„ Ärge suudelge
lõgismadu suule. See on üks elu õppetund, mille võib vabalt läbimata jätta.
Pange endale langevari selga enne lennukist väljahüppamist. Lõpetage
maksumaksja raha raiskamine sellele, et selgitada välja, miks vangid tahavad
vanglast põgeneda. Need tarkuseterad peaksid meile ilma suurema vaevata kohale
jõudma.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“
Tänapäev 2003 Lk 9). Väga hea soovitus, kuid … Kuid „Kummalisel kombel
paistame siiski olevat lõgismadusid suudlev liik“ ehk millal inimesed on
järginud häid soovitusi? Hea küsimus, eks ole. Seepärast … alustamegi suudeldes lõgismadu
suule. Pealegi „Sellest ajast peale, kui inimolendid kahel jalal käima õppisid,
oleme avastanud tuhat moodust, kuidas uuesti pikali kukkuda.“. Niisiis suudleme
ja kukume – teadlikult. Või siis mitte?
See ei tähenda, et me ei otsi julgeolekupartnereid, vaid
seda, et peame enese sisemiselt kindlaks kasvatama ja oma põlishuvid paika
panema. Just-just – huvid. Meie huvid. Hm, kas teie teate, millised on meie
huvid? Selle peale tehakse muidugi hapunalja, et „Mitmemillised?“, kuid tõsiasi
on, et me teame millised on maailma päästmise huvid, aga meie eneste huvid …
Eee … Vaadake, lihtsalt sobitumine pole huvi, see on huvi puudus ja
mudalaiskus.
Milline võiks olla uus narratiiv? Kallutaja narratiiv eelmises pikkjutus hakkas
mulle päris meeldima. Juhuleid küll, kuid teostatav. Kui me protsesse juhtida
ei suuda, siis neid kallutada (endale sobivas suunas) suudame küll. Teatavasti
on vahel kallutamine kaalukam (sic!), kui juhtimine ise. No võiksime valida ka
väikese kivikese narratiivi, mis kooma ümber ajab, kuid see on rohkem lõhkuv, destruktiivne.
Mida me selle kummuli koorma juures teeksime? Niisiis …kallutamisest, meelerahust ja
muutustest/muutmisest. Kui eelnevas osas sai moodustatud loogiline jada maailma
muutumisest ja meie rolli(tuse)st selles, siis meie kallutajaroll algab peaaegu
samuti nagu Reinhold Nieburni palve, kuid veidi omamoodi lähenemisega. Meie
palve (õigemini taktika või isegi strateegia) peab olema järgmine: meelerahu taluda teiste inimeste arvamusi,
leida koostöötasandeid ja julgust muuta, mida me saame muuta, ja tarkust neid
teid leida" (Meiepalve).
Peaprobleemiks (nii otseselt, kui ülekantult) on kujunenud kõiges/kõigis halva otsimine. Just otsimine,
isegi kui tavaõiguse ja tavamõistuse seisukohalt on kõik normaalne. Vanasõna
„Kus viga näed laita, seal tule ja aita“ on mugandunud millekski süvapaheliseks
„Kus viga märkad, siis puhu see suureks, teata kuhu vaja ja lase
kriminaliseerida!“. Prr. Vanaema Marie ütles, et: „Kes otsib see leiab, kuid
see kes otsib tüli, see leiab selle ilmtingimata“. Meie teiega oleme osanud
tüli üles tõmmata peaaegu igas asjas. Kui aastate eest üks õigusteadlane
hoiatas, et kui niimoodi edasi läheb, siis jõuame sinnani, et hommikuti prügi
välja viies peab advokaat kaasas olema. Igaks juhuks. Nüüd olemegi sinna
jõudnud ja seda Moolokit toidame innukalt edasi. Kui isegi JUMI ei saa seadustest aru,
politseipealikud ei saa aru, kui seadusandjad ega kohalikkupjad ei saa aru siis
… Siis karistamishullus, lausa karistamisihalus
on läinud üle igasuguse piiri. Negativism on muutunud sõltuvuseks. Sellest sõltuvuse
mahakeeramisest alustamegi – sõltuvusravist.
Miks selline sõltuvus halb on? No ütleme markide kogumine
on ka sõltuvus, kuid enamikel juhtudel pole pahe. Margisõltlane kasutab oma
sõltuvuse rahuldamiseks oma vahendeid , kokkuleppekunsti, vahetusosavust ehk saavutab
sünergilise tulemuse. Karistusihalusega on hoopis teised lood, hoopis teised ressursid
ja destruktiivne tulem. Meie teiega või teie meieta kasutame/kasutavad ühiskonnas
olevat ühisenergiat (mis peaks ju olema sünergiline) mitte arenguks, vaid
hävitamiseks. Teate ikka mis see on? Puhtalt neljanda põlvkonna sõja
strateegia, lase vastasel ennast seespidiselt ise hävitada. Ümberhindamiskoht.
„See ei ole mingi üllatus, et harilikke inimtundeid saab kurjasti ära kasutada. Võib lausa küsida, kas on olemas mõni inimlik omadus, mida ei saa kuritarvitada. Näiteks naer ja huumor võivad tekitada ühistunnet, aga ka vaenulikkust. Ja kui palju on põletatud inimesi tuleriidal ikka armastuse ja vooruse nimel.“ (O Lagerspetz „Mustuse filosoofia“ TÜK 2020 Lk33). Ärme teeme seda, mida teised teevad, teeme omamoodi.
Ainukene mõistlik selgitus maailmas valitsevale ebamõistlikule
olukorrale ja lausa hullumeelsele tegevusel on see, et selle eesmärgiks ongi
kogu maailmakorraldus ebakindluses ja usaldamatuses kinni jooksutada.
Eesmärgiks ongi segadust tekitada ja segadust kasutada. Eesmärk on maailma alandada ja seeläbi endale
allutada. Nüüd mil A Stubbi Võimukolmnurga kaks nurka on vale jalaga, valel
ajal ja valedel eeldustel ka sõjaliselt maailma „ümber korraldamas“. „Kolmas
nurk“ hoiab ennast targalt varjus lähtudes „Reegliteta sõja“ kontseptsioonist
ja laseb teistel oma ressursse raisata. Kui kellelgi tuleb mõni parem
idee ebamõistlikkuse seletamiseks olen huviga kuulamas, aga … Aga kui miski
näeb välja nagu part, prääksub nagu part ja kulgeb nagu part, siis harilikult
see ongi part. Miks siis nüüd peaks arvama, et rahutuvid on prääksuma hakanud? Eepiliselt?
Seepärast sellepärast lähtumegi, sellest
mis meil endal olemas on ja mida me saame ise teha. Millised on meie
eksistentsiaalsed huvid? Kui meil on liitlasi, siis on tähtsad ka liitlaste
huvid kuni neil huvidel on ühine vektor. Kui ühishuvid kaovad, või meie
huvidega ei arvestata (piisavalt), siis ei saa olla meie vastus sellele, et kui
teised meie huvidega ei arvesta, siis … me ise ka ei arvesta enda huvidega.
Vastupidi, meie enda huvid ongi meie peamised huvid. Kõik muu on soovituslik. Hea
tahte ilming. Mida varem me seda endale tunnistame, seda edukamad oleme.
Nüüd oleme kolm osa jahvanud seda, mida meie võimuses pole muuta, kuid
pole teinud kröömu võrragi seda, mida me saame ja mida me peame tegema. Valikus
on … Tegelikult on valikus ainult üks - ennast muuta (Meiepalve). See on see,
mida me saame teha. Raudpolt, et saame teha. Meie teiega ei kvalifitseeru
iialgi „kallutajaks“, kui me ei suuda saavutada oma likkumise sünkroonsust. Kui
maailm on läinud nii mõistmatult kurjaks, siis ilma meie teiega sünkroonsuseta ja omamoodi (omahuviliselt) tegemiseta
me välja ei vea. Meie teiega läheme oma hajusolekus suurte huvide „tõlkes
kaduma“.
Võib-olla oleme meie teiega …? Ärge selle koha peal mõelge, et oleme väikesed
ega suuda kasvava vaenulikkuse tulva vastu seista? Väikeselt mõtlemine on viga
– suur viga. Vaadake, kui väike poisike suutis sajandeid tagasi Hollandi üleujutusest
päästa isetu teoga, näpuga esialgu nõriseva vee sulgemisega, siis miks meie ei
peaks üritama? Miks me peaksime üksteisel näod isekeskis verbaalselt ja
kriminaalselt segi peksma selle asemel, et kogunenud energiat kasutada
enda/ühistes huvides. Nagu üks vana nali räägib, siis ütleb kaassõitja juhile:
„Tundub, et hakkame linnale lähenema.“ „Hm, miks sa niimoodi arvad?“ „No ikka
rohkem ja rohkem inimesi jääb auto alla!“ Eks ole, ka niimoodi võib mõõdikute
süsteemi üles ehitada, ja kahjuks meie just niimoodi olemegi teinud, et mida inimtegevuse
valdkondi kuritegudeks ehitame, mida karmimalt karistame, seda „edukamad“
oleme, kuid … Kuid nagu eelnevast loost ilmneb – inimesed saavad hukka.
