Valimiseelses
möllus on antud nii antsakaid kui ka täitsa
tuumakaid lubadusi. Küsimus on vaid selles, kuidas meil teiega neil vahet teha
ja kui neil on vahe vahele aetud, kuidas siis neid tuumakaid ettepanekuid mitte
jaburateks ja totrateks ei menetletaks? Millise mõõdupuuga lubadusvisioone ja
nende arenguid siis mõõta? Vaadake, kui poliitinimene lubab, et ta annab
kellelegi lisasajalise, siis pole see päris tõde. Tegelikult pole see üldse
tõde, sest tema ei anna mitte midagi, meie teiega anname . Just seepärast peab
olema tollipulk käepärast et igat lubadust üle mõõta, et visioonist tulu
tõuseks. Üldiselt. Ettevaatavalt.
Minul
kui arveametnikul on vaid üks mõõdupuu, kas tegevus toob tegevusperioodil kasu
või kahju. Lihtne. Kuid riigi arengus on vaid kulude/tulude tabelist (ehk
riigieelarvest) vähe. See on staatiline pilt ja ei anna aimu, kas tänane
tasakaal on piisav homseks arenguhüppeks või
laguneb skeemitatud eelarve vaatamata kaunikõlalisele sõnastusele, paari
aasta pärast arengust taandarengusse. Tundub, et kohalik poliitmaailm on
jõudnud äratundmisele, et uuele arengutasandile lendamiseks on vaja mitmeid
meie harjumuspäraseid tegevusi muuta, lausa riiki reformida. Esialgu küll vaid
sõnades. Vahe on vaid selles, et osa poliitinimesed tahaksid lennata kõrgele,
osad mitte eriti kõrgelt sest kardavad … kukkumist ja kolmandad eelistavad
„suulist treeningut“ ehk lendamisest rääkimist. Kuidas ja miks üldse seda kiiruga
tekkinud lennukirge ja lennuvõimet hinnata?
Uussõnu
poliitturult
Viimasel
ajal räägitakse palju nulleelarvest. Kas see idee lendab? Ilmselt lendab, sest
on andnud juba ka sõnalisi derivaate nagu nullbaasiga eelarve, sügavalt eelarve
sisse vaatamine, eelarve revisjon jne. Tundub, et sõna ise hakkab kujunema populaarseks
vabavaraks (nagu riigireform, nullbürokraatia jt.), millele igaüks annab oma
isikliku sisu. Kuid uustulnukate
mõttearendused nullimise teemal väärivad tähelepanelikumat mõtlemist: „Teeme riigile nulleelarve. See tähendab, et vaatame
otsa kõikidele riigieelarve kuludele, hinnates põhjalikult nende otstarbekust
ja kulutõhusust.“ Sümpaatne mõttepojuke.
Nullimisel on oma sügavam sisu, see on nagu garaažikoristus, ikka koguneb
kõiksugu pahna, mis takistavad liikumist ja on risuks jalus. Nii nagu
garaažikoristuse tulem, nii oleneb ka nulleelarve tegemine, soovi tõsidusest ja
valitud vahenditest. Teed garaaži korda ohutum ja valgem olla ja võib-olla
mahub sinna nüüd veel lisaks teine auto ning kolm jalgratast. Vahva. Ei vaja ei
mingeid investeeringuid vaid väikest lisapingutust ja asjade kohale asetamist.
Poliitinimestel on valida kas see koristus on „suuline treening“ mille käigus
ümberkorraldustest räägitakse (ja suurem sodi lükatakse lakkkingakesega riiuli
alla) või koristus toimub ka tegelikult. Nullbaasi eelarve on vaid nimetus, kui
seda tahta teha nii, et sellest kasu oleks ( et garaažis oleks lahedalt ruumi
ja turvaline), siis vajab see tõsist ettevalmistust. Nulleelarve on vaid vahend
mingi eesmärgi saavutamiseks. Kas selleks eesmärgiks on vaid raha ümberjagamine
või hoiakute muutmine? Kindlasti on läbi eelarve võimalik mõjutada hoiakuid, kuid
… Kas seda ka tõemeeli tahetakse?
Mõõdame sõnades?
Eelarve
nullimise idee on tekitanud omajagu elevust, nii nende seas, kes midagi muuta
tahaksid, kui nende seas, kes muuta ei taha. Ilmselt just sellest mängulustist
on juba hakatud nulleelarve ideed lahjendama, püüdes anda sellele sisu ja
funktsioone mida sellel olema ei peaks. Ringlema on läinud (esialgu) kolm
mõistet: nulleelarve, nullbaasiga eelarve ja riigieelarve põhjalik revisjon.
Kas need on ühe pere lapsed? Ilmselt mitte. Nullimise teema Pilvepiiri nii
ärevusse ajanud, et riigieelarve kontrolli
erikomisjon ja rahanduskomisjon juba jõudsid arutada riigieelarve nullbaasiga
(NB! Nullbaasiga, mitte nulleelarve) ideed. Otsusteni küll ei jõudnud (õnneks).
Kuid arutelu polnud asjatu, sealt koorus välja paar huvitavat arengulist
pahabakterit, mis tuumaka idee täistobeduseks muuta ähvardavad.
Millegipärast tõdeti, et Pilvepiiri seisukohtade
kujundamisega on kiire. Püha müristus, miks siis sellise pikavinnalise ja
põhimõttelise otsuse tegemisega kiire on? Lausa ülikiire, loetud nädalad.
Vanaema Marie teadis, et on vaid kaht asja millega on kiire, üks oli kirbu
kinnikrabamine ja teine ei olnud mitte Pilvepiiri kiirustamine, vaid midagi
hulka ihulisemat.
Kuid küsimus on hoopis proosalisem, nagu meie kiirel ajal
ikka juhtub, on kolm eraldi teemat nagu kolm eraldivõetavalt head (kuid
kokkusobimatut) toiduainet, ühte patta segatud ja saadud midagi täiesti
seedimatut. Praegusel
kujul on Pilvepiiri arutelul tegemist kas teadliku mõistete seguga või kommunikatsioonihäirega. Otsustamist
vajavad ju kolm teemat, mis ei ole põhjuslikus seoses, vaid omavad teatavat
juhuslikku kokkulangevust ja kõlalist sarnasust. Mis aga põhitähtis tundub, et nii
uustulnukad, kõrvalttargutajad, peavoollased ja kõik kes sinna vahele mahuvad
on aru saanud, et eelarvega niimoodi enam edasi minna ei saa. See kiilub kinni
ehk mänguväljal tähendaks see märget „Mäng läbi!“. Ilmselt selle äratundmisest
ka mõttetu kiirustamine vale asjaga valel ajal vale temaga. Niisiis, millised
probleemid on seoses eelarvega vaja lahendada, millises järjekorras ja millega
on kiire ja millega mitte nii kiire? Selguse saamiseks on mõistlik jagada
probleemid algosadeks.
-Esimeseks
küsimuseks, mis vajab otsustamist on seotud tegevuspõhisele
eelarvestamisele üleminekuga st riigieelarvet uuel kujul ja uuendatud infoga.
Sellega on kiire, kuna eelarvet hakatakse kokku panema juba kevadel. Varsti.
Selle küsimuse lahendamine pole mitte mingil moel seotud eelarve nullimisega,
nii et nullimise tegemise otsustamine koos uue eelarvega pole kiiret. Ega me ei
tea ju isegi mida see nullbaasiga eelarve iseenesest kujutab. Lihtsalt uus
sõnamoodustis, kuid mitte eelarve koostamise instrument.
-Teiseks otsustamist vajavaks küsimuseks on Dr Riigi
ettepanek riigieelarvele
põhjalikku revisjoni tegemine. Kui Dr Riik siinkohal veel rõhutab, et kuna pärast Pilvepiiri
valimisi tuleb kaks aastat valimisvaba aega ja
ees seisab uus EL eelarveperiood, on see riigieelarvele põhjalikku
revisjoni (NB! Nulleelarvest sai esialgu nullbaasiga eelarve ning nüüd on see
devalveerunud eelarve revisjoniks) tegemiseks sobilik periood. Dr Riigi arvates
võimaldaks revisjon vaadata valdkondadesse väga detailselt sisse ja võib-olla
fokuseerida ja forsseerida teatud tegevuste lahendamist varasemaks. Mnjah, ka
sellest oleks abi, kuid ... Ka see on
kiiresti tehtav, vaja on vaid tahet. Tegelikult peaks selline revisjon
toimuma ju iga aasta (ja ametkondade tasandil ka toimub). Minu teada vaadatakse
igal aastal eelarve koostamisel väga põhjalikult selle sisse (väiksematel
ametkondadel keeratakse sisikond lausa tagurpidi) ja ametkonnad, ministeeriumid
ja huvigruppide esindajad peavad vaidlusi ja arutelusid eelarve teemadel tubli
kolmveerand aastat. Ja kui Dr Riik arvab, et lähimad kaks aastat on veelgi
põhjalikumaks koristustalguteks parim aeg, siis „Teeme ära!“. Tore
-Kolmandaks
otsustuskohaks on uustulnukate ettepanek nulleelarve koostamiseks. See on
protsess, mis vajab hulga pikemaajalist ettevalmistust ja eelnevalt mitmete RR
komponentide ja ajahorisondi kokkuleppimist.
Siis on võimalik ka uuelaadse eelarve tegemine, uutel alustel.
Nullbaasiline
eelarve kui pakkepaber?
Seega
tundub, et „kiire“ ei tulene mitte nulleelarvest, vaid sõna „null“ on kui
pakkepaber raamatule „Tegevuspõhine
eelarve“, selle turunduskomponent. Üleminek tegevuspõhisele eelarvele ei ole
põhjuslikult seotud ei nulleelarve ega nullbaasilise eelarve ega eelarve sisse
ega sellele otsa vaatamisega. Need kõik
on täiesti erinevad toimingud. „Kui mõeldakse, et kui kaks asja toimuvad koos,
siis peab üks olema teise põhjus, on tegemist loogikaveaga. Mõnel juhul pole
korreleeruvate nähtuste taga tegelikku seost – nende korrelatsioon on lihtsalt
kokkusattumus.“ (D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018 lk 64). T. Vigen
kirjutas selle näitlikustamisest raamatu, kus tõi niteks, kuidas basseini
kukkumisel hukkunud inimeste hulk on korrelatsioonis filmide hulgaga, milles
mängis Nicolas Cage. T.Virgeni graafik tõestas, et N. Cage aitas ära hoida basseini uppumist, kui ta
vähemates filmides esines. Parim mõte oleks olnud teda veenda veelgi vähem
filme tegema või hoopis loobuma neist Täpselt sama palju kui on põhjuslikku
seost N. Cage filmirollidel ja basseini õnnetustel, on põhjuslikku seost
tegevuspõhise eelarve koostamise meetodi ja nulleelarve vahel, ehk seda pole.
Ainuke kokkulangevus, mitte põhjuslik seos, seisneb selles, et arvutustehilise
põhja muutmine toob kaasa uue ajaarvamise ehk tekitada uus nulljoone.
Mida
nullitakse?
Kui
nüüd mõni arvab, et mis siin pikalt mõelda, hakkame lihtsalt nullpõhja tegema
ja eelarvesse sügavalt sisse vaatama, siis kahjuks võib olla nii, et lühim tee
võib osutuda lühiühenduseks. Kogu protsess kärssab sisse. Esiteks tekkib küsimus, kuidas nulleelarvet
(või selle derivaate) teha või mis selle mõte on, kui enamvähem 80%
riigieelarvest on juba ette kindlaks määratud erinevate seadustega. Muidugi
võib ka selle 80% osas midagi kokku hoida (näiteks mulliveelt), kuid see on
tavaline optimeerimine ja kulude kokkuhoid, mitte nulleelarve koostamine. See
tähendab, et suuresti on võimalik „nullida“ vaid 20% praegu veel ujuvaid
kulutusi. Kuid ka 20% tuleb maha arvata mõningad halva harjumuse rahuldamiseks
kinnistunud rudimentlikud protsendid katuserahadeks (arvatavasti selliste
pahede kulu ei kärbita) ja olenevalt poliitilisest hetkevajadusest veel mitme
rammusa protsenti jagu erinevateks eraviisilisteks kingitusteks minev meie
ühine raha. Viimasel ajal on kingitusteprotsendi osakaal reipas tõusus. Näiteks
on välja ilmunud täiesti uuelaadsed eraviisilised kingitused (st meie ühisraha
kulu) nagu kirikukingitused, VEBlaste kingitused ja omandireformis vigastatute
haavade paikamise kingituse idee. Pidavat olema sotsiaalse õigluse taastamise
meetmed. Huvitav õigluse kategooria. See
on täpselt selline õigluse taastamine mis võiks välja näha niimoodi et röövel
on kallale tunginud Kallele, vabastades ta rahakotist, ja me heastame selle
Kallele mitte röövli kinnipüüdmisega ja röövsaagi tagastamisega, vaid võtame
Malle rahakoti ja anname selle Kallele. Mnjah, veider õiglus sel Dr Riigil. Sellised
suuremastaabilised rahajagamise otsused ei tohi olla väikese ringi erihuvide
rahuldamine, vaid läbi räägitama ja saama mandaadi valimistel.
