Noa laeva ehitamisest V1: „Titanicu“ reisi eripärad

Olin just ette valmistamas Maksumaksjate Liidu sügiskonverentsi ettekandeks, kui  2023 a riigieelarve eelnõu Dr Riigi poolt lukku löödi ja esitati seadusandjale vaagimiseks. Hea ajastus, no mis võiks maksumaksjatele meeldida rohkem, kui nende kogutud raha (järjekordne rekordiline) hulk ja selle kasutamise heaperemehelikkus. Mis siis muud, kui  vaagime meiegi seda natukene, meie teiega oleme ju kõrgeima võimu kandjad. Uhke tunne, kuid ka … vastutus.  Tegelikult järelevalve kohustus ja õigus. Niisiis, läksime … 

Esiteks, eelarve ei  sünni tühjast, see sünnib kõrgete analüüsimajade majandusprognoosidest. Teiseks sünnib see andmete tõlgendamise kogemusest, oskusest ja ka vajadustest ... midagi tõestada, saavutada või varjata. Mida on viimase aasta jooksul prognoosinud kõrged analüüsimajad?

Kui kõrvutada Eesti Panga perioodilisi majandusprognoose (muide väga asjalikud ja sisutihedad), kus on võrdlusena toodud ka RAMI, IMF, OECD ja meie eespankade prognoosid 2023 aastaks, siis näeme, et eelmise aasta lõpust selle septembrini on kõrgete analüüsimajade prognoosid olnud pehmelt öeldes heitlikud, muutunud vägagi märgatavalt: SKT reaalkasvu prognoosid on langenud kogumis  3-4 korda,  tarbijahinnaindeksi prognoosid on „vastukaaluks“ kasvanud 2-3 korda. Pole just kiita olukord eelarve meisterdamiseks, kui prognoosides on SKT reaalne juurdekasv 0-4%ni ja tarbijahinna indeksi kasvu prognoos on 0,8-13%-ni. Kuid Dr Riik peab oma valikud tegema. Eelarve koostamine poleks nii keeruline, kui majanduskasv oleks 10-14%, sest kasv oleks märgatav ja oleks mida „jagada“, kuid valida 4%lise „ehku“ ja olematu kasvu vahel … Mnjah, keeruline. RAMI suveprognoosi (ms on üks eelarve koostamise aluseid) kohta tuli hulgaliselt kriitikat nii endiste ministrite kui eelarvenõukogu poolt (ja nende kriitika kohta tuli omakorda kriitikat), kuid midagi tuli aluseks valida ja seekordne Dr Riigi valik materjaliseerus just sellises eelarve eelnõus, kuid kas see on ka „õige“?

„Õigetest“ prognoosidest

 Mida te arvate näiteks sellise prognoosi „õigsusest“? „Rahandusministeeriumi suvise majandusprognoosi kohaselt kasvab Eesti majandus /järgmisel/ aastal 2,6 protsenti, inflatsioon alaneb 6 protsendini, mis tähendab, et meie majandus on kohandumas kiirelt potentsiaali ületanud majanduskasvult jätkusuutlikumale tasemele.“ Vaadates kõrgete analüüsimajade kevad-suviseid prognoose 2023 aastaks tundub see ju päris usutav? Nii üldjoontes prognoositigi – inflatsioon langeb 6-7%-ni ja majanduskasv on paari protsendi ringis. Eks ole, kuid … sellel prognoosi tõsiseltvõetavusel on üks iluviga küljes, seda kirjutas  PM 25.08.2008 ehk siis (eelmise?) finantskriisi lahtirullumisel. See teeb äravaks,  kui arvestada seda, mis tegelikult juhtus. See mis juhtus polnud mitte prognooside poolegi. Eh, isegi lähisugulane mitte.

 „…  sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada…“

 Just niimoodi ütles PM eelmise finantskriisi hakul ja … tal oli õigus. Kuid PM ei mõelnud seda ise välja, vaid ta toetus selle momendi parimatele mudelanalüüsidele  (2007. a oli majanduskasv 6,3%, keskmine brutopalga kasv 20,5%, tööpuuudus 4,7%, valitsussektori reservides 20 mlrd EEK (muide pragu on see enam kui 100 mlrd EEk-iga võlgades)). Muusika mängis. Kuid kriis tuli ikkagi – tuli raskelt, valusalt ja pikalt  (reaal SKT : 2008 langus -4,2%, 2009 -14,1%,  20010 +2,6%). Tagasivaade: „Kui perioodil 2008-2009 kukkus Eesti majandus 19%, siis enamuses Euroopast piirdus SKP langus 3-5%ga.“  (SEB (06.05.20). Niipalju siis majandusprognoosidest, kuid elu tahab elamist ja kulutamised kulutamist.  

 

Nüüd siis oleme jõudnud ennustamisega aastasse 2023, mil  riigieelarves eelnõu tulude kogumaht on võrreldes 2021. a sügisel vastu võetud eelarvega kasvavad 2,19 mld EUR võrra ehk 16,4%, kulude kogumaht on 2023. a kasvanud 2022. aastaga võrreldes 2,59 mld EUR ehk 18%.  Tundub päris jumekas plaan. Samas tänavune inflatsioon on 20% ringis, mis krõbistab tulude tegelikku väärtust märgatavalt madalamaks ja järgmise aasta inflatsioon on prognoositud häbematult ja eksitavalt optimistlikult. Eelarve nominaalne puudujääk ulatub 3,9 protsendini SKP-st, riigi võlakoormus kerkib 19,8 protsendini SKP-st. Valitsussektori võlg suureneb tuleval aastal 780 miljoni EUR võrra 7,65 miljardi EUR-ni. Prognoosi kohaselt ulatub riigi võlakoormus 2026. aastaks 26,2 protsendini SKP-st. Meist on saamas tavaline võlgu teenindav keskpärane Euroopa riik.

Seejuures ärgem laskem ennast segada eufemismist „valitsussektori võlg“, valitsusel ega selle sektoritel pole mingit raha, on ainult meie teiega ühine raha, mida me maksudena ühisteenuste rahastamiseks kokku korjame. Samuti on ka võlg meie teiega oma – meie teiega maksame seda ülekulu Dr Riigi teenuste pakkumise võimekuse ja poliitturu unistuste vahel. Samas pidukondade meeleolu eelnõust on roosiline – kõik said, mida tahtsid. Aga kas meie teiega saime seda mis vaja? Selle koha peal meenuski  mulle  Max Jacobson, kes  on kirjutanud üheksakümnendate alguse Soome kriisi kohta: „Rahvusvahelise Valuutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””. Kas meie oleme esimeses klassis või „Titanicul“? Orkester mängib, aga …

Murtud jala tegur

 Meie teiega ei peakski eriti  paanitsema eelarve „õigsuse“ suhtes, sest see ei ole nagunii … õige. See on momentvõte visioonist mudelarvutuse võtmes. Ehk sellised saavad olema tulud ja kulud sisestatud parameetrite puhul. Tegelikult on niimoodi, et ka kõige rahulikumal ja stabiilsemal ajal ei suudeta kõiki muutujaid arvestada, mis siis praegustel turbulentsetel aegadel.  „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ ( A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018Lk 50).

Palju rohkem kui mudelarvutused peaksime meie teiega tundma muret poliitturu muretu suhtumise pärast inflatsiooni kasvu, mis on saatnud meid eelmise aasta IV kvartalist kui inflatsioon hakkas läbi energiasektori ennast üles kerima. Naivistikud mõttepajukesed (ilmselt küll pigem seosetud jutujadad) a´la „maksulaekumised on nii head, et me kompenseerime hinnatõusud (inflatsioonis inflateerunud rahaga kompenseerimine kisub küll „Nobelinski“ preemia vääriliseks ideeks)“, „majandus kasvab mühinal (oludes kus suur osa sektoreid põletas oma viimaseid varusid, et turu taastumist ära oodata)“, „see meid ei puuduta/mõjuta“, „sellest meie hinnad ei muutu“ „meie varustuskindlused on tagatud“ ja „me ei saa aidata ebavõrdselt ettevõtjaid, seepärast … jätame ettevõtted üldse abita“ on pelutav. Selline suhtumine on väga kehva alus kriisidega toime tulekuks. Strateegiate puudumine nagu LNG terminali maavõistlus, mis lõppes sellega, et meid see ei puuduta. Strateegiliste lahenduste asendamine taktikaliselt lühiaja otsustega on viga. Meie teiega võib-olla aimame millised järjekordse kriisipuntra juurpõhjused ja tuumlahendused, kui Dr Riik ei suuda neid välja hääldada. Need on liiga valusad, et julgeda vastu minna uuele riigi valitsemise hankele – Pilvepiiti/Riigikogu valimistele. Põhiküsimus – riigi meile teiega mõnusaks reformimine – on jäänud lahendamata, kõik muu on … tühikargamine ja värkvõrgu juhtimise katse käsitsijuhtimise ning arvelauaga.

Energeetilise tsivilisatsiooni dilemma.

Mnjah, meil olevat energiakriis. Hm? Y. N. Harari arvab küll, et meil on energia muundamise kriis: „Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus.“ Nii, et mitte energiakriis vaid kriis teadmatusest. Täiesti erinevad probleemid, täiesti erinevad lahendused.  Milline on probleemi (momentvõtteline) juurpõhjus ja milline on (strateegiline) tuumlahendus? Juurpõhjus (momentvõtteline) on  legaalkartell OPEC ja kaks vigast algoritmi (elektribörsi  algoritm ja CO2 kvoodi algoritm). Meid teiega peaks sügavalt imestama panema, et  kõrged analüüsimajad ja administratsioonid vaatavad pealt ja muigutavad – TINA (Margaret Thatceri kasttaud väljend „This is not alternative“).  Kuid see pole TINA, see on teadmatuse rumaluse, torunägemise või kasuahnuse vormis. Vastavad on ka „meetmed“ olukorra leevendamiseks. Riikide poolne hinnakasvu kompenseerimise mehhanism elanikele (NB! Ettevõtjad peavad muidugi ise hakkama saama ja selle tõusu oma toodangu lõpphindadesse immutama ehk kruttima inflatsiooni üles ehk inflatsiooni kütta)  kompenseerimine on kõige veidram. Miks? Kuna Dr Riigil „oma raha“ ei ole (tal on vaid meie teiega raha), siis kompenseerime selle hinnatõusu meie ise iseendale (pluss administreerimise ja laenukulud), samas kui kartell ja algoritmimeistrid lõikavad kasu täiel määral, mahus ja mõnus. See ei ole lahendus, see on silmamoondus.

Dr Riigi soovitused kriisiks.

Mnjah, tõsiseltvõetavaid soovitusi ju pole (strateegiast rääkimata). Pole ju tõsiseltvõetavad mariantonetlikud soovitused, et kui leiba ei ole, siis söögu kooki, kleepige aknaid või hauguldada Ühisruumi a´la „aga enne te (juba?) nautisite madalaid hindu“. Piinlik. Mamslid köögis võivad üksteisele soovitada, et kleepige aknaid, kütke vähem, kasutage villaseid sokke ja … Oeh, minu vanaemad teadsid seda ja tegid, kuid tänapäeval on enamuses juba pakettaknad, kempsus ajalehega ei käida ja soe vesi on muutunud normiks. Dr Riigilt ei oota meie teiega ju triviaalsusi, vaid konkreetseid tegusid meie teiega hüvanguks. Mitte ainult meie teiega (kui üksikisikud) vaid eeskätt ettevõtlus, see uusi väärtusi genereeriv vajab lahendusi. Kiireid, eluterveid mitte parastamist (aga ise te sõlmisite lepingud enne sõda, täitke nüüd). Meie kõik vajame Head valitsemise teenust. No kasvõi Nutumüüri vormis. Just selle töö peale oleme meie teiega Pilvepiiri ja Dr Riigi valinud ja seda teenust neilt ootame. Kuid poliitmaailm on mingi veidra ajaloolise vingerpussi tõttu libisenud oma olemuslikust tegevusest paralleelmaailma. Meile teiega pakutakse vaid maksu(tõusu) paati ja laenupaati (lisavarustusena vaenupaati ja tinasaapaid). Aga me pole sellist teenust ju tellinud. Meie oleme tellinud igas olukorras juurpõhjuste väljaselgitamise ja nendele tuumlahenduste leidmise. Liimipaberiga seda ei lahenda. Isegi ajutiselt mitte.

Energiavaldkonna lahendus ei asu mitte „meie eneste“ kompenseerimises „meile endile“ – see on energiakulukas väheneva raha keerutamine. Näilik hetkeleevendus sellele järgneva uue inflatsioonikeeruga. Murtud jalaga professor ei tule kinno, kuigi algoritm seda ette näeb, samuti ei saa murtud jalaga elektriturg algoritmi järgi mõistlikke hindu genereerida – professorit pole ju kinos. Professorile võib ja arve väljastada, kuid teda ikkagi ei ole kinos, kuid lint sahiseb edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Algoritm on muutunud destabiliseerivaks ja kahjulikuks, andes valesid tulemusi.

 Dr Riik muigutab pikatoimeliselt, et „Jah, professorit ei ole kinos, aga (kinu)arveid tuleb ikka maksta“. Võtame laenu, tõstame makse ja maksame vigased algoritmid „kangelaslikult“ kinni. TINA. Aga ei ole TINA – kus on meie tegelikud päästepaadid,  kus on meie tootlikkuse kasvu paat, kus on mei loovuse vabaduse paat, kus on meie Medici/Toyotakata efekti paat, kus on meie eksponenntsiaalse kasvu paat, kus on … Päästepaate pole, on ainult maksutõusu paat ja laenupaat ehk astu tinasaabastega betoonpaati. Mulks?

Kuid kui keegi mõtleb nüüd, et elame selle talve üle ja järgmisel aastal on kõik jälle „vinks-vonks“, siis nii see pole. Ilmselt on sama ekslikud järgmise aasta majanduskasvu prognoosid kui olid selle aasta prognoosidki. Loota, et järgmisel aastal on mingisugunegi majanduskasv ja inflatsioon on ühekohaline, siis see on soovmõtlemine. Pigem on (eelmise kriisi kogemusest) majanduslangus 15% ringis ja inflatsiooniga on eksitud suurusjärguga. . Muidugi, prognoosid kriisiolukorras pole heitlikud ainult meil „Sama saatuseinstinkt näib sundivat meid pidama Lääne edusamme iseenesestmõistetavaks, nii näidatakse Lääne majanduse praegust tagasiminekut ajutise ebaõnnena, millest varsti taastutakse. Aastaid pärast 2008 aasta ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita.  IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi „ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 166). Niisiis tuleks valmistuda uueks „normaalsuseks“. Kes sellest esimesena aru saab, see ujub kriisist välja, need kes astuvad tinasaabastega betoonpaatidesse ei uju.

Kristallkuul ja võrgupoi

  Kõik prognoosid eriti mudelprognoosid on omamoodi kristallkuuli keerutamine. Üks on selge: täna on kõik veel hästi, täna on kõik veel odav

Mida näitab meie kristallkuul? Kas võib olla, et senised analüüsid on ekslikud? Eksides suurusjärguga?  Mis meil siis on:

- Kahest eelmisest viiruslainest nõrgenenud majandus

-Segi paisatud hanke ja logistikaahelad.

-Energia(hinna)kriis

-Energiavajaduse kasv (5G, rongid, iseautod, „tõuksid“ …)

-Energia(hinna)kriis jätkub (paralleelinvesteeringud) ja tõukab tagant teiste ressursside kallinemist sh tööjõu hinda

-Sõja- ja taastamiskulud, lisaks põgenike kulud (Viljandi, Paide, Rakvere, Võru ja nüüd ilmselt ka Haapsalu linna jagu inimesi ... kokku)

Kui keegi sellest jadast oskab välja immutada majanduskasvu võimaluse ja inflatsioonilanguse, siis palju õnne talle – ilmselt on ta võitmas Nobeli majanduspreemiat teemal „Kuidas vihamerel laevahukust betoonpaadis tinasaabastega kuiva nahaga pääseda“. Oleks tore, sest nagu me teame, siis igas kriisis on ka võimalus (sic! Räägivad ellujäänud). Teisalt võib kriis olla nagu kulupõleng, kui tuul käändub, siis küla läheb. Nii, et kriisikasutuse hüvede kiitmisega ei maksaks liiale minna.

Päästepaatidest

 Nagu me tänapäeval teame, siis „Titanicul“ ei olnud piisavalt päästepaate, sest laev oli uppumatu. Oleks ju jaburus kulutada raha/ruumi päästepaatidele, kui laev on uppumatu. Nojah, võib-olla oleks asjal mõtet vaid selliseks altruistlikuks eesmärgiks (nagu teiste päästmine). Kuid „Titanic“ ei olnud päästelaev, vaid oma klassi parim, kiireim, luksusliku reisilaev, mis läks püüdma Sinilinti ehk kiirusrekordit. Kuid nagu praktika on näidanud, siis ka kõige kindlam süsteem vajab vahel päästmist-julgestamist-kindlustamist. Millised on meie päästepaadid? No meil on peaaegu nagu „Titanicul“ - päästepaate veel vaja ei ole, sest alles aetakse taga Sinilinti – pääsu uude Riigikokku (Pilvepiir).  Alanud on valimisdebatt  - „Vali mind, vali minu maksud!“ ja „Laename ennast rikkaks!“ ehk valikus on laenupaat ja maksupaat.  Mõistlikus ja sihipärases laenamises pole midagi halba, halb on poliitiliste SMS laenude ülistamine.

Püstivusest, ujuvusest ja mahuarvestusest

 Poliitturul on SMS laenude argumenteerimiseks ainult üks põhjendus: „Aga teised ju teevad ka nii …“ (lasteaialapsed kasutavad seda argumenti tihti pahanduste selgitamiseks).  Näiteks Prantsusmaa valitsus laenab tuleval aastal rekordilised 270 miljardit EUR, et rahastada eelarvet, mis katab ka elektrihindade hinnalae, ütlesid esmaspäeval ametnikud. Eelarvepuudujäägiks peaks kujunema 5% SKT (teatavasti on EL puudujäägi turvatõkke 3% kriisi oludes maha võtnud). Seega lastib prantsuse riigilaev ennast laenuballastiga, aga … Siinkohal tuleb meelde üks Discoveryst nähtud dokfilm WW II, kui USA-l nappis metalli veolaevade ehitamiseks. Mida teha? Nutikatel inimestel nutikad lahendused, hakkasid veolaevasid ehitama … raudbetoonist. Esmapilgul uskumatu, kuid teostatav – kõik vaid erikaalu, füüsika, matemaatika, insenerioskuste  ja valdkonna asjatundjate töö edukas sümbioos. Toimis, ujus, veeti. Sõda läbi -  kasutati kaldakaitseks või märkilaskmiseks. Midagi ei läinud kaduma.  Miks ma seda asjassepuutumatut juttu nüüd laenupaadi juures räägin? Vaadake, kui suurt veolaeva on võimalik ehitada edukalt raudbetoonist, siis väike raudbetoonpaat läheb põhja mulksti. Sellel ei ole ei püstivust ega ujuvust, see on lihtsalt raudbetoonkängar.

Sama lugu on maksupaadiga – poliitmaailm ütleb, et „Aga teistel  on ju ka …  Neil on varamaksud, astmelised tulumaksud, automaksud, pärimismaksud, maksumaksud" Meie tahame ka. Kuid teised ongi teised. Teistsugused. Ajalooliselt on neil on teised süsteemsused, tootlused ja mastaabid. Kui meie tootlus tilpneb 80% ringis EL keskmisest ja edukamatel on see lausa 160%, siis meie majandus ei genereeri sellist jõukust, mida maksustada poliitturu täitmatust vajadusest. Iga uus maksustus on nagu tinasaabaste lisamine arengukiirusse. Mulksti. Midagi pole teha tootluse kasvu kiirendamine on ainuke päästepaat, mis meil vaja on … ülejäänud ostame pärast. See, et „Aga kõik  ju …“ ei ole meie jaoks määrav, see võib olla pigem hoiatav eeskuju, kuid oma edusüsteemid peame ikka ise püsti panema  Nagu ütles asjatundlik talumees: „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ („Ja sada surma V. Beekman „Eesti Raamat Tallinn1978 Lk 67). Määää ….

Vanamoelisusest

Pidage mind vanamoeliseks, kuid mulle on sümpaatne alljärgnev seisukohavõtt laenamise suhtes: „Põlvkondadevaheline võlg on veider asi. Ütleme näiteks, et üks mees ostab maja. Ta võib selle oma lastele jätta, koos hüpoteegivõlaga. Lapsed ei olnud hüpoteegilepingu osapooled, kuid nad võivad pärandi vastu võtta. Majal võib olla hüpoteek või see vajab uut katust. Kingitus on kingitus, koormatud või mitte. Kui see on liiga suurte võlgadega koormatud, siis võivad nad sellest ära öelda; nad ei ole hüpoteeki pakkunud ettevõttega mingit lepingut sõlminud, ning ei ole kohustatud seda maksma.

