Hõissa pulmad

Kevad käes, põllutööde ja eelarvete aeg ka. Seekordsed riigi eelarvestrateegia 2019–2022 aa sai küll kähku „purki“. Niivõrd põhimõttelise ressursijaotuse kiirlahendus oli üllatav. Mida, siis strateegiliselt otsustati, pikaajaline eelarvestrateegia ikkagi?  Strateegiliselt otsustati, et ei tehta midagi, taktikaliselt … Kui kõik kaunissõnad maha rookida, siis jäi plusspoolelt vaid kõlama see, et „tahetakse“ teha asju tõhusamalt. Kuigi muidugi ka „tõhusus“ võib väga vabalt olla kaunissõna. Üldse on meil õpitud sõnadega mängima, oleme viimastel aastatel kuulnud eelarvetest, mis on küll struktuurses tasakaalus, küll nominaalses tasakaalus.  Ütleme niimoodi, et tänane strateegia ei ole ei struktuurses ega nominaalses tasakaalus vaid nihutatud tasakaalus. Nihutatud tasakaal on … Õige, see on tasakaalutus.  Lausung, et  eelarvepoliitika eesmärk on toetada tasakaalustatud majanduskasvu ei ole iseenesest mitte midagi, kui seda ei toeta tegevused. Kasvõi pisikesed. Pisikesi näiteid on. Näiteks Tallinna linnahalli konverentsikeskuse rajamine lükati edasi silmapiiri poole. Loodetavasti vajub teisele poole silmapiiri seegi ühise raha kulutamise projekt.  Parafraseerides tuntud ütlemist - väike samm Dr Riigile, suur samm tervele turupõhisele majandusele. Linnahalli ehitamise lükkamine meie ühiste rahadega silmapiiri poole on igatahes tark tegu. Loodetavasti kukub see millalgi silmapiiri taha. Politseinike, päästjate jt riigipalgaliste kelle palk ei vastanud enam ühiskonnale antud panusele ja mis elavdab igal juhul ringlust on tervitatav. Vaevalt see strateegiline otsus on, sest strateegilisteks otsusteks on vaja strateegiat, mida pole. Teenimise strateegiat ei ole, on vaid kulutamise taktika

.

Milleks meile lehmad? Piima saab ju poest!

Tegelikult pääsesime napilt järgmistest maksutõusu ja kulupoliitika totrustest. Miks? Lihtsalt majandus tõusis. Kui ettevõtjad tõstavad majandust, siis tõusevad kõik laevad, ka Dr Riigi eelarve (ühisraha)laev. Tõusulaine. Prognoos järgmisteks aastateks on, kuidas seda öeldagi? Vajaduspõhine? Julge?  Siiski meeldetuletuseks jagamisel, et mullune meetrine laine ei tähenda, et veetase on meetri võrra tõusnud. Loksatab vaid korraks üles, teeb silmnäo märjaks (pärast ei teagi kas lainest või nutust), kuid ujuda ikka ei saa. Tähtis  on tõdeda, et majandus tõusnud vaatamata Dr Riigi tegevusele, mitte tänu sellele. Või siiski, diiselkütuse ja majutusasutuste maksutõusu ärajätmine oli ilmselgelt õige tegu, võib arvata, et seetõttu jõid kümned kui mitte sajad väikeettevõtjad veel elule. Kuid üldiselt .. laine noh! Sellegi laine on tekitanud ettevõtjad, loonud selle mida on nüüd võimalik laiali jagada ja maksurahu pidada. Maksurahu? No kes küll sellise sõnapeletise välja mõtles? Kas see on nagu äsjane raierahu, ja siis tõmbame saed topelttuuridel jälle käima? Selline maksurahu? Või jõuluaegne jahirahu? Küll me teid pärast rahu maha notime? Maksurahu jutt teeb veidi ärevaks, sest tundub, et osa poliitinimesi ei saa siiani aru, kuskohalt raha tuleb, pole mõistetud, et Dr Riik toimib kui tervik, mitte kui ajutiste silotornivürstkondade kogum. Lootus oli, et see aeg mil arvati, et raha tuli seina seest on möödas. Ei arvanud ära. Kui kuuled sõnajada, et meie tervishoiupealikud tegime ju alkoholipoliitikat ja rahapealik teeb hoopis teist asja ehk rahapoliitikat, siis tuleb küll hirm peale. Kas raha- ja majanduspoliitika ei puudutagi tervishoiupoliitikat? Dr Riigi üksikute vürstkondade keskne lõpetamata mõtlemine võtab kõhedaks. Hrustšovi ajal mõeldi ka, et milleks meile lehmad? Piima saame ju poest. Kuritarvitati armutult loodust (uudismaade üleskündmine ja hävitamine), ikka inimese õnne nimel, mis lõppes toidukatastroofiga ja leiba sai poest …Kuid  talongidega. Nii juhtub alati „heategijatega“, kes mõtet lõpuni ei mõtle. Ka häid ja kasulikke asju tehes on vaja mõelda sellele kuskohast ressursid tulevad ja millised võivad olla kõrval või järelmõjud.  Ehk, kui mõte lõpetada, siis kuskohast see raha tervishoidu saab, kui mitte edukast majandusest? Läheb ju tervishoiupealik pärast rahapealikult vahendeid küsima. Elementaarne? Tundub, et veel ei ole. Ikka vaadatakse maailma vaid oma vürstliku silotorni piiratud kõrguselt. Kahju. Ja kahjulik. Muide ka Kolla (See Viimane) ja Mihkel (See Esimene & Viimane) tegid alkoholipoliitikat näppides head ja  õiget asja, kuid rahaliselt kaotasid impeeriumi. Kaks korda. Õpetlik? Kuid tundub, et „rahamuret“ Dr Riigil ei ole, sest kuulge „veerandmilline“ eurotoetuste promokino tellimine (isegi mitte hankimine?) on täiesti normaalne. Kas tõesti pole seda „piskut“ kuskil tõhusamalt kasutada? Uskumatu jõukus. Või irrogantsus? „Rahaminimesed (loe:rahandusministeeriumi inimesed)“, eelarvevõlurid, tõeliste professionaalidena, muidugi pingutavad , et otsida viimaseid veeringuid tihendamiselt, kuid mis sest kasu on, kui see ei lähe uute ideede rahastamisse.

Pulmad või ühiselamu?

Ega see praegune olukord ainult piimatootmise osas Hrustšovi aega meenuta, samas reas on pidev reorganiseerimistuhin. Mnjah, kui sisuliselt ei osata tõhusust saavutada, siis vormiliselt on võimalik midagigi „näidata“. Ilmselt on sellisest vormilisest tõhususe taotlusest kantud ka Tarbijakaitseameti (TKA) ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) ühendamise otsus. Ega liitmises ja lahutamises midagi uut ole, ajad muutuvad, vajadused ja rõhuasetused ka. MKM on  tellinud konsultatsioonifirma Price WaterhouseCoopers (PWC) ametite tänaste tööprotsesside hindamise analüüsi. Tegemist on igati soliidse ja põhjaliku uuringuga. Ametite kokkupanemise analüüs PWC poolt on õige samm õiges suunas (staatilistes oludes), mis näitas mitmeidki üllatavaid, kuid ka oodatavaid tendentse. Vastavalt analüüsile loodetakse, et liitmise tulemusel peaks tekkima paindlikum ressursikasutus, võimalusi suunata  ressurssi ajutiselt mõnda probleemsesse või suuremat tähelepanu nõudvasse valdkonda, võimaldaks teatud ulatuses personali ristkasutus valdkondade üleselt sarnaste toimingute läbiviimisel. Suurem organisatsioon võimaldab efektiivistada tänaseid tööprotsesse juurutada standardiseeritud riskianalüüse ja ohuprognoose järelevalves, vabastada ressurssi järjest lisanduvate ülesannete täitmiseks. Ühendametil on ka suurem paindlikkus eelarve kasutamisel. Nii, et hõissa pulmad, ühisperel on jumet. Kõik õige, kuid kas piisav? Võib-olla pole see ühispere vaid pelgalt ühiselamu?

Paralleelsed univeriumid

Seega ühisperel on küll jumet (nominaalset?), kuid kiuslikul (või ettenägelikul) valdkonnaasjatundjal oleks selle ühteheitmise suhtes võinud tekkida mõningad olemuslikud kahtlused. Miks? Perenõustaja PWC on jõudnud väga sisukale arusaamale, et:„ Kokkuvõtteks võib öelda, et ametite tööprotsessid on sarnased. Siiski ei tuvastatud ametite põhiprotsessides otseseid dubleerivaid tegevusi ja kontrolliobjektid ning kontrollitavad nõuded on üldjuhul erinevad.“ Ühesõnaga paralleelmaailmad. Ütleme niimoodi, et need on analüüsi kaks kõige tähtsamat lauset, mis määravad noorpaari edasise saatuse. Tegelikult ütleb perenõustaja, et te elate üksteise kõrval ja jäätegi üksteise kõrval elama, kuid teist võib üksteisele kasu olla, kui edaspidi üksteist aitate (ostate ühiselt leiba, vorsti, paberit ja kuvareid), kolite kahest korterist ühte (ühiselamusse?) ja pesu peseb, poes käib (personali ristkasutus) kellel aega rohkem, kuid  … Õnnelikuks ja rikkaks te ei saa. Veidi kergem on, üksteise tugi, kuid olemuslikult pole teil ühist, kulgete edasi paralleelselt. Vaat selline lugu. Ütleme nii, et see on positiivne lugu, sest teine lugu on Vanaema Marielt, kes ütles, et „Kooselusid on mitmesuguseid, õnnelikke ja mitte nii õnnelikke, kuid kui kass läheb hiirele kosja, siis lõppeb see kooselu sellega, et üks süüakse ära.“ Vaat selline tähelepanek. On võimalik, et saame TKA nimelise TJA.

Eesmärk ja abinõu

Kuid, milline on eesmärk?  Vaadake, vajalike ametite õige ülesehitus, nende ressurssidega kindlustamine ( mitte see, et ametnik peab tööle tulema oma leivakoti ja hobusega) on Dr Riigi üks tähtsamaid strateegilisi ülesandeid. Sekkuda inimeste ellu ja loovusse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädapärast tarvilik. Kuid antud pulmitamisel Dr Riik vaid deklareerib, et ametite ühendamine on osa riigireformist (jälle see reform, millest kõik räägivad, kuid mida veel ei ole) ja mille sisuks on dubleerimise vähendamine ametites ja avalike teenuste kvaliteedi paremaks muutmine, siis seda saab ka „omaette elades“ teha. Õigemini on see Pilvepiiri, mitte ametite ülesanne, mitte kirjutada seadustesse dubleerivaid tegevusi. Amet ei saa „mitteduubeldada“, kui Pilvepiir on niimoodi ette kirjutanud. Ametnik rikuks ju seadust. Nii, et „ühiselamu“ korraldamine ei vähenda dubleerimist. Punkt.  Mõttepojuke, et plaanitava ühiselamu  abil on võimalik ühtlustada kahe ameti tööprotsesse ja turujärelevalvet või riigiga suhtlemisel halduskoormust vähendada ettevõtjatele (+neile esitatavate nõuete selgus), on jälle arusaamatu. Kuidas saab olla niimoodi, et ametid toimivad ühtse seadusandluse baasil kuid … erinevalt. Säärasel juhul teeb üks neist (või mõlemad) midagi valesti (seadusevastast). Ja jällegi ühiselamu siin ei aita. Tõhusus, kui eesmärk on õige, megaõige, kuid vahendid ei anna eesmärgiks seatud tulemust. Hoitakse kokku (natukene), elatakse rahus kõrvuti (kui tugevam pool nõrgemat ahistama ei hakka), kuid sünergiat (seda mida põhjanaabrid planeerivad ette aastaks 2050) ei sünni. Viljatu kooselu. Mõttetu tiksumine ühikas. Kuid ärgem heitkem meelt, on võimalik ka teistsugune kooselu: loov, rahuldustpakkuv ja nauditav

 Milleks meile ametid?

Selleks, et välja saada mõttetust tiksumisest, alustame algusest. Milleks meile ametid? Rumal küsimus? Kogu aeg on olnud. Kuid mõelgem natukene, kui me ei tea milleks nad vajalikud on, siis kuidas me teame et neid on vaja reorganiseerida? Või kuidas me teame milliseks need tuleb reorganiseerida? Soomlaslikult küsides, milline peaks olema bürokraatia arhitektuur, mis looks eeldused meie heaolu, konkurentsivõime ja majandusele soodsaks keskkonnaks?  Muide Soome LVM tellimusel on valminud uurimus (töögrupi juht Esko Aho) „Transpordi- ja kommunikatsiooniarhidektuur 2030 ja 2050“. Selle „arhitektuurikonkursi“ eesmärk oli toota visioon sellest, kuidas transpordi ja kommunikatsioonistruktuuri julgel arendamisel luuakse Soome heaolule, konkurentsivõimele ja majandusele soodus keskkond 2030 ja 2050 aastaks. Vaat selline pöörane arhitektuur.  Arhitektuur on päris hea alus võrdluseks, näiteks kui me tahame ehitada laohoonet siis on ühed eesmärgid ja funktsionaalsus kui ranna- või ridaelamu jaoks. Mnjah, isegi sellest ei aita, sest arhitektuuriliselt ja funktsionaalselt ei sobitu meile ilmselt lõunamaade ehitised, need mõjuvad veidrustena ja veidrused on igal pool lihtsalt veidrused. Jutu mõte on selles, et võõraid bürokraatiavorme ei saa rööplükkega meie maastikule üle kanda. Ikka tuleb oma erisused juurde lisada, et oleks tõhus, käepärane ja mugav. Isegi laohoone.

Seepärast küsimegi milleks meile ametid ja millist arhitektuuri need kannavad? Kaeme perra, mida ütleb seadusandlus, standard versioon põhimäärusest on et: § 1. Ameti staatus -  amet on ministeerium valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. § 2. Oma ülesannete täitmisel esindab amet riiki. Seega on tegemist valitsusasutusega (NB! mitte mingi „allasutusega“), mis juhivad ja karistavad. Justkui selge, kuid miks peab amet kedagi sundima? Ega ei peagi, kuid inimesed on loonud oma kujutletava korra, mille piires neile tundub, et just niimoodi asju ajades on see pere-, kogu- ja ühiskonnale kõige tõhusam, turvalisem. Need reeglid on täitmiseks ja kui mõni lambuke eksib, siis usin karjakoer aitab eksinu jälle rajale tagasi. Või kasvatame areeni võitluskoeri? Milleks? Nii ka ametitega, mitte primitiivne mahamurdmine (sund, karistamine) pole nende tegevuse eesmärk vaid saavutada see et kari lokkavale söödamaale jõuaks. Tervelt. Päriselus käib see niimoodi: „(…)  kuid Google´is kehtiv üldine juhtimisstiil näeb ette, et juht keskendub mitte karistustele ja preemiatele, vaid tõkete eemaldamisele ja meeskonna motiveerimisele.“( L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 24)

