Suvkuumuslik ISEOMA valitsemine

Lämmatav sumekuumus. Sellises leitsakus tundub kõik kuidagi teistsugune, selline sume ja sumbunud. Rahulik-laisk. Mõte liigub aeglaselt ja kuidagi lünklik-vanivalt. Tahaks kuulda karastava vee vulinat ja värskendavat tuulepuhangut, aga … leitsak on. Massimeedikudki  keerutavad  üles sedasama vana läppund tiigi lehka, ei midagi uut. Aga kui prooviks! Kui prooviks arutada millegi ürgigava üle, kuid mitte ürgigavalt vaid täiesti uuest vaatepunktist lähtuvalt? Pühiks laua puhtaks ja alustaks värske pilguga.

On olemas teatud (h)igihaljad teemad, mida võib alati käsitleda, nagu näiteks hapukurk …  Püha Graal, Tõeline rist, tarkade kivi jne. Inimene on alati millegi tundmatu, imetabase, kõiki probleeme lahendava avastuse, kui eesmärgi poole püüelnud. Nüüd võib sellesse nimistusse lisada ka haldusreformi. Haldusreform on vastandnähtuseks haridusreformile, millest üks toimub kogu aeg ja teine ei toimu/toimi ei kuidagi. Poliitilist tahet ei olevat. Kui tahet ei ole, kas see on siis tahtetus? Ja siinkohal tekkis mul üks mõttepojakene, selline lausa uuristav ussike. Mida me (kes meie?) üldse tahame teha? Kellele teha?  Kohalikele? Millistele kohalikele? Kas neile kellel ei ole tahet, st. tahtetutele? Umbes niimoodi, et olge seal maal, ärge linna tulge ja pügage reservaatides muru ? Või neile kellel on tahe, kes kogukonnaga asutavad oma rahaga riigileivalt maha võetud koolide asemel oma koole, neile kes loovad omaalgatuslikke kauplusi koos posti ja teenusfunktsioonidega? Ühesõnaga initsiatiivikatele inimestele ja nende kogumitele?

Ja mõeldes nendele küsimustele, kiusab mind veel üks urgitsev ussike. Kas me pole mitte unustanud kohaliku oma valitsuse algset mõtet? Kas kohta valitsetakse? Või omad valivad, kuidas kohapeal asju ajada? Muidugi tekkib küsimus, kas see on OMAvalitsus või ISEvalitsus? Kuid jääme ikkagi OMA juurde. Seda võiks ju tõlkida umbes niimoodi, et mingi paikkonna inimeste ühine tahe olla oma elu valitsejad , teha midagi koos ühiste rahade/vahendite eest, et paikkond oleks arengusuutlik. Ühesõnaga inimeste kogum territooriumil kellel on tahe ja võim. Selline mõiste juurte juurde tagasipöördumine annab ka kohalikule omavalitsusele uue mõtte ja ütleksin, et uue hingamise. Nimetame seda kohalikuks oma valitsuseks (lahku kirjutatult). See oleks kodaniku(algatuse)ühiskonna  mudel. Mnjah, aga mida siis ülejäänutega teha? Nendega polegi oma valitsuse mõistes midagi teha, sest seal ei valitseta mitte midagi, kui siis vallatakse/hallatakse/jaotatakse vaid riigi dotatsioonilüpsi kunsti.

Mida siis targad raamatud omavalitsuste kohta ütlevad? ENE8 lk 269 „Eestis tähendas v. ürgkogukondliku korra lagunemise ajal arvat. mingit sugukonnavälist võimu ning vastavat võimupiirkonda (skand. Laensõna „v.” tähendas algselt võimu …).  17. ja 18 saj. tähendas v. mõisapiirkonda, mõisale kuuluvat  talumaad koos seal elavate pärisorjadega (…) Baltimaade vallaseadusega (1866) kaotas mõis haldusvõimu v-a üle, 1890 a-te algul v-u ühendati (rohkem kui 1000 v-st jäi ligi 400).”

Nii ongi, et oleme harjunud paljude asjadega, kuid ei mäleta enam nende algset sisu või toimemehhanismi. Nende ratsionaalne sisu on ununenud ja jäänud on vaid koormav, kuid harjumuspärane väliskiht. Ka tänastes reformides püüame me kohalikku elu juhtida/korraldada samade võtetega olukorras kus meil on 90% inimesi linnas samuti nagu meil oli 90% inimesi maal. See ei ole võimalik. See ei ole arengusuutlik! See ei ole isegi mitte jätkusuutlik.

See ei ole kohalik oma valitsus, millele keskvalitsus paneb ülesandeid (nagu mõis) või millele riik annab raha oma või omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Kes annab raha, sellel on ka vald ja voli anda käske. Ehk niimoodi polegi tegemist enam oma valitsusega vaid samamoodi nagu maavalitsustega, tegemist on lihtsalt valitsuse käepikendusega, selle ülesannete täitjaga erinevates Eestimaa osades. Riigimõis noh!

Muidugi selleks, et valitseda peab olema ka tulubaas. Praegune äraspidine süsteem, mis põhineb kõrgeltarenenud dotatsioonilüpsil, arendab vaid ülalpeetavaid nn kohaliku omavalitsuse üksuseid, kuid ei toeta mitte kuidagi kodanikuühiskonnal põhinevat kohalikku isetegemis/olemise rõõmu. Võtame näiteks maamaksude jama. Ühest küljest on tore, et otsustati vabastada kodualune maa maamaksust, kuid … Nojah välja tuli nagu naabritel, ehk nagu alati. Essusti. Hästi toimiv, lihtsalt administreeritav maks muudeti kohalike omavalitsuste tulubaasist , riigipooseks dotatsiooniks. Ehk vallad muudeti veel ühe vindi võtta sõltuvamaks keskvalitsusest ja selle rahastamistahtest.  Seega anname eelarvest  omavalitsustele tulubaasi kompenseerimiseks rahapabulat ja justkui mitte midagi ei muutu … raha saavad nad nii või teisiti. Aga nii lihtne see ei ole: ühel juhul on tegemiste peaaegu enda teenitud rahaga või vähemalt oma seaduslikust maksubaasist saadud rahaga, kuid teisel juhul mingist kompensatsioonifondist saadava rahaga. Lihtsamalt üle seletades kasvatab raha „saamine” vaid ülalpeetava mentaliteeti. Vaat sedaviisi. Tegelikult õpetab petma ka ehk teenima topelt: tõstes mittekodualuse maa maksustushindu, koefitsiente ja muid mutukaid, sest „auk on vaja täita” ja siis tekkib veel õigus „kompensatsioonile”. Vahva.( Muide ega „riigieelarvesse” ei tekki raha nn pütike, pütike täida end meetodil, ikka meie kanname sinna rahakest kokku.)

See ei ole mitte ainult ebaõige, see on üdini vale lähenemine. Või oleme mingit uut kommunismi ehitamas? Tasuta kõrgharidus? Tasuta ühistransport? Tasuta iluvallapidamine? Tasuta …? Pluss veel kõikvõimalikud „vajaduspõhised” toetused. Inimese vajadused on teatavasti lõputud. Mnjah. Kisub kangesti sellesamuse „igaühele tema vajaduste järgi” ühiskonna poole.

