3. Poliitilise looma söötmine Anno 2019. Esinduslünk ja Välistusmäng

OSA 3

Tiivad igaks elujuhtumiks

Mis siis veel on muutunud poliitturul? Tiivad … on muutunud. Või murdunud? Eesti keel on vahel mitmeti mõistetav, kui mõelda vaid sõnadele palk (raha ja puit), tall (väikeloom ja hoone) tee (jalgtee ja jook) … Samuti võivad „tiivad“ tähendada erinevaid olukordi, olla nii lendamiseks, auto poritiivad võivad olla lihtsalt mudakaitse (eh, rattal tiibu ei ole, on polrilauad), kuid tiivad võivad olla ka lahinguformatsiooni äärteks.  

Eks kõige sellega võib iseloomustada poliitmaailma: kui tiivad kannavad siis ollakse edukad, lennatakse ikka kõrgemale, kuid kui lennatakse liiga kõrgele, siis …  No teate küll, tehakse Ikarost ja potsatatakse alla. Siis on hea, kui oleks käepärast mingigi mudakaitse, sest järsku märkavad kõik, et sa pole mingi lennu- ega laululind vaid lihtne poripõssa. Ja kogu see aeg(olenemata sellest kas lendad või põssatad) pead jälgima, et keegi sinust tiibadelt mööda ei kihuta. Oeh, raske see poliitinimese elu. Niisiis, kui vaadata poliitmaastikku, kui lahinguformatsiooni, siis üldiselt (õigemini ikka veel traditsionaalselt) jagatakse poliitmaastik hüva ja kurakäeliseks ning nende vahele jääb midagi, mis on natukene ühte ja teist. Selline iganenud jagamine on vananenud staatiline sajanditevanune momentülesvõte, mis enam hästi ei kehti, sest aeg on nii kiire, et kõik on kiires muutuses.  Ka poliitikategemise vormid ja vahendid. Oeh, kui tänapäeval võib pidukonna kokku klopsida telefonihääletusega külmkappi või moblat loosides, siis mis pidukonadest või käelisuset me üldse räägime? Tegelikult otsitakse kogu maailmas pingsalt uusi poliitika vorme ja viise. See et asume mingis üleminekuperioodis näitab ka see, et ühtejärge püütakse moodustada pidukondi, millised … ei taha olla pidukonnad. Need uusmoodustised, mis vormiliselt peavad olema pidukonnad jälestavad pidukondi kui selliseid. Oeh! Samuti näitab otsinguid see, et enam ei ole kindlat hüvakäelist või kurakäelist kliendibaasi, kõik pidukonnad püüavad haarata konkurentidelt üha uusi kliendisegmente maskeerides oma tooteid vastavalt kliendi/valija ootustele. Kõik müüvad, kõik ostavad … kõiki. Täielik poliitiline vabaturg, kuid tiibhaarangus ei kao kuhugi. Ikka tuleb tähelepanu pöörata tiibadele ja … tagalale. Eriti tagalale, võimubaasile. Elementaarne.

Poliitilise traktorituru mutatsioonidest

Kiire edu majanduses, sõjanduses või poliitikas on muidugi tore võitjatele, kuid sisaldavad ka ohu seemneid. Ilma oma jõubaasi, tagalat ja tiibu kindlustamata (hõlvates turukonkurentsis üha uusi kliente) võivad turuosalised muutuda eneselegi märkamatult oma uue kliendi sarnaseks. No umbes nagu koer muutub peremehe nägu , eee … või oli see vastupidi. Vahet pole, tulem on ikka üks. Algsest pidukonna ilmavaatest on saanud uue kliendi silmavaade. Aga vanad kliendid? Unustatakse? Nagu telefonimüüjad?  Kas see muutus on hea või halb?  Kuidas võtta, toome näite elust enesest. Mitmed tänased tuntud ja tunnustatud autotootjad alustasid kunagi jalgratta või traktoritootjatena.  Tänaseks on nad (luksus)autode tootjad ja traktoreid enam ei tooda, sest leidsid uue (nende jaoks kasulikuma, meeldivama  või huvitavama tarbijaskonna). Firma nimi on küll sama, kuid kliendid teised.  See muutus pole iseenesest hea ega halb, see on lihtsalt turu dünaamika.

Samas vabastasid nad potentsiaalselt traktoritootmise turu teistele turuosalistele. Võimalikele uutele traktoritootjatele. Sama on juhtunud ka poliitturul, pidukonnad jahtides üha uusi paremaid, meeldivamaid ja kogukamaid kliendi/valijasegmente on oma algpositsioonidelt hälbinud, vabastades oma endised turud, uutele turuosalistele.  

Peavoolulised hüvakäelised pidukonnad jätsid  oma turuhõlvamise tegudes üha enam võimalusi uute jõudude tekkimiseks tühjenenud äärtele. Loodus (ja turg) teatavasti tühja kohta ei salli vaid täidab selle nii kui nii. Kui nüüd veelkord küsida, kas selline dünaamika on hea või halb, siis on see halb vaid ühel juhul, kui autotootjad ise enam traktoreid ei tooda ja ka teistel toota ei lase. Või halvustavad uusi traktoritootjaid. Sellisel juhul on turu tasakaal rikutud, tekitatud esinduslünk ja koht „salatraktorite“ valmistamiseks. Pole justkui mõistlik lahendus.

 Kuivõrd nihkunud on peavoolu hüvakäeliste pidukondade poliitika (väärtused?) näitab see, et paljud nende pidukondade stamliikmed on pidukonnast kärehäälselt ära liikunud. Nende väitel pole need enam need pidukonnad, mis need olid asutamisel, need ei kanna enam samu väärtusi. Niipalju siis nihkunud väärtustest või väärtusnihkest. Küsides veelkord, kas see on hea või halb, siis vastus on, et see pole hea ega halb, see on dünaamika. Nii tulebki seda käsitleda ja autotootjate näitel, siis  tänased (luks)autotootjad ei esinda enam traktoriostjate huve. Traktorihuviga kliendid peavad turult leidma endale uue turuosalise, kes nende huvide eest seisaks ja traktoreid toodaks.  Ja seegi on dünaamika. Pole vaja pahandada, see on meie endi tegevuse tulem. Meie areng või taandareng. Võime küll nostalgitseda ja meenutada „kauneid aegu“, kuid turu dünaamika pele pole mõtet solvuda. Turg on lihtsalt muutunud. Sellest tulebki lähtuda, muutunud oludest.

Jälle füüsika: Jõud ja Vastujõud

Sel ajal kui Edasipoole pidukond ja Maaisa pidukond muutusid oma tegevuses ikka rohkem kurakäelisteks (isegi mitte kahevahelisteks, vaid just kurakäelisteks) tahtes hõlvata oma tegevusega kogu poliitturgu, siis tekitas see  loomulikult vastujõud. Lihtne füüsika. Meie poliitturul aga tekkis lausa kahesuunaline vastujõuline liikumise. Esiteks tundsid Kurakäe pidukondlased, et nende kliendi/valijabaas võetakse üle, sest miks nende kliendid peaksid ootama nende „erilist kurakäelist toodet“, kui hüvakäelised pidukonnad müüvad nende põhitoodet (võrdusu, vendlus, tasuta, maksude tõstmine, riigimajanduse juurutamine) täiesti vabalt, pealegi tasuta, oma telgist? Kurakäeliste olukord oli  peaaegu sama „avastuslik“, kui see, et „raadioisa“ Popov andis teada, et Läänes-Euroopas on võimalik vabalt osta Marconi raadioid. Nagu mõistate, selles teates, mis olemuslikult oli väga tähtis, esmaavastuslikku uudsust polnud, oli vaid nentimine. Just see nentija roll tekitas kurakäelistes eksistentsiaalset hirmu, mis päädis kooskõlastatud tegevusega koos Maaisalastega alasti ja üksi jäänud „Kunni“ vastu. Mõlemal vandenõulasel oli sarnane hirm ja ühine huvi. Hirm kaduda, kuna nende kliendibaas võetakse mõlemalt üle ja ühine huvi, säilitada võim kas koos või eraldi.  Turul on see täiesti normaalne ilming, et kui üks turuosaline muutub liiga suureks, ülbeks ja ettearvamatuks, arvestamata oma partnereid ja konkurente, siis alustavad teised turuosalised vastutegevust ja ta ei suuda enam kõiki tegevusi koordineerida. Just nendesse aukudesse, äärtele jne. tekivad uued turuosalised lammutades senise hegemooni. Harilik turuvõitlus.

