OSA 5
Raharaamat: köide I
Raharaamat: köide I
„Esimesena tekkinud universaalne kord oli
majanduslik: see oli rahaline kord. Teisena tekkinud universaalne kord oli
poliitiline: see oli imperiaalne kord. Ning kolmandana tekkinud universaalne
kord oli religioosne: see oli universaalsete religioonide – budismi, kristluse
ja islami – kord.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 224) „Alustan seda lugu kõigi aegade suurima
vallutajaga, kes ilmutas ääretut vastupidavust ja kohanemisvõimet, muutes inimesed
oma andunud järgijateks. See vallutaja on raha. Inimesed, kes ei usu sama
jumalat või ei allu samale valitsejale, on enam kui varmad kasutama sama raha.“
(lk 225) „Filosoofid, mõtlejad ja
prohvetid on raha tuhandeid aastaid poriga loopinud ning nimetanud seda kogu
kurja juureks. Tegelikult on raha aga inimese sallivuse tippsaavutus. Raha on
palju eelarvamustevabam kui keeled, riikide seadused, kultuurikoodid,
religioonid ja sotsiaalsed tavad. Raha on ainuke inimese loodud usalduslikkuse
süsteem, mis suudab ületada pea igasuguse kultuurilise lõhe ning ei
diskrimineeri kedagi tema religiooni, soo, rassi, vanuse või seksuaalse
orientatsiooni tõttu. Inimesed kes üksteist ei tunne ega usalda, saavad tänu
rahale edukalt koostööd teha.“ (lk 241).
Vaat selline lugu, just
seepärast vaatame põhjalikult ja täie mõnuga raha mõju, selle kasutamist ning
selle jõudu ja jõuetust poliitturul.
Raha jõud? Jõuetu raha?
Seega raha võiks olla järgmine mõjur poliitturul. Raha peaks mõjutama ja loomulikult mõjutabki kõiki turge sh
poliitturgu, sest raha mõjutab kõike. Raha on lihtsalt vabalt konventeeritav kokkuleppeline
energiaühik. Ega asjata ei öelda, et raha paneb rattad käima. Küsimus on pigem selles, milline raha mõjutab
ja milline mitte valimisprotsesse. Suur osa rahast, mida me avalikult (näiteks
reklaamides) näeme ei mõjuta eriti, pigem on loodud müüt mõjutamisest. Raha tegelik
mõju poliitikale ja Pilvepiiri valimistele on kindlasti märkimisväärne, kuid hulka
vähemmärgataval moel, kui seda on poliitreklaam.
Kulutamine, kui prestiiži mõõdik?
Miks peaks poliitreklaam valimisi mõjutama, sellest pole ma pole
kunagi sotti saanud. Põhjuslikku seost ei näe. Võib-olla on see minu viga, ei
tea. Mulle tundub mõttepojuke, et kes
rohkem kulutab, see võidab, üpris jabur. Võib ju arvata, et oleme sammukese
edasi arenenud Liivi sõja aegsest moraalist: „Ajastu
moraaliks oli: mida kõrgem seisus, seda suuremad pidid olema ka väljaminekud,
sest mitte kaupmeestele ja bürgeritele omane kasinus ning kokkuhoid, vaid võime
ja lausa kohustus kulutada iseloomustas väärikat aadlimeest ning tagas talle
hindamatu prestiiži. Öeldu kehtis seda enam, kui oma staatust tuli
demonstreerida teiste valitsejate palge ees.“ (M.
