"Viimsepäevalahing: Ärgates hommikul …

 

 

Tegelikult elame ajastus, kus hommikul ärkamine on juba suur õnnestumine, kõik muu on … boonuseks. Puhas rõõm ja preemia.

Tõsiasi on, et olud maailma „mitteklassikalises rahus“ ja „ebasõdades“ lähevad ikka segasemaks, puudutades doominoefektiga meid kõiki. Kumulatiivselt. Kõik need „puudutamised“ jagunevad kahte rühma: ühed on need mida meie teiega saame mõjutada/muuta ja teise need, mida meie teiega ei saa ei mõjutada ega muuta. Hea oleks  nendel kahel asjal on vaja vahet teha. Igaüks meist teiega pean selle vahetegemise selgeks õppima, et mitte asjatult aega/essussi kulutada sellele, mis meist ei sõltu. Millest alustada? Alustame oma loogilisi jada/õppetundi (jälle) Reinhold Nieburni palvest „…kus palutakse meelerahu taluda asju, mida me ei saa muuta, julgust muuta, mida me saame muuta, ja tarkust neil vahet teha." (W Doniger „Mõista antud ämblik“ TÜK 2024 lk 49).

See soovitus on olnud teada aegade algusest ja kesksel kohal lugematutes juhtimisõpikutes ning ettevõtluskonverentsidel, nii et ilmselt on see strateegiliselt mõistlik: ära tegele sellega, mis ei sõltu sinust ja keskendu täie energiaga sellele mida suudad muuta. Nüüd ei ole aega olla maailmaparandaja, vaid „meie omad asjad“ turvatuna hoida.  Keskenduda neile st meile. Meie sidusus ja üksteisemõistmine on üks neid ressursse millele keskenduda, tähtis on leida see ühisosa mille poolt me oleme, mitte mille vastu, muidu lõpetame samakurvalt kui Ungari. Ungari, kes on nii lõhki kistud, et peale paarikümmet aastat EL-s ja NATO-s peab asuma valima selle üle, kas olla idas või läänes. Kahju. Kahju seepärast, et „Reegliteta sõda“ on selles riigis oma mõju juba saavutanud. Kas ka võidutsenud?  Kuidas ravida … Ungari osas ei tea. Rohkem nende asi. Üldiselt on niiviisi, et kui hakatakse rääkima uusi narratiive ja uskuma teisi müüte, siis muutuvad nii arengu kiirus ja ka suund. Seda saame meiegi teiega – rääkida uusi lugusid, lugusid mis suudavad muuta …

 Sellest milles vajame meelerahu

 Samas, see, et meie teiega mingeid asju muuta ei saa, ei tähenda, et me nendest teadlikud ei peaks olema. Kaasa mõtlema ja isekeskis plaane tegema. Vastupidi, me peame nendest mittemõjutatavatest asjadest vägagi teadlikud olema, et … mitte rusude alla jääda.

Esimeseks asjaks on see, et meie teiega ei saa muuta seda mida Meretagused teevad (ilmselt kehtib see ka teiste suurvormide kohta). Isegi imestamine selle üle oleks liigne energiakulu. Nagu Bo Balderson   kirjutas  „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”. („Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat Tallinn 1995 Lk 8) Eks ole, meile sarnane olukord? Tihtilugu on küll vihastamise asendamisest imestamisega palju abi (no vähemalt mentaalselt), siis seekord on olud teised. Ainult imestamisega piirdumine  Pärsia sõja lendstardi kohta jätaks meist teiega  lihtsalt kohtlase mulje ja vihastamisest pole mingit kasu, seega … Kuna meil on „muud teha“, siis  lähme edasi.

