Viimasel
ajal on palju räägitud ilmavaatest. No teate küll, sellisest poliitilisest
hoiakust hea ja kurja suhtes. Ilmavaade on muidugi hea asi, kuid vahel ei saa
teps mitte aru, kas erakonna programm ehk siis see õilsate vaadete ehk ilmavaadete
kogum läheb ikka kokku iga konkreetse mittetulundusühinglase tegevusega. No, et
kas see üldse midagi meenutab ühingu tunnustatud põhimõtete taustal? Alustame
sellest, millised ja milleks erakondi üldse luuakse. Mida ütlevad
teadjainimesed? Toome siinkohal ühe
mulle silmahakanud ja kuidagi tuttavliku jaotuse: („Strateegiline sõda” Georgi
Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009 Lk20)
„Poliitiline turundus on sihitud selle tulemuse saavutamiseks, mida elanikkond kõige
rohkem nõuab” „J. Marshment-Leesi teooria jagab parteid kolme tüüpi:
-
Tulemustele,
-müügile
või
-turule
orienteerituks.
Tulemusele orienteeritus viib selle iga hinna eest väljapressimisele, valijad
peavad valitavat armastama temast endast lähtudes. Müügile orienteerituse
korral tugevnevad kommunikatiivsed jõud,
mis on võimelised viima seda tüüpi poliitilise tulemuse turule. Sünnib oma tegevuse positiivne kajastamine.
Turupartei korral toimub valijaeelistuste tundmaõppimine enne tulemuse loomist.
Kui eelistused muutuvad, muutub ka tulemus”.
Kindlasti
on maailmas igasuguseid sõnasudusse peidetud sadu erakondade jaotusi, küll
parempoolsed ja vaskpoolse või hoopis kahevahel olevad, värvi järgi rohelised, valged,
punased ja kirjud jne. jne., kuid ülaltoodud jaotus tundub kuidagi stiilipuhas ehk nagu automüüjad ütlevad nö põhipakett.
No
nii, pidime rääkima ilmavaatest, kuid … räägime parem hakatuseks silmavaatest
(ilmavaatest on niigi lõputult pajatatud). Muide, kas te olete märganud, et poliitikutel on
ilmavaade ja silmavaade? Need kaks vaadet ei pruugi ühte langeda. Mis kõige
kummalisem, isegi kõõrdsilmsust ei teki sellest. Inimene võib-olla X erakonna liige, mis tähendab, et tal peaks
olema mingi ilmavaade või ta vähemalt samastab ennast mingi ilmavaatega, kuid oma
silmaga peale vaadates sattute suurde
segaduses. Miks? See on lihtne, sest tema teod ja silmavaade ei ühti
tegelikult erakonna ilmavaatega. Muidugi elu on areng, kuid vahel taban ennast
meenutamas üht Juku anekdooti. Lugu järgmine: Juku kassil sündisid kord pojad,
Juku sõnul kõik … revolutsionäärid. Kui siis nädala pärast paluti Jukul esineda
sellise huvitava nähtuse osas sama
avaldusega Pilvepiiri Ministeeriumi kontrolöridele, said nad kuulda, et viis
tükki on revolutsionäärid, ülejäänud on saanud nädalaga nägijateks. Seega kui isegi
kassipojad saavad nägijateks, miks siis poliitik, ei võiks saada nägijaks? Ega
ta kassipojast kehvem ei ole? Ikka juhtub, et oled erakonnas, oled olnud
usaldav, hell, õrn ja hea ning ühel momendil saad aru (upsti!), et oled
tegelikult sattunud valesse seltskonda. Ja siis äkki, oh üllatust, võidki
hüüda: „Õnneks olen saanud nägijaks!” Sellist tegevust tuleb ilmselt ja ilmselgelt
tunnustada, kui inimene julgeb tunnistada oma eksimust. (või nägijakssaamist).
