Kõne õpetatud sõbralt V3: (Mulli)vee tehas kõrbes

 

 

Algse Õpetatud Sõbra küsimusega: „Mida ma arvan ...“ on selline lugu, et see kerib ennast ise edasi ja kui ühele küsimusele saab kokku pandud mingi loogilise selgituse jada, siis on mõne teise Õpetatud Sõbra vestlusringis kerkimas uus küsimus nagu näiteks: „Meil ei jätkuvat tööjõudu? Ka võõrtööjõudu. Varem öeldi, et töökäsi ei jätku, nüüd ei jätku (jutuliselt) tööpäid/talente, kuid tegelikult on suurem puudus just vanamoodsatest „töökätest“. Ja niimoodi ketrab see küsimustik ikka edasi ja edasi, tekitades üha uusi küsimusi, kuid harva (süsteemselt) kasutatavaid vastuseid.

Oeh, kuulan seda sõprusringi arutlust ja ei saa aru, mille üle nad vaidlevad. Justkui arvatakse, kuid arvatakse tükati, ilma järjepidevuseta ja sidususeta.   Siis …tuleb meelde  vana kihvajutt sellest, kuidas õpetatud mehed pimedas elevanti kompasid ja püüdsid tuvastada kelle/millega on tegemist. Igaühel oli oma arvamus, mida kombatakse alates maost ja lõpetades sammastega. „Arvamus“ kujunes katsumiskohast, mitte tervikust. Kuid kui astuda valguse kätte, teha samm tagasi, vaatenurk laiemaks, siis on selge et tegemist on elevandiga. Mitte ainult elevandiga, vaid elevandiga portselanipoes. Iga vale liigutus ja …. Just niimoodi on ka tööjõu piisavuse või piisatuse suhtes.

 

Nii, et Õpetatud sõprade tööjõupõua küsimusteringi kohta arvan ma süsteemianalüütikuna päris kindlasti … midagi. Kuid see on see koht ja küsimus, mida ma eelistan lutsida(ka lustida) pikalt ja põhjalikult, sest nii nagu haridusteema, on ka tööjõu teema (prr, mis inetu sõna inimese kohta) üks meie olemuse ja heaolu alustest. Kiiret ka pole ju, sest nagu Vanaema Marie ütles elutargalt: „Kiiret on ainult kahe asjaga, esiteks kui on vaja kirpu kinni võtta ja teiseks ihuhädade kergendamisega“.  Nii on.

 Tantsivad kõik … vastavalt vajadusele

 Kunagi, kui tantsiti paaridena ja „tantsule kutsuti“ (üldiselt olid kutsujad poisid, kuid vahel oli ka daamide valik), siis oli ka selline variant, et „tantsivad kõik“. No vaat, tööjõu küsimuse arutamisel tundub olevat sama lugu – kõik võtavad sõna. No ja selle sõnavõtmise/arvamisega on nagu tänapäeva tantsuga – viskad koti keset tantsupõrandat ja tantsid ümber selle. Tantsulusti jagub kõigil, jutu/arvamislusti ka

Kuigi tööjõu puudulikkuse küsimus kerkib ikka aeg ajalt üles ja taandub vaidlustesse, siis, seekord on sõna võtnud üpris ühesuunaliselt juba nii tööandjad, töövõtjate esindajad, kui ka administratsioon. Kuid nii nagu ikka (ja inimlikult ) püütakse leida hetkeliselt odavaim ja lihtsaim variant, et hiljem … seda kerglust ravima hakata. Seekord panustatakse võõrtööjõu kvoodi rajule tõstmisele. Tundub nagu puhuksid tuuled ühesuunaliselt kvoodipiirid valla, kuid kas see on tõeline vajadus või mõttelaiskus?

