Järg:
Osa 2
…
Seega veelkord: ärgem unustagem, et meie (klientide, valijate, kõrgema võimu)
personalivalikutest st kellele me usaldame oma sünnipärase otsustusõiguse,
oleneb ka meie edasine edenemine või kidumine. Millest see oleneb?
Sündsustundest
Kõik
oleneb meist enestest, meie pingetaluvusest või mugavusihalusest. „Tõde on aga selles, et me ei osta autot,
lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli
taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on
vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“ (Dan
Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 lk 23). Just seepärast oleme me haavatavad, et
me kipume otsustama ikka rohkem emotsioonide, kui peenes kirjas juhendite
järgi. Seda meie nõrkust poliitmaailm ära kasutabki, nad müüvad meile lootust.
Megakogustes … tühja lootust. „Müüge
alati lootust. Tarbijana me igatseme sellise järele, mis tõstaks meie
igapäevase eksistentsi teise, kõrgemasse ja rikkamasse sfääri. Sellist lootust
võiks küllap pilkavalt pidada fantaasiaks või koguni pelgaks isekuseks ja
nautlemiseks, kuid nii talitada oleks väär. Evolutsioonipsühholoogia meenutab
meile, et inimesi kihutab tagant soov tunda ennast hästi. Eneseusaldus on
sageli liivale rajatud, kuid hea enesetunne annab evolutsioonilise eelise, sest
see süstib inimestesse teatava vitaalsuse, mis omakorda meelitab ligi sõpru ja
liitlasi. Sellel reeglil on siiski kaks tähtsat lisatingimust. Esimene on see,
et ehkki firma peab alati müüma lootust, võib ta seda teha ka hirmu müütades –
tuletades meile sellega meelde midagi, mida me loodame vältida. Teiseks
lisatingimuseks on see, et lootust müües peab firma sisendama usaldusväärset
turvalisust.“ Selle vahel poliitmaailm balansseeribki: lootus ja hirm. Meie
erimenüü on selline et müüakse lootust (a´la me anname sulle sajaka lisaks) ja
hirmu (kui te meid ei vali, siis tulevad pahad ja … saad kaks sajakat?) üheaegselt.
Praegune kampaania on läinud juba väga piinlikuks. Mitte, et see ei ole
kooskõlas loodus ja majandusseadustega vaid see eirab ka kõige elementaarsemat
sündsustunnet. Need võltslootused mida meile teiega pakutakse pole täidetavad. Need
algavad mitte rohkendamise otsast, vaid jagamise otsast. Need lubadused on kui
miljonäri lubadused, kuid neid annab keskmise palga saaja, kusjuures maksma
peaks ka selle eest (teine) keskmise palga saaja. Pöörane mõttekäik? Ei
valimislubadused, valelootusmüük. Kuid „On vana tõde, et miski ei peta
julmemalt kui valelootused. Tulemus? Tarbijad maksavad firmale halastamatult
kätte, kui see annab oma turundusaktsiooniga lubaduse, mida ei suuda täita.“
(lk 42)
Hundid on targemad kui ...
Seega
oleneks kõik meist endist? Olenebki. Kuid oleneb meie tähelepanuvõimest ja
otsustusvõimest. Oleneb sellest, kas me oskame vahet teha müüdud (või müüdava?)
lubaduse ja tegeliku pingutusvajaduse vahel?
„Inimese mõistmisvõime on
küll piiratud ja tema eksimisoht on suur ning pealegi on tema eesmärgid ja
soovid sageli kõikuvad, vastuolulised ja ebaselged. Kuid see ei muuda asjaolu,
et ta ise on põhimõtteliselt enda parim kohtunik ja huvide eest seisja. Riik ja
ühiskond peaksid tal seda põhimõtteliselt vabalt laskma teha. Ta teeb oma parima,
kui saab tegutseda täiesti enda huvides, ja ta on parim siis, kus ta saab
rakendada oma andeid ja kalduvusi. Oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt saab
ta tasu eest oma teenuseid pakkuda ning ise tasu eest teiste teenuseid kasutada.
Koordineerimise võtab enda peale turumehhanism.“
„Riigi ülesanne on võimalikult palju seadustega takistada
vargusi, rööve, pettusi ja vägivalda ning luua tootmise ning vaba majanduse
jaoks vajalik raamistik“ (T Sarrazin „Soovmõtlemine“ Lk 108). Muide T Sarrazin on
Saksa SDP liige, olnud liidumaa rahandusminister ja Bundesbanki juhatuse liige. Vaat selline demokraat. Muide arvab ta
et teatud võrdsuse ideoloogia vormid on täiesti utoopilised ehk „Sellist
käitumist nimetan ma utoopiliseks ignorantsuseks. Minu arvates on sellest
nüüdisaja poliitikas saanud üks tähtsamaid juhtmotiive.“. Nii, et hakates
hindama pidukondi, nende senist käitumist ja edasisi lubadusi, siis vaadakem kas
me sellel hindamismomendil oleme tänapäeva maastikul või hõljume mingites
minevikumälestustes.