Oletame, et tegemist on krediitkaarti võlaga. Oletame, et keegi kulutas raha ümbermaailmareisiks, aga reis kurnas ta ära; ta jõudis vaevu koju ja kukkus infarkti tagajärjel kokku. Kas lastel on mingi kohustus krediitkaardi arvete maksmiseks? Ei mingeid.

Kuid nüüd pöördume „riigi“ võla juurde. Mis sorti imelik elajas see on? Üks põlvkond tarbib ja siis esitatakse arve järgnevale põlvkonnale. Noorem põlvkond ei nõustu kunagi võlgade tingimustega. Nad on osapooled lepingus, mida nad kunagi ei sõlminud. Ent peavad terve elu tööd tegema, et maksta lepinguga kaasnevaid kohustusi.

Selliseid kokkuleppeid põhjendatakse tihti osana „sotsiaalsest lepingust“. Kuid milline leping lubab ühel inimesel kasu saada, samas kui kulud määritakse kellegi teise kaela?

Aga surnud ei räägi ja sündimata lapsed ei hääleta.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 236) Nii see on ehk niisama lihtsalt saame teada, kes hääletavad laenamise poolt ja kes ei hääleta. Sellest johtuvalt saame ka tulemused kõige sellele järgnevaga.  Eriti asjakohane on see väikeste betoonpaatide sutes, millesse trügivad hunnitul hulgal tinasaabastega poliitinimesi.

 Vajadustest

Unustame justkui tõsiasja, et iga maksustamise lisamine võtab majandusprotsessist välja tükikese investeerimisvõimet. Teisalt tekitab iga ühisest rahast makstav abi sõltuvuse raha saajale ja ümbejaotajale – sõltlased. Sõltlased mõlemad. Sõltlased vajavad ikka suuremat doosi, et rahul olla, mis „tekitab vajaduse“ uute maksude järele. Tundub et maksutõusu hulluses peame kahekordset arvepidamist, arvestada ühe tera nii seemneviljaks, kui ka söögiviljaks. Kui me raha investeerimiseks ei jäta, siis see ongi nagu seemnevilja söömine. Kurb. Tegelikult fataalne.  

Ka vajaduspõhine mõttepojukene, et kui tootmisest ei saa ettevõtja raha välja võtta, siis võtame lõpust, me maksustame seda, mis majandusel hinge kinni ei löö a´la „saage rikkaks siis me võtame teilt varamaksudega kõik ära“ on väga lühivaateline.

„Vajadustest“ lähtuv mõtteviis on ohtlik nagu SMS laen – võtta kerge, hallata/tasuda raske. Meiepoolne (maksumaksjate) „vajaduspõhisuse“ jätkumise aktsepteerimine on nagu mängusõltlase viimine kasiinosse, kehutab vaid  poliitinimesi välja mõtlema üha uusi makse – (mängu)vajadust on ju vaja rahuldada. Me ei tohi sõltlasi kehutada. Elu, majanduselu, aluseks on inimeste pürgimus midagi teha/saavutada, elu aluseks ei ole maksustamine. Kuigi maksustamine mõningate meie ühist kasu toovate tegevuste jaoks on vajalik (ühiste teenuste eest tasumiseks), peab see esiteks, olema mõistlik, teiseks … mõistetav. Kolmandaks peab mõistetav olema ka kogutud rahade kasutamine. Neljandaks peab maksustamine vastama kokkulepetele, mitte olema hüplev, ettearvamatu ja sõnamurdlik. Meie arengupeetus (1-2% majanduskasv on vaid statistiline virvendus, mitte areng) tulenebki sellest, et meie elu on muutunud vajaduspõhiseks, mitte panustamispõhiseks. Vajadused on teatavasti on lõputud, kas siis ka vajadus makse tõsta on lõputu?

Meie esmavajadus on olla kiire, paindlik ja muutustega mitte ainult kaasas käiv, vaid neist sammuke ees olla. Meie eeliseks (oli) kiire otsustamine ju mobiilsus/otsustusvõime. See ongi meie põhivajadus, kõik muu tuleb üles ehitada sellest johtuvalt, selle ümber ja seda toetavalt. Nüüd oleme start up riigist muutunud stand up riigiks – kas meie teiega tulevik on astuda tinasaabastega betoonpaati? Mitte mingil juhul.