Tegelikult lõgismadu polegi vaja suudelda, ihalus
lõgismadu suudelda oleks just see valenarratiiv mida me päev-päevalt oma
motoorses rahutuses kahjuks teeme – tiirutame vanal mõtteorbiidil ainsaks
kütuseks vaenamine. Kuid mõelgem ennast karbist/raamidest välja või pigem on see „Koopast välja
mõtlemine“ (R W Sykes „Hõimlased“ ÄP 2022 Lk 400)
Enese muutmine? Enese mõtlemise muutmine? Kõige kergem ja
raskem tegevus üldse. Vahel on niimoodi, et suudame ennast küll muuta väliselt
aga sisemiselt … Raske, väga raske. Geneetika …
„Isiklik vastutusvõime ja oma sõna väärtuse
taastamiseks tuleb vabaneda juristisõltuvusest. Paljusid ebameeldivusi oleks
võimalik vältida nii legaalselt kui ka ühiskondlikult, kui pakkuda teistele
usaldust, võtta vastutus enda tegude eest ja pidada antud sõnast kinni ka siis,
kui see meile tüli tekitab“ (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus
Pilgram, 2012 lk 92). Muidugi peavad olema (mõistetavad) reeglid ja normid,
kuid meil kipuvad ühisreeglite/seaduste esialgne mõte kaduma üha tihenevasse
normide rägastikku. Seadused muutuvad iseenese groteskseks vastandiks. Ja kuna seaduse esialgne mõte tänaste
toimetajate jaoks on kaduma läinud, siis selleks et mitte ise eksida püütakse lahendada
probleeme üha uute normidega ja … võrdsustamisega. Normid ja võrdsustamine
tunduvad olema eri poolused, kuid ei ole, mõlemad tulenevad Karulaanelikust
geneetilisest koodist. Võrdsustamine on teatud oludes täiesti kohane, kuid kui
tsiteerida Margaret Thatcherit
„Kui ainusaks võimaluseks on olla
võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“ (Dale, G.
Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 26), millele võiks
lisada Huntsmani väite , et „Hall ei ole aseaineks mustale ja valgele.“
(lk 40). Liigne võrdsustamine, liigne tasakaalustamine viib loovuse
tasalülitamisele. Antud juhul oma oskamatuses olla ligimisi mõistvad ja
usaldavad tasalülitame me iga päev ennast ise tasa. Tasa, tasa.
Tarkus, müra või tunded? Tundetarkus? Tundemüra?
See, et valik pole lihtne viitab ka eespool viidatud otsuste müra ja müraauditi narratiiv: „Müraauditid viitasid, et austatud spetsialistid – ja neid teenistuses hoidvad organisatsioonid – jäid üksmeelse illusiooni juurde, tehes samal ajal tegelikult igapäevaseid professionaalseid otsuseid erinevalt.“ „Enamik meist elab suurema osa aega kõhklematus usus, et maailm näeb välja niisugune, sest see ongi niisugune. Sellise uskumuse juurest on ainult pisike samm järgmiseni: Teised näevad maailma samamoodi nagu mina.“ Need naiivseks realismiks nimetatavad uskumused on olulised teistega ühise reaalsuse tajumise seisukohalt. Kahtleme neis harva. Igal ajal tõlgendame end ümbritsevat maailma ühelainsal moel ja üldjuhul pühendame vähe vaeva sellele usutavate alternatiivide loomisele. Ühest tõlgendusest piisab ja me kogeme seda tõena. Me ei lähe läbi elu, kujutades ette alternatiivseid viise näha seda, mida me näeme.“ „Meie järeldus on lihtne; kus on otsustamist, seal leidub ka müra.“ („Müra“ lk 41/43)
Hm, mida te arvate, kuhu meie teiega sellel skaalal
jõudnud oleme?
No just praegu on meie Riigipea külas põhjanaabrite
Riigipeal ja nad räägivad peaaegu ühte juttu, neil on sarnane tulevikuvisioon,
kuid meie siin püüame oma Riigipead selle visiooni eest (mis on ka laiemalt EL
kinnitust leidnud) ninaaukudeni maasse rammida. Jälle! Siseriiklik poliitiline funktsionaalne
lugemisoskus ja isiklik võimuiha oma madaluses on nagu asotsiaal miljonimootorist õllepudeli jagu vaske varastades.
See kõik on nii piinlik, see on enesehävituslik. Me hävitame ennast ise. Tundub,
et meie geneetiline viga on jätkuv. Juba Vaheriigi ajal aeti mõistujuttu
Põrguinspektsioonist, kus inspektorid ei ole rahul personalijaotusega
kütmisprotsessis. Milles küsimus? Niisiis selline olupilt: tegevuses on kolm
katelt, kuid ühe katla ümber on murdu asjamehi, teise ümber mõned üksikud ja
kolmanda ümber … pole kedagi. Miks nii? Kohalikud ülemused seletama
kontrollijatele, et „tegemist on tööjõu optimeerimisega (sic! Isegi seal on
tööjõunappus), sest esimese katlas on kaupmeesrahvas, kui keegi nendest nina
üle ääre saab, nii on katel tühi, teises on revolutsioonirahvas, need hakkavad
kõigepealt kõnesid pidama ja hurraa karjuma, mille käigus tuuakse lokatsiooni operatiivselt lisajõude. Tundub mõistliku
optimeerimisülesande lahendusena. Aga kolmas katel? Kolmandas on … eestlased. Seal
pole valvet vaja, kui keegi ka katlaservani jõuab, siis üle ääre ta ei saa,
sest omad tõmbavad tagasi. Vaat selline õpetlik lugu. Õpetlik ja kurb. Kurb ja jätkuv.
„Õnnetuseks on ühiskonnas alati olemas üks väike
protsent, ent absoluutarvult suur hulk inimesi, kes on väiklased ja kadedad
ning kes ei suuda oma eluga hakkama saada. Selle asemel meeldib neil teisi
mudaga üle kallata. Nende eksitatud hingede elu eesmärk on püüda tekitada valu
seal, kus nad ise saavutustega hakkama. Eduka karjääri lõpuks on mudaga üle
kallatud peaaegu kõik, kes midagi korda on saatnud. „ (R G Hagstrom „Warren
Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 30). Eks ole „kurblich“, kui
meie teiega oleme mõjutatud „eksitatud hingede“ mudaloopimisest ja tõevõlast. Kui
meie teiega tahame mingitki sisemist sidusust saavutada, siis peab meie suhtumine
sellistesse asjadesse oleme null tolerantsilane.
Miks me niimoodi
enesehävituslikult käitume? Motoorne rahutus? Me justkui teame, et me peame
midagi tegema, midagi teistmoodi tegema, kuid ebaõnnestumise hirmus ei julge. Üldrahvalik
asendustegevus? Vaadake, võib-olla on probleem on selles, et meil on liiga vähe
eksistentsiaalseid probleeme lahendada, sest suurem osa meie otsustusõigusest
(ja ilmneb et ka tahtest) on liikunud rahvusvaheliste organisatsioonide
pädevusse? Just seepärast on meie poliitturul tohutult aega, et tegelda sellega
millega ta just parajasti tegeleb – näilikkusega. Tegelikult tuttav
motiiv: „Näiteks käskis Benedictuse kuuenda sajandi kloostrireeglistik kõiki
munki võtta neile antud tööd kui kohusetäitmist ja hoiatas tööd võõrastavaid
vendi, et „tegevuseta kätele leiab tegemist Kurat.““ (P. Heimanen „Häkkeri
eetika ja informatsiooniajastu vaim“ Kunst 2003 Lk 26). Nii on „tegevuseta
kätele ja eriti tegevuseta mõistusel leiab tegevusetus varem või hiljem kokku
keerutada fataalse jama.
Kuid … Liitumisega juhtus üks laiemale publikumile
hoomamatu äpardus, lausa fataalne viga, me kukkusime tünniservalt alla. Kiirus
lülitati robaki välja ja me kukkusime alla. Traumaatiliselt. Mäletan seda
justkui pidulikku päeva, kui töörühmad Välisministeeriumisse kokku kutsuti,
tänati tehtu eest ja … saadeti töörühmad
laiali. Hm? See oli üks neid momente, kus oleksin tahtnud hüüda „Ärge tehke!“
(teine selline moment oli kui peale kuid ajurünnakuid kuulutas PM välja
astmelise tulumaksu). Mõelda vaid, hästi kokku harjutatud valdkonnapõhised võrgustikega
asjatundjate töörühmad, millised suutsid analüüsida ja teha ettepanekuid
kasutades oma võrgustikke nii kodus kui välisriikides ja …Kuid just siis oleks
pidanud seda hästi sissetöötatud mehhanismi ära kasutama ja võimestama, sest
see ei olnud „ajaloo lõpp“, vaid me olime suubunud täiesti uude keskkonda. Meie
iseotsustamine sellises vormis nagu me olime harjunud oli lõppenud. Ise
valimine ja ise valitsemine oli lõppenud. See kõik oli asendunud … valitsetavusega. Valitsetavuses on meie jaoks tähtis, millised on meie tagalasüsteemid, kas see on mõtteviis, et "ratsavägi tuleb appi" kui vaja või on see selja taga hiiliv karistussalklik vägi, kes otsib/leiab/tekiab vigu ja siis karistab
„Mitte üksnes
riiklik pädevus pole delegeeritud rahvusriikidest väljapoole, aga ka
märkimisväärne osa riigi seadusandlusest – ehkki varieerudes
poliitikavaldkondade vahel – järgib mõnede välise sisendi vormi või on piiratud
väliste regulatsioonidega.“
„Rahvusvahelised
organisatsioonid toimivad regulatiivsete režiimide sektoripõhise materiaalse
taristuna: näiteks on WTO kooslus, mis toimib rahvusvahelise
kaubandussüsteemi materiaalse taristuna.