 Seega, miks ikkagi sõda „tekib/tekitatakse“? Ilmselt on üks levinumaid põhjuseid edevus. Kuid on ka teisi põhjuseid: „Oma paguluses kirjutatud mälestustes meenutab Witte  Kuropatkinit, kes süüdistas siseminister Vjatšislav Konstantinovits Plehwet sõjasüütamises ja sai vastuseks: „Et hoida ära revolutsiooni, vajame väikest võidukat sõda.“ (R Tõnisson „Mõrvatud Keisririigi varemetel“ Romanus 2023 Lk 227). See motiiv – üldsuse tähelepanu kõvale juhtimine tegelikkusest – on olnud paljude sõdade ajendiks. Kuid Plehwe mõttekäik osutus ekslikuks, väikese sõja asemel sai ta kokkuvõttes suure sõja, sõja mis hävitas tema riigi ja ühtlasi kehtinud maailmakorralduse. Loodame, et Meretagustel nii kehvasti ei lähe, kuid ärevaks teeb ikkagi. Just seepärast peame me väga tühelepanelikult jälgima olukorda.

(¤ nimetame selguse mõttes kõiki sõjategevusi sõdadeks kuigi see pole korrektne, kuid aitab jada paremini jälgida) 

 Eesmärgist

 Pärsia sõjast alates on kogu maailma huvitanud küsimus, mis on sõja eesmärk? Tihti kohtab massimeedias intrigeerivaid pealkirju nagu: “USA valitsus pole suutnud Iraani sõda oma rahvale ära põhjendada“ ja „Seni pole selge, mida ameeriklased sõjaga saavutada soovivad“? Sellelaadsed pealkirjad on eksitavad. Üldreegel on selline, et  „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 215). Lahe, eks ole? Seekord ei peetud sellest põhimõttest kinni ja  sellest sündis kummaline  sõnajadade kuhjumine. Esiteks ei pea Meretagused oma rahvale „sõda“ põhjendama, sest Pärsias pole ju  sõda. See mis toimub on vaid üks neid kummalisi konstruktsioone, mis lähevad mööda senisest õigussüsteemist ja kaitsemehhanismidest (nagu naela löömine korgipesasse) ning nimetatakse mingiks veidraks „sõjaliseks operatsiooniks“. Seega ei saa seletada seda mida ei ole.

Eesmärgiga on seevastu kõik selgesti välja öeldud – taodeldakse vastase  täielikku kapitulatsiooni (sõjalise operatsiooni käigus).  "Iraaniga ei tule mingit kokkulepet peale tingimusteta alistumise,"  (ERR 06.03.26). Punkt. Milline võiks olla veel selgemini defineeritud eesmärk? Nii, et ärgem süüdistagem alusetult Meretaguseid eesmärgi puudumises.  Aga …

Nüüd tuleb see suur AGA.

Ülemjuhataja eesmärk – valitud vastase tingimusteta alistumine – on vaid üks eesmärkidest. Selle üldeesmärgi sees on veel eesmärkise hierarhiline rida, millest peavad aru saama kõik osalejad, igaüks omal tasemel. 

„Vietnami sõja põhjalikul uurimisel ilmnes tähelepanuväärne seik. Ameerika võitis tegelikult suurema osa lahingutest. Kümne aasta jooksul, mil Ameerika Ühendriikide väed Vietnami sõjas osalesid, kaotasid nad 58 000 meest. Põhja-Vietnam kaotas üle kolme miljoni inimese. (…) See tekitab küsimuse, kuidas on võimalik peaaegu iga lahingut võites ning vastast hävitades sõda ikkagi kaotada.“ (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 Lk 16)

Hilisem uurimus Vietnami sõjast näitas, et: „Taktikalistes lahingutes oli armee edu erakorraline ja vaenlase jõud löödi tohutute kaotustega tagasi lahing lahingu järel. Kuidas said Ühendriigid olla nii edukad ja siiski nii hädiselt läbi kukkuda? (…) 1974 aastal Vietnamis käsklusi andnud kindralite seas läbi viidud uuring tuvastas, et peaaegu 70% neist ei olnud päris kindlad Ameerika Ühendriikide eesmärgis. „Sellel segadusel seoses eesmärkidega“ võttis Summers kokku, „oli hävitav mõju (Ühendriikide) võimekusele sõda läbi viia.“ (J Collins B Lazier „Ettevõtluse nimel 2.0“ ÄP 2025 Lk 153). Niisiis on küsimus pigem selles kas kindralid on selles sõjas kindlad USA eesmärkides? Kas nad saavad sellest aru? Pealegi, kuidas mõjutab selle sõjakäigu kulgu ja eesmärke eelnevatest võidukatest sõdadest väljatagurdamise taak?

