Mina: RIIGI MEES

Cato (Vanem) Rooma riigimees ütles igal esinemisel Rooma senatis „ … ja muide Kartago tuleb hävitada!”, siis ütlen mina „ … ja muide kulureform tuleb ellu viia!”

Olen korduvalt määratlenud ennast kui ökonomisti, no arveametnikku. Nii koolituselt, maailmavaatelt, elukäsitluselt, kui igapäeva töölt. Siiski on tänapäeva majandusmaailm poliitikaga niivõrd läbi põimunud, et on muutunud lausa majanduse kõrgeimaks vormiks. Seepärast, ka siis kui alljärgnevast võib jääda mulje, et selles võib olla poliitika sugemeid, siis vaid niipalju, kuipalju see on seotud majandusmaastikuga, majandusinimese vaatenurgast. Majandusinimesi huvitavad kindlad reeglid ja selged sihid, mitte pidev tõmblemine ja rahvusliku kapitali põletamine. Heleda leegiga. Seega puhas ökonoomika.

Mina pole mitte mingi riigimees, vaid üks neist paljudest, kes on oma valikud juba ammu teinud ja kellel läheb selle riigi saatus korda, me oleme selle riigi mehed ja loomulikult riigi naised. Meile läks korda ja läheb korda ning jääbki korda minema.

Midagi on liikuma läinud, võib-olla on need kevadveed võib-olla vaid pinnavirvendus. Nojah minu kui ökonomisti jaoks on ihalus presidendi otsevalimise, parteide rahastamise suuruse ja võimaluste või suurema arvu parteide järgi tõesti vaid pinnavirvendus. See pole isegi mitte iluoperatsioon, vaid lihtsalt meigitooni valiku vääriline arutelu.  Ärge nüüd mõelge, et ma mingi tobuke olen, kes poliitika tähtsusest või poliitikute osast selles protsessis aru ei saaks. Muidugi saan, kaheksateist aastat, kolmeteistkümne valitsuse teenistuses Bürokraatiamaailmas pealikuks olemist paneb nii mõndagi aru saama. Kuid …  kuid tähtis ei ole see, mis värvi on kass (või armastus) vaid et see hiiri püüaks. Meie vaatame jällegi tihtipeale, et kass va nirakas on valet värvi, seepärast ei kõlba see ka hiiri püüdma. EV President ütles Tuulelohe lennutajate aastakonverentsil, et see, mis meid siia toonud on, meid edasi ei vii. Ja teiseks, midagi sellist, et kui me oma inimesi ei hinda neist ei hooli, siis ta ei tea kuidas edasi …

… Tänan hr President!

Kui me need mõttekesed nüüd enda edenemise juhtmõtteks võtaksime (et tulevik on teistsugune ja inimkond on niikaugele jõudnud vaid läbi koostöö) ning püüaksime edasi minna mitte vaid omavahel junnates, siis võivad meie kehvakesed rahvastiku ja tööjõuprobleemid paremusele pöörata. Me oleme junnamisest, ärapanemisest, alandamisest ja tühja õhu võngutamisest lihtsalt väsinud. Väsinud sellest, et vektoritel aeg/võimalused, toob iga päev otsustega venitamist kaasa valikuvõimaluste vähenemist.  Kas meil on selliseks priiskamiseks piisavalt tugevusvaru. Võib-olla on meil kuskil muinaspõlves, sajandite jooksul, kogutud varusid, et võime endale eksimusi lubada? Nii nagu näiteks rootslastel, kes peale sõdurkunni Karla selle kaheteistkümnenda  lõppu aru said, et sõdimine on kehv äri ja pühendusid järgmised sajandid varade akumuleerimisele ja rohkendamisele. Mnjah, pole nagu märganud.

Seega on meil võimalus positsioneerida ennast kas oleme järellohisejad või eesastujad. Sõltlased, teiste poliitika järgijad? Kopeerijad? Kopeerimine pole pahe, kuid kui sellele jäädakse pidama, siis määratakse ennast tagantvantsijaks.

