OSA
7
Raharaamat: köide III
„Kõik mida ilma rahata pakutakse, on ohtlik –
tavaliselt peitub selles mingi pettus või varjatud kohustus. Mida väärtuslikuks
peetakse, selle eest tuleb ka maksta. Ise oma arveid tasudes pääsed
tänulikkusest, süütundest ja pettusest. Sageli on kasulik täit hinda maksta –
säästmine ei tarvitse veel kõige paremat
lahendust tähendada. Ära rahaga ihnutse ning kasuta seda ohtralt, sest
heldekäelisus on võimu tunnus ja külgetõmbejõud.“ „Võimuvallas tuleb kõige üle selle maksumuse
järgi otsustada, sest igal asjal on mingi väärtus. Sellele, mida tasuta või
väikese hinnaga pakutakse, ripub sageli küljes psühholoogilist laadi hinnalipik
– tülikas võlgnikutunne, viletsama kvaliteediga leppimine, kompromissist
tingitud kindlusetus ja nii edasi. Võimukad inimesed õpivad varakult kaitsma
oma kõige väärtuslikumaid ressursse – sõltumatust ja manööverdamisvabadust.
Täishinda makstes hoiavad nad ohtlikest muredest ja enda sissemässimisest.“ (R
Greene „48 Võimuseadust“ Ersen 2001 lk 401/402).
Väga
tark tähelepanek, mis peaks panema meid sügavalt järele mõtlema kui me kuuleme
järgmiseid „maailmaparandajaid“ meie noolimas meie sünniõiguslikku
otsustusõigust endale. Niisiis kuidas ja kelle maailma parandatakse
tasuta lõunatega?
Külm arve ühiskonnale?
Tasuta… Ikka rohkem
kuuleme seda eksitavat sõna. Õigemini sõna ise ei ole eksitav, sõna on selline
nagu see on olnud hallidest aegadest alates, kuid sõna tähendus on poliitmaailmas
teisenenud. Nüüd tähendab tasuta seda,
et üha rohkem teenuste eest ei maks inimene ise vaid selle eest maksab keegi
teine. Algne üksikute hädasolijate agistamise/järelaitamise üllas idee on
muudetud massiliseks. Omamoodi masstooteks – te ei pea maksma, see on tasuta?
Kas heategu või „külma arve“ tegemine
söögikohas. Lahke söögikoha pidaja võib küll omast heast tahtest paari kundet
aidata ja tasu mitte võtta, ta võib välja kannatada ka selle kui on paar „külma
arve“ tegijat, kui massiline tasuta toitlustamine viiks ta pankrotti. Kui ta
kurtma läheb, et niimoodi jätkata ei saa, siis öeldakse, et mis te kurdate,
sõitke tasuta bussiga. Kuid toitlustajal ei ole vaja tasuta bussi, tasuta
saapaparandajat, tasuta korterit, ta tahab tasu oma töö eest. Lihtne. Töö ja
tasu peavad olema seotud ja jälgitavad.
Ühest küljest maksame teenuse eest mida me ei saa/ei taha või
mis pole võimalik ja teisest küljest maksame vajaliku teenuse eest täishinda
või topelthinda. Kus selles süsteemis solidaarsus ja võrdsus on või vähemalt
terve mõistuski? Näiteks need kes ei sõida rongiga maksavad kinni 70% selle teenuse
maksumusest, mis tähendab, et ühe reisija liigutamiseks on vaja sõitja enese
raha … + kolme inimese raha, kes ei sõida, et seda istekohta liigutada.
Seejärel kui õnnelik rongireisija on teele lähetatud, istuvad kolm netomaksjat
autosse või bussi ning tasuvad nüüd teistkordselt oma isikliku sõidu eest.
Veider. Ütlete, et sõitku ka rongiga, kuid kui su sihtpunkt asub põhjarannikul
(või mõnes teises kohas, kus rongi ei liigu) siis pole valikut. Rongiga ei saa
sõita, kui rongiga pole kuskile sõita. Õige?
Miks keegi peab maksma teenuse eest mida ta ei saa jääb
arusaamatuks. Sama arusaamatuks kui see, miks selliseid teenuseid vaja on.
