Kõne õpetatud sõbralt V2: See mis ei toonud meid siia, ei vii meid ka edasi

 

 

Tänase kriisi emaks on suure tõenäosusega eelmine kriis ja selle ämmaemandaks julgusetud poliitturu otsused ning analüüsimajade jäikekslikud mudelprognoosid. Sellest positsioonipaigutusest tehti ka ridamisi valesid valikuid. Tehti taktikalisi otsuseid strateegilistes küsimuste lahendamiseks.

Vast oleks täpne selgitus juhtunule B Fensteri ( „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 202) arvamus, et: „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“

 Kiired lahendused, pikad tagajärjed

Majanduskriisi summutamiseks otsustati eelmisel korral majandusse pumbata (väärtuskatteta) raha lootuses majanduse kiiret tõusu ärgitada. Langus küll peatati, kuid kiiret tõusu ei tulnud. Tuli julgusetus, väärtuskatteta raha kühveldamine majandusse jätkus ilma igasuguse sündsustundeta kõikvõimalike kummaliste skeemide ja nimetuste (näiteks tugiostud) kaudu. Kriis jäi tegelikult läbi põdemata ja lisaraha genereeris lisaks headele algatustele ridamisi konkurentsivõimetute projektide sündi, mis omakorda pidurdas kasvu ja kulutas ressursse. Turg harjus lisahapnikuga, kuid ei paranenud, vaid kohandus. Ei toimunud seda võidukate strateegide põhinippi, et "olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida".

Lisa (tühi)raha pumpamine ise pidi peaaegu saatuslikuks saama turumajandusele, sest raha üks funktsioone hoiustamine ja raha hind muutusid olematuks. Kui raha hoiustamisele pidi peale maksma, siis … Turumajandus niimoodi ei toimi (pikaaegselt). Tuleb tunnistada, et olukord oli päris murettekitav. Sellega võrreldes võib inflatsiooni kasvu pidada peaaegu positiivseks arenguks. Rahale tekkis jälle väärtus, hoiusele ka. Kuid siin me nüüd oleme, mil institutsioonid püüavad majandust parandada baasintresside tõstmisega. Põhimõtteliselt õige, kuid on sama ohtlik ja trikikas nagu vigastatud lennuki maandamine vaid vertikaalse sabatüüri abil. Siin me nüüd oleme, mullune tulem: majanduslangus „ainult“ 3% ja inflatsioon 9,2%. Kuid siinkohal on 3% petlik, seda tuleb lugeda nagu ilmateadet, kui antakse külmakraadid ja siis lisatakse tuulemõju ehk tajutav külmatase. Majandusega on sama lugu, kuigi majanduslangus oli vaid 3%, siis kumulatiivselt on tajutav tase hulka laastavam. Sellel taustal ennustada, et langus on pidurdunud ja et juba on põhi käes ja kohe algab tõus … Vaadake, ka laibad vajuvad põhja ja siis nad tõusevad pinnale, kuid … Mis sellest kasu on? Meie teiega peame vältima selliseid olusid, seda enam looma neid, et tegude või tegevusetuse tulemid oleksid fataalsed. Nii, et kuigi maandumine on läinud raskelt, siis vähemalt on sabatüüri kasutamise turumajanduse ja raharingluse halvimast päästnud. Lõpuks. Valuliselt. Saame pikalt põdema. Kuid tuleme tagasi pikaajalise probleemi järgmise ampsu juurde.

Looduse vägi

 Sel ohtlikul valikuhetkel võttis loodus ise valiku enda kätte ja kostitas maailma pandeemiaga. Uus mäng. Maailm läks nii üksikindiviidi kui kogumis lukku. Sissetöötatud tarneahelad tõhusa logistikaga ei toiminud enam kogu ahel oli saastatud trombidega. Eks meil endilgi on meeles Poola tromb“, kui niiinimesed kui veosed jäid kinni administratiivlõksudesse kinni. Tekkis kumulatiivne kriis majanduses, kui komponendid ei jõudnud kohale koosteüksustesse.

