Nii,
Riigiuuendajad on oma ettepanekud teinud, välja on käidud terviklik
süsteemikavand, kuidas kohendada riigi toimimist kaasaegsemaks ja pigem isegi
tulevikulisemaks. Igipõline dilemma kolme
võimu, seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu tegevuste kiirusest,
tasakaalust ja lahususest. Kolme võimu arengute variandid on laotatud kõrgeim
võim ehk rahva ette vaagimiseks, arutamiseks. Seega oleks mõistlik, et meie
teiega nüüd maha ei magaks seda arutelu, mis võib tekitada meile uuelaadse
hulka innovaatilisema ja loovama keskkonna. Kui me selles arutluses kaasa ei
löö, siis midagi iseenesest ka ei muutu. Mittetegijate ja keeldujate ühendkoor
igatahes laulab juba hääli lahti.
Kolmas
pakett ettepanekuid koondavad õigusemõistmist ja
põhiseaduslikke institutsioone puudutavaid ettepanekuid sh kohtute iseseisvuse
suurendamist, menetluse kiiremaks muutmine ja inimestele õiguse andmine
pöörduda oma põhiseaduslike õiguste kaitseks otse Riigikohtusse. Miks see
arutamiseks tähtis on? Kolmas pakett (õigusemõistmine jne) on riigi toimimises ülimalt tähtis, see on kui turvakomplekt, viimane ohutusvõrk, mis peaks
ebakõlad süsteemi I ja II astmes tekkinud või tekitatud ebakõlad maandama ja
lahendama.
Riiireform rahvaluule ainetel
Praegune kuvand võimude võimekusest on kujunenud natuke
veidraks. Justkui kõik teaksid, kuidas on õige teha ja toimetada, kuid see
teadmine on „naabervõimu“ suhtes, enese suhtes … Enese suhtes teab kuidas
õigesti teha jällegi naaber. Ehk selline teadmiste ja tegemiste ringmäng, mis
kuidagi kohakuti ei taha sattuda. Muidugi pole see päris niimoodi, kuid üldlevinud arvamusi ehk rahvaluulet kokku
võttes, võiks riiki reformida järgnevalt: Riigikogu „ei oska” seadusi teha, mida näitab see, et
Õiguskantsler ja Riigikohus peavad neid ümber tegema. Kui ei oska teha, kahime
ära, kokkuhoid olemas. Las seadusandlusega tegelebki Riigikohus Õiguskantsleri
abiga. Kuna enamuse seaduseid esitab valitsus ( min poolt ette
valmistatud), siis neid ka pole vaja. Järelikult ka ära kahida. Valitsus „nagunii
ei tule mitte millegagi toime“, nii, et kahime ära. Ainsana, kes mõistab midagi
valitsemisest on Riigikontroll, mida näitavad ilmekalt selle asutuse
suurepärased auditid ja analüüsid. Las siis valitseb. Personali ja
hanketegevusega võiks tegeleda Riigiprokuratuur kuna vaid sealt saab
lõppkokkuvõttes teada, kes oskab hankeid korraldada ja kes oma omadustelt
juhiks sobib. Seega rahvaluuleline riigikorralduse mudel võiks kujuneda
järgmiseks: Riigiprokuratuur + Riigikontroll + Riigikohus. Nojah, sellist riiki
me ju ei taha? Seepärast peamegi kaasa mõtlema ja rääkima selles, kuidas saada
meie toimetamised liikuma võimalikult mugavalt, väiksemate kulutustega ja
nobedalt.
Õigussüsteem:
süsteemi õigsus või õigus mõista süsteemi?
Kolmas
ettepanekute plokk sisaldas ka kohtuvõimuga seotud ettepanekuid, mis enamikule
jääb mõistetamatuks tegevusvaldkonnaks. Pole lihtsalt kogemust, kuid on
tegelikkuses vägagi tähtis element meie elu korraldamisel ja ka vilgas turg.
Kui pensionidega on niimoodi, et III sammas on vabatahtlik, siis kolmas võim, ehk kohtuvõim, on kõige mittevabatahtlikum võim. Milleks meile kohtuvõim?