 Kiirlõike narmendavad servad

 Tundub, et see „sõjaline sutsakas“ Pärsia suunas , mis algselt pidi olema kiire ja puhas lõige, osutus laienevaks ja narmendavaks kestkonfliktiks. Pärsia ootamatu taktika, rünnata  omakorda (vennalikke) naaberriike ja nende kütusetaristuid, on pannud vappuma kütuseturud, selle kaudu kogu maailma majanduse ja laienenud lisaks ümbritsevatele riikidele ka Liibanoni ja nüüd on tegevusse asunud ka huthid tõmmates konflikti ka Jeemeni (Kurdid esialgu ootavad jätkuvalt oma aega). Sõjategevus on laienenud ebameeldivalt nii geograafiliselt, kui ajaliselt.

 Nüüd siis püütakse ennast välja tagurdada pikksõjast formuleerides ümber sõja esialgse eesmärgi – tingimusteta alistumine. Nimetama ümber niimoodi, et ebaõnnestunud kampaania tunduks õnnestumisena. Võiduna. Niisiis „Trump olevat otsustanud, et USA peaks saavutama oma peamised eesmärgid, milleks on Iraani mereväe ja raketivarude hävitamine ja siis praeguse sõjategevuse lõpetama, avaldades samal ajal Teheranile diplomaatilist survet laevaliikluse taastamiseks. Kui see ebaõnnestub, survestab Washington ametnike sõnul Euroopa ja Pärsia lahe liitlasi, et need võtaks väina taasavamisel juhtrolli enda peale.“ (ERR 31.04.26) Nagu aru saate, siis ongi Meretagused alustanud aktiivset „ümberütlemisega“, mis sõnastab Pärsia „täieliku alistumise“ eesmärgi ümber  „peamisteks sõjalisteks eesmärkideks“, milleks on Iraani mereväe ja raketivarude hävitamine ja siis … ongi aeg praeguse sõjategevus lõpetada.

„USA president ütles oma pöördumises, et USA ja Iisrael on kuu aega kestnud intensiivsete õhurünnakutega täiesti hävitanud Iraani sõjaväe, kaitsetööstuse ja poliitilise juhtkonna.“ ERR 3.04.26). Kõlab võidukalt. Võib jääda mulje, et saavutati võit, kuid probleem on selles, et Pärsia peab teistsugust sõda, mittesõjalist hargsõda, sõda millega USA planeerijad ei osanud arvestada (no ja keegi teine ka ei osanud). „USA jaoks süvendab väljakutseid Iraani haare Hormuzi väinas ja reaalsus, et režiim peab teistsugust sõda, mis keskendub vähem sõjalisele taktikale ja rohkem majandusele“. Karm reaalsus.

„Kolm ametnikku hoiatasid, et selline asjade kulg võib anda Iraanile piisavalt tugevust, et see keelduks läbirääkimistest oma tuumaprogrammi, Lähis-Ida julgeolekuolukorra või ka väina taasavamise üle – see oleks spiraalne tsükkel ilma selge lõputa.

Nagu „ütles üks kaitseametnikest. "Trump ei saa mingil juhul lihtsalt minema jalutada. Teda alandatakse, kui ta lahkub, aga me oleme jamas ka siis, kui ta jätkab." Just nii ongi.

 

Ups! Tundub, et Meretagused valmistusid valeks sõjaks. Elementaarne, kindralid ja poliitinimesed valmistuvadki reeglina ikka eelmiseks sõjaks. Nüüd toimub vaevaline kohanemine uute oludega.  Teadagi „Sõda on alati hasartmäng ja väljatung teadmatusse. Ajaloolase ja Anzio veterani Michael Howardi üht kuulsat kommentaari parafraseerides ei tule võitjaks ilmtingimata mitte see pool, kes õigesti alustab, vaid see, kes ennast kiiremini kohandab.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 238). Seega kes kohaneb kiiremini? Kohanemisaeg?

