Muutustesein V11: Väikesed suurmuutjad

 

Foto kõige mõttetumast ristmikust: kolm üle tee ulatuvat massiivset raudkaaki, 19 foori ja mitukümmend liiklusmärki

Sõidan Pi-Ritalt Ka-Lamaja poole. Kuulan raadiot. Glasgow´s istuvad maailma targad koos ja püüavad ilma sutsu külmemaks timmida, meie … Meie püüame ka. Püüame teha … midagi. Teemegi õhinapõhiselt. Tundub, et  kõik püüavad ühe korraga „teha suuri asju“ (keelata, lõpetada, piirata), kuid maailma koosneb hoopis pisiasjadest. Mammut teatavasti ei koosne mammutitest, vaid rakkudest või … ampsudest. Sellest tulebki lähtuda, probleeme tuleb lahendada ampsukaupa, muidu võib suur tükk kurku kinni jääda. Prr. Pealegi, küsigem endalt, kas me elame tõeliselt säästa tahtvas maailmas või teeme vaid õhinapõhiseid irdtegevusi (sest nii on kombekas ja kõik ju teevad), mis vaatamata kaunikõlalisusele raiskavad meie aega, raha ja ressursse? Kuidas nii? Võtame mõne lihtsa igapäevaelu näite. Istun autosse … Ja-ja tunnistan täiesti avalikult, selgesõnaliselt ja häbenemata, et istun autosse ja sõidan linnapoole. Ma ei kasuta selleks ratast, tõuksi ega tuulelohet  ühel lihtsal põhjusel, et päev on ajasäästlikult kokku pakitud mitmetest kohtumistest ja aruteludest linna eri piirkondades ja kohtumiste vahed on ajakriitilised. Tegemist on kõige säästlikuma liikumisviisiga minu töökorralduses. Kulutan vähe, jõuan palju. Järgmised päeva kodukontoris … jõuan palju, kulutan veel vähem. Seega esimeseks keskkonnasäästuks on paljudel juhtudel läbimõeldud logistika, taaskasutus ja seadmete elukaara pikendamine. Praegune kliimapoliitika tundub keskenduvat selle, kuidas miljardeid maksumaksja raha kõige kunstipärasemalt raisku lasta, mitte sellele, kuidas pisiraiskamistest suurt kokkuhoidu kumuleerida. . Muidugi ei lasta raisku kõike, tekkivad uued tehnoloogiad, sest turg (ja meie teiega) nõuavad seda, kuid kliimapoliitika põhihoob asub hoopis mujal, see asub väikeste, kuid tihedate tegevuste normaliseerimises ja sellest nii raha kui keskkonnasäästu kogumist. Muidugi ei ole see nii glamuurne, kuid see eest tõhus.

Niisiis … läksime liikvele.

Niisiis … ärme tee sama viga, mida enamuses tehakse tahtes maailma muuta, mitte iseennast. Alustame väikeste ampsudega, et seederikkeid ei tekiks. Võtame näiteks mingi lihtsa valdkonna mida me igapäevaselt kogeme, nagu oma igapäevase liikumise. Hea algus, sest  transport on peale tööstust kõige suurema jalajäljega inimtegevuse valdkond. Kuna tööstusega meie teiega igapäevainimesed midagi tarka teha ei oska ja rumaluse tiražeerimine vaid halvendab olukorda, siis parem jätame tööstuse rahule ja tegeleme igapäeva liikuvusega.

Tööle minekuks on suures piiris kolm võimalust: ühiskondlik transport (ÜT), auto või jalakäik (ratas ei kuulu praegusel aastaajal ilmselt niivõrd transpordivahendite kui ekstreemspordi vahendite hulka). Kuigi me räägime palju ÜT eelistamise vajadusest, siis tõsiasi on, et tööl käijatest kasutab ÜT vaid 20% ehk piinlikult vähe. No-jah eelmisel EL eelarveperioodil pumbati küll ÜT edendamiseks lähes 700 milj EUR, mille tulemusena kasutatavus … langes 2+%, nii et ainult raha asja ei paranda vaid võib valede otsuste puhul seda halvendada. Järelikult kasutab suurem enamus tööle jõudmiseks autot. Sellest alustamegi.

Niisiis teeme koduukse lahti ja … Võib arvata, et enamuse meist teiega kodu asub õuealade piirkonnas (ilmselt on suurem osa meie Peamise Linna territooriumist tähistatud lausaliselt õueala märgiga), kus liikumiskiirus on piiratud (20/30 km/h). Roomame välja … administratiivsele takistusrajale. Mnjah, roomame aeglaselt, sest administratiivõhin on  igaks juhuks tänava täis pikitud ka „lamavaid politseinikke“ (edaspidi: lamajad). Kuigi oma kasutegurilt  võiks need ümber nimetada tapetud kliimaks. Miks? Kas olete mõelnud, mis nendest kasu võiks olla … kliimakontekstis? Või on need projekteeritud vaid teedeehitajate rõõmuks? Administratiivse enesenäitamise rõõmuks? Ei tea. Vaadake, kliimakonks on selles, et iga lamaja eel tuleb kiirus peaaegu peatumiseni maha pidurdad, sest isegi kui juht juhtub sõitma 20/30 km/h siis lamaja ületamiseks alandab ta selle -5 km/h ja roomab üle kui ei taha autot rikkuda ja peaga lakke lennata riskides kaelaluu murruga. Peale lamajat muidugi juht kiirendab (kirudes), mis nõuab ekstraenergiat, ehk selle üha lamaja ületamiseks (+ lamaja enese tootmiseks ja paigaldamiseks) kulutatud süsinikujälg on kogumis meeletu ja tarbetu.  Muidugi, kui eesmärgiks on autosõidu kaotamine ajaloost, siis on lamajad omal kohal, kuid CO2 emissiooni seisukohalt on tegemist täiesti vastupidise tegevusega võrreldes kogu maailma kliimaeesmärgiga. Väike asi? Sääst on sääst. Pange kogu linna lamajad kokku ja arvutage välja milline on energiakadu ja CO2 emissioonilisa kogumis. Iga päev? Iga aasta? Eks ole hea küsimus?

Inimkonna rumalaim leiutis

Midagi veel põriseb, kuid see pole auto ega autokujuline mopeed vaid … No muidugi see on  inimkonna üks kõige mõttetum ja samas toksilisem leiutist – administratiivlehepuhur. Aeglaselt jalutavad mehepojad liiguvad puhuritega lehti hunnikusse ja … tossutavad mõnuga rohkelt CO2 taeva poole. Muidugi  järgmine tuuleiil lükkab lehehunnikud jälle liikvele. Usinad koristusmehed jälle … tossutamas. Ja niimoodi ringiratast kuni lumi maha tuleb või kui lehed pakitakse lõpuks … kilekottidesse (fossiilmaterjal) ja veetakse autodega (fossiilkütus) Jäätmejaama (igati tarvilik ja üha paraneva teenindusega struktuur). Kuid Jäätmejaamades näeme pilti neist hunnitutest nüüd juba räbaldunud kilekottidesse mässitud lehekuhjadest, mis küll kuidagi keskkonnasäästu mõõdet välja ei anna. Õhinapõhiselt loodi tummisest kompostimaterjalist … prügi. Milline on siis on ühe mahakukkunud lehekese jalajälg kogumis? Hakkame „kaardistama“: puhuri fossiilkütus, teisaldava auto fossiilkütus, kotikile on suure tõenäosusega toodetud fossiilsest materjalist ja selle absorbeerimine kulutab jälle fossiilkütust. Kas me pole mitte  CO2 jälje vähendamise mõttest õigesti aru saanud? Või see meid ei huvitagi? Väike asi? Sääst on sääst. Pange kogu linna lehepuhurid, lehekotid ja nende vedu/töötlus  kokku ja arvutage välja milline on energiakadu ja CO2 emissioonilisa kogumis. Eks ole hea küsimus?

Mõeldes pisiasjadest

Sõidan, õigemini sõitsin, nüüd … istun autos. Istun autos kesklinnas. Istun järjekorras. Foorijärjekorras. Istun värskelt tekitatud administratiivses ummikus, kus kaks Narva maanteelt Pronksi tänavale pööravat rada on asendatud ühega. Tuiksoone läbilaskevõime langes poole võrra. Tromb. Liiklustromb. Administratiivne liiklustromb. Istun, aga mõte töötab, mootor ka. Kuulan raadiot. Valikus viirus ja rohepööre, rohepööre ja viirus ja õhinapõhine. Vaadake, vahel leiame me kõik ennast olukorrast, kus saada aru, et midagi on valesti, kuid … aru ei saa mis nimelt. Viimased aastad on olnud õhk ja eeter täis arutlusi rohepöördest, CO2 jalajälje vähendamise vajadusest, liikuvusest ja … Oeh, terve maailm sõitis ju Glasgowśse, et kokku leppida keskkonnalastest ühistegevustes, kuid maailma päästmine ei alga maailma päästmisest korraga, vaid pisiasjadest kogumis, meis enestest, meie mõttemudelitest ja nende muutmisest.

Niisiis istun ja mõtlen pisiasjadest ja pisiasjade kumulatiivsest suurefektist. Pi-Rita poolt sõites on iga natukese vahemaa järel jalakäijate isetoimiv demokraatlik vöötrada asendatud administratiivse fooriga. Foorid plingivad 24/7. Põletavad „surnud mammuteid“. Igaüks eraldi võttes … pisiasi. Isegi uhke värk, nagu aastaringsed jõulupuud. Turvaline, kuid … Keskkonnavaenulik. Kuidas nii? Vaadake kui üksik jalakäija vajutab individuaalset foorinuppu ja läheb üle tee individuaalfoori süsteemis, mitte tulede sujuva tsüklilisuse liikuvuse süsteemis, siis on see reostus (peaaegu nagu ohvritule süütamine). Kuidas nii? Lihtne, sest ühelpool foori seisab u 30 autot ja teisel pool foori seisavad veel u 30 autot – seisavad ja tossutavad. Üksik uitaja on ammu kadunud, kuid 2x30 autot seisavad ja tossutavad. Ühe sellise individuaalületuse hinnaks on kogumis umbes tund töötava mootoriga seisvat autot. Kujutate ette – tund tarbetut tossutamist? Kuid foore on ju viis sellel lühikesel teelõigul. Seega viis tundi seisvat tossutamist. Kuid see pole veel kõik, sest tunnis seiskavad need foorid liikluse kümneid kordi. Kas see tähendab, et tunnis saame hüpoteetiliselt sadakond tundi administratiivtossu? Kui kujutada seda ette kogu linna mastaabis (tuhanded seisvad ja tossutavad autod), siis on see hirmuäratav. Samas iga foori taga me justkui ei märka seda administratiivset hävingutendentsi. See on energia kadu (ja CO2 emissioon), kuid see pole veel kõik, lisaks kaotame me selle energia mis kulub 2x30 kordsele autode  mahapidurdamisele ja üleskiirendamisele. Nagu märgitud, siis Pi-Rita teel on umbes viis sellist foori järjestikku ehk  linna sõites võib juhtuda, et viis jalakäijat tekitavad u 7 min jooksul viie tunni jagu asjatult kulutatud energiat, tootes tarbetult CO2? Pärast peab regulatsioonirobot „kangelaslikult“ mingitelt elulistelt teenustel kokku hoidma, tehaseid või kaevandusi sulgema, sest, meil on ju omad keskkonnaalased kohustused täita. Tuletab meelde kogemust sõjatehasest, kus vanarauaplaani katteks lõigati tuliuued metallplaadid juppideks (plaani täiteks) ja kuu lõpus otsiti kõik tsehhitagused läbi, et viimastest rämpsust toorikumaterjali kokku keevitada (jällegi plaani täiteks). Muide kui tegemist oli vöötradadega, siis sujus liiklus hoopis sujuvamalt/keskkonnasõbralikumalt, jalakäija lasti üle ja sõideti edasi, mitte ei põristatut tühjalt tuima. Muide ka fooride jõulutuled ei plinkinud ööpäevaringselt (jälle kokkuhoid).  Nii, et kokkuvõttes on kaotajaks kõige suuremalt ülehooldatud jalakäija (maksumaksja ka), kes hingab sisse kogu selle saasta ja ühtlasi maksab selle lisasaaste kinni. Kui nüüd mõelda, kui palju on meil tühikäigulisi ja süsteemituid foore, siis see mida me saaksime lihtsama, kuid läbimõeldud eesmärgistatud sujuva  liikluskorralduse ja intelligentsete fooridega kokku hoida on kogu Eesti ulatuses tohutu.  Aastas? Üüratu. Seega kui me tahame tõesti puhtamat kodulinna (ja planeeti), siis peame lõpetama tuimade „kahtehtud“ tegevused ja mõtestama kuidas muuta tehnoloogiaid. Eesmärgiks peab olema kestlik, kuid sujuv ja nauditav liikuvus – mõtestatud tegevus, mitte „kahtegevus“.