Säärase rahvusvahelise koostöö vormide tekkimise põhjus on lihtne: „Ilma
vastastikuse koostööta ei jõua valitsused riigisiseste eesmärkideni, nagu
näiteks üleilmse kliimasoojenemise aeglustumine, rahvusvahelise kaubanduse
liberaliseerimine, kommunikatsioonisüsteemide lõimumine, võitlus terrorismiga
ja hargmaiste ettevõtete reguleerimine.“ (…) Niisugune funktsionaalsus võib
isegi piirata riigiülese süsteemi, näiteks Euroopa Liidu otsustusõigust, nagu
teeb seda WTO kaubanduspoliitika. Siit
järeldub, et EL-i liikmesriigid pole piiratud üksnes EL-i regulatsioonidega,
vaid ka WTO reeglitega, mis tulenevad WTO lepetest. Seetõttu tuleks
euroopastumist näha osana poliitika laiemast rahvusvahelistumise protsessist
(ka majanduse ja kultuuri osas).“
„Arvude keeles
mõjutavad praegu inimeste elu varasemast rohkem
rahvusriigist väljapool asuvad institutsioonid ja väljaspool rahvusriiki
vastu võetud regulatsioonidel on sotsiaalse elu kvaliteedile suurem mõju. (…).
Valitsused on esindatud juhatustes ja rahvusvaheliste institutsioonide
otsustusfoorumitel, kuid paljudel neist on tugevate riikide väikese rühma
eelisõigus sõnastada rahvusvaheliselt kokku lepitud ametlikult ja
mitteametlikult mõjutatud reegleid.“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK
2024 lk 127/128/132). Vaat niisugune lugu
Kogu selle pika ja detailse jutu lühikokkuvõte on selles,
et meie seadusloome (läbi selle ka meie elukeskkonna loomise võime) liikus riiklikult
tasandilt rahvusvahelisele tasandile. Selles ei ole iseenesest midagi halba
(ise ju tahtsime), kuid see uus olukord vajas ka teistsugust avaliku teenistuse
ja analüüsivõime ülesehitust. Sellist ülesehitust, mis oleks võimaldanud analüüsida
ja arvestada meie majanduse vajadusi ja leida parimaid kaitstavaid lahendusi liitudes
ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Kurbloolisis on selles, et see tööriist
oli meil olemas – liitumisläbirääkimiste sõelumise töörühad – kuid me ei osanud
(või ei tahtnud) neid kasutada. Mis on selle tulemus?
„Mõned aastad
tagasi jõudsid Saksamaa, USA, Jaapani ja Šveitsi poliitiliste võrgustike
uurimuste võrdlev ülevaade järeldusele, et enamikul juhtudest polnud mõjukad
toimijad mitte parlamentaarsed organid, vaid täidesaatev bürokraatia ja
asutused.“ (lk 209)
Nüüd järsku pole meie teiega enam rahul sellega kuidas
töötavad seadusandlus meil ja mujal. Kõik oleks justkui valesti? Mis meil siis
on? Miks süsteem (klubi millesse me ise tahtsime) meid rahutuks teeb? Kas meie
esindajad rahvusvahelistes organisatsioonides on meie esindajad või pigem rahvusvaheliste
organisatsioonide esindajad meil? Kas me oleme üldse võimelised olema
kallutajad? See teematika on läbi kirjutatud „Bürokraat, võim ja Vanaemas“
(Tallinn 2012):
„Arvestades
meie rahvaarvu on see täiesti loomulik olukord, väike riik peab tegema peaaegu
samu asju kui suurgi riik ehk suurtel on parem valim, suuremad taustajõud,
mastaabisäästu ja analüüsivõimekus. Kui näiteks Prantsusmaa
konkurentsiteenistuse süsteemis on pea viis tuhat Inimesekest ja ministeerium
kujutab tervet linnajagu ning hõlmab pea sama palju Inimesekesi nagu kaks meie
Vaimupealinna, siis mida on meil vastu panna sellisele haldussuutlikkusele
(haldusmassiivsusele)? Nagu juba eespool mainisin, rääkisin kunagi ühele
prantsuse diplomaadile, et me pole vaesed, vaid mitterikkad ja me pole
väikesed, vaid mittesuured, sest kui väikerahvas hakkab ennast pidama
väikeseks, tema eksistents ka lõpeb, siis oli ta üpris üllatunud, mainides
midagi sellist, et nemad ennast küll suurena ei tunne, pigem väikesena. Mida
meil oleks siis vastu panna „väikesele” Prantsuse administratiivaparaadile,
mille üks ministeerium on „päris” linna suurune? Õige vastus on – mobiilsus ja
ressursside tõhus kasutamine. Kaalugem, milline on meie võimalus edu saavutada,
kui ühes administratsioonis on üks Inimesekene mitme ala peale ehk näiteks üks
kaheksandik Inimesekest ühe ala peale ja teises on kaheksakümmend Inimesekest
ühe ala peale? Milline võiks olla nende kahe süsteemi võime probleeme lahendada
või kas või analüüsida? Millist lisaväärtust võiks anda ühe või teise süsteemi
institutsiooniline mälu? Kui ma tean, et jalgratas on juba leiutatud, siis ei
pea ma seda iga kord uuesti leiutama, kui sõita tahan. Vastasel juhul, kui ma ei
tea, et jalgratas on juba leiutatud, pean ma selle jalgratta iga kord avastama.
Tobe ju? Ja kõige tähtsam, milline on meie analüüsivõimet arvestades
võimalused, meie huvide kaitsmiseks rahvusvahelisel tasandil, sh Euroopa
Liidus? Õige, võimalused on nigelad. Enamikul juhtudel me ei adugi, et see või
teine kavandatav regulatsioon meid puudutab ja tüüpiline vastus on: „Meil ei
ole vastuväiteid.” Kuidagi nukraks teeb, kui teised kolleegid laua ümber
kraamivad välja (peaaegu oleksin öelnud kohvrist, kuid mis see arvutigi muud on
kui kohver) mahukad uuringud arutatavate probleemide kohta ja taustal
sosistavad veel mitu asjatundjat täpsustusi, mis on tekkinud arutelude käigus.
Sellistes olukordades tunned ennast üksikuna nagu lillekene väljal ja pole
lootustki, et „ratsavägi” õigel ajal appi tõttaks. „Ratsaväge” ju polegi. Võid
vaid ümiseda unistav/optimistlikult väikese kanapoja laulu: „Mina ka, mina ka,
hakkan varsti munema!” Ega midagi, optimism ja huumorimeel maksavad ka midagi.
Ega loodus tühja kohta salli ja muidugi on evolutsiooni käigus välja arenenud
juba uus Universaal-Inimesekene, kes räägib täiesti vabalt … õigete sõnadega,
kõlava häälega … ei midagi. Igal nõupidamisel võib kohata selliseid
universaale, kes oskavad mehhaaniliselt teema võtmesõnu kasutada, tundmata
absoluutselt probleemide sisu. Sellise Inimesekese ülesandeks polegi sisust
rääkida (ega ta ei oska ega julgekski) vaid „lippu lehvitada” ehk protokolli
kirja saada, et on sõna võetud. Üks bürokraatlik päev on jälle korda läinud ja
nii võibki raporteerija oma raportis raporteerida neile, kes ootavad vaid
raportit: „Tehtud”. Kogu see jutt pole etteheide neile Inimesekestele
ministeeriumidest, komisjonidest, töörühmadest, nemad püüavad „rinnet hoida”,
tegelikult sooritavad nad igapäevaseid kangelastegusid, olles n-ö üksinda
sõduriks lahinguväljal. Küsimus on pigem, kuidas tagada neile tugi ja
„ratsaväe” õigeaegne abi? Eks ma tulen oma tuntud joru juurde tagasi, et tuleb
luua asjatundjate võrgustik, ilma asjatute bürokraatlike barjäärideta. Igal valdkonnal
võiks olla oma „Tarkade avalik tagatuba”, mis hoiaks ära ühe Inimesekese
lahkumisel tekkiva pommiaugu tekkimise administratiivsesse suutlikkusesse ja
aitaks institutsioonilisel mälul säilida. Ma saan aru küll, et kirjutades sõna
„tagatuba”, tapan idee juba eos, on ju see mõiste sisustatud mitte just kõige
positiivsema arusaamaga. Seepärast tuleks puht ratsionaalsusest leida sellele
tugisüsteemile mingi teine nimetus, nagu näiteks valdkonna kogu. Kõlab
bürokraatlikult, kuid ei tapa. Avalikus teenistuses, kus tuleb teada avaliku
teenistuse toimimise peensusi ja olla ka valdkonna spetsialist, ei ole võimalik
toimida loosungi järgi „Kolme kuuga trollijuhiks!”. Nii võrksüsteem kui ka
valdkonna kogud võimaldaksid meil üle saada oma ressursipuudusest. Eriti aktuaalseks
muutub selline tagala kindlustamine seoses elanikkonna vähenemisega ja oh
õudust, majanduskasvu taastumisega, kui ka avalikud teenistujad hakkavad otsima
uusi väljakutseid. Selline olukord, mis tuleb vältimatult, ähvardab meie
administratiivset suutlikkust nii kodukamaral kui ka Euroopa Liidu ümmarguse
laua taga. See, et Euroopa Liidu laud on ümmargune, ei tähenda, et seal võib
ajada ümmargust juttu, sellel ümmargusel laual on väga teravad nurgad ehk
riikide huvid. See, et kellelegi oma huvi maha müüa, tuleb see muuta teiste
huviks. Huvisid saab serveerida vaid läbi hea, et mitte öelda ülihea analüüsi
ja huvide paketeerimist selliselt, et see tekitaks vähemalt huvi ja siis isu.
Selline analüüs, et meile üks või teine regulatsioon või otsus ei meeldi, pole
ümara laua taga aktsepteeritav. Kuigi sellest ei räägita, muutume oma
mehhanismidelt üha enam ja enam ühtse majanduspiirkonna osast ühtse riigi
osaks. Me punnime sellele küll vastu ja püüame seda endale mitte tunnistada,
kuid samm-sammult libiseb lõplik otsustusõigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu
kätte, mis tähendab, et selle otsused on liikmesriikidele otsekohanduvad. See
tähendab, et otsused on kohustuslikud ja nende mittetäitmine on karistatav.
Rikkumismenetluse kaudu karistatakse muide riiki ehk meid kõiki. Muidugi jääb
liikmesriikidele teatud otsustusõigus, kuid need on sellise taseme otsused, et
kui teie abikaasa on otsustanud, et täna õhtul kannate tumedat ülikonda, valge
särgiga ja selle kena täpilise lipsuga, siis teil on õigus valida, millist
taskurätti kaasa võtta. Seega edu saavutamiseks tuleb minna õigele
lahinguväljale, mitte lahmida vales kohas ja valel ajal. Mis kõige tähtsam,
lahing sellisel mängumaal tuleb võita juba enne lahingu algust, vaid siis on
lootust edule. Meie oma suuruse juures saame olla edukad vaid siis, kui teised
meie (huvide) eest võitlevad.“ Vaat selline lugu.
Kurbloolisus on
selles, et meie teiega ei kvalifitseeru enam ammu kallutajateks, vaid oleme
pelgalt kaasa/järel lohisejad. Me oleme pidevalt sündmuste horisondist ringiga
maas, sest siis kui meie aru saame kuidas uued regulatsioonid tapavad üha uusi
ja uusi meie tegevusvaldkondi on juba hilja. Saabub trahvimaksmise aeg, mis
tähendab, et toimub järjekordne hädatapp. Aga see on täiesti vale suund, see on
tühikargamine.
„Nagu
eespool vaatlesime on mitmed otsustusõigused märkamatult liikunud
liikmesriikide tasandilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevusse. Siin on
kahene probleem ehk oma huvide kaitseks peame oma lahingud pidama enne, kui
Euroliidus võetakse vastu liikmesriikidele otsekohalduvad mängureeglid.
Duaalsus seisnebki selles, et kui Riigikogu ei muutu selleks kindralstaabiks,
kus selliseid küsimusi arutatakse ja analüüsitakse, siis jääb ta justkui
seadusandlikult „kuivale”. Ehk kui suur osa regulatsioone kehtestatakse
Euroliidus ja meil jääb oma seadusandlikesse aktidesse kirjutada et:
„Valdkonnaspetsiifiline tegevus toimib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrusele nr. …, mida on muudetud määrusega nr. …., ja täiendatud määrustega
nr. …, ja mille kohta kehtib …., mida tuleb vaadelda koosmõjus määrusega ….
jne”, siis tundub 101 Inimesekesele mäe peal, et tahaks ikka ise ja
omakäeliselt ka midagigi reguleerida. Millega siis tegeleda? Mingil mõttetalgul
avaldas üks Isand-Inimesekene arvamust, et siis hakkab toimima vaakumpumba
põhimõte, ehk „tühi koht” imeb endasse alama astme regulatsioonide kehtestamise
õiguse. See tähendaks riigi tohutut tsentraliseerimist, kui kohaliku tasandi,
kodanike ja ettevõtlusühenduste otsustusõigus liigub kohtadelt kesktasandile. Selline
tegevus viiks kogu ühiskonna täielikku kipsi. Seepärast ongi tähtis, et
seadusandja mõistaks oma uut rolli muutunud regulatsioonimaastikul ja muutuks
efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja
lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik. Vaid
läbi võrgustiku potentsiaali saab Riigikogu täita seda ülesannet, mida
Inimesekesed on talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmine … muutunud
olukorras. Nende huvide kaitsmine küll teiste vahenditega ja teistes vormides,
kuid ikkagi meie huvide kaitsmine. Muide, see „vaakumpumba” jutt pole tühjast
tulnud, sellesuunalisi ilminguid on juba märgata. Seega ilma asjatundjate
võrgustikuta ei saa me kaasa rääkida tänapäeva Euroopat liigutavates
regulatsioonides, muutume selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks:
„Meil ei ole vastuväiteid.” Ja kohalik seadusandja, Riigikogu, atrofeerub
vallavolikoguks. Sellest oleks tõsiselt kahju.“ (Bürokraat, võim ja Vanaema“
Tallinn 2012)
Ja kahjuks on see prognoos täitunud, just niimoodi ongi asjad oma loogilist rada mööda kulgenud … See mida me saame ja peame tegema on võimestades oma võimu ja võimalusi rahvusvahelistes liitudes. Võtame oma võimalused EL mängulaualt „Sest igal teol on tagajärg, ja – aga ka neil tagajärgedel on tagajärjed. Millel on veel omakorda tagajärjed.“ „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…) „Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“ (R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 lk 100/101). Tünniharjalt allakukkumisel on tagajärjed ja Riigirefomi mittetegemisel on tegevusetuse tagajärjed ning nendel tagajärgedel on tagajärjed.
Selles Loobujate marsi narratiivis oleme (igavusest ja energia ülejäägist) astunud sammu edasi ja hakanud üles ehitama üha uusi vastandumise narratiivi. Ikka selleks, et asendustegevusega vältida eksistentsiaalsete probleemide lahendamist (loe: otsustamist). Kõige aktuaalsem asendustegevuse vorm on praegu, nagu eelpool märgitud, Riigipea „mahajooksmise protsess“. Keset siledat maad hakati järsku keerutama hägujutte, et Riigipea töötab vastu VÄMI poliitikale. Teate mis … Krossigi (sic!) pole väärt see jutt, kui just … Selle koha peal võime me üles ehitada vastunarratiivi. See, mis ühe narratiivi järgi on vormilt puhtalt mahajooksmise taktika, kuid vastunarratiivist lähtudes sisult neljanda põlvkonna sõja taktika varjundiga. Ütleme lausa tummise järelmaiguga neljanda põlvkonna sõja järel või eelmaitsega, kui võtta arvesse, et kahtluse alla pannakse kõik põhiseaduslikud institutsioonid. Kui kõik on kahtluse alla pandud, kui käib madal vihjamine, et … Siis keda uskuda? Keda usaldada? Kuulujutt, millele ei saa ka vastata, sest siis tekitaks see omakorda uue narratiivi ja …. Ja keegi ei tea, kuidas seda tõlgendatakse.
Me ei saa
lubada endale mingi enese pisihuvi rahuldamiseks üles ehitada vastakaid
narratiive, mille tulemusel näeme kõrvaltvaatajate jaoks välja rumalad,
räpakotid, tigetsevad tülinorijad ja loodusereostajad. See ei ole nii, kuid kui
kedagi enam usaldada ei saa …
Kui Riigipea mahajooksmise narratiiv on rohkem poliitturu (ja sealsete kapralite, kes oma ranitsas hõõruvad marssalikeppi), teema, siis metsateema on teema, mis seda arendades muutub mitte ainult vastasseisu ja eraldatuse, vaid lausa sügava vihkamise tandriks. Kaheks jagamise kuristik. See on nagu väga oskuslikult ühiskonda istutatud karuputk. Kui karuputk toodi kunagi võõrliigina sisse, siis loodeti sellest head meesööta (nagu üks asjatundja seletas), nüüd oleme sellega hädas ja vajame püsitõrjet. Loodame, et metsateema samasuguseks pikaajaliseks toksiliseks probleemiks ei kasvaks.
Vaadake „Ühes kuulsas intervjuus aastast 1987 ütles Thatcher: Sellist asja nagu ühiskond pole olemas. On olemas meestest ja naistest koosnev elav gobelään (---) ja meie elu kvaliteet sõltub sellest, kui palju igaüks meist on valmis enda eest vastutust võtma.““ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 65). Eks ole tore mõttepojuke – ühiskond kui gobelään. Nagu kõrvalolevalt pildilt näha, siis suudame me palju asju teha ühiselt. Rõõmuga. Gobeläänstrateegia. Tundub, et selle narratiiviga tasub edasi töötada, kõik lahtised lõimeotsad kokku siduda, tekstuuri värskendada. Endal hea olla ja teistel kena vaadata.
No comments:
Post a Comment