Laidre „Domus Belli“ Argo 2015 Lk 367)
Ma pole kunagi aru saanud pidukondade poolt kulutatud rahade ja
häälte arvu vahelist põhjuslikku seost. Kui niimoodi vaadata, siis Brasiilia nüüdne
president ei oleks mitte mingil juhul pidanud saavutama võitu. Tänapäeval tehakse palju asju vabatahtlike ja
sotsiaalvõrgustiku kaudu, on odavam ja tõhusam. Sama meetod oli kasutusel ka
juba Obama presidendikampaania ajal, ei midagi uut. Mingil konverentsil väideti, et eduka
poliitreklaamina toimib „juhuslikult“ kuuldud kuulujutt. Mõte selles, et kaks
kampaaniainimest saadetakse näiteks tipptunnil metroosse, kus nad esitavad siis
poolvaljuhäälselt intrigeeriva dialoogi ühe või teise pretendendi poolt/vastu. Kuna
tubateater (pigem metroovodevill) jätab usutava mulje, siis läheb see
iseenesest liikvele. On nippe, mis nii või teisiti mõjutavad inimeste käitumist
ja seda ilma suure rahata. Kuid kas ma
valiksin suure mehe, suurest pildist lummatuna Pilvepiirile? Tubli maadleja? Aga miks peaks
valima maadlejat seadusandjaks? Seadustega ei ole vaja maadelda, seadusandja
peab mõistma seaduse mõjusid ja mis eriti tähtis, nende koosmõjusid. Ka kõrval-
ja järelmõjusid. Seadusandja töö on üks ütlemata raske ja keeruline töö, mida
oleme hakanud unustama kogu kireva
tühikargamise taustal. Muidugi, võib
see mõne meelest meelelahutusüritusena tunduda normaalne, et maadlejad
arendusnõukogudes, filoloogid ehitavad raudteed ja rahvusooperit karjatavad selle nõukogus kitsekasvatajad, kuid … Kuid
Seadusandjas? See ei ole normaalne, see on ohtlik. Meile peaks olema õpetuseks
Maunaste juhtum, mil valijad lootsid minna reisile seadusandjaga, kuid
takerdusid neljaks aastaks jaamapuhvetisse. Piinlik raiskamine.
… kulutavad
pole peaaegu mingit tähtsust!
Minu pärast võivad postide otsas olla kui palju, kui ilusad
tingnäod (kuigi sel korral on näod kuidagi suuremad, kuidagi kurjemad, kuidagi
… ülalt alla vaatavad, et mida sina mutukas siin koperdad jalus) siis kindlasti ei mõjuta need minu valikuid.
Nii, et maha visatud raha? Võib-olla mitte. Miks võib-olla mitte? Sest viimase
aja pidukondade rahastamistrikitamised panevad mõtlema, mitte niivõrd sellele,
kellelt ja millisel eesmärgil raha tuleb, vaid pigem on huvitav küsimus, kuhu
ja kelle rahakotti see siiski settib? Eks ole huvitav küsimus.
Tegelikult ei panustata valimistesse lihtsalt niisama.
Ameeriklased annavad sellise usutava selgituse: „“Suure tõenäosusega
annate valimisvõitlusse oma panuse ühel juhul kahest: kas siis, kui rebimine on
äärmiselt tihe ja te usute, et teie raha võib tulemust mõjutada , või siis, kui
üks kandidaat on üsna kindel võitja ning teie soovite aupaistest osa saada või
tulevikus mingit sorti erikohtlemist saavutada.
Mitte mingil juhul aga ei panusta te kandidaadile, kes üsna kindlalt
kaotab. (…) Seega saavad parteide esinumbrid ja uueks ametiajaks kandideerijad
palju rohkem raha kui kesisemate võimalustega kandidaadid.“ (S. D. Levitt, S.
J. Dubner „Freakonomics. Hullumajandus“
EE kirjastus 2008 lk 8) „ Üllatus on järgmine: summal, mille
kandidaadid kulutavad pole peaaegu mingit tähtsust. Võitjakandidaat võib
kulutada poole vähem ja kaotada vaid ühe protsendi häältest. Samas võib
kaotav kandidaat oma kulutused
kahekordistada, ent tulemuseks on ikkagi vaid üks protsent lisahääli.
Poliitikas ei ole tähtid see, kui palju sa valimistel kulutad, vaid see, kes sa
oled. (…) Osa kandidaate mõjub hääletajatele loomupäraselt ligitõmbavalt ja
teised lihtsalt ei mõju ning ükski rahasumma saa seda oluliselt muuta.“ (lk 9).
