Olen
suuremate valimiste eel ikka kirjutanud mõne arutluse poliitturu seisust. Mitte,
et ma kedagi õpetada tahan vaid tööjärg on õpetanud, et probleemi (ka analüüsi
ja otsust) läbi kirjutades saad aru, mis on tähtis mis mitte. Seega ka
poliitturu seisu läbikirjutamine on vaid enesele pildi selgitamine. Rutiin. Kui
sellest ka kellelgi teisele kasu võiks olla, siis on juba enam kui üks inimene
enda jaoks poliitturu situatsiooni läbi mõelnud. Kui see järjejutu arutluskäik mõnele
kohe üldse ei meeldinud, siis ka selles pole midagi halba, sest „Kahju et ma sulle ei meeldinud, aga kui sulle tegi rõõmu mind vihata ja mulle inetusi öelda,
siis ei pane ma seda sulle pahaks. Pidid elus ju natukenegi mõnu tundma.“ (A Christie „Uurivad
Tommy ja Tuppence“ Varrak 2016 lk 327)
Seega
2019 aasta poliitmaailma poliitiline loom, keda me hellalt oleme tervelt neli
aastat söötnud, milline ta on? Kas meie poputatud poliitiline loom on kosunud?
Uusi trikke õppinud? On leplikum või edasipüüdlikum? Nüüdset valimisvõitlust on
püütud kirjeldada eepilise võitlusena hea ja kurja, edasi- ja tagasiliikumise
vahel. Aga tühjagi, midagi eepilist selles pole, ärgem laske sõnajadadest
ennast eksitada. Tegemist on kõige tüüpilisema olelusvõitlusega. Turg on turg
ja konkurents on konkurents. Kui paberi müüjad konkureerivad kempsu- või ninapaberi
turul ,siis te ei osta toodet ju selle järgi (neljaks aastaks ette paberit) kui
üks teatab, et see on pehmepaber mis ei jäta kedagi maha või et see pakub
võrdseid võimalusi igale … ninale? Ei, te lähtute oma kogemustest ja proovite
järele. Siis ostate … vastavalt vajadusele. Niisama tervemõistuslikult peame
meie teiega, kui kõrgema võimu esindajad, suhtuma ka poliitturu lööklausetesse.
Need pole midagi muud kui reklaam, müügitöö. Analüütikud, massimeedikud ja
arvamusuurijad on püüdnud ära arvata
pidukondade valimisloosungitest, millisesse suunda soovib üks või teine
pidukond liikuda. Päris veider. Kuid nendes sõnaräbalates (koos, igaühele,
võrdsus, edasi …) ei ole mingit „ära seletamist“ vajavat sisu, kõik need
kisendavad vaid üht … tahan võita. Võit ongi võistluse eesmärk, nii võikski
öelda. Võit valimistel tähendab võimu koos kõige sellega kaasnevaga.
Seltskonnamäng „Kes võidab …“
Milline
on praeguse aja kõige enim jutuainet pakkuv võistlusala? Harrastatakse nii
sise-, kui välistingimustes? Kui te mõtlete, et see on tänavakorvpall või
taliujumine, siis te ei arvanud ära. Õige vastus on valimismäng. Harilikult on
mängu esimeseks faasiks lustliku aasimine koleplakatite ja tobelubaduste üle.
See on mängu kõige lõbusam faas. Mängu teine faas läheb põnevamaks, teises
faasis tõdeb enamus, et … pole kedagi
valida. Igaühel oleks nagu mingi õigepoolne sõnum, kuid murelikuks teeb, et pea
kõigil on ka mingi viga man. Kolmas faas on juba okulistlikult
lotokolmapäevalik, ehk küsitakse kes võidab? Ennustamine (või ka teiste
arvamuste kinnitus oma kõige hirmsamatele kartustele), kes võidab. Julgemad
ennustavad isegi seda, milline koalitsioon moodustatakse. Nalja palju, õhtu
sisustatud, hommikul … Mnjah, siinkohal
ilmneb, et tegemist ei olegi mänguga vaid meie elu kujundava karmi
tegelikkusega. Kuid ikkagi kes siis võidab?
Naabrimehe küsimus
Just
niimoodi küsis ka naabrimees (küsis nõudlikult: „ Kes võidab, sa ju
analüütik?“), kui majaesise lumerookimisest selga sirutasime. No, näete isegi
lund ei saa enam rookida, et see küsimus peas ei vasardaks. Naabrimehel oli
veel mitu tarka tähelepanekut ja kommentaari, mis … Kuid võitmise kohta on mul
vastust talle anda ei olnud. Seisukoht? Ehkki targemad inimesed teavad, et „Öeldakse et „teie seisukoht sõltub teie
istekohast“. (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 317). Imetlusväärne,
kuidas tänapäeval oskavad kõik üheaegselt küsida ja samas ka valimisnõu anda.
