenesest on segadusttekitav:
Miks see kassa haige on? Kui haige on? Kas seda usaldada saab, kui on haige?
Jne. Peaaegu sama mitmetimõistetav nagu „Terve Eesti … „, aga miks keegi ei
pöördu oma reklaamides haige Eesti
poole. Või „Hea klient … „, aga kuhu jääb halva kliendi „moosimine”?).
Seega
soovin nii neljale ministrile, kui kahele ministeeriumile edu ja ärge unustage,
et … kogu Bürokraatiamaailm vaatab teie peale. Kas kadeduse või kahtlusega, see
oleneb teist. TitulaarMinistrite RIIGIREFORM
Seega
siseriiklikult ei sõltu meie edenemine mitte ministrite arvust, vaid asjatundjate
(ja ka asjatundmatute) võrgustike toimimise võimekusest. Veidi teine lugu on
väljapoole suunatud tegevustega. See väljapoole on muidugi tinglik, kuna
suurema osa meie elu korraldavatest otsustest tehakse juba nüüd EL-s e. ühiselt.
EL regulatsioonid on teadagi otsekohalduvad, olenemata sellest, kas need meile
sobivad või mitte. Seega, on meil ühest küljest vaja oma riiki reformida
niimoodi, et meie huvid oleksid meie võrgustikele toetudes kaitstud juba
kaugelt enne EL otsuste vastuvõtmise protsessi. See on jällegi analüüs, aktiivne,
isegi agressiivne, liitlaste otsimine, huvi tekitamine ja lahenduste pakkumine.
Teisalt muutub just siin kriitilise tähtsusega elemendiks ministrite arv.
Vaadake, meie võime siin küll arvata et võime „karjapoisiga” iga male
suurmeistri alistada, kuid maailmas valitsevad oma kindlad
hierarhilis/bürokraatlikud reegid/lävendid. Nemad ei aimagi meie suurelise
meele olemasolu. Kui ministrite nõupidamislaua taha ilmub meie asekantsler või os. juhataja (tavaliselt
seinaäärsele pingile) , siis on see märk meie mittetõsisest suhtumisest arutatavasse
küsimusse. Kui see on valveametnik, kes ei valda sisulist küsimust, kuid teab
vaid üldtunnustatud eurostandardset õiget sõnavara (tavaliselt „Meil ei ole
vastuväiteid”), siis on see märk meie mittetõsisest suhtumisest. Meie
suhtumisele vastavad on ka tulemused. Siin on just see koht kus pole mõtet
koonerdada, ei rahaga ega ametinimetustega, pagunid loevad. Niisiis, meil oleks
vaja ministreid, kes on kiire mõtlemise ja osava ütlemisega. Võitlusväljale minnes
tuleb minna õigele võitlusväljale ja tuleb minna õigete vahenditega, antud
juhul mitte ainult esinduskujudega, vaid tõeliste liidritega - nimetagem neid
hellitlevalt titulaarministriteks.
Ennetus RIIGIREFORM
Raskuspunkti
suunamine EL suunale oleks nagu haiguste ennetamine, mitte ravimine. Mõtlete
mis jama see nüüd olgu? Aga ei ühti, puhas ökonoomika. Praegu töötab
Bürokraatiamaailm niimoodi, et suurte otsuste juures, mida EL tehakse meie
kohalolekut ei märgata või meid ei ole,
mis tähendab seda, et ellujäämiseks peame kodus tegelema kahjude
minimiseerimisega. Ehk maakeeli lahtiseletatult, kõiki neid otsekohalduvaid
regulatsioone oma kavalustega ja nihverdamisega meile mitte nii otse kohaldama.
