Kokkupõrkekursil?

Teadmine vajadusest?

Midagi jäi kriipima ÄP mõnenädalataguses juhtkirjast „Tööjõumaksud alla, varamaksud peale“. Õige, tööjõumaksudega tuleb tegeleda ja mõnes valdkonnas oleks neid tarvis langetada märgatavalt (nagu aastaid tagasi pakkus Tark Eesti), mitte mõttetu protsendikese jagu. Kuid kas me selleks peame mingeid teisi makse tõstma? Võib-olla on meil see raha olemas, kuid kasutame ebaloogiliselt? Me ei ela ju muinasjutulises vajaduspõhises, vaid reaalses, võimalustepõhises maailmas. Kuidagi võõrastav on  lugeda, et „Ausam ja otsekohesem oleks tunnistada, et nii riigi- kui ka kohaliku omavalitsuse kassa vajab raha.“ Huvitav, kuskohast selline teadmine pärineb?  Muidugi, „Raha tuleb võtta sealt, kust on võtta (…)“, kuid see näitab vaid seda, et me oleme oma mõttemaailmas kinni. Vajaduspõhises maailmas.

Tehes head … naabritele

„Vajadustest“ lähtuv mõtteviis on ohtlik nagu SMS laen, kehutades poliitinimesi välja mõtlema üha uusi makse. Vajadused on ju lõputud, võimalused piiratud. Meil juba ongi  alanud üldine maksude tõstmise hulluse hooaeg. Küll on vaja tõsta maamaksu, tervishoiuga seotud makse, tekitada magusamaks, omandimaks, tehingumaks, teemaksu jne. Lõputu rahaiha. Kuid iga uue makse kehtestamine on oma olemuselt mingi osa investeerimisvõime väljavõtmine tootmisprotsessist. Tootmine on teatavasti ainukene väärtust loov allikas inimühiskonnas.  Võtta annab ju teoreetiliselt igalt poolt. Peeter I kehtestas habememaksu, keskaja linnades oli tänavapoolsete akende maks ja Kleopatra kehtestas maksu kõigele millele osati nimi anda. Arvamus, et me maksustame seda, mis majandusel hinge kinni ei löö a´la saage rikkaks siis me võtame teilt varamaksudega kõik ära on väga lühivaateline.  Me peaks ju mäletama hiljutisi Prantsusmaa „rikaste“ maksustamist, mille tulemusena kapital ja ajud põgenesid riigist. Nii, et ettevaatust, võib juhtuda sama „positiivne efekt“ nagu aktsiiside ennaktempos tõstmisega, lõime positiivse keskkonna … Lätis. Muidugi, ega me ainsad ole, Soome plaanib parandada meie majanduskeskkonda paadimaksu kavadega, mis peletab suuremad alused Eestisse. Täname.  Me peaksime  õppima juba tehtud vigadest nagu Taani rasva ja magusamaksudest, mis tõid kaasa naabrite eufoorilise kaasaelamise ja klientide nende juurde kolimise. Nojah taanlased said aru, mis on tähtis ja tühistasid oma rumalused. Meie? Meie komistame ikka ja jälle sama reha otsa, mille targemad juba on seina najale koristanud. Piinlik lugu, sest meil ei käida otsuste tegemisel läbi kogu mõjude ja vastumõjude võrgustikku

Milleks meil siis raha vaja on?

 Kas meil on vaja raha paigutada riiklikusse lennuliiklusesse, riiklikusse laevandusse, riiklikusse ehitusse, riigiköökidesse, uputada meie ühist raha miljonite viis „nanotehnoloogiatesse“ või aparaadi optilise telje puhastamisse? Meil on raha olemas, me vaid kasutame seda ebaloogiliselt. Mõttemudelit on vaja muuta.  Kui meie tudengid suutsid piltlikult öeldes tikutopsi ja niidirulliga teha Eesti kosmoseriigiks, siis peab olema ka teisi teid meie elu edendamiseks, kui raha ikka suurenev kokkuroopimine ja selle „ära kulutamine“. Meil puudub üldpilt, oleme oma endise edu lummuses. ”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.” (J.P. Kotter „Edujanu” ÄP 2009 lk 11)

Tere tulemast … „Titanicule“?

Me elame hoopis teises maailmas, kui veel natukene aega tagasi ja homme veelgi uuemates oludes, selleks tuleb valmistuda. Valmistumine homseks ei saa olla selline, et kõigepealt sööme Suure Peetri võileivad ära ja siis sööb igauks oma, vaid mõttelaad peab olema aktiivne ja isegi agressiivne nagu oleks tegemist „Titanicu“ päästmisega. Miks „Titanicu“? M. Jacobson kirjutas kujundlikult: „Rahvusvahelise Vauutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””  (Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006 lk 148). Meiegi igati väljateenitud edu on pimestamas meid, oleks aeg saata vaatlejad mastidele, mis seal eespool tegelikult toimub? Kuidas? Kui me suudame korraldada konkursse nagu Ajujaht, Edukas Eesti jne, siis miks me ei suuda korraldada mastaapsemat riigi arengute erinevate võimaluste konkurssi – „Kuidas päästa Titanic?“

Kuidas vältida jäämäge?

 Vaat sellise võistlus võiks küll olla jumet. Võiks näidata ära meie tegelikud võimalused ja alternatiivid meie ressursside kasvatamiseks.  Siiski peaks arvesse võtma tegelikku olukorda st. et tegevus toimub olemasoleva maksuraha tingimustes (miinus meile makstavad EL toetused, miinus meie kui netomaksja maksed alates 2021 a EL, miinus rahvaarvu vähenemine/vananemine). Usun, et võistlevad seltskonnad oskaksid ette näha mitmeid uusi situatsioone ja huvitavaid lahendusi ning neile pole üllatuseks ka selliseid „pisiasju“ nagu see, et palgatõus toob kaasa väljamaksete kasvu Haigekassast, ning alkoholikaubanduse kolimine Lätti paneb põntsu veel hingitsenud maapoodidele. Kõik on kõigega seotud. Ütlete, et see on VV ja RK ülesanne, riigieelarvet kokku panna? Muidugi, kuid väike abi asjade kokkupanemiseks ja teistmoodi nägemiseks oleks ka tore. Ega jäämäe otsa ei sõida igaüks eraldi vaid kõik koos, nii kaptenisild, kui kolmas dekk, kogu „Titanic“. Ja veel, me vajame värsket maailmanägemist, meie mõttemaailmaga on midagi väga viltu, kui rõõmustame, et majanduskasvu näitaja kosus tänu aktsiiside tõusule (huvitav miks kogu maailm seda „nippi“ ei kasuta), oleme õnnelikud, et lõpuks on lõppenud hinnalangus ja et haigekassa vahendeid saab „kokku hoida“, kui sealt viia välja pensionäride ravikindlustus ja haigushüvitised (ravikindlustuse kinnimaksmine riigieelarvest ei ole ometi kokkuhoid, vaid lihtsalt meie ühise raha võtmine teisest hunnikust). Tundub, et kaptenisild on sügavas udus. Kuidagi veidrad rõõmud. Sellised kokkuhoiud, „õnnetunde“ ilmingud ja rapsivad maksutõusu ettepanekud  teevad kõhedaks. Vajaduspõhisusest rääkides, siis meil on vaid üks vajadus – päästa „Titanic“.

Lõdva raha lõpp

Aitab sõnamurdlikkust ja võltsvagadusest kantud maksutõusudest. Nagu näitab Eesti Rahvamuuseumi „köögijuhtum“ muutub iga lõtv raha  suurushullustuseks. Iga suurushullustus nõuab veel suuremat doosi meie ühisraha. Lõputult. Enne, kui pole selge millele on vaja kulutada meie ühist raha niimoodi, et me teame et see on hästi investeeritud raha, tuleb maksutõusudele kuulutada moratoorium. Nagu ütles kunagi USA Senati eelarvekomisjoni liberaaldemokraatliku ilmavaatega esimees Muskie: „Maksumaksja raha pillamises pole midagi liberaalset.” („Proua välisministri Madeleine Albrighti memuaarid” Sinisukk 2004 lk 72)

Targutusi:

„ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 17)

  „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.”

 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 389/466)

 „Igas lahingus on otsustava tähtsusega see, et üksused ei töötaks mitte lihtsalt kõrvuti, vaid ühiselt.” (Otto Carius „Tiigrid poris” Grenader Lk 156)

„Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. (…) (V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015 lk151)

M. Perarnau „Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016  

  Lk 290 „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“