Mis on „kahtegevus“? Näiteks eelmainitud lehekoristus, kus lehed aetakse fossiilkütusega kottidesse, mis on toodetud fossiiliga fossiilist, viiakse autodega (fossiiliga) jäätmejaamadesse (kus nendega opereeritakse fossiiliga) ja kotijäätmed tuleb jällegi ümber töötada fossiiliga. Uskumatult vanaaegne, uskumatult raiskav, uskumatult saastav. Või liikluse kiuslik reguleerimispoliitika, tänavate ühesuunaliseks muutmisega (iga ümbersõit tegelikult asjatult kulutatud kütus ja toodetud CO2), teede kitsamaks ehitamine, kõverad teeotsad ja vormeliraja tsikaanid, lamajate paigaldamine, tavaliste ületee pöörete kinniehitamine, see kõik suurendab kokkuvõttes CO2 emissiooni, sest autosõidule alternatiivi ehk  nauditavalt toimivat ühistransporti ju pole. NB! Veelkord üle korrates: laias plaanis asendust autodele pole. On administratiivne kius. No jah, muidugi rattasõit on üks lahendus, aga … ei sobi kõigile. Õigemini sobib meie tingimustes ja vananevale elanikkonnast vähestele. Titaanpuusaga memmed ja vitagevanamehed ei kvalifitseeru sellele rajale.

Liikuvusstrateegia kui liikumatuse strateegia.

Rattur emeriitusena on rattad mulle alati meeldinud, võib öelda, et olen  pigem rattalemb, kuid igal asjal/tegevusel on oma aeg ja koht. Olen sõitnud rattaga poris ja lumes, krusade vahel ja metsas, olen olnud märg ja sopane kui mudakäi. Kuid seda kõike sportlikul eesmärgil ja enese vormis hoidmiseks. Ma ei kujuta kogemuslikult väga hästi ette, et see võiks tänasel novembripäeval olla viis tööle sõiduks (ei kontorisse ega ehitusplatsile). Muidugi on see võimalik, kuid see vajab teistsugust infrastruktuuri neile vähestele, kes seda naudivad. See vajab riietuskappe ja dušširuume töökohtadel, kus ennast pesta ja riideid vahetada, see nõuab riiete kuivatuskohti ja kinniseid rattaparklaid. Te ju ei lähe higihaisusena ja porisena oma kontorisse klientidega kohtuma? Elementaarne. Kümmekond kilomeetrit sõtkumist vastutuules võtab ka kõige treenitumal naha märjaks, midagi pole teha, selline on meie süsteemne ülesehitus. Rattasõit ei ole ainult päikesepaiste ja linnulaul, see on tõsine pingutus. Muidugi on meile teiega vaja liikumist, kuid liikumine peab olema jõu ja eakohane, minu 80+ vintagenaabrimees on igati traksis nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid rattasõit vihmas/lörtsis pole talle eakohane, ka minu ämm oma 95 juubelil (samuti traksis) arvas, et ta püüaks vältida rattasõitu, kui vähegi võimalik. Edasi. Kui paljudes töökohtades on meil võimalus ennast sõidujärgselt kasida ja ratast kuivalt parkida? Talvine sõit …

Mnjah, talvel siis kui kahel jalal tuleb liikuda aeglaselt ja harkisjalgselt nagu maamõõdu sirkel, ei soovitaks ma kellelgi rattasõitu, see on ekstreemsport (testitud). Seega rattasõit on tore harrastus ja edu kõigile neile kes seda ekstreemsust harrastavad aastaringselt, kuid see ei ole ega saa kunagi olema üldine liikuvusviis suuremas linnas. Kuid kõik need teed, mis on rajatud ja millede avamislinte on pidulikult läbi lõigatud seisavad suuresti tühja. Kasutult? Mitte päris, sest annavad aastaringselt tööd ja leiba tänavakoristusfirmadele. Muide ainuke rattur, keda talvel trehvasin nägema sõitis … sõiduteel. Nii on.

Mõeldes ühisest transpordist

Aga liikuda on vaja, liikumine ongi elu, kuid … Ajal, mil elamise viis muutub päev-päevalt ikka kiiremaks peab (kindlas kõneviisis) ka liikumisharjumusi, -tehnoloogiaid ja –strateegiaid muuta. Samas, kui meie liikuvuspoliitika põhineb millegipärast mitte sujuvusel/tõhususel vaid rahustamisel, piiramisel, keelamisel ja karistamisel. Tänase liikuvusstrateegia sogan võiks olla „Parim liikuvus on liikumatus!“ Kõik see on toimunud nagu tuntud lugu konna aeglasest keetmisest, meie teiega oleme iga jaburuse peale ürginstinktlikult leidnud mingi mahendava lahenduse ja pole tähele pannudki, et liiklejatevalikud administratiivkiusus hakkavad otsa saama.  Kaotame kiirust ja sellesamaga suurendame saastet, kuigi peab olema vastupidi.  Kiirus ja aeglus on paljuski suhtelised mõisted ja on  mõistetav, kui kellelegi meeldib näiteks aeglast valssi tantsida (elegantne ja nauditav vaatemäng), kuid kui meie elu kulgeb tegelikult džaivi rütmis, siis … Ilmselt on sellistes tingimustes valsi lohistamine ohtlik ja inetu. Jah võimalik, kuid inetu, mis tähendab, et ka liikuvuse ajakohastamiseks tuleb plaati ja rütmi muuta, muidu jäämegi hullumajja, kõige sellest tulenevaga. Seega sujuv, nauditav, kuid kiire liikumine on see mida me vajame. Enam ei ole mõeldav, et laulupeole tuldaks kagunurgast nädalakese. Nii et … Mis siis üle jääb? Loomulikult ühistransport (seniks kuni pole leiutatud teleportatsiooni).  

Ühine transport + taaskasutus

Tegelikult on ka ühistransport kui süsteem, täpselt samuti kui kunagine ühiskondlik transport oma aja ära elanud, see mille poole me püüdlema peame on ühine transport. Võrgustik noh! See ei ole tasuta teenused (tasuta tähendab seda, et selle eest ei maksa kasutaja vaid keegi teine). Vahel me hälbime kiires elutempos reaalsusest ja teeme oma mõttemaailmas kiirühendusi. Vahel lühiühendusi. Kui me mõte jookseb seda rada pidi, et bussisõit on tasuta ja selle eest maksab riik, siis see ongi lühiühendus. Riigil ei ole mitte mingit raha (enamgi veel, riigil on vaid halvast administreerimisest tekkinud võlad), raha on meie oma, meie ühine raha. Seda raha kannavad kokku nii noored kui vanad, kestlikud ja puhta väetid, kavalad, targad ja need teised ka, selle rahaga peame me ümber käima eriti tähelepanelikult ja säästlikult. Eriti säästlikult, kuid eriti tõhusalt. Meie ühise raha eest üha uute busside ja rongide ostmine ei ole heaperemehelik ei meie raha suhtes ega keskkonna suhtes. Põhjamaade KOV-d on juba ammu aru saanud, et buss peab olema nägus, turvaline, kestlik kuid mitte ilmtingimata uus. Nemad on aru saanud, et taaskasutus pole mitte ainult vanade raamatute ja vaaside mitmekordne ringlus/taaskasutus, vaid raiskamise vähendamise üks suuri ressursse on ka transpordivahendite elukaare pikendamine. Just, kui kasutatud, kuid heal bussil vahetada kulunud sõlmed, asendada osa vidinaid tänapäevaste vidinatega ja asjatundlikult kere kohendada, sõidab see buss veel ühe (või kaks) ringi. See on keskkonnahoiu seisukohalt õige suhtumine. Hoiab kokku nii metalle, kui kütust vähendades ülemaailmset saaste jalajälge. Mis veel selle juures head on, on see, et elukaaremeistrid asuvad siinsamas Eestis. Seda ka Põhjamaade jaoks.

Ühise transpordi intelligentne võrgustik

Kuid nauditavus ja ühise transpordi eelistamine tekkib vaid siis, kui selleks on loodud tingimused. Tänane administratiivkius autosõitjate suhtes ei meelesta neid ümber istuma ÜT-i vaid meelestab neid administratsioonide vastu. Kuid ühine transport saab elu sisse siis, kui on loodud võrgustik kõigist võimalikest transpordivahenditest, alates „piimaautodest kuni tõuksideni“. Kuid põhivõrk (ühise transpordi kandekonstruktsioon) peab olema selline, et buss on mõnesaja meetri kaugusel meie teiega ukseesisest, järgmine buss nägemiskaugusel, bussides IKT lahendused/ekraanid ümberistumisvõimalustest ja marsruudiplaneerijatest. See on tuleviku ühine transport, selle poole tuleb püüelda, mitte rammida autosõitjaid laiendatud bussiradade ja tühjade rattateedega liikuvuspaketist välja. Mõelgem selle üle, et praegu kasutab töölkäivatest inimestest vaid 20% ühistransporti, mis tähendab, et … Õige väike osa käib jala ja mõni ka rattaga, kuid ülejäänud autoga. Ups! Arvata võib, et 90% autoga tööl käijatest ei naudi hommikust autoga töölesõitu (lumi, pori, ummikud), vaid kasutab autot ainuüksi sel lihtsal põhjusel, et teist võimalust ei ole. Kiruvad administratsiooni ja jätkavad sõitmist, sest valikut ju pole. Tekitame valiku. Päris valiku (mugava, kiire),  mitte tahtliku administratiivse teelt väljarammimise kui mittevaliku. Kui valikut ei ole, siis igasugune liiklusvoo sujuvuse piiramine toodab juurde CO2 ja akumuleeritud viha, mis purskub välja kõige ootamatutes kohtades.