Ilmselt ütleks inimene tänavalt, et karistamiseks, vangi panemiseks ja
trahvimiseks. Ka õige, kuid veidi pinnapealne. Nagu Riigiuuendajad väga õigelt
märgivad „Eestis on levinud arusaam, et kui kohtutes on palju tööd ja tähtajad
on pikad, siis on vaja juurde uusi kohtunikke ning abipersonali. Unustatakse,
et kohtute koormust ei reguleerita esmajoones mitte neis töötavate inimeste
arvu, vaid vaidluste lahendamise süsteemi ja menetlusreeglitega“. Ja selles on
Riigiuuendajatel tuline õigus, kuid ma kaevaks veelgi sügavamalt, nii sügavalt, et „kohtutel
ei olekski palju tööd“. Vaadake, kohtuvõimuga, on sedasi, et see lahendab
olukordi, mida ei oleks pidanud õige/arusaadava regulatsiooni (st I ja II võimu
tegevust) toimumagi. Kohtuvõim on kui järelkorrektsioon meie
administratiivmehhanismis. Just seepärast on küll tähtis, et kohtuvõim ise
töötaks ladusalt, arusaadavalt ja mõistliku kiirusega, kuid eelkõige on tähtis,
et kõik või vähemalt suuremat osa neist tegevused mis võiksid tekitada
konflikti ja mida tuleb lahti lõigata kohtuvõimuga, oleksid võimalikult
ennetavalt lahenduse leidnud juba enne asjade hapuks minekut. Kui aga probleem
vajab kohtu operatiivset sekkumist, siis oleks see tegevus ka kiire ja tõhus.
Õigus mõista
Ladusa süsteemi toimimise eelduseks on et see oleks arusaadav.
Tavaliselt mõistetakse õigusemõistmise all vaidluste lahendamist ja kuriteo või
väärteo toime pannud isikute süü kindlakstegemist ja nendele karistuse
mõistmist. Kuid kui regulatsiooniväli on nagu vaenlase meisterdatud miiniväli
(kus põhiliseks inimõiguseks on kaebamisõigus), millel tavakodanik isegi ei
aima, et ta on teinud midagi vääralt (seda enam kurjalt), siis on süü
kindlakstegemine väga pinnapealne sügamine. Sellisest seadus(etuse)loomest ei
tunneta kodanik õigust, veel vähem õiglust, küll aga tekitab vimma. Seega pole
kohtuvõim lihtsalt III võim, vaid tema tegevus sõltub suuresti I ja II võimu
oskusest teha vahet sellel mida tuleks reguleerida ja sellel mida teps mitte ei
peaks reguleerima. Nii nagu enamus inimlikke hädasid parandavad ennast ise, nii
kohandab ühiskond ennast ise, luues tavaõiguse baasil käitumismustreid.
Seepärast on sügav mõttetus näiteks Dr Riigi jõuga kehtestada regulatsioon, et
4x majades peavad olema liftid. Milleks? Et korter oleks kallim? Või arvatakse
kabinetivaikuses, et arendaja ei ehita kiusu pärast ei projekteeri lifte? Ei adu tobukesed klientide vajadusi? See on just see koht kus turg paneb ise nõudmised paika ja Dr Riigi
tühikargamine solgib turu arengut ja õigusruumi.
Turvaline turvavõrk
Kuid kohtuvõimul on ka tähtsamaid ülesandeid, kohus kontrollib
ka avaliku võimu aktide seaduslikkust
ning nende aktide ja toimingute põhiseaduspärasust. Just sõltumatu kohtusüsteem
on olulise tähtsusega mis tahes demokraatliku süsteemi toimimiseks. Just
kohtuvõimu ülesandeks, kui viimaseks turvavõrguks, on kaitsta meid täidesaatva
riigivõimu seadusvastaste tegude ja seadusandja põhiseadusvastaste aktide eest.
Muidugi tundub tavainimestena meile ja teile üpris pelutav, et seadusandlik ja
täidesaatev võim võiksid tegeleda seadusvastaste tegude või anda välja
põhiseadusvastaseid akte, kuid kui vaadata viimase tosinkonna aastast
ravimimüügi regulatsioonijada, siis nii seadusandja, kui täidesaatev võim
rikuvad seadust regulaarselt, süstemaatiliselt, täie teadlikkusega ja suure
mõnuga. See on ehe, kuid kurb näide seaduskindlusetusest, omandiõiguse
põhimõttest eemaldumisest ja naeruvääristab kogu seadusloomet. Vaid kõrgeima
kohtuvõimu vahelesegamine on I ja II võimu hullust suutnud tagasi pöörata,
kuigi … mingi imeliku ajaloolise valekäärimise
tulemusel muutub see regulatsioon iga järgmise „parandusega“ ikka äädikasemaks.
Veider. Vajame ravimit tõhusa ravimiseaduse jaoks? Ilmselt. Mitte ainult inimene pole ekslik, vaid ka võim võib olla ekslik.
Lahususe seotus
Me kuuleme tihti ütlemist, et võimude lahusus on üks
demokraatliku riigikorralduse aluseid. Nii see ongi, kuid just lahusus, mitte
eristatus. Meil, lähtudes meie „noorusest“, on need asjad kuidagi segi läinud, võimud on küll lahus, kuid eesmärk on ju üks, ladusalt toimiv ühiskond. „Võimud“ pole ju kolm isoleeritud betoonpunkrit, vaid pigem nagu
veise magu mis koosneb küll neljast osast, kuid pingutab ühe eesmärgi nimel.
