Vaadates silmapiiri taha

Nüüd läheb asi huvitavaks. Riigiuuendajad on esitanud meile teiega kaks omapoolset sisutihedat paketti, kuidas meie eluolu ka tegelikult  mõistlikumalt korraldada. Kuidas neid ettepanekuid hinnata? Üllatav? Võõristav? Tehtav? Möödapääsmatu? Ilmselt on siinkohal igaühel oma arvamus, oleneb kuspool muutustepiiri keegi asub. Kuid üks on kindel,  juba sellise süsteemselt läbikaalutud mehhanismi esitamine on omaette väärtus, see vaatab silmapiiri taha. Nüüd on meile tõsine alus aruteludeks antud.

 Juurprobleem ja tuumlahendus.

Kas Riigiuuendajad vaatavad silmapiiri taha? Kindlasti. Kuid paljud meist ei oska niimoodi vaadata. Liiga keeruline. Harjumatu. Seepärast ongi käibel justkui kaks uuenduspaketti, millest üks on tegelik ja teine kuulujutuline. Lausa kohkusin, kui lugesin esialgseid kommentaare riigiuuenduste II paketile. Kas tõesti nii nutikas seltskond alustas jälle reformidega valest otsast? Alustas primitiiv-mehhaanilisest ametnike kahimisest? Õnneks on  seekord alustatud õigest otsast juurprobleemidest, et jõuda tuumlahendusteni  Meie juurprobleem on selles, et regulatsioone on reguleeritavate kohta ebaproportsionaalselt  palju. Kui kujutada ette meie juurprobleemi lahendust visuaalselt, siis kõige lihtsustatumalt võib seda kujutada kui  nelinurka (Riigirombi) mille nurkadeks on raha, inimesed, aeg ja regulatsioonid. Harilikult alustatakse meil avaliku teenistuse muutmist sellest, et vähendatakse rahalisi ressursse. Või siis inimeste arvu. Tegelikult pole tähtsust kas vähendatakse raha või inimesi, sest need on asendatavad ressursid. Rahaliste ressursside vähendamine tähendab seda, et sellel on otsene mõju inimressursile ehk inimeste arvu tuleb vähendada või palgata väiksema sooritusvõimega inimesi väiksema palgaga. Inimeste vähendamine omakorda toob kaasa, et kõik toimingud/menetlused muutuvad aeglasemaks, inimvõimetel, isegi ametniku võimetel on teatud looduslikud piirid. Kui kõik toimingud võtavad rohkem aega, siis suudetakse teha üha vähem analüüse/järelvalvet/nõustada, menetlusajad pikenevad ja osasid regulatsioone/seaduseid ei suudeta üldse analüüsida/menetleda. Kuid kui osad regulatsioonid on „järelvalveta“ või juhusliku järelevalve all, siis nende olemasolu ei teadvustata ja nende olemasolu ilmneb vaid siis, kui midagi juhtub ehk selline seaduskuhjatis tekitab iseenesest … seadusetust. Harilikult reageerivad poliitinimesed sellele „kui midagi juhtub“ ägedalt uute karistuste ja keeldudega ehk muudavad kogu riigi toimemehhanismi veelgi aeglasemaks, veelgi ebatõhusamaks. Riigiromb näitab selgelt, et inimeste ja raha kahimine süsteemist ei paranda süsteemi tööd, vaid muudab selle veelgi aeglasemaks, veelgi enam inimressursse nõudvaks, maksumaksjale kallimaks ja ebamugavamaks, tuues kaasa seaduskuulekuse languse. Konkurentsivõime languse ka.  Ainuke kokkuhoiu ja tõhustamise koht asub regulatsioonide/seaduste rajus vähendamises. Kui regulatsioone on vähem, siis kulub järelvalvele vähem ressurssi, mis tähendab, et avalikku teenistusse saab palgata vähem ja kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaid ning … raha jääb ülegi. Lihtne. Kui te sellest lihtsustusest aru ei saanud, siis sir Hamphrey seletab selle lahti järgnevalt:  „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.( J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 60). Meie juurprobleemiks on see, et meil on ebaproportsionaalselt palju regulatsioone pidevalt vähenevata reguleeritavate kohta. Seepärast on igati mõistetav, et Riigiuuendajad alustavad seekord algusest: „Täitevvõimu tõhususe ja moderniseerimisvajaduse hindamise eeldus on tervikliku ülevaate koostamine kogu täitevvõimu sektori, selle võrgustiku (asutuste) ja tema funktsioonide, sealhulgas seal töötavate inimeste arvu ja tehtavate kulutuste kohta“. Selline tõdemus on heaks põhjaks edasistele arengutele. Regulatsioonide vähendamine ja administreerimise kaasajastamine (iseteenindus ja automaatselt jõustuvad otsused ja ühisauditid koos ettevõtjatega, mitte karistamine) ongi meie tuumlahenduse võti.

Asendustegevuste asendamine

Miks meil siis on olukord, kus oleme lämbumas ülereguleerimisse? Harilikult on ikka niimoodi, kui lastel pole mõistlikku tegevust, siis nad otsivad mingi asendustegevuse, harilikult lolluse. Kui oma alguspäevil pidi Pilvepiir looma tühjale kohale metsikus tempos hädavajalikke uusi seadusi ja regulatsioone, siis see rütm muutus justkui standardiks, kuid rahulikus arengufaasis pole see enam kohane. Just seda põhimõttelist muutust kiire stardikiirenduse ja sellele järgneva liugleva liikumise vahel, pole uued poliitinimesed mõistnud ja põletavad mõttetult seadusloomemootorit edasi. Suures pildis on asi niimoodi, et asendustegevus seadusloomes sai hoo sisse meie astumisega EL-u. Masin, riigimasin,  oli „harjunud“ seadusi tegema ja … polnud kedagi, kes oleks öelnud, et see arengufaas on läbi, tuleb valmistuda teiseks, hoopis teistsuguseks väljakutseks. Meie huvide (ja heaolu) uus väljakutse ei asetse mitte Pilvepiirilt iga inimese tegevuse peenreguleerimises vaid see asetseb EL ümmarguse laua taga.  EL laud on küll ümmargune, kuid väga teravate nurkadega ehk, riikide huvid, mis tähendab. EL-s ei saa ümmargust juttu ajada. See, et kellelegi oma huvisse kaasata, tuleb see muuta teiste huviks. Huvisid saab serveerida vaid läbi hea, et mitte öelda ülihea analüüsi ja huvide paketeerimist selliselt, et see tekitaks vähemalt huvi ja siis isu. Selline analüüs, et meile üks või teine regulatsioon või otsus ei meeldi, pole ümara laua taga aktsepteeritav. Kui me seda ei suuda, siis libiseb lõplik valik Euroopa Parlamendi ja nõukogu kätte, mis tähendab, et selle otsused on liikmesriikidele otsekohanduvad. See omakorda tähendab, et otsused on kohustuslikud ja nende mittetäitmine on karistatav. Rikkumismenetluse kaudu karistatakse muide riiki ehk meid kõiki. Seega edu saavutamiseks tuleb minna õigele lahinguväljale, mitte lärmata vales kohas ja valel ajal. Mis kõige tähtsam, lahing sellisel mängumaal tuleb võita juba enne lahingu algust, vaid siis on lootust edule. Meie oma suuruse juures saame olla edukad vaid siis, kui teised meie (huvide) eest võitlevad. Seega oma huvide kaitseks peame oma lahingud pidama enne, kui EL-s võetakse vastu liikmesriikidele otsekohalduvad mängureeglid. Duaalsus seisnebki selles, et kui Pilvepiir ja Dr Riik ei muutu selleks kindralstaabiks, kus selliseid küsimusi arutatakse ja analüüsitakse, siis jääb ta justkui seadusandlikult „kuivale”. Ehk kui suur osa regulatsioone kehtestatakse Euroliidus ja meil jääb oma seadusandlikesse aktidesse kirjutada et: „Valdkonnaspetsiifiline tegevus toimib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr. …, mida on muudetud määrusega nr. …., ja täiendatud määrustega nr. …, ja mille kohta kehtib …., mida tuleb vaadelda koosmõjus määrusega …. jne”, siis … Mida milline osa jääb meie Pilvepiirile? Midagi peab ju tegema?  Midagi peab ju tegema? Kunagi avaldas üks visionäär arvamust, et siis hakkab Pilvepiiril toimima vaakumpumba põhimõte, ehk „tühi koht” imeb endasse alama astme regulatsioonide kehtestamise õiguse ja hakkab meie elu peenreguleerima. See tähendaks riigi tohutut tsentraliseerimist, kui kohaliku tasandi, kodanike ja ettevõtlusühenduste otsustusõigus liigub kohtadelt kesktasandile. Selline tegevus viiks kogu ühiskonna täielikku kipsi ja … konkurentsivõime langusele. Seepärast olekski olnud tähtis, et seadusloojad mõistaks oma uut rolli muutunud regulatsioonimaastikul ja muutuks efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik, muutes vahepealse asendustegevuse mõtestatud arenguks. Vaid läbi võrgustiku potentsiaali saab Pilvepiir täita  ülesannet, mida meie teiega oleme  talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmise. Ilma asjatundjate võrgustikuta ei saa me kaasa rääkida tänapäeva Euroopat liigutavates regulatsioonides, muutume selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks: „Meil ei ole vastuväiteid.” Ja kohalik seadusandja, Pilvepiir, atrofeerub vallavolikoguks. Sellest oleks tõsiselt kahju.