Noa laevast

Kuskilt on meelde jäänud nutikas tähelepanek, et „„Titanicu“ ehitasid asjatundjad – Noa laeva asjaarmastaja“. Kui ehitaks õige oma Noa laeva? Nüüd ja kohe. See tähendab muidugi  riigieelarve käsitlemist hoopis uue nurga alt – riigi rekombineerimise ja dereguleerimise nurga alt. Ehee, ega Noa laeva ei saa ehitada uppunud „Titanicu“ projekti järgi.  Muide nagu W Buffet teravmeelselt täiendas Noa laeva ehitamist, siis: „ Noa ei alustanud laeva ehitamist siis, kui vihma juba kallas.“

Seega, ehitades Noa laeva, siis millest see koosneks?

- Tootlikkuse kasv „Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 240)

 

-Tarkuse kui tarviline vara „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 223)

 - Medici efekt. Kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. „Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ (F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008 lk 2)

 -Muutused kui rutiin: " „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. (...) Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.”

 „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 33/37)

 -Eksponentsiaalse kasvu taotlus: „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23)

 -Dereguleerimine  „Ärge unustage toetuspersonali (saba) ja võitlejate (hammaste) suhtarvu. Saba ainus ülesanne on hammaste abistamine. Mainitud suhtarv on oluline kõigi jaoks, kes üritavad bürokraatiatihnikust läbi raiuda. (…) Tuleb vaeva näha, et toetuspersonal oleks võimalikult väike, kuid ometi laseks rindevõitlejatel oma kohustust täita.“

 „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ („Rumsfeldi reeglid“ lk 193/195) Tuletagem siinkohal hea sõnaga meelde ka Google siseprogrammi Bureaucrasy Busters (Bürokraatiahävitajad)

 Ärgem häbenegem huvisid 

Just sellised peavad olema Noa laeva ehitamise materjalid   …. Loominguline, piire purustav innustav keskkond, mis läbi vaba toimimise viib tootlikkuse eksponentsiaalsele kasvule. Need on meie põhivajadused ja juhtmõtted: „19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33).

 … orkester mängib „Titanicul“. Ja las see mängib, meie oleme ju Noa laeva ehitamas, kuigi … vihma juba sajab. Kiireks läheb.

 Järgneb ….

Targutusi:

A.    Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020

 Lk 11 „Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka  viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.“

Lk 16 „Teisisõnu Pareto printsiip sõnastab, et 80 protsenti tagajärgedest sünnib 20 protsendil põhjustest.“

Lk 17 „Raskustes ettevõtete omanikud kulutavad aega, et säästa raha, aga edukad omanikud kulutavad raha, et säästa aega. Miks on oluline neil kahel asjal vahet teha? Sellepärast, et raha saab alati juurde teenida, aga aega juurde võita ei saa. Seega on oluline, et aega kulutataks just neile asjadele, millel on suur mõju.“

Lk 155 „Ma loodan, et te ei leia ennast sellest õnnetust olukorrast, kus vajaksite südamekirurgi abi. Kui see juhtuma peaks, kas tahaksite siis kõige odavamat kirurgi. Ma kahtlen selles.“

T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022

 Lk 138 „Kõige otsesemas tähenduses ei toimu enamiku sissetuleku puhul üldse mingisugust jaotamist, ei õiglast ega ülekohtust. Turumajanduses tuleb enamik sissetulekust teenida. Selleks tuleb pakkuda midagi, mida soovivad piisavalt palju, et selle eest maksta, kusjuures vahet ei ole, kas makstakse töö, eluaseme või teemantitega. Inimesed, kes ei saa aru, kuidas sai varem John D. Rockefellerril või praegu Bill Gatesil nii palju raha olla, võiksid mõelda, mida need mehed miljonitele inimestele pakkusid ja mille eest nood olid valmis maksma – igaüks pisut, nii et mõlemad mehed said kõigi nende nende maksetega tohutu varanduse kokku ajada. Enamik inimesi aga sellele eriti ei mõtle ja veel vähem teevad seda sissetulekute ümberjaotamise pooldajad."

" Sama loogikaga võiks öelda, et tuntud pesapallur Babe Ruth on teinud ebaõiglaselt palju New York Yankesi kodujookse.“