Saate ju aru, et kui üks nendest oma ülesannet ei täida või arvab, et just tema
on kõige tähtsam, siis protsess ei toimi. Lehm ka. Näiteks „ Libediku paigaltnihkumise korral
liigub see enamasti vasakule poole kõhuseina ja vatsa vahele, harvem tõuseb
paremal pool kõrgemale, tühimiku piirkonda. Nihkumisel tekib seisund, kus
gaasid ja toit ei pääse libedikust normaalselt edasi soolestikku (avaus, mida
mööda gaasid liikuma peaksid, jääb alla, gaasid teatavasti tõusevad üles) ning
libedikku jäädes põhjustavad loomale valu. Mõnikord võib libedik ka keerduda,
sulgedes väljapääsu hoopiski. Selle tulemusena võib lehm surra.“ (ML 07.01.09)
Just seetõttu, et meid ei tabaks sellised tüsistused peame võime käsitlema
riigi toimimist ühtse konveierina, mitte eraldiseisvate bastionitena. Seega
kohtusüsteemi tõhustamine algab … seadusandjatest ja paradoksaalsel moel
seadusandja töö lõppeb kvaliteedisertifikaadiga Riigikohtus.
Kohtuvõim
algab seadus(etuse)loomest
Kui
Dr Riik valmistab ette elutu seaduse, siis see tekitabki vastuolusid, mis päädivad
sellega, et 2-4 aasta pärast teeb oma otsuse Riigikohus, kuidas asi tegelikult
on. Kuid kas te kujutate ette neid sadu tuhandeid töötunde, mis lihtsalt
seadusandja nigela töö või edevuse tõttu mõrvatakse? Kui te panete ritta
kohtu(te) ajakulu (kohtunikud, kohtusekretärid, kantseleitöötajad, soe tuba,
IT, transport jne) saate juba tuhandeid töötunde, mida on tarvis täidesaatva riigivõimu seadusvastaste tegude ja
seadusandja põhiseadusvastaste aktide õigeks käänamise jaoks. Kui lisada siia
veel seadusaktide tegelikud töömesilased, ministeeriumid, ametid ja Pilvepiir,
siis moodustab see sadade inimeste eluea jagu tühja kulutatud aega. Aega - seda
taastumatut ressurssi. Kuid seegi pole veel kõik, sest mingit seadusandja
valeakti või täitevvõimu seadusvastane tegu ei kõrvaldu iseenesest, vaid
sellele peab tekkima vastukaal nende poolt, kelle jaoks need administratsiooni
tegevused on väljakannatamatud ehk üksikisikud ja ettevõtjad. Vildakas
seadusloome raiskab nende aega ja raha, nende elu. Just seepärast on pelutav Dr
Riigi ja Pilvepiiri suhtumine, kui neile seadusloome ettevalmistavas protsessis
antakse heatahtlikult märku , et selline või teistsugune regulatsioon ei ole
sünnis või ei toimi, et siis kuuleme ülakorruse mõminat "tühja sest, küll kohtud lahendavad olukorra". See on väga vildakas
suhtumine, kõige ebatõhusam, kõige ebaõiglasem. Lausa pahatahtlik, mis piirneb
kuritahtlikkusega. See kõik lisab tööd kohtusüsteemi, mis ei vaja sellist
lisandunud tühjatoimetajate töö õigekskäänamise püsifunktsiooni. Kuid
kui te võtate sellise eelpool toodud ereda ja kroonilise seadus(etuse)loome näite, mis toimub
ravimikaubanduses, siis see sarnaneb küll sarimõrvaga. Tegemist on sari ajakaotuse,
sari kapitalikaotuse, sari usaldusväärsuse kaotuse ja sari õiguskindluse
kaotusega. Kuid ega see raiskamine pole lõppenud. Saame ilmselt näha üha
uusi kohtulahinguid poliitadministratiivse ebakompetentsuse ja pragmaatiliste
majandusseaduste vahel. Kahjuks onkõigel sellel ühiskonna jaoks on hind, mida maksama oma ühisest rahast. Nii see meie ühine raha (ja vastukaalu eraraha) kulub tühisusele ning tähtsatele, elulistele, tegevustele ei jätku ei aega ega raha. Kuidas nii? No näiteks, kui te kuulete raadios üleskutset
annetada lastehaiglale vastsündinute stabiliseerimislaua jaoks viis eurot, siis
on see sügavalt humaanne üleskutse ja õilis tegu, kuid kui te mõtlete eelnevalt
Pilvepiiri poolt egotripi seisundis tehtud regulatsioonides kulunud rahale,
ajale ja eludele, siis ... võiks selle ressursi eest soetada igasuguseid laudu
Kuuni … ja tagasi. Ühelgi otsusel: ei seadusandlikul-, täidesaatval- ega
kohtuvõimul pole niisama otsus, igal otsusel on hinnasilt küljes kas rahas,
ajas või … eludes.
Kronometraaži
kasulikkusest
Kuidas
siis on saanud võimalikuks, et meil näevad ilmavalgust avaliku
võimu ebaseaduslikud aktid ja toimingud,
mis eiravad põhiseaduspärasust? Riigikontroll olukorra mõned aastad tagasi
väga tabavalt kokku niimoodi: „Õigusaktide mõju
hinnatakse vähe ja formaalselt. Kõigi auditeeritud õigusaktide
seletuskirjades puudusid mõjuhinnangud rohkem kui pooltes nõutud
mõjuvaldkondades. Mõjuhinnangute esitamatajätmise peamiseks põhjuseks on
puudulik kontroll mõjuhindamise reeglite täitmise üle ja mõjuhindamise
alatähtsustamine. Vähe hinnatakse õigusaktide mõju ka seetõttu, et
õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli
on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt
ministeeriumi raha ei jätku.” Mis äraseletatult tähendab seda, et oskuste, aja
ja raha puudusest johtuvalt lendab kogu
seadusandlik praak otse ventilaatorisse ehk ühiskonda ning Kohtusüsteem on viimane filter (pärast ventilaatorit), mis peab sellestsamusest
saia vormima, koormates üle kohtud. See kõik on kaotatud ressurss. Kui
Pilvepiiri regulatsioonipoliitika "uuendamine" toimuma nagu
hädatapmine, siis on sellel ka tagajärjed. No hea küll, kui me ei
taha/suuda/oska teha nii põhjalikke läbiarvutusi nagu UK-s erinevate
stsenaariumide kaupa (maksumustega, väljumisstrateegiate ja -maksumustega),
siis tehkem vähemalt nagu põhjanaabritel, kasutagem asjatundjate võrgustikku.
Mitte ainult nende majandus ei ole 2,8 X tootlikum kui meil, vaid ka
seadusloome. Halvasti tehtud seadus on meie inimeste raha raiskamine ja
ettevõtjate kapitali põletamine. Kui
meie tahame edu saavutada, siis peaksime oma inimesi ja ressursse mõistlikult
kasutama õppima. Alustada tuleb sellest, et kõigi seaduste “valmimiskulude“
kohta tuleb teha täielik kuluaruanne (nii ajaliselt, kui rahaliselt). Teiseks
seaduse mõjude kohta peab ilmtingimata tegema
„täisarvutuse”, nii nagu ärimaailmas. Kolmandaks võrdlevate regulatsioonipakkumiste
konkurentsilehega erinevate variantide vahel. Vaat see oleks tähtis töö, mis
annaks mõtte igale kulutatud ( mitte raisatud) ametniktunnile. Mnjah, unistada
ikka võib.
Surm õigussteriilsusesse
Kuid mitte ainult see, et me ei tea palju seadused maksavad ja
milline on nende kaasnev ja järelmõju ei risusta meie kohtusüsteemi vaid ka
„õigussteriilsus“, püüdlemine ideaalse süsteemi poole on probleem. Suur ja kallis probleem. Meil on saanud normiks
õigussüsteemi loomine süsteemipuhtalt, nii väikesed, kui suured, kiired, kui
filosoofilist käsitlust vajavad juhtumid jahvatatakse läbi ühest torust. Just
seepärast on ka tulemused niisugused nagu need on ehk kiireid juhtumeid
menetletakse liiga aeglaselt, filosoofilisi liiga kiiresti, põhimõttelisi … Just
seepärast tundub igati asjakohane Riigiuuendajate ettepanek „Kohtumenetluste
lihtsus, kiirus ja usaldusväärsus on ühiskonna arenguks ja tõhusaks toimimiseks
oluline. Sestap on edukad riigid (näiteks Holland, Rootsi jt) pööranud tõsist
tähelepanu õigusemõistmise süsteemi heale toimimisele. Nende eesmärkide
saavutamiseks kasutatakse:1. laialdaselt kohtueelseid ja -väliseid vaidluste
lahendamise viise ning vorme; iga vaidlus ei pea olema lahendatud kohtus, vaid
alternatiivselt on võimalik kasutada kindlatele valdkondadele spetsialiseerunud
vahekohtuid (seda eriti eriteadmisi nõudvates valdkondades);“. Siinkohal
tahaksin lisada kogemuslikku vürtsi
vahe- ja erikohtute osas. Ilmselgelt ei pidanud Riigiuuendajad silmas seda,
millest minul on positiivseid kogemusi (vahe- ja erikohtud), kuid ehk paneb mõtteid liikuma. Tekitab uusi ideid kohtusüsteemi koormuse vähendamiseks. Näiteks
toimis meil väga efektiivselt Riigihangete vahekohus . Vahekohtu ilu oli
selles, et see toimis kiiresti (ja osapooltele tasuta). Kaebus esitati
vahekohtule viie tööpäeva jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada
või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest. Kaebuse läbivaatamiseks
valiti majandusministri poolt kinnitatud vahekohtunike nimekirjast
vahekohtunikud, kes vaatavasid kaebuse
läbi 10 tööpäeva jooksul, arvates selle esitamisest. Kui vahekohus leidis, et
kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, võis ta määrata puuduste kõrvaldamiseks
tähtaja kuni 3 tööpäeva. Kõik. Vaidlus lahendati kahe-kolme nädalaga ja turg võis
edasi tegeleda oma asjadega mitte paar aastat raha põletada kohtusüsteemis.
Kuni justiitstaibud pärast viit aastat vahekohtu edukat eksisteerimist ühe
vahekohtus „mittevõitnud“ ettevõtja ja nutikate advokaatide toel tõestasid, et
võimalus pöörduda Vahekohtusse ei olnud piisav põhiseadusliku kohtusse
pöördumise õiguse realiseerimiseks. Seega ei saanud Vahekohtu otsus olla ka
lõplik; vahekohtu otsust pidi saama vaidlustada kohtus. Niisugustele
järeldustele jõudis Riigikohus 1999. aasta detsembris ja Vahekohus saadetigi
hingusele. Mis
me siis asemele saime? Saime kaks aastat kolmes kohtus aega ja raha raisata,
selle asemel, et kahe nädalaga teenust pakkuma hakata? Kas Vahekohus polnud
usaldusväärne? Hm, miks siis suured rahvusvahelised kontsernid ( sh lennundus
ja kaitsetööstuse) ennast sellele allutasid ja selle otsuseid aktsepteerisid?
Ilmselt oli tasuta saadud otsus ja ajavõit väärt enamat kui mõttetu
täiuslikkuse tagaajamine. Kuid ka uus süsteem jahvatada iga vaidlus
põhiseadusliku õiguse korras läbi kohtusüsteemi ei ole täiuslik. Ei saagi olla. Nüüd on kohtuvaidlus ise muutunud üheks turuhõive komponendiks,
mis on jõukohane vaid suurtele, mis ei aita kaasa terve konkurentsi tekkeks,
vaid kavalama õigusabi võidab. Nojah, nüüdseks on kohtuvaidlustes ka hanked
lihvitud nii steriilseks, et vaid hind (mis on ainuke mõõdetav kriteerium) ongi
tõe ja õiguse aluseks. Mannetu, visioonitu, hall, igav. . Vaid hinnast lähtuvad odavhanked on paljudel juhtudel viinud terved majandussektorid masendavasse arengupeetuse seisu, pole lihtsalt ressurssi, et investeerida
arenguhüppesse. Ah jaa, ärgem unustagem ka kaasnevaid kahjusid ehk neid „pisikesi
pudinaid“, kes enne said oma õigust nõutada tasuta Vahekohtus, siis paljudel
nendel väiketegijatel pole lihtsalt ressurssi, et 2 aastat kohut käia ja rasket
raha „õigusabi“ eest maksta. Nende õiguse eest ei seisa enam keegi, kuid uus
süsteem sai muidugi süsteemsem, kahjuks ka aeglasem ja turgu pidurdav.
Erikohtud
Kuigi Põhiseadus näeb ette ka erikohtute loomise võimaluse, siis
meil pole seda võimalust kasutatud. 90date alguses kogudes teadmisi kogu
maailmast riikliku hinnasüsteemi asendamisest konkurentsi- ja tarbijakaitse
mehhanismide kaudu jäi silma meie põhjanaabrite verivärske konkurentsikaitse
süsteem. Soomlased olid selle lähendanud Põhjalale ainuomase ressursisäästlikul ja tõhusal moel. Eesmärk
oli konkurentsi toimimise kindlustamine turul ja sellele oldigi fokuseeritud,
kogu muu tilu-lilu visati protsessist välja. Esiteks toimus juhtumi uurimine
ametis koostöös ettevõtjatega. Ütleme niimoodi, et tegemist oli osapoolte
üllatavalt avameelse aruteluga turul toimuvast, võimalusest esitada mingit
administratiivset karistust kartmata oma argumendid. Turg ja konkurents on üks
äraütlemata liikuv ja muutuv süsteem, selle üle tulebki arutada ja argumente
kuulata. Kui amet tõestas ära, et tegemist on keelatud kokkuleppe või
turguvalitseva seisundi kuritarvitamisega, siis tegi ta vastava ettekirjutuse
lõpetada turgukahjustav tegevus või taastada rikkumiseelne olukord. Kui
ettevõtja oma väärkäitumisest aru sai, pööras ettekirutuse täitmiseks, siis oli
juhtum sellega lahendatud. Olete üllatunud? Kedagi ei karistatud? Trahve ei
määratud? Ei pandud vangi? „Pehmod vää?“ Ei midagi sellist, millest me
alustasime, ressursisäästlikkusest, avaliku ja erasektori ressursside tõhusast
ja säästlikkust kasutamisest. Eesmärk oli ju võimalikult ruttu turu loomuliku
toimimise ebakohad likvideerida, mitte trahve välja kirjutada ja kurjategijaid
„toota“. Eesmärk, konkurentsiolukorra stabiliseerimine saavutatigi nii
ressursi, kui ajasäästlikult nii era- kui avalikule sektorile. Elementaarne.
Teisalt, kui ettevõtja ei nõustunud ameti otsusega, siis esitas amet
avalduse konkurentsi ja hangetega tegelevale erikohtule, milline selle siis
kiireimal võimalikul moel läbi vaatas ja lõpliku otsuse tegi. Erikohus koosnes
kohtunikest, kes olid kursis valdkonnaspetsiifiliste nõudmiste ja
arengutega. Vaadake jällegi kiire ja
tõhus meetod. Mehhanismi ilu oli veel selles, et kui ka turukohus kinnitas
Konkurentsiameti otsust, siis võidi ettevõtjale määrata trahv kuni 10% käibest
(NB! Käibest mitte kasumist ja karistuse alla kuulusid firmad mitte füüsilised
isikud). Lihtne, selge ja professionaalne protsess. Meil õnnestus sellest
käivitada kahitult esimene osa, kuid erikohut otsustati „süsteemi puhtuse“
huvides mitte luua. Tulemus oli juhtumite lõputu venimine läbi kohtusüsteemi
kolme astme, täpselt nagu hangete puhulgi. Samal ajal kui õigusasjatundjad omal
turul ehk kohtus konkureerisid, oli päristurg hangunud rikkumisseisundisse ja
niimoodi aastateks. Samas, kui lihtsama meetodiga oleks turu voolavuse võinud
taastada väga kiiresti.
Rõõmuaja kõige kurvem päev
Ja siis tuli süsteemikaitseliste õigusinimeste rõõmupäev, võeti
vastu Karistusseadustik, kogu meie elu topiti kahte kasti - väärteokast ja
kuriteo kasti. Kuid, kus rõõmu, seal ka kurbust, tasakaalu värk. Järelvalveasutustele
oli see üks äraütlemata kurb päev, sest elu ei koosne kahest kastist. Elu on
küll protsess, kuid mitte kohtuprotsesside lõputu rida, vaid pidev liikumine.
Tavainimesena arvame/loodame me, et sellisesse kastidesse lahterdamine oli
kuidagi teaduslikult või mingil muul moel põhjendatud. Aga ei olnud. Näiteks
kogu „konkurentsivärk“, kus enne oli kuni 10% trahviähvardus käibest, muutus
väärteoks (trahv kuni 50 tuh EEK), mida oleks asunud menetlema politsei. No
sellise madala trahviähvardusega u 3200 EUR oleks suurrikkujad võinud endale
lasta kirjutada välja kuupileti ja rahulikult jätkata turu solkimist. Selle
uudise peale küsis EK, kas me ikka tahame EL liikmeteks saada, sest
konkurentsijärelvalve on EL majanduse põhiseaduse järelevalve. Selle peale
tõstis Dr Riik konkurentsijärelvalve kriminaalsesse kasti, sest rahaline karistus
selles oli jumekam. Tehtud. Kuid kriminaalmenetlus on tohutult jäik (ja peabki
tegelike kuritegude puhul olema), et takistas veelgi enam turu pingete kiiret
lahendamist. Ühesõnaga tavarelvastuse asemel võeti kasutusele tuumarelv. Nojah,
hea et niigi läks, kuid FI nii hästi ei läinud, nemad ei leidnud EL sellist
tugevat eestkostjat ja nende trahviähvardus jäigi väärteo trahviähvarduseks ehk
3200 EUR. Kas keegi kujutab ette millist pelgu, lausa "kabuhirmu" võiks üks pank tunda sellise
trahvi ees? Õige, ei tundnudki. Vaatamata FI korduvatele ettepanekutele seda
korda muuta põrkus see alati Dr Riigi süsteemipuhtuse ihaluse mõistmatuse
müüriga. Jäik süsteem, millesse ei ole arvestatud liikuvust puruneb
ilmtingimata. Jäikus tähendab planeeritud krahhi, küsimus on vaid millal. Ning nüüd tuleme me ringiga oma veisemaosisu
juured tagasi, see mida Pilvepiir oleks pidanud tegema ja omas osas läbi
seedima, lasti tuimalt finantsturu pärusmaale, mis päädiski turu seedimisvõime allakäigu ja turu reostusega. Nüüd siis otsides, kes on süüdi
„danskemetsa“ eksimises. Eks ikka Pilvepiir ise peaks ennast peeglist vaatama, miks ei antud Fi-le
tõhusamaid seaduslikke instrumente.