Isegi „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest
teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine,
vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. (…)“. (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018
lk 114)
„Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime
tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus
me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas
asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (lk 126). Kui hundid oskavad seda,
siis miks meie ei planeeri? Või õigemini küll planeerime, kuid ürgvanade
andmete põhjal.
Šimpans on targem, kui ...
Siinkohal aitab meid probleemi mõista ja õiget teeotsa üles
leida H Rosling, kes uuris inimeste teadmisi faktitäpsuse kohta, millest olenes
lausa hämmastavaid asju. Ilmnes, et /enamuse inimeste vastused hästi
dokumenteeritud faktidele on … pehmelt öeldes puudulikud. UIsegi šimpansi
juhuslikud vastused on edukamad, kui meie omad. Ilmnes, et šimpanside tulemus
igale kolme vastuseringiga küsimustele vastates oli 33% ehk neli õiget kaheteistkümnest.
Samas inimesed vastavad samadele küsimustele õigesti vaid kahel juhul
kaheteistkümnest. „Olen paari viimase
aastakümne jooksul esitanud sadu sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse,
rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja
keskkonna – põhiliste globaalsete mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele
inimestele kogu maailmas. Testid on lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad.
Valin hoolikalt vaid hästi dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi
on enamiku inimeste tulemused erakordselt kehvad.“ (H Rosling „Faktitäius“
Tänapäev 2018 lk 13)
„Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad?
Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi
haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist –
hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned
neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige
kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel.
Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt
valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti.
Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on halvemad juhuslikest vastustest: need on
halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid
inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“ (lk 15)
Lk 16 „ Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused
on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?“
„Tundsin ahastust ja
muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto
GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui
see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma,
milles te asute, sest sest teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis
saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede
faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide
seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud?
Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide
pärast muretseda ja pead murda?“ (lk 16)
Vaat selline lugu, et kui me oma maailmakäsitlust pidevalt ei
täienda, siis võib juhtuda, et teeme otsuseid mitmekümne aasta vanuste
teadmiste põhjal. See oleks küll piinlik. Just seepärast peame enne otsuste
tegemist, vaatama ka mis on muutunud poliitturul.
Martiniefekti mõju poliitaailmas
Aga muutunud on palju. Tegelikult käib täiesti uus mäng. Mis muutus? Kus
muutus? Millal? Nagu Vanaema Marie ütles: „Eks kaeme
perra.“
Poliitturu põhikaup on tegelikult usaldus, kas
klient usaldab turuosalise tegevust või ei usalda. Kas usaldab poliitinimesele
(ja millisele neist) oma sünnipärase otsustusõiguse või ei usalda … enam. Usaldus
on nii hõrk kaup, et see on kerge riknema. Võib juhtuda, et pelgalt ülemäärane
eneseimetlemine, enese valitsejaks sättimine (just see, et mina valitsen) ja
mitte arusaamine, et tegelikult on tema (sats) valimishankel valitud operaatoriks (et meie elu tõhusamail
moel korraldada) võib saada usaldamatusprotsessi käivitajaks. Kui usaldus juba
mõraneb, siis võib mõra muutuda organisatsiooniliseks relvaks susija käes.
„…
organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema
igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele.
Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” („Strateegiline
sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk
Tallinn 2009 Lk9). Eks ole tuttav?
Tõsiasi
on see, et kui edukad pidukonnad jäävad tippu liiga kauaks (muutudes
valitsevaks pidukonnaks), siis kaotavad nad tihtipeale sideme tegelikkusega.
Eh, hõre õhk, hapniku puudus (teated tegelikkusest) tekitavad teatud iselaadse joovastuse.
Kui kolonel Joe Kittingeri lendas
heeliumõhupalliga 30 km kõrgusel, siis
oma memuaarides „Man High” meenutab Simons, seda sündmust nii, et tema
meelest „võttis Kittingeri üle võimust
see veider ja vähetuntud lahtirebimise efekt (…), et teda haaras see veider
unelus ja ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma
tagajärgedele mõtlemata. Simons võrdles lahtirebimise efekti sukeldujal esineva
lämmastikunarkoosiga. See on meditsiiniline seisund – rahu ja kõikvõimsuse
tunne, mis võib sukelduja üle 30 meetrist sügavamal võimust võtta. Seda
nimetatakse ka Martini efektiks (sügavamal kui 20 meetrit üks klaas iga 10
meetri kohta).” (M. Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool”
Imeline Teadus 2012 lk 63). Just see joovastus, lahtirebimine tegelikkusest sai
ilmselt saatuslikuks nii Edasipoole pidukonnale, kui ka Maaisa pidukonnale. Ainuke
vahe oli selles, et Edasipoole oleks võinud veel mõnda aega „justkui
hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata“, siis
Maaisa pidukond, millisel oli reaalne oht hõreõhus lahustuda ja kaduda
olematusse, pidi juba mõtlema tagajärgedele. Maandumisvõimalusele, mitte
allakukkumisele.