Teenusepakkujad mitte valitsejad

Kuid kui me riiki reformida tahame, siis kõigepealt küsigem endalt, mis see riik siis on? Kas see on: riik, kui pitsatipanija; riik, kui hooldaja; riik, kui (teiste) karistaja; riik, kui põetaja; riik, kui majandusüksus; riik, kui keskkond, igaühe keskkond. Või on riik äkki meie? Kuid siis on see ju meie, mitte kellegi teise regulatsioonid ja majandus? Mis me selle keskkonnateadmisega peale hakkame? Kui vanasti valitsesid kuningad ja keisrid alamaid, siis oligi see valitsemine, nende valitsemise jõud tekkis kas võidmisest või vereliini pidi. Kuid tänapäeva Valitsuse jõud kasvab ju hoopis teisest juurest, see kasvab sellest, kelle kõrgeima võimu esindaja (rahvas muide) valib endale parimat teenust pakkuma. Seega tänapäeva valitsus pole mitte kutsutud valitsema, vaid valitud head teenust pakkuma. Riik ongi keskkond kus me elame ja Pilvepiir ning Dr Riik on selle keskkonna teenuseosutajad. Dr Riik on megasuur teenindussektor. No nii ja kui me nüüd oleme pannud maailma pea pealt jälle jalgele ja teame et meil on tegemist teenindussektoriga, milline pakub avalikke teenuseid, siis oskame me sellesse ka vastavalt suhtuda. Kui meil need põhiasjad on selged, et riik on teenussektor, milline pakub meile teenust ja lahinguid tuleb (meile parima teenuse pakkumiseks) pidada õigel tandril, mitte trügima meie igaühe magamistuppa meile unelaulu laulma, siis on võimalik ka riigiuuendustega alustada.

Professionaalsusest

Kõik ümberkorraldused algavad ja lõppevad  inimestega. Olulised on nii juhid kui igapäevased usintargad töömesilased. Kui me tahame luua süsteemi, kus on strateegiakeskus, ühisministeerium, strateegiakeskus,  minister on kogemustega valdkonna visionäär, siis on omal kohal ka ettepanek ministrite ärakuulamisest ja nende kvalifikatsiooninõuetest. Pole just julgustav minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 29). Me ei taha ju sellist juhti. Just seepärast ongi vaja juhtide teadmisi ja isikuomadusi laiemalt testida ehk „Eesti vajab juhtideks parimaid võimalikke inimesi. Nende leidmisele aitaks kaasa ministrikandidaatide 1) kohustuslik ärakuulamine asjakohases Riigikogu komisjonis ja 2) kohustuslik avalik ärakuulamine Riigikogus“. Sellise süsteemi olemasolu oleks meid säästnud mitmetest piinlikest olukordadest. Avalik ärakuulamine tähendab ühtlasi ülevaadet üldsusele, ehk nagu Peeter Suur oma bojaaridele olevat öelnud, et astugem ette ja kõnelegem, et teada, kes teist on taibu, kes tobu. Ministrite õige valik on ülioluline, juba Machiavelli teadis, et: „Valitseja jaoks pole sugugi väikese tähtsusega ministrite valik, kes osutuvad heaks või mitte olenevalt valitseja arukusest. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad, võib ta valitsejat ennast alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad inimesed ja hoida neid ustavatena. On asi aga vastupidine, võib sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta esimese vea. Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus, mis ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal peab, ei saa kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene, kelle käes on kellegi valitsus, eales mõelda endale, vaid peab (alati) mõtlema valitsejale ega tohi kunagi  meenutada talle asju, mida tal tarvis pole.“ (N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001lk 167). Nii saamegi juhid paika (muide ka varivalitsuse, kui juhikasvatuse idee on hea), mis lubab meil edasi vaadata kuidas luua tõhusat teenusorganisatsiooni ennast

 Ühisministeerium või ühismüsteerium?

Üks intrigeerivamaid Riigiuuendajate ettepanekuid on nn ühisministeeriumi loomise võimalus (Riigivalitsus tundub kuidagi kohmakas ja segadusttekitav).  Huvitav ettepanek. Tundub küll võõrastav, kuid kes meist mäletavad selliseid asutusi nagu Varumisministeerium, Ehitusministeerium, Sideministeerium, Aiandusministeerium ja niimoodi veel paarkümmend ministeeriumi? Ei mäleta, sest nende funktsioonid teisenesid ja anti üle uusorganisatsioonile. Tore. Nii, et mõte ühisministeeriumist oleks täiesti arutlemist väärt mõte. Küsimus on pigem selles, kuidas seda sisustada, niimoodi et me saaksime sellest parima teenusepakkuja? Vaadake, igas „ühendamises“ sisaldub ka suur oht, et protsess võtab sisse valekäärimise. Samasugune lugu, kui tahta veini teha, kuid valekäärimine kääritab selle äädikaks. Kuidas panna ühisministeerium „käärima“ õiges suunas on küsimuste küsimus. Kogemused on küll alati näidanud, et mitmepere koera pidamine lõppeb sellega, et ta sööb kõigi kaussidest ja karjaajamise magab maha. Põhimõtteliselt on selline ühisorganisatsioon võimalik, kuid see nõuaks hoopis suuremaid muutusi nii organisatsiooni alustes, rahastamises, kui värbamises. Kokkuvõtvalt võib see toimida kui advokaadi või audiitorfirma, milline suunab ressursse juhtumipõhiselt. Teiseks „valekäärimise“ ohuks on erandid.  Arusaadav, et uuendamiskavalt tahetakse mõningaid vastaseisu maha võtta, selline omamoodi riskijuhtimine või probleemi viilutamine. Kuid harilikult on nii, et erand tähendab tervikliku süsteemi lõhkumist.  Näiteks.„Selleks, et tagada põhivaldkondade, nagu sisejulgeoleku või välissuhtlemise järjepidevus ja stabiilsus, ning rahvuslike huvide ja riigi kaitse ühtse valitsusorganisatsiooni sees, oleks kohane Vabariigi Valitsuse seaduses sätestada n-ö alalised ministeeriumid, s.o välisministeerium, kaitseministeerium, rahandusministeerium ja siseministeerium“. See on siis nagu üldiselt viia kogu liiklus parempoolseks, kuid osad saavad õiguse sõita ka vasakpoolse liikluse reeglite järgi? Mnjah, kui edasi arutada, siis kas sotsiaalkaitseministri valdkond kuulub kaitseministeeriumi või sotsiaalvaldkonda? Heade kavatsuste (paberil) ja „valekäärimise“ hoiatavaks näiteks on Vaheriigi aegne hiiglasliku Agropromi loomine. Ka selle eesmärgiks oli kogu ahelas alates põlluseadmete remondist kuni vorsti tootmiseni kõik ühtsesse süsteemi lülitada. Lülitatigi. Kuid saadi lühiühendus, süsteem muutus juhitamatuks, aeglaseks ja vastuolud eri valdkondade vahel suurenesid mitte ei vähenenud. Otsustamine … Otsustamine muutus lõputuks nõupidanistesarjaliseks otsustamatuseks. Kuigi idee oli hea, siis välja tuli nagu (inimliku faktori puhul) ikka. Nii, et ühisministeeriumi loomine on mõeldav, kuid see vajaks hoopis teistsugust (riigi)teenuse pakkumist ja opereerimist.

Poliitilised ministrid ja ministeeriumi tegevjuhid

Riigiuuendajate ettepanekud on siiski kaugemale (aga võib-olla hoopis algusaegadesse tagasi) minevad, kui vaid ministeeriumide ühendsüsteemi loomine või kompetentsete ministrite väljavalimine ärakuulamise teel. Ka ministrite ja ministeeriumi organisatsioonivaheline seos muutuks. „Riigireformi käigus vajaks korrigeerimist Põhiseaduse § 94 lg 2, mille kohaselt minister juhib ministeeriumit. Tulenevalt pikaajalisest tavast ja kasutatavast sõnast „juhib“, on ministrit samastatud asutuse (ministeeriumi) tegevjuhiga. Tänastes oludes ei ole see enam asjakohane. Minister peab toimima Vabariigi Valitsuse liikmena ning oma vastutusvaldkonna ja kogu valitsuse poliitika kujundajana. Ministeeriumit juhib tegevjuht ehk kantsler.“ Olemuslikult on see just see, mida taheti ellu viia algusaastatel, kui loodi uued ministeeriumid, kahiti ära ministri asetäitjate institutsioon ja kutsuti ellu kantsleri amet. Tol ajal kujutasime meie kõik, kes olid käinud väljaspool kogemusi omandamas, ja uusi seaduseid kibekiirelt kokku kirjutasid just sellist tasandite erinevust, kus minister on poliitiline juht, valitsuseliige ning määrab ära ministeeriumi ja teiste valitsusasutuste (NB! Mitte allasutuste, sest sellist asutust ei eksisteeri, küll aga on olemas ministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus) tegevussuunad. Kogu tehnilise töö teeb ära ministeeriumi süsteem, kantsleri juhtimisel. Kuid kes on kantsler, see võõrapärase nimega ametimees?  Kui võtta appi soomlaste kogemus, siis nemad nimetavad oma kantslerit soomekeelselt (nagu nad mitmeid teisigi asju nimetavad omakeelselt mitte laenudena) „kansliapäällikkö“. Seega pole kantsler mingi müstiline ametikoht vaid ta on ümberpandult eesti keelde kantseleipealik. Kantselei pealik korraldabki kantselei tööd. Lihtne ja selge. Kui see nüüd üle korratakse on kõik hästi.

Edasi …

Nüüd on meil uuendatud riigi karkass koos: Pilvepiir tegeleb debattidega ja strateegiliste suundumustega, Dr Riik on ühtne strateegiline poliitikakujundaja mis koosneb kompetentsetest ministritest, on tehtud tegevuste audit ja määratud taktika nende elluviimiseks, kantseleipealike ja ministrite roll on määratletud ja mäng võiks justkui alata. Tundub, et ka eesmärk on paigas, kuna uuendamise  juhtmõtteks riigireformi läbiviimisel on, et „Eesti oleks hästi juhitud ja selge visiooniga ergas riik, mis teenib oma rahvast“. Kõik see on õige, kuid … Järgmine tasandil, mis on  keskastme juhid ja töö organiseerimise tasandil,  tundub, et lahendus pole üle silmapiiri kandunud, vaid on kukkunud maha siiapoole silmapiiri.  Miks?  Mariel Aim prognoosib, et: „Näen, et lähitulevikus on oodata tööde jaotumist kahte põhikategooriasse. Esimesse kuuluvad loomeinimesed ehk näiteks müügiesindajad, äriarendajad ning juhid. Teise kategooria moodustavad IT-süsteemide spetsialistid, sealhulgas arendajad, ärianalüütikud, andmeteadlased ning kontrollfunktsiooni omavad isikud. Mõlemal juhul võtab tehisintellekt peamiselt üle vaid administratiivse loomuga ülesanded, tehes edaspidi hetkega otsuseid, mis on seni nõudnud inimestelt kümneid tunde analüüsimist. Selle tulemusena saame kõik rohkem aega, et keskenduda andmetest juhituna loovamatele tegevustele.“ (PM 28.10.18). Vau! See, tähendab, et paljud riigi tegevused ja teenused tehakse ära „masinlikult“. Kui me planeerime riigiuuendust 2-3 valimistsüklina, siis peame me looma ajastule vastavat (soovitatavalt sellest natuke eespoolasetsevat) teenuskultuuri mitte paikame vana. Kui me vaatame olukorrale arengutele sellise pilguga, kas ei peaks me siis kogu teenustevajaduse ja ressursikasutust ümber hindama? Võib-olla peaks ka avaliku teenistuse, kui teenuse, avama konkurentsile? Mis võiks tähendada, et strateegilise ülesande täitmiseks valitakse konkurentsis meeskonnad, mitte irdjuhte, kellele alluvad irdspetsialistid. Või peaks strateegia olema mitte kaustatäis loosungeid vaid leping selle täitjate ja tellijate vahel? Sellisel juhul mahuks ühendministeerium lahedalt ministeeriumidemajja ja tegeleks vaid tõhusate, ühiskonda vähekoormavate teenuste strateegiate genereerimisega, mitte lõputu enesegenereerimisega? Oleks saavutatud vormi ja sisu ühtsus – ühendministeerium ühes majas.

Lonkava kiirjooksja sündroom

Veelkord, ärgem unustagem, et avalik teenistus koos Pilvepiiri ja Dr Riigiga pole midagi muud kui teenusepakkuja, mitte mingi müstiline valitseja.  Kogu see sektor tuleb moderniseerida. Mingit kiirjooksu ei tule, kui me ühe jalaga püüame astuda kahemeetrist sammu ja teist järele lohistame. See et Riigiuuendajad tahavad avalikud teenused avada konkurentsile on õige samm, teisiti ei saagi, kuid kui avalikku teenistus, mis on ju samuti teenus, püütakse paika loksutada mõningate otsustusõiguse suurendamiste, siis jääb süsteem lonkama. Reform jääb poolikuks. Poolik reform on luhtunud reform. Õige on, et juhtidele tuleb anda  valiku- ja otsustusõiguse oma töötajaskonna komplekteerimisel, kuid milleks mingi juhi tehtud valiku ülekinnitamine tema otsene ülemuse poolt? Kas valikud on õiged või valed otsustab mitte ülemuse ülekinnitus, vaid see kas mansa tulemus on hea või kehvake.  Ülekinnitamine on vastutuse hajutamine. Kaadrivalik üksikisikute kaupa on üks ebatõhusamaid kaadrivalikuid üldse. Tulemusi toodab ju hästi kokkusobiv mansa, mitte üksikisikute sidumatu kogum.  „Uute inimeste värbamine nõuab aega ja raha, nad on sageli kallimad kui olemasolevad töötajad ning nad peavad alles ametit õppima hakkama – ja isegi siis ei pruugi nad hakkama saada. Professor Boris Groysberrg Harvardi ülikoolist tegi enam kui tuhat investeerimispankade analüütikut hõlmanud uuringus kindlaks, et parimaid analüütikuid tabas uude ettevõtesse siirdudes kohene ja kestev soorituse halvenemine. Nende varasem edu tulenes kaastöötajatest, ressurssidest, teadmistest ettevõtte kultuuri kohta ning isegi isiklikust mainest ehk nende loodud tootemargist.“  (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 211). Kui me tahame tulemusi saada, siis peame korraldama võistluse parimale strateegiale, kus juht tuleb oma meeskonnaga, selgete eesmärkide/tulemustega,  vahefinišiga ehk igaaastase auditiga, kokkulepitud raha ja muude ressurssidega. Selles pole midagi uut, juba pea pool sajandit tagasi esitles JEK (juhtimine eesmärgi kaudu) süsteemi prof. Madis Habakuk. Mõte on lihtne, pole tähtis millal ja kellega teed, peamine et see on tehtud kokkulepitud ajaks, mahus ja kvaliteedis. Säärasel juhul olenev juhi taktikast, kas ta palkab kokkulepitud strateegia elluviimiseks kolm tippadvokaati, neli superaudiitorit ja kaks IT geeniust või 50 keskpärasust. See on juhi otsustada ja märk tema kvaliteedist. Eh, isegi alalist kontorit pole tänapäeval vaja, piisab vastuvõtu teenusest ühisministeeriumis. Mis aga veelgi vahvam, kui luua ühisministeerium ehk Riigivalitsus, milline on sõlminud lepingud kõigi administratsiooni töötajatega, siis on võimalik kasutada tööjõudu veelgi efektiivsemalt, vastavalt vajadusele ehk ühisministeeriumi  sees delegeerida/volitada pädevusi. Mis tähendab, et näiteks Tehnilise Järelevalve strateegiasuuna inimesi saab kasutada vajadusel Konkurentsi strateegiasuuna analüüsides või andmevahetuses. No umbes nagu USA abišerifid, vannutatakse tegema midagi konkreetset, kuni „rahvas teda enam ei vaja“. Töö kiire, vähe ressursse kasutav ja tõhus. Sellises süteemis omandab oma kindla rolli ka ühisministeerium või vähemalt tekkib võimalus et see hakkab toimima tõhusalt. Nüüd arvab kindlasti mõni, et see kõik viib palkade ebavõrdsuseni. Õige, kuid me ei paku ju võrdsete palkade maksmise teenust vaid me tahame saada parimat teenust. Googles arvatakse asjast niimoodi.  „Raske on pidada palgasüsteemi, kus üks inimene võib teenida teisest kaks või isegi kümme korda rohkem. Aga palju raskem on pealt vaadata, kuidas suurima potentsiaaliga inimesed uksest välja astuvad.“ (lk 278). Me ei taha ju seda? Või tahame?

Arvan, et Riigiuuendajate ettepanekud on kaasakiskuvad ja huvitavad, on mille üle arutleda, kuid see on (loodetavasti) esimene samm debatis Igaüheriigi poole. Ei midagi keerulist, pusle tuleb olemasolevatest tükkidest vaid õigesti kokku panna. „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. (…)  Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 28). Nii ongi, et uued vajadused ja ideed tuleb kokku viia mitte ainult tarbekaupade ja meelelahutusteenuste turul vaid ka pealisehitusliku, riigi kui teenuseosutaja osas. Piinlik, kui me niivõrd põhimõttelise uute võimaluste paketi taandame vaid mingiks ametikohtade kahimiseks. Lausa häbiväärne.

Targutusi:

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 169 „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie, rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima seksist või rasestumisvastastest vahenditest. Tema vanem tütar toetas julgeid feministe, kes hakkasid 1040-ndatel populariseerima kondoomide kasutamist. Aga kui tütar pöördus pärast isa seitsmenda lapse sündi tema poole, soovides rasestumise vältimist arutada, sai see leebe, rahulik mees väga vihaseks ja keeldus rääkimast. Tema väärtushinnangud olid traditsioonilised ja patriarhaalsed. Kuid uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“

Ülikoolis oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“

Lk 200 Luganos asuv perefirma Rivopharm tegi ravimitele hinnapakkumise, mis oli madalam kui toorainel „ Esmaspäeva hommikul kell kuus jõuab rongiga kohale aktiivne koostisaine klorakiin. Kolmapäeva pärastlõunaks on transpordivalmis kastidesse pakitud aastane kogus Angola malaariatablette. Neljapäeva hommikuks on need Genova sadamas. UNICEF-i ostujuht kontrollib tanletid üle ja annab allkirja nende kättesaamise kohta ning raha kantakse samal päeval meie Zürichi kontole.“

„Ungarlased annavad meile 30 päeva maksekrediiti ja UNICEF tasub meile juba nelja päeva jooksul. See jätab meile 26 päeva, et teenida meie arvel ootavalt rahalt intresse.“ Kihvt. Mul ei olnud sõnu. Sellele võimalusele ei olnud ma tulnudki.

„Minu mõtteid oli blokeerinud idee, et UNICEF oli hea ja farmaatsiaettevõtted pahad, kes haudusid mingit kurja plaani. Olin olnud täielikus teadmatuses väikeettevõtete innovatsiooni jõust. Selgus, et ka nemad olid head, ja neil oli fantastiline oskus leida uusi lahendusi.“

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

Lk 458 „See on nii nagu vaielda puhkpilliorkestriga.“

Lk 560 „Mister president, ma ütlen Teile suure lugupidamisega, et maailma pikas ajaloos on see nüüd asi, mida tuleb teha.“

Lk 561 Toiduaineteminister Wooltonile. Ma olen rõõmus, et te ei hinda Teadusliku Komisjoni aruandeid liiga kõrgelt. Peaaegu kõik toidunarrid, keda olen tundnud – pähklisööjad ja muud sellised -, on surnud noorelt pärast pikka nõtrusperioodi. Briti sõduritel on palju rohkem õigus kui teadlastel. Ta hoolib lihast. Ma ei mõista miks meil peaksid olema tõsised raskused toiduainetega, kui vaadata koguseid … mida me impordime. Kindel tee sõja kaotamiseks on brittide sundimine piimadieedile või panna nad sööma kaeratangu, kartuleid ja muud sellist, mida pidulikel puhkudel loputatakse alla väikese laimimahlaga.“