Vastandamine Vol 2: Neutraalne

 

Ne…, ne…, neetud, ei saa välja öelda neutraalset väljend mis, pole enam neutraalne

Pealkiri on muidugi nagu kokutaja avamäng, kuid räägiksin alustuseks ühe lõbusavõitu loo, kui kerge on tekkima väärarusaamad. Harilikult võtan sellisel juhul appi ühe vahva sõdur Sveiki episoodi:

Lk.618 „ … nagu see anekdoot teenijatüdrukust, kes läks pastorihärra juurde pihile, ja kui ta oli juba igasuguseid patte pihtinud, hakkas järsku häbenema ja ütles, et ta on iga öö kõlvatusi teinud. Teadagi, kui pastorihärra seda kuulis, hakkas tal kohe suu vett jooksma, ja ta ütles: „ Noh, ära häbene ühtigi, kallis tütreke, mina olen jumala asemik, ja räägi mulle ilusti ja täpselt, mis kõlvatust sa oled teinud.”” Tüdruk pistis nutma, et tal on häbi, et tema hingel lasub väga kole kõlvatus. Õpetajahärra jälle seletama, et tema on ikkagi tüdruku vaimne isa. Viimaks alustas tüdruk pika puiklemise järel sellest, et ta võtnud igal õhtul riided seljast ja pugenud voodisse. Aga edasi ei saanud ta enam sõnagi suust ja kukkus jälle ulguma. Õpetajahärra ikka oma, et ärgu tüdruk häbenegu, et inimene on patune juba oma sündimise poolest, kuid jumala arm on lõpmata. Viimaks võttis tüdruk siiski südame rindu ja seletas läbi nutu: Kui ma õhtuti riided seljast võtsin ja voodisse pugesin, siis … siis kraapisin ma varvaste vahelt musta … ja nuusutasin seda.” See oligi kogu tema kõlvatus.”

Vaat selline lugu. Ühte sõnakribalat võib mõista väga erinevalt. Muide, mida teie „kõlvatuse” all silmas peate? No tühja selle kõlvatusega. Mina olen pärit sellest ajastust, mil jalgratastel polnud veel velgi, mitte et sel ajal oleksid jalgrattad sõitnud puuketastel vaid sõna „rehv” tähendas jalgratta ratta seda osa, mida tänapäeval nimetatakse veljeks, no teate küll, seda asjandust mille külge kinnituvad kodarad. Vanasti oli selline lugu, et veljed olid vaid autodel, ratastel aga rehvid. Kui kellelgi oli rehv kõver, siis öeldi, et ratas on kaheksas. No nii ja autodel olid all kummid , muide välis- ja sisekumm ning seda kes oleks öelnud, et autole oleks vaja rehvid alla panna, oleks vaadatud kui … ullikest. Nojah, ajas ja ruumis sõnad ja isegi mõisted muutuvad. Üks näide  jällegi sellest kaugest ajast: tuleb meelde, et siis kui keegi tahtis teile mingit kaupa müüa, mida te ei soovinud, siis seda nimetati – „kaela määrimiseks”, ning kui teil oli südikust seda tagasi tõrjuda, siis öeldi, et „Määri see endale pähe!”. Muide, kui te ei usu, siis kontrollige vanemast eesti kirjandusest järgi. Tõsi jutt! No tänapäeva elutakt on läinud nii kiireks, et enam pole aega pikemaks jutuvestmiseks ehk ei millekski  muuks kui „pähe määrimiseks”. Aga mida siis teha, kuidas seda kaelamääritud asja tagasi saata? Nii ongi, et muutume üha enam infot omavateks, kuid üha pealiskaudsemaks. Selleks, et mitte sellesse pealiskaudsuse infomerre ära uppuda vajame väga selgeid väljendeid, mis nagu rohe/punatulelised semaforid meile näkku hüppaksid ja ütleksid õige – vale. Mõtlemine ja arutlemine selle üle mida üks või teine sõna, väljend, infokild tähendab … see ei ole enam au sees. On saabunud uus reaalsus: pideva kihutamise ja kiirtee reaalsus … autopiloodi juhtimisel. Autopiloodiks on enamasti mingi välismaa tarkraamat, Eurodirektiiv või mõni teine üldine käsulaud. No selles mõttes, et kõik kohalikud nüansid lähevad kaduma ja kõik kurvid sõidetakse ühtemoodi sirgeks. Siinkohal meenub mulle nagu läbi udu, et sellel kaugel ajal mil sõnadel oli teine tähendus, kui osati lugeda ridade vahelt, näoilmest ja parteigenossede järjestusest tribüünil, mil meie vanavanemad pajatasid, et oli aeg, mil ka loomad ja taimed oskasid rääkida, oli neeger peaaegu austav määratlus tumedamanahalise inimese kohta. Kõiksugu „must” ja sellega liidetud sõnad olid selgelt solvava varjundiga nii nagu silma kujugi mainimine, kuid neeger oli lihtsalt tõdemus. Nüüd … kuhu ma need rehvid pidingi panema? Pähe määrima? Või määriti mulle midagi kaela? Või … tekitasime jälle kord „mogrimärdilikust oma enese tarkusest” … vastandumise ühiskonnas? Kusjuures mitte niivõrd suhtumise, kuivõrd sõna baasil. Sisust ei maksa arutama hakatagi, siis väändub asi täitsa käest ära, kellel põhimõttekindlusest, kellel põhimõttelagedusest, kellel lihtsalt mängulustist, kellel vajadusest igaühe kohta ja igal võimalusel halvasti öelda. Ütlen vaid niimoodi, et pole kunagi väga hästi aru saanud inimeste lahterdamist värvi, soo jne järgi, muide täpselt niimoodi nagu meie põhiline seadus ütleb. Seega räägime sõnast, selle nihkumisest ja … keele kaost.

Viimasel nädalal saime jälle ühe uudise, vastasseisu,  võrra rikkamaks. Uues sõnaraamatus olevat märksõna „neeger” tagant ära võetud märge, et tegu on eesti keeles neutraalse väljendiga. Kas see tähendab, et kõik sõnad eesti keeles, millel pole seletavas sõnaraamatus  taga märget, et see „ on eesti keeles neutraalne”, on automaatselt mitteneutraalsed, lausa agressiivsed?  Näiteks „kahar” (puu, põõsas)haraline, rohkete harudega ilma täpsustuseta, et see on eesti keeles neutraalne väljend, teeb sellest kaharast puust mürgipuu? Võib-olla lausa agressiivse mürgipuu? Ei tea, igatahes veidrad arutelud, veidrate vaatenurkade alt.  Sõna „must” üle ei julge midagi kosta, võib-olla, et keegi peab ebakorrektseks, kuid mida teha näiteks mustajuukselistega, mustatöölise, mustsõstramoosi või mustriga? Mnjah, ajas ja ruumis on kõik muutumises, ka sõnad, nende tähendus ja nende mõistmine. Ehk sõna nihkub ajas ja ruumis või seda nihutatakse. Mõned nihutamised on kummalised, mõned naljakad, mõned solvavad. Mõned sõnad on nii võõrapärased et nende tähendust on raske „läbi seedida”.

Ilmselt olete märganud, et tihti anname võõrsõnale sisukama tähenduse, kui see emakeeles on? Kuulsin „viisurist” umbes sellist lauset:  „aktsioonide targetite aktsepteeritud monitoorimise adekvaatne superviseerimine”. Ei meeldi? Saite aru? Aga „empaatilise aplikatsiooni mooduli tolerantne presenteerimine kollusiooni ja adapteerimise levelil”? Mnjah. Nii sügav ja lai sisu, et on täiesti sisutu. Võib-olla peakski tuleviku eesti keelt kujundama niimoodi, et võõrsõnadele paneks eestipärased lõpud? Iseenesest pole paha mõte,  keeleõppe seisukohalt väga ökonoomne. Nii oleks võõrastel kergem õppida eesti keelt ja eestlastel võõrkeeli. Väike viga on asjal muidugi man, see ei oleks enam eesti keel. Kui keeles on eestipärased vaid sõnalõpud, kas see on siis eesti sõnalõpu keel või hoopis eesti keele lõpp? Nii et mugavusega, ei maksa liialdada.

Mugavusena tundub ka vahel lausa haiglaslik korrektsus. Korrektsus iseenesest on hea asi, näiteks mind õpetati lapsepõlves, et pole viisakas rääkida pilkelugusid seltskonnas , kui seal on mõne aasitava rahva esindaja ehk venelaste seltskonnas ei räägita anekdoote venelastest, sakslaste seltsis sakslastest ja Püha maa inimeste  seltskonnas nendest. Tundub loogiline, sest kes meist tahab, et tema kohta anekdoote räägitakse, olenemata kas see on sõbralik aasimine või lame rõvetsemine. Muidugi, kui keegi iseenda kohta midagi veidrat pajatab, siis see on tema enda otsus ja sellest tulenev reaktsioon on tema enda jutu ja selle esitamise kunstipärasuse tulem.  Sellest viisakuse juhtliinist olen ka kinni pidanud.

 

Keerulisemaks muutub meie valik, kui leiame tarkraamatutest mingi definitsiooni, mis on rahvusvaheline ja üldtunnustatud ning samas võib sellele   nimetusele lähedane sõna võib olla mingis maailma punktis mitte just lemmiksõna. Hoopis teiseks muutub olukord, kui üks sõna võib erinevates keeltes tähendada erinevaid asju. Mõned näited:

 

-EE osa 3 (LK 637) „Inimrassid, kehaehituse pärilike tunnuste poolest sarnaste inimeste ajalooliselt kujunenud piirkondlikud rühmad … Enamik antropolooge jaotab inimkonna 3 põhirassi (esimese järgu tunnuste järgi): negriidid, europiidid ja mongoliidid. EE osa 6 (lk 573) annab sõna neegrid all vaste „ (hisp. negro – lad. Niger `must`), neegrirassi kuuluv tumedanahalised rahvad troopilises ja lähitroopilises Aafrikas ning nende valdavalt segaverelised järeltulijad  Ameerikas.” (Lk 579) „ Negriidid, negriidne ehk ekvatoriaalne ehk negroaustraloidne põhirass, inimkonna põhirass”

Need definitsioonid on neutraalsed, mitte kedagi solvavad, sest kuidas on võimalik, et inimkonna põhirassi nimetus võiks olla solvav? Kas ka europiid võiks olla solvav? Mina küll ei tunneta seda. Mnjah, mine sa võta kinni, mis kõik inimeste väärikust, au, sündsustunnet võiks riivata. Näiteks pole keegi veel nõudnud, et edukas kodumasinate ja elektroonikafirma „ Zanussi” muudaks oma nime, sest see kõlab eestase kõrvale ebasündsalt?  Riivab kõrva, kohe väga riivab. Peaks nõudma nimemuutust? Muidugi me ei nõua, see tunduks meie kultuuriruumi arvestades kohatu … lausa nõme.

Samas oleme nii allaheitlikud, et kui keegi köhatab nurgas nii meie kohe …

-Niimoodi võib palju pahandusi tekitada igale keele ja igale piirkonnale. Näiteks mõningad nimede seletused. Kui nüüd puht ortodoksiliselt võtta, siis jääb arusaamatuks, kuidas selline riik nagu Nigeeria oma nime suudab kanda. Kas nad häbenevad? Pole küll kuulnud, ilmselt nad isegi ei aima, et neid on solvatud sellise riigi nimega. Ja Nigeri jõgi pole ka solvumusest tagurpidi voolama hakanud. Muide Lk 21 „Nigeerias elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just ootamatult kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu võrdne selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14 miljonilt 1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja Tansaania  maailma rahvaarvult kolmandal ja viiendal kohal.” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013). Nii, et tegemist on tuleviku suurtegijaga, mis ei kasva teps mitte solvumise vaid elujõu peal.

 

-Kuna nahavärvi probleem on eelkõige Ameerika probleem, siis on täiesti arusaamatu, kuidas jäi ellu selline filmi-ja poliitloom nagu hiljutine kuberner Swarzenegger ( Arnold Alois)? Miks ta oma nime ära ei muutnud? Selliseks poliitiliselt korrektseks Tumetumeafroameeriklane? Kuid ei isegi sellises poliitkorrektsuse kantsis nagu USA sai igaüks aru, et nimi on nimi ja see ei ole mitte teiste solvanguks mõeldud. Muide vaadates nimeraamatute seletusi tähendab Alois – vanasaksa Alwis `terve ja tark ja Arnold vanasaksa Arnwald `valitsev kotkas`, `tugev nagu kotkas`. Vaat niimoodi. Üks möödunud sajandi vuntsidega poliitikategelane tähendab vana alamsalsa `üllas hunt`` või vana ülemsaksa `õilis sangar`, vanem nimekuju Adelwulf, mis meie jaoks seondub millegi hoopis teistsugusega.

 

Kui niimoodi lähebki, et ühest küljest võtame oma keeles kasutusele ühe uusi „läbi seedimata” võõrsõnu ja teisalt  võib igaüks esitada meie keele vastu nõudmisi, siis peame ilmselt oma keele varsti suletuks kuulutama, sest soomlased võiksid meil keelata kulli nimekuju kasutamise (pasa sõnaga on neil seotud mitmed kaunid perenimed, mis kindlasti annaks põhjust meie keele revideerimisele), leedukaid riivad kindlasti meie emase koera rahvapärane nimetus, sest nende keeli on Lita kaunis naisenimi ja muidugi inglased sest levinud perenimi mida kirjutatakse „mu ja 2xn”, on eesti keeles lihtsalt rahvalik suguorgani väljend. Ja niimoodi rada mööda edasi kõik rahvad ja keeled võiksid üksteise vastu esitada nõudeid, siis … siis lõpeks planeedil Maa ilmselt artikuleeritud kõne üleüldse. No võib-olla mingi „näm-näm” ja „tin-tin” jääks, kuid ülejäänud on ilmselt ära kahitud.

Ja mida me nüüd saime? Oo, me oleme nagu teised! Nüüd saab meis kogu maailm õigesti aru! Aga ei saa aru ja isegi ei arva meist mitte midagi. Täpselt niimoodi nagu meie ei arva, et inglased panevad enda perenimeks, midagi ebatsensuurset või leedukad panevad kenale naisterahvale „kõlvatu varjundiga eesnime. Me teame, et see on nende keel ja nende nimed. Täiesti normaalne nähtus. Kohatu enesetsensuur ja teistele meeldimise, lausa pugemise ihalus on ajanud meie enda inimesed keema, tekitanud vastasseisu, rikkunud ära täiesti auväärse nime ja .. Ja mida me siis tegelikult saime? Rahvaluule läks kohe ja täiega käima, kõik see, mis enne oli auväärne inimkonna põhirassi akadeemilisest nimetusest lähtuv, on nüüd asendumas mingite veidrate kaudnimedega,  mis viitavad küll naftasaaduste produktidele, küll katusekattematerjalidele.

Maailma on mitmekesine, imeline ja veider. Õnneks! See, et kuskil on A.C. krimka „Kümme väikest neegrit” ümber nimetatud „Kümneks väikseks afroameeriklaseks”, või saksa lastekirjaniku O. Preußleri loos “Väike nõid” , tehakse juttu mitte päris mustanahalistest, vaid kirjeldatakse  vanu vastlakombeid, kus külapoisid endal näod mustaks maalisid ja omavahel noaheitmises võistlesid enam ei kõlvanud ja uustrükis  muudeti need „mitte päris mustanahalised”  noaheitjateks, on muidugi huvitav. See on muidugi autorite õigus ja äri, kuid ei maksa igas asjas veidrustesse laskuda.

No nii, ja lõpetuseks: kuhu ma selle rehvi pidingi panema? Kas kaela määrima? Pähe andma? Ja et meelest ära ei läheks, kas Tädi Maali võib oma lehma Mustikuks kutsuda, või peaks nimetama teda … äää … ei oskagi kohe tulipalavalt välja pakkuda. Vist.

Mnjah, ma vist jään oma põhimõtte juurde, et suhtu austavalt oma kaaslastesse, sõna sea vastavalt seltskonnale, juttu puhu jupikaupa, mitte kogu maailma kõigi kolkakülade muredest lähtudes, on rõõmu rohkem ja juttu jätkub kauemakski. Ja muide, olge head ja ärge sulgege liigses korrektsuse, läbiseedimata võõrsõnade kasutuse tuhinas, vägisi, administratiivselt eesti keelt, ma tahaksin et nii mina kui ka minu lapselapselapselapselapselapselapselapselapslapselapselapselapselapselapsed jne. räägiksid seda keelt.

 

Targutusi:

Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004

Lk 18 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …”

Lk 32 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”