Sarireorganiseerija arvamus

Seega juhtimine ja karistamine (sund) ei ole eesmärgid vaid vahendid. Kuid eesmärgid kipuvadki meil tihedas paragrahvimetsas kaduma minema. Meil tekibki väärarusaam, et sund/karistamine ongi eesmärk. Vale puha. Kuid kui vahendid on muutunud eesmärgiks, siis on kerge juhtuma, et ka otsuseid ei võeta vastu enam eesmärgipäraselt vaid vahendipõhiselt. Võib-olla on TKA ja TJA pulmitamine haruldane haldusrevolutsiooniline samm, kuigi ma pole küll sellise näitega maailmas kokku puutunud. Oleme unikaalsed? Mitte ainult meie vaid kõik EL riigid otsivad optimaalsemaid vormilisi ja sisulisi lahendusi kehtestatud reeglistiku opereerimiseks. Kui sisuliselt pööratakse rohkem tähelepanu ärahoidmisele, nõustamisele, ühisaudititele (et vältida rikkumisi), siis vormiliselt on üks levinumaid sünergia saavutamise lahendusi konkurentsi ja tarbijakaitse valdkondade ühendamine. Tegemist on ju ühe sama mündi kahe eri poolega. Ega ma kõiki majandusregulatsiooni valdkondi ei tea, kuid hinnakujundus, konkurentsi, tarbijakaitset ja selle ümber keerlevat mõistan ilmselt küllaltki hästi. Reorganiseerimist ka. Kui ma oma arvepidamises just sassi pole läinud, siis olen ise läbi viinud umbes neliteist loomist/reorganiseerimist, osalenud kümnekonnal ümberkujundusel ja ära hoidnud tosinkond totrust. Seega olen nagu sarireorganiseerija. Seega milline on näiteks tarbijakaitse eesmärk? Mnjah, minu jaoks ei ole tarbijakaitse üldese eesmärk vaid üks vahend, tööriist, majanduse edendamiseks. Kuid britid, kes on ühendanud need kaks valdkonda (CMA) on oma tegevuse sõnastanud väga elegantselt: „Me töötame selle nimel, et edendada konkurentsi nii Ühendkuningriigis kui ka väljaspool seda tarbijate kasuks. Meie eesmärgiks on turgude hea toimimine tarbijate, ettevõtete ja majanduse jaoks.“ Elementaarne! Ma lisaksin vaid juurde, et kõik meie elus lähtub konkurentsist. Ausast konkurentsist. Seepärast on kõik see kus konkurents mingil põhjusel ei toimi (liiga väike turg, infrastruktuur ja konkursid nagu ka riigihanked konkurentsi erivorm) peaksid oma olemuselt vastama konkurentsipõhimõtetele ja -järelvalvele. Ehk sõnastades karjakoera eesmärgid ümber niimoodi, et igat juhtumis ja sunnivahendit, igat regulatsiooni, igat reorganiseerimist tuleb hinnata läbi selle kui palju meie tegevus edendab konkurentsi arengu ja tarbijate kasuks.

Sisemisest vajadusest sündinud ühinemine – peaaegu armastusabielu.

Tänavu sai 10 aastat suuremast ametite mõtestatud reorganiseerimisest – mitmete funktsioonide ja ülesannete kokkupanekul alustasid 2008 a tööd uuendatud Konkurentsiamet (KA) ja TJA. Muide, funktsioonide kokkusegamine toimus täiesti õigel aja, majanduskasvu tipul. Uutel ametitel oli aastake rahulikumat sisseelamisaega enne rajusid kärpeaegu.. Mida aga nii laialt ei teata on see, et edukas ühendamine viidi läbi napi poolaastaga ametite ja ministeeriumide oma jõuga ning selle esialgne ambitsioon (liita Konkurentsiamet, Energiaturu Inspektsioon, Sideamet, Tarbijakaitseamet, riigihangete valdkond, osa MKM-i raudteevaldkonda ja kui jaksu jagub ka TJI) oli hulka tummisem, kui välja tuli. Ambitsiooniks  oli olemuslikult midagi sellist nagu on kogunenud Prantsuse konkurentsivaldkonna alla (eelnimetatud +  mingi osa patendindusest), kokku umbes 5000 ametnikku üle Prantsusmaa. Muidugi ei oleks meil olnud tarvidust tuhandete ametnike järgi, kuid selles oli kaks head omadust: esiteks infi rohkus, mida sai kasutada analüüsideks ja majanduse tegelike kitsaskohtade väljaselgitamiseks ning killustatuse vältimine. Klientidel on üks asutus, üks adressaat kuhu pöörduda, kellelt nõuda. Meie killustatud süsteem, kus mingi ettevõtjale segav tegevus kaevati Sideametisse, Energiaturu inspektsiooni ning kaebuse põhjendamatuks tunnistamist pallitati veel Konkurentsiametisse (ja sealt kohtusse) oli administratiivse ressursi mõttetu pillamine. Sünkroniseerimata regulatsioon töötas iseenese vastu. Mis aga põhitähtis, ühendametis oleks tekkinud infovoog reaalajas reaalsetest protsessidest majanduses, mille põhjal oleks saanud analüüsima nii majanduse terviku, kui valdkondade tegelikku olukorda ja tendentse. Kuid selle vastu puudus huvi.