Õpetus:
kuidas meisterdada isiklikku kompensatsiooni vajadust.
Muide niimoodi võib igaüks välja aretada
„omaisikliku“ kompensatsioonivajaduse. Te ei usu? Teeme ühe teoreetilis-praktilise
harjutuse. Kõigepealt tekitame idee, siis tõmbate poliitinimesed, lobigrupid ja
õigusnõustajad taha, ja …. Kuhu me teiega pääseme, eks pea maksma. Mille eest?
Lihtne, kujutame ette, et, mina kui neljanda põlvkonna pealinlane tunnen ennast
tugevasti ahistatuna, sügavalt solvatuna ja asetatunad ebavõrdsesse olukorda.
Seega, olen kindlasti välja teeninud kompensatsiooni selle eest et, elan
kärarikkas, tolmuses ja muidu saastatud keskkonnas ( mis teatavasti lühendavad
eluiga), peale selle olen ilma jäänud linnulaulust, puhtast õhust ja kosutavast
metsasülelusest (seega kaotatud elukvaliteedi eest). Seda ahistavat olukorda on
ju võimatu taluda ilma kompensatsioonita? Asi on tegelikult naljast kaugel,
mäletan kunagist Dr Riigi uuringut, mille
järgi kaotab iga tallinlane õhusaaste tõttu ligi 7,7 kuud oma elueast.
(Õhusaastest tingitud kaotatud
eluaastate rahaline väärtus oli kokku u
23 milj EUR aastas). Nii, selle eest
nõuangi „kompensatsiooni“, „sotsiaalset õiglust“, „võrdset riiki“ , „võrdset kohtlemist“
jne ehk kokkuvõttes raha. Usun, et
minuga liituvad paljud „kannatajad“. Kannatamatult. Muide poliitinimestele
tähelepanekuks, et linnalistes asulates elab meil pea miljoni jagu rahvast, mis
tähendab, et valimislubadusena saaksita juurde arvestatava hulga huvitatud
klienti/valijat. See oli nüüd nali, kuid mis need teised juriidilised skeemid
paremad on? Ikka nõriseb rahapisar välja meie teiega rahakotist. Kui
skeemitamise teel edasi minna (ja me seda lubame) siis mõtlevad kallid kaaskodanikud välja veelgi
vingemaid teemasid, miks nad on ahistatud ja miks neid on vaja teiste inimeste
raha eest ülal pidada. Mismoodi sellisesse eelarvesse sügavalt sisse vaadata ja
seda hinnata? Asja tuum on selles, et iga tehislik „õiguse“ loomine kunstlikel põhjustel,
loob paratamatult uut ebaõiglust, sest kui kellelegi midagi kompenseeritakse,
siis jäävad mingid valdkonnad sellestsamasest rahast ilma. Vaat siin tuleks
küll täie rangusega kasutada nulleelarve põhimõtet. Nulltolerantsi põhimõtet.
Nullimistehnoloogiast
Nulleelarvet (ka nullbaasiga eelarvet ja
eelarve revisjoni) saab teha kahte moodi: esitaks kas hakatakse mehhaaniliselt
mingeid „kulusid kokku hoides“, no näiteks mullivett enam kontorisse ei osteta,
või tõstetakse tõesti mängulaud tühjaks ja hakatakse siis vaagima milliseid
teenuseid meie teiega ülepea vajame ja siis neid vajadusi siis ka rahastatakse.
Kuid kui te nüüd kujutate ette tühja mängulauda ja selle kõrval 12 mlrd EUR, siis … Eh, võime ette kujutada kui paljud
käed kohe sügelevad ja ajud ragisevad seda ümberjagamist korraldama. Kui nüüd
enne pole põhimõtteid paigas, siis ongi lühiühendus. Esiteks ei saa seda „kohe“
ja „kiirelt“ jagada, sest kõigepealt on vaja kogu regulatsiooni ja sellest
tulenevalt teenuste pakett ümber vaadata ja prioriteedid paika panna. Teiseks,
raha jagamine algusest igal aastal 100% üha uuesti tundub … Utopistlik on vist
õige sõna. Mnjah, tuleb tunnistada et see on ahvatlev, säiluks pidev
konkurentsimoment, kuid niimoodi pole enam tegemist pika plaaniga, vaid see on
selline plirtsplaan, millelt ei jõua veel „allkirjatint“ kuivada, kui tuleb uus
plaan. Kolmandaks (õigemini esimeseks) ärgem unustagem huvigruppe, seda taevani
kostvat hala kui ilmneb, et veerand sajandi jooksul välja võideldud ja
garanteeritud söödaplats on läinud? Just seepärast on kiirustamises
märkimisväärne oht ja nulleelarve vajab väga sisulist läbitöötamist. Pehmelt
öeldes ei kujuta ma väga hästi ette nulleelarvet, kui enne seda pole tehtud RR,
mis tähendaks eelkõige regulatsioonide vähendamist ja administreerimise (nendel
harvadel kordadel kui administreerimine on vajalik) moderniseerimist. Kõik
nullimised mis on tehtud enne regulatsioonide vähendamist ja administreerimise
moderniseerimist ei anna vahendite tegelikku ja mõistlikku kasutamist ega
võimalust arenguhüppeks. Mis aga põhitähtis, selle analüüsiga ja
regulatsioonide kahimisega tuleb koheselt alustada. Sellega on tõesti kiire.
Muidu tekkib meie poliitmaastikul järjekordset „suulise treeningu“ sopistus.
Kas kõigile kulutustele vaadatakse sisse?
Kui me ei ole RR ja oma elukorralduse uut
mudelit kokku pannud komistame me pidevalt üksikküsimustesse ja sinna me ära väsimegi. Uueks arenguhüppeks
enam jaksu ei jätku. Võtame näiteks pensionikulud. Tähelepanu, pensionisüsteem
on valitud vaid kui üks näide, kuna poliitinimestel meeldib sellega enne
valimiskastipäeva edvistada. Kuid see puudutab samuti tervishoidu, transporti
ja kõiki teisi „suursaajaid“. Näiteks kui lugeda Dr Riigi riigieelarve seletuskirjast,
et 2019. aastal ületavad riikliku
pensionikindlustuse kulud 150 mln euro võrra sotsiaalmaksu pensionikindlustuse
osast saadavaid tulusid, siis kas me tõstame ka selle laualt maha? Või jääb see
garanteeritult lauale? Mis veel jääb garantii alla? Aga kui praegustel
valimistel lubatakse igale pensionäärile
lisasajalist, mis pidi maksma veerand miljardi kanti, siis kuhu see
paigutub tühjal mänguväljal ja sissevaatamisel? Muide oletades suvaliselt, et
süsteem kestab näiteks 10 aastat („heateo“ elukaar), siis koos kõrval ja
järelkuludega maksab see juba tubli 3-5 mld EUR kogumis. Kas prioriteetne on sajakate lausjagamine
nüüd ja kohe, või on mõistlikum see paigutada sellisesse keskkonda, mis lubaks
meid jõuda majandusarengu uuele kvaliteedile. Saada sellest investeeringust
tulu, mis võimaldab mõistlikult muuta ka pensionisüsteemi? Kui nüüd mõelda, et
mõni erakond plaanib võtta laenu, et selle eest … No pole oluline milleks täpselt, kuid kui see tõmbab majanduse käima,
korrastab ettevõtluskeskkonna järgmiseks arenguhüppeks, siis on laen 3-5 mld igatahes tunduvalt jumekam, kui sajakate
jagamine ehk selle raiskamine jooksvateks kuludeks. Kuigi märgin igaks juhuks
ära, et laenu võtmine pole minu eelistuste nimekirjas, sellega peab olema väga
ettevatlik ja teadlik. Eelarvest tuimalt pensionikindlustusse makstav jooksevkululine
eelarveraha (seega meie ühine raha) näitab vaid seda, et pensionikindlustussüsteem
on rikkis, see ei toimi. Õigemini see toimib nii nagu see ongi toimima pandud,
kuid tagantõhutatud ebareaalsed ootused selle väljamaksete suuruse kohta ei
vasta süsteemi võimalustele. Seda süsteemiviga ei paranda ei eelarvele otsa
vaatamisega ega sellesse sügavalt sisse vaadates, vaid süsteemi ennast on vaja
muuta. Siin olekski võimalik kaalutleda nulleelarvest lähtudes võimalikke
lahendusi. Kaaluda omaosalust ja omavastutust. See milline segapuder nüüd
toimuma hakkab ei ole enam kindlustussüsteem, kui sinna pumbatakse raha juurde
vastavalt poliitilistele vajadustele, see on põhimõtteliselt vale. Pealegi, pensionide
kindlustussüsteemivälised miljardid tuleb ju kuskilt kokku korjata
(maksutõusud), varastada või laenata. Seega kisub ka jagamissüsteem lõppema
laenamisega ja kõigest sellest tulenevaga. „Piiks-piiks. Mäng läbi!“ Jälle.
Dr
Guillotin´i järeltulijad
Vajame
mõtlejaid ja muutjaid. Laialivalguv jutt nullbaasiga eelarvest ja nullbürokraatiast
ei muuda meie elu olemuslikult, see säilitab vana (tänapäeva mittesobiva)
raskepärase bürokraatia, tõsi küll muutes selle mugavamaks. Need nullimised on
nagu kirvega hukkamisviisi asendamine giljotiiniga, see ei vähenda hukkamiste
arvu, vaid muudab protseduuri lihtsamaks. Mugavamaks. Kiiremaks ka. Vaadake,
kui arst ja poliitik Joseph-Ignace
Guillotin 1789. aastal tegi ettepaneku lõpetada koletuslikud hukkamisviisid, tehes
seda masinmeetodil, siis muutis uus masin hukkamise valutumaks, enamgi veel, võib välja lugeda, et see oli
omamoodi sotsiaalse võrdsuse loomine, nüüd laiendas masin ühtse hukkamisviisi õiguse
kõigile ühiskonnakihtidele. Õiglane, valutu ja
kõigile ühiskonnakihtidele loodud tapamasin. Prantsuse revolutsiooni ajal sai
giljotineerimisest paljude jaoks
igapäevane, populaarne meelelahutus. Kui
nüüd võrrelda seda Cicero probleemiga, ”Ta kahtlustas,
et on sattunud amatööri kätte, nagu ta ka oli. Mõne vilumatu saagimise järel
oli Cicero pea keha küljest eraldatud..” (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013
lk 187), siis on giljotiini kasutamise „progress“ märgatav. Täpselt sama „progress“ on ka nullbaasilise
eelarve ja nullbürokraatiaga, kuid kui me vaatame tänapäeva Euroopa arenguid
(aga ka Guillotini surmanuhtluse vastalisusest), siis me peaksime lähtuma hoopis
hukkamiste keelustamisest. Ärgem unustagem, et masina, mida täna nimetatakse giljotiiniks
mõtles välja inimene, kes oli tegelikult surmanuhtluse vastane. Kokkuvõttes nullbaasiline eelarve ja
nullbürokraatia annavad vaid kiiremini, mugavamalt ja suuremamahuliselt
bürokraatlikku ajatapumasinat keerutada, mitte ei vähenda bürokraatiat ega
tekita eelarvesse mõistlikke kulusid, kui mänguväljakut ennast st regulatsioone
ja suhtumist pole muudetud. Kui surmanuhtlus on keelustatud, siis pole vaja
giljotiini leiutada. Alustada tuleb algusest.
Tegemise ja suulise
treeningu vahe on järgmine: „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas
sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni.
Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida
vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet
seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam
andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste
tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu
akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju
enam kui 100. On siis ime, et me õpime tegutsedes rohkem kui lugedes, või
kuulates või „jah” noogutades?” (M. Lissack´i ja J. Roos`i „Uus mõtteviis” Fontes 2001 Lk 154).
Suhtumine ja hoiakud
Kui lp. Rein Taagepera Pilvepiiri saalis
ütles, et: „See riik on liiga paks, kuna
elanike arvuga võrreldes nõuab ta suhteliselt rohkem riigiametnikke kui
suuremal maal. Samas on see riik liiga õhuke, kuna ta ikkagi ei suuda katta
kõiki erivajadusi…Esiteks on vaja vähemat kui murranguline reform. Teiseks on
vaja hoopis enamat kui ainult riigireform. On vaja rahvareformi, hoiakute
reformi ühiskonnas.”, siis oli tal tuline õigus. Meie teiega hakkasime oma uusi müüte looma 90-date rajajoonelt ja …Kui me alustasime, siis lähtusime tammsaarelikust
motiivist, et tee tööd, siis tuleb ka armastus … töö vastu. See müüt viis meid
maailma rikaste riikide klubisse ja siis me muutusime mugavaks.
Selle
koha peal meenus mulle (PM 21.01.19)
usutlus Jaak Printsiga: „ Eesti teatrit vaevab mugavus“, milles ta võtab kokku
teatriilma probleemi et, mis häda eesti teatrit vaevab, siis ta vastaks , et
see on mugavus. «Oleme enesega liiga rahulolevad. Eesti teatri väga suur
probleem on kriitilise mõttevahetuse puudumine,». Tundun et selles tõdemuses
peegeldub vastu mitte ainult teatri vaid kogu meie eluolu piduriga tulevikku
kiirustamine, nagu maailm vihmapiisas. Suur osa meist on mugavad, liiga
mugavad, harjunud saama, mitte looma. Kui Prints usub, et «Kool saab mõista, et
kahuriliha või tublide käsitööoskustega näitlejate asemel on vaja kasvatada
inimesi, kes tahaksid maailma muuta.», siis seda peaksime suutma ja uskuma
mitte üksnes teatrikooli vaid laiemalt kogu meie keskkonna kohta. Kas olete
märganud poes, et ikka enam inimesi jätab oma kauba lindile ladumise järgi oma
toimingu lõpetama, justkui unustades vahepulga letile panemast? Ei ole?
Võib-olla tõesti, kuid kui veel mõni aeg tagasi tegid nii vaid vanad „tatud“
(neile võis seda andestada, peaasi, et nad ise oma asjadega toime tulevad),
siis nüüd kipub selliseid inimesi olema pea pool. Mugavus? Ükskõiksus? Oma
kohustuse eiramine? Tühiasi? Ei ole tühiasi, ühe inimese mugavus unustada on
teise inimese kohustus tema mugavus heastada topelttegevusega. Samas on see ka
regulatsiooniküsimus, mitte asjata pole paljudes maades tava panna piirjoon oma
ostude ette, mis ei võimalda enam mugavalt unustada oma kohustust. Maailm
koosneb lihtsatest ja loogilistest regulatsioonides ja aegunud ning
segadusttekitavatest. Ei ole pisiasju, on meie asjad. Just seepärast on maailma
muuta ja mitte vaid teatris.
Riik,
kui oksjoniplats.
Kuid kas meil on praegu jaksu uute müütide loomiseks, või
jäämegi vanu puuslikke kummardama. Milline on meie suutlikkus midagi uut luua?
Ühest küljest justkui oleks ühiskonnas positiivne muutustevajaduse alge olemas,
mida näitavad ka rohked uuenduslikud ettepanekud, visioonid ja kontseptsioonid.
On mille vahel valida, seda enam, et,
kui vaadata seda milleni Dr Riik on jõudnud oma otsustusprotsessides ja
analüüsivõimes, siis pole Dr Riigi tasandil enam mingit juhtimist ega
analüüsimist, Dr Riik on kujunenud pelgalt Megahankekorralduskomiteeks. Oksjoniplatsiks. Kui administratsioon peab
väljast tellima aktsiisimaksude muutuse mõjude (tagantjärgi) analüüsi, mitte ei
oska seda ise prognoosida selle tulemit, siis on see kurvastav. Kui Dr Riik peab hankima väljast Transpordi
arengukava koostaja mitte ei ole ise selle tegija, siis on see jahmatav.
Jahmatav on ka see, et ikka enam kandub valdkonnaasjatundmine Dr Riigi
tasandilt välja. Kuid selle järel on see, et asjatundmatute koostatud
hanketingimused kulutavad meie ühist raha kahest otsast: hangitud kaup on kas
kallis või ebakvaliteetne ja vaidlustes kohtumajades kulub nii raha kui aega.
Milliseks kujuneb Dr Riigi roll pärast RR-i? Kui organisatsioon ise ei tea,
mida ta teed, miks teeb ja milline on selle tegevuse/tegevusetuse tulemus, siis
ei saa tulemus olla just julgustav. Vaat selline mure. Meil on administratsiooni
tasandil toimunud märkimisväärne kompetentsi erosioon, mis on asendunud populistliku
rahajagamistegevusega. Mnjah, milleks
meile nullbaasiline eelarve kui raha laialijagamiseks on nagu laudasisu
kevadkünnil. Kahjuks on asi niimoodi, et ainsateks ametkondadeks millised veel
suudavad teha objektiivseid analüüse on
Eesti Pank ja Riigikontroll ja mõned Väga(vägavägaväga) kõrgetasemelist
valdkonnaasjatundjat RAMI-s ja MAMI-s. Seega nulleelarve võib olla RR osa, kuid mille osa peaks olema RR? Hoiakute reformi osa?
Müüdiloojad
Niisiis milline on meie müüt? Meie Riigimüüt. Meil kibeletakse tegema ju
riigi juhtimise reformi, riigi haldamise reformi, riigi … Kõigepealt küsime endalt, mis see riik siis on? Kas
see on: riik, kui pitsatipanija; riik, kui hooldaja ja eestkostja; riik, kui
karistaja; riik, kui põetaja, sanitar, doktor; riik, kui majandusüksus, kui
mastaabisäästu võimalus; riik, kui keskkond, igaühe keskkond? Või on riik äkki meie?
Praegu elame suigutavas mugavusmüüdis, milles igaühel on õigus saada. Selline müüt siis? Kuid Riik on vaid vorm ja
vahend meie elu paremaks korraldamiseks. Just, hoiakute reform oleks üks
tummine tegemine. Kuid kus on algus? Y.
N. Harari kirjutas, et: „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle
vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine
suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses
kujutluses.“ Need asjad ei eksisteeri kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida
inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist
kujutlust ei eksisteeri ei ühtki rahvust, ei ettevõtet, ei raha, ei mingeid
inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust. („Sapiens. Inimkonna
lühiajalugu“ 2016 Lk 42). Eks ole, päris mõtlemapanev? Niisiis milline on meie
müüt? Edasiviiv müüt.
H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018
Lk 13 „Olen paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu
sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade,
hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete
mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on
lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi
dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused
erakordselt kehvad.“
Lk 15 Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on
paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on
hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist –
hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned
neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige
kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel.
Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt
valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti.
Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on halvemad juhuslikest vastustest: need on
halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid
inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“
Lk 16 „ Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused
on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?“
R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011
Lk 129 „“Selgesse keelde tõlgituna on sotsialistlik ühiskond
grupp ebameeldivaid inimesi, kes said hiljutistel valimistel kandidaatide
ülesseadmiseks häälteenamuse ning kelle ametnikud vaatavad nüüd inimkonda läbi
trellide ja üle lettide ning ütlevad: Piletid palun.““ „Sotsialism püüab kaotada
rikkust, liberalism püüab üle saada vaesusest. Sotsialism hävitab isiklikud
huvid, liberalism püüab neid säilitada nii, et säiliks ka turvatunne ja õiglus,
lepitades nad ühiskonnakorraga. Sotsialism tapab ettevõtluse, liberalism
päästab selle privileegide ja eesõiguste kammitsast.“
Lk 134 Noormees rongis „Me oleme kõik ussikesed. Mina aga usun,
et olen jaaniuss.“
Lk 147 „“Mulle ei meeldi moraali ja matemaatika kokkusegamine, „
ütles ta jämedalt. Kuid tema liberaalne lähenemine oli väga aristokraatlik. Ta
ei üritanud kunagi silmakirjalikult väita, nagu oleksid tema sagedased
rahavajadused oma ekstravagantsuste rahuldamiseks kuidagimoodi seotud vaeste
probleemidega. Ta ei teeselnud, et mõistab neid probleeme sisemiselt, vaid
tundis vaestele kaasa ülevalt alla vaadates. Ta oli teisest seisusest, peaaegu
teisest rassist.“
„“Ametkondlikkus“ on haigus, mida on põdenud paljud teised ning
millele enesekesksel ja peaaegu maniakaalsel Churchillil oli ilmselt kalduvus.
Ta polnud ainuke, kellele ühe ametkonna probleemid jäid kiiresti kaugeks, kui
teise omad peale pressisid.“
Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“
Lk 240 „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle
saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest
rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus
tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed
on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“
„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud
töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita,
ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem
tööviljakuse kasvu najal.“
Lk 307 „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates
tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist
küsimustest, mida mõni filosoof või
ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende
asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt
puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid
on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid,
mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“
Lk 110 „Turumehhanism ei muuda ühiskondlikku tegelikkust
kaugeltki idülliliseks. Seetõttu ei ole selle idealiseerimine põhjendatud.
Turumehhanism on meetod, mis aitab jõudu kasutamata – ja keskmiselt kõigi
hüvanguks – inimeste kavatsusi ja pürgimusi omavahel kooskõlla viia. See toimub
konkurentsi teel. „
Lk 111 „Just riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide
jämedad möödapanekud finantsturgude reguleerimisel on näidanud, et niipea, kui
asi läheb väga keeruliseks, jäädakse turu reguleerimisel hätta. Sellistel
juhtudel on lahendus loomulikult mitte reeglitest loobumises, vaid nende
intelligentses lihtsustamises.“
No comments:
Post a Comment