Kevad.
Mingi rahutus oleks nagu hinges
pakitsemas. Võib-olla polegi see kevadest, vaid kriisist tulenev kammitsetus, kulutamata,
energiast, mis nüüd rakendamist otsib? Igaüks püüab seda energiat maandada omal
moel, kes metsajooksul, kes aiamaal ja kuna pidusid enam pole, siis mõned on
otsustanud peo asendada pidukondade
(paty/partei) tegevuste analüüsiga või lausa selles osalemisega. Isegi ärirahvalt
tulvab ettepanekuid, mitte ainult äri, vaid ka tavaelu edendamiseks. Tore.
Kohati naiivne, kuid ikkagi tore, kui ideekülv on aktiivne. Midagi ikka tärkab.
Kevad
– puhanguline ideetuul
Nii
nagu kevad ja majanduskriisid on tsüklilised, nii on tsükliline ka
ideepuhangute aktiivsus. Tundub, et nüüd on ideelennutamiseks hea aeg. Kui
vaadata meie inforuumi, siis pea iga päev leiab mingi tuumaka ideeloo või
vähemalt asjaliku analüüsi idee tekitamiseks. Mõni idee on lühiperspektiivne,
mõni olmeline, mõni jumakalt tuumakas, mõni jabur (esmapilgul). Tähtis on
protsess. Ideede lennutamine kui treening mõtlemise taasõppimiseks. Treening,
noh! Tõsi see on, et talveuneline Dr Riik oma strateegiadokumentidega (NB! Mitte
segi ajada strateegiatega) on veidi kopitanud lõhna külge võtnud. Sumbunud
dokumendiuskne õhkkond lausa õhutab uusi ideid arendama. Tore. Nii ongi, vanaviisi
enam ei saa ja uutmoodi veel ei osata, kuid proovitakse.
Hullu
tohtri diagnoos
Ka
Dr Riik pakub välja lahendusi kolmikkriisist väljumiseks, kui kas selles
kriisilahenduses on ka midagi uut välja
pakkunud? Muidugi idee „enese kriisist väljalaenamiseks“ oli uudne, kuigi veidi
võõras, kuid niimoodi on kogu maailma (valesti?) toiminud. Meie ka. Kuid see on
mullune uudsus, see pole see uudsus mida meie teiega homme vajame. See pole
metaidee, mida vajame. Kui üldine „väljalaenamine“
päädib igaühe maksukoormuse tõusuga, siis … mis selles uut on? Maksude tõstmise
või uute tekitamine on senini ainsad arutatavad uuenduslikud elemendid Dr Riigi „uuenduste“
paketis (kuigi jutt käib maksurahust?). Võimalik, kuid seekord maksude tõstmise
primitiivne tavaprotseduurid enam ei aita. Pigem vastupidi. Samas mingi üldine
muretus on võtmas eri eluvaldkondades maad sh ka analüüsitööstuses. Kuidagi
kummastav on, kui meile lubatakse analüüsimajadest raju majanduskasvu. Miks? Sest
kriis on mõjutanud vaid ¼ majandusest. Oeh! Selle koha peal ei tahaks sattuda
doktori kätte, kes ütleb „Pole hullu, teil on vaid veerandis ihus veremürgitus,
minge nüüd ja kohe julgelt jooksurajale … lendstardiga …“. See on hull tohter. Mnjah,
majandus on tervik, veerandi vaakumine kandub kogu majanduskeskkonda, mõjutades
kõiki ja kõike. Tavaline treeningprogramm pole siin enam kohane. Tõsta
maksukoormust/treeningkoormust sellises olukorras? Kahtlane.
Kaassüü
rake koorem
Mida
veel oodata Dr Riigilt kriisitõrjeks? Tsentraliseerimine/reguleerimine? Jep,
see teine igihaljas kriisiületus instrument. Kuid ka see ei aita enam, sest kahe viimase
kriisi rüpes on kõikvõimalikke regulatsioone ja tsentraliseerimisi tekitatud
(ikka inimeste „hüvanguks“, kuid tegelikult bürokraatia kasvuks) nii rohkesti,
et vaba konkurentsikeskkond on kadumas või juba kadunud. Dr Riigi „tasuta“
projektid on muutunud turutaudiks, tappes loovuse ja
iseotsustamise/vastutamise. Kui Dr Riik hakkab midagi pakkuma „tasuta“, siis tähendab
see tõlkes, et ta tegelikkuses ei kõrvalda turutõrget, vaid vaba ettevõtluse
selles valdkonnas. Totaalselt. Niisama lihtne see ongi. Kuid siiani pole
pööratud tähelepanu ühele üliolulisele nüansile – meie teiega kaasosalisusele
selles tapatöös. Te ei saanud aru? Vaadake, Dr Riik teeb seda meie teiega
rahaga. Kui Dr Riik kasutab valdkonna mõrvaks meie raha, siis oleme meie teiega
selle mõrva kaasosalised. Elementaarne Watson.