Nii, et ametite ühendamine oli igati loogiline ja õigustatud. Kuid prantslastelaadset superametit kokku panna ei õnnestunud, sest poliitinimesed kartsid, et „amet muutub liiga võimsaks“. Niisiis Tarbijakaitse ja riigihangete valdkond jäeti üldse välja ning moodustati kaks tänaseni edukalt toimivat ametit Konkurentsiamet ja TJA.  Ametid läksid päris reipalt käima, eks selleks andsid oma panuse nii uued teotahtelised, tublid juhid, kui ka „vanad“ valdkonnaasjatundjad. Siiski üks asi jäi hinge kriipima, kokkupanek polnud niivõrd funktsionaalne, kui tükkide üksteise kõrvale asetamine. No see on minu isiklik „kiks“, et kõik peab lähtuma konkurentsist ja muud regulatsioonid on vaid konkurentsi võimalikult elutruu imiteerimine.  Nii, et mingi osa ühinemise võimalikust sünergiast jäi saavutamata. Kuid siiski ametid kohanesid ja leidsid oma hea rütmi.

Vaadates ette

Kõik otsivad, kuidas saavutada vähemate vahenditega paremat tulemust. EK on valminud ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks et tagada siseturu nõuetekohane toimimine. Miks? Lihtne, konkurentsiõigust loetakse majanduse põhiseaduseks. ELi konkurentsieeskirjad on üks siseturu peamisi mootoreid, kui konkurents on moonutatud, ei saa siseturg saavutada oma täit potentsiaali ning luua tingimused kestlikuks majanduskasvuks. Vaid karistamisest ei piisa. Enamikus liikmesriikides on trahvid halduskaristused, vaid viies liikmesriigis määratakse trahve kriminaalmenetlusega. Enamikus liikmesriikides, kus trahvid määratakse peamiselt kriminaalmenetlusega on ELi konkurentsiõigus alarakendatud. Vaat selline huvitav lugu. Konsultatsioonide käigus leidis enamik sidusrühmi, et kriminaalõiguse süsteemid ei ole ELi konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise seisukohast kõige tõhusamad. Need annavad palju häid instrumente, kuid on liiga raskepärased sellise voolava protsessi nagu seda on konkurents hindamiseks. Konkurentsipeetuse tagajärjeks on, et tarbijad, kes asuvad liikmesriikides, kus konkurentsieeskirjade täitmist täiel määral ei tagata, jäävad ilma kasust, mida toob tõhusate konkurentsi tagamise meetmete kohaldamine. Mis aga on värskendav EK ettepanekus, on see, et EK ei karda „tugevaid“ ameteid , vaid rõhutab, et konkurentsiasutustel peaks olema vajalikud inimressursid, oskusteave ning rahalised ja tehnilised vahendid, et tagada vajalike ülesannete tõhus täitmine (ja siin on sõna –tõhus- omal kohal). Ning veel üks huvitav, uuenduslik ja vajalik nüanss töö tõhustamisel, konkurentsiasutustel peaks olema võimalik viia vajalikke menetlusi läbi esmatähtsuse järjekorras, et kasutada tõhusalt oma vahendeid.  Ning veelgi pöörasem,  neil olema õigus kaebusi tagasi lükata põhjendusel, et need ei ole esmatähtsad. Mnjah, on näha, et maailmas on veel kohti, kus mõeldakse strateegiliselt.