Olupilt surnud mammutite osavõtul

See, et me ikka üldse ei saa aru kliimaolukorra keerukusest ja selle komplektse lahenduse vajadusest ilmestas ühe  hommiku Terevisiooni kaks järjestikku esitatud intervjuud.  Ilmselt just seetõttu, et need olid järjestikulised, torkasid ka silma suuga räägitava ja tegelikkuses tehtava karjuv vastuolu. Esimeses rääkis Tädi Glaskow konverentsilt, et me peame saavutama kliimaeesmärgid muidu oleme silmitsi pöördumatute protsessidega nagu näiteksliustike sulamine ja teises rääkis Onu talve(jõulu)valgustusest, et seda peaks olema rohkem, et see peaks olema monumentaalsem, see peaks olema püsivam. Mnjah, niipalju siis „jalajälje vähendamisest“ ehk … Kas me üldse suudame süsteemselt mõelda/tegutseda või  jooksutame rohejutu taustal  linnas surnud mammuteid? Tänapäeva energia on suures enamuses põletusenergeetika, põletusenergeetikaga kaasneb CO2 tootmine. Ilmneb, et oleme jutulobas valmis piirama CO2 emissioone (teiste) tehaste ja tootmise ning liikluskisu hinnaga, kuid ise laristame seda nii suurtes mahtudes, kui väikestes püsikogustes. Kui me tahame tõesti vähendada CO2 heitmeid (ükskõik millisel põhjusel), siis peame seda tegema eelkõige ise, komplektselt ja läbimõeldult. Senini seda pole, on veidrad jõulukomad Pi-Rita linnaosas, ürgvanamoodsad lumehelbekesed teises linnaosas, monumentaalvalgustused pidevalt plinkivate mõttetute fooride näol on tunnistus, et kliimakokkuleppeid me täita ei suuda, kui just … Kui just administratiivvõim tootmist ja liikuvust nii tasumatuks/talumatuks ei kruti, et … see lakkab. Vaat selline hommikune olupilt uljalt kappavatest surnud mammutitest ja jõulutuledest

Alustagem algusest, nii nagu liikuvuse korraldusel, nii ka oma jalajälgede (sh ka administratiivse reostsusjalajälje) hindamisest, nii ka maksudebatis. Esitagem esimene küsimus – MIKS? Ja siid kuidas, mida, kes, millal? Vaat niimoodi. Ikka ampsukaupa, järjekindlalt ja pidevalt, muidu võib rohepööre osutuda ohepöördeks. 

Järgneb …

Targutusi:

B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

 

Lk 96 Kui autode populaarsus 19 sajandi lõpus kasvas, esitas Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglid: „Juhul kui hobune keeldub teel autost möödumast, peab autoomanik oma auto lahti monteerima ja autoosad põõsastesse peitma.   külavaheteedel liikuvad autod peavad iga miili tagant hoiatusraketi õhku tulistama ja seejärel ootama kümme minutit kuni tee tühjeneb.“ Pennsylvania seadusandlus ei lasknud esildist läbi, nagu seda näha ka selle järgi, kui harva inimesed oma autosid hobuste ees osadeks võtavad.“

Lk 201 „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“

Lk 202 „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“

 

W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999

 

Lk 180 „Kui Voltaire päris temalt lahkudes (…)mida Prantsusmaa kuningale vastata, naeratas Friedrich vastu: „Kui soovite, kirjutan Louis XV-le kiidukõne, millest ükski sõna ei vasta tõele.“ Voltaire lõi endale vaimustusest vastu reisi.“

Lk 191 1745 a Sileesia sõjad  „Mida meeleheitlikumaks osutus ta olukord, mida karmimana reaalsus tema ees laotus, seda visamalt töötas ta mõistus, otsides selget ülevaadet ja  taktikalist väljapääsu. Sõjas, mida  ta ise oli alustanud, tuli vastu pidada, kapitulatsioon polnud mingi lahendus. Ent ta oli samuti kindel, et sõda tuleb kiiresti lõpetada ja isegi võidud – kui neid üldse oodata – ei tohi teda kõrvale kallutada kitsast sihist: kaitsta saavutatud positsioone. Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“