Esimene kurakäeline valitsus.
Maaisa pidukond mõtles ja mõtles ning … Mõtleski
välja. Mõte oli küll ilmavaateliselt suht äraspidine, sest Edasipoole pidukonna
Martini efekti raviks leiti kõige nadim ravimeetod - giljotiin. Giljotiiniravi
hinnatakse muidugi erinevalt ja see sõltub põhiliselt sellest kumbale poole
giljotiini hindaja jääb. Üldlevinud arvamus on, et „kunni“ pea maharaiumine ei
ole parim pohmakaravim, kuid just niimoodi otsustasid alasti „kunni“ kaks
väikevenda( Maaisa ja Kurakäe pidukond), teha. Tegidki. Tulemuseks oli see, et
hüvakäeline Maaisa pidukond tõi võimule meie aja esimese olemuslikult kurakäelise
valitsusalliansi. Mnjah, mage eneseõigustuslik jutt madalapalgaliste
abistamisest, heategude hunnikust, mida Edasipoole pidukond ei võimaldanud teha
… Eh, kes seda enam mäletab, Kahevahel
pidukond ja Kurakäelised võtsid Maaisalaste algmõtte üle ja tegid enese omaks.
Peale seda tegid koos veel mitmeid segaseid ja laialt raha jagavaid asju, mis
olid süsteemivälised ja mida peab kogu aeg käsijuhtimisega järele aitama. Vaat
selline lugu, väike hüvakäeline sünnitas suure kurakäelise alliansi. Muidugi
tuli Edasipoole pidukonna Martini efekti ravida (puht pedagoogiliselt), kuid
kas seda oleks pidanud tegema just alasti „kunni“ pea maharaiumise läbi, on
väga kaheldav.
Nüüd on olukord selline, et kuulates tähelepanelikult
(kõrv vast maad) üldist arvamust, siis pettumus on võtnud maad just
hüvakäeliste valijate/klientide hulgas. Osa pettunuid peavad Maaisa pidukonna
tegevust reetmiseks ja teised on solvunud, et Edasipoole pidukond pole aru
saanud oma Martini efekti ohtlikest tagajärgedest. Mnjah, me kõik teeme vigu,
kuid kui me nendest aru saame siis me vabandame. Kahetseme ja vabandame.
Patukahetsuse vägi
Kuid hüvakäelised pidukonnad pole ei kahetsuse
ega vabandusega esinenud. Vastupidi, ikka ollakse mingit erilist „oma õigust“
ja eneseõigustust täis. Pole kiita lugu. See tähendab, et hüvakäelised pole oma
vigadest aru saanud, pole neist õppinud. Kas see on rumalus või mõistmatus?
Vaadake, vabandus näitab tugevust ja mitte nõrkust. Vabandamisjulgus võib näidata tõelist tarkust. Maailma suured on vabandust kasutanud ikka
eduka poliitinstrumendina. Näiteks G.
Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse
ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud.
Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et
olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma
härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest
vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka
kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust
nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele,
vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi
puhkuse häärberisse.
Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes
asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest,
mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate
põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan
nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste
soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu
uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.“
(„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006 Lk40) ja
T.
Jeffersoni inauguratsioonikõne 4. Märts 1801: „Mõnikord
öeldakse, et inimene ei saa usaldada omaenda valitsust. Kas ta saab siis
usaldada teiste valitsust? Või kas me oleme avastanud inglid kuningate näol,
kes teda valitseksid? Sellele küsimusele vastaku ajalugu.” (lk 44) „Ma käitun
sageli valesti valeotsuse tõttu. Kui ma käitun õigesti, siis saavad sellest
sageli valesti aru need, kelle positsioon ei võimalda vaadet kogu olukorrale.
Ma palun teilt leplikkust omaenda vigade suhtes, mis ei ole kunagi meelega
tehtud, ja teie toetust parandamaks teiste vigu, et ei mõistetaks hukka seda,
millest aru ei saada. Heakskiit, mille vihjavad teie antud hääled, on suur
lohutus mulle mineviku eest, ja minu tulevane hool on meeles pidada nende
arvamust, kes on andnud selle avansiks., et lepitada teistega, tehes neile
kõike head, mis on minu võimuses ja olla kõigi õnne ja vabaduse tööriistaks.”
(lk 46).
