Põrgatamisteooria V13: Riigiselfie

Marsikulgur Curiosity tegi endast selfie mis on kokku pandud kahe kaameraga tehtud 71 fotost.
NASA/JPL-Caltech/MSSS

Meie teiega võime olla rahul viimase kolmekümne aasta arengutega sellel hõreasustuslikul, pisimaalisel, suurushulluslikul, kuid kohati väga nutikal, järjepideval ja õigusjärgsel maanukil. Meil on olnud paremaid ja halvemaid aegu, on olnud aegu, mil iseenese rumalusest või hetkelisest mugavusest oleksime äärepealt valelt teeharult maha keeranud, kuid … ei keeranud. Visa püüdlus? Enesealalhoiuinstinkt? Õnnelik juhus? Hiljem osutusidki need teeotsad oma virvatulukestega lihtsalt äratuntavateks miraažideks. Oleksime sattunud paksu pahandusse. Seda võiksime meelde tuletada, kui praegu kolmikkriisis rabeleme ja vahel „lihtsaid“ või „populaarseid“ lahendusi otsime. Eriti praegu. Eriti järgmine poolaasta. Topelt valimishange poliitturul kipub juba oma mõju avaldama nii nägemisselgusele, kui kuulmisteravusele.

Hoo ja hoota

Meil on olnud mitmeid ideepuhangu ja hoogtöö perioode, mille tulemusel saime Iseseisvuse ja seejärel EL, NATO, OECD liikmeks. Tubli. Ja siis …. Kas jooksis ideegeneraatorilt rihm maha või tuli tukk peale? Väsimus? Eduväsimus? Ideid küll korjati, kuid neid ideepuhanguid ei julgetud enam pöörata energiaks. Jäime lootma liidurahadele, liiduenergiale ja liidureeglitele. Muutusime nii liiduuskseks, et ei saanud enam aru, et liit on tõhus vaid seetõttu, et see on aktiivsete osanike ühendus, mitte padjaklubi. Kahju. Regulatsioonimaailm, mis enne oli pigem voolav, toetav ja tulevikku suunatud muutus jäigaks kastisüsteemiks. Nii nagu Karistusseadus toppis kogu inimtegevuse kahte kasti - kurjad teod ja väärad teod - nii lihtsustus kogu riigijuhtimine tasandile kas „tegevus“ on kooskõlas EL reeglitega või ei ole – seega kas tegevus on hea või halb. Muidugi peavad ühes klubis osalejad järgima üldiseid klubi reegleid (viskiklubis on viskiklubi reeglid ja piimaklubis piimaklubi reeglid), kuid klubis tuleb osata ka esindada enda huvisid. Kogu virin, et meid ei kuulata, meie oleme väikesed, meie … Just selle koha peal, kui keegi hakkab mõtlema ( ja hoidku selle eest, et veel ütlema), et teda ei kuulata, tema on väike … ta väikeseks ja mõttetuks ka muutub. Ise muudab. Tegelikult: „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured  ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“

„Me mõtleme pisitegijate võidust nagu ebatõenäolistest juhtumitest: sellepärast on Taaveti ja Koljati lugu kõigi nende aastate jooksul nii valjusti kõlama jäänud. Aga Arreguin-Toft leiab, et need pole üldse ebatõenäolised. Pisitegijad võidavad kogu aeg.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 27) Kogemuslikult on selge, et kui liidusiseselt leida endale liitlasi ja näidata samm-sammult, kuidas ühisreegliteni jõutakse või kuidas see ühisreeglit parandab (küll omal moel ja omas rütmis), siis on seda võimalik ka saavutada. Muide, saba peab vahel ka koera liputama. Profülaktika mõttes. Kõigega nõustuja pole klubi liige, vaid klubiliste kuulekas jooksupoiss. Lakei. Nii olemegi enese ülekoormanud kõikvõimalike liiduliste regulatsioonidega, lisades neile veel kamaluga omad jaburusi. Kuidas meie süsteem tegelikult, kogumis ja tervikuna välja näeb, ja kuhu liipab, pole kellelgi aimu. Riigikontroll teeb küll väga asjalikke auditeid, analüüse ja ülevaateid, kuid Dr Riik ei võta neid kui raviretsepti vaid kui tüütut rituaaltantsu. Asjata. Mnjah, ja tervikpilti pole ka neil. Me ei tea, kes me oleme