Tegelikkuses toimub meil kohaliku omavalitsuse mängimine. Tegemist ei ole ei valitsemise ega omaga, tegemist on vaid riigi toetusrahede haldamisega. Sümptomaatiline on, et „üksuse” ülesanded ja pädevus algavad seaduses niimoodi: „Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, (…)  Arvestades üldist arusaama ehk , mis on tähtis, see ka seadustekstis eelpool, siis Korraldusseadust lugedes on mentaliteet  küll sama, mis kakssada aastat tagasi. Täpselt sama, mis 17-18 sajandi mõisapiirkonnas elavate pärisorjade puhul koos kollektiivsel vastutusel rajaneva magasiviljanduse, vaestehoolekande ja nekrutiandmisega. Keskvalitsus jagab raha valdade ülalpidamiseks, koolide ülalpidamiseks ja ühistranspordiks. Ja see muide ei ole hea järjepidevuse näide.   See on mäng, mis on keerukas ja mõttetu „und” raha raiskav. Nii „suure” riigi puhul on loomulik, et osa asju tehaksegi ühiselt, mitte ei mängita demokraatiat. Demokraatia eesmärgiks ei ole mitte tõhususe hävitamine, vaid suure hulga kogemuste põhjal parema tulemuse saavutamine. Vahel ka ühise eksimise hinnaga, kuid nüüd on see aeg, mil oleme piisavalt eksinud, peaksime nüüd hakkama ära kasutama seda ühise positiivse sünergia osa.

Ämbreid võib disainida suurteks või väikesteks, lillelisteks või triibulisteks, kuid niikaua kui neil pole põhja alla tinutatud/joodetud/valtsitud, pole ämber funktsionaalne, sellega ei saa vett kanda. Ämbrile võib anda küll näiliku ilufunktsiooni, paigutades selle suuremasse palisse ja seal on vesi sees, kuid seda vaid ühendatud anumate seadusele. Täpselt samuti nagu kohalikud omavalitsused jätavad mulje kohalikust oma valitsemisest, kuid on vaid suurema pali ehk riigieelarveliste vahendite üldkatla jaotamise haldurid. Seega lisaks või õigemini eelkõige tuleks meie reformile leida põhi. Milline see funktsionaalne põhi võiks olla? Mis võiks üldse olla omavalitsuste funktsioon ja eesmärk? Mõtlete, mis jutt see nüüd olgu? Me ju teame, et vastavalt põhiseadusele kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Mis loom see KOV siis on? Korraldusseadus sedastab, et  kohalik omavalitsus  on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna –  demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Jättes välja ilukirjanduslikud liited ilmneb, et kohalik omavalitsus  on omavalitsusüksuse  võimuorganite õigus, võime ja kohustus  korraldada ja juhtida kohalikku elu . Mõttepaus …  Mida meile öeldi? Veel pikem mõttepaus … Et kohalik omavalitsus on võimuorgani õigus? KOV ei olegi kohaliku kogukonna ühiste eesmärkide saavutamise ühispingutus vaid võimuorgani õigus? Mnjah! Mine sa võta nüüd kinni, võib-olla peegeldub selles definitsioonis kogu KOV ülesehituse loogika viga nagu kastepiisas peegeldub kogu maailm?

Ei ole midagi uut siin Päikese all, Vaid liitmine ja lahutamine tuletab meelde nõukaaegset Agroprom`i, mil kahjumiga kolhoose püüti statistika jaoks kobedamaks disainida sellega, et liideti need sundkorras „miljonärkolhoosidega”, et küll edukad need välja veavad. Ja kui ei vea, siis tasandavad vähemalt kahjumid. Tänapäeva. Ma ei saa küll kuidagi aru, kuidas uued ühendkolhoosid, ups vabandust ühisvallad uusi töökohti looma hakkavad. See on võimalik vaid riigi ühisüritusena infrastruktuuri vaid niimoodi tekkivad, vabandust mitte ei tekki, vaid tekitatakse keskkond, mis toodab töökohti.

