Kas porgandiburger päästab maailma?

Uudiseid kliimamuutustest ja vajadusest nendele reageerida kuuldub üha tummisemalt. Tegudega on lood natuke lahjemad. Kuid omaette probleemiks on see, et lahendused mida pakutakse on tihtilugu lühinägelikud või lühiajalised. Lihtsad, kiired ja … valed. Kurvastusega tuleb tõdeda, et pikemas perspektiivis võivad kiired universaallahendused olla looduskeskkonda hoopistükis kahjustavad, lisandada soovimatut saastet. Kaks suursaaste valdkonda on energeetika ja transport. Mõlemas on EL tasandil vastu võetud ka eesmärgid, mida oleme kinnitanud oma kohustustena, kuid … Kuid kui poliitinimesed tulevikupäästmise manu sattuvad, kuuled kõige kummalisemaid ja põhjendamatuid ettepanekuid. Võib muidugi olla, et teadlikult nihutatakse esile mingeid huvisid. Mõnikord tunduvad ettepanekud esimese hooga (tavalise tähelepanelikkuse juures) täiesti mõistlikud, kuid kui neid analüüsima hakata, siis läheb areng rappa. Näiteks uudis, et „keskkonna seisukohalt on maanteetransport suur murelaps ja valitsuse plaanid rajada neljarealisi teid on vastuolus vastutustundliku kliimapoliitikaga“ on ju süüvimatul lugemisel täiesti … loetav. Kuid kas raudteede eelisarendamine 21 sajandil 18 sajandi tehnoloogiale tuginedes on ikka parim lahendus? Eks ole, hea küsimus. Äkki me sammume vales suunas?  Vaadake vananenud maailmapildist lähtudes tulevikuotsuste tegemine on ohtlik. Tervist ja keskkonda kahjustav. Miks siis ometi? H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018. Lk 13/15) kirjeldab olukorda järgmiselt: „Olen paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused erakordselt kehvad.“. „ Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist – hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel. Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti. Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on  halvemad juhuslikest vastustest: need on halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“. Selline lugu siis, et me teeme tänaseid otsuseid suuresti viiekümneaasta taguste kogemuste põhjal.

Sel ajal, kui maailma innovaatilisemad ettevõtjad on sihiks võtnud lennu Marsile, kui lähikümnendil hakkab meie elu kujundama nii üldiselt, kui liikuvuselt värkvõrgu arengutase, miilutseme meie ikka raudteearengu ümber. Kahju. 5G tulevik on seotud inimkonna ja keskkonna arengutega, sest võimaldavad (potentsiaalselt) kasutada maailma ressursse tõhusamalt. 5G pole mitte vaid „kassipiltide“ kiire saatmise võimalus vaid paneb aluse läbi värkvõrkude täiesti uuelaadsele transpordisüsteemide ja logistika ülesehitusele. Kõik sammud, mis muudavad meie elu puhtamaks ja ressursi kasutamist tõhusamaks on teretulnud, kuid need peavad andma ka parima tulemi, mitte olema vaid tegevus tegevuse pärast. Olen mures, olen mures seepärast, et kõik need sõnajadad, mida meil poliitinimesed erineva kireastmega välja paiskavad ei muuda meie keskkonda tegelikult puhtamaks. Tõsiasi on, et meil pole ka terviklikku liikuvuse tulevikustrateegiat, on vaid pihutäis kilde huvidest ja fantaasiatest. Just seepärast olen segaduses … ja mures.

Niisiis ...

Olen segaduses. Kui kogu  maailm on mures kliimamuutuste pärast, tegeleb kasvuhoonegaaside emissiooni pidurdamise, uute energiatehnoloogiate arendamisega, siis meil tundub toimuvat midagi vvastupidist. Me püüdleme sõnades rohemajanduse poole, kuid tegudes jätkates ikkagi fosiilkütustel põhinevat majandusmudelit. Püüame päästa maailma pigistades kivist vett (õigemini õli) välja ja vähendades maanteede ehitust, lootes kõiki küsimusi (nii liikuvuse, keskkonna, majanduse, regionaalseid) lahendada raudteeliikluse elavdamisega. „Huvitavad“ mõtted, kuid viivad vaid suurema saastamiseni ja suuremate trahvideni. Seda enam, et nagu ütles komisjonäär „Õiglase ülemineku fondist ühtegi fossiilse kütusega seotud investeeringut teha ei saa.“, mis tähendab, et seda, et fossiilideesse investeerimise peame meie teiega kinni maksma. Üldkokkuvõttes lõhnab selline taktika „suhkrutrahvide“ taktika järgi, me ei tunnista ühisreegleid, kuni peame maksma trahve.  

 Olen segaduses. Pikaajalisi plaane tehes (mida on nii energeetika kui liikuvus), kus tasuvusaeg ulatub aastakümnetesse, tuleb olla valikutes ülimalt hoolikas. Tundub, et meil ei tajuta üldse tulevikuarenguid. Nüüd on justkui tõusmas uus trend, et maanteede arendamine on kurjast, põhirõhk tuleb panna raudteede ehitamisele. Raudteel on kindlasti oma väärikas koht (olnud) liikuvuse ühe komponendina just pikkade vahemaade ja suurte hulkade/koguste vedamise puhul. Meil pole kumbagi. Samas, maailma muutub üha enam väikepartiiliseks ja individuaalseks. Teha strateegiaid suurehulgalise ja mahulise transpordi arendamiseks, kui tulevik saab olema väikesemahuline, on tegelikult kahekordne kahju keskkonnale, esiteks vähekoormatud suuremahuline transport on ebatõhus ja selle ühiku veo saastejälg on suurem, kui mõõdukohasel liikuvusel. Teiseks kui ühiskonna vahendid paigutatakse ebatõhusalt, siis (puht enesesäilitamise instinktist) indiviidid absorbeerivad selle riikliku planeerimise vea omaalgatuslike individuaalsete lahendustega, mis tähendab, et tekib topeltsaaste.  Kuid kui me vaatame ajaliselt natukene kaugemale, no nii 2-3 valimistsüklit ettepoole, siis peaks meil olema hulgaliselt odavaid elektriautosid. Kuidas ma tean? Komisjonäär ise ütles, et 5 aasta pärast on elektriautode hind võrdsustunud tänase diiselautoga. Niisiis on suur tõenäosus, et 10 aasta pärast on maanteetransport puhtam kui raudteetransport. Vahva.  Tegelikult on juba täna E6 mootori kasutamine ühe koha liigutamiseks vähem saastavam kui raudteel. Teiseks, pole vaja väga nutikas olla, et pakkuda varianti, et 10-15 aasta pärast on suuresti kasutuses isejuhtivad sõidukid. Mobiilide kiirarengut ju mäletate? Liikuvuses saavad osaleda nii noored, kui vanad, kui …

 No-jah, võiksid saada, kuid meil see niimoodi ilmselt ei lähe. Miks? Mõttemüür segab, näha tuleviku vajadusi, me teeme praegu lühinägelikke otsuseid. Esiteks, oleneb kogu majanduse areng energia tõrgeteta saadavusest, muundamise hinnast ja võimekusest, meie põlevkivienergeetika on muundunud muundumatuks. Mullu kaotasime pea poole oma elektritoodangust, sest selle tootmine ei vasta enam ühisreeglitele. Pole probleemi, ostame? Hm, hea mõte, kuid mida müüme, et osta? Tegelikult oleme hädas, mida on põhjustanud lühinägelikud otsused ja pikaajalised vassimised. Turg ilukõnesid ei usu nagu oma põlevkivienergeetika pealt kogeme.  Homses värkvõrgulises maailmas oleme topelt hädas. Kuid ei ole me kuulutanud välja ei kriisiolukorda ega rahvahanget, et leida moodus oma taskukohase ja puhta energia tootmiseks. Ega te arva, et see on võimalik vaid ostuenergiaga saavutada? Eh, samal ajal püüame sulgeda isegi neid puhta energia allikaid mida meil veel on, nagu Eesti suurimat hüdroelektrijaama, mis annab protsendikese taastuvenergia bilansist. Ütleme suureliselt, elekter, mis toidaks ära  u 2000 majapidamist pole tähtis, tehkem tee vabaks lõhedele. Nii, et homseks liikuvusmudeliks pole meil energiat.  Ja midagi on viltu meie turumehhanismidega, kui energiapõllul tärkavad vaid riigituulikud ja eratuulikud känguvad peale esimest regulatsioonikülma ning päikeseparke lähevad meie ettevõtjad arendama päikeselisse Poola, mitte kodukamaral. Ilmselt on seal lihtsalt regulatsioonpäike keskkonnasõbralikum. Vaat sellised rohelembid oleme. Sõnades. Teiseks, vajame isejuhtide jaoks megahead konkurentsitihedat värkvõrku, kuid me ei suuda regulatsioonivõrgus isegi värkvõrgu sageduste väljajagamist mõistliku aja jooksul ära klaarida. Seega kütust pole ja ka värkvõrku pole. Kolmandaks, kui juhtub ime ja me saame energiatootmise paika ja värkvõrgud toimima, siis … Siis avastame, et isejuhil pole kuskil liikuda, sest teid pole. Või arvate, et isejuhid hakkavad liikuma mööda raudteid? Vaat selle koha peal saamegi aru, et see (rohe)valgus millest meile räägiti pole mitte väljapääs tunnelist (kriisist) vaid vastutormav rong.  Kuid siis on hilja, sest ühiskond on kogu ehitusmaterjali-, inim-  ja raharessursi ära kulutanud raudteid ehitades ja selle opereerimist doteerides, jättes maanteede võrgustiku unarusse. Mis aga põhitähtis, arvutamata läbi mõjusid (nii rahalisi, kui arengulisi) 20 aasta peale ette oleme me ära kulutanud raha, mis oleks võinud, või õigemini oleks pidanud, kasutama inimeste hüvanguks ja nende väärikuse pinnalhoidmiseks (tervishoid, sotsiaalteenused vananevale elanikkonnale)

Olen segaduses. Kas elu lõppeb seal, kus lõppeb raudtee? Raudteed on muidugi ülitähtsad, kuid maanteed moodustavad Eesti vaates meie liikuvussüsteemi ja majandusarengu põhikonstruktsiooni. Maanteed pole ainult teed ja autod, vaid kõige painduvam ja oludega kohanduv liikuvussüsteem, eelkõige küsimus elu võimalikkusest maal. Kogu maal. Kui me põhimaanteid kiireks ja ohutuks ei muuda, siis vajub kokku kogu meie unistus maapiirkondade arengust ja sellest, et elu oleks võimalik igas Eestimaa nurgas. Kui me peame tähtsamaks liikluse rahustamist (loe segamist), kui külaelaniku muret, et ta jääb päevas paarsada korda tolmutormi kätte, siis me jällegi ei arvesta elu võimalikkusega maal. Kui me ei arvesta elamisväärse eluga maal, siis … Jah, siis kolivad kõik linna, kõige sellest tulenevaga, sest elustandardid on muutunud. Ka maal. Lisaks sellele on tolm üks eluea lühendajaid. Süsteemitu tegevuse tulemus on see, et tolmuvabasid teid polegi vaja, kõik on kas ära kolinud või … ära kolitud. Igavesti. RIP.

Kui me liikuvussüsteemi artereid (põhimaanteid) ei hoia hea läbilaskevõimega, ei hoia kapillaare (rajades juurde tolmuvabasid teid) puhtana, siis selle tagajärjed on teatavasti fataalsed. Eksistentsile. Vaat selline lugu,  lihtsate valikutega. Enamus valikuid on raskemad, keerulisemad ja seepärast püütaksegi neid vältida. Loodushoiust ei pääse me kuskile, sellele tuleb pöörata rohkem tähelepanu, kuid kui lahendused on eluvõõrad, siis raha küll kulub, kuid tulemused on vastupidised nagu praegusest Transpordi arengukavast (TAK) nähtub. See näitab, et me teeme midagi juba praegu ja üha süvenenumalt  süsteemselt valesti. „Riigitamine“ ei suuda asendada ettevõtjate pöörast leidlikkust konkureerival turul. Liikuvusturgu ei sa arendada läbi riikliku plaanimajanduse ja kõige normaalse keelamis/piiramiseliikumatusestrateegia. See poleks liikuvus, vaid vigane liikumatusestrateegia.

Olen segaduses. Kas me tahame endale võetud kliimaeesmärke täita või mitte. Praegused vahekokkuvõtted näitavad igatahes, et me ei suuda endale võetud kohustusi täita. Hm, kas järjekordne rammus „suhkrutrahv“ tulekul? Kui me panustame vaid raudteedesse ja teed teeme nagu pooleteist inimese voodid, mis tähendab, et ühele on liiga palju ja kahele kitsas, siis kas me täidame kliimaeesmärke? Vaadake, kui elu ei lõppe seal kus lõppeb raudtee, siis kujuneb tegelik elu selliseks, et raudteetransport ei suuda rahuldada inimeste vajadusi ei ajaliselt ega geograafiliselt ning kuna ühistranspordi turupõhised vormid on raudteede eelisarengu ja tarbijale hinnasignaali summutamisega välja suretatud, siis ei suuda ka riigihankelised lahendused maanteedel samadel põhjustel rahuldada tegelikke vajadusi. Kuid elu sellest seisma ei jää, see kolib … autodesse. Liikumine kui üks elusolemise vorme peab ju säilima.

Olen segaduses. Milline on üldse meie liikuvuse strateegia? Muret tekitav on nii see, et vaatamata senistele arengukavadele, autosid muudkui lisandub kui ka see kuidas me seda probleemi püüame lahendada. Vaadake, autode lisandumine ei tulene sellest et meil on sattunud autohullude populatsioon, vaid seepärast, et meil ei ole teisi alternatiive. Kergliiklusteed, tõuks ja ratas on muidugi „popid värgid“, kuid tegelikkuses vaid väikese segmendi harrastus, mitte lahendus. Lahendus oleks mugav/nauditav ühistransport täpselt selline nagu meil toimid kaugbussiliikluses, millele on usinasti järgnenud ka raudteesektor. Uus kvaliteeditase ja sage graafik tõi juurde uue tarbijaskonna (mina nende seas). Miks ma peaksin sõitma Tallinnas Tartusse autoga, kui ma saan sel ajal kuhja igavaid dokumente läbi lugeda, puhas ajavõit. Olen saanud kolme elutundi kasutada nagu kuut, puhas võit.  Paljud minu tuttavadki on jätnud autod ja kasutavad nüüd transpordi kvaliteetteenust. Pange tähele, et see kõik toimub inimeste isikliku valiku alusel, meile  teiega meeldib mugavus ja pealekauba saadud vaba aeg. Kuivõrd erinev on see riiklikust sunnipoliitikast peaks igaüks aru saama. On ka arusaadav, et just nauditav ühistransport on see, mis suunab, nügib,  meid tegema valikut.

Olen segaduses. Muidugi on vaja ka tänane „üle elada“, kuid see ei tähenda, et me egoistlikult homsele punni ette paneme. Tõdeme ükskord, et riigi senine transpordistrateegia on läbi kukkunud. Kõik need ilusad dokumendid alates üldplaneeringust kuni TAK-ni, mis püüavad riiklikku plaanimajandust reanimeerida,  on kõige rängemalt ebaõnnestunud. Kuidas teisiti hinnata seda, et TAK perioodil investeeriti sujuvasse ühistransporti (ÜT) 700+ milj EUR, kuid ÜT kasutajate arv langes võrreldes baasaastaga? Täna kasutab ÜT tööl käiguks ( NB! Vaid) 20% inimestest, kuigi eesmärk oli 25%, mis on samuti nutuselt väike võrreldes keskkonnaliste üldeesmärkidega. Miks? Ikka seepärast, et mõtleme valedes kategooriates. Meil mõeldakse kuidas piirata, karistad, muuta liikuvust ebamugavamaks, mitte selles, kuidas muuta ÜT mugavaks, nauditavaks, kuid ilma nauditava ÜT on meie väljavaated nukrad. Kas meil on tekkinud ületamatu mõttemüür eilsete harjumuste ja homsete vajaduste vahele? Kas me ei oska enam üldse heatahtlikult planeerida ja korraldada liikuvust. Vaatad viimaseid arenguid: uus Ingliranna ristmik justkui tore, kuid millegipärast küürakas, lausa ohtlik ja millegipärast vilguvad kaakide küljes 40 märgid? Keskpäeval? Kuiva ilmaga? Vähese vooluga? Kas see on mingi Tšehhovi püssi analoog, et kui süsteem sai ostetud, siis peab see ilmtingimata ka … segama? Uus tee ja juba puudega, ohtlik ja kehva läbilaskevõimega, kuid jätkuvalt poliifooriga, mis annab u 10x eelise Lasnamäe suunale võrreldes Pirita/Viimsi omaga. Õnneks hoidis Linnapealiku otsustavus ära suurima äparduse, ehitada tee välja nagu poolteiseinimese voodi, ebamugav kõigile. Tee ehitati välja täies mahus. Tore. Kuid on veel arenguruumi, sest  kui rääkida ÜT-st kui keskkonna ja mugavuse eesmärgist, siis see tekitas uuel teel nõutust. Nii on bussipeatus Uus-Sadamas ja järgmine, oh üllatust -  Linnahall. Hm, kõik need sajad inimesed, kes tegelevad igapäevaselt ÜT planeerimisega oleksid ju võinud aru saada, et Nautica on just see keskne koht, kus peab (kindlas kõneviisis) olema bussipeatus(ed). Tegelikult mitte ainult bussipeatus, vaid omamoodi etteveo sõlmjaam, mis seoks  Jõe/Liivalaia/Narva tänavad kesklinna, lennu/bussi/rongi jaamadega.  Oleks ju võinud … kui mõttemüür teha asju harjumuspäraselt poleks seganud.

Kuid veidraid liikuvustegevusi leidub teisigi. Kui raha on ikka liiast, aga mõte jääb mõttemüüri taha, siis kadugu mõistus, tuleb seda ka kulutada. Näiteks viimsilased  ladusid aastalõpus teede vahele libajad pätsikesed/postikesed (loe: tegid tee kitsamaks).Turvalisuseks? Või trampliiniks? Polnud raha kuskile panna? Aga oleks ju võinud … mõelda üle mõttemüüri, keskkonnasõbralikult ja mitte takistada liiklust. Iga ümbersõit on ju fossilkütuse põletamine. Lisareostus. Kuid ilmselt on šnitti võetud suuremalt vennalt, Dr Riigilt. Eks veidrused levivad kiiremini, kui uued ideed. Rapla maanteel eksperimenteeritakse juba mitte mõttemüüriga, vaid päris raudtaraga kahe sõidusuuna vahel (pea 0,5 milj EUR), lisaks juurutati meile, tõbrastele-juhtidele,  „karjaväravad“ ja kummisaared. Märgiline on see, et piirkonna KOV-d nõudsid antud piirkonnas hädavajalikku teelaiendust või lisaradu, mis oleks ju mõistlik olnud. Kuid ilmselt liiga mõistlik, seepärast otsustas Dr Riik hoopis kitsendada teed. Paras teile? Mida muud see raudaed on kui teekitsendus. Aga, kui ihnus ja keelamisharjumus ei lubanud uut rada teha, siis oleks ju võinud … mõelda välja midagi kaasaegsemat. Näiteks  Chichago Lake Drive magistraali S kurvid, kus kiirus 40 km/h, kus paljud autojuhid ignoreerisid märke ja  sõitsid teelt välja, nüüd:  „Ohtliku kurvi alguses kohtavad juhid teele maalitud märki, mis hoiatab neid kiirusepiirangu eest, ning sellele järgneb asfaldil hulk valgeid vööta. Need vöödid ei pane autot rappuma (tegu ei ole nn lamavate politseinikega), vaid annavad juhile  visuaalselt  märku: Esimest korda nähtavale ilmudes on vöödid üksteisest üsna kaugel, aga lähenedes kurvi kõige ohtlikumale lõigule, tuleb neid tihedamalt, mis jätab mulje sõidukiiruse suurenemisest. Loomulik aje on siis kiirus maha võtta. Sõites seda tuttavat teed mööda, tunne nagu vöödid tahaksid meile midagi öelda, innustades enne kurvi kõige järsimat leebelt pidurile vajutama.“ Meile on märku antud kõige elegantsemal moel, ilma müüri ega karisteta. Seda nimetataksegi nügimiseks, meie õigesse suunda nügimiseks. Põhimõtteliselt oleme me oma transpordikorralduses ebaõnnestunud, sest mõtleme keelamise kategooriates, mitte võimaluste kategooriates.