Kell tiksub. Ärgem unustagem Afgaani väljendit, mis sobib nagu valatud ka Pärsia konflikti: „Teil on kellad, aga meil on aeg.“ Tema sõnul näevad afgaanid konfliktis põlvkonnapikkust võitlust, kuid NATO ja teised abijõud jaotavad oma panuse kuue, üheksa või kaheteistkümne kuu pikkuseks segmendiks. Teisisõnu, lääne jaoks on need 18 aastapikkust missiooni, mitte üks, 18 aasta pikkune.“ (M Brown „Ma polen nõus“ ÄP 2023 Lk 167). Neil on aega, Meretagustel ei ole, kellad tiksuvad. Tik-tak.

 Nii või teisiti jääb põletikuline kolle Pärsia regioonis küdema pikemaks ajaks. Vaenu, viha, vimma ja kättemaksutahet on kogunenud piirkonda hunnitutes kogustes. Nagu kirjutas üks õpetatud sõpradest: „Ennustan stsenaariumi, kus lähitulevikus mõned naftatankerid täis lastiga põhja lastakse ja mered kattuvad selle "musta kulla" õhukese kihiga.  Tuumarelvi ilmaelu hävitamiseks justkui vaja polekski. Trump viitab sellele, et kui Hormuzi väina kandist naftat tahate, minge ise järele! Probleem vaid selles, kuidas see merepinnalt kokku koguda! Iraan on enesetaplik suur islamiriik, kui ta nurka surutakse, võib juhtuda ekstreemseid asju. Seal mõne pealiku tapmisega režiimi muutmine on USA mõttetu operatsioon.“ Tõsiasi on, et sõja olemus on muutunud. Pidevas muutuses. „Kuid mitte asjata ei hoiatanud seltsimees Stalin veel 5. Mail 1941 a sõjaväeakadeemia lõpetajaid: „ … riigid hukkuvad, kui nad sulgevad silmad puudujääkidele, innustuvad liialt oma edusammudest , jäävad loorberitele puhkama.”” (Mark Solnin „Katastroofi anatoomia” Greif 2009 Lk 144). Hoiatas küll, aga …

Sõja olemusest

 Ei taha ära sõnuda, kuid süsteemianalüütikuna tundub praegune pilt väga hõre. Sõja olemus, tehnoloogia ja strateegiad on muutunud. Uus jutt. Kui pesumasinaajuga muruniiduk on muutunud ründerelvaks, mida võib garaažinurgas valmis meisterdada, siis muutuvad paljud senised keerulised süsteemid mõttetuks (ja hajustegevus mõttekaks). No kui mitte mõttetuks, siis kurnavalt kalliks. Kui kindral Patton ütles Maginot´i liini kohta midagi sellist, et seisvad kindlustused on nagu mälestusmärk inimlikule rumalusele, siis oli tal õigus. „Uus sõda“ eeldas kiirust ja liikuvust.

Välimarssal Montgomery arvamus kaitserajatistest oli hävitav: „Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”. Tal puudus usk kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse kaitseliinidesse. Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on liikuvus.  Kui mehed sulgeda garnisonidesse, kaotavad nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma kaevikute näilise kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu astuda: kogu kaitse tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu liikumisvabadus, et rünnata parimata parimas paigas ja parimal ajal. ” Moorehead „Montgomery”  Olion 1996 lk 78)  Kindral G. S. Patton´i arvamus  Maginot´i liinist lähtus samast liinist „Liikumatud kindlustused on mälestussammas inimese rumalusele.” (S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009 Lk 126) Tagantjärele on välja arvutatud, et kui kogu kindlustusliini kulu (raha, materjalid, ideed) oleks alternatiivkuluna tehtud tankidesse ja lennukitesse, siis oleks sõja kulg (kui sõda üldse oleks tulnud) olnud hoopis teistsugune. Kuid prantslased valmistusid eelnenud sõjaks. Ekslikult.

