6. Poliitilise looma söötmine Anno 2019. Rahajutt V2 Kaleidoskoop ja pikksilm.

OSA 6

Raharaamat: köide II

 „Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemise viise ega tohi kunagi rahu ajal pühenduda puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna – et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma.“ (N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001 lk 111). „Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada – nii et neid ka märgataks -, ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama – kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasolevate sissetulekutega, jaksab end kaitsta sõjas vaenlase eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära – neid on tõesti palju – ja kitsidust kõigi nende vastu, kellele ei anna midagi juurde – neid on vaid mõni üksik.“ „Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks, kõik teised on hääbunud.“ (lk 119)

  „Ja pole olemas asja, mis kulutaks ennast nii palju kui heldus: sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist – aplaks ja vihatuks.“ (lk 121).

Oh, kui palju tuumakaid nõuandeid. Vaatame kas need ka meie seas au sees on?

Riigi juhtimine läbi kaleidoskoobi?

Mis veel poliitturgu mõjutavad? Õige, lubadused. Kui analüüsida … Eh, mitte kuidagi ei taha analüüsida ei valimislubadusi endid, kui ka nende maksumust. Tänuväärselt on selle tänamatu  töö ära teinud RAMI. Tore, vähemalt mõningad maamärgid selles üldises udutamises. Valimislubadused on enamuses vaid lubadused, irdtükid, kuid ühtset strateegiat enamjaolt justkui polegi. Mulle tuletasid need meelde ühte lapsepõlvemänguasja – kaleidoskoopi. Vaatad torust sisse ja näed peeglite ja värviliste klaasitükkide pidevalt muutuvat, kuid ebapüsivat, püüdmatut maailma. Tore? Vaadake, väljaõppinud planeerija ja juhina pole mulle kunagi kaleidoskoobid (isegi lapsepõlves mitte) meeldinud. Pidevalt vahelduvad irdtükkidest  moodustuvad ebapüsivad mustrid pole minu maitse. Kaleidoskoopi võib korra vaadata, kuid see pole (vaatamata mõningale välisele sarnasusele) pikksilm, millega kaugusse vaadata ja sihte seada.

Niisama lihtne see ongi, riiki ei saa edukalt juhtida läbi kaleidoskoobi, riigi tegevusi on vaja juhtida pikemaks ajaks kokku lepitud kavandi järgi. „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16). Just seepärast jätan targu vahele võimaluse uurida riigi juhtimise võimalikkust läbi kaleidoskoobiava. Lihtne, see ei ole juhtimine, see on Browni liikumine ja teatavasti  „Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse. (…) Strateegiline tahe piiritleb laias laastus kuhu, ent ei ütle ette kuidas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 157). Elementaarne.

Pikksilmastrateegia sünni võimalikkusest

Nii, et kui me tahaksin seda kaleidoskoopilist Browni liikumist, mida me nimetame hellitavalt valimislubadusteks, tõsimeeli teha, siis jääksime ajahätta. Pealegi on paljud seda juba teinud, nii et miks teiste häid lugusid ära rikkuda. Seega jätame vahele. Kuid mõtiskleme natukene selle üle, mis oleks võimalik teha, keset seda killumerd, et püsiv ja edasiviiv majanduskeskkond tekkiks. Ega see kerge ole. Kuid tänasel päeval oleks ma  pikksilma strateegia suhtes juba optimistlik, sest selle strateegia aluseks on loodud Riigiuuendajate poolt riigireformi põhi. Ning just äsja (ERR 21.02.19) allkirjastasid kaheksa suurema pidukonna esindajad memorandumi, millega seadsid pärast valimisi sündiva uue valitsuskoalitsiooni üheks poliitiliseks prioriteediks riigireformi (ainult Vabakad olid nii vabad, et ei ühinenud). Loodetavasti on see läbimurre pikkisilmi oodatus pikksilmalisele strateegiale. Igatahes südamlik tänu ja õnnitlused Riigiuuendajatele ning nende vedurile, selle saavutuse eest. Loodetavasti saavad poliitjõud nüüd niipalju riigireformist ühisosa ammutada, mis lubaks ka sellest, mitte ainult memorandumist, rõõmu tunda. Tubli igatahes.

Valimislubaduste „kainer“

Kuid siin me nüüd oleme ja tuiutame segadusseaetavalt tehtud mõistlikke, mitte nii mõistlikke ja päris jaburaid ettepanekuid (riigi arendamise põhisiini, riigireformi ju veel ei ole). Miks neid usutakse? „”Riigiasjade ajamisel võib tõdede, „ kirjutas Richelieu oma Poliitilises Testamendis, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole eksiteel.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 73). Kuid antud valimislubaduste puhul on juba peale vaadates selge, et „riie ei anna välja“ nagu ütles vana rätsep. Juba esimeses klassis õpitakse, et kui teil on neli õuna ja te sööte kaks tükki ära, siis mitu õuna järele jääb? Mäletate? Lihtne ju. Teile ei õpetatud ju, et kui teil on kaks õuna ja te sööte neist neli ära, siis mitu õuna te saate jagada Mallele ja Kallele? Või õpetati? Mingis salajases poliitinimeste lasteaias? Ei? No kuidas siis juhtus, et see baasteadmine valimislubaduste juures täiesti meelest läks?

Õnneks on meil mõned sellised kõrgasjatundlikud professionaalsete analüütikutega organisatsioonid nagu RAMI, MAMI ja Eesti Pank, millised suudavad valimislubaduste taustal peegeldada ka tegelikkust. Tegelikke võimalusi.  Seekord tuleb tunnustust avaldada jälle kord RAMI-le.  

Kui  valimisdebatt oli muutunud ahastama panevalt väärtusetuks lustimänguks, kus me saime teada palju Kalled raha juurde saavad (kuid Malled kellelt see raha võetakse, veel ei tea), siis RAMi pani nö maamärgid paika oma võimaluste ja infi peal. Tubli tegu. Tuleb siiski tähelepanu pöörata sellele, et see on tõde, kuid mitte kogu tõde. RAMi on teinud tänuväärset tööd ja välja arvutanud konkreetsed lubadusmaksumused, siis oli see sellise soliidse ja asjatundliku organisatsiooni poolt võimalik teha vaid osaliselt, lihtsalt sõnalised lubadused pole arvudeks pööratavad. No seal kus oli konkreetseid lubadusi, seal ka arvutusi tehti, kuid …  Kuid enamus, ligi 3100 lubadusest, polnud arvutatavad, vaid  775 neist sai rahasse ümber arvutada. Märgiline tähendus on sellelgi, et  lubadustes oli vaid 18 sellist kus oleks neile lubadustele ka katet leitud. Uskumatu, lausa lämmatav lubadustelaviin. Seega umbkaudseid ehk sõnadega «toetame», «kaalume», «suurendame» arvesse ei läinud ning nende koletuslikku maksumust pole meil ilmselt tarviski teada. Või, kui siis paralleelina seda, mida arvati Gaiuse (Caligula) kohta: „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 322). Nii ka valimislubaduste summa on naeruväärsuse ja loodusseaduste solvamise vaheline ala. Kuid on veel terve rida lubadusi, mida reklaamlehtedes ja teleklippides ei mainita. Tegelikult peidetakse osa lubadusi(väliselt ilmetusse, kuid sisult halastamatusse) , mis meilt teiega raha võtavad, imelisse bürokraatlilisse sõnavahtu. Ja veelkord tänu RAMI-le, sest kogu see lubaduste  selgitamisvaev ei ole mitte nende vaid eeskätt pidukondada endi asi, seletada ka mida tähendab „tunduv tõus“, „märgatav paranemine“, „tõhus toimimine“ , palju see maksab ja kes maksab. Vaat niimoodi, igaüks peab ikka ise enda kingituse lahti pakkima.

Ettevaatust: sõnalised varjatud lubadused.

Analüüsist selgus küll ka mõningaid põnevaid asju nagu eelpool mainitud Kurakäe pidukonna salalik ettepanek maade korraliseks hindamiseks ehk meilt teiega sisse kasseerida täiendavad 300 milj EUR. Küsimus selle kohustuse osas oleks pidanud välja ütlema avalikult, ausalt ja keerutamata. Ütleme nii, et tarbijakaitse valdkonnas nimetatakse seda seisundit „tarbija tavalise tähelepanelikkuse juures“ ärakasutamiseks. Tegelikult on seegi teatud juriidiline eufism petmisele, mis muidugi peavoolu ja kõigi õnnetute kaitse pidukonnale on kohatu. 

Kuid ega teisedki „katteallikad“ paremad polnud. Meie poliitladvik elab mingis omaette maailmas mis ei allu reaalmaailma reeglitele. Poliitinimesed nagu ei adu, et tavaliselt on enamike inimeste kulude-tulude tasakaalu bilanss niivõrd „napikas“, et väikegi maksude lisamine viib nad tasakaalust välja. Kui nüüd poliitmaailm oma „head tegemise“ tuhinas raputab Mallede rahakotti, siis ei pruugi sellest ühiskonnale heategu sündida. Või arvate, et see on ühiskonna seisukohalt hea tegu, et üha suurem hulk Mallesid, kukub Kallede kategooriasse, kellele on vaja teha järjekordne, laiendatud tingi, „heategu“? Pigem peaks olema vastupidi. Aga reaalmaailmas käib asi niimoodi, et: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“  lk 240)

 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“ (lk 244).

Lihtne ju? Kui neid lihtsaid loodusseaduse reegleid järgida, siis on ka mida ümber jagada ja mis põhiline, siis on ka neid vähem, keda on tarvis järele aidata. Inimesed saavad ise hakkama. Tõusuvesi tõstab teatavasti kõiki paate.

Ihade pahed, pahede ihad

Pigem on „jagamislubamisiha“ ise probleem, mis seisneb selles, et:  „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ (lk 307)

Nii ka meil, me mõtleme vanaaegsetes mallides, mitte ei püüa luua homset. Ja me ei loo mitte mingit homset, kui me ei saa riigi pikaajalist strateegiat paika. Sajakas penskarile, sajaks õpetajale, sajakas lastetoetuseks, sajakas päästjatele, sahmakas … (mis kõik eraldivõetuna on vajalikud sammud, kuid lahenduskäik on vale). See ei ole strateegia, see on mannetu lappimine ja ilma stareegiata see jääbki lappimiseks, kuid pidevalt väheneva võimekusega.  Tänane süsteem on üles ehitatud nii, et abi ei jagata mitte vajaduspõhiselt, vaid igaühele. “Suur osa abivajajatest, kellele tasuta teenuseid pakume, ei vaja neid tegelikult,” kirjeldas Pillesaar probleemi. “Tasuta teenuse järgi on nõudlus alati suurem kui tegelik vajadus, sest oma taskust ei tule midagi maksta ning siis küsitaksegi nii palju, kui keegi vajalikuks peab (…)“ (ÄP 22.02.19). See on muutunud reegliks, mis muudab inimesed initsiatiivituks. Vaadake, igal meie tegevusel on mõjud, ka liigsel „head tegemisel“.  „Kuid maailmaparandajad pole kunagi valanud kellasid, millel ei oleks pragusid sees. Majandusteadlane Martin Feldstein osutas faktile, et kui sa saad olla kindel sotsiaalkindlustusest saadavatele summadele, siis ei ole sul vajadust säästa. „

 (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 156).

Ja vajadust säästa või ennast arendada ei tekkigi, kui pidukondade põhiliseks võitlusareeniks on kujunenud andmine, mitte loova keskkonna kujundamine. Edasine loodusseaduste eiramine viib kurbade, mitte ainult majanduslike, vaid ka suveräänsusprobleemideni: „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.” (C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 49).

Kas olete nõus meie laste-laste suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimisega, et täna sajakas pinsilisa saada? Ei? Aga miks, siis kuulate, neid üha suurenevaid pakkumisi, maksta seda mida meil ei ole, selle asemel, et tegelikke võimalusi kaardistada ja ehitada tulevikku? Ehitada ise tulevikku.

Imet, pensioniimet, oodates

Kui vaadata valimislubadusi, siis on pidukonnad ühel meelel kahes asjas: teedeehituse vajalikkuses ja pensionide erakorralisel tõstmisel. Siinkohal tuleb veelkord tänada RAMI-i võrdleva analüüsi eest. Lugedes erinevate pidukondade lubadusi eraldi ei pruugi need alati moodustada konkreetsete lubamiste horisondi tervikut. Massimeedia ja poliitiliste varikokkade müra kipub seda summutama. Ka aktsentueerima.  Näiteks Kahevahel pidukonna pensionitõusu ettepanek, mida on kotitud juba kaks aasta, osutub nende arvutuste järgi hoopiski vaata, et kõige pisemaks. Teised on suure ähmiga, kartes kaotada konkurendile mõjuvõimsat turusegmenti  tunduvalt enam valmis kulutama. Muidugi seda raha mida veel ei ole. Isegi kõige turdimad majandusinimesed, tasakaalujüngrid, on valmis pensione tõstma ( seda küll Mallele ütlemata, et tema maksab Kalle pensionitõusu kinni). Lubadusi pensione erakorraliselt tõsta on üllatavalt palju ja erinevaid. Kuid võtame tekkiva olukorra mõistmiseks mingi keskmise pensionide tõstmise aastamaksumuse, et mõista millisesse olukoda suubume. Võtame näiteks veerand miljardit aastas. Kuskohast see raha võtta, ega praegu pole eelarves ju raha üle?  On  vaid üks koht kuskohalt raha „võtta“ - pigistada ettevõtjaid (ja kõiki Mallesid) või võtta laenu (ehk pigistada ettevõtjaid ja …). Ettevõtjate pigistamine on nagu vasttärganud muru pügamine märja ilmaga, tambib poriseks suretab haljendava lapikese ära. Teine võimalus on võtta laenu kuid see tähendab vaid seda, et veelgi rohkem on vaja kasutada maksupigistust. Ehk nagu W. Churchill ütles Müncheni sobingu kohta, et Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja.  Praeguste peavoollaste strateegia ütleb ühte Meil on valida kas maksupigistus või laenu võtmine, me valime maksupigistuse ja saame laenu.

Lubadused kui püsilõks

Siinkohal ilmnes analüüsi ja platvormide koosmõjus veel üks üllatav nähtus. Lisaväljaminek veerand miljonit ei ole ju ühekordne, sellel on oma elukaar. Iga aasta tuleb välja käia jooksvateks kuludeks +/- 250 milj EUR. Kuigi sellised lubadused kestavad aegade lõpuni (kui riik kokku ei varise, mida liiglahkete või ahnete riikidega, nagu Venetsueela näide selgelt demonstreerib) siis nii pika kaarega muutuvad arvutuse ikka vähem mõistlikeks. Võtame arvutuslikult, et see on näiteks 20 aastat. Kindlasti tuleb peale käesolevaid  valimisi, valimisi mille võtmelubaduseks on samuti pensionide tõstmine, kuid vaadakem nüüdset pakkumist eraldiseisvana. Lisapakkumised tuleb vaid lisada juba praegustele pensionifondi välistele rahadele ehk lisamaksetele eelarvest. Saame kokku … 5 mlrd EUR.? Pole just väike summa Seega on poliitinimesed meile pakkumas  5 mlrd pigistus või laenuraha. Oleme sattunud püsilõksu. Palju õnne.   Kuid tagasi tulles pensioniime juurde, siis imet ei ole loota, sest nii meie kui „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 309). Imesid ei juhtu, juhtub vaid see, mida me ise ehitame.

Teisalt, kui alternatiivkulude seisukohast vaadata, siis 5 mlrd investeerimine keskkonda, mis astendaks meie majanduse võimekust oleks jumekas, sest sellest tulemist oleks võimalik saada püsivat tulu nii pensioniteks, kui muudekski vajadusteks ilma suveräänsust hüpoteekimata või Malle teenistust Kallele susserdamast. Selleks on vaja arengu ja kasvu  keskkonda (ja mõistet)muuta. Mõistet seepärast, et kasv 2-5% ei ole kasv, see on püsimine, kuid väga limiteeritud kulutusvõimalustega. Igatahes mitte selliste kulutusvajadustega kooskõlas olev, milledest räägitakse pidupäevakõnedes. Selleks, et pidupäevakõnesid tegelikkuseks peame looma astenduva kasvuga majanduse keskkonna: „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „ Oleks ju vahva.

Teistsugune 5 mlrd? Utoopia või võimalus?

Siinkohal meenus et laenu olid lubanud võtta ka teised, kes selgesõnalisemalt, kes varjatumalt. Näiteks konservatiivid. Ütlesidki varjamatult välja, et võtavad 40 aasta peale laenu (5 mlrd EUR), et majandus käima tõmmata. Me kõik olime sellisest selgelt väljendatud laenulubadusest nii hämmeldunud, et tampisime nad ninaaukudeni maasse. Mis siin imestada, mõte võtta nii suures ulatuses laenu tundus päris pöörane. Just seepärast, et see tundus täiesti pöörane vaatasingi natukene terasemalt nende plaani mootoreid. Ma ei tea, kas nende meetmed viivad eksponentsiaalsse kasvuni (mõned meetmed on mulle arusaamatud, mõned teostamatud) või hoopis millegi muuni, kuid selles on midagi plaanilaadset. Ma saan aru, et te olete üllatunud, mina ka. Konservatiividelt ei ootaks niivõrd agressiivset majanduse muutmise kava, pigem vastupidi, nii nagu nimigi ütleb konserveerimise ehk säilitamisega. Kuid kui me võrdleme seda, et ühed poliitinimesed annavad meile teada, et nad on valmis meie ühist maksuraha (NB! mida meil ei ole) kulutama veerand miljardi jagu iga aasta käibekuludeks, mis tähendab, et see on püsiv kulu ilma tagasiteenimise võimaluseta ja mis ainuüksi 20 aastase elukaare jooksul maksab 5 mlrd ja 40 aastaga 10 mlrd, siis paneb see mõtlema. Kas me oleme ikka loomas kõige mõistlikumat majandusmudelit. Kas see on jätkusuutlik. Tõhus. See mudel ei saa olla jätkusuutlik ega tõhus, selles pole uue väärtuse tekkimise ja lisandumise kohta, on vaid kulu. Jätkuv, lõputu kulu.See on üks järjekordne fantaasia perpertum mobiilest. Tegelikkuses pole see igiliikur vaid väga higine liikur meie lastelaste jaoks.  

Andke meile lugu …

See, mida kliendid/valijad tahavad on kindel, järgitav, valikute maksumus. Nii nagu meie teiega  kodus teeme, me otsustame iga päev oma võimaluste piires, mida me saame endale lubada, mida mitte. Me ei julgusta ju inimesi SMS laene võtma? Vastupidi. Me manitseme inimesi olema oma finantskäitumises olema mõistlikud. Valima mõistlikult. Näiteks kui täna läheme lõunamaareisile, siis … Siis on see tore valik, kui uut pesumasinat osta ei saa, peame käsitsi nühkima. Kuid lõunamaa reisi valik pole vaid käsitsi pesu pesemine, vaid sellele järgneb pidev kaasa kirumine, et näe ei jõua teine pesumasinatki osta (lõunamaa reis on juba ununenud ja kuumad mälestused pesu ei pese), see viib mõlemapoolse püsistressini ja koosluse lagunemiseni. Stopp! Seda te ju ei tahtnud? Te andsite vaid hetkeemotsiooni ajel järgi kirevale reklaamplakatile, oskamata arvestada oma tegelikke majanduslikke võimalusi. Teisalt, kui oleksite ostnud pesumasina ja ülejäänud raha eest läinud nädalavahetuseks SPA-sse oleksid kõik rahul olnud ja teie pereõnn oleks õitsenud.  Seda lugu peavoolastel ei ole, kui just pole kogu selle pensionihullusega luua Vanade Vabariiki. Väga vanade Vabariiki. Võib-olla olemegi sinnapoole teel. Andke meile lugu ja me usume/usaldame teid.

Poliitiline ehalkäik … aga kosjad?

„Kui keegi teid meelitab, on peaaegu kindel, et ta soovib üle võtta teie äri, tühjendada taskud või magada teie abikaasaga. (…) Nagu ütleksid endisaegsed, võime me siin ja praegu olla head inimesed, aga kui soovime olla head ka tulevikus, peame tegema häid asju. See tooks meelde, et inimesed, kes tegelevad teiste inimeste asjadega, lõpetavad peaaegu alati pisarais. Inimesed ei ole head ega halvad, vaid mõjutatavad – ütleksid vanad konservatiivid.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 204)

See mida meile pakutakse on võlavangla. Kuidas me ise saaksime oma lastele ehitada võlavangla.  „Põlvkondadevaheline võlg on veider asi. Ütleme näiteks, et üks mees ostab maja. Ta võib selle oma lastele jätta, koos hüpoteegivõlaga. Lapsed ei olnud hüpoteegilepingu osapooled, kuid nad võivad pärandi vastu võtta. Majal võib olla hüpoteek või see vajab uut katust. Kingitus on kingitus, koormatud või mitte. Kui see on liiga suurte võlgadega koormatud, siis võivad nad sellest ära öelda; nad ei ole hüpoteeki pakkunud ettevõttega mingit lepingut sõlminud, ning ei ole kohustatud seda maksma.

Oletame, et tegemist on krediitkaarti võlaga. Oletame, et keegi kulutas raha ümbermaailmareisiks, aga reis kurnas ta ära; ta jõudis vaevu koju ja kukkus infarkti tagajärjel kokku. Kas lastel on mingi kohustus krediitkaardi arvete maksmiseks? Ei mingeid.

Kuid nüüd pöördume „riigi“ võla juurde. Mis sorti imelik elajas see on? Üks põlvkond tarbib ja siis esitatakse arve järgnevale põlvkonnale. Noorem põlvkond ei nõustu kunagi võlgade tingimustega. Nad on osapooled lepingus, mida nad kunagi ei sõlminud. Ent peavad terve elu tööd tegema, et maksta lepinguga kaasnevaid kohustusi.

Selliseid kokkuleppeid põhjendatakse tihti osana „sotsiaalsest lepingust“. Kuid milline leping lubab ühel inimesel kasu saada, samas kui kulud määritakse kellegi teise kaela?

Aga surnud ei räägi ja sündimata lapsed ei hääleta.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 236)

 Päris trööstitu väljavaade, eks ole? Tegelikult pole, nii nagu Dr Riik manitseb oma inimesi mõistlikule, tasakaalustatud finantskäitumisele, peame meie teiega manitsema ka riiki mõistlikule finantskäitumisele. Just meie teiega, sest keegi teine seda teha ei saa.

Järgneb …

Targutusi:

T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014

Lk 366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.”

V. Suvorov Murdumine” Tänapäev 2015

Lk 32. „Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis on hea sotsialism, lausa imeline! Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi sotsialismi sõbrad ei armasta millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahes maailmasõjalt.

Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades tohutu pärandus, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. (…) Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraatiat.

Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv – teiselt

Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemusi näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg.”