No see, et EK-e illusionisti tempu teha (jätta mulje, et täidame, aga ei täida)
on vaja väga kõrget kvalifikatsiooni, ehk kallist ressurssi. EL
bürokraatiamasin on aastakümneid näinud neid „karjapoisse”, kes püüavad neile
„ära teha”, seletades suu kõrvuni moosine, et nemad ei tea mitte midagi. Ma arvan, et neil, st Eurobürokraatial, on piinlik nii mõnegi selgituse üle. Kuulaksid
nagu jälle ja jälle vana ärakedratud anekdooti. I. Shaw „Noored lõvid” Eesti Raamat 1969 Lk
748 „” … Niisugust anekdooti kuulis kahtlemata juba Makedoonia reamees Anakreon
kuningas Philippose kampaania ajal Pärsiasse kuskil Bagdadi külje all, et Caius
Publius, Caesari leegionide tsentuurio, jutustas umbes samasuguse õpetliku loo
paar päeva pärast maabumist Britannias; et Julian Saint-Crique Murat` Korpuse
adjutant ajas oma sõjamehed naerma selle anekdoodi õnnestunud tõlkega enne
Austerlitzi lahingut. See lugu oli tuntud kindlasti juba lipnik Robinsonile
Walesi sapöörirügemendist, kes võitles Ypres`i all … ning samuti veltveebel
Fugelheimerile Tannenbergi all, või seersant Vincent O`Flahertyle esimesest
merejalavärügemendist, kes kuulis seda lühikese puhkehetkel teel Aregonne`i
metsa”
Nojah,
kui meie läheme seda lugu üle jutustama, siis … Tüdimus on vist õige sõna.
Raskuspunkti
ümbertõstmisel oleks ka teine positiivne külg, ehk kui me koormame
Bürokraatiamaailma mõistlike ja vajalike analüüside/prognooside ning
regulatsioonide meisterdamisega, siis jääks vähem aega mittemõistlike jaoks. Pealegi
uskuge mind, inimene teeb parema meelega mõtestatud tööd, kui tegeleb
mõtestatud töö imiteerimisega. Praegu ongi nii, et kuna meie oma seadusandlus
on valmis, uued regulatsioonid tulevad suures osas EL-st, siis „masina soojas
hoidmiseks”, mõeldakse kunstlikult välja kõikvõimalikke piiranguid, nagu
näiteks: asi, mis näeb välja nagu auto, liigub nagu auto on tegelikult
„sääreväristaja”, või kaua võib lapsi üksi jätta jne. Kas olete viimase viie
aasta jooksul näinud mingit regulatsiooni, mis lubaks? Ei ole? Muidugi, ikka
keelata on vaja, nagu tavainimene oleks mingi tobukene. Nojah see ülehooldus
muutub teatavast ülejõu käivaks hoolduseks. „Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen
As Äripäev 2013 Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede
haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga
palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama
ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu
viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks
heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra
pikendanud.”
Ekspordiartikkel RIIGIREFORM
Seega
kasutades oma võrgustike ja titulaarministrite oskusi/võimeid väljaspool
kodukamarat, ennetame ka paljude otsekohaldatavate mitteotsekohaldamiseks
kohendamise vaevast. Oeh!. Kui nüüd kellelgi ei meeldi see haiguste ennetamise
teooria, siis võib seda ressursi rõhuasetuse ümberpaigutamist käsitleda ka kui
meie ekspordiartiklit. Meie administratiivse suutlikkuse eksporti. Kui me midagi
toodame, siis püüame ju mahu ja kasumi jahil hõlvata välisturgusid. Õige? Sama
ka reeglite, kehtestamises – kes kehtestab reeglid, see lõikab kasumi. Kes
jõuab esimesena homsesse, see kahtestab reeglid ja … lõikab kasumi. Vaat
niimoodi.