Kõik koht on valimisbaromeetreid ja -manomeetreid täis, üks soovitus järgneb
teisele, isegi usujuhid on üllitanud valimissoovituseks „Ristirahva kompassi“. Kõigil
oleks justkui seisukoht, aga ikkagi …
Kuid kui oled majandusanalüütik (mitte poliitikavaatleja ega
poliitinimene), siis jääb seisukohast väheseks, siis tuleb turgu, poliitturgu,
tähelepanelikult uurida. Alustada tuleb nii nagu iga kaubaturuga: milline on
kaup (kauba määratlus), mis turul toimub (turumääratlus), millised on
turuosalised, kes on nende kliendid/valijad (sh stamkunded), millised kaubad on
vahetatavad või asendatavad ja millised meeleolud valitsevad turul. Muide mitte
vaid turujõud, raha ja pikaajaline liidripositsioon pole turgu määrav, vaid
suuresti just klientide meeleolu. Kas nad usaldavad turuosalisi, nende kaupa,
nende müügiviisi, kas nad on elevil ootusärevusest või pettunud, kui sügavalt,
kas aitab ainuüksi patukahetsusest või on vaja käia läbi ka puhastustulest. Näete
kui paljudele küsimustele peab leidma vastused, aga teie küsite lihtsalt … kes
võidab? Eh, ja ei maksa alahinnata moodi, kui nuppudega telefon pole enammoes,
siis seda ei osteta. Niisiis on olemuslikult on poliitturg samasugune turg kui
iga muugi turg, võib-olla siiski sarnanedes pigem aktsiaturgudele. Vanameister
„Warren Buffetti sõnutsi on aktsiaturg lühikeses perspektiivis hääletus ja
pikas perspektiivis kaalumasinaks“.„Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu
tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses
perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab
rahvamass seda, mis tuleb“. (W Bonner A
Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 322). Vaat selline lugu.
Kuid naabrimehele ma
ilmselt niimoodi vastata ei saa. Ja ega ma isegi tea, koban vastust otsides
ringi. Kuid ikka on abi, kui targemad inimesed on erinevate eluvaldkondade
kohta midagi arvanud või lausa kinnitanud, nende arvamusi oma otsingutes
kasutamegi. Rohkelt. Vaatame, siis millised tegurid on ekspertide arvates need , mis võiks poliiturgu
mõjutada, mis mitte, mida me näeme, millega oleme harjunud ja mida me ei näe.
Võib-olla on meil siis ergem lõpuks valikut teha. Mida rohkem turgu süüvida,
seda enam tundub, et me loeme turgu valesti. Me loeme turgu kui
momentülesvõtet, me loeme seda kui staatilist kogumit, me loeme turgu meile
tuttavate šabloonide järgi, kuid turg on pidevas liikumises. Laseme mõtte
vabalt liikuma, sest „Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik
inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii
palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.” (E. M. Goldratt J. Cox
„Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998 Lk 48). Kuidas teiega on? Mõtlete? Vahel?
Pikalt? Lühidalt? Väga lühidalt? „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad
pikaajaliste tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale
ette. Kuid nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“ (lk 202) Järelikult
peame ümber õppima, õppima pikema aja peale ette mõtlema, mõtlema meie
otsustuste vastastikuste ja kaasnevate mõjude kontekstis. Võrgustikus. Ilma selleta
võime turgu valesti lugeda.
Šabloone mõtlemine, eelveenmine
ja eitus
Miks
ma hakkasin juba tunamullu pelgama, et turgu loetakse valesti. Ütleme nii, et
turgu alahinnatakse. Esiteks algas jutt välistamisest ja eitusest - sellest, et
need või nood ei saa nagunii edukad olla, seepärast ärme neile tähelepanu
pööra. See oleks sama, kui autoturg oleks eiranud elektriautusid, et neist küll
asja ei saa, need on nagu seljakott ainult ebamugavam, akud on na viletsad jne.