Algne 50 tuh EEK trahvivõimalust oli ju naeruväärne. Nüüd püütakse
Pilvepiiril luua süümääramiskomisjone, kuid süüdi on ju Pilvepiir ise, kes saatis FI pangametsa korda looma vaid
palveraamatu ja aspiriinipurgiga. Nii oligi, et ühte turgu püüti ravida
tuumapommiga ja teist moraalikoodeksiga, valed vahendid mõlemad. Mõistmatus
regulatsioonide ja turu toimest ning edevus tegudes on selle asja nimi, mitte
ratsionaalne seadusloome, millele järgneb tõhus täitevvõimu tegevus ja üksikute
ebakohtade ja erandite silumine kohtusüsteemis. On millele mõelda, mida muuta.
Kui sa ei karista pole sind olemaski
Kui
õiguslikult on osatud meie eluke toppida kahte kasti ehk väärad teod ja kurjad
teod, siis päriselus elame rohkem heade tegude sh heategude maailmas. Selles ilmnebki
meie tegelike tegude ja administratiivsete sihtide vastuolu. Poliitinimese valimisloosung võiks olla, „Kui
sa ei keela ja karista, siis pole sind olemaski!“. Karistamine kui rahvuslik
meelelahutus? Kuigi laste suhtes on meil justkui karistuskeeld: ei tohi nurka
pann, ei tohi kompust ilma jätta, rääkimata tutistamisest või … Kuid siis kui
inimesehakatis on saamas peaaegu täiskasvanuks, siis hakkame teda karistama
täie pahelise naudinguga. Oleme osanud
juba poole elanikkonnast paigutada sujuvalt karistusregistrisse ja ülejäänud … lihtsalt ootab millal sinna sattutakse. Ei
sattu? Lähete iga kord rohelise tulega üle tänava? Igal jopel on helkur? Ei
ole? Siis olge valmis. Kuid karistamine ei saa olla ühe rahva meelelahutus
(õigem on vist kirjutada meele lahutus) sest see hakkab vormima ka meie meeli,
meie maailmapilti. Õigete sihtide seadmine on ka süsteemi funktsionaalsuse
seisukohalt ülima tähtsusega. Vaadake,
kui loete, et probleemiks on lokkav vägivald
kodudes ja Eesti mees tuleb väärtusruumist, kus vägivald on olnud tavapärane
käitumine, siis olen ma segaduses. Kas tõesti? Kus? Kes? Või ei ole ma Eesti
mees? Ma ei tea oma seltskonnas kedagi, kes teaks kedagi, kelle kodus lokkaks
vägivald. Kuid vaadake, kui sellest kirjutatakse massiliselt, siis hakatakse
esiteks seda igas tegevuses ka ette kujutama ja mis veelgi hullem, selline
väljaütlemine (lokkab, vägivald tavaline, Eesti mehe väärtusruum), siis annab
see neile üksikutele, kel on mingi probleemi alge justkui indulgentsi seda
teha. Tavapärane käitumine ju? Ei ole! Ei tule! Kuid kuna juba vormitakse meelt
et on, siis tuleb sellega võidelda,
massiliselt. Pahe ju. Poliitpealikud räägivad, korrakaitsjad räägivad, meedia keerab kolm kiirvinti peale ja … Probleemi küll pole, kuid kuvand probleemist on loodud, mida kohe kibekähku kaitsmise ja karistamisega lahendama hakata. Muidugi teevad pealikud plaane kuidas seda ohjeldada ja siis avastavad, et polegi
vägivalda. Vähemalt mitte massiliselt. On ilmselt häbiväärsed üksikjuhtumid,
mis enamiku, rõhuva enamiku, jaoks on täiesti vastuvõetamatud (ükskõik kumalt poolt). Arveametniku
praktika on kinnitanud tõsiasja, et kui midagi on vaja kontrollimise käigus
tuvastada, siis see ka tuvastatakse. Kasvõi vägisi. Kuid tõsiasi on, et Eesti mees ei tule
keskkonnast kus vägivald on olnud tavapärane käitumine, ärge tehke üksikute
põhjal valejäreldusi ega ehitage mingit paralleelmaailma. Niimoodi kujundab
avalik võim ise teadmist, et me tuleme väärtusruumist kus vägivald on tavapärane
käitumismudel. Pole olnud ja ei ole, ainuke vägivaldse mudeli evitaja on olnud Dr Riik ise oma
hajutatud vastu(tama)tusega ja karistamisega. Kuid karistamine pole ju
eesmärk, eesmärk on teatud korrastatus. Ühiskonna turvalisus. Just seepärast peaksime otsima uusi
vorme oma kaaskodanike mõjutamiseks soovitud suunas. Kas näiteks peaks tegema parkimistrahvi ja vormistama
väärteoprotokolli või võiks parkijale müüa selle parkimise eest kui eriteenuse
eest VIP pileti? Eriti soolase hinnaga eksklusiivpileti? Sama ka vale
tänavaületuse eest? Normaalne ju? Elegantne, vähe ressurssi nõudev, tõhus. Kas
karistusteenus on ainus teenus mida Dr Riik pakkuda oskab? Kuid ei, meie juba
kujunenud meelelaad ei saa sellisest inimeste positiivsest suunamisest täit
naudingut, me äsame talle väärteomenetluse, karistusregistrisse kandmise,
rahatrahvi ja siis veel lisakaristuse et kuni karistus kustub ei saa ta minna
autojuhieksamitele. Vaat siis tunneme me tõelist naudingut. Tehtud? Kuid kui „menetletu“ on noor inimene, siis
läheb ta siit minema ja kasvatab oma lapsed teises keskkonnas. Siis on küll
tehtud. Milline oli meil sellise „õiguse“ kasutegur? Kasutegur oli see, et
menetleja sai plaanitäitesse punkti kirja kuid inimese … me kaotasime. Nii see asi eilähe, et me kujundame oma ühiskonda karistamise ja keelamise läbi, lapsi me ju ei löö vaid loome stiimulite süsteemi. Või teie lööte? Ei. järelikult on võimalik ka teisiti, seda "teisitit" tulebki otsida. On odavam, kiirem ja meeldivam kogu ühiskonnale.
Süsteemiilu ja Andon-nöör
Me ei peaks süsteemiilule tooma ohvriks süsteemi tõhusust ja
kvaliteeti. Kui „Toyota vihkab raiskamist ja süsteem on rajatud igaühe
asjatundlikkusele, selle ärakasutamisele, siis miks meie pelgame kasutada seadusloomes
asjatundjate võrgustikke ja vaidluste lahendamisel märgatavalt kiiremaid ja
professionaalsemaid vahe- ja erikohtuid? Me kasutame oma õigussüsteemi, kui
tellitavat mutrivõtit, sobib igale suurusele, kuid … rikume sellega mutreid ja
kõrvalpindasid. Meie, teiega võime patentvõtmega oma kodukraani vahetada, kuid
kui te sattuksite Toyota volitatud teenindusjaamas ringi jalutama sellise
universaalriistaga, siis saaksita töölt lahti
ja kui seda juhtuks nägema emafirma pisteline kontrollija siis oleks
firma esindusõigusest ilma. Meie teiega võime tellitavat võtit kasutada,
sellega me loome tavaõigust, kuid iga muu õiguse jaoks on vaja spetsiaalvõtit.
Saab rutem ja parema kvaliteedi. Ja muide ega veise magu pole niisama mäletsemise rõõmuks arenenud vaid järjestikune kindel tööjaotus on selleks et ka kõige väheväärtuslikumast söödast energiat välja ammutada. Ühesõnaga mäletsemine on energia kõige tõhusam tootmine läbi spetsialiseerumise. Vaat niimoodi.
M Wolff „Tuli ja raev“ (ÄP 2018)
Lk 78 „Mida ebatõenäolisem on presidendikanditaadi võimule
tõusmine, seda kahtlasemad – ja enamasti ka kogenematumad – on tema nõunikud.
See tähendab, et küsitav kandidaat kogub enda ümber üksnes küsitavaid abilisi,
sest arvestatavad nõunikud liituvad pigem arvestatavate kandidaatidega. Kui see
küsitav kandidaat võidab, siis täitub Valge Maja üha pentslikumate inimestega –
ning kuna autsaiderid olid iga nelja aasta tagant aina populaarsemad, siis oli
küsitava kandidaadi võimule tulek aina tõenäolisem tulemus.“
Lk 345 „Ta juhib fondifondi. Kas te teate, mis asi on fondifond?
See ei ole fond. Kuradi haige värk. Me näeme välja nagu kari kloune.“
J Diamond „Võim“ ÄP 2018
Lk 47 „Korruptsioon leiab aset siis, kui vahendid, ajend ja
võimalused kohtuvad. Üks põhjusi, miks võim on nii saatanlik, seisnebki selles,
et võim ise annab inimestele vahendid ja
võimaluse võimu kuritarvitamiseks.“
Lk 50 „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada
ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte
sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid
ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“
Lk 57 „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad
meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise
vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis.
Enese kellegi teise nahka kijutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus –
hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide
lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda
kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks
väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame
me teiste suhtes teadlikkuse.“
No comments:
Post a Comment