Need on kõned mis muutsid maailma, need
suurpoliitikud (poliitikud ja mitte lihtsalt poliitinimesed) ei öelnud, et teie
tobujussid pole mind vääriliselt hinnanud, pole mõistnud minu tarku tegusid, vaadake
millised te ise olete ja üldse on teil ninad viltu ja püksitagumikud viledad.
Ei, ei, kuigi nad olid „noore riigi“ „noored poliitikud“ oli neis palju midagi
sellist, mis jääb meie poliitinimestel puudu. Vabandamisjulgusest?
Enesekriitikast? Sisemisest eneseväärikusest? Elementaarsest korralikkusest?
Kuid kui jätkub vaid ennast ja oma õigust täis eneseimetlus ning pole „patukahetsust“,
siis pole midagi teha, klientide usaldus ei taastu ja turuosalised saadetakse …
no kui mitte „puhastustulle“, siis opositsiooni kindlasti. Miks? Lihtne,
energia jäävuse seadus. Eneseõigustustuhinas läheb energia lihtsalt valesse kohta. „Õigust täis
inimesest õhkub absurdini küündivat enesekindlust. (…) Ent kui niimoodi õigust
täis olla, tekitab see inimestes vajadust endast kogu aeg väga hästi arvata,
seda koguni ka ümbritsevate inimeste arvelt. Ja kuna õigust täis inimestel on
kogu aeg vaja endast maru hästi arvata, mõtlevad nad suurema osa ajast
iseendast. Olgem ausad, eks nõuab palju tööd ja energiat ennast veenda, et sinu
sitt ei haise, eriti juhul, kui sa juhtud tegelikult vetsus elama.“ ( M Manson
„Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 53)
Nii võibki juhtuda, et järgmiste valimiste
tulemuse määrab mitte võit vaid nagu juhtus keiser Julianusega. Nimelt:
„Strasbourgi lahingut on käsitletud Julianuse suurima sõjalise võiduna.
Tegelikult tegutses noor väejuht täpipealt nii, nagu käsiraamatus kirjas, ja
vähendamata tema sõjalist saavutust tuleb möönda, et tegemist oli
kaitselahinguga, mida roomlased ei võitnud, vaid mille germaanlased kaotasid.“
(Murdoch „Julianus Apostata“ Kunst 2006 Lk 76). Ehk projetseerides seda mõtet
tänapäeva võib suure tõenäosusega juhtuda, et peavoolulised kurakäeliste võit
ei ole mitte niivõrd nende võit vaid peavooluliste hüvakäeliste kaotus. Näete,
võitlus polegi nii eepiline, kui seda turuosalised on kirjeldanud, pigem on küsimus
võidu või kaotuse hind selles, kui palju kliente/valijaid suudavad andestada
peavoolu hüvakäelistele, kui palju on poole , kui palju „salatelkijaid“ (need
kes arvamusuurijatele ütlevad üht ja valimiskastile räägivad teist) ja kui
palju on lihtsalt loobujaid. Vaat
niimoodi. Ka nii võib võita … kui teised kaotavad
Järgneb ...
Targutusi:
Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid
maailma” Time Warner Books 2005
Lk 37 „Suur osa ajaloost on eksitus”
Lk 41 Ehnatoni aegsest realismist kunstis „Pole teada,
kas selle muudatuse realismi suunas põhjustas austus tõelisuse vastu või
isiklik edevas”
Lk 44
1285 a. eKr Kadesi lahing egiptlaste ja hetiitide vahel „Ramsese
lahingukirjeldused on Egiptuse kasuks moonutatud … Ramses pääses eluga ja koju
naastes esitles sündmust suure võiduna,
tegelikult sai ta aga lüüa … Vaatamata sellele, mis tegelikult juhtus, usuti
Egiptuses Ramsese ametlikku versiooni sündmustest. Imago, mis kujutas Ramsest
hiiglasena vaenlaste hulgas hävingut külvamas, jäi järgnevateks aastateks
egiptlaste teadvusesse ja peagi muutus
see ajalooks. Ramses oli esimene suur propagandist
„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ
Infotrükk Tallinn 2009
Lk15 „Sõjaväelased omakorda arutavad
majandusinstrumentide üle, mis võivad neile huvi pakkuda. Selliste
majandusmeetmete hulgas on turupaanika ja finantskriiside loomine, piirkonna
teadlik ümberinveteerimine eesmärgiga tekitada kapitali äravool, regionaalsete
turgude moonutamine ja uute võimuhoobade kasvatamine. See on täiesti mõistetav
ja selge majandusrelv, mis on võimeline muutma riiki etteantud suunas. Teisest
küljest võimaldab majandusteadlaste infooperatsioonide temaatikasse kaasamine
suunata riiki vajalikele majandus- ja poliitilistele reformidele.”
Lk 16 „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab
riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat.
Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa,
kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”
Lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan
teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite
konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite
konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide
positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite
potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada
kaitsta enda oma.”
No comments:
Post a Comment