Vintsklemine.                                                                                                           

Ma ei saa aru, kas seadusandjad ei saa aru või arvavad, et meie ei saa aru, et seadusandlus ei ole mäng? Kus siin aru on? See pole mingi täringuviskamine, et palju silmi tuleb? Näiteks ravimikaubandus on kogu aeg olnud ala, mida iseloomustab kõige paremini muinasjutt Pinociost ja Lollidemaast. Küll keelame, küll lubame, küll jälle lubame ja … Nüüd valitsusvahetuse hämus esitame lausa ravimimüügi „radikaalse muudatuste seadus”. Asjaosalistega läbi arutamata? See on meie ühise ressursi häbematu raiskamine, tagurpidi tegemine. Mitte pole alustatud turu ja sihtgruppide analüüsist, ettepanekutest, vaid diktaatorlikult, nagu Peeter see Suur ütles keset soid ja tühermaad: siia rajame linna … Kuid tänapäeval? Kui me räägime ühiskonna sidususest, kaasamisest, demokraatiast? Oeh! Seda lugu võiks edaspidi käsitleda õpikutes, kui halva halduse ja regulatsioonipoliitika musternäidis. Jääb mulje nagu oleks meil kaks paralleelmaailma. Üks see päris maailm ja teine mängutoa maailm. Ettevõtjate Tuulelohe lennutamisel ilmnes sama tendens, justkui kõik teavad, mida teha, kuid ... kokku ei saa. Justkui ei kuuleks üksteist? Arvutada vist ka ei oska?

Raha põletamise seadused

Ravimikaubanduse muutmine niivõrd radikaalsel moel nõuab pikemat ettevalmistust ja analüüsimist, eriti vananevas/vähenevas ühiskonnas, kus tervisega seotud kulutused ühiskonnas üha suurenevad. Kõik see, mis julgusepuuduses paarikümne aastaga tegemata jäetud, ei saa ühe päevaga muuta, seda enam, et maailm on muutunud. Kas tõesti peab regulatsioonipoliitika "uuendamine" toimuma nagu hädatapmine. No hea küll, kui me ei taha/suuda/oska teha nii põhjalikke läbiarvutusi nagu UK-s erinevate stsenaariumide maksumustega, väljumisstrateegiate ja väljumismaksumustega, siis tehkem vähemalt nagu põhjanaabritel. Mitte ainult nende majandus ei ole 2,8 X tootlikum kui meil, vaid ka seadusloome. Halvasti tehtud seadus on meie inimeste raha raiskamine ja ettevõtjate kapitali põletamine. Põletamine ereda leegiga. Värskem näide: kaks aastat tagasi moodustas Soome MKM töörühma nimetusega "Õiglane ja tark liiklus". Töörühma juhiks oli Jorma Ollila liikmeteks kahe min kantslerid, teised tippametnikud, kahe ülikooli esindajad, ametite ja äri esindajad. Vahemärkusena olgu lisatud, et töörühma liikmeid ei tasustata, see on lihtsalt kodaniku panus oma riigi edendamiseks. Lisaks oli veel mitu alamtöörühma, millised tegelesid seadusandluse, andmekaitse ja taustaraportitega. Vaat niimoodi. Ja raport, isegi mitte seadusloome töörühmaraport, ei sisalda kuivi seaduspunkte vaid kirjeldab erinevaid arengustsenaariume ja te ei usu ... isegi arvestab need läbi. Muidugi pole ka imestada, kuna ministeeriumi väärtusteks on: Julgus, Õiglus, Koostöö. Selline koostöö ja ühiskonna sidusus võimaldab tõhusalt kasutada ühiskonna käsutuses olevaid ressursse. Kui meie tahame edu saavutada, siis peaksime oma inimesi ja ressursse sidusalt kasutama õppima. Ja muide siin ei aita õpetaja Lauri pool rehnungit ... Küll tahaks, et kõigi seaduste mõjude kohta tehtaks „täisarvutus” (mitte täiarvutus), nii nagu ärimaailmas võrdlevate pakkumiste konkurentsilehega erinevate variantide vahel. Vaat see oleks tähtis töö, mis annaks mõtte igale kulutatud ( mitte raisatud) ametniktunnile. Mnjah, unistada ikka võib.