Kuid autoturg ei eiranud elektriautosid vaid arendas edasi. Nüüdseks on turul
staatuslik „Tesla“ ja kõik teised vanad suurkontsernid. Need, kes seda arvesse
ei võtnud … Saite isegi aru. Sama ka poliitturul. Muide elektriauto on üks vana
konservatiivne viis vankrit edasi lükata, esimese elektriauto disainis juba üle
saja aasta tagasi Porche. Kui automaailmas on uudistooteks iseliikuvad, siis
ega poliitturgki paigal seisa, ning … Kui poliitturule tuli (peaaegu vägisi) uudistoode
„Pikapurjepere“, püüti sedagi kohe marginaliseerida, et mida nemad ka teavad ja
oskavad. Ja üldse, püha müristus, milline ilmavaade neil on, nad ei olegi
ühekäelised, neil on nii hüvakäsi, kui kurakäsi. Nende arvates peavad tõhusaks
tulemuseks mõlemad käed töös olema. Kuid muidugi tekitas selline tõhususe
printsiip teistes kiusu, mida see siis tähendab, kõik teised on ühekäelised ja
nemad on kahekäelised? See ei lähe teps mitte. Ärme nendega arvesta. Kas meil
on mingi ühekäe turg? Sellisel juhul oleme turu valesti määratlenud. Hm, kui
turul konkurendile või sõjas vaenlase vägede liikumisele tähelepanu ei pööra,
et nad on na väetid (alahindamine) siis on tulemuseks harilikult pankrott või
kaotus. See, et keegi on väike, uus või teistsugune ei tähenda et teda võiks
turuanalüüsist välja jätta. Kunagi oli ka „Microsoft“ väike. Kuid
„Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud
sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured
ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool
võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi
ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta
tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul
juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse
natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem
osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub
sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes
kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et
neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6
peale.“ Tundub ebatõenäoline? Kuid Arreguin-Toft leiab, et see pole üldse
ebatõenäolised, aktiivsed pisitegijad võidavad kogu aeg.“ (M Gladwell „Taavet
ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 27). Just seepärast on ohtlik kedagi turuosalistest
„liiga väikeseks“, „liiga uueks“, „liiga kogenematuks“ pidada. Šabloonse,
grupilise, mõtlemise järgi polnud Taavet ju tüüpiline vastane Koljatile, pigem
huvitav nähtus, kuid tulemust teame me tänaseni. On eeskujuks ja hoistuseks.
Me ei viitsi alati asjade käiku läbi mõelda
(optimeerides oma ajaressurssi), piirdume mingite kindlate mudelite ja
eelhäälestusega. M. Konnikova ( „Meelevalitseja“ Helios 2013) järgi võttis
termini šabloonne mõtlemine kasutusele ajakirjanik W. H. Whyte. See on mõtlemise ja otsustetegemise
stiil grupis, kus selle liikmete vajadus omavagel hästi läbi saada ja
üksteisega nõustuda on suurem kui vajadus otsida ning kriitiliselt hinnata võimalikke
alternatiive. Sellise käitumise põhjuseks on meeskonna kokkukuuluvussoov,
eraldatus välistest mõjudest, autoritaarsed juhid jne. sellega tekkib grupis
tajutava surve kohanduda juhtide arvamusega viies ka tajutava vajaduseni
vaigistada vastakaid arvamusi „Nii luuakse võltstaju, et grupiliikmed on
üksteisega täiesti nõus, ja väljaspool gruppi avaldatud arvamused on
alaväärtuslikud. Tulemuseks on puudulik arutelu ja otsustamisprotsess, mida
sageli iseloomustab alternatiivsete ideede uurimata jätmine, vildakas
informatsiooniotsimise protsess ja liidrite lemmikarvamusega kaasnevate riskide
vähene hindamine.“ Tundub ju tuttav? Kuid see on teooria, praktilise külje pealt
on ajalugu andnud grupiline mõtlemine ja grupisisene üksteise veenmine ränki
õppetunde.
Tim Harfordi ( „Kohanemine” Hermes 2012 lk 50)
arvates „Parimad ideed sünnivad võimalikult
mitmekesise koosseisuga rühmas, kus
tekib rohkem erinevaid ideid ja ühtlasi välditakse ka enamuse pealesurutud
üksmeelt”. Kogemuslikult võin seda kinnitada, sest ka kõige veidram mõttepojuke
võib anda edasistele arengutele täiesti uue suuna. Samas
USA president „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste
nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist
edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte,
meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa
informatsiooni jõudmist tippu” (lk 51). Sama reha otsa komistas ka J. F. Kennedy „Raamatus ilmneb, kuidas tugev
meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis
kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja
sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et
arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal
veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” (lk
60)
Seega
kui poliitturu osalised ja nende järel ka massimeedikud hakkavad üksteisele
sugereerima, et mõned poliituru osalised on „liiga …“, et nendega arvestada,
siis ilmselt on tegemist soovmõtlemisega, mis irdub tegelikkusest ja saab oleme
karmiks äratuseks nendele, kes seda ringmängu on alustanud ja ilmselt ise seda
ka uskuma jäänud. Ehk nagu väidab M Manson („Kuradile! Suva olemise peen
kunst.“ Kunst 2017 lk 120) „„Ent osa demokraatias elamisest ja vabast
ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja
kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind –
võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem
arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“
Demokraatia! Demokraatia?