Vaidleme valede asjade üle, kas omavalitsuste ühendada vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Millest me tegelikult arutama peaksime, kui homset silmas peame. Esiteks peaksime meeles pidama, et kõik kordub uuel arengutasandil, mil mineviku kogemus ühendatakse tuleviku võimalustega. Sellel taustal võib vaid öelda, et mina ei jaga korrutamist sellest kas  liita või lahutada omavalitsusi (nagu hoomate sain ühte valemisse kõik matemaatilised tehted paigutatud). Ühendamine on õige asi, kuid ajutine lahendus, selline paikamisemoodi värk. Kui kuulata põhjendusi ühinemiseks siis tuuakse esile seda, et ühinemisel tekkib suurem oskusteave ja omafinantseerimisvõime Europrojektide kirjutamiseks/saamiseks ehk siis jälle üks modifikatsioon dotatsioonilüpsi arendamiseks. Niimoodi ometi ei saa arengusuutlikku lahendust planeerida, see on vaid abivahend. Ajutine.

 

 

Rääkides haldusreformist peame silmas justkui ebaõnnestunud maavaldade liitmist, kuid see on väga lihtsustatud ja vaene lähenemine, meie küsimus peaks olema, kuidas kohalik inimene nii maavallas, kui linnavallas tunneks ennast hästi. Turvaliselt. Ja küsimus pole selles, mida riik peaks selleks tegema, vaid millist süsteemi luua, et paikkondlikud inimesed ise oleksid huvitatud. Riik ei jõua igale poole, see on nõukaaja jäänuk nagu ussijätke inimesel, kui seda liialt ekspluateerida lööb põletiku sisse ja hinge välja.

Mida see Juhan Liiv enam kui sada aastat tagasi soniski, midagi sellist, et kui neid puid ees ei oleks, siis näeks … Sama siin, kui neid kivistunud mõttemudeleid jalus ei oleks, siis näeks selgesti, mida tegema peaks.

Haldusreformile olevat vägev poolehoid, eriti omavalitsuste koondumine tõmbekeskuste ümber. Lausa 52% küsitletutest olevat poolt, „vaid” 26% vastu ja ülejäänutele … savi. Oma olemuselt tähendab haldusreform millegi tõhustamist, ehk kängu jäänud maavaldade liitmist tugevamatega, enamuses maavaldadega või linnavaldadega. Arvestades et linnades elab tunduvalt üle poole elanikkonnast ei ole see protsent just ülemäära suur. Ütleme et lausa kesine. Miks? Ei tea, võib-olla nostalgiast, võib-olla harjumusest, võib-olla muutuste kartusest. No minule, kes on neljandat põlve tallinlane, ökonomist ja lasknud oma juured sügavalt linnabetooni on selline ebaefektiivne omavalitsuse mängimine sügavalt vastukarva. Valitsus, ka oma valitsus, peab olema tõhus ja kui see seda ei suuda, siis tuleb määrata pankrotihaldur ja valitsemine saneerida mõistlikuks. Seepärast olen igati haldusreformi pooldaja, kuid … Kuid mulle tundub, nagu eelpool märkisin, et viimasel ajal on selles reformis kaduma läinud oma valitsuse iva, omavalitsust käsitletakse rohkem keskvalitsuse ülesannete täitjana, mitte oma valitsusena. Teiseks pole pikaajalist sihti ja fookust. Küsite, kuidas siis niimoodi? Aga vaadake kui ühe ja sama protsessi raames, ühe ja sama ministeeriumi sees,  ei suudeta kokku leppida isegi terminoloogias, siis pole protsessist head nahka loota. Näiteks haldusreformi dokumentides räägitakse tõmbekeskustest, üldplaneeringus „Eesti 2030+” toimekeskustest. Kas need on erinevad mutukad või samad? Sisusse süüvides tundub, et samad loomad mõlemad, kuid milleks siis terminite segav paljusus? Muide hõimuvelled kutsuvad neid „tõmbetoimekaid” - kasvukeskusteks. Ka tore nimetus, selline positiivse alatooniga. No tühja neist nimetustest, kuid kolmandaks ja kõige tähtsamaks pole me määratlenud, …

millist Eesti me tahame!!!