No nii, mille tähtsaga (meigivarjundiga) me siis veel tegeleme? Mnjah, et elu liiga ilus ei tunduks kutsume ise esile valitsuskriisi ja siis kiljume hüsteeriliselt lausa pahelises ihaluses erakorraliste valimiste järgi. Stopp! Erakorralisel valimisel ei ole võitjaid, see on meie ühine kaotus, me kaotame ühe demokraatliku riigi tugipiilari. Erakorralised valimised ongi sellepärast erakordsed, et need on vajalikud/võimalikud vaid erakorralistes olukordades. Täielikus krahhis, noh!  Nagu varuventiil ülerõhu korral. Tehes üks kord ukse lahti erakorralistele valimistele jäämegi … erakordselt valima. Tulemuseks võib olla EW  algusaegade ebastabiilsus a`la igal aastal valimised. Kuhu see välja viis? Mnjah, kehv äri.

Vahepala

„Parteijuht lahkub surma läbi”  Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mee, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”

Vaat selline küpse demokraatia humoorikas vahepala, kuid tagasi meie huumorivaesesse tänapäeva

Pahatahtlikkus, kui tahte väljenduse uus vorm

Ja seda pahatahtlikkust … Ma ei tea kuskohast seda küll nii lõputult välja immitseb ja kohati lausa vohab. Mitte kellelegi ei tihka me head sõna öelda, kiita, tunnustada. See o juba muutumas normiks, et kui essu sõna kellegi kohta öelnud ei ole on päev täitsa nässu läinud. Päeva kordaminekut võib juba mõõta sellega, kui palju on sappi pritsitud ja muide, mida edukamate inimeste kohta, seda „kordaläinum päev”. Olin möödunud nädalal ühel projekti presentatsioonil. Oli huvitav. Mitte, et ma kõigega nõus oleksin olnud, kuid töörühmad olid ära teinud suure töö, loonud baasi edasisteks diskusioonideks. Vahva! No muus maailmas käivad asjad niimoodi, et iga vähegi viisakas konverentsil küsimuse esitaja kiidab kõigepealt ülevoolavalt ettekande tegijat ja siis esitab oma küsimuse. No mulle meeldib ka kui inimeste tegevust tunnustatakse mitte ainult ei taunita. Meile igiomaselt ei olnud keegi märganud eelnimetatud esitusel tegijaid tänada, küll aga … Jah ikka” ninani maa sisse lüüa” tarkust oli rohkelt  ja oma tarkust näidati. Kahju hakkas, sest sellises õhkkonnas ei saa ka mitte mingeid sisulisi vastuseid, vastaja on lihtsalt suletud tõrjepositsioonil. Huvitav oli see, et minu tänusõnad pigem ehmatasid ettekandjaid. Nende pilgus oli tõeline segadus. Saate aru, me ei ole harjunud enam tunnustamise ja kiitmisega. Me teame, et meie muinasjutt käib sedaviisi, etlähed paremale kaotad pea, lähed vasakule kaotad hobuse ja selle tulemusena ka pea. Väljapääsmatu olukord. Kaunist kuningatütrest ei julge keegi enam unistadagi. Kas see on muutunud normiks? Kui jah, siis seda normi tahaks küll murda.

Tänan härra Peamine Minister

Meile ei kõlba enam keegi, kõigil on mingi viga man. Eelmine Peamine Minister (PM) ei kõlvanud, sest oli peast arvutamises liiga tugev? Statistikas oli ka liiga krapsakas. Üldse teadis liiga palju. Oli liiga kaua oma postil? Krt, keemik ka veel. Jne, jne. Oli avameelne ja ütles, et järgmist valitsust ta ei moodusta. Vaata rajakat, väsinud teine, me ei vaja väsinuid. Kleepisime selle „väsinud” nii väsimatult külge, et igaühte oleks see lõppkokkuvõttes ära väsitanud, kuid massimeedikuid ei väsitanud see teps mitte. Hea tuntud teema, ketrad nagu autopiloot tuntud maanteel. Mnjah, hale. Või pahatahtlik? Kuid kas ei oleks võinud tõlgendada seda teavet, lihtsalt puhta infina, et millised on Peamise Ministri inimlikud kavatsused. Küsite, millist inimlikkust võiks olla Peamises Ministris? Ta ju Raudmees, silm ka ei pilgu (kui rumalaid küsimusi esitada). Tal sopasadu ju palga sisse arvestatud? Stopp!!! See ei lähe nüüd teps mitte, et keegi arvab, et ta võib teist inimest „kottida”, sest see ongi tema ameti üks osa – olla „kotitud”. See ei ole ei õiglane, ei moraalne, ei lubatav. See on pahatahtlikkus. Mõistuslikust isegi mitte heatahtlikkust, vaid just mõistlikkust rakursist vaadatuna tuleks vaid tunnustada sellist Peamise Ministri teadaannet oma edasiste plaanide suhtes.  Meie massimeedikud kogu aeg ju väidavad, et keegi mitte midagi ei avalda, kõike tehakse salaja ja kui avaldatakse, siis … jälle halvasti. Kas peale seda tahab keegi veel mingeid avaldusi teha? Vaevalt! Nojah siis on jälle põhjust kiruda, et pann neid poliitikuid võtku … salatsevad. Ja jälle toodame megatonnides negatiivsust. Pahatahtlikkust.

Siis jätkasime tõusvas joones: järgmine PM kandidaat pidi olema liiga vana, liiga kaua eemal olnud, liiga … Ühesõnaga liiga tark meie jaoks, saadame ta tagasi Euroopa vigvami. Meil pole niisuguseid tarkpäid vaja, kes kunagi lõid riigi mitte millestki, kes oskavad kogu Euroopat juhtida. Ja mälu, tule seesamune sealtsamusest appi, mälu pole ollagi. Paneks õige taastusravile, mälutaastusesse? Nojah, see on nende inimesekeste arvamus, kes ise pole suuri süsteeme juhtinud. Kui keegi on pealik olnud, siis on kindel, et ta ei mäleta, millistele dokumentidele ta paarkümmend aastat tagasi allkirja andis (enamik inimesi ei mäleta sedagi millist võileiba nad viis päeva tagai haukasid). Mälu on üldse üks vahva asjandus, see on ühtlasi üks tähtsamaid enesekaitsebastioneid molekulaarsüsteemis nimega inimene. Tol ajal oli allkirju ilmselt sadu tuhandeid ja suur osa nendest allkirjadest olid „formaalallkirjad” ehk pealik pidi usaldama oma meeskonda, kes dokumente ette valmistas (lükkas). Nii, et tahte väljendajad pahatahtlikkuse vormis võivad alati leida mingi allkirja, transportida selle tänasesse päeva ja öelda, et … see küll ei sobi. Kuid kui te tooksite tänasesse päeva paarikümne aasta vanuse kleidi või püksipaari ja need endale selga paneksite, siis näeksite samuti tobe välja. Seega pole mõtet võrrelda võrreldamatuid asju. Või kuidas sai kaduda mingi raha, mida meil mitte kunagi pole olnudki? Mingi teises riigis olev raha, teise riigi külmutatud ja meie uurime, kas sealt midagi pihta pandi? Kummaline. See on ju puhas illusionism, et võttes selles, mida ei ole, midagi saame … Nojah Joosep Tootsil oli küll selle maakera sees teine maakera, mis oli tunduvalt suurem kui see päris maakera, kuid me naudime seda juttu ju kui head huumorit. Me ei moodusta parlamendikomisjoni, et uurida, kuidas selle sisemise maakeraga siis ikkagi asjad on? Oeh, milline raiskamine, pean silmas teie tänase päeva aja ja raha raiskamine. Võib-olla oleks selle ressursi võinud paigutada ühe korralikult läbi mängitud ja arvutatud ravimiseaduse tegemisse? „Mis te selle kohta arvate, mh, ah?” ütles selle kohta apteeker O. Lutsu „Suves”.

See meis pead tõstnud pahatahtlikkus on nii visa, et isegi kui suudame inimese ära peletada, ei saa me pidama. Ikka veel mõtleme välja erinevaid solvavaid epiteete, ilma et märkaksime, et muutume iga sellise sapipritse järel ikka näotumaks. Põgenes, loobus ….? Veel negatiivseid järelnoppeid? Nüüd on veel julgem rusikat püsti ajada, sest vastajaid ei ole. Oeh, seda meie hunnitut upsakust ja eneseimetlemist, NB!  PM kandidaat ei loobunud valitsuse moodustamisest, vaid ta loobus meist ja … see on kurb. Tema saab meieta läbi, kuid kuidagi piinlik on, nagu oleks hüüdnud Kalevipoega appi, et sortsid maal ja … Ja siis kui avitaja on tulnud, püüame ise tal tasa/sala jalgu alt ära kaksata. Mnjah, pann kui piinlik.

No nii või teisti – tehtud, nagu ütleb üks vana reklaamlause. Üks hea ja andekas tegija jälle kahitud. Aga ega saavutatule pidama saa jääda. Tahet tuleb pidevalt arendada, eriti usinasti tuleb harjutada tahet pahatahtlikkuse vormis. Mine tea, muidu võib juhtuda selline hull lugu, et keegi trügib mingi hea(tahtliku) sõnumiga vahele. Nojah, elu ju seisma ei jää, nii ka poliitika ei peatu. Meil on uus PM kandidaat (ja varsti ilmselt ka PM), kuid oh häda: liiga noor, ei kuulu poliitika tippklassi (?), must hobune, kas sellist PM rahvas siis ootaski jne, jne ringi mööda edasi nagu hullunud koerakari. Kui midagi muud ei leia, siis võiks öelda, et tal on nina kah viltu, mis ei tähenda, et see oleks viltu. Ja siis võiks iga päev küsida, et miks Teil nina viltu on? Ja kui vastab, et ongi viltu, siis tänitada, et see vastus pole piisav, kui aga ütleb, et pole viltu, siis küsida sügavmõtteliselt, et mida tal varjata on? Ja siis võiks veel … Kuid pidagem hoogu, kas see on nüüd tõeti halb? Noorus mõtlen, see mööduv nähtus?  Kas siis, kui Taavet astus Koljati vastu, kas siis kogu vägi ta selja taga „toetas” teda kirglike hüüatustega , et kes see poisike on ja mis pann ling tal on ja tule seesamune sealtsamusest appi, mis kivid need on millega ta lingutama on tulnud … Nii, et laskem ikka Taavetil oma vise ära teha. Vähemalt kontrollvise. Headeks tulemusteks on ju kõik eeldused olemas: parimas eas, noor mees, pereisa, valdkonnaspetsiifikas asjatundja, julge … ilmselt visa. Ärge virisege ja hädaldage. Ja muide noorte ja julgete päralt peab olema maailm. Mina loodan, et midagi uuelaadset saab toimuma, et tulevik pole vaid meigitooni muutmine, et tulevik on tulevik. Kes esimesena tulevikku jõuab, see määrab mängureeglid. Ja imelik lugu, et nende kolmeteist valitsuse jooksul, mil mina teenistuses olin, juhtus küll erinevaid asju, kuid iga PM kohta on mul hea sõna olemas, ühtegi päris kehva meest nende seas ei olnud. Järelikult on sõel ikka väga tihe, päris alamõõdulised maimukesed sealt läbi ei pääse. Kuid enamus neist (PM) olid ju alguses „tundmatud”, nüüd tagantjärgi tunduvad nad meile tuttavad, peaaegu nagu sugulased. Küll, aga oli kõigil neil ühine omadus, nad õppisid kiiresti. Nii, et ärgem peljakem.

Anekdootlik vahelugu noorusest

Üheksakümnendate alguses käis ringi selline rahvatarkus, et kui Savisaar sai valitsusjuhiks, siis näitas see, et Eestil võib olla ÜKS oma PM, kui peaministriks sai Vähi, siis öeldi, et Eestil võib olla rohkem kui ÜKS PM, kui peaministriks sai Laar, siis öeldi, et PM-s võib saada igaÜKS.  Vaat niimoodi arvati noorest PM-st, kes oli kui mitte kogu maailma kõige noorem PM, siis noorim Euroopas kindlasti. Nüüd teame me seda „igaÜHT”, kui Eesti ühte tunnustatumaid PM.  Seega pole vaja ennetavaid järeldusi teha, kui kellelgi midagi kripeldab, siis katsugu see valada huumori vormi, kasvõi anekdoodiks, selleks kriitika positiivseks vormiks. Ehee, millal te viimati head nalja kuulsite? Ei kuulnud? Ah, et essusadu on nii tihe, et läbi potsatuste ei kuulegi midagi? Rumal lugu näh!

Luksepad ja hapnikuvaegus

Mnjah, kui meil kogu aur läheb kellegi mahategemiseks, siis millal jääb aega millegi ülesehitamiseks? Mina Riigi Mees tahaksin näha rohkem riigimehelikkust ja seda mitte vaid riigimeeste poolt, vaid igaühe poolt. Kui me iga kribala skandaaliks puhume siis ei käitu me mitte Riigi Meestena ja ammugi mitte riigimeestena vaid haleda heidikutena, kes viie euro eest viiekümnetuhandesest mootorist vaske varastab. Ja muide see on just see tähtis koht, et vahet tuleb teha mootori parandamisel ja mähise sissevehkimisel. Nagu hoomate, puht ökonomisti arusaam.

Teisalt on teatud kõrkus (kindlusetus, enesekaitse?) ülakorrusel muutunud tavanähtuseks. Muide kõrgustesse tõustes võib hakata kummitama ka hapnikunappus ja see on juba väga ähvardav olukord. M. Roach raamatus „Reisisiht Marss” kirjeldab hõreda õhu ja „kasulikku teadvusel püsimise aega”, kus ca paar minutit peale hapnikumaskita viibimist kõrgusel, kus kasuliku teadvuse aega on 2-5 min anti neile viis ülesannet, millest ühe sisuks oli see, et tuli lahutada oma sünniaastast 20. „Mu enesetunne oli hea, aga mäletan, kuidas ma täielikus segaduses selle üle pead murdsin. Jätsin selle vahele”. Hõredas õhus tekkib inimesel lihtsalt hapnikupuudus, mida piiravad kasuliku teadvusel püsimise aeg ja tohutult aeglustunud mõtlemis- ja otsustusvõime. Kas selline hõreõhk võib olla ka kõrgetes kabinettides? Kas ei tule tuttav ette? Kas poliitikas on samamoodi?

Või on selline ilming õigem?  Juttu on kolonel Joe Kittingeri lennust heeliumõhupalliga 30 km kõrgusel. „ Oma memuaarides „Man High” meenutab Simons, et tema meelest „võttis   Kittingeri üle võimust see veider ja vähetuntud lahtirebimise efekt (---), et teda haaras see veider unelus ja ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata. Simons võrdles lahtirebimise efekti sukeldujal esineva lämmastikunarkoosiga. See on meditsiiniline seisund – rahu ja kõikvõimsuse tunne, mis võib sukelduja üle 30 meetrist sügavamal võimust võtta. Seda nimetatakse ka Martini efektiks (sügavamal kui 20 meetrit üks klaas iga 10 meetri kohta).”

Alandlikkus (ka vabandamine) on märk enesekindlusest

Samas suured poliitikud, tõelised RIIGIMEHED, on alati osanud vabandada (kui põhjust on). See muudab nad inimlikuks, lähemaks (ekslike) tavainimestega. Inimene on ju ekslik, mis ei tähenda, et ta peaks olema ka pahatahtlik.

Paar stiilinäidet:

„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

Lk40 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.