Muidugi
saab ka lihtsamalt . Kui lugeda kommentaare, siis jääb mulje, et mitte keegi ei
oska midagi õigesti teha (välja arvatud kommenteerija ise). Ikka loed, et
Riigikogu on niisugune ja VV on naasugune, PM on vähemalt nina viltu ja tule
seesamune sealtsamusest appi, need ministrid …
Mida me sellise sapisaju ja „kõva käe” summaarumine saaksime? Aga palun järgnevalt
üks „rahvalik” variant (järgnevat palun võtta mittenaljaka naljana)! Riigikogu „ei
oska” seadusi teha, mida näitab see, et Õiguskantsler ja Riigikohus peavad neid
ümber tegema. Kui ei oska teha, kahime ära. Ilmne kokkuhoid olemas. Las
seadusandlusega tegelebki Riigikohus Õiguskantsleri abiga. Basta! Kuna enamuse
seaduseid esitab valitsus ( min poolt
ette valmistatud), siis neid ka pole vaja. Järelikult ka ära kahida. Valitsus
nagunii ei tule mitte millegagi toime, nii, et kahime ära. Ainsana, kes mõistab
midagi valitsemisest on Riigikontroll, mida näitavad ilmekalt selle asutuse suurepärased
auditid ja analüüsid. Las siis valitseb. Personali ja hanketegevusega võiks
tegeleda Riigiprokuratuur kuna vaid sealt saab lõppkokkuvõttes teada, kes oskab
hankeid korraldada ja kes oma omadustelt juhiks sobib. Seega uus
riigikorralduse, Justiitsriik, mudel:
Riigiprokuratuur + Riigikontroll + Riigikohus. Mnjah, siis on jälle põhjust
küsida: kas me sellist riiki tahtsimegi. Muidugi, nagu hoomasite, siis
valitsus, milline püüaks sellist reformi korraldad, leiaks et tal endal pole
uues skeemis enam kohta.
Nii,
et kuhu lähed Riigireform? Kas sellest on jäänud järgi vaid kõmisev, kuid tühi
kest? Kas raidlalik Riigireform või selle
pealkiri on kaaperdatud? Kas me tahame üles ehitada modernset
riigikorraldust, kui vahendit?
Aga
üldiselt on niimoodi, et minge metsa (valige ise millist tähendust te selle
soovitusel anda tahate, vaba rahvas, vaba maa), ilm on nii ilus, et toas
istumist küll kellelegi ei soovita.
Minge ja tuulutage oma pead, siis paistavad paljud asjad mis olid keerulised
lihtsatena. Siis saate aru Mark Twainist, kes ütles, et „Ma olen vana mees ja
mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas
olnud.”. Võib-olla tõesti?
Targutusi:
V.
Suvorov „Puhastus” Olion” 2000
Lk
82 „Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset: (…). Siin ei ole ju
midagi avastada. Kuid miks mina näen seda kokkulangevust, teised aga
mitte?”
Roland
Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012
Lk
22 „Muelleri üks esimesi käske oli seada akadeemias //FBI akadeemia// sisse
analüütikute väljaõppekursus ning muuta põhjalikumaks andmeotsingute ja
juhtimiskoolitus. Ta rajas 2008 aastal FBI luurekooli, kus põhitähtsus on
sõnadel „ennetav tegevus”. Väljaõppel olijatele õpetatakse, et oluline on
„teada mitte ainult seda, mida me teame, vaid ka seda, mida me ei tea”, ütleb
agent Jeffrey Mazanec. „Kui tead täpselt, mida sa veel ei tea, saad selle kohta
teavet koguda. Me peame ennetavalt tegutsema; me ei saa endale lubada luksust
oodata, mis juhtuma hakkab, ja reageerida alles sellele”.”
C.Clay
„Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013
Lk
244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on
diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi,
mis neil üle jõu käib””
Lk
268” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas
terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.””
Lk
274 „Konstitutsioonilise monarhina teadis Edward VII, kuidas vabandada. Kuid ta
ei võtnud oma tegu tagasi …”
G.
Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001
Lk
73 „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide
põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes.
Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks
võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist.
(…) Eilsest „heast ideest” saab tänane „poliitiline joon” ja homne „käsk”.
Lk
74 „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad
ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga
organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei
teata?”
Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn
Olion 1992
Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”
Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta
peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et
süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud
järjekorras.”
Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti
Raamat” 1986
Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat
Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast
igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või
nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole
tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad
püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”
Lk 37 uurija Rõtsalov „Jah kahjuks olime
hooletud,” möönis Rõtsalov, „Kahetsusväärne tõsiasi. Oleksime tookord pihta
hakanud, poleks me praegu nii täbaras olukorras. Võimalus kukkus meile lausa
sülle …”
No comments:
Post a Comment