Aeg teha selfie

Kui Soomet nimetatakse tuhande järve maaks, siis meid võiks nimetada tuhande strateegia maaks. Eh, saate ju isegi aru, et kui on olemas tuhat strateegiat, siis strateegiat ei ole. On segadus. Suur osa nn strateegiaid on koorunud kahest pesast: esiteks strateegia on ametkonnale kui finantsvõimendusinstrument, millega ametkond püüab riigieelarvest endale suuremat suutäit ampsata ja teiseks EL dokumentide (sisu ja eesmärke mõistmata) ümberkirjutamine enda ideetuse ja tegevusetuse õigustamiseks. Tegevus toimub ju! Usin tegevus! Vaheriigi ajal öeldi, et „kontor kirjutab“. Nii sünnivadki ühe juriidilise isiku piires vastuolulised strateegiad ja tegevused, nagu Natura ala äärmuslik kaitse ja samal ajal RB ehitamine läbi nendesamade alade, veelised loodushoiualad ja ohtlike veoste ümberpumpamine selle piirimail, taastuvenergia suurejoonelise hulluse taustal suurima hüdrojaama lõhkumise kirglik soov, suuresõnaline metsa kaitse ja samal ajal RMK-le üha kõrgemate plaanimajanduslike rahaliste näitajate kehtestamine riigieelarve aukude katteks. Kõik need mainitud ( ja paljud mainimata) strateegiad on kehtestatud Dr Riigi enda poolt, kuid kui Dr Riik nendest kinni peab pidama, siis … „Leitakse“ lahendus. Seletatakse ära. Seega strateegiates tuleb selgus saada (ja enamusest nendest lahti saada), kui süsteemi vigadest. Kuidas? Lugesin hiljuti vahvat uudist (PM 31.03.21): „ Künka otsa roninud marsikulgur Curiosity tegi endast selfie. Pilt on pandud kokku kulguri kahe kaameraga tehtud 71 fotost. Fotode tegemise ajal oli kulgur kuue meetri kõrguse künka otsas.“ Mis sellel lool meie strateegiatega pistmist on? Vaadake, kui pisikene marsikulgur pidi enesest tervikkuvandi saamiseks tegema 71 fotot, siis meil läheb tunduvalt rohkem selfiesid vaja, et saada kokku kogupilti meie regulatsiooni ja strateegiasüsteemide toimetõhususest. Ja kuigi me ei pea selleks kulgurit Marsile saatma, siis arvestades huvide virr-varri, nende  tugevtõmbeid, lõplike (kuid vananenud) tõdede kivistumist saavad turbulentseid olema millegi selgitamiseks, seda enam tõhustamiseks olema tunduvalt raevukamad kui Marsi tormides tehtavad selfied. Kuid lugu on selles, et kui me selfiiet ei tee, ei saa me ka aru kes või mis me oleme. Eh, võib-olla oleme lihtsalt prügimägi? Või antikvariaat? Või marsikulgur? Ei tea. L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2010 eessõnas kirjutab brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et: „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin strateegia kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“ Lausete komplektid ei ole strateegia, see on bürokraatlik liturgia, püüd oma oskamatust varjata.„Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ 

Nokia selfie

Kuidas seda teha? Siinkohal meenus mulle (jälle) R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020) arutlus Nokia allakäigust ja selle uuest tõusust hoopis teisel turul. Nii mõnigi häda, mis Nokiaga juhtus tuletab meelde meiegi probleeme. Ohtlikult sarnased meeleolud ja mittevalikud. Siilasmaa tõdeb, et: „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi näha, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“ See tõdemus on väga võimas tähelepanek nn selfie nr üks. Olles igapäevaselt süsteemi osaks ei pruugi me märgata oma vigu, vaid püüame neile leida … Lahendusi? Ei-ei pigem selgitusi, miks peaks just samamoodi jätkama. Eriti raske on vigu tunnistada, kui „veel läheb hästi“ ehk kogu infotulvast võetakse arvesse vaid positiivsed uudised (neid ka võimendatakse enda jaoks), kuid ohu märgid, olgu neid vaid mõned protsendid, jäetakse tähelepanuta, kui ebaolulised.

Ka Nokia strateegilised eesmärgid olid igati mõistlikud, püüti anda endast parimat, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid (kui neid märgata taheti) halba. Miks?

Edu mürgine pool – mürgine edu

Nii meie kui Nokia olid omaaegsed imelapsed, kiirarenejad, millest tekkis nii edu kui ka …mürgine edu. Mürgise edu neli sümptomi: 1. halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani;  2. töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega; 3 otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse; 4 sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta. Hm, näeb välja nagu tüüpiline kabinetiistung?

Nokia kukkumiseelne 3 a strateegia nägi välja sama „mõistlik“ ja loosunglik nagu meiegi strateegiad: valmistada parimaid mobiilsideseadmeid, keskenduda rikastatud kontekstiga teenustele, tugevdada kliendisuhet usaldusväärsete klientidega.  „Kõik need mõtted olid mõistlikud, aga kokkuvõttes kõlasid need pinnapealselt ja suhteliselt ebamäärasena: pigem oli see nimekiri eesmärkidest, ilma konkreetse selgituseta ja miks just meie lähenemine toimib ja kuidas see maid võidukaks teeb. „Pakkuda tarbijale parimat kliendikogemust“ ei selgita seda, miks me ei suutnud seada teha juba varem, kuidas tuleks kurssi muuta ja miks peaksime suutma tulevikus teistmoodi toimida, see pärast jättis see pigem mulje soovist pikemas soovinimekirjas.“ Täpselt sama laialivalguv nagu meie strateegida „sotsiaalmajandusliku kasu“, „rohepööre“, „lõhede likvideerimine“ liturgiaga. Liturgiline osa on ju õige, kuid … Kuid miks seda tehakse? Milline on mehhanism? Seda pole. Tegemist ei ole strateegiatega vaid loosunglike ilulausetega.

Miks me ei küsi MIKS?

Nokia selfie teine põhjapanev tõdemus oli: „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“. Tundub ju lihtne? Kuid pole, sest selfie nr 1 mõjutab õigete küsimuste esitamist. Õigemini, õigeid küsimusi ei esitata – süsteemirike.

Nokia selfie on meile nagu katse-eksituse laboratoorne eksperiment, sest äriettevõttes (kuigi globaalne hargmaine) on otsuseid teha võrratult lihtsam, kui riigi (ükskõik kui väike see riik siis ka on) tasandil. Õppematerjalina, kui simulaatoriharjutus, on see hindamatu väärtusega: „Kui ettevõte peab alustama karmi võitlust majandusliku ellujäämise nimel, tuleb sel teha pinnale jäämiseks kolm olulist sammu. Esiteks tuleb kulusid kärpida nii palju, et ettevõttel oleks lisaks ellujäämisele võimalik investeerida tuleviku seisukohalt olulisematesse arendusvaldkondadesse. (…) Teiseks tuleb jätkata oma tuumiktegevuse arendamist pikaajalist perspektiivi silmas pidades, võttes eesmärgiks kasvu ja kasumlikkuse. (…) Kolmandaks tuleb investeerida tulevikku.“ Niisiis, meie teiega, kes me oleme keset kolmikkriisi, millised on meie strateegia punkt 1, punkt 2, punkt 3? Teie ei tea? Mnjah, ilmselt keegi ei tea. Selfiet ju pole. Nokial läks selfie tegemisega nii kaua aega, et: „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“. Siis … Siis hakati ennast välja kaevama ja üles ehitama.

Töö & Kultuur(itus)

Kolmas Nokia selfie on sama põhjapanev kui eelnevad: „Korraga selgus mulle peamine põhjus, mis mind hämmeldanud ja nüüdseks juba kaks aastat närviliseks ning murelikuks teinud. Viirus oli levinudkogu ettevõttes ja nakatanud kogu selle töökultuuri. Meie varasem edu oli suutnud haigust varjata ja viirus toitus läbikukkumise hirmust, muutes olukorra veelgi hullemaks: see peitis halbu uudiseid ja lämmatas tahtmise vastutada.“ Sama on juhtunud ka meil, suur osa administratiivtasandi töökultuurist on nakatunud. Initsiatiivitu, kapseldunud. Suunatu.

Vaat niimoodi, kuni me riigiselfiet pole teinud ei tea me kas meil on näpud põhjas või jalad põhjas. Saate ju aru, et nendel tulemitel on kaks täiesti erinevat strateegilist lahendust. Kõige halvem on kui meil on näpud põhjas ja jalad pole põhjas, kuid ka see teadmine on väärt teadmine, mille peale kolmikkriisist väljumise strateegiat ehitada. Teadmatus on hukatuslik. Kui USA kaitseministri parem käsi 1960 aastal tegi ettepaneku: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2010 lk 173), siis oli tal tuline õigus. Lõppude lõpuks on kõik ressursi loomise ja jaotamise logistilis-majanduslik küsimus. Nii võib ka poliitmaastiku teisendada majandusküsimusteks, eelkõige turukonkurentsiks.

Järgneb …

Targutusi:

P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 Lk 102 „Olin kohanud teisigi raamatupidajaid, kes numbreid tundsid, kes olid numbritega päris sina peal, aga Hayes oli numbrite sekka sündinud. Igati tavapäraste neljade ja üheksate ja kahtede tulbas paljastus ürgne ilu. Ta vaatas numbreid pilguga, millega poeet vaatab pilvi, geoloog kivimeid. Ta võis neist välja võluda ekstaatilisi lauluviise, igapäevatõdesid.“

Krõlov „Valitud valmid“ ERK 1952

„Valitseja armulik, eks lubanud sa ise maksu meil võtta kasukate jaoks – ees talv on pikk; see maks on väike, täitsa mööda jaksu; ei rohkem ega vähem – nõnda oli jutt – kui ühe naha annab iga utt.“ Noh olgu nõnda, pidage siis silmas, et ainult ühe, (…) ja  valskust teha – mitte ilmas! Või muidu  lõpp sel lool võib saada sant“. (lk58) „Kes annab au ja jõu, ent mitte tarka nõu, ei head see tee ka siis, kui süda – parim pant.“

Kvartett: „Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“ „Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.“