Iga visioon vajab unistust. . Minul on unistus. Ma unistan, et aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki majandust me tulevikus soovime? Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas see tuleviku Eesti on: linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.  Regionaalpoliitika seisukohalt (ega ka mitte terve mõistuse seisukohalt), nutikas  ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid „mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks. See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku. Minu ja minu sõprade arvates on Eesti Arengumootoriks: Ülihea Ühine transport + Ülihea Elektrooniline side + Ülihe/asjakohane Haridus. Mis on Ülihea ühistransport? See on: linnades bussipeatus 300 m raadiuses, saabuv buss on „nägemiskaugusel”, kogu riigis saab inimene oma tegevused ära korraldada mõistliku aja jooksul vaid ühist transporti kasutades. Hariduse, õige ja vajaliku, tähtsusest saab ilmselt igaüks aru, kuid miks side ja ühine transport? Just liikumisvõimalus ja mobiilsus on muutumas ühiskonna arengumootoriks. Nendesse aladesse, nutikusse ja tarkusesse  peamegi investeerima oskusi, uudseid lähenemisi ja püsivat ning jätkusuutlikku keskkonda. Side, interneti, maili jne suhtes teame me kõik, et sellega on vaja tegelda, kuid ühine transport on jäänud meie mälus justkui millekski … ma ei oskagi õieti öelda … võib-olla  vähetähtis, sõnades ülehinnatud ja tegudes alaväärtustatud, mitte esimese suurusjärgu küsimuseks. Tuleviku kohta on mitmetes eelnevates visioonides leidnud keskse koha ka integreeritud ühise transpordi süsteem, mis hõlmab bussiala, nii kaug-, lähi- kui ka linnaliine, hõlmates ka teisi transpordiliike sh. raudteed. Arvan, et sellise tõhusa, tasakaalustatud süsteemi loomine on suur väljakutse, kuid meie ressursse arvestades ainuvõimalik optimeerimisülesanne rangelt reguleeritud konkurentsi raames. Heaks alguseks võiks olla tõdemus, et inimese üheks põhivajaduseks , on vajadus liikuda. Vajadus liikuda on ka õigus liikuda, liikuda kodu ja töökoha vahel, millest tuleneb ka õigus valida erinevates kohtades asuvate töökohtade vahel. Saab inimene tööl käia, saab ka makse maksta ehk kokkuvõttes on toimiva ühistranspordi loomine, arendamine ja jätkusuutlikus hüveks kogu ühiskonnale. Seega nõuavad kõik muudatused ühise transpordi korralduses tähelepanelikkust ja analüüsi, eesmärgiga saavutada jätkusuutlikus.  Unistan, et  on võimalik ja kasulik kasutades ühist transporti sõita mugavalt ja mõistliku hinna eest, kasutades oma põhiseaduslikku õigust ja loomulikku vajadust liikuda. Igast majandusõpikust võib leida, et hind saab olla mõistlik,  kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid, liinivõrk saab olla piisavalt tihe, kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid, liikumisgraafik saab olla piisavalt tihe, kui on piisavalt reisijaid. See kõik moodustab kokku mugavuse, kui sellele lisada kvaliteet, saame kvantiteedist uue kvaliteedi ehk Mugavuse suure algustähega. Seega, millised võiksid olla lahendusteed, et saada rohkem inimesi ühistransporti, eelkõige bussitransporti, kui kõige laialdasemasse ja paindlikumasse transpordiliiki? Tähelepanu väärib, et paindlikkus ja mobiilsus pole mitte ainult arengumootoriks vaid seob kokku arengumootori erinevad komponendid, olles ühtlasi ühiskonnas sidusust loovaks elemendiks.

 

Tegelikkus on selline, et Dr. Riik püüab üha rohkem ühise transpordi küsimusi ise lahendada. Mnjah, see on see kõige kallim ja kõige ebatõhusam viis. Aitab sellest, kui luua reeglid, mis innustaksid ettevõtjaid ja nii Dr Riik, kui ka inimesed võivad rahulolevalt nautida kasvavat ühise transpordi kvaliteeti. Praegu on küll tegemist rohkem erinevate struktuuriüksuste, transpordiliikide, tarbijasektorite eraldamise ja vastandamisega. Oeh! Nagu mingi kehv õuduka klizee lõbutseme koos surema eraldi. Ööks. Sünergiat ei kusagil. Ühistööd ei kusagil. Mastaabisäästu ei kusagil. Niimoodi olemegi jätnud kasutamata ühe tähtsaima mootori arengu kiirendamiseks. Nojah uhkete nimedega arengukavasid on ju tehtud, kuid oma olemuselt on need vaid graafikud, kuidas täita Eurodirektiive ja jagada finantsperioodi raha. Oma nutikust ei mingit. Kahju. Väga kahju.

Niisiis arengukavade väljaimemine ja joonistamine on vahva asi, kuid tulemuse saavutamiseks peame me määratlema kas meil edaspidi on tegemist :

Esiteks - kodanikuaktiivsusel põhinevate oma valitsustega või riigikäsuliste omavalitsustega

Teiseks - milline on oma valitsuste tulubaas

Kolmandaks - kas me tahame (suudame) pidada laialdast  Tehnopark Eestit või tugipunktide Etnopark Eestit ( Me ei suuda kuidagi keskenduda, alati on meil vähemalt kaks poliitikat. Kaks suunda regionaalpoliitikas: riigipoliitika, maa tuleb täita elanikega ja peamise linna poliitika tulge kõik siia ehk see mida Jüri rääkis selle teeb Edgar vaikselt ära).

Kui need küsimused on selged siis tuleb sinna ka keskendunult panustada. Näiteks, kui tuleviku Eesti on kohalike omavalitsuste tulubaasita riigikäsuline tugipunktide Eesti, siis on üks lahend. Kui aga valime Isetegemise rõõmul põhineva, kodanikualgatusel baseeruva laialdaselt asustatud, mitte mõisamoonakate Eesti, siis on hoopis teistsuguseid tegevusi tarvis rahastada. Minu isiklik arvamus on, et tuleviku Eesti alustugedeks on megahea haridus, megahea ühistransport ja megahea elektrooniline side. Need kõik moodustavad paindliku liikumise. Paindlikuus ja liikumine on elu aluseks.

Mina usun kolme reformi vajalikkusse: avaliku teenistuse reform, riigipidamise reform ja haldusreform. Mina usun Tehnopark Eestisse.

 

Targutusi:

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 108 „Yunus ise ütleb selle kohta, et asju tuleb näha ussi perspektiivist.

Ta uskus, et lähedalt vaadates näeb asju selgemalt. Teele ilmunud takistustest saab ussikese kombel ümber minna. Ussikese vaatevinkel annab tunnistust alandlikust kohanemisest takistusega, aidates vajadusel muuta kurssi, kuni tee on vaba.”

 

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

 

Lk 118 „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. … Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada …”

Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meilplaneerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?”  „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.”

Jne.

Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mee, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellelel pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”

-I. Shaw „Noored lõvid” Eesti Raamat 1969

Lk 569 „Koidikul nägid nad vange. … Mõni hetk hiljem ilmus nähtavale kolonn umbes kuuekümne ameeriklasega. Mehed liikusid aeglaselt lohakat vabasammu kuue automaadiga relvastatud saksa sõduri saatel. Nad möödusid Noah`st kümne jala kauguselt. Noah nägi selgesti vangide nägusid. Nende Ilmed kõnelesid häbist ja kergendustundest, kas tahtmatust või tahtlikust juhmist ükskõiksusest.. Vangid ei vaadanud ei üksteise, ei konvoi ega ka ümbritseva maastiku poole. Niiskes koidueelses udus lonkisid nad aeglaselt mingis totras mõtiskluses …”