Meil räägutakse palju ja andunult demokraatiast,
kuid meie demokraatia (ilmselt meie vähestest kogemustest johtuvalt) tundub
kuidagi isevärki. Ehkki meil on nüüd juba harilikult kaks arvamust, siis ikka
juhtub nii, et on „minu arvamus“ ja valearvamus. Ilmselt pole me selles hädas üksi. Isegi
sellistes parlamentaaria kantsides nagu UK juhtub sada: „Poliitikuelus tuleb
ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid
majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi –
peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest
seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt. JA MISKI MIS ON
POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita –
mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse
hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja
kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed
hääletavad? (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 267). Vaat
niisugune rahva tahte käsitlus
Kui nüüd rääkida tõsisemalt, siis vast oleks oma
demokraatiakäsitluses mõistlik lähtuda M Otti ( „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015 Lk
372) järgmisest arutlusest: „Eraldi
tuleb siin rääkida enamuse võimust. Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes
tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi
järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda hõlbustama asudes ei tohi nad silmas
pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu ühiskonna huve. Demokraatia ei ole
enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui üritatakse maksimaalselt arvesse
võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust, püüdes ühiskonna liikmeid üha
täpsemalt ja nüansseeritumalt lõimida.
Inimvägi just nimelt peab nii palju, kui võimalik kohanema vähemuste järgi
(näiteks mitte kasvatama vasakukäelisi paremakäelisteks, vaid looma tingimused,
et ka vasakukäelised saaksid ohutult tööriistu kasutada jm.) Pealegi tuleb
arvestada sellega, et iga inimene kuulub ühes või teises suhtes vähemusse, nii
on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda vähemust, vaid üritab maksimaalselt
arvestada mitmesuguste erivajadustega, eriti kui vastavad isikud ja grupid on
nõrgas positsioonis (vanad, haiged, puudega jne (…)“. Just-just, on väga
tervistav tõdeda, et me kõik oleme mingil momendil vähemus … kõige sellest
johtuvaga.
Pealegi tuletame meelde, et „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik.
See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide
rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu
saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel,
kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju. „ (W Bonner A Wiggin
„Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 121)
Turu peale solvumine on rumal
Kui demokraatia, avatus, arvamustepaljusus ja konkurents ei ole
jumalik valik, siis on võimalik ka suletud, eelpool nimetatud vabadusteta
süsteem, mida me väga hästi kogemuslikult teame. Kuid kurbloolisus on selles,
et ühe muutumist teiseks on raske märgata. „Üleminek suletud, vabadusteta
ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu
leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi
reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud
ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on
tööhõive liiga suur või liiga väike.“ „Turumehhanism ei muuda ühiskondlikku
tegelikkust kaugeltki idülliliseks. Seetõttu ei ole selle idealiseerimine
põhjendatud. Turumehhanism on meetod, mis aitab jõudu kasutamata – ja
keskmiselt kõigi hüvanguks – inimeste kavatsusi ja pürgimusi omavahel kooskõlla
viia. See toimub konkurentsi teel. „ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 109). See
on ühele arveametnikule igati mõistetav seisukoht, mida võib kokku võtta nii,
et konkurents on demokraatia väljendumine majanduses.
Majandusanalüütikuna,
vaadates poliitmaastikku kui turgu, on mul muidugi oma seisukoht, kuigi ilmselt
veidi üllatav. Siinkohal ärgem unustagem, et turg on turg, nagu öeldakse
aktsiamänguri päevaraamatus turu peale solvumine on rumal. Juba eelmisel kevadel analüüsides poliituru
arenguid, eriti selle eituse ja välistamise komponenti, tekkis tunne et
võidavad …
Oot-oot,
ärme nüüd ülepeakaela kiirusta. Mõnuleme natuke, tekitame põnevust, lutsime iga
külje pealt seda „võidu“ või „mittekaotuse“ küsimust, nagu laps lutsukommi.
Seda enam pole tarvidust rutata, et vastus vajab pikemat eelselgitust, sest seni
on enamik inimesi esimese hooga silmad suureks ajanud ja öelnud, et see küll
võimalik ei ole. Kes teab, võib-olla polegi, kuigi turu käitumine on … teadagi
ettearvamatu. Emotsionaalne, heitlik, ei sõltu alati rahast vaid meeleolust.
Veidi heidutav, kui tootmise tulemused paranevad, kuid aktsiahinnad langevad.
Kõik oleneb ostjate/klientide/valijate emotsionaalsetest ootustest, sama ka
poliiturul.
Vaatame ikka järgemööda., kasutame mõistust
(isegi kui see on ajutiselt uinunud). Meil teiega seisavad ees tähtsate otsuste
tegemised, see ei ole mäng ega meelelahutus, see on päris elu. „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse
vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati
metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel?
Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead
mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“ (M
Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 43) Meie teiega võiksime
olla veits targemad ja tõsimeeli (mõistuse abiga) korjata kokku minevikukogemuse
killud ja poliitturu tulevikulubadused ja vaadata millise pildi me kokku saame.
Milline on olnud pidukondade tegevus ajas ja ruumis? Milline on valijate/klientide
reaktsioon sellele?
Mis
see klient siia puutub? Kuid klient/valija see ongi jõud mille peale panuseid
tehakse ja kelle häält (või hinge) ostetakse. Kliendist oleneb kõik nii
päristurul, kui ka poliitturul, sest „Ükskõik kus
sa oled, klient võib su vallandada.” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” lk
99)
Klient on iga turuosalise kõrgeimülemus: ”See
ülemus on klient. Kui klient ärist loobub, pole isegi sinul enam tööd” (lk 100).
Muide Põhiseaduse järgi oleme meie teiega kõrgeima võimu esindajad. Vaat, kui
vägev! Ärgem unustagem seda.
Seega
veelkord: ärgem unustagem, et meie (klientide, valijate, kõrgema võimu)
personalivalikutest st kellele me usaldame oma sünnipärase otsustusõiguse,
oleneb ka meie edasine edenemine või kidumine. Millest see oleneb?
Järgneb
…
Targutusi:
B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003
Lk 138 „ Richard Nixoni pressiesindaja Ron Ziegler valgustas
presitendi rolli Watergate´i salaafääris selliselt: „Kui mu vastused segased
tunduvad, siis tuleb see minu arvates sellest, et küsimused on segased ja
olukord on segane ning mul pole voli sellesse selgust tuua.“
Lk 155 „Hewlett-Packard tuli kord lagedale särava ideega
eemaldada nende kontori kõik uksed, et edendada juhatuse ja personali seas
avatud suhtlemist. Iga päev igal ajal võis selle firma parkimisplatsil näha
hulgaliselt inimesi kahe-kolmekaupa autodesse surutuna koosolekut pidamas. Seda
ei saanud nad teha usteta kabinettides. Aga eks igat korporatsiooni võivad ju
juhtida inimesed, kelle ajud on permanentsel lõunapausil. Või siis mitte?“
K Fant „Karl XIV Johan“ Kunst 1998
Lk 235 „Rootsi rahvale paistis Karl Johan uue „võlukuningana“,
eelkõige aga uue ajastu mehena. Teda usuti, kui ta kinnitas, et neid, kes
suudavad olla ettenägelikud, ootab hea tulevik. Kroonprintsi ütlemist mööda
läks tarvis ka visadust, suutmaks ära kasutada kõige soodsamaid juhuseid.
Tavarootslase jaoks oli Rootsi nüüd teel ülesmäge, mitte enam allamäge.“
W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999
Lk 160 Pärast Chotsuitzi lahingut „Tuleb osata õigel hetkel
peatuda. Õnne tagantsundimine tähendab selle kaotamist! Kes nõuab üha rohkem,
ei tunne kunagi rahuldust.“
Lk 166 „Loomulikult peavad mul olema ametnikud. Ja mina olen
viimane, kes neid õiglaselt ei hindaks. Ent ma ei salli, et nad minu alamaid
türanniseerivad! Et nad talitavad alamate isiku ja varandusega, nagu oleksid
nad nende pärisorjad. Seepärast manitsen ma Peadirektooriumi veel kord ja annan
talle ülesandeks edastada provintsideSõja- ja Domeenikodadele vastavasisulised
hoiatused ning tuletada sellega tervele riigi ametnikkonale selgelt meelde, et
alamatega tuleb kristlikult ümber käia ning ühelgi juhul ei tohi neile ülekohut
teha.“
No comments:
Post a Comment