 Siiski tuleb tunnistada ja tunnustada, et selles uues olukorras suutsid ärid ja siis ka administratsioonid küllaltki kiiresti reageerida ja leida uusi tarneahelaid ja komponente. Kuid oma raske taaga (ja võla) jättis see kriis majandustele läbi seedimiseks. Tõsiasi on ka see, et turule tulvas järjekordne (väärtuse)kattete raha massiiv. Kuigi see oli vast selles olukorras hädavajalik, siis majanduse jätkusuutlikkusele jättis see pöördumatu jälje. Oli tulnud päramine  aeg ravida haavu, paigata auke tarneahelas, taastada investeerimispuhvrid. Otsida tasakaalu ja turvasadamat haavade parandamiseks. Ja siis …

 Ebarahu lõpp ja ebasõja algus

 2014 aastast vindunud Vene „ebarahu“ Ukrainas läks üle aktiivsesse faasi ehk algas aktiivne sõda Ukrainas. Kuigi idanaaber seda sõjaks ei nimetanud, vaid defineeris seda kui piiratud sõjalist operatsiooni ehk „ebasõjaks“. Jälle üks valearvestus (suts sisse, suts välja ja küsimus lahendatud) kus lühiajalised ootused lõppesid pikaajalise kuluga. Nimetada võib seda olukorda Ukrainas erinevalt, kuid kui see näeb välja nagu sõda, toimub nagu sõda ja sellel on ka tagajärjed nagu sõjal, siis on see sõda. Ülemaailmsed tulemused on igatahes traumeerivamad kui sellele eelnenud tervisekriis.

 Sõda Euroopa poolsaarel pidi paratamatult tooma omad tagajärjed ka maailma ja eriti Euroopa  majanduses, kuid ... Need oleksid võinud olla vähemkahjulikud läänemaailmale, kui poleks kasutatud õhinapõhiselt (jälle) lühiajaliseks mõeldud meetmeid (sanktsioonipakette) pikaajalises kriisis. Lisaks sellele kasutati sanktsioonipaketti ebalevalt nagu jõusaali treeningtsüklit agressorile. Justkui oleks teadlikult treeningkoormust pidevalt tõstetud muskli mõnusaks kasvatamiseks. Ühe korraga oleks neile sanktsioonidele olnud ilmselt võimatu rahuldavalt reageerida ja võimatu nendega ka toime tulla. Nüüd oli iga pakett nagu tippsportlasele uue treeningtaseme koostamine.  Samal ajal pidi läänemaailm ümber kujundama ja ehitama oma kütuse- ja energiainfra.  Kütuste infra ümberkorraldus ja -ehitus on pööraselt kallis, mis pidi ja suubuski tootehindadesse. Läänemaailma hindadesse. Nii ka oli kuid selle keeras lõplikult vindi peale kurikuulus energiavaldkonna börsimehhanism.  selle asemel, et valemit parandada hakati jada lõppu doteerima. Pöörane.

Inflatsioon läks lappama ja keskpangad ... Keskpangad hakkasid (lõpuks) baasintresse kergitama nagu eespool tõdesime.

 Energiast  

 Tagantjärele tarkusena teame täna, et  olime ise endale  selle hinnatõusu planeerinud läbi kahe komponendi: Esiteks, olime aastakümneid  vedelal kujul põletanud surnud mammuteid hunnitul kombel ja siis seda looduskahju püüdnud korvata … gaasilisel kujul surnud mammutite põletamisega. Kusjuures viimane pidi meid aitama lõplikult EL arvates roheenergia aasadele. Kuid nii kergelt see  keskkonnapäästmine ka ei läinud.

Teiseks,  lisas sellesse ponnistusse mõrumaitset ja ressursidefitsiiti veel sanktsioonid sõjasüütaja energiatarnete vastu. Nende kahe komponendi koosmõjul saime täiesti uue energeetilise olukorra. Raske olukorra. Seistes omaenda energeetilisel hapnikutorul on ju raske edeneda, kiirest tõusust rääkimata. Siiski, peale märkamist, et seistakse enese hapnikutorul toimus lausa ülikiire uute ressursside leidmine ja leiutamine. Mõned olid asisemad, teised ulmelisemad, kuid kallid topeltinvesteeringud kõik. Eee ... seda me nüüd välja higistamegi. Inflatsioonina. Majanduslangusena.

Kolmandaks, rasketes ja muutlikes oludes on alati ka juhusekasutajaid. Segaduse kasutamine ja süsteemide nõrkus ongi kolmas komponent sellesse hinnakokteili. Unustasime, et maailm ei koosne ainult inglitolmust ja ükssarvikutest, see koosneb, nagu ajalugu  on näidanud, põhiliselt huvidest ja võimaluste kasutamisest.

Süsteemsed süsteemivead 

Uues energiasituatsioonis hakkasid administratsioonid meil ja mujal küll varustusallikaid kibekähku ümber korraldama, mis muutis energia loomulikult kallimaks, kuid … Kuid kiirustamisega  lisandus ka hinnamehhanismi turvaauk. Börsimehhanism senisel kujul andis võimaluseotsijatele suurepärase … legaalse võimaluse turuga trikitada. Nn viimase pakkuja hinna laiendamine kogu turule võis toimida oludes, kus me olime „headel, külluse aastatel“, kuid kriisis muutus see varade ümberjaotamise pumplaks. Tegelikult tuleb tunnistada, et selle mehhanismi mõte on mulle alati jäänud mõistmatuks. Ebaloomulikuks. Loogikavastaseks, aga kogu Universium jälgis seda sõrmkübaramängu tuiutades, mitte midagi tehes, nagu hüpnotiseeritud a´la mis siin teha, algoritm ju … Kuid algoritm oli ju meie eneste poolt kujundatud, meie ise oleksime pidanud seda kujundust ka muutma. Oeh!

 Viimase saia ostja sündroom

 Viimase pakkuja algoritm on umbes samasugune kui  tarbijad võiksid osta kogu päev saia 1 EUR/päts, kuid enne poe sulgemist on riiul tühi, kuid kümme hädalist veel riiuli ees ja siis tuleb … päästja ning  pakub, et "Ma panen ahjule tule alla ja küpsetan teile saia hinnaga 10 EUR/päts". No mis teha, eks me hädas maksame niipalju kui küsitakse või loobume ostu sooritamisest. Kuid selle koha peal läheb hinnastamise mudel veidraks, sest mitte ainult kümme viimast ei pea maksma 10 EUR/pätsist, vaid ka kõik need kes terve päeva olid nõudmise ja pakkumise korras ostnud (või valmis ostma) saia 1 EUR/päts. Mis meil siis välja kujuneb? Teeme asja näitlikustamiseks ühe vulgaar-primitiivse arvestuse. Vaatame:

-1 EUR/päts on turu nõudmise-pakkumise normaalne turuhind, mis võimaldab teenida tagasi oma kulud ja teenida kasumit -  oletame 5-7%.

- Nüüd, päeva lõpuks, tulevad turule ostjad-hädalised, kes on olnud kogu päeva laisad, tähelepanematud või planeerimispuudega ja muidugi peavad nad maksma neile eraldi (tellimustööna) küpsetatud kakukese eest kõrgemat hinda – jälle on hind ja vajadused tasakaalus.

-Kuid mis puutuvad siia ordinaarsed, korralikud, tavatarbijad? Laiendes viimase pakkuju hinda kogu turule saame tegelikult koletusliku pildi – pagar, kes teenib 1 EUR/pätsi müügist jätkusuutlikku kasumit saab vigasest algoritmist oma kasumisse veel lisaks 9 EUR/pätsist. No selline pagar tahaks olla igaüks.

-Ja vaadake kui kena puhas „bisnis“, keegi pole süüdi. Keegi ei otsustanud. Algoritm otsustas. Aga nii puhas see mäng ka ei ole, sest algoritmi tellis …. finantseeris …. ja kinnitas … Ja-ah, need head aastad olid meie administratsioonid teinud mugavaks ja aeglaseks. Tegelikult on päris pöörane kogu see hinnakujunduse süsteem, mis joondub viimase st puuduliku pakkumise ja hilinenud nõudluse järgi.

 Ümberjagamise hind ja lolluse kasum

 Tõsiasi on, et oludes kus said kokku rohekallidus, sõjakallidus ja sanktsioonikallidus osutus vana hinnaalgoritm vigaseks. No võib-olla mitte vigaseks, sest osadele ärakasutajatele ja sellest tulenevalt kogu müügijadale koos maksukogujatega osutus selline võnge vägagi kasulikuks, kuid … Kuid meie majandusele ja tarbijatele pani see korraliku põntsu. Hunnitu osa elumahla võeti normaalse majanduse vereringest välja. 

Teateid tegelikkusest et: 

Eesti elanikud maksid Eesti Energia andmetel elektri eest mullu 830 miljonit eurot rohkem kui 2021. aastal, ent kui arvestada, et elektri börsihinnad hakkasid kiiresti kasvama juba 2021. aasta teises pooles, maksti energia eest mullu tublisti üle miljardi euro rohkem kui varasematel aastatel keskmiselt“ (PM 24.03.23). Nii ja kui seda teadmist laiendada, siis midagi sinna kanti on võetud meie teiega taskutest ka gaasi (ja mootorikütuse) eest ja kuna energia on majandust läbistav hinnakomponent, siis on see kumuleerunud läbi kogu turu saiapätsist kempsupaberini välja. Vaat selline lugu, sellest kavalusest võitsid vähesed ja kaotasid paljud. Lavapilt on tegelikult selline (kui eesriie eest ära tõmmata), et maailma majanduses (ja meil) jaotati ümber hunnitu hulk varasid, turge ja tarneahelaid, mis ilmselt viivad keskklassi võimaliku vaesumiseni ja ohustatud enamuse kasvule. 

 Mis aga põhitähtis, Dr Riik ei saanud aru triki olemusest ja … hakkas „kompenseerima“ hinnatõuse lõpptarbijatele, selle asemel, et kiirelt muuta seda, mis uutes oludes ei toiminud, ehk  hinnastamise algoritmi. (Varuvariandina: või sai Dr Riik aru ja oli kaasosaline kuna läbi hinnatõusu laekus eelarvesse ka rohkem makse?)  Dr Riigi täielikku teadmatust tegelikkusest saatsid poliitinimeste poolsed piinlikkust valmistavad ütelused, et „aga enne te nautisite odavaid hindu“. Uh? Mis see endiste odavate hindade jutt siia puutub, kui tegemist on juhtimisvigade kaskaadiga? Ja kui odavate hindade „nautimisest“ rääkida, siis Vaheriigi ajal olid eriti odavad hinnad, kuid vaevalt keegi neid „nautis“. Prr

 Majandusega on nii nagu on, kuid majanduse äraelamisega on kummalised lood. Mitte ainult kummalised vaid lausa pöörased. Majanduse erinevaid tükke püütakse ilusaks rääkida tükikaupa, kuid kogumis … Kogumis on nagu Vanaema Marie kihvalugu mil Lõuna-Eesti külapoissi õpetati lugema „kirjakeelt“ , mis tükikaupa kõlas „n“, „u“, „g“, „a“, kuid kokku andis ikkagi väits.

 Mida teha?

 Erinevalt eelmistest kriisidest on seekordne kriis administratiivselt poliitturu jaoks eriti keeruline. Meile teiega ka. Miks. Vaadake, mina kellele käesolev kriis on kuues suurkriis, siis eelmistel kriisidel oli see hea külg, et harilikult oli astunud ametisse uus poliitseltskond, kes sai kõik ebaõnnestumised maha kirjutada eelmise vahtkonna kraesse. Sai nullida mõõdikud, kärpida rajult ja tulla kriisist läbi selle puhastustule välja. Nüüd seda võimalust pole, Dr Riik on samade pidukondade juhtida juba kolmas kord. Kuidas see välja näeks, kui tunnistada, et tegime valesid otsuseid? Meil pole ei vabandamise ega andestamise kultuuri. Kahju. Siinkohal peavad poliitinimesed võtma eeskujuks (kindlas kõneviisis)

G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.“ („Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006 Lk40). Vaat selline muljetavaldav alandlikkus. Alandlikkuse vägi.

 

Uhkus ajab upakile, kangus käime käpakile

 Just selline on meie vanasõna, vähemalt Vanaema Marie korrutas seda mulle. Meie poliitturg on vabandamise ja andestamise kunsti minetanud, siis saamegi lõpptulemuseks suhete upakil asjaajamise ja käpukil majanduse. Maksumuudatustega on tehtud järgemööda vigu. Administratiivahnuse vigu. Kuid tundub, et selles osas teeme vigu edasi. Kui Kurakäelised arvavad, et riigieelarve kordategemiseks pole kärpimine mõistlik, lahendus on ikkagi maksutõusud (+ valmistame koos Reformierakonnaga ette astmelise tulumaksu tulemist PM 4.03.24), siis ootavad meid rasked ajad. Valed otsused ja rasked ajad.

 Vigade parandamine vigaste vigadega

Kuid raskeid aegu ei ennusta mitte ainult maksumängud, vaid ka see, kuidas me suhtume tootlikkusse, majandusmudeli ja majandusstruktuuri arendamisse ning tööjõu ja liikuvuse strateegiasse. Parafraseerides tuntud ütlemist siis „See mis ei toonud meid siia, ei vii meid ka edasi.“ Kohati tundub, et administratsioonid on kaotanud kontakti reaalsusega ja elavad mingis omaette ettekirjutuste ja ettekujutuste universumis, raiudes probleemid pisikesteks ampsudeks, millest reaalmaailm enam ei suuda tuvastada kas tegemist on kala, liha või porgandiga või … või on seda kõike juba kord pruugitud. Igatahes tööjõu ja liikuvusküsimused kipuvad ampsukeste kaupa täitsa rappa minema. Kui kõik see teoks saab … siis on mullune majanduslangus „vaid“ 3% nagu morsipidu, langus süveneb. Isegi 3% majanduslangust (ehk tegelikult siis kolmas aasta järjest) on liiast, mis vaesestab majandust, kitsendades innovatsiooni ja eemaldab meid teiega heaolu kasvust. Kuivõrd majanduspimedad me kogumis oleme näitavad pealkirjad, et lõunasöök on nii kallis, et kas peaks hakkama tööle karbiga suppi kaasa tooma? Muidugi on see (häda)lahendus, kuid kogumis tähendab see vaid seda, et terve jada inimesi - kokad, abitöölised, nõudepesijad, seadmetarnijad, logistikud, koristajad ja sajad teised (omanikest ja juhtidest rääkimata) - jäävad oma tavapärasest sissetulekust ilma. Kui nemad jäävad ilma, siis … Üheksakümnendate alguses seletas minu hea sõber ehitusettevõtja Soomest oma põhimõtteid niimoodi: nemad perega kodus hommikust ei söö, vaid käivad kohalikus tanklas hommikust söömas, sest kui tema ei käi, siis tanklaomanik ei saa sissetulekut, mille eest temalt ehitustöid tellida, kui tanklamees temalt ehitustöid tellida ei jõua, siis ... Siis … Nüüd mõelge, kui meie teiega hakkame oma supikausiga tööl käima, siis kas supitädid suudavad teie tööd osta? Kui ei suuda siis …? Eks ole hea, kuid murelik, küsimus? Seega ärge hakkige probleeme kulutoiduks, see ei aita tervikut peita, ega seda lahendada.

 Järgneb …

 Targutusi:

J. Grisham „Väljapressija” Varrak” 2013

 „Ehkki Frostburg  on ametlikult laager, on see siiski vangla ja siin on palju pingeid.  Üks kõige olulisemaid etiketireegleid on respekt üksteise ruumivajaduse suhtes. Ära kunagi järjekorras vahele tule. Ära kunagi küünita millegi järele. Kui vajad soola või pipart, palu kellelgi neid ulatada.”

 E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”  Goldratt Baltic Network 2001

 Lk 133 „Nüüd me juurutame mingi uue tehnoloogia. Oletame, et õnnestunult ja kitsaskohast on üle saadud. Mis aga juhtud, kui uue tehnoloogia juurutamisel unustati tegelda vanade reeglitega kui ühe osaga sellest tööst? Mis juhtub, kui me tegutseme edasi vanade reeglite järgi, mis kitsaskohti eeldavad?”

„Sel juhul tekitavad reeglid ise kitsaskoha, „ lausub Lenny.

„Täpselt. Ja millist kasu me uuest tehnoloogiast saame?”