Lk 44 T. Jefferson Inaugaratsioonikõne 4. Märts 1801

„Mõnikord öeldakse, et inimene ei saa usaldada omaenda valitsust. Kas ta saab siis usaldada teiste valitsust? Või kas me oleme avastanud inglid kuningate näol, kes teda valitseksid? Sellele küsimusele vastaku ajalugu.”

Lk 46. „Ma käitun sageli valesti valeotsuse tõttu. Kui ma käitun õigesti, siis saavad sellest sageli valesti aru need, kelle positsioon ei võimalda vaadet kogu olukorrale. Ma palun teilt leplikkust omaenda vigade suhtes, mis ei ole kunagi meelega tehtud, ja teie toetust parandamaks teiste vigu, et ei mõistetaks hukka seda, millest aru ei saada. Heakskiit, mille vihjavad teie antud hääled, on suur lohutus mulle mineviku eest, ja minu tulevane hool on meeles pidada nende arvamust, kes on andnud selle avansiks., et lepitada teistega, tehes neile kõike head, mis on minu võimuses ja olla kõigi õnne ja vabaduse tööriistaks.”

Vaat niimoodi, sel kohal oleks ilmselt viisakas lõpetada, kuid … meil läheb korda.

Targutusi:

J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc

Lk 142 „ „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.””       

Lk 148 „ Kui oled juht,  leia aega, et teha end inimestele kättesaadavaks. Õpi nende nimesid. Ütle, palju sa neid hindad. Küsi, kuidas neil läheb. Ja kõige tähtsam – kuula. Juhid, kes suhtlevad oma inimestega ja saavad nendega tõesti kontakti, on juhid, kellele inimesed järgnevad kasvõi maailma lõppu.”

Lk 171 „Nende ebakindlus tegi neile teistele volituste andmise võimatuks. Lõpuks õõnestas see nende endi juhipotentsiaali, lõi ümbritsevate inimeste elus kaose ja kahjustas organisatsiooni. (…) Mulle meeldib, kuidas president Theodore Roosvelt seda sõnastas: „Parim tegevjuht on see, kellel on piisavalt mõistust, et valida häid mehi tegema, mida ta tahab tehtud saada, ja piisavalt enesevalitsust, et hoiduda vahele segamast, kui nad seda teevad.”

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 248 „Ole auahne. Auahnuse puudumine toob kaasa vaikse elu saavutuste puudumise kiiluvees. Paljude inimeste jaoks peitub suurim takistus edu saavutamisel nende peas. Nad asetavad isikliku lati liiga madalale. Madalad ootused kipuvad täituma. Auahnetel inimestel on enda ja teiste suhtes kõrged nõudmised. Nad küünitavad tähtede poole. Isagi, kui nad ulatuvad ainult kuuni, on nad ikkagi tunduvalt eespool neist, kelle suurim ootus on järgmise aasta suvel rannas peesitada. Auahnuseta inimesed ei ole kunagi maailma muutnud. Auahned inimesed ei lepi paigalseisuga. Nad tahavad asju muuta ja liikuma panna.”

„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

Lk 75 C.Darrow Lõpukõne H. Sweeti kaitseks 1926 a aprill

„ Ma ei usu vihkamise seadusse. Võib-olla ma ei ole alati truu oma ideaalidele, aga ma usun armastuse seadusse ja ma usun, et vihkamisega ei saavutata midagi. Ma tahaksin näha aega, kui ligimine armastab oma ligimist, ja unustab oma nahavärvi ja põhimõtted. Me ei saa enne seda aega kunagi tsivileerituks.”

Lk147 J. F. Kennedy Inauguratsioonikõne Washingtonis 20.01. 1963.

„Ja seega minu kaasmaalased, ärge küsige, mida teie riik teie heaks teha saab, küsige mida teie saate oma riigi heaks teha. Minu kaasmaalased kogu maailmas, ärge küsige, mida Ameerika teie heaks teeb, vaid mida me saame koos teha inimese vabaduse heaks.”

Lk215 V. Havel Teadaanne Tšehhoslovakkia rahvale 1.01.1990.

„Inimesed, teie valitsus on teie juurde tagasi tulnud!”