Poliitinimesed ütlevad, et see on solidaarsus, võrdsus ja veel mitu head asja (kuigi mis sellel
võrdsusega pistmist on, et kolm reisijat peavad kahekordselt sõidu eest tasuma).
Võib ka mõningatel
erijuhtudel, et kasutatakse dotatsiooni kuid vaid erandjuhtudel, kuid meil
muutub abistamine ja solidaarsus lausaliseks ümberjagamiseks. Kas teie töötate …
tasuta? Kõik teie kes teevad ettepanekuid tasuta teenusteks? Või võtate oma
Pilvepiiri tasu välja? Võtate? Muidugi, võtate koos kompensatsioonidega. Ei ole
nii, et teete päev läbi rasket või nutikat tööd, liigutate kätt või keelt ja te
ei saa selle eest tasu? Ikka tahate ja saate, teisiti pole mõeldav. Isegi kui
olete vabatahtlik, siis osa teie tööga seotud kuludest kaetakse teenuse
organiseerija poolt (transport, toit, kindad jne). Keegi tasub selle eest,
järelikult ei ole see tasuta. Tasutud teenus ei saa olla tasuta. Isegi see, kui
te otsustate oma suvilaköksil ise katust vahetada, siis seegi pole tasuta, sest
te pöörate oma (vaba) aja rahaks.
Seega pole sellist mõistet nagu tasuta, kui teie ei maksa, siis …
Ehhee, teate ju seda ütlemist, kui teie ei tegele poliitikaga, siis tegeleb
poliitika teiega? Parafraseerides seda
siis kui teie ei maksa, siis maksab keegi teine (või te ei saagi teenust, peate
ise tegema) ja see teine ei ole poliitinimene. Tema vahendab ja vahendamine on
teatavasti kõige tulusam äri. Nii, et
kui meie ei maksa, siis maksab keegi teine. Päris tore ju … eee, kui teised
maksavad! Teoorias. Samas, meie ise ei
taha olla need teised, kes maksavad.
Ainuke ühiskond mis pidi kõike priipärast st tasuta saama pidi olema kommunismus,
kus kõike pidi saadama vastavalt vajadusele ja raha …
„Üks tegur Stalini arvestustes oli usk (mida
jagasid paljud funktsionäärid), et sotsialismi rahata vorm, mis tugineb kaupade
vahendamisele, oli lausa nurga taga. Forsseeritud industrialiseerimise puhul
peaks raha lakkama olemast majanduse regulaator – head teed tal minna, mõtlesid
vasakpoolsed parteilased.“ (O V Hlevnjuk „Stalin“ Tänapäev 2016 Lk 116).
Süsteemne viga kukutaski süsteemi kokku.
Ümberjagamine muutis süsteemi nii
kirjeldamatult ebatõhusaks, et lõpuks, kui hinnasignaal majanduses oli
täielikult kustunud, jäi süsteem seisma. Kriuks. Lõppjaam. „Tasuta“ ei määratle
toote hinda (ei selle kulusid tootmisele, ei vastuvõetavust tarbijale), sellel
puudub signaal. Hinnasignaal. „Tasuta“ teenus ei ole teenus klassikalises
mõttes, see on surnud teenus, arusaam administraatori/bürokraadi ettekujutusest
milline võiks toode/teenus olla ja milline võiks olla selle hind. Lähiajalooline
näide oli ju kujukas, kuigi kipub paljudel juba ununema „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus
tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust,
siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige:
riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja
muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. (…) Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“ (V.
Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015 lk 151). Niisiis saame jälle
bürokraatia võimu. Ega bürokraatia võimus midagi paha ei ole, kui see poleks
jäik ja elutu, selles ei toimu pidevat toodete kvaliteedi ja hinna lihvimist. Rohkem
bürokraatiat (isegi mugavaks tehtud 0Bürri), on vaid kallim toode kogu
ühiskonnale. Harilikult
on administratiivne toode taseme jagu madalama kvaliteediga, kui seda
võimaldaks tootja-tarbija ühistöös loodud toode ja see on kallim, sest sisaldab kulutusi, mida
turg ei aktsepteeriks.
Seega
genereerib „tasuta“ teenus madalat kvaliteeti, ebaratsionaalseid kulusid
(raiskamist) ja pidurdunud arengut. Just seepärast tuleb turul olla väga
ettevaatlik „tasuta asjade“ tahtmisega ja pakkumisega. See on otsetee
seisakusse, allakäigutreppi esimesele astmele. Kas me seda valimegi?
Põrumine/põrutamine U-kurvi
Tasuta
võivad olla vaid väga-väga-väga vähesed teenused, kõik muu peab toimuma
tootja-tarbija ühistööle. Tarbija annab pidevalt tootjale märku oma
eelistustest hinnasignaalide kaudu. Ta kas hääletab toote poolt või ei hääleta.
Lihtne. Subsiidiumid ja „tasuta asjad“ moonutavad turgu ja genereerivad selle
vääras suunas arengut. See on nagu klaas või teine head veini, mida teile
sõprade juures (tasuta?) pakutakse. See on nauditav heas seltskonnas, ka pokaal või kaks pole kurjast, kuid kui seda
pakutakse juba ämbrikaupa, siis olete omadega … Ise teate kus, kuid kindlasti
ei ole te õnnelik. Sama on ka tasuta asjadega, pakkumissoov nende järgi
suureneb ja kui pakutakse, siis miks mitte. Tulemuseks on hitmus majanduslik
pohmakas nii andjatele kui saajatele. Hea ega halb pole vein ega sõbrad vaid
nende tarbimise või suhtlemise vahekord. Läbi aegade on enamus ravimeid olnud
samal ajal ka mürgid, küsimus on vaid nende kasutamise koguses ja meetodis. Igat
protsessi võib jagada kolme ossa, seada nimetatakse U-kõveraks: „Tagurpidi U-kõverad koosnevad
kolmest osast ja iga osa jaoks on oma loogika. Kõvera vasak külg , kus rohkem
tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad paremaks. Siis ühetasane keskpaik,
kus rohkem tegutsedes ei tle erilist vahet sisse. Ja siis on parem külg, kus
rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks. „ „Kui sa ei joo
üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis
kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi
puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on
kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi
veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi.
Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks
on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi
veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole
iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub
neutraalseks ja lõpuks halb.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk
56) Just seepärast põrus Dr Riigi liigne ahnus aktsiismaksude tõstmisel, ei
saadud aru, et seda nestet oli pruugitud juba arutult palju.
Rumaluse vabaliikumist oodates
Milliseid järeldusi on meie poliitinimesed täie
hooga U-kurvi põrutamisest teinud? Kas õppisime midagi? Tähendab, meie muidugi
õppisime, kuid kas poliitinimesed ka õppisid? Eluvõõras küsimus? Mnjah, raske
öelda, pigem mitte. Ütleme nii, et poliitinimesed lugesid siis valesti turgu ja
tundub et jätkavad valesti lugemist. Eksisid, kuid ei vabandanud. Kuulda oli
vaid taevani kostvat eneseõigustusmörinat.
Aktsiisidest
kehtestamise äpardumisest on räägitud nõrkemiseni. Valimistuhinas pakutakse, et
on vaja ikka edasi minna/tõsta ja teised,
et hoopis tagasi tulla. Kuid see pole põhiküsimus, põhiküsimus on see, et
poliitinimesed ei pidanud kinni tootjatega läbi kalkuleeritud ja kokku lepitud
tõusutaktist. Tegemist oli klassikalise pettusega. See on põhiküsimus, kõik muu
tulenes pettuse ebaõnnestunud realiseerimisest. Poliitinimesed ei osanud
vabaturgu lugeda. EL aluseks on kaupade/teenuste, inimeste, kapitali vaba
liikumine. Seda põhiasja võiks Dr Riik ikkagi teada, siis on võimalik ka turgu,
turu käitumist ja selle mõjusid õigesti prognoosida.
Vaba kaupade liikumine on EL alustalasid ja üks
konkurentsi mootoreid. Põhimõtteliselt
on napsuhinnad nüüdki liiga madalad, kuid meil on vaba turg, mis ei võimalda
konkurentsisurvet eirata. Kui on vaba turg ja konkurents, siis ei ole võimalik
kehtestada administratiivselt ülemääraseid makse/hindu, konkurents tasandab need
niikuinii. Kaup hakkab vabalt liikuma. Põhimõtteliselt on napsuhinnad nagu
öeldud nüüdki väga madalad, kui võrrelda Vaheriigi aegsete hindadega kinnisel
turul, kuid meil on vaba turg ja turg näitas hinnasignaali kaudu, et hind on
turu jaoks liiga kõrge. Kõik, turuga ei
vaielda. Turu toime mittetundmise tulemus oli, et aktsiisidega viisime raha
välja ja probleemid jätsime endale. Elementaarne. Tapsime (väärtuspõhiselt ja põhimõttekindlalt)
kuldmune muneva kana. No keegi ei tapa (kui ta pole väärastunud loomatapja)
munevat kana, lastakse ikka lõpuni muneda ja siis saab temast, hopsti, … supikana.
Jälle tarviline tooraine. See on säästlik eluviis, kõik tuleb ära kasutada.
Kuna meil on kaupade vaba liikumine, siis nii või teisiti hinnad ühtlustuksid
õige pea (ehk kuldmunad oleksid lõppenud varem või hiljem), siis on aega … suppi
nautida. Kuid, et osade poliitinimeste supiisu (supi kokku keeramise mõistes)
oli nii suur, et ei mallatud oodata, kohe anti kirvest. Ups, kuid siis läks
kirves käest ära ja tera anti lisaks kanale,
ka inimestele, eelarvele, laevafirmadele, majutus ja toitlustusettevõtetele
ning Lõunarinde kaubandusele. Hea isu!
Kuid turg ei olnud sellise jaburusega nõus ja reageeris kodanikuallumatuse
lustiga – avastas Läti. Just kodanikuallumatuse lust oli selle reaktsiooni
nimi. Mitte kollavestlik lõhkumine vaid „läksivad lihtsalt Lätti) LLL. Muide
piinlik on kuulata poliitinimeste magedat eneseõigustust meie inimeste
napsilembelisuse kohta, kas kõik on pitsisülitajad? Või pigem näkkusülitajad? Alkoholi, tubaka ja kütusemaksudega oleme Läti
eelarvet toetanud juba 200 milj EUR-ga. Kui nüüd tuletada meelde alternatiivkulude
arutlust, siis mida kõike selle 200 milj (+ käibemaks, käivate vähenemine
eelnimetatud sektorites jne) oleks saanud head ja kasulikku teha … meie
rahvale. Muide tundub, et 200+ on enamvähem see summa, mida kurakäelised
tahavad meilt teiega väljanõristada seoses piinlikult peidetud „maade korralise
ümberhindamisega“ . Kuna aktsiisitõusu reklaamiti kui võitlust pahede vastu ja
tervise eest, siis võiks alternatiivkuluna vaadata ka seda kui palju inimesi
oleksid saanud ravi ligi kolmesaja miljoni eurotugruku eest. Huvitav küsimus,
eks ole?
Saamata jäänud tulu on ahne poliitika palk. (Kahjuks mitte
poliitinimese palk. Nemad elavad ju teatavasti tasuta teenuste vahendamise
tasudest.) Mida teha? Tagasi keerata? Usutavasti pole sellest kasu,
supiks keedetud kanast enam kuldmune munevat kana tagasi ei meisterda, püüa palju
tahad. Pigem võiks see olla õpetuseks, et ei saa „tuima panna“, inimesed
kannatavad, kannatavad ja siis karistab ahnuse ära.
Nüüd
ehmatas Dr Riik juba tõeliselt ära, kui ikka teist aastat oli alalaekumine, siis
enam ei saanud oma möödapanekut seletada laoseisudega. Otsustati (õigesti), et
jätame uue tõusu ära. Eh, kuid siin hakkasid jälle tegelikkus ja
poliitretoorika paigast nihkuma. Planeeritud tõstmise ärajätmist reklaamiti,
kui aktsiiside … langetamist. Oeh! Huvitav mõttekäik, et kui te olete
planeerinud mõrva, kuid kordnik on selle ära hoidnud, siis reklaamite seda kui
mõrvatu elule äratamist?
Mnjah poliitretoorikas on kõik võimalik. Eriti
enne valimisi. Tegelikult otsustati, et ei tehta midagi. Dr Riik on nüüd välja
pakkunud „radikaalse lahenduse“ - ärme tee midagi, ootame … kuni teised ka sama
rumalaks saavad kui meie. No umbes niimoodi, et ootame kuni lätlased sama
rumalaks taandarenevad, et oma kuldmune munevad kanad supiks keedavad. Läti pidi
juba küpsema … meie kehutusel. Eh, tundub, et nii nagu
kaubad EL-s liiguvad vabalt, liigub vabalt ka küündimatus, rumalus ja lauslolluski.
Nüüd siis Dr Riik ootab millal teised meie lollusele järele jõuavad, oma
kuldmuneja d maha kaksavad ja supiks keedavad. No näete veel üks vaba
liikumine, mille poliitinimesed on varustusse võtnud.
Pidukondade uued arved
Tundub,
et ega vigadest pole õpitud, sest kavalaid rahaimu variante nagu näiteks kinnisvaramaksud,
kuid veelgi parem kui varamaksud juba vaikselt ihaletakse. Eks ta ole valimispidu
tuleb kinni maksta. „Poliitikutel polnud mingit probleemi anda majandusele Keynesi
poolt soovitatud tõuget. Ent kui asi jõudis raha säästmiseni tõugete
läbiviimiseks, polnud kunagi õige aeg. Kulutamise vähendamise hetk ei tundunud
iial saabuvat. Nagu paksud pulmapeol, rääkisid poliitikategijad endale et nad
söövad pärast pidu vähem – heastamaks oma õgarlust. Kuid riigi majanduses ei
ole paastumiseks kunagi õige aeg.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti
Raamat 2007 lk 210)
Muudetud sõnadega maailm
Peale
valimiskastipäeva saame kuulda kõige üllatavamaid ülesastumisi, astume muudetud
tähendustega sõnade maailma. Meil on juba kogemus, et aktsiiside tõstmise
planeerimine ja sellega põrumine nimetati aktsiiside alandamiseks. Kuigi mitte
aktsiise ei alandatud vaid klienti/valijat alandati, pidades teda täitsa …
Eelmise eelarve koostamisel katsetatud eelarve puudujääki laskmise vähendamine
poole võrra oli justkui töösaavutus a´la me vähendasime puudujääki poole võrra.
Veider saavutus, isetekitatud puudujäägi vähendamine, kui saavutus? Ilmselt ei
tasu siinkohal süüvida reservide küsimustesse, sest seal on nihkes nii sõnad
kui reservid. Tulumaksuvärgiga, mis tehti nii segaseks, et alalhoidlik
maksumaksja otsustas pigem mitte riskida ja jätta osa oma isiklikku töötasu Dr
Riigi kätte aastaks arestituks, nimetati hellalt kogumise uueks vormiks. Uus
kogumise vorm? Pravo, see oli varikokkade meistrisavutus, mis võiks kandideerida
Oscarile, kui seal selline kategooria oleks.
No
„korralisest hindamisest“ ja selle maksumusest meie rahakotile me juba
rääkisime, kuid kuhugi ei ole kadunud ka kinnisvara maksude või veel parem varamaksude
idee. Juba on isegi legend välja
mõeldud, et kinnisvaramaksud aitavad vähendada ka majanduse tsüklilist
kõikumist. Mismoodi see välja näeb ei tea, kuid omanikeringi polariseerumise
toob see kaasa kindlasti. Vaadake, meil pole põlisaadlit,
ei põlirikkaid, asume alles kapitali esialgse akumulatsiooni faasis. Kõik need
kinnisvarad on kas penskarite lobudikud või meie püüdlike ja töökate inimeste
unistused mis on tegelikult … pankade omad. Need on (ostetud oleks vist palju
öeldud) laenu peal. Laenu peal, mis on mahutaud üli-üli-üli pingelise
kulude-tulude võrrandis. Kuidas te mahutate sellesse bilanssi mingi komponendi
6x tõusu? Eks ole hea küsimus? Kui tasakaal kaob, siis tuleb kiir/sund müük.
Kes ostavad? Ikka need, kellel sel magusal momendil ehedat raha on. Püüdlikum
keskklass kaob. Lootus ka. Maksud?
Maksud jäävad, kuid kogunevad nagu valearvestuslikud aktsiisid. See on ju
vajaliku liikumissuunaga täiesti vastupidine. Lk 203 „Üks põhjus, miks … ma
nimetan siin kahte asja … me tahame isiklikku omandit veelgi laiendada. Mitte
sellepärast, nagu oleks materiaalseid hüvesid enam vaja, vaid sellepärast, et
meie arvates annab isiklik omand inimesele palju suurema vastutuse, sest
sellega tuleb vastutustundlikult ümber käia. Kuna austad enda asju, austad ka
teiste omi. Seetõttu aitab see tuua palju suuremat isiklikku vastutust
ühiskonda, mille liige oled. See on viis omada vahendeid, millega saab aidata
meist õnnetumaid inimesi või aidata kaasa suurtele asjadele, millest oled
isiklikult huvitatud. Selleks võivad olla muusika, kunstid, vanad kirikud,
maapiirkondade pärandi taastamine. Ühesõnaga, mu huvi on omandi levitamine veel
laiemalt.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 203).
Tundub mõistlik.
Tõde ja … (ei-ei mitte õigus vaid) tõejärgne
Kui
me nüüd Vastlapäevast astume järjekordsesse muudetud tähendustega sõnade
maailma, siis peame olema seal väga tähelepanelikud. Meile hakatakse enam mitte
pakkuma, mingeid hüvesid vaid seletusi miks meie kasvavad koormised ei ole
tegelikult kasvavad koormised vaid tasuta teenused. Sõna läheb nihkesse ja ka
tõde läheb nihkesse.
„Alustuseks
tahan öelda kaht asja, mis kindlasti mõnd inimest väga vihastab. Esiteks: meie
keeles on piir faktide ja väljamõeldiste vahel hakanud hägustuma. Teiseks: see
hägustumine on puuduliku hariduses ohtlik kõrvalsaadus meie riigis ja nüüdseks
on sellest nakatunud terve põlvkond. Johtuvalt neist kahest tõigast on meie
kultuuris hakanud enneolematus ulatuses vohama vale. Valedest on saanud relv,
mis salakavalalt ja üha enam kahjustab inimeste võimet enda ja oma kaaskodanike
huvides häid otsuseid langetada.“
„Oxfordi
sõnaraamat tunnistas 2016 aasta sõnaks „tõejärgse“ (…), mida dedineeritakse
omadussõnana, „Mis iseloomustab olukorda, kus avalikku arvamust kujundavad
pigem emotsioonid ja individuaalsed uskumused kui objektiivsed faktid“. (…)
Mina leian, et me peame naasma vana lihtsa „tõe“ juurde – ja ruttu. Mõte, et
tõde enam ei eksisteeri, tuleb kindlalt tagasi tõrjuda.“
„Valelikkusse
suhtutakse liigagi tasa ja targu. Arvatavasti soovist isiklikku vastuastumist
ja püüdest „hoida häid suhteid“ on hakatud kasutama eufemisme ka nendeasjade
jaoks, mis on otse öeldes lihtsalt jaburused.“ (D J Levitin „Valede
välimääraja.“ Argo 2018 Lk 11)
„Tõde on oluline. Tõejärgne ajastu on tahtliku
irratsionaalsuse ajastu, kus tühistatakse kõik inimkonna suured edusammud.
Võib-olla ei taha ajakirjanikud nimetada libauudiseid selleks, mis need on –
ehk valeks – sellepärast, et nad ei taha valetajat solvata. Aga mina ütlen, et
tulebki solvata! Nad tuleb korrale kutsuda.“ (lk 12)
Pole sugugi tervislik, kui me harjumegi tõejärgse mõtteviisiga,
see moonutab maailmapilti ja me teeme valesid otsuseid. Targad inimesed oskavad
ka eksimisest õppida ja vabandade, mitte nihutada sõnde tähendust. Nii ütles
Kuninganna Elizabeth I parlamendisaadikutele (peale üht ebameeldivat vastastikkuse
mittemõistmise perioodi):
„Härra spiiker, teie
tänate mind, kuid minul on põhjust hoopis teile tänulik olla ja ma annan teile
ülesande tänada alamkoda, et minu tähelepanu on neile asjadele juhitud; sest
kui ma poleks seda teie käest teada saanud, oleksin võinud pahaaimamatult vea
teha, kuna mul puudus tõeline informatsioon. See, et minu antud monopolid
peaksid kellelegi muret või häda tooma ja meie patentide all toimub rõhumine,
läheb minu valitsejaväärikuse vastu. Kui ma sellest kuulsin, ei saanud ma mõttes rahu enne, kui olin selle asja korda ajanud.,
ja teadku mu heatahtlikkuse kurjasti kasutajad, et seda ma taluda ei kavatse.
Enda kohta pean ütlema järgmist: mina pole kunagi olnud
ahnitseja või krabaja ega ka range ja kitsi valitseja, samuti mitte laristaja;
mu süda pole kunagi olnud seatud maiste hüvede järgi. Seda mida teie mulle
kingite, ei kuhja ma kokku, vaid võtan vastu selleks, et jälle teile jagada;
jah, omaenda varandust pean ma ka teie omaks, mida tuleb tarvitada teie
hüvanguks, ja teie silmad saavad nägema, kuidas seda tehakse.“
Kuninganna kinnitas, et „ei ihka elada kauem kui niikaua, kui ma
näen teie jõukust, ja see on mu ainus soov. Sest peale, kui ma kuningannaks
sain, pole ma eales välja andnud ühtegi muud monopoli kui ainult neid, mis väideti
olevat head ja alamatele kasulikud, ehkki need pidid tooma veidi kasumit mu
vanadele teenritele, kes olid selle ära teeninud.“ Kui nad süsteemi kurjalt ära
kasutasid, siis palus ta et Jumal ei paneks nende üleastumist minu süüks. „ (Alison
Weir „Elizabeth, kuninganna“ Argo 2018 lk557). Lihtne ja väärikas. Lepitav.
Otsige reeglimurdjat
Tundub, et tarbijaturg (valijad) enam vabandamist
ja äraseletamist ei usu. Ei osta, sest kaup on kasutustärmini ületanud. Just
seepärast januneb turg muudatuste järgi.
Päristurul käib asi lihtsalt, seal toimub pidev
muutus. Kuid uuendustega on see lugu, et
need sünnivad enamasti läbi reeglite „nihutamise“: Kindral MacArtur :“ Sind mäletatakse,
ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa rikkusid.“ (P Knight „Jala
jälg“ Helios 2016 Lk 45).
Kuigi
reeglid on vajalikud, siis peavad need oleme liikuvad. Meie praegune häda on
selles, et reegleid on liiga palju, turvamis on liiga palju, vastutuse
hajutamist on liiga palju ja eneseotsustust on liiga vähe. Ja reegleid/keelde tuleb üha juurde, PM
25.02.19 võisime teada saada, et „Euroopa Parlament
andis möödunud nädalal toetuse autode turvalisust suurendavale ettepanekule,
mis heakskiidu korral tähendab, et tulevikus hakkavad Euroopas müüdavad autod
muu hulgas olema kiiruse ületamisest värinaga märku andva gaasipedaaliga ja
kõik sõidukid hakkavad sisaldama musta kasti.“ Ja palju muid vidinaid
veel … ainult munapraadimine ja vaipade kloppimine oli jäänud välja.
Kahetsusväärselt on reeglitest mitte vabast loovusest saanud
meie religioon. Puuslik „Reeglite kehtestamine meeldib juhtidele, kes
arvavad, et nende töö on saavutada inimeste kuulekus, vastuvaidlematu
korralduste täitmine ja pimesi järgimine. See on lihtne. Kehtestad seaduse,
hoiad tõenäolistel rikkujatel silma peal ja karistad neid kohe, kui nad üle
joone astuvad. Probleem on aga selles, et inimesed ei üritagi enam tööd tehtud
saada. Targad inimesed sattuvad masendusse, kui peavad tegema midagi, milles
nad mingit mõtet ei näe. Isegi kui nad üritavad, aeglustavad reeglid tulemuste
saavutamist ja teevad innovatsiooni tihti võimatuks.” (M. McKeown „Kogu tõde
innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 34) Lugu on selles, et „Enamiku uuendustega kaasneb
reeglite väänamine või rikkumine. Mitte ebaeetiline ega ebaaus reeglite
rikkumine, vaid selline, mis on vajalik idee loomiseka, valmis saamiseks ja
laia maailma saatmiseks.”
Kordame siis veelkord üle, mis meid edasi viiks „Erinevalt
lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest
neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest
:ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki
probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend
lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan
kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend
eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel
ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „viiks“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“
OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23)
Lk 31 „Paljud ajaloolised nimekas
suurettevõtted (nagu Kodak), kelle äri kunagi õitses, jäid loorberitele
puhkama. Yale´i professori Richard Foresteri sõnul oli 1920 aastatel S&P
500 ettevõtete keskmine eluiga kuuskümmend seitse aastat. (…) … vähendades 21
sajandi S&P 500 ettevõtte keskmise eluea vaid viieteistkümnele aastale. (…)
„2020 aastaks on enam kui kolm neljandikku S&P ettevõtetest need, millest
me praeguseks veel kuulnudki ei ole““ (lk 31)
Lk 33 „Tere tulemast kogema uut
Kodaki hetke – hetke, kui eksponentsiaalne jõud sunnib lineaarse ettevõtte
pankrotti. (…) Ja neid lineaarselt mõtlevaid juhte, kes püüavad vägisi oma
tööst kinni hoida, viib see paratamatu tulemuseni: hullumine, depressioon ja
lahkumine. Aga eksponentsiaalsete ettevõtjate jaoks on need kodaki hetked
küpsed uuteks võimalusteks.“ (lk 33)
Tegelikult on maailmamajanduses sh
meil (vaatamata digitaliseerimisele) nii palju lineaarset mõtlemist, et kui meie
mõtleksime eksponentsiaalselt oleksime valmis uuteks võimalusteks. Niikaua,
kuni me mõtleme kastis, isegi mitte kastis vaid pisikeses topsikeses, et meie majandus
on 5% juures ülekuumenemisohus, on selge, et midagi ei muutu paremaks. Pole
vahet milliseid poliitinimeste komplekte me Pilvepiirile valime, kui nende mõte
on kipsis, siis on kogu ühiskond kipsis ehk
depressioonis.
Just seepärast peame leidma
sellise komplekti reeglimurdjaid, kes ei nikerdaks „megaülesandega“ kuidas meie
tootlikkust tõsta 75%lt EL keskmisest 80%-le, see on lineaarne allakäigutrepp,
vaid neid kes pakuvad meile teiega luua keskkond, kus tootlus oleks 150%. Kõik
muud lubadused on nagu „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu
põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“ (J. Wwsley,
Rawles „Patrioodid“ II Ersen 2015 Lk 123)
Vaat selline on poliitbörsi seis
enne börsi (valimiste) avamist. Teeme oma pakkumised. Ja ärme unusta, et siiani on meil koos seda tehes läinud kokkuvõttes hästi. Uskumatult hästi.
Järgneb
….
Targutusi:
Tinn „Lääne tsivilisatsioon ja Euroopa
tupikseisust“ Tammerraamat 2013
LK 26 „ Ärgu
astugu siia sisse keegi, kes ei tunne geomeetriat.“ Platoni moto oma Akadeemia uksel.
Lk 118
„Liberaalide jaoks oli kõige tähtsam vabadus, eeskätt ettevõtlusvabadus. Riik
ei pea segama äritegemist. Viimane on aluste alus, juba John Locke (1632-1704)
tuletas meelde, et „Parnassil pole kullakaevandusi.““
I.Tidd, J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni
juhtimine” EAS ja Pegasus 2006
Lk 498
„„Microsofti ainus tootmisvara on inimese kujutlusvõime” (Bill Gates)”
Lk 499 „Paljud
leiutised nägid ilmavalgust õnnelike juhuslike avastustena /…/. Kuid nagu Louis Pasteur täheldas: „juhus
naeratab vaid sellele, kelle vaim on valmis”, ning me saame ära kasutada
loomeprotsessi mõistmist, et aidata valmis seade tingimusi, kus sellised
„juhused” võivad aset leida.”
V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015
Lk 163 „Viia rahvas tuleviku poole, milles
igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või
lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest võitjate
jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“
Lk 186 „Nõukogude Liidu ja kogu sotsialistliku
leeri rahvad mõistsid: me jääme maha ning
s e a l on elu parem. (…) Mis siis teha? Tarvis oli midagi välja mõelda,
et seal muutuks sama halvaks kui meil. Või isegi halvemaks. Selleks tuli
Lääne-Saksamaa panna sotsialistliku arengu teele, langetades selle elatustaseme
Ida-Saksamaa standarditeni, aga veel parem – Nõukogude Liidu tasemele või veel
madalamale.“
No comments:
Post a Comment