Nüüd siis üldise muutmisimitatsiooni käigus hakatakse meil jälle „kokku panema“. Muidugi iga ühise raha kokkuhoid on hea asi ja teenuste mugavus ja kiirus ka tore, kuid eelnevast lähtudes, kas me ei mõista mitte seda kokkupanemist liiga kitsalt? Antud juhul ühe ministeeriumi piires? Kui me paneme kaks ametit kokku, siis milline võib olla sünergia? Et üks ametnik saab kontrollida kahte asja? Kõik? Kuid, kui me mõtleme põhieesmärgile, siis kuidas on see pulmitamine aidanud edasi konkurentsi tarbijate huvides? Polegi. Tõeliselt sünergilise ameti, kui suunaja, õpetaja ja avitaja  ehitamine on muidugi suur väljakutse, kuid kas meie eesmärk ei võiks olla britilik “Meie eesmärgiks on turgude hea toimimine tarbijate, ettevõtete ja majanduse jaoks“. Kuid kõik need mõtted jäävadki mõteteks, kui neid ei toeta kindel kava ja pikaajaline rahaline eelarvestrateegia.  „Katuserahade jagamine“ on piisavalt piinlik korruptsioonilaadne toode, riigieelarvestrateegia (pikaajaline) ei tohiks seda teps mitte olla. Vajame strateegiat, tõelist tulustrateegiat, mitte kulutaktikat. „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 43). Loodetavasti oleme targemad kui kolmeaastased, olgem siis mõistlikud ja hoidkem puhtust.

Targutusi:

L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

Lk 37 „Erakordse meeskonna või institutsiooni rajamine algab asutajast. Aga olla asutaja ei tähenda uue ettevõtte rajamist. Igaühel on võimalik olla omaenda meeskonna asutaja ning kultuurilooja, olenemata sellest, kas ta on esimene töötaja või liitub juba aastakümneid tegutsenud ettevõttega.“

Lk 50 „Maailma kõige andekamad inimesed vajavad eesmärke, mis neid innustavad. Juhtide ülesanne on sellised eesmärgid leida.“

P Tammert „Poliitilised valikud“ Aimwell 2017

Lk 45 „Võrdsuse ideaal on inimkultuuri poolt loodud utoopia, mis objektiivsetel põhjustel ei saa kunagi realiseeruda. Selle poole püüdlemine kahjustab inimeste, rahvaste ja riikide arengut ning hävitab nende konkurentsivõime, kuna vastandub otseselt konkurentsi kontseptsioonile. Ühiskonnad, kes siiski üritavad „hüpata üle oma varju“ peavad tegema valiku, kas nad keskenduvad võrdsete eneseteostuse võimaluste pakkumisele või võrdsete tarbimisõiguse realiseerimisele.“

B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

Lk 32 „“Popular Mechanics“ kuulutas 1949 aastal ette teaduse võidukäiku: „Tulevikus võivad arvutid kaaluda mitte rohkem kui 1,5 tonni.“

Lk 257 „Nagu ütles filosoof Daniel Dennett: „ Alati, kui teaduses tekib seisak, on selle vastu olemas hea kohanemisstrateegia: leidke see, millega kõik on nõus; eitage seda ja te murrate tõenäoliselt läbi iseenesestmõistetavast tõest, mis osutub ekslikuks, olgu see nii iseenesestmõistetav kui tahes. Alati tuleb otsida paradokse, sest need kalduvad olema läbimurded.“