Konkurentsi kadu on vabaduse kadu
Ja siis, kui vaba ettevõtlus on
surutud ettevõtluse äärealadele, hakkab Dr Riik paaniliselt arutama väärtustest
ja vabast ühiskonnast, mõistmata et oma mikrojuhtijaliku mentaliteedi ja
tsentraliseerimishullusega on ta nendest mõistetest sisu eemaldanud. Tühjad
kestad. Uhketest vabadest ettevõtjatest (ja kodanikest), kes iseseisvalt teevad
oma otsuseid, on saanud sõltlased, Dr Riigi mugavusteenuse sõltlased. Kuid
tehisturg toimib ainuüksi riigihangete rahavoo toel, see pole vaba turg vaid Dr
Riigi ehk bürokraatia loodud moonutatud tegelikkuse ja sõltlaste üha uuenev
taastootmine. T. Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA
2017Lk 109/111) näeb sellist trendi: „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda
on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu
tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse
hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised
mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga
suur või liiga väike. „ „Just riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide
jämedad möödapanekud finantsturgude reguleerimisel on näidanud, et niipea, kui
asi läheb väga keeruliseks, jäädakse turu reguleerimisel hätta. Sellistel
juhtudel on lahendus loomulikult mitte reeglitest loobumises, vaid nende
intelligentses lihtsustamises.“ Kuna riigi tegelik heaolu tuleneb
tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust on sama tööviljakusega
ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd ja eriti vaesed on
ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur. Tähelepanu! Kuhu
meie oma 75% tootlikkuse tasemega EL keskmisest paigutume? Mitte uued piirangud/regulatsioonid
ja aadrilaskmine/maksutõus ei ravi kehvaveresust, vaid kogu (majandus)elu ümber
mõtestamine – reeglistiku intelligentne lihtsustamine ja loovuse kasvutingimuste
parandamine.
See
tilbendamine 75% tootlikkuse juures juba pikemat aega, kusjuures eesmärgiks
seatakse mannetud 80% (mida ka ei täideta) näitab, et meie majandusmudelil
sellisel kujul on veorihm maha jooksnud. Teatavasti on iga seisak tagasilangus.
See, et meil on üksikuid edulugusid ei muuda tõsiasja et tootlikkus ei kasva.
Või kuidas see saakski kasvada, kui meil on igal aastal puudu 6000/7000 IT
spetsialisti. Usina heegeldustööga seda vedukvaldkonna auku ei lapi. Mida teha?
Lend
Kuule algab mõttest
Unustame
hetkeks ära kõik need nn „strateegiadokumendid“ (mis nii meil kui EL on kokku
vusserdatud) ja kujutame ette, mida me soovime? Kuhu me tahame jõuda? Me ei
suuda? Ette kujutada? Isegi ette kujutada ei suuda? Kas meie unistuste tipp
ongi tasuta ühistransport, kurnav pensionisüsteem ja haige ravikindlustus? Kehvasti. Hm, kuid teised suudavad. Süsteemselt.
Näiteks: „(…) kui president John Kennedy 1961
aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast
tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega
varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme,
skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et meil
ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil
polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas.
Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule
lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“
(Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 11). JFK oli sütikuks, mis protsessina
tõi kaasa tohutu energiapuhangu. Ütlemine, et: „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene.
(…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks
peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle
unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks. Tore.
Puhanguline
tuul…
Meil
on olnud mitmeid ideepuhangu perioode alates iseseisvumisponnistustest, kuni
Minu Eesti mõttetalgute, Jääkeldrite ja teiste ideekorjeteni. Mida me nendest
saime? Iseseisvuse saime, EL, NATO ja (järelhooga) OECD liikmeks ka saime ja
siis jooksis ideegeneraatorilt rihm maha. Ideid küll korjati, kuid neid ideepuhanguid
ei pööratud energiaks. Jäime lootma liidurahadele, liiduenergiale ja
liidureeglitele. Kahju. Nüüd on jälle aeg vaadata kuidas ideed energiaks pöörata.