Nagu hoomate põhjuslik seos raha kulutuse ja võidu vahel puudub. Seos on hoopis
mujal, edukas või populaarne kandidaadil on lihtsalt rohkem toetajaid, kes
panustavad võitu. Kaotajal, kelle karisma, usaldusväärtus või visioonid ei
küüni võiduni … Mida temal teha on? Kuidas seletada kaotust? Muidugi sellega,
et võitjal oli rohkem raha, kuid „rohke raha“ on tagajärg, mitte põhjus. Meilgi
kiputakse seda pisiasja segi ajama. Nagu Europarlamendi üksikkandidaatlased on
näidanud, tuleb olla karismaatiline ja nutikas, mitte rahakas. Ehkki ka raha ei
sega.
Laastav rahakulutus ja järelmid
Pühendumine vaid rahale võib olla nii kandidaadile kui pidukonnale
laastav, mida on veenvalt tõestanud viimaste aegade pidukondade
laenuskandaalid. Kuid selleski pole midagi uut: „Valimiskampaania korraldamine
võis Roomas olla päris kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1
sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole kerge eristada
altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Mehed, kes edu saavutasid, oli
võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või
mitte. Läbipõruja – ja sarnaselt sõjas lüüasaamisega oli neid Roomas palju
rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langes üha enam võlgadesse.“ (M Beard
„SPQR“ Varrak 2017 lk 26).
Ja kuigi eelnevatest USA näidetest võib jääda mulje, et raha ei
mängi valimiste tulemustes mingit rolli, siis päris nii see ka ei ole. See
Rooma aegne kirjelduses tundub nii mõnigi tuttavlik paralleel tänapäevaga.
Ühest küljest usutakse ikka veel, et võidab see, kes rohkem kulutab, kuid
kuidas on selle teise poolega ehk „võimalus oma kulutused ametisoodustustega
tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte.“? Mnjah, õnneks on meie õigusruum
niivõrd paranenud, et tagantjärele midagi eriti ei susserda, mis ei välista, at
susserdatakse … ettepoole ehk kompenseeritakse õigusliku sirmiga seda
mida normaalselt ei peaks kompenseerima, sõlmitakse lepinguid, lülitatakse üha
uusi majandusvaldkondi välja eraalgatuse valdkonnast, tuues selle
bürokraatjamaailma pärusmaaks ja lõputuks söödakünaks (või oleks paslikum
pidulauaks?). Kui kellelegi midagi meenub, siis tegemist on puhtalt kokkulangevusega.
Kui ikka kompassi kõrvale tugev
rahakamakas panna, siis hakkavad ka kõige kangemad valimiskompassid põhjasuuna
asemel kiskuma rahamagneti poole. „ (…) Poliitika on nagu sõda. Siingi on
võiduks vaja kolme asja, Esimene on raha, teine on raha ja kolmas on raha.“ (R
Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 lk 136). Ehkki raha mängib valimistel
kindlasti suurt rolli, siis reklaamiraha
osatähtsus on selgelt ülemüstifitseeritud.
Teisalt on kampaaniaraha vaatamata sellest
mahuliselt rääkimisest „Freakonomics.
Hullumajandus“ arvates vähetähtis kulutus: „Aga kuidas on lood valimiste
aabitsatõe teise poolega – et kampaaniale kulutatud rahasummad on sündsusetult
suured? Tavalisel valimisperioodil, mil käimas on presidendi, senati ja
esindajate koja kampaaniad, kulutatakse terve aasta kohta umbes miljard
dollarit. See tundub väga suure rahana, kuni võrdlete seda millegagi, mis
tundub demokraatlikest valimistest vähem tähtis. Sama suure summa kulutavad
ameeriklased aastas närimiskummile.“ (lk 10)
Ülalpeetavad, dotatsioonipidukonnad
Siiski
on see, et meie teiega maksame kinni pidukondade kulutused kuidagi … Ei leiagi
kohe viisakat väljendit. Võib-olla kohatud? Kui mõelda, et pidukondlased ei kipu
maksa oma tinglikku või sümboolset pidukondlasmaksugi,
küll aga maksavad vabatahtlikult golfiklugi, pilaatese ja viskiklubimaksu, siis
mis siis tegelikult välja tuleb? Saite juba aru? Ei saanud? Meie teiega (kõik
mittepidukondlased) maksame pidukondlaste pidukonnamaksu, et nemad ei peaks
maksma pidukonnamaksu. Oeh! Eks ole veider konstruktsioon.
Kuid
see pole selle kohatu süsteemi ainuke probleem, see on kõigi sellest tulenevate
probleemide juur. Kuigi meil püütakse selgitada, et eelarvest pidukondade
rahastamine on õiglane, sest siis nad ei sõltu annetajatest, siis tegelikkus on
ju hoopis teine. Riigieelarveline finantseerimine on vaid nn
baasfinantseerimine, ülejäänud tuleb ju ikkagi kokku … laenata, meelitada ehk
nii nagu eelarvest tule raha, on ka „meelitatud raha“ mittetöise päritoluga.
See lihtsalt tuleb või ei tule. Nad on ülalpeetavad! Häda on selles, et (pidukond
ei ole enam ühesuguste huvidega inimeste klubiline üritus, kus igaüks oma
klubikulud kinni maksab) pidukonnast on saanud elatusvahend. Ja see on juba
tõesti kohatu.
Poliitinimesed
on sattunud kahekordsesse lõksu, ühest küljest olenevad pidukonnad ise
annetajatest ja teisalt oleneb iga poliitinimenne sellest kui kaua ta
pidukonna, Dr Riigi või Pilvepiiri palgal on. Sellest ringist väljapool …
Sellele ei taha keegi mõelda. „Nad peaksid hakkama elama nagu ülejäänud maailm
– justkui rahal oleks mingi tähendus ja ei saaks lihtsalt minna ja osta,
ükskõik mida kuradit sa tahad, ükskõik millal aga heaks arvad. Missugune
talumatu mõte.“ (J. Belfort „Wall streedi hunt“
Tallinna Raamatukirjastus 2016 lk 242). Paljudel poliitinimestel pole
tagalat, kuhu minna …
„Igal vabal inimesel peaks …“
Probleem pole uus, tasakaalu otsimine
poliitilise ametikoha ja sõltumatuse vahel on alati aktuaalne olnud. B. Franklin,
üks USA Põhiseaduse koostajaid, kirjeldas seda niimoodi: „Juba 1754 aasta Albany kongressil oli ta
kolooniate liidu kavas ette näinud, et Suure Nõukogu liikmetele ei tohiks anda
„liiga suurt palka, et see ei ahvatleks mittesobilikke inimesi kasu pärast end
sellele kohale sokutama.” Edaspidised kogemused Inglismaal veensid Franklinit,
et kõrged palgad riigiteenistuses on valitsuse korrumpeerinud ning lahutanud
ühiskonnast, mida ta pidi teenima. Nagu selgub tema 1789naastal kirjutatud
testamendilisas, oli ta veendunud, et põhjustel, mis ta on ära toonud ühes
osariigi põhiseaduse punktis, „ ei tohiks demokraatlikus riigis olla tulutoovat
riigiteenistust.” „Kuna igal vabal mehel peaks sõltumatuse säilitamiseks (kui
tal pole piisavalt vara) olema mingi elukutse, kutsumus, tegevusala või talu,
mille toel ta võib ausalt elada, ei ole tulutoova riigiteenistuse loomine
tarvilik ega kasulik, vaid selle tavapäraseks tulemuseks on ametisolijate ja
sellele ametile lootjate seas vabadele meestele sobimatu sõltuvus ja
orjameelsus; ning teiste inimeste seas lõhestumine, riid, korruptsioon ja
korralagedus. Aga kui keegi kutsutakse riigiteenistusse ning see kahjustab tema
eraasju, on tal õigus mõistlikule hüvitusele: ja kui mõni riigiamet muutub
palkade tõstmise läbi sedavõrd tulutoovaks, et paljud inimesed hakkavad seda
ametikohta taotlema, peaks seadusandlik võim palka vähendama.” (S. Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004 lk 276).
Nagu hoomate pidas Franklin saadikute sõltumatust, tõelist, mitte deklaratiivset,
ülimaks väärtuseks, riigiasjadega tegelemise eelduseks. Lausa aluseks.
Kõrval- ja järelmõjud
Kõige
eelnevaga, kui kaasneva pahega võiks kuidagi leppida, kuid see, et
poliitinimesed ise ei pea teenima võistleval turul oma ülalpidamiseks ega katma
oma kulutusi, on moonutanud ka nende suhtumist meie rahasse a´la võtame
kuskohalt tahame (aga meie sissetulekud ei moodustu dotatsioonist), võtame
kellelt tahame (ühed ARVAVAD, et võtame diisliaktsiisist ja majutuskohtade
käibemaksust, teised et napsuaktsiisist ja maamaksust, kolmandad, et
varamaksust) ja anname kellele meeldib. See, et ikka rohkem majandusvaldkondi
koondub riigi otsese juhtimise alla läbi „de-erastamise“ ja üha rohkem
teenuseid muutuvad „tasuta“, hirmkalliteks
teenusteks (mis tähendab, et selle teenuse eest ei maks mitte teenuse
tarbija vaid need kes ei tarbi) on otsene tulem poliitmaailma juurtasandil
pidukondade kohatust rahastamisest. Dotatsioonil elaja mõistab vaid dotatsioonil
elamist, söötmist, mitte osalemist konkurentsis ja loovuses. Kinnine ring, need
kes ei teeni vaid saavad, ei oska hinnata ka teenitud raha väärtust. Nii
tekkivadki ulmelised valimislubadused ja täiesti tühja läinud investeeringud.
Kuid igal rahapabulal on ka alternatiivkasutus, mõistlik ja tõhus kasutus.
Äris
käib asi niimoodi, et: „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma
nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara
paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse
juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.“ „Alternatiivkulu puhtalt
majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud
summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole
selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa
seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada
uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele. Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja
hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada
kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli
villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada
uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“ „Õpi piiranguid armastama ja
tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati
kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali
kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“ (James
Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 97). Vaat niimoodi.
Tegelik elamatus: kuhtuge kiirelt, sündige väheselt?
Millise võiksid olla alternatiivkulude näited Pilvepiiri
tasandil? No näiteid on kahjuks palju, mis ajavad karva turri, kuid võtame
kõige ilmsema näite, üldtuntud, kuid millegipärast siiani tolereeritud kulutuse
enh Pilvepiiri „katuserahade“ 30 mil EUR
jagamine. Selle jagamiseks leidus hunnituid ja hunnitult põhjendusi (Huvitav,
kas hunnitu, tuleneb sõnast hunn? Sellisel juhul oleksid põhjendused täiesti
mõistetavad.). Tegelikult on katuserahade värk üks piinlik egotripi
demonstratsioon egotrippide pikas reas. Miks?
Kõik selgub võrdluses. Mullu
kogus T. Tänavsuu veetud fond „Kingitud elu“ rekordilised 2, 73 milj EUR, millest
said abi 300 inimest. Mida need arvud ütlevad? Esiteks, et meie inimestel on
nii empaatiavõimet, kui omavad algatusjulgust ja lahkust, sest 2,73 milj EUR
kogunes just lahkusest. Teiseks olid need 300 inimest kes fondist abi said jäänud
ilma Pilvepiiri kõige elementaarsemast empaatiailmingust, ütleme põhilisest
inimõigusest – õigusest elule. Ütleme nii, et jäid ilma nende inimlikkusest,
kes kogu aeg suuliselt võitlevad inimeste õnne ja õiguste nimel. Enamasti isetekitaud
ja veidrate õiguste nimel. 30 milj EUR tuulutati katustele, parkidele ja
basseinidele, mille saajatel (osadel juhtudel ilmnes) polnud isegi aimu, et
neil selline vajadus on. Oeh, 30 milj katuseraha on 11 kordne kodanike
heategevuslik panus, selle eest oleks saanud ju päästa 3300 elu. Aga näe
Pilvepiir ei raatsinud kinkida elu, kinkis … katuse. Neile kes ei vajanud.
See on täiesti selge alternatiivkulu (üks) näide: inimese elu
või poliitinimese egotripp. Kui teile see alternatiivkulu ei meeldi võrdleme
millegi muuga. Mõelge alternatiivile, kui Dr Riigil oleks raha tõhusa
kasutamisega hoidnud ära 3000 kaduvikku kadumist? Kuidas see oleks mõjutanud
meie rahvaarvu? Edasi…
Mullu alustati heategevuskampaaniat «Aita päästa elu!» sügavalt
enneaegsete laste stabiliseerimislaua ostmiseks. Heategevuskampaania eesmärgiks oli annetajate abil koguda
30 000 eurot stabiliseerimislaua soetamiseks. Läks korda, jällegi
panid empaatiavõimelised heatahtlikud inimesed õla alla, sinna, kus Pilvepiir
oleks esmajärjekorras pidanud investeerima arvestades meie demograafilist olukorda,
kuid mis läks katuserahade jaoks. Koguti lausa kahe laua jagu. Mida see
alternatiivkuludena tähendab? Seda, et Pilvepiiril oli võimekus soetada lausa
100 stabiliseerimislauda. Aga ei raatsinud, sest … Oot, oot, kes see rääkis, et meil pidi olema
demograafiline probleem (jälle kena eufism kriisi kohta), sest lapsi sünnib
vähe? Kummaline. Kui niimoodi arvudele otsa vaadata, siis tundub, et Pilvepiiri
tegude moto on … hirmuäratav. Kuid nii see on, et kui ise raha ei teeni, siis
ei oska sellega ka ringi käia.
„Muskie (Senati eelarvekomisjoni esimees) oli
liberaaldemokraat, aga ühtlasi kõva käega maine`ilane. „Maksumaksja raha
pillamises pole midagi liberaalset, „ kuulutas ta.” („Proua välisministri
Madeleine Albrighti memuaarid” Sinisukk 2004 lk 72)
Kuid asi pole mitte
ainult katuserahades vaid Dr Riik ei tee vahet sellel kus meie ühise raha investeering
võiks olla tõsiseltvõetav samm astendatud majanduse suunas või lihtsalt
isikureklaam ja ühiskonnale kulu. Vaatame, milleks meil raha jätkub? No näiteks
oli aeg, mil raha jagus elektriautode ostu toetuseks ja mitte ainult toetuseks
vaid suureks toetuseks. Toetust said taotleda era- ja juriidilised isikud ning
toetusmäär oli kuni 50% elektriauto soetamise hinnast või liisingu esmasest
sissemaksest, kuid mitte rohkem kui 18 tuh EUR. Püha müristus, 18 „tuhhi“
akutoetust on alternatiivina umbes sama palju, kui kaks korralikku/ökonoomset
tänapäevast autot. Aastatel 2011-2014 eraldas KredEx neid toetusi kogumahus 10,5
milj EUR, seega keskmine toetuse u 16 500 EUR. Tore ju? Või alternatiivkuluna mitte nii tore?
Meenub, et tol ajal oli ühe haigla lastefond rõõmsameelselt ja tänulikult teatanud,
et nad on saanud kokku u 14 tuh EUR ka mingi vastsündinutega seotud seadme
ostuks. Seega pole see võrdlus mitte elektriautode vastu suunatud, need tulevad
niikuinii, ainult alternatiivkulude seisukohalt peame me tegema investeeringuid
õigel ajal, õiges järjekorras, mis tähendab, et oleksime „autu-ullusega“ ootama
niikaua, kuni akude hind jõuab laiatarbehinnani nagu täna on mobla hind. Alternatiivkulude
seisukohalt oli elektriautode (sh Teslade jt luksuslikud el autod) ostu
toetamine nonsenss. Kahju tekitamine ühiskonnale. Priiskamine. Kuna me ise ei
tooda elektriautosid, siis tegelikult tuleb välja, et teeme oma vähese raha
eest reklaami maailma suurtootjatele. Neile tasuta! Nii võib kasutada (loe
raisata) vaid võõrast, mitte oma palehigis teenitud raha. Mis peamine „(…) pead toimetama rahaasjadega sama
ettevaatlikult, nagu kapten Konkskäsi vahetaks kontaktläätsi. Üks koht, kus sa
ei tohi kaost sallida, on ettevõtte rahaasjad. Hoogsa kasvuperioodi ajal pead
aru saama, et tulu eksisteerib vaid paberil ja kiire kasvu ajal kasvab vajadus
käibekapitali järele üle mõistuse. Kui sa ei suuda neid vajadusi täita, on mäng
läbi. Samuti pead olema eriti hoolikas oma kasumit kaitstes.“ (James Watt „Äripunkarid
õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 214)
Sülekoer
rahvusloomaks
Kuid niimoodi poliitinimesed mõelda ei oska. Kahjuks. Meie
rahvusloomaks on hunt. Vana teada tõde on et hunti toidavad jalad. Pidev tegevus
ja planeerimine, noh. Kuna pidukondade rahastamine on valedel alustel (see
tähendab, mitte pidevas tegevuses vaid almuslikul dotatsioonil), siis kaob ka
ettevõtlikkuse ja loovuse säde sellest eluvaldkonnast. „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu
sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult
energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa
riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (E H.
Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 114). Vaat selline lugu, kuid meie
hunt on muutunud kodukoeraks, ei planeeri, ei pinguta. Jaa-ah hunti toidavad jalad,
koera peremees. Võib-olla peaksime siis uueks poliitiliseks loomaks valima
hoopis koera? Sülekoera? Ei tahaks? Kuid niimoodi juhtub, kui süsteemi ehitada
valedel alustel. Kui ise „saad raha“, mitte ei teeni seda, siis ei osata seda
ka kulutamisel hinnata, mida näitab kujukalt ka üha suuremad ja absurdsemad
valimislubadused. Õigem oleks vist öelda valimispistised. Täiesti süüdimatult
jagatakse raha, mida teised teenivad, lootes tänulikust valimiskastipäeval,
kuid tuletagem meelde iidseid kogemusi: „Tema raamaturiiuli kohal oli tahvel
Vana-Kreeka aforismiga: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““ (J.
Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev 2016 Lk 155). Niisiis …? Mida saavutati? „Tänulikkuse“
taastamiseks tõstate andmisdoosi kahekordseks?
Järgneb ...
Targutusi:
R. Service „Spioonid ja komissarid” Varrak, 2014
Lk 83 „Ta pani tähele, kui puhas oli Riia,
võrreldes Venemaa linnadega. Läti avaldas muljet, aga kui ta jõudis lõpuks
Eidkunenis Saksamaa pinnale, tabas ta silm kohe peaaegu täieliku pori ja tolmu
puudumise. Isegi Saksamaa maapiirkonnad paistsid silma ja seda juba enne Berliini jõudmist. See linn
oli tema silmis ülima modernsuse kehastus. Kutuzovile (1920 a.) oli kõik selge:
„Siit algas Euroopa.” Enamlaste ettekujutuse Euroopa oli pool Läänest, mille
teine pool paiknes Atlandi ookeani taga Põhja-Ameerikas.”
Lk 85 „ Enamlaste tähtsaimad ideed olid
tõeliselt suurejoonelised. Neile meeldisid linnad, tööstus, proletariaat ja
riiklik planeerimine. Nad uskusid, et kogemusi saan jõuga kehtestada. Nad
kiitsid korda ja kontrolli. Nende prioriteet oli pakkuda enda arvates
tsivilisatsiooni põhivajadusi: töö, tervishoid, sotsiaalne kindlustatus, toit,
peavari ja haridus. Nad olid arvamusel, et teavad kõike paremini kui rahvas,
kelle hüvanguks nad tegutsesid. Lõpuks – ja see lõpp pidi enamlaste meelest
lähedal olema – pidi rahvas nende tarkust mõistma ja tunnistama”
No comments:
Post a Comment