Samas sakslased ise eksisid IIMS meresõja strateegias, tehes panused suurtele lahingulaevadele. Laevastiku uhkuseks olid lahingulaevad „Bismarck“ ja „Tirpitz“ (Euroopa suurim). „ Bismarck“ osales ühes lahingus mille algus oli võidukas uputades HMS  „Hoodi“, kuid lõppes selle enda uputamisega. „Tirpitz! ei osalenud oma karjääri jooksul üheski suures lahingus vaenlase pealveelaevadega, kuid selle kohalolek sidus mäkimisvääseid Briti mereväe- ja õhujõude. Seega kaks kallist valearvestust. Jällegi tagantjärgi täpisteadusena on välja arvestatud, et kui see ressurss oleks suunatud kohe ja täies ulatuses allveelaevadesse … oleks ajalugu muutunud. Sama saatuslik eksiarvestus tabas ka Jaapani mereväe au ja uhkust. Mõlemad suured lahingulaevad, nii Yamato (maailma suurim) kui ka Musashi uputati. Nende „kasutegur“ oli olematu.

Kui nüüd järele mõelda, siis polnud kõik need „valearvestused“ täiesti kasutud ent nende lahingulaevade suurim  kasu polnud mitte niivõrd merelahingutes, vaid vaenlase jõudude sidumise siis, kui nad … seisid sadamas. Ähvardavad ja suured.

Tehnoloogiad muutuvad  ja sõjategevuse strateegiad ühes nendega. Kui odav pesumasina ajuga muruniiduki mootoriga droon on muutunud „igamehe“ ründerelvaks, siis on see kordi odavam tehnoloogilisest kõrgtasemest, kuid kui see on sama hävitav/tappev, siis milles küsimus? Lisaks „Reegliteta sõja“  kontseptsioonist loeme, et: „Autorid nimetavad ameeriklasi pilkavalt ka „tehnika orjadeks“, kes ei suuda ettegi kujutada, rääkimata teostamisest, sedasorti varjatud sõja strateegiat, mille Hiina on rahvusvaheliste konfliktide puhuks välja töötanud. Kolonelid väidavad, et kui relv ei ole kõrgtehnoloogiline ega kallis, siis ei oska ameeriklased seda isegi relvaks pidada, hoolimata ilmselgest tõest, et Kõik, mis võib inimkonnale kasu tuua, võib talle ka kahju teha.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 Lk 58).  Kuid nagu eelnevatest konfliktidest teada, siis piisavalt kogus, kuigi mittekõrgtehnoloogiline relv, on täiesti konkurentsivõimeline teatavates situatsioonides. Konkurentsivõimeline ka maksumuselt, täpselt nagu India jaguudad. „ Jaguuda on hindikeelne sõna, mis tähendab „kiire ja räpakas kohendus”. „Kohalikud jakuudad – inimesed, kes oskavad hästi asju parandada – ehitavad jaguda- autosid: puidust kärusid, mille mootorid on pärit veepumpadest. Nende sõidukite halb omadus on 24 miiline maksimaalne tunnikiirus ja pidevalt ülesütlevad pidurid. Hea külg on aga see, et nende pealt ei pea maksma liiklusmaksu ja nende hind 1000 dollarit – on selline, mida saavad endale lubada ka inimesed, kelle aastane sissetulek on 1700 dollarit.“ (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 145). Odav ja tõhus.

 Üheks põhjuseks, miks sakslased kaotasid IIMS loevad osad analüütikud asjaolu, et nad tegid liiga kalleid, liiga keerulisi, liiga kvaliteetseid ja liiga aega ning väljaõpet vajavaid relvi. Kõik need Tigrid/Pantrid, V2d, lahingulaevad  ja isegi käsirelvad olid inseneritöö meistriteosed, kenad vaadata ja  kallid hooldada.  Sel ajal vorpisid jänkid teha Shermaneid ja kuigi väidetavalt ühe Tigri mahavõtmiseks kulus algselt keskmiselt viis Shermani, siis Shermane toodeti lihtsalt nii palju enam ja need olid kergelt hooldatavad, et see pööras võiduskoori ikkagi jänkide poolele. Sama lugu oli T-34dega, neid oli palju ja need olid kergesti remonditavad, käsitletavad ja ka asendatavad. Pärsia lendavad muruniidukid, need Molotovi kokteili tänapäevased analoogid, on ka kiiresti toodetavad ja lihtsad kasutatavad. Nii, et see tekitab teatud lõputuse suhte sõjapidamises. Muidugi on Meretagustel kõrgtehnoloogilised lahendused (nad võivad näiteks Starlinