Foto kõige mõttetumast ristmikust: kolm üle tee ulatuvat massiivset raudkaaki, 19 foori ja mitukümmend liiklusmärki
Sõidan
Pi-Ritalt Ka-Lamaja poole. Kuulan raadiot. Glasgow´s istuvad maailma targad
koos ja püüavad ilma sutsu külmemaks timmida, meie … Meie püüame ka. Püüame teha
… midagi. Teemegi õhinapõhiselt. Tundub, et kõik püüavad ühe korraga „teha suuri asju“
(keelata, lõpetada, piirata), kuid maailma koosneb hoopis pisiasjadest. Mammut
teatavasti ei koosne mammutitest, vaid rakkudest või … ampsudest. Sellest
tulebki lähtuda, probleeme tuleb lahendada ampsukaupa, muidu võib suur tükk
kurku kinni jääda. Prr. Pealegi, küsigem endalt, kas me elame tõeliselt säästa
tahtvas maailmas või teeme vaid õhinapõhiseid irdtegevusi (sest nii on kombekas
ja kõik ju teevad), mis vaatamata kaunikõlalisusele raiskavad meie aega, raha
ja ressursse? Kuidas nii? Võtame mõne lihtsa igapäevaelu näite. Istun autosse …
Ja-ja tunnistan täiesti avalikult, selgesõnaliselt ja häbenemata, et istun
autosse ja sõidan linnapoole. Ma ei kasuta selleks ratast, tõuksi ega
tuulelohet ühel lihtsal põhjusel, et
päev on ajasäästlikult kokku pakitud mitmetest kohtumistest ja aruteludest
linna eri piirkondades ja kohtumiste vahed on ajakriitilised. Tegemist on kõige
säästlikuma liikumisviisiga minu töökorralduses. Kulutan vähe, jõuan palju. Järgmised
päeva kodukontoris … jõuan palju, kulutan veel vähem. Seega esimeseks
keskkonnasäästuks on paljudel juhtudel läbimõeldud logistika, taaskasutus ja
seadmete elukaara pikendamine. Praegune kliimapoliitika tundub keskenduvat
selle, kuidas miljardeid maksumaksja raha kõige kunstipärasemalt raisku lasta,
mitte sellele, kuidas pisiraiskamistest suurt kokkuhoidu kumuleerida. . Muidugi
ei lasta raisku kõike, tekkivad uued tehnoloogiad, sest turg (ja meie teiega)
nõuavad seda, kuid kliimapoliitika põhihoob asub hoopis mujal, see asub
väikeste, kuid tihedate tegevuste normaliseerimises ja sellest nii raha kui
keskkonnasäästu kogumist. Muidugi ei ole see nii glamuurne, kuid see eest tõhus.
Niisiis
… läksime liikvele.
Niisiis
… ärme tee sama viga, mida enamuses tehakse tahtes maailma muuta, mitte
iseennast. Alustame väikeste ampsudega, et seederikkeid ei tekiks. Võtame
näiteks mingi lihtsa valdkonna mida me igapäevaselt kogeme, nagu oma igapäevase
liikumise. Hea algus, sest transport on
peale tööstust kõige suurema jalajäljega inimtegevuse valdkond. Kuna tööstusega
meie teiega igapäevainimesed midagi tarka teha ei oska ja rumaluse
tiražeerimine vaid halvendab olukorda, siis parem jätame tööstuse rahule ja
tegeleme igapäeva liikuvusega.
Tööle
minekuks on suures piiris kolm võimalust: ühiskondlik transport (ÜT), auto või
jalakäik (ratas ei kuulu praegusel aastaajal ilmselt niivõrd
transpordivahendite kui ekstreemspordi vahendite hulka). Kuigi me räägime palju
ÜT eelistamise vajadusest, siis tõsiasi on, et tööl käijatest kasutab ÜT vaid
20% ehk piinlikult vähe. No-jah eelmisel EL eelarveperioodil pumbati küll ÜT
edendamiseks lähes 700 milj EUR, mille tulemusena kasutatavus … langes 2+%, nii
et ainult raha asja ei paranda vaid võib valede otsuste puhul seda halvendada.
Järelikult kasutab suurem enamus tööle jõudmiseks autot. Sellest alustamegi.
Niisiis
teeme koduukse lahti ja … Võib arvata, et enamuse meist teiega kodu asub õuealade
piirkonnas (ilmselt on suurem osa meie Peamise Linna territooriumist tähistatud
lausaliselt õueala märgiga), kus liikumiskiirus on piiratud (20/30 km/h). Roomame
välja … administratiivsele takistusrajale. Mnjah, roomame aeglaselt, sest
administratiivõhin on igaks juhuks tänava
täis pikitud ka „lamavaid politseinikke“ (edaspidi: lamajad). Kuigi oma
kasutegurilt võiks need ümber nimetada
tapetud kliimaks. Miks? Kas olete mõelnud, mis nendest kasu võiks olla …
kliimakontekstis? Või on need projekteeritud vaid teedeehitajate rõõmuks? Administratiivse
enesenäitamise rõõmuks? Ei tea. Vaadake, kliimakonks on selles, et iga lamaja
eel tuleb kiirus peaaegu peatumiseni maha pidurdad, sest isegi kui juht juhtub
sõitma 20/30 km/h siis lamaja ületamiseks alandab ta selle -5 km/h ja roomab
üle kui ei taha autot rikkuda ja peaga lakke lennata riskides kaelaluu murruga.
Peale lamajat muidugi juht kiirendab (kirudes), mis nõuab ekstraenergiat, ehk
selle üha lamaja ületamiseks (+ lamaja enese tootmiseks ja paigaldamiseks)
kulutatud süsinikujälg on kogumis meeletu ja tarbetu. Muidugi, kui eesmärgiks on autosõidu kaotamine
ajaloost, siis on lamajad omal kohal, kuid CO2 emissiooni seisukohalt on tegemist
täiesti vastupidise tegevusega võrreldes kogu maailma kliimaeesmärgiga. Väike
asi? Sääst on sääst. Pange kogu linna lamajad kokku ja arvutage välja milline
on energiakadu ja CO2 emissioonilisa kogumis. Iga päev? Iga aasta? Eks ole hea
küsimus?
Inimkonna
rumalaim leiutis
Midagi
veel põriseb, kuid see pole auto ega autokujuline mopeed vaid … No muidugi see
on inimkonna üks kõige mõttetum ja samas
toksilisem leiutist – administratiivlehepuhur. Aeglaselt jalutavad mehepojad
liiguvad puhuritega lehti hunnikusse ja … tossutavad mõnuga rohkelt CO2 taeva
poole. Muidugi järgmine tuuleiil lükkab lehehunnikud
jälle liikvele. Usinad koristusmehed jälle … tossutamas. Ja niimoodi ringiratast
kuni lumi maha tuleb või kui lehed pakitakse lõpuks … kilekottidesse
(fossiilmaterjal) ja veetakse autodega (fossiilkütus) Jäätmejaama (igati
tarvilik ja üha paraneva teenindusega struktuur). Kuid Jäätmejaamades näeme
pilti neist hunnitutest nüüd juba räbaldunud kilekottidesse mässitud
lehekuhjadest, mis küll kuidagi keskkonnasäästu mõõdet välja ei anna.
Õhinapõhiselt loodi tummisest kompostimaterjalist … prügi. Milline on siis on
ühe mahakukkunud lehekese jalajälg kogumis? Hakkame „kaardistama“: puhuri fossiilkütus,
teisaldava auto fossiilkütus, kotikile on suure tõenäosusega toodetud
fossiilsest materjalist ja selle absorbeerimine kulutab jälle fossiilkütust.
Kas me pole mitte CO2 jälje vähendamise
mõttest õigesti aru saanud? Või see meid ei huvitagi? Väike asi? Sääst on
sääst. Pange kogu linna lehepuhurid, lehekotid ja nende vedu/töötlus kokku ja arvutage välja milline on energiakadu
ja CO2 emissioonilisa kogumis. Eks ole hea küsimus?
Mõeldes
pisiasjadest
Sõidan,
õigemini sõitsin, nüüd … istun autos. Istun autos kesklinnas. Istun järjekorras.
Foorijärjekorras. Istun värskelt tekitatud administratiivses ummikus, kus kaks Narva
maanteelt Pronksi tänavale pööravat rada on asendatud ühega. Tuiksoone
läbilaskevõime langes poole võrra. Tromb. Liiklustromb. Administratiivne
liiklustromb. Istun, aga mõte töötab, mootor ka. Kuulan raadiot. Valikus viirus
ja rohepööre, rohepööre ja viirus ja õhinapõhine. Vaadake, vahel leiame me kõik
ennast olukorrast, kus saada aru, et midagi on valesti, kuid … aru ei saa mis
nimelt. Viimased aastad on olnud õhk ja eeter täis arutlusi rohepöördest, CO2
jalajälje vähendamise vajadusest, liikuvusest ja … Oeh, terve maailm sõitis ju Glasgowśse,
et kokku leppida keskkonnalastest ühistegevustes, kuid maailma päästmine ei
alga maailma päästmisest korraga, vaid pisiasjadest kogumis, meis enestest,
meie mõttemudelitest ja nende muutmisest.
Niisiis
istun ja mõtlen pisiasjadest ja pisiasjade kumulatiivsest suurefektist. Pi-Rita
poolt sõites on iga natukese vahemaa järel jalakäijate isetoimiv demokraatlik vöötrada
asendatud administratiivse fooriga. Foorid plingivad 24/7. Põletavad „surnud
mammuteid“. Igaüks eraldi võttes … pisiasi. Isegi uhke värk, nagu aastaringsed
jõulupuud. Turvaline, kuid … Keskkonnavaenulik. Kuidas nii? Vaadake kui üksik
jalakäija vajutab individuaalset foorinuppu ja läheb üle tee individuaalfoori
süsteemis, mitte tulede sujuva tsüklilisuse liikuvuse süsteemis, siis on see
reostus (peaaegu nagu ohvritule süütamine). Kuidas nii? Lihtne, sest ühelpool
foori seisab u 30 autot ja teisel pool foori seisavad veel u 30 autot –
seisavad ja tossutavad. Üksik uitaja on ammu kadunud, kuid 2x30 autot seisavad
ja tossutavad. Ühe sellise individuaalületuse hinnaks on kogumis umbes tund
töötava mootoriga seisvat autot. Kujutate ette – tund tarbetut tossutamist? Kuid
foore on ju viis sellel lühikesel teelõigul. Seega viis tundi seisvat
tossutamist. Kuid see pole veel kõik, sest tunnis seiskavad need foorid
liikluse kümneid kordi. Kas see tähendab, et tunnis saame hüpoteetiliselt
sadakond tundi administratiivtossu? Kui kujutada seda ette kogu linna mastaabis
(tuhanded seisvad ja tossutavad autod), siis on see hirmuäratav. Samas iga
foori taga me justkui ei märka seda administratiivset hävingutendentsi. See on
energia kadu (ja CO2 emissioon), kuid see pole veel kõik, lisaks kaotame me selle
energia mis kulub 2x30 kordsele autode mahapidurdamisele
ja üleskiirendamisele. Nagu märgitud, siis Pi-Rita teel on umbes viis sellist
foori järjestikku ehk linna sõites võib
juhtuda, et viis jalakäijat tekitavad u 7 min jooksul viie tunni jagu asjatult kulutatud
energiat, tootes tarbetult CO2? Pärast peab regulatsioonirobot „kangelaslikult“
mingitelt elulistelt teenustel kokku hoidma, tehaseid või kaevandusi sulgema,
sest, meil on ju omad keskkonnaalased kohustused täita. Tuletab meelde kogemust
sõjatehasest, kus vanarauaplaani katteks lõigati tuliuued metallplaadid juppideks
(plaani täiteks) ja kuu lõpus otsiti kõik tsehhitagused läbi, et viimastest
rämpsust toorikumaterjali kokku keevitada (jällegi plaani täiteks). Muide kui
tegemist oli vöötradadega, siis sujus liiklus hoopis sujuvamalt/keskkonnasõbralikumalt,
jalakäija lasti üle ja sõideti edasi, mitte ei põristatut tühjalt tuima. Muide
ka fooride jõulutuled ei plinkinud ööpäevaringselt (jälle kokkuhoid). Nii, et kokkuvõttes on kaotajaks kõige
suuremalt ülehooldatud jalakäija (maksumaksja ka), kes hingab sisse kogu selle
saasta ja ühtlasi maksab selle lisasaaste kinni. Kui nüüd mõelda, kui palju on
meil tühikäigulisi ja süsteemituid foore, siis see mida me saaksime lihtsama,
kuid läbimõeldud eesmärgistatud sujuva liikluskorralduse ja intelligentsete fooridega
kokku hoida on kogu Eesti ulatuses tohutu. Aastas? Üüratu. Seega kui me tahame tõesti
puhtamat kodulinna (ja planeeti), siis peame lõpetama tuimade „kahtehtud“ tegevused
ja mõtestama kuidas muuta tehnoloogiaid. Eesmärgiks peab olema kestlik, kuid sujuv
ja nauditav liikuvus – mõtestatud tegevus, mitte „kahtegevus“.
Mis
on „kahtegevus“? Näiteks eelmainitud lehekoristus, kus lehed aetakse fossiilkütusega
kottidesse, mis on toodetud fossiiliga fossiilist, viiakse autodega (fossiiliga)
jäätmejaamadesse (kus nendega opereeritakse fossiiliga) ja kotijäätmed tuleb
jällegi ümber töötada fossiiliga. Uskumatult vanaaegne, uskumatult raiskav,
uskumatult saastav. Või liikluse kiuslik reguleerimispoliitika, tänavate
ühesuunaliseks muutmisega (iga ümbersõit tegelikult asjatult kulutatud kütus ja
toodetud CO2), teede kitsamaks ehitamine, kõverad teeotsad ja vormeliraja
tsikaanid, lamajate paigaldamine, tavaliste ületee pöörete kinniehitamine, see
kõik suurendab kokkuvõttes CO2 emissiooni, sest autosõidule alternatiivi ehk nauditavalt toimivat ühistransporti ju pole.
NB! Veelkord üle korrates: laias plaanis asendust autodele pole. On
administratiivne kius. No jah, muidugi rattasõit on üks lahendus, aga … ei sobi
kõigile. Õigemini sobib meie tingimustes ja vananevale elanikkonnast vähestele.
Titaanpuusaga memmed ja vitagevanamehed ei kvalifitseeru sellele rajale.
Liikuvusstrateegia
kui liikumatuse strateegia.
Rattur
emeriitusena on rattad mulle alati meeldinud, võib öelda, et olen pigem rattalemb, kuid igal asjal/tegevusel on
oma aeg ja koht. Olen sõitnud rattaga poris ja lumes, krusade vahel ja metsas,
olen olnud märg ja sopane kui mudakäi. Kuid seda kõike sportlikul eesmärgil ja
enese vormis hoidmiseks. Ma ei kujuta kogemuslikult väga hästi ette, et see
võiks tänasel novembripäeval olla viis tööle sõiduks (ei kontorisse ega ehitusplatsile).
Muidugi on see võimalik, kuid see vajab teistsugust infrastruktuuri neile
vähestele, kes seda naudivad. See vajab riietuskappe ja dušširuume töökohtadel,
kus ennast pesta ja riideid vahetada, see nõuab riiete kuivatuskohti ja
kinniseid rattaparklaid. Te ju ei lähe higihaisusena ja porisena oma kontorisse
klientidega kohtuma? Elementaarne. Kümmekond kilomeetrit sõtkumist vastutuules
võtab ka kõige treenitumal naha märjaks, midagi pole teha, selline on meie süsteemne
ülesehitus. Rattasõit ei ole ainult päikesepaiste ja linnulaul, see on tõsine pingutus.
Muidugi on meile teiega vaja liikumist, kuid liikumine peab olema jõu ja eakohane,
minu 80+ vintagenaabrimees on igati traksis nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid
rattasõit vihmas/lörtsis pole talle eakohane, ka minu ämm oma 95 juubelil (samuti
traksis) arvas, et ta püüaks vältida rattasõitu, kui vähegi võimalik. Edasi. Kui
paljudes töökohtades on meil võimalus ennast sõidujärgselt kasida ja ratast
kuivalt parkida? Talvine sõit …
Mnjah,
talvel siis kui kahel jalal tuleb liikuda aeglaselt ja harkisjalgselt nagu
maamõõdu sirkel, ei soovitaks ma kellelgi rattasõitu, see on ekstreemsport
(testitud). Seega rattasõit on tore harrastus ja edu kõigile neile kes seda
ekstreemsust harrastavad aastaringselt, kuid see ei ole ega saa kunagi olema
üldine liikuvusviis suuremas linnas. Kuid kõik need teed, mis on rajatud ja
millede avamislinte on pidulikult läbi lõigatud seisavad suuresti tühja.
Kasutult? Mitte päris, sest annavad aastaringselt tööd ja leiba
tänavakoristusfirmadele. Muide ainuke rattur, keda talvel trehvasin nägema sõitis
… sõiduteel. Nii on.
Mõeldes
ühisest transpordist
Aga
liikuda on vaja, liikumine ongi elu, kuid … Ajal, mil elamise viis muutub
päev-päevalt ikka kiiremaks peab (kindlas kõneviisis) ka liikumisharjumusi,
-tehnoloogiaid ja –strateegiaid muuta. Samas, kui meie liikuvuspoliitika
põhineb millegipärast mitte sujuvusel/tõhususel vaid rahustamisel, piiramisel,
keelamisel ja karistamisel. Tänase liikuvusstrateegia sogan võiks olla „Parim liikuvus
on liikumatus!“ Kõik see on toimunud nagu tuntud lugu konna aeglasest
keetmisest, meie teiega oleme iga jaburuse peale ürginstinktlikult leidnud
mingi mahendava lahenduse ja pole tähele pannudki, et liiklejatevalikud
administratiivkiusus hakkavad otsa saama.
Kaotame kiirust ja sellesamaga suurendame saastet, kuigi peab olema
vastupidi. Kiirus ja aeglus on paljuski
suhtelised mõisted ja on mõistetav, kui
kellelegi meeldib näiteks aeglast valssi tantsida (elegantne ja nauditav
vaatemäng), kuid kui meie elu kulgeb tegelikult džaivi rütmis, siis … Ilmselt
on sellistes tingimustes valsi lohistamine ohtlik ja inetu. Jah võimalik, kuid
inetu, mis tähendab, et ka liikuvuse ajakohastamiseks tuleb plaati ja rütmi
muuta, muidu jäämegi hullumajja, kõige sellest tulenevaga. Seega sujuv, nauditav,
kuid kiire liikumine on see mida me vajame. Enam ei ole mõeldav, et laulupeole
tuldaks kagunurgast nädalakese. Nii et … Mis siis üle jääb? Loomulikult
ühistransport (seniks kuni pole leiutatud teleportatsiooni).
Ühine
transport + taaskasutus
Tegelikult
on ka ühistransport kui süsteem, täpselt samuti kui kunagine ühiskondlik
transport oma aja ära elanud, see mille poole me püüdlema peame on ühine
transport. Võrgustik noh! See ei ole tasuta teenused (tasuta tähendab seda, et
selle eest ei maksa kasutaja vaid keegi teine). Vahel me hälbime kiires
elutempos reaalsusest ja teeme oma mõttemaailmas kiirühendusi. Vahel lühiühendusi.
Kui me mõte jookseb seda rada pidi, et bussisõit on tasuta ja selle eest maksab
riik, siis see ongi lühiühendus. Riigil ei ole mitte mingit raha (enamgi veel,
riigil on vaid halvast administreerimisest tekkinud võlad), raha on meie oma,
meie ühine raha. Seda raha kannavad kokku nii noored kui vanad, kestlikud ja
puhta väetid, kavalad, targad ja need teised ka, selle rahaga peame me ümber
käima eriti tähelepanelikult ja säästlikult. Eriti säästlikult, kuid eriti
tõhusalt. Meie ühise raha eest üha uute busside ja rongide ostmine ei ole
heaperemehelik ei meie raha suhtes ega keskkonna suhtes. Põhjamaade KOV-d on
juba ammu aru saanud, et buss peab olema nägus, turvaline, kestlik kuid mitte
ilmtingimata uus. Nemad on aru saanud, et taaskasutus pole mitte ainult vanade
raamatute ja vaaside mitmekordne ringlus/taaskasutus, vaid raiskamise vähendamise
üks suuri ressursse on ka transpordivahendite elukaare pikendamine. Just, kui
kasutatud, kuid heal bussil vahetada kulunud sõlmed, asendada osa vidinaid
tänapäevaste vidinatega ja asjatundlikult kere kohendada, sõidab see buss veel
ühe (või kaks) ringi. See on keskkonnahoiu seisukohalt õige suhtumine. Hoiab
kokku nii metalle, kui kütust vähendades ülemaailmset saaste jalajälge. Mis
veel selle juures head on, on see, et elukaaremeistrid asuvad siinsamas Eestis.
Seda ka Põhjamaade jaoks.
Ühise
transpordi intelligentne võrgustik
Kuid
nauditavus ja ühise transpordi eelistamine tekkib vaid siis, kui selleks on
loodud tingimused. Tänane administratiivkius autosõitjate suhtes ei meelesta
neid ümber istuma ÜT-i vaid meelestab neid administratsioonide vastu. Kuid
ühine transport saab elu sisse siis, kui on loodud võrgustik kõigist
võimalikest transpordivahenditest, alates „piimaautodest kuni tõuksideni“. Kuid
põhivõrk (ühise transpordi kandekonstruktsioon) peab olema selline, et buss on
mõnesaja meetri kaugusel meie teiega ukseesisest, järgmine buss
nägemiskaugusel, bussides IKT lahendused/ekraanid ümberistumisvõimalustest ja
marsruudiplaneerijatest. See on tuleviku ühine transport, selle poole tuleb
püüelda, mitte rammida autosõitjaid laiendatud bussiradade ja tühjade
rattateedega liikuvuspaketist välja. Mõelgem selle üle, et praegu kasutab
töölkäivatest inimestest vaid 20% ühistransporti, mis tähendab, et … Õige väike
osa käib jala ja mõni ka rattaga, kuid ülejäänud autoga. Ups! Arvata võib, et
90% autoga tööl käijatest ei naudi hommikust autoga töölesõitu (lumi, pori, ummikud),
vaid kasutab autot ainuüksi sel lihtsal põhjusel, et teist võimalust ei ole.
Kiruvad administratsiooni ja jätkavad sõitmist, sest valikut ju pole. Tekitame
valiku. Päris valiku (mugava, kiire), mitte
tahtliku administratiivse teelt väljarammimise kui mittevaliku. Kui valikut ei
ole, siis igasugune liiklusvoo sujuvuse piiramine toodab juurde CO2 ja
akumuleeritud viha, mis purskub välja kõige ootamatutes kohtades.
Olupilt
surnud mammutite osavõtul
See,
et me ikka üldse ei saa aru kliimaolukorra keerukusest ja selle komplektse
lahenduse vajadusest ilmestas ühe hommiku
Terevisiooni kaks järjestikku esitatud intervjuud. Ilmselt just seetõttu, et need olid
järjestikulised, torkasid ka silma suuga räägitava ja tegelikkuses tehtava
karjuv vastuolu. Esimeses rääkis Tädi Glaskow konverentsilt, et me peame
saavutama kliimaeesmärgid muidu oleme silmitsi pöördumatute protsessidega nagu näiteksliustike
sulamine ja teises rääkis Onu talve(jõulu)valgustusest, et seda peaks olema
rohkem, et see peaks olema monumentaalsem, see peaks olema püsivam. Mnjah,
niipalju siis „jalajälje vähendamisest“ ehk … Kas me üldse suudame süsteemselt
mõelda/tegutseda või jooksutame rohejutu
taustal linnas surnud mammuteid?
Tänapäeva energia on suures enamuses põletusenergeetika, põletusenergeetikaga
kaasneb CO2 tootmine. Ilmneb, et oleme jutulobas valmis piirama CO2 emissioone
(teiste) tehaste ja tootmise ning liikluskisu hinnaga, kuid ise laristame seda
nii suurtes mahtudes, kui väikestes püsikogustes. Kui me tahame tõesti
vähendada CO2 heitmeid (ükskõik millisel põhjusel), siis peame seda tegema
eelkõige ise, komplektselt ja läbimõeldult. Senini seda pole, on veidrad
jõulukomad Pi-Rita linnaosas, ürgvanamoodsad lumehelbekesed teises linnaosas,
monumentaalvalgustused pidevalt plinkivate mõttetute fooride näol on tunnistus,
et kliimakokkuleppeid me täita ei suuda, kui just … Kui just administratiivvõim
tootmist ja liikuvust nii tasumatuks/talumatuks ei kruti, et … see lakkab. Vaat
selline hommikune olupilt uljalt kappavatest surnud mammutitest ja
jõulutuledest
Alustagem
algusest, nii nagu liikuvuse korraldusel, nii ka oma jalajälgede (sh ka administratiivse
reostsusjalajälje) hindamisest, nii ka maksudebatis. Esitagem esimene küsimus –
MIKS? Ja siid kuidas, mida, kes, millal? Vaat niimoodi. Ikka ampsukaupa, järjekindlalt ja pidevalt, muidu võib rohepööre osutuda ohepöördeks.
Järgneb
…
Targutusi:
B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003
Lk 96 Kui autode populaarsus 19 sajandi lõpus kasvas, esitas
Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglid: „Juhul kui hobune keeldub teel
autost möödumast, peab autoomanik oma auto lahti monteerima ja autoosad
põõsastesse peitma. külavaheteedel
liikuvad autod peavad iga miili tagant hoiatusraketi õhku tulistama ja seejärel
ootama kümme minutit kuni tee tühjeneb.“ Pennsylvania seadusandlus ei lasknud
esildist läbi, nagu seda näha ka selle järgi, kui harva inimesed oma autosid
hobuste ees osadeks võtavad.“
Lk 201 „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi
teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil
siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“
Lk 202 „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste
tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid
nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“
W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999
Lk 180 „Kui Voltaire päris temalt lahkudes (…)mida Prantsusmaa
kuningale vastata, naeratas Friedrich vastu: „Kui soovite, kirjutan Louis XV-le
kiidukõne, millest ükski sõna ei vasta tõele.“ Voltaire lõi endale vaimustusest
vastu reisi.“
Lk 191 1745 a Sileesia sõjad „Mida meeleheitlikumaks osutus ta olukord,
mida karmimana reaalsus tema ees laotus, seda visamalt töötas ta mõistus, otsides
selget ülevaadet ja taktikalist
väljapääsu. Sõjas, mida ta ise oli
alustanud, tuli vastu pidada, kapitulatsioon polnud mingi lahendus. Ent ta oli
samuti kindel, et sõda tuleb kiiresti lõpetada ja isegi võidud – kui neid üldse
oodata – ei tohi teda kõrvale kallutada kitsast sihist: kaitsta saavutatud
positsioone. Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli
vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“
No comments:
Post a Comment