Teiseks, sellel Edasipoole pidukonna (ja ka Maaisa pidukonna) turuosa ülevõtmise katsed (kõigilt teistelt ehk nihkumisel keskmesse) oli ka teine mõjur.  Nimelt jäi turu äärealad (tiivad) katmata. Tegelikult juhtus just see, mis juhtus Saksamaal. Peavoollased oma isikliku tegevusega jätsid poliitilise maastiku äärealad üles harimata. Jätsid sööti. Nüüd haarasid need äärealad need, kelle „traktorihuve“ ei esindanud enam keegi. Ilmneb, et peavoollaste poolt äärealade hooletusse jätmine ja seal uue poliitkultuuri tärkamine on peavoolaste enese poliitpõllu viljeluse valevõtete tulemus. Nüüd nimetavad nad seda enese valearvestust äärealadel hellitavalt - äärmusluseks. Igal ülevõtmisega kaasnevad  planeerimatud probleemid ja üheks nendest on see, et enne tugevalt kaetud valdkonnad või seda tugevust loovad valdkonnad, jäävad katteta, nõrgestades kogu konstruktsiooni. Igipõline impeeriumide/monopolide kasvamise ja langemise ringmäng.

Esinduslünga teke: Koduta kodanikud poliitturul

Sakslased on  seda konservatiivsete pidukondade nihkumist kurakäeliste alale väga tabavalt defineerinud selle kaudu, et osadest konservatiivsetest kodanikest said „koduta kodanikud.“ See termin ilmestab juhtunut ja sellest tekkinud arenguid ilmselt kõige täiuslikumalt. Poliitilised kodutud.

Kui Saksa konservatiivide pealik hakkas  järjekindlalt moderniseerima oma juhitavat pidukonda, siis mõningate arvajate seisukohalt oli moderniseerimisel selline tulem „(…) et ka parima tahte juures ei suuda keegi öelda, mis on selles erakonnas veel konservatiivne. Sestpeale on Saksamaa konservatiivsed kodanikud koduta. CDU järjepideva nihkumisega sotsiaaldemokraatlikuks ja roheliseks on Merkel parteilt selle olemuse riisunud. Võimupoliitiliselt võttes oli see geniaalne samm. „ („Merkel“ Helios 2018 lk 25). Väliselt sarnane, kuid sisult teistsugune protsess toimus ka meil, hüvakäelised ronisid kurakäeliste marjamaale, mille tulemusel kurakäelistel kaotasid kandepinda klientide/valijate seas. Nii nagu Saksamaal kippus kurakäeliste suur koalitsioon hüvakäelistega nende iseseisvat olemist poliitturul ohustama, surudes selle kaasajooksiku staatusesse, siis sama toimus ka meil. Ainult selle vahega, et nende kurakäelised said aru, et ellujäämiseks ja enese identiteedi taastamiseks, peavad nad hüvakäeliste alliansist välja pääsema. Tark otsus, kuid läks teisiti, sest nendel survestas riigipea kurakäelisi uut suurt koalitsiooni hüvakäelistega sõlmima, meil aga … läks teisiti.

Sel korral õnnestus Saksa riigipeal päästa peavoolu pidukondade allianss (sest uued valimised oleksid andnud ilmselt veelgi kirjuma pildi), kuid „CDU järjepideva nihkumisega sotsiaaldemokraatlikuks ja roheliseks“ ja nende omanäolisuse lahustumine oli avanud tiivad (enne kaetud äärealad) uutele tegijatele. Tiivad jäid ju poliitmaastikul katmata. Uued tulijad täitsid tühja koha turul ja  pretendeerisid nende hüvakäeliste  („konservatiivsete koduta kodanike“) esindamisele, kes olid muutunud oma kodupidukonna ilmavaate muutumisel tsentristlikuks silmavaateks.

„Aegamööda jäid kodutuks vaid tõelised väärtus- ja kultuurikonservatiivid, kes omalt poolt meedialemmikud ei olnud“. „Nii tekkiski vasemale nihkunud CDUst paremale esinduslünk. Selles lüngas leidis kasvupinda AfD.“ (lk 32). Vaat selline poliitturu ümberkujunemine (ümberkujundamine?), kõigest sellest johtuvaga. Liigne turu hõlvamine, ohjeldamatu püüd konkurentide kliendibaasi üha uuesti üle võtta (ühtede turuosaliste poolt) toob kaasa lühiajaliselt edu, kuid pikemas perspektiivis turu kokkuvarisemise ning selle struktuuri muutumise. On millest õppida, sest „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”. ” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 307). Seega poliitturu struktuur on tagasipöördumatult muutunus, kõik kes püüavad seda varingut „harjumusest, lühinägelikkusest ja elitaarsete pooside võtmisega“ tsementeerida on enese kirjendanud  kaotajaks

Vanad mängud uues kuues.  Välistamismängud?

Mis veel on poliitturul muutunud?  Massimeedikud arutasid kaua, selle üle, milline saab olema nende valimiste põhiküsimus? Ainult, et põhiküsimust ei tulnudki, tuli mäng, välistamismäng. Tundub, et seekordne valimine toimub mitte niivõrd valikute vahel, vaid mittevalikute vahel. Varematel aegadel oli üks põhimantraid see et „Kahevahel erakonnaga me mingil juhul ühte ei heida!“, ühes liivakastis ei mängi ja oma punast tuletõrjeautot neile mängida ei anna, kuid … See liivakasti jutt ongi lasteaialapse jutu tasemel jonnimine, kuid kui suuremaks saadakse (või kui poliitiline vajadus seda nõuab), siis muidugi ei mängita ühes liivakastis, sest liivakastimängude aeg on ümber (selles suhtes on täitsa aus mäng, sõnapidamine ja puha), kuid valitsemiseks ühise tekki alla hüpatakse välgukiirusel. Hm, kuid kui kõik mahuvad ühe teki alla, siis kelle vastu võidelda? Kes on „uus paha“? Vähemalt enne teki alla ronimist?  Oot-oot, aga miks üldse oli vaja uut pahalast, miks vana ei kõlvanud?

Nagu Vanaema Marie ütles: „Kes otsib, see leiab…“ Leitigi (leiutatud) järgmine „pahapoiss“, kellega mängida ei kõlba. Tuligi leiutada, sest vahepeal on „väärtused“ (mida nende all iganes ka silmas peeti või ei peetud) muutunud.

 Kui Edasipoole erakond eelmistel valimistel  valitsuse moodustas, siis tundus, et võitjatel on väge nii palju, et seda jagub aegade lõpuni. Sellest näilisest väest mindigi upsakaks (hakati andunult peenlihvima ja pahedega võitlema) ja kuigi väärtuste järgi oleksid Edasipoole pidukond ja Maaisa pidukond pidanud olema ühel poolel, siis mis väärtus see oleks Maaisa pidukonna jaoks, kui Edasipoole pidukonna väetekk nad ära oleks lämmatanud. Vaadake, suulised väärtused, suulisteks väärtusteks, kuid põhiline väärtus on enamikel juhtudel selles, kas jäädakse ellu või mitte. Maaisa pidukonna ainuke võimalus oli vahetada tekiaalust.. Olenemata väärtustest, peaasi, et hingata saaks. Jälle. Ja vahetaski. Ups! väärtuseliselt hüvakäeline pidukond sättis enese ilmselgelt mittehüvakäelise alliansi  (Kahevahel erakonna ja Kurakäelise pidukonna) teki alla. Seega oli Maaisa pidukond avanud (küll Kurakäe pidukonna mahitusel) tee parketile Kahevahel pidukonnale. Mnjah, üle öö, keset siledat maad ja valimisvahelist perioodi, oli väärtuste ja väärikate seltskond muutunud. Tundmatuseni.

Vaenlase leiutamise põhjused ja tehnoloogia

 Väärtustevahetus käis kiirelt nagu jänku kasukavärvi muutmine, nüüd tuli ennast uueks väljakutseks, Pilvepiiri valimishankeks, vormi ajada. Kuna Kahevahel pidukond oli tõusnud vääritutest väärikaks, siis tuli „vaenlaseks“ leiutada uus vägev vastane. Tuli luua uus tuline võitluspaar. See on nüüd muidugi jälle üks veider poliitmaailma paradokse, et edu saavutatakse mitte niivõrd sellega, kui näidatakse kuidas ühise pingutuse varal (milleks meie teiega poliitinimesi ju palkame) meie elu paremaks, kindlamaks ja loomingulisemaks muuta, vaid edu loodetakse saada isekeskis üksteist verbaalselt ja mõõdutundetult täis oksendades.  Tulemuseks on see, et kõik haisevad. Mage lugu, kuid „Propaganda, nagu muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 73)

Kavalad lõksud liivakastist tekialuseni

Nagu nüüd teame,  vastane leitigi. Ehk jätkates Vanaema Marie ütles: „Kes otsib, see leiab…“  teist osa „… aga kes otsib tüli see leiab kindlasti.“ Siin isegi ei leitud, pigem toodeti „vägev vastane“. Kui kogu ülejäänud publikum arutas selle üle, mis saab valimiste peaküsimuseks ja mida tähendavad pidukondade reklaamlaused (see tuhandel eri moel korrataud „Tahan võimu!!!“), siis tegelikult pandi sel ajal kokku uus mäng, nimega „Välistamismäng“, mis olemuslikult muutuski valimiste mootoriks. Kui vastane oli loodud siis võiski alustada mängu endaga. Välistamismängu tõmbas käima Kurakäeline pidukond. No neil on ka selleks pikaajaline esisolvujate praktiline kogemus. „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk120)

„“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neiel mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““ Vaat selline pahe.

Kuid Kurakäeliste nördimus/solvumispraktika on olnud igati tulemusrikas, sest see on võimaldanud kahida ühe oma alliansipartneri ministri, laiali lammutada ühe valitsuse ja oleksid ühe valitsemise ajal peaaegu ka teise looja karja saatnud ( mis oleks kindlasti olnud ajalooline rekord), kuid said viimasel minutil oma mängulustiga (või lammutuskihuga) pidama. Nojah, liivaköie punumise meisterklassi see muidugi näitas, kuigi … Kas need on seotud mingit pidi väärikuse, väärtuste või lihtsalt lõhkumislustiga, seda peame meie teiega veel sügavamalt järele katsuma.  Tegus, kuid kas ka mõistlik? Milleks?

Ka kaotaja võidab?

Mnjah, see on muidugi (au andes idee kavandajatele) väga kaval avang, avangu tegija võidab igal juhul … midagi. Mängu avang on primitiivselt lihtne: Meie pahadega ei mängi, sest meil on väärtused. Põmm, mäng on sellega peaaegu lõppenud, sest kõik kes ütlevad, et nemad teevad koostööd ka pahadega ütleksid justkui ühe soojaga seda, et neil ei ole väärtusi. Ükski pidukond ei saa sellist lauset välja hääldada, millest johtub, et hakkabki lõputu hämamine „ … et meil siin …“, „ muidugi väärtused … on tähtsad, aga …“ jne jättes endast juba täiesti jabura ja väärtusetuse mulje. Oeh, peaaegu kõik lasid ennast sellesse lõksu püüda. Mängu skeemi aluseks on tegelikult see, et Kurakäe pidukonna šansid saada parimat tulemust on üldiselt kesised. Esiteks paljud valijad veel mäletavad, mida sotsialismis tegelikult tähendas, kuid teiseks …. Teiseks on hüvakäelised pidukonnad suurema osa kurakäeliste valimisloosungites juba täitnud. Ehk kurakäelistel polegi eriti midagi pakkuda ega eristuda. Eristuda ongi võimalik vaid läbi intriigi loomise ja võimsa isetekitusliku eituse. Nüüd on „kahvel asetatud“ nii, et kõiki on ärgitatud deklareerima (algul arglikult, kuid aja möödudes ikka kõlavamalt), et nemad pahadega ühes liivakastis ei mängi. Mis sellest kahvlist johtub?

 Esiteks, on Kurakäeline pidukond suutnud eraldada ja üksteise vastu asetada kõik teised pidukonnad, lõhkunud võimalikud liidud ja loonud sügava solvumise õhustiku. Teiseks, kahjustab jõudude selline paigutus ja sellest tekkivad pinged kõiki välistusmängu mängivaid pidukondade läbirääkimispositsioone ja isegi …  enese valimistulemusi. Ärme unusta, et valija ei ole ainult esimese ringi valija (paljud valivad kahjuks siiski „tingnäo“ aga mitte pidukonna järgi) vaid teevad oma valikuid ka teise ja kolmanda ringi võimaluste vahel. Kolmandaks, olukord peale valimisi: olenemata sellest, kas Kurakäeline pidukond on võidukas või kaotaja on ta jutupunktide arvestuses võitnud. Kuidas nii? Võiduka tulemuse puhul saavad nad öelda, et see kõik toimus nende targal juhtimisel ja planeerimisel, kuid kui kaotatakse …. Siis pole kaotus mitte kaotus, … vaid samuti võit. Natukene väiksem ja mõrum, kuid ikkagi võit.  Olenemata valimiseelsetest kokkulepetest ja deklaratsioonidest  moodustatakse valitsus ikkagi lähtudes huvidest, võimalustest, aritmeetikast ja sobitumisest, mis tähendab, et  pea igaüks on valimis igaühega hüppama ühise teki alla. Sellisel juhul on kurakäelistel hea parastada, et näete lubasite, et ei mängi pahade poistega ühes liivakastis, kuid ühe teki alla pugesite ikkagi. Mis aga põhitähtis, kurakäelised on sellega osutanud tõelise sõbrateene pahadele poistele, sest nemad ei ole pidanud deklareerima, ega teesklema, et nemad kellegagi koos ei toimeta.  Kurakäelised mänguplaanid toovad lõppkokkuvõttes esile selle, et pahad poisid on ühed sirgeseljalised ja selge, krutskiteta jutuga pidukond. Seda varianti kurakäelised oma mänguplaanis vist ette ei näinud. Ikka juhtub.  Vaat selline arengute võimalus.

Kaasamine, hõlmamine, mõjutamine.

Meie aga vaatame, mokk töllakil, pealt seda mängu nagu lummatud, sellele paheliselt kaasa elades ja isegi kaasa aidates. Kehutades seda pahelisust. Miks? Kas see üksteise pidev verbaalne täisoksendamine muudab meie elu paremaks? Või oleme lihtsalt liiga rabedad, et märgata meie põhjanaabrite rahulik-tarka hõlvamistaktikat. Nendegi konservatiivsed „pärissoomlased“ olid algselt üldise hauguldamise objektiks, no ikka täitsa pahad poisid, kuid pidev läbikäimine, mitte eraldamine lihvis kõigi poolte arusaamu „viisakast käitumisest“ ja selle kaudu oma eesmärkide saavutamisest. Lihvis niivõrd, et nüüdseks on „pärissoomlased“ põlised valitsuse liikmed. Mis aga kõige enam näitab läbikäimise ja mitte eraldatuse tähtsust on see, et nende pealik on kõrges välisministri ametis. Muide välis-ja rahaminister on need ministrikohad, mis on kõige prestiižemad ja ihaldusväärsemad. Mis aga kõige kummalisem, siis pidukond, milline on alati olnud teravalt EL vastane suudab valitsuses ja isegi välisministrina ajada maale ja rahvale asjalikku ja vastutustundlikku poliitikat. Ühiskond õpib üksteiselt, ka üksteise vigadest. On meilgi millest õppida.

Mis aga kogu selle positiivse hõlvamise ja sellest tuleneva üldise rahvusliku kasu seisukohalt tähtis on siis see, et meie riigipea annab Soome välisministrile (endisele pahale poisile) Maarjamaa Risti II klassi teenetemärgi. Maarjamaa Risti teenetemärk antakse kõrgeima klassi autasuna välismaalastele, kellel on erilisi teeneid Eesti Vabariigi ees ja põhjanaabrite välisminister saab teenetemärgi Soome ja Eesti vaheliste suhete edendamise eest. Vahva.

Nagu kõrvalolevalt pildilt näha siis teiste ühistegevust suudame mitte ainult märgata vaid kõrgeimal tasemel tunnustada, kuid kodus läheme kaasa välistusmängu mängijatega. Kahju.

Ja kui nüüd võrrelda seda, et meie kehutame pahelist vastasseisu, siis lapselaps tõi meile nädalalõpul kaasa uue põhjanaabrite koolimängu – kehupenkki. Mis tähendab, et kord nädalas valitakse üks laps keda kõik kiidavad, kehuvad. Tore ju, kui koolipõlves saad olla kiituspingis, mitte … nii nagu mei tavaks. Jälle asi millest õppida. Tore.

Järgneb …

Targutusi:

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk126 „… otsuste langetamisel soovisin ära kuulata kõik osapooled, kuid ma ei soovinud oma otsuste kohta kunagi kuulda sõnapaari „poliitilised tagajärjed”. „Niipea kui te hakkate ütlema, et „See poliitiliselt hea või halb”, siis te loobute põhimõtetest. Tahan kuulda vaid seda, kas otsus on inimeste jaoks hea või halb.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

Lk80 „Kas te olete sellele mõelnud, et demokraatlikes riikides haugutatakse meid, poliitikuid, kuni me tegutseme? Aga kui me oleme lahkunud või surnud, siis kiidetakse meid taevani. Diktatuuririikides on täpselt vastupidi. Seal ülistatakse juhte, kuni nad juhivad. Aga nad sülitatakse täis, salatakse maha ja kuulutatakse riigireeturiks, niipea kui on ametist lahkunud või teise ilma kolinud”

Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012

Lk 306 „Beria ruumid olid hiilgavalt korras, mis nagu korralikud kohad tihti, tähendavad seda, et seal ei elatud ega töötatud.”

Lk 534 Kindral Paulus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteinile. Viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …”