Kui sõnad said uue tähenduse

Sõnad on inimeste vaheline kokkulepe, just seepärast on saabas, saabas, mitte ämber. See on inimlik tarkus tähistada asju/tegevusi kindlate sõnadega. Ämber on ka väärt sõna, kuid märgib hoopis teistsugust kokkulepet. Kuigi sõnu võib kokkuleppeliselt muuta, siis asendades sõna saabas kokkuleppeväliselt sõnaga ämber tekitame segadust.  Meie vanad tüvitekstid rääkisid tarkuse tarvilisest varast  ja viisakuse vajalikkusest.  Hea haridus ja viisakus olid ühiskonna toimimise tingimatuks aluseks. Isegi äärmuslikes oludes. Nii kirjutas kindral Paulus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteinile: „ Mu armas feldmarssal, (,,,) kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …” (Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012 lk 534). Korrektsus lõpuni.

Niisiis, meie vanad rahvatarkused ja tüvitekstid rääkisid tarkuse tarvilisest varast, tõest, õigusest ja töömurdmisest. Kalevipoeg teadis kindlalt, et targemaks, kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada. Mida ta aga ei teadnus oli see, et vale sõna, riiakus ja äge meel võivad millalgi, kõige tüünemas olukorras, jalad alt võtta. Kogemus küll õpetas, kuid oli juba hilja. Sajandi eest oli meile tähtis haridus ( O. Luts „Kui Arno isaga kooli jõudis, olid tunnid juba alanud“. Mõni küll arvab, et tänapäeva olusid arvestades oleks õigem olnud "Kui, ...", sest võib-olla Arno ei jõudnudki kooli?), see tarviline vara.  Milline võiks olla tänaseks tüvitekstiks? Võib-olla, oleks selleks katke M.V Wooli ja Toiduameti vahelisest protsessist: „Nagu kohtunik Hallikma enne lõunat tõdes, on osapoolte suhted väga sassi läinud.“  Kui sajandivanune tekst pani rõhu sellele, et mindi tarkust taga nõudma, siis tänapäeva tekst viitab mitte niivõrd tarkusele, kui osapoolte riiakusele. Mõõdutundetule riiakusele. Eh, kui vana tüvitekst ütleb, et "tunnid olid juba alanud", siis tänapäeva tüvitekst ütleb, et "riid oli juba majas". Kuid tegemist pole üksikjuhtum, pigem kogu ühiskonda nakatanud riiakus. Just riiakus, mitte lahenduste otsimine. Riiakus, kui mood? Riiakus on imbunud meie elu kõigisse valdkondadesse poliitinimeste ja ametnike, ametnike ja ettevõtjate, inimeste ja inimeste vahele. Kahju. 

 Seepärast, mõeldes läinud aastale, siis polnud see tark ega korrektne, pigem  riiakas ja isekas. Just riiakus oli möödunud aasta suurim „tegija“. Igat tegu, igat sõna, tõlgendati kõige halvemal/inetumal/solvavamal võimalikul moel. Peast sabani. Kahju. Tänapäeval tundub elementaarne viisakus mõnel elualal olema puue. Sügav puue. Meie kaanepilt on täis  räuskamist, halvustamist ja näägutamist. Mäng käib justkui reegli järgi, kes suudab teisele võimalikult kunstipäraselt „essusti“ öelda, see on võtja. Võib-olla mingis klubis see niimoodi ongi, meie teiega tunneme, et oleme midagi kaotanud. Kaotanud lugupidamise mitmete, justkui seni mõistlike, inimeste vastu. Võiksime ju mõelda nagu „Tõe ja õiguse“ kõrtsmik: „Litsid mehed need Vargamäe omad,“, aga meid ei jäeta rahule, sest poliitinimestel on tähtis olla pidevalt pildil, peaasi, et tähelepanu ärataks.

Meie teiega oleme tüdinenud nii tasuta tasulistest kingitustest, kui riiakusest. Nüüd on poliitinimesed tähelepanu äratamiseks lagedale kraaminud uussisuga sõnad. Georgi Potšeptsov  („Propagandasõda 21 sajandil“) on segitanud seda nii :„Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer –sõnad, mis muudavad tegelikkust“ Vahel see õnnestub, vahel mitte. Näiteks Eesti 200 tulek poliitturule oli värskendav puhang, kuid trikitamine sõnaga „segregatsioon“ viisid nii valijad kui võimaluse poliitmaastikku uuendada. Uustulnukate vääratuse võinuks andestada, kuid üha sagenev sõnakasutus poliitinimeste suus teeb murelikuks. Vaadake, meie sisepoliitilise „essuloopimise“ meistrivõisest ei teata maailmas midagi, kuid sõna segregatsioon teatakse. Tavalise tähelepanelikkuse juures markeerib see ohutsooni, millest tasub eemale hoida. Kas sellisesse keskkonda tahetakse investeerida? Segregatsiooniriiki? Sisemaiselt on tulemus juba käes, osa valijaid kes pettusid sõnakasutuses, valisid hoopis konservatiivid. Üks vale sõna kujundas kogu poliitmaastiku uuelaadseks. Seda me täna naudimegi. Selline võib olla ühe sõna hind. Seega, sõnadega peab olema ettevatlikud, need võivad pahatahtlikul kasutamisel plahvatada. Nihutatud sõnade ja mõisted võivad ka kõige kindlamana tunduvad konstruktsioonid kokku varistada. Ilmekska näiteks nihutatud mõistetest arusaamiseks võiks olla  Tay silla kokkuvarisemine  „(…) nõudis ehitusfirma mõningate komponentide jaoks „parimat“ saadaolevat rauda. Neil polnud aimugi, et valukoda müüs kolme sorti valuplokke: parimaid, parimatest parimaid ja parimatest parimatest parimaid. Seega sai parimaid plokke tellinud ettevõte tegelikult halvimaid.“ (S. Kean „Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018 lk 192) Nii ongi, et saate täie raha eest parimat, mis on kõige kehvem. 

Lk 114 „Etanool (…) – praegu leidub seda õhus 0,00005 osakest miljoni kohta, iga hingetõmbega hingate seda sisse 600 miljardit molekuli“

Lk 192 Tay silla kokkuvarisemisest ja möödarääkimisest „(…) nõudis ehitusfirma mõningate komponentide jaoks „parimat“ saadaolevat rauda. Neil polnud aimugi, et valukoda müüs kolme sorti valuplokke: parimaid, parimatest parimaid ja parimatest parimatest parimaid. Seega sai parimaid plokke tellinud ettevõte tegelikult halvimaid.“

 Nüüd oleme siis juurutamas sõna „oligarh“. Kas tundsime ennast kuidagi alaväärselt, et meil polnudki oligarhe? Kui uskuda sõnaselgitusi, siis tähendab oligarh võimul oleva ladviku liiget. Hm, päris mõtlemapanev. Äkki on meil administratiivoligarhia? Vaevalt sedagi. Või siiski? On küll usinaid nupuvajutajaid, üliagaraid ettevõtjaid ja osavaid lobiste, on isegi mõjukaid inimesi, kuid oligarhe ei ole, kui ei peeta silmas just muinas Sparta maaomanikke.  Osad inimesed (ja nende käitumine) meile lihtsalt meeldib, teiste oma mitte. Kidur maa. Kõik.  Kuid, kas te tahate investeerida keskkonda, kus on segregatsioon + oligarhid (mida küll ei ole)? Mõttekoht.

Kõige eksitavam uussõna on  „apteegireformiks“. Reformi pole, on 25 aastat kumuleeruvaid vigu.  Pigem peaks seadusandja sisekaemuslikult tõdema Hamleti onulikult: «Mu süü on jälk, ta lehkab taevani. Tal lasub iidseim kõigist needustest – oo vennatapp!», sest see mis on veerandsajandi jooksul toimunud regulatsioonidega, on kõige ehtsam administratiivne turu ja majandusvaldkonna vennatapp. Küündimatus, otsustamatus, asjatundmatus on põhjustanud selle, et tänaseks on kõik rahulolematud, kõigil on õigustatud ootused ja kõik on, mitte ainult riiakad, vaid lausa vihased. Õigusega. Kuigi, jah, kogu selle küündimatuse ja turu solkimise maksame meie tarbijatena jälle kord (mitmes kord?) kinni. Lugu on seda halvem, et apteegireformi nime varjus tehakse hoopis omandi(võõrandamis)reformi (kas on oodata ka ettepanekuid, et ülipoodide omanikud peaksid keskused kassatöötajatele „müüma“?).  Siinkohal oleme omandi  põhiseadusliku kaitse  kindlalt rajalt sattunud poliittahte sohu. Kuidas me siis ennast oma riiakuses ja isekuses reklaamime? Mitte innovatsioon, loovus ja kindel Investeerimis/majandus keskkond, vaid  „ Tulge, meil on segregatsioon, oligarhid ja (NB!) teie investeeringud pole kaitstud. Tere tulemast!“ Tuleksite? Vaevalt.  Millise globaalse purustuse võib sisepoliitiline riiakus tuua kaasa isegi tugevatele demokraatiale näitas Brexit, meil … Sõnadel on tähendus, jõud ja majanduslik ekvivalent.  Hea algus uuele aastale oleks thomasmoor´ilik soovitus – olge üksteisele head ja kui te ei jaksa head olla, siis olge vähem halvad (riiakad). Vähem enesehävituslikke transformersõnu. Edukat mitteriiakust soovides. Loota ikka võib.

Targutusi: 

J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019

Lk 33 „“Iga päev leian uusi valdkondi, kus olla ebakompetentne,“ ümiseb Juhataja omaette. „Täna on selleks siis selgeltnägemine.“

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

Lk 71 „Väljapaistev sotsiaalpsühholoog Solomon Asch (1995) viis 1950. aastatel läbi hulga selliseid katseid. Kui inimsed said teiste hinnanguis kuulmata üksinda otsustada, eksisid nad üliharva, sest testid olid ülilihtsad. Aga kui kõik teised ütlesid vale vastuse, siis nõustuti sellega kolmandikul juhtudest. Tosinast küsimusest koosneva seeria vältel nõustus ligi kolmveerand inimestest rühma arvamusega vähemalt korra, eirates nii iseenda taju. Pange tähele, et Aschi katse puhul reageerisid inimesed arvamusele, mis kuulus võhivõõrastele, keda nad vaevalt hiljem kunagi kohtavad. Neil puudus igasugume vajadus pälvida rühma heakskiitu.“

Lk 72 „Miks inimesed mõnikord eiravad omaenda taju? (…) Esiteks, teiste inimestevastused annavad teatud teavet, teiseks kaaslaste surve ning kartus pälvida rühma hukkamõistu. Aschi enda uuringutes ütles mitu konformisti eraviisilises usutluses, et nende esialgne taju olid nähtavasti ekslik. Kui kõik teised ruumis olijad tunnistavad teatud tõde või näevad asju teatud viisil, on kerge järeldada, et ju on neil siis õigus. Hämmastaval kombel on hiljutised aju-uuringud näidanud, et kui inimesed lähevad Aschi katsete sarnaste tingimuste puhul konformismi teed, siis nad näevadki olukorda viisil, nagu teised ütlevad.“

„Mõnikord lähevad nad rühma hinnanguga kaasa isegi siis kui nad usuvad või teavad, et kõik teised panid mööda.“