Kõik on võimalik isegi Saulusest sai Paulus. Mitte kõik ei tee või ei oma julgust seda
teha. Nii ongi, et inimene on Muutuste erakonna liige, kuid silmavaade on
Õiguste erakonna või Kahevahel erakonna oma ja vastupidi. Seepärast tulebki
tähelepanelikult jälgida nii poliitilisi „rändrüütleid” (Kuningriiklaste väljend
ajast, mil poliitika oli veel lõbus), kui ka silmavaatega poliitikuid, mida või
keda nad tegelikult esindavad.
Poliitiku
eriti parlamendipoliitiku kõige tähtsamaks tööks on meie ühiskonliku korralduse
selline timmimine, mis annaks meile parima, jätkusuutlikuma võimaluse arenguks.
See tähendab tohutut tööd, et endale selgeks teha need mehhanismid, mis meile
jõukohased on ja mis ka loodusseadustega kooskõlas oleks (vähemalt). Igasugune väiksemgi
viga regulatsioonides on tegelikult rahvusliku kapitali põletamine ja meie
arengu takistamine. Kõige keskmes ja kõige tähtsam peaks olema inimene, aga …
Aga vahel on niimoodi nagu kirjeldab Mary Roach oma raamatus „Reisisiht Mars.
Kosmoses elamise veidram pool” (Imeline Teadus 2012) kosmosekatsetusi loomade
ja inimestega, kus loom on tähtsam kui inimene. Lk 154 käib jutt kosmosevõidujooksu
võimalusest saata Kuule šimpans nn üheotsapiletiga. „Plaani keerulisem osa
oleks olnud surnud kangelasšimpansi kohta seletuste jagamine avalikkusele.”
Edasi räägitakse sellest, et NL tegi Laika lennuga selle vea, et „ Nad
ignoreerisid meedia ja loomaõiguslaste järelpärimisi, kuni pahandus ja viha
olid saavutuse hiilguse täielikult varjutanud”. Ja siis jõuab autor
järeldusele, et „Ilmselt poleks vabatahtliku inimese kosmosesse saatmine
nii skandaalne sündmus". Üheotsa pileti süsteemi kuulennuks uurisid ilmselt nii
NL kui ka USA. „Ei Nõukogude Liit ega USA kavatsenud jätta kosmoselendurit
Kuule surema. Keegi pidi lõpuks tulema ja ta peale võtma.” No ja see pidi toimuma 3-5 aasta jooksul, kui on
välja mõeldud, kuidas seda teha, selle aja jooksul pidi Kuule saadetama veel
üheksa raketti ellujäämisvarustusega. Seega kõike, mida arvati astronaudil vaja
minevat kojusõidu taksot oodates. Meeletu plaan. See on ehe näide, millist
ebatõhusust ja raiskamist võib kaasa tuua kiirustamine. Üks rakett vs kümme
raketti, koos kalli moona ja garantiita, kas kojusõidu küüt ikkagi saabub.
Mnjah, vahel on mul tunne, et seadusi tehes on meilgi kallimad loomad, kui
inimesed, et inimese saatmine üheotsapiletiga … pole nii skandaalne.
Küsite, mis
selles siis ühist on silmavatte või ilmavaatega? Mnjah, võib-olla ei olegi, võib-olla on minu
kvaliteedikriteeriumid liiga kõrged, võib-olla …. Vaadates mõnegi seadusandja
silmavaadet ja ilmavaadet, pole ma päris veendunud, et nad valdavad seaduste
lugemisegi kunsti, rääkimata nende analüüsimise ja mõjude tunnetamise kunsti.
Igatahes mina oma piiratuses ja oma ametiaust lähtuvalt loen seadust mitmeid kordi, et nendest sotti
saada. Esimene kord loen vaid üldmulje saamiseks, teisel korral juba
tähelepanelikumalt, märkusi tehes, kolmandal korral hakkan alla joonima,
neljandal korral püüan leida seoseid erinevate regulatsioonide vahel, siis
konsulteerin seda valdkonda hästi tundvate valdkonnaspetsialistidega ja
kuuendal korral kujutan ette, et tean sellest seadusest juba üht-teist. Muidugi
on see ettekujutus ekslik, sest maailm on pidevas liikumises, mis tähendab, et
kõike tuleb ikka uuesti ja uuesti üle lugeda ja mõtestada. Miks ma seda seaduse
lugemist nii keerulisel moel teen? Aga vaadake, esiteks tahan ma ise asjadest
sotti saada ja teiseks mina ei saa oma kliendile öelda, et ma arvan … või et ma
ei tea … võib-olla … Mina pean oma kliendile andma ammendava vastuse, kusjuures
lühikesel ½ A-l. Pealikud vajavad kontsentraati, neil pole rohkemaks aega. Kas
ka Sina, poliitik, suhtud oma klienti/tarbijasse (oi, vabandust, valijasse) samamoodi? Nii, et
poliitinimesed, kes te olete ju minust tunduvalt targemad, sest olete valmis
saama Seadusandjaks, kontrollige palun, kas te olete ikka valmis selliseks
tüütuks, ränkraskeks katsumuseks. Kes on valmis, palju õnne ja muidugi edu ka!
Kelle põhiliseks töövahendiks on pealiku näidatav värvipliiats, peaks ennast
sättima … lasteaiarühma.
Jätkusuutlik
on ühiskond, kus on tasakaalus õigused, vabadused ja kohustused, vastutus. Siin
tekib üks huvitav paradoks: kui mul on õigus otsustada, siis võin ma ka eksida,
ja kui ma eksin, siis ma pean ka vastutama. Vaat sellist vabadust, kus inimene
ka vastutama peab, ta küll ei taha. Mugavam on lasta teistel otsustada, mis
iseenesest on ohtlik totalitarismi kasvulava. See on nagu ühiskonna
mugavuslipp, et kui ma ei otsusta, on mul kogu aeg võimalik küsida „Kes on
SÜÜDI?”. Mugavus, mitte otsustada, ümbritseb meid igal sammul, nii töös kui ka
pereelus. Probleem on selles, et süsteemis ei tekiks liiga palju niisuguseid
Inimesekesi, kes ei suuda/taha/oska otsustada, ega jääks liiga vähe neid, kes
(teiste eest?) on valmis otsustama. Tõsine probleem on, kui see haigus seadusandjate
seas maad võtab. See on juba väga tõsine probleem.
Ja nüüd siis
selle poliitlooma söötmise juurde. Viimased nädalad on poliitmaastikul olnud
piinlikud. Jummal, kui piinlikud! Lausa kõhu võtab krampi. Kogu see
sisevalimiste, sisehäälte, sissitegevuse lugu on punastama panevalt piinlik.
Kõigepealt on asi selles, et olenemata
sellest, kellel on õigus ja kellel pole, on see nagu ütleb ajakirjanduslik
anekdoot – räpane asi. Ah, te ei tea seda anekdooti? Aga palun! Mõte on selles,
et kui kelleltki varastatakse kasukas ja selles „seitungis” kirjutatakse, siis
kahe nädala pärast ei mäleta enam keegi, kas tema varastas kasuka või temalt
varastati kasukas. Kõik mäletavad vaid üht, et oli üks kahtlane asi oli, räpane
lugu. Seega olenemata sellest, et erakonnas on näitaks kolmteist tuhat ausat
inimest, kellelt on varastatud kasukas, siis kahtlus või vähemalt mälupilt
seostab kõik need inimesed hoopis kasukavarguses osalemisega. Kahju, sest see organisatsioon on ajalooliselt
olnud küllaltki kepsakas ja edumeelne, aga … mis võlumetsa küll tänasel päeval
ära on eksitud? Ei tea. Igatahes välja on sealt vaja jõuda. Ja kiiresti. Õpetust
võiks võtta sellest, kuidas „uusajal” mõned ülitugevad erakonnad, lausa
võitmatud ja igavesed, on paari märkamatu, lausa pisivea, kuid seejuures
järjestikuse ja süsteemse vea tõttu, uskumatult kiiresti kuhtunud. Tänapäeval
on meil isegi raske nende gigantide nime ühe ropsuga välja öelda. Ei mäleta,
noh!
Teiseks
näitab see veelkord, kui erakondadel on nii palju raha, et pidada palgal
inimesi, kellel mitte midagi muud teha ei ole kui lollusi välja mõelda, siis on
ilmselgelt tegemist ülefinantseerimisega. No ma ei tea, kas maakondades on ikka
vaja seda masti arendus ja aretusjuhte (kas parteil on arendusjuht selleks, et
arendada võltsimist või peaks neid ümber nimetama hoopis võltsimisjuhtideks?).
Ma arvan, et ei ole vaja. Kui erakonnad toimetaksid oma liikmemaksude („und”
annetuste) baasil, siis tehtaks töö ära oma põhitöö kõrvalt – entusiasmist.
Usust, enda valitud maailmavaatesse! Millist maailmavaadet võib omada palgaline „parteigenosse”? Õige,
sulase, mitte peremehe oma. Heal juhul on tal vaid silmavaade.
Kui ,aga
tuleb välja, et kõik on hoopis vastupidi, et see on hollywoodliku stsenaariumi järgi
punutud peen vandenõu ühe oma endise juhtfiguuri kahimiseks, siis muutub
olukord täiesti (ja veelgi) pöörasemaks.
Selle
skandaali foonil muutub naeruväärseks ka hea tahte avaldus ehk Eetikakoodeksi koostamine. Tuleb välja, et
olukord poliitmaastikul on hoopis ebaeetilisem, kui arvata võis. No ütleme, et
ma pole küll sinisilmne ja tean nii mõndagi (kuigi ma mitte kunagi neid
teadmisi ei avalda, muide isegi inglaste diskreetsuse tõetus, et see jääb Sinu,
minu ja lambiposti vahele on tegelikult lobisejate lipukiri, mitte iial ei või usaldada
kolmandat e. lambiposti) on olukord väändunud kuidagi nihu, kuidagi klubisiseseks
ja klubidevaheliseks susimiseks, mitte
selleks, mida esindab Põhisedus ja mis on põhiseaduslike institutsioonide
ülesanne. Keeruka ülesande õppimist tuleks alustada lihtsamast ehk VVV-st
/Varastamine, Valetamine, Võltsimine on keelatud). Kui see on selge, võib ka
midagi eetika tasemel toimetad. Aga seni on mul üks korduv vaga palve:
Palun ärge tapke oma upsakuse meie ilusta
Eesti Vabariiki … kui vähegi saate!
P.S. Võiksime
lähtuda kuskilt kuuldud ja T.Moor´ile omistatud ütlusest: kui te ei jaksa teha
üksteisele head, siis tehke vähem halba. Kõlab igatahes hästi.
Targutusi:
Rodney
Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005
Lk
56 Konfutsius ministeeriumiametnik kes ”… langes professionaalse kadeduse
ohvriks” … Tema Kuldreegel on oma lihtsuse ja tervemõistuslikkuse poolest
imelihtne: „Mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära tee ka teistele”.”
Riigiametnik, filosoof, religiooni rajaja.
Jon
M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012
Lk144
„Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on
inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt
vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat
järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”
Lk
163 „Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna,
kus tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui
ma ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.”
„Strateegiline
sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk
Tallinn 2009
-
Lk 59 „Peaaegu kõik inimkonna loodud virtuaalobjektid alates religioonist ja
kunstist kannavad endas tegelikkuse juhtimise otseseid ja kaudseid elemente.”
No comments:
Post a Comment