Olen segaduses. Kas sõnad tegude vajadustest päästavadki maailma? Briti loodusuurija David Attenborough hoiatas asja, et maailm seisab kliimamuutustes silmitsi kriisihetkega, mil tegutsemist ei ole enam võimalik edasi lükata. Tema sõnum:  „Me peame muutuma.“  Kas me teame, mida teha?, Attenbrough ütleb, et teame küll  „kuidas seda lahendada, kuid keeldume astumast neid samme, lükates neid edasi, tehes nende eesmärkide saavutamise ikka raskemaks“. Mnjah, muidugi on tal õigus, kuid … Kas need sammud mida me teame ja need mida me astume, on ikka sammud õiges suunas? Keskkonnasääst ei ole vaid prügi sorteerimine ja fosiilväärtuste mõistlik väärindamine. Need on vaid silmatorkavamad probleemid. Keskkond on kõik meie ümber ja meie vahel, meie otsused ja meie otsustamatus. Kipume kokku hoidma pisiasjades, jättes suursaastamise ehk juurpõhjuse märkamata. Kurblikult koomiline oli lugeda Vormel 1 maailmameister Lewis Hamiltoni  murest planeedi saatuse pärast. Ta on lausa pahane, et maailma liidrid on kas harimatud või neid ei huvita edasised arengud. Tema ise … alustas endast ja  hakkas 2 aastat tagasi veganiks. Enamgi veel, enne seda puudus tema elul mõte. Vahva ju? Kui leiad elu mõtte.  Kuid kõik oleneb võrdlusest, kui see saast mida kogu vormelkaruselli hooajaga õhku paisatakse (+ fännide lennud, nännid, liigtarbitud rämpstoit/jook jne) siis saame võrdluseks kui piisakese pühkimise võrreldes vannitäie vee läigatamisega (pidevalt) parketile. Nagu piisk ei tee parketile suurt midagi nii ei muuda keskkonda ka ühe piloodi veganburgerid, küll aga oleks abi vormelkaruselli olemuse muutmisest, kuid … Seda piloot ju ei näe, sest ta elab selles keskkonnas. Selleks, et midagi tegelikult muuta tulebki harjunud keskkonnast väljuda.

Kuid see ei tähenda, et meil ei peaks olema selge suundumus keskkonna hoolivuse suhtes. Kindlasti peab. Kuid peale sunnistrateegia, mida meil harrastatakse täie naudinguga, on olemas ka valikustrateegiad. R. H. Thaler, C. R. Sunstein („Nügimine“, Tänapäev) nimetavad valikukeskkonna loojaid valikuarhidektideks. Valik ei toimu keelamise ega karistamisega, vaid õigesse suunda „nügimisega“.  „Valikuarhidektil lasub vastutus korraldada taust, millel inimesed otsuseid langetavad“  „Nügimine, nagu me seda mõistame, tähendab valikuarhidektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata tal samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte.“ (lk 13/16)

Kui mõelda, et meil on liikuvusstrateegia korraldamises süsteemne viga, siis meenub esimesena  Chris Urmsoni (Google endine isejuhtiva auto projektijuht) ütlus: „Tavatarkus ütleks, et me peaksime need autojuhtide abistamise süsteemid      vähehaaval paremaks putitama ning aja jooksul saavadki neist isejuhtivad autod. Aga mina ütlen teile, et see on sama hea, kui öelda, et kui ma kõigest hingest hüppamist harjutan, siis ühel päeval oskan ma lennata. „ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018, lk 74). Ilmselt on see piisavalt reljeefselt väljendatud, et mõista seda, et lahendus on kõrgelt üle mõttemüüri lendamises, mitte müüri veeres arglikult hüpeldes. Me ei pea vaid ootama, kuidas „keegi kuskil“ meie eest otsustab või teeb, mille ehedaks näiteks on ka meie oma loodud ja nüüd ülemaailmne keskkonnaalane kodanike aktsioon "Let's Do It! World". See sai alguse ju Eestist, nüüd kaasab/nügib ettevõtmine  inimesi üle maailma, et koos kohalikul, regionaalsel või üleriiklikul tasandil pidada koristustalguid. Tore algatus. Ühisloome. On päramine aeg lükata laua keelupaberitest puhtaks ja alustame uue turupõhise „isejuhtiva liikuvuse“ terviklahenduse arendamist. Miks mitte kasutades ühisloomet?

Targutusi:

T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019

Lk 30 „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „

„Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma l

keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004

Lk 181 „Töötanud Senatis kõigest kolm kuud, ütles Jack ajakirjanikule: „Olen tihti mõelnud, et riigile võiks olla parem, kui meie, senaatorid, ja jooksupoisid vahetaksid kohad.“.

„Samuti meeldis Jackile väga kaplan Edward Everett Hale´i vastus küsimusele: „Kas te palvetate senaatorite eest, dr Hale?“ „Ei,“ kõlas vastus, „ma vaatan senaatoreid ja palvetan riigi eest.“

Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018

Lk 152  Friedrich Suur sõjavägede ülevaatusel„ Me seisame siin täielikus turvalisuses ja vaatame 60 000 meest enda ees – nad kõik on meie vaenlased ja nad kõik on meist paremini relvastatud või tugevamad. Ometi värisevad nad meie ees ja meil  ei ole vähimatki põhjust hirmu tunda“