Tööandjate hinnangul peaks sisserände piirarv olema senisest kolm-neli korda suurem. Ametiühingute arvates „Ajale jalgu jäänud kvoodisüsteem ei peegelda välistöötajate tegelikku arvu, sest sellest minnakse renditööjõudu kasutades mööda“.  MAMI hinnangul vajame laiemat arutelu välistööjõu kaasamise üle, sest praegune sisserände piirarv ei vasta Eesti vajadustele. Hm, ka huvitav arvamus … vajadustest. Arutleme siis … Millest tekkis selline „tungiv vajadus“: „Lõppeks eksisteerib nappus ainult vajaduse suhtes, mida tuntakse. Brasiilias on raske leida lumesahkasid, kuid tegelikult pole võimalik rääkida nende vähesusest, samamoodi nagu saaks öelda, et (…) rahvusvahelises kosmosejaamas puudub kalapüügivarustus.“ (M Sahlins „Kiviaja majandus“ „Ilmamaa“ 2023). Võib-olla oleme asunud arutama millegi vähesusest, mille järgi meil vajadust polegi? Kõik „vajadused“ on suhtelised ehk: „“Omamoodi materiaalne küllus“ „Arvestades seda vaesust, milles kütid ja korilased teooria kohaselt elavad, on üllatav, et Kalahari bušmanid naudivad „omamoodi materiaalset küllust“, ning seda lisaks toidule ja veele ka vähemalt igapäevaste tarbeesemete osas:

Kui !kungid eurooplastega rohkem kokku puutuvad – ja see juba toimub -, siis hakkavad nad meie asjadest teravat puudust tundma ning vajavad ja tahavad üha rohkem. (…) Aga omaenda elus ja neile kuuluvate esemete osas on nad materiaalsest ängist suhteliselt vabad. (…) Nad elasid omamoodi materiaalses külluses, kuna olid sobitunud eluks vajalikud esemed materjaliga, mida ümbruskonnas ohtralt leidus ja mis igaühel vabalt võtta“ (lk 53). Niipalju siis vajadustest ja nende tekkest. Oleme eurooplastega tihedalt kokku puutunud ja meil on tekkinud asjade ja mitte ainult asjade osas teravat püüdust tundma. Ängistavat puudust. Puuduse tunnetamises pole midagi halba, see on katalüsaator, et me peame midagi tegema. Pingutavalt tegema. Võib-olla midagi teisiti tegema. Kuid kuna meie teiega olime vahepeal pool sajandit koomas, siis maailm liikus edasi ja meie pole veel sellele tegelikkuses veel järel jõudnud. Puhkamiseks ja nina kirtsutamiseks (üles lugemisek mis meile ei meeldi ja mida me teha ei taha) on veel vara. Meie teiega peame kogu probleemistiku lahti leotama ja uue sihi kukku joonistama, vaid kvooditamine on väga primitiivne, kõige sellest tulenevaga. Seega …

 Astudes sammukese tagasi, et näha edasi

 O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 150/151/159) peab probleemidele õige lahenduse leidmiseks esmatähtsaks õige küsimuse esitamisest. „Kui Mars Polar Lander 1999 aastal purunes, oli Adler Nasa rakettmootorite labori insener.  (…) Nii nagu Adler seda nägi, ei olnud meie probleem maandur. See oli gravitatsioon. Olime hõivatud enesestmõistetava küsimusega; Kuidas projekteerime parema kolmejalgse maanduri?“ Adler astus sammu tagasi ja küsis: „kuidas võidame gravitatsiooni ja maandame kulguri ohutult Marsile?“ (…) Adleri lahendus oli kolmjalgsest maandurist loobumine. Selle asemel pakkus ta hoopis, et kasutada võiks hiigelsuuri õhkpatju ja meie kulgur oleks maanduri sees kookonis. (…) Jah padjad olid algelised. Jah, need olid põrgulikult koledad. Aga need toimisid.“ Niisiis astume sammu tagasi ja otsime õiget küsimust.  „“Igal vastusel,“  ütles Harvard Business Schooli professor Clayton Cristensen, „on küsimus, mille abil see üles leida.“ Tihtipeale peitub vastus küsimuses endas, seega on küsimuse sõnastus vastuse saamiseks otsustava tähtsusega. Charles Darwin jääks sellega nõusse. „Tagasivaates, „ kirjutas ta sõbrale, „arvan, et raskem oli näha, milles probleemid seisnesid, kui neid lahendada.“ „Sageli kaotame strateegia silmist, keskendume taktikale ja vahenditele ning muutume nendest sõltuvaks. Aga vahendid, nagu meenutab kirjanik Neil Gaiman, „võivad olla varjatud lõksud.“ Haamer ei ole sobiv tööriist lihtsalt seetõttu, et on teil parasjagu käepärast.“ Tundub, et kvooditamiskorrutisega ei lahenda me ühtegi põhimõttelist küsimust, üksnes tsementeerime ebatõhusust. Me püüame ikka veel arutada selle üle, kas maabumismoodul peaks olema nelja või kolmejalgne, kuigi tegemist on gravitatsiooniga. Sedasi jätkates on iga lahendus – Põmm. Ja siis edasi – Põmm, põmm, põmm …

 Miks „Miks“ küsimus?

 Kuid küsimusi ei saa esitada suvaliselt, vaid on olemas küsimuste hierarhia, täpselt nii nagu maja ehitusel alustatakse vundamendist, mitte lipukesest katuseharjal. Niisiis:  „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“ (R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 49/283)). Peaksime Siilasmaa arutlust tõsiselt võtma, sest tegemist on juhiga, kes suutis kivina langevat „edukusemeriituse“ pikeest välja tuua kuigi „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“ Vaat selline lugu. Kuigi osad pealikud ütlevad, et mingit kriisi ei ole (selle üle alati hea meel, kui kellelgi läheb hästi), kuid olemuslikult oleme rahvastiku, tööjõu ja haridussüsteemiga just seal kus Siilasmaa kvalifitseeris Nokia olevat, kõige sellele järgnevaga. Tööjõuküsimusest arusaamiseks tuleb küsida kõiki neid küsimusi: Miks? Mida? Kuidas?

 Küpse riigi … eee … abiküpse riigi dilemmad

 Meile ei meeldi küsida tõeliselt märgiliste asjade kohta, sest … vastused ei pruugi meile meeldida. Selleks, et saavutada tõelisi tulemusi tuleb pingutada, pingutada ja pingutada. Muide, heaolu püsiseisund ongi pingutamine, kuid teatavasti on pingutamine …pingutav. Paljud meist teiega ei taha (enam) pingutada.

Hullem lugu on selles, et sihtide seadmise meelsus on muutunud. Me oleme saanud küpseks riigiks. Eee … no võib-olla mitte klassikalises mõttes küpseks, kahjuks siiani vaid abiküpseks riigiks. Mida see tähendab? Just seda see tähendabki, et enam pole paljudele auasi olla edukas, pürgida, pingutada, vaid algul tasahilju kuid hoogu kogudes on hakanud paisuma arvamus, nautimine on põhiline ja nautimiseks tuleb makse tõsta/lisada. Milleks meile väärtuste loomine, kui elada saab maksudest, kõlab ohtlikult sarnaselt Nikita aegsele arusaamale, et milleks meile lehmad kui piima saab poest. Põhiline küsimus pole paljude jaoks (ka poliitturu jaoks), mitte selles milleks me oleme võimelised vaid kas me oleme abiküpsed. Prr!

Tegu oleks nagu füüsika ühe põhiseadusliku postulaadi (energia jäävuse ) ümbersõnastamisega: „Energia tekkib ei millestki ega kao kuhugi, kui poliitturg selliselt määrab.“ Nojah, see on muidugi Poliitturu põhiseadus, kuid „Energia jäävuse seadus on olulisemaid jäävusseadusi füüsikas, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele“. Ah jaa, et meelest ära ei läheks, siis  „Energia jäävuse seadus keelab I tüüpi igiliikuri konstrueerimise. (Vikipeedia).

Füüsika ühe põhiseaduse muteerumisel poliitsoos lmnes ka Poliitturu  teine seadus (väärarusaam), mis baseerub esimesel, et kui poliitinimesed on lubanud midagi ümber jagada oma valimishanke edendamiseks ja selleks raha ei ole, siis peab makse tõstma. See on täiesti äraspidine loogika – küpsuse, abiküpsuse loogika?  

 Teateid tegelikkusest: teel fundamentaalse usaldamatuse poole

 Tegelikkuses on tööjõu kasutus katastroofiliselt ebatõhus. Lausa kriminaalselt ebatõhus. M Desment („Totalitarismi Psühholoogia“ ESTRA 2022 Lk 29/30/31/85  ) märkis, et: „Briti majandusteadlane John Maynard Keynes ennustas 20 sajandi alguses, et sajandi lõpuks on tänu tehnoloogia arengule töönädal 15-tunniline, millest ühiskonnale piisab, et toota kõike vajalikku.“

 „Keynes ei osanud arvestada uskumatus mahus mõttetu ja kasutu töö lisandumisega. Sellest on kirjutanud antropoloogiaprofessor David Graeber oma nüüdseks hästituntud raamatus „Bullshit Jobs“. Ta küsis juhuslikult valitud inimestelt, kas nende töö toob nende arvates ühiskonnale mingit olulist kasu. Umbes 37 protsenti vastas kindlalt ei, 13 protsenti ei osanud vastata. Rämpstöökohad on tekkinud enamalt jaolt administratiiv- ja majandussektorites ning loendamatutes neid sektoreid teenindavates tegevusvaldkondades.“

 „Administratiiv- ja majandussektori kiire kasv on seotud  sootuks fundamentaalsemate psühholoogiliste suundumustega ühiskonnas. Reeglite, protseduuride ja administreerimise lõputu vohamine  tuleneb harilikult inimestevahelisest usaldamatusest ning suutmatusest taluda ebakindlust ja riske. Üha enam nõuavad nii valitsused kui ka rahvas, et kõike tehtaks õigesti. Siis tulevadki mängu lõputud protseduurilised ettekirjutused, et oleks teada, kes vastutab rahaliselt ja seaduse ees, kui midagi viltu läheb. Nagu 5 peatükis näitame, on nüüdne vastupandamatu reguleerimise ja kontrollimise iha meeleheitlik katse toime tulla üha kasvava ärevusega.“

„Kui inimsuhetes valitseb fundamentaalne usaldamatus, siis läheb elu lootusetult keeruliseks ning ühiskond kulutab energiat kõikvõimalike „turvamehhanismide“ loomiseks, mis tegelikult õhutavad usaldamatust veelgi ja eelkõige on psühholoogiliselt kurnavad. Seetõttu on jaburate töökohtade nähtus otseselt seotud ka epideemilise tööl läbipõlemisega. Töö ei muutu talumatuks tavaliselt mitte tegeliku raskuse pärast, vaid võimatusest leida mõtet ja rahulolu, kogeda tööd loomisaktina."

 „Lõpuks ilmub lagedale paradoks: solvumine ja soov mõttekat tööd tegevatele inimestele kätte maksta“

 „(Alateadlik) loogika on siin enam-vähem selline: „Kui sul on juba nii hästi vedanud, et teed mõttekat tööd, siis ära loodagi peale seda veel õiglast tasu saada.“ Nii ongi kujunenud olukord, kus mõtteka töö valimine tundub peaaegu et rumalusena.“

„Mõttetute ametite lisandumine näitab, et inimkonna tegelik probleem pole mitte võitlus loodusjõududega ega füüsilise töö raskus, vaid inimsuhted.“

„Parim näide sellest on vahest rämpstöökohtade fenomen (…): 21 sajandi teisel kümnendil leidsid pooled inimesed, et nende töö on mõttetu.

2013 aasta ülemaailmses Gallupi küsitluses selgus, et ainult 13 protsenti maailma rahvast on tõeliselt oma tööle ; 63 protsenti ütles, et nad ei ole pühendunud („on oma töö suhtes ükskõiksed, kulutavad küll selleks aega, aga ei ole südamega asja juures“); 24 protsendi suhtumine oma töösse on aktiivselt eitav, mis tähendab, et nad aktiivselt demoraliseerivad ja demotiveerivad oma töökaaslasi.“ Kokkuvõtteks: enamuse jaoks on töö õudukas. Kummaline. No võib-olla on minul vedanud, et ma pole kunagi sellisele kohale sattunud või pigem vedas mul Vanaema Mariega, kes ütles mulle ühel sellisel madalseisul: „ Sa mõtle see töö enda jaoks huvitavaks!“ Eureka, see on ka kõige tobedamad tööd suutnud muuta huvitavaks ja seejärel mõtestatuks.

 Tänan Taylor, … hüvasti Taylor (NB! mitte segi ajada Taylor Swift´iga)

 Kuid töö ei pea olema nii vaevarikas ja kurnav nagu eelpool kirjeldatud, kui me ei toodaks iga päev uusi rämpstöökohti ja vananenud töösuhteid. J Minnar, P D Morre  („Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024 Lk 71) märgivad:  „Tõde lausa karjub näkku: süsteem, milles paljud inimesed endiselt töötavad, loodi stabiilse, aeglase ja ennustatava maailma tarbeks, mida enam ei eksisteeri. Tänapäeval on see süsteemne viga ja kukub läbi ning on aeg leida uus meetod eksisteerimiseks.“

Meie töösuhted ja tööjõu kasutus on üleminekuperioodis, kuid kuna vajadused ja tegelikkus on nihkes, siis tõhusast tööturust, õigemini nauditavast töösuhtest, oleme kaugel. Alustame onu Taylorist, sellest tõhusa töö mõiste loojast. Üks õpetatud sõber kinkis mulle 1932 a (Sic! 1932) E Poom´i raamatu (E Poom „Moodne töötehnika ja majanduskriis“  Eesti kirjandusliku seltsi kirjastus 1932 Lk 23/22) kus on ka Taylorist juttu „Ta nõudis Töövahendite ühtlustamist. Parem kõik teise järgu tööriistad, kui esimese, teise ja kolmanda järgu tööriistade segu, isegi siis, kui esimene järk on ülekaalus. Sest töölised kohaldaksid sel juhul oma töötempo ikkagi kolmanda järgu tööriistade järgi.“ Seega tõhususeks on tähtis töövahendite ühtlustamine, lisaks oli tähtis ka optimaalse kohase töökoormuse leidmine. Näide raudkangide laadimisest. „Selgus, et kõige tootlikuma ning töölist kõige vähem väsitava laadimise võimaldas selline ajajaotus, kus tööline 43% kogu tööajast kannab rauda ja 57% tööajast puhkab.“ Valides kohaseid töölisi ja saavutas enneolematu edu. „… senise 12 ½  tonni asemel iga tööline suutis laadida nüüd päevas keskm. 47 ½  tonni rauakange, töö tootlikkus oli seega tõusnud 4 korda. Seejuures selgus, et töölised olid „tailoriseeritud“ raualaadimisel tööpäeva lõpuks palju värskemad kui varem ebaratsionaalselt töötades.“ (valitud tööliste palk tõusus seniselt 1.10 sendilt 1.85 sendile, täiustas kandevööd, et kanderaskus jaguneks võimalikult kogu kehale)“. Tähelepanuväärsed saavutused ju! Taylori tähelepanekud ja rakendused olid omas ajas edasiviivad ja kasulikud, kuid … ajastuomased.

 J Minnar, P D Morre  (Lk 20) arvates „Taylori pärand sunnib valdavat osa töötajatest tegema tööd, mis lihtsalt ei ole lõbus – ja just seetõttu, et töökeskkond, mille ta 20 sajandile lõi, lihtsalt ei sobi enam. Sageli on tööd seetõttu hoopis raskem teostada. Otsuste langetamine on jube aeglane, koostöö ja kommunikatsioon kannatab poliitiliste asjaolude tõttu ning kolmapäeviti tähistame seda, et nädala keskpunkt on käes. Meid ei julgustata omaalgatuslikke asju tegema. Näib, et juhtimismaailma mõtlemine on muutumas palgelt surnud mõtete kogumiks.“. Niisiis aitäh Taylor, hüvast Taylor. Uued ajad, uued tõhusused.

 Nii nagu Desment toovad ka  J Minnar, P D Morre  („Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024 Lk 58/89/160/161) ära terve rea tõrkeid töösuhetes, mis ainult raiskavad seda üliolulist ressurssi. Näiteks: „Nebraska ülikoolis tehtud uurimus näitas, et iga päev toimub USA-s kuni 55 miljonit koosolekut ja keskmine töötaja veedab seal kuus tundi nädalas. Juhatajatega on asi hullem – nemad veedavad koosolekutel keskmiselt 23 tundi nädalas. Ja vähemalt pooled neist tundidest kuulutatakse tagantjärele ebaproduktiivseteks -aja ja raha raiskamiseks. Valus tagajärg ongi see, et teadlaste hinnangul „raisatakse 213 miljardit dollarit (…) kehvadele koosolekutele, mis tihtipeale teevad olukorra ainult hullemaks.“

 „Statistika ja uuringud kinnitavad seda: tervelt 65 protsenti töötajatest vihkab oma ülemust nii väga, et vahetab pigem töökohta, et töötada kellegi teise alluvuses, kui võtab vastu palgatõusu. Seega läheb (ainuüksi Ameerika Ühendriikides) halb juhtimine hinnanguliselt maksma 310 miljardit dollarit aastas.“

Jaapani autotootja Calsonic „Yoshida paljastas võimu ja informatsiooni jagunemise nihked. Täpsemalt: teadmised eesliini probleemidest muutusid juhtimisahelas kõrgemale liikudes üha kehvemateks. Ta avastas, et kuigi eesliinitöötajad teadsid kõikidest muredest, oli tiimiliidritest probleemidest teadlik vaid 74 protsenti, keskastmejuhtidest 9 protsenti ja tippjuhtidest vaid 4 protsenti.“

Eeltoodu võib kokku võtta tõdemusega, et:  „Sageli elame minevikus ning toetume struktuuridele ja toimingutele, mis kujundati maailma jaoks, mida enam ei ole“ NB! … mida ei ole enam!

Kui nüüd vaadata eeltoodud näiteid, kas meil on tööjõu puudujääk kuskil? No kuskil kindlasti on, kuid edukate firmade edukas värbamispoliitika viitab pigem selle, et värba suhtumise järgi teadmisi/oskuseid saab õpetada.

 Koera jalg ja kassi händ.

 Niisiis, …meil olevat tööjõukriis. Töökäsi ei jätku. Milleks? Lahendus? Tõsta võõrtööjõu kvooti? 4X? 10X? Hm, ka kõrbes ei jätku vett mulliveetehast rajamiseks Peaks vett sisse vedama. Kõrbesse? Rohkem? Pidevalt? Jaburus, sarnane Vana-Kreeka loogikaveale: „Koeral on neli jalga, sellel loomal on neli jalga, järelikult on see koer.“ Ei ole. Kimäär on Tööjõuga on üks ressursse ja kui seda ei jätku (nagu kõrbes vett), siis teatud tegevusi ei saa teha. Tuleb leida vastav majandusstruktuur, -mudel, tehnoloogia, mitte halada vee puudusest kõrbes. Mõtlema peab nagu edukas Austraalia edukas farmer põuaalal: „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ (Svensson „Optimisti teekond tulevikku“). Kui tööjõudu ei jätku, siis seda äri ajada ei saa.

Millist probleemi me kvooditamisega ravime? Tööjõu vähesust? Millise? Rahvastiku vananemisest? Vähenemist? Pensione? Tootlikkust? Või mõttelaiskust? Pealegi luusib mõttelaiskuse ja demograafia ääremaadel oht, mida kirjanik R Camus on Euroopa kontekstis nimetanud „suureks väljavahetamiseks“. Kui me vaatenurka ei muuda, siis lendab kõik kassi hänna alla.

Muidugi on probleem, kui ei jätku töökäsi (kuid meil ei jätku ka kulda, energiat ega tuhandeid muid ressursiosiseid), kuid ilmselt on tegemist hoopis kreatiivsete tööpeade vähesuse, mitte käte küsimusega ehk pigem vale majandusstruktuuri ja tootlikkuse küsimusega. Tegelikult on mitte ainult käte ja peade kriisiga, vaid meie teiega vaatame seda probleemi hoopis valest otsas ja mötestame ka valest otsast. Juba vanaaegne inimeste jaotamine töövõtjateks ja tööandjateks on nutuselt aegunud ja pärineb pigem pärisorjuslikust  ajast, mitte tänapäevast. Sellest … järgmises osas alustamegi: kes on kes ja mis on mis?

 

Järgneb …

 Targutusi:

 M Sarrialle, G Randle „Talendisõda“ ÄP 2023

 Lk 56 „Äris on üks kõrgemaid välditavaid kulusid kaadrivoolavus. Talendivärbamisse ja -haldusse investeerimine võib seda oluliselt langetada. Center for American Progress uuringufirma andmete kohaselt moodudtab keskastme töötaja (kes teenis 30 000 kuni 50 000 dollarit aastas) asendamise kulu 20 protsenti tema aastapalgast. Niisiis läheb aastas 40 000 dollarit teeniva juhataja asendamine maksma 8000 dollarit. Kõrgema astme juhtide puhul võivad kulud  ulatuda 213 protsendini üksikisiku aastapalgast, mis tähendab, et 300 000 dollarilise aastapalgaga tegevjuhi asendamine läheb maksma lausa 639 000 dollarit. Kui sinu ettevõtte töötajate lahkumismäär on 20 protsenti, võid kaotada miljoneid dollareid.“

„Talendiotsingud võivad kaasa tuua väga suure investeeringute tootluse (ROI), nii materiaalsesse kui ka meeltega tabamatu.“

 L E Harrison, S P Huntington „Kultuur on tähtis“ Pegasus 2002

 Lk 96 F Fukuyama „Sotsiaalne kapital“ „Sotsiaalset kapitali võib defineerida kui mitteametlike väärtushinnangute ja käitumisnormide kogumit, mida grupi liikmed ühiselt tunnistavad, et ühiste eesmärkide nimel koostööd teha. Kui grupi liikmed veenduvad üksteise usaldusväärsuses ja ausas käitumises, jõutakse usalduseni. Usaldus toimib nagu määrdeaine, mis paneb igasuguse grupi või organisatsiooni tõhusamalt tegutsema.“

Lk 97 Sotsiaalset kapitali loovad normid peavad aga sisaldama suurel määral selliseid väärtusi nagu tõde, kohusetunne ja vastastikune abistamine. „

Lk 97 „Igal ühiskonnal on teatud sisemine sotsiaalse kapitali varu ning tegelikud erinevused ühiskondade vahel puudutavad seda osa, mida võiks nimetada „usalduse raadiuseks“. See tähendab, et koostöönorme nagu ausus ja vastastikune abi jagatakse teatud inimgrupi sees, mitte sama ühiskonna ülejäänud liikmetega.“