Igaüks eraldi ja kõik koos. Nagu minu
õpetatud sõber kirjutas: „On ütlus,
et "Kui vigu näed laita, siis tule ja aita". Dr. Riiki üks
tavainimene parendada paraku ei suuda, irisegu ükskõik mis meedias
ja kui palju tahes. Parteidesse ja ühingutesse grupeerituna on isiksustel
rohkem võimalusi midagi parendada või ka elu ajutiselt … keerata.“ Nii
ongi, mitmedki äriinimesed on astunud erakondadesse või neid rahastama asunud,
et oma parima äratundmisega maailma paremaks muuta. Aktiivne eluhoiak on
muidugi tore, ainult et … seegi on vaid üksikisiku ponnistus, mis kipub vägevas
pidukondlikus poliitmahlas lahustuma.
Vaadakem protsesse õige nurga alt. Poliitturg on
omaette turg, see toimib (nii nagu päristurg) siis kui talle avaldatakse survet
uue toote turuletoomiseks ja pidukond näeb sellest tootest kasu tõusmas. Kui
turg ei sunni süsteemi, sh pidukondi, uuenema ja tootevalikut täiendama, siis
uuenemist ka ei toimu. Pakume siis ise, meie teiega, poliiturule uued tooted, muidu nad jäävadki
meile pakkuma läägeid pulgakomme ja suhkruvatti. Te ei taha ju ennast tobedaks diivanikaunistuseks
õgida? Liikuda on vaja. Aktiivselt.
Julgusetud
julgused
Pidukonnad
muidugi ka ponnistavad … Ei-ei, mitte uusi tooteid turule tuua, vaid ära arvata
valijate/tarbijate lühisoove. Seega püüavad pidukonnad pakkuda igaks Riigikogu
ja KOV valimisteks/hankeks midagi uut, mis on … läbiproovitud vana. Olemuslikult
on need „valimishanked“ pigem häälteostu hanked, mitte riigiehituslikud hanked,
sest riigiehituslik idee võtab rohkem aega ja vajab laialdasemat ühiskonna
heakskiitu ja osalemist (a´la Kuule ei lähe üksainus inimene, seda teeb terve
rahvas). Ootame uusi huvitavaid ettepanekuid? Asjata. Ehhee, selle kohta
märkisid juba J.Lynn, . Jay administratiivpiiblis „Jah, härra
peaminister“ (Varrak, 1999 Lk 54): „Seepeale võttis Humphrey kasutusele
raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“ Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha!
Karjäärid lõppevad julgete tegudega.“ Nii ei julgetagi olla … julge.
Kuna julge uuendus on liiga pingutav ja
tulemus on kahtlane (50/60), siis piirduvadki
pidukondade ettepanekud maksutõusude, pensionäride moosimise ja karistusmäärade
karmistamisega. Kogu lugu. Rihm on generaatorilt ikka maas ja puhangulisest ideetuulest
ei genereerita energiat ühiskonna liigutamiseks, vaid sumistatakse uinutaval
tühikäigul. Nii on ka eelmiste avalikkuse ideede korje käigus juhtunud, et
ideepuhanguid oli vägevalt (tean kogemuslikult, sest olin ise mõne arutelu
vedanud), kuidagi märkamatult veorattalt ära nihkunud. Ideed muutusid ajapikku ideetus keskkonnas statistikaks, anonüümseteks ilma isikupärata ja jõuetuks
kantseliidiks. Neid ideid ei kandnud enam edasi inimesed “kelle südame asi see oli“ (sest korje
järgselt ideede autorid lahutati ideedest), vaid arveametnikud, kes tahtsid
ruttu tabelit täita. Tehtud. Ideekogum muutus statistikaks, keskpärasuseks. Kuid
alaväärtuslikku keskpärasust (75%) ei ravita statistilise keskpärasusega, vaid
hiilgavate ideede ja nende tõhusa rakendamisega. Tohutus ideekuhjas pole olnud
süsteemi ega kokkulepet - tervikut. Ideekuhjad muutusid prügihunnikuteks. Saasteks.
Keskkonnareostuseks, sest vaadake, kui te teete üks kord läbimõeldud ettepaneku,
teine kord ja ka viies kord, siis lõpuks väsite ära ja muutute ükskõikseks. Heal
juhul.
Mida
teie…
JFK
lõpetas ta oma ametisseastumise kõne pöördumisega,
millest sai kuulus meeldetuletus ameeriklastele, et nemad on iseenda valitsus,
et nemad on iseenda riik. „Mu
kaasameeriklased,“ ütles ta, „ärge küsige, mida teie riik saaks teie heaks
teha, küsige hoopis, mida teie saate oma riigi heaks teha.““ (Fishman
„Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 330). Pange tähele JFK meeldetuletust – kodanikud ise
on iseenda riik. Meil kõigil on unistusi, kuidas võiks, kuidas peaks… Kas
tõesti on meie unistuseks 75% EL tootlikkus ja sellest tulenev elustandard? Senini
on Dr Riik kujundanud just sellise keskkonna on loovusele ja erainitsiatiivile.
Päh, vaid 75%. Kuidas tulla välja harjumuspärasest mugavustsoonist ja teha
midagi tõeliselt märgilist? P. H. Diamandis, S. Kotler („Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 P.
H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 179) on välja pakkunud järgneva
hankemeetodi: „Asja mõte on selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on
väljaspool sinu tavapärast kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva
võimekust ja oskusi teha seda kiiremini, odavamalt paremini.“ Te arvate, et see
on diletantlik? Kuid nagu üks tark inimene on öelnud, Titanicu ehitasid
asjatundjad, Noa laeva asjaarmastaja. Üheks märkimisväärseks sellise
(rahva)hanke näiteks on 2010 aasta BP
naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahel (tekkis Havai suurune reostusala)
tekkinud puhastusvõimsuse hüppeline vajadus. Valdkonnas oli älja kujunenud kaks
näitajat: naftatõrje kiirus (ORR, kogus mida on võimalik minutis koguda) ja tõrje
tõhusus (ORE, koristatud nafta kogust
sõltuvalt vee mahust). Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min.
Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada nii, et ORE oleks
vähemalt 70%. Osalema registreerus u. 350
tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt seni parima ORE. Võitja saavutas ORE
85% ja ületas 6000 gallonit/min. ehk 5X rohkem senisest suutlikkusest. Vägev! Võib-olla
olid need varju hoidunud profid? Ka seda, kuid kõige üllatavam oli meeskonna
tulemus, kes olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli
tätoveerija, keda rahastasid salongi kliendid (katsetai kavandit mullivannis.)
ja… milline kahekordistas koristuskiirust.
Kas meil oleks kosmeetikasalongi või kringlikoja baasil võimalik luua
meeskondi, millised aitaksid tekitada keskkonna, mis tagaks „tagasihoidlikul“
tootlikkuse kahe kordse tõusu? 150% EL keskmisest? Pole paha! Pole ka võimatu.
Õppides Wikipediast
Kui BP näide pole piisav ja jääb enamusele kaugeks, siis S. Godin („Asendamatu asjapulk“ ÄP
2012 Lk 25) toodud Wikipeedia näide peaks igaühele kohale jõudma: „Seadus on selline: iga projekt mis on jagatud
piisavalt väikesteks ja etteaimatavateks osadeks, on võimalik teoks teha
peaaegu ilma rahata. Jummi Wales juhtis tillukest Wikipedia meeskonda, mis tegi
lõpu kõigi aegade suurimale teatmeteosele. Ja peaaegu kõik nad töötasid tasuta.
„Encyslopedia Britannica“ sai alguse 1770 aastal ning seda hoiab töös enam kui
sada täiskohaga töötavat toimetajat. Viimase 250 aastaga on entsoklüpeedia loomine
ja toimimine maksma läinud arvatavalt enam kui sada miljonit dollarit.
Wikipedia seevastu on palju suurem, oluliselt populaarsem ja käib
märkimisväärselt rohkem ajaga kaasas ning loodi peaaegu tasuta. Keegi poleks
seda suutnud teha omaette. Isegi mitte tuhandepealine meeskond. Kuid jagades
artiklite arendamise miljoniteks ühelauselisteks või ühelõigulisteks
projektideks, kasutas Wikipedia ära nn mehhaanilise türklase seadust. Selle
asemel, et tugineda käputäiele hästimakstud inimestele, kasutades vaid nõrgalt
koordineeritud miljonite asjatundlike inimeste tööd, kes kõik hea meelega
tervikusse ühe pisikese osakese panustavad.“ Eks ole, innustav. Godini arvates
on kaks võimalust võita: „ Võida, olles tavalised, standardsem ja odavam. Või
võida, olles kiirem, tähelepanuväärsem ja inimlikum.“ (lk 24). Esimene variant
meile meie väiksuse ja ressursivaesuse tõttu ei sobi, seega …
Tõmmates
rihma veorattale
Nagu
eelmiste korjete kogemus on näidanud, siis ideid meil jätkub, kuid enne kui
need suudetakse pöörata ühisenergiaks jookseb administratiivne veorihm maha ja
energia jääb kasutamata. Senine ametkondlikkusel põhinev administratiivvariant ei tööta, peame looma
oma eluolu uuendamiseks ka uuendusliku formaadi. Millise? Minnes tätoveerimissalongi
jälgedes võiksime näiteks teha ühe tõsise rahvahankelise terviklahenduste
konkursi. Võime välja kuulutada konkursi „Riigimeister“, kus tiimid esitavad
terviklahendused edasiseks arenguks. Selles osas on näiteks suure töö ära
teinud lp. Jüri Raidla nn „kümne käsu“ projekt. Tegelikult on riigi reformimine
Riigimeistrite töö aluseks, mida selle peale ehitada on juba iga satsi
mõttelennu küsimus. Kuid ka irdideede kogumine on tarvilik, sest väga võimalik
et sealt leidub ideid, mis parandavad tunduvalt terviklahenduste
sooritusvõimet. Siin aitaks näiteks Wikipedia variant. Peamine on nende ideede
grupeerimine ning pidev tagasiside ideede esitajatega. Poliitturule tuleb peale
suruda oma tootevalik, tekitada konkurents nii ideed, toodete kui pidukondade
vahel, vaid siis võtavad nad seda tõsiselt. Nad teavad, et poliiturul sõltub
kõik täpselt samuti nagu päristurul klientide/valijate otsusest ja mis
põhitähtis ja poliitinimese jaoks põhihirm „Ükskõik kus
sa oled, klient võib su vallandada.” „”See ülemus on klient. Kui klient ärist
loobub, pole isegi sinul enam tööd” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” Lk 99).
Meie valijad olemegi see klient. Olgem valivad.
„Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte
seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see
eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi
kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394) Kuhu
meie oleme otsustanud minna?
Järgneb…
Targutusi:
J. Webster „Spioon 29 nimega” AS Ajakirjade
kirjastus 2014
Lk 287 „Keegi ei muuda maailma, kui vaid
täht-tähelt reegleid järgib.”
M. Lissack´i ja J. Roos`i „Uus mõtteviis” Fontes 2001
Lk 50 „Keegi on kunagi öelnud, et
tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe
võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda
vähem on usaldust.”
Lk 102 „Pascale kirjeldab tegevust pärssivat
keskkonda ühe GM-i keskastme juhi sõnade näitel: „GM-i kõrvalseisja pilguga
vaadates võivad mõned asjad, mida me
teeme, näida hullumeelsusena. Lähemal vaatlusel selgub aga, et kõik me oleme
tegelikult päästepaadis ja keegi ei julge välja hüpata. Püüdke aru saada, et
see süsteem, mille alusel me täna töötame, on kõigile ainult kasu toonud. Juhte
tasustab see väga-väga heldekäeliselt. Ka meie ebaefektiivsus tähendab vaid
seda, et headel aegadel saavad tunnitöölised ületunde tehes topelt palka, mis
on soodne ka neile. GM-is töötab ajapalgalisi, kes teenivad aastas 40000
dollarit ja nad ei saa loobuda sellisest sissetulekust, sest muidu ei suudaks
nad säilitada elatustaset, millega on harjunud /…/
Teine aspekt: kui tõesti annate töötajatele
õigusi ja võimaldate initsiatiivi liikumist alt üles, siis sellega te seate
privileegide õigustatuse kahtluse alla. Esiteks vähendab see palgaliste
töötajate tähtsust ja võib-olla isegi nende arvu. See seab kahtluse alla paljud
juhtkonnale võimaldatud soodustused. Direktoritel on mahagonipuust kabinetid,
mitte mingid illuminaatoriga kuudid. Nad
pargivad talvel autod soojendusega garaaži. Nad einestavad eraldi sööklas, kus
teenindavad ettekandjad. Ja neile makstakse suuri preemiaid. Ma olen veendunud,
et kui te küsite erineva taseme juhte firmas, siis näete, et mitte keegi neist
ei oleks valmis kõigest sellest loobuma, kuid just seda tuleks teha ja kõige
sellega peaksime riskima juhul kui me peaksime sisse viima süsteemi, mida
kasutavad sellised firmad nagu Toyota või Honda. Kokkuvõttes võib nentida, et
General Motors´i süsteemi ebaefektiivsus tuleb inimestele kasuks. See teeb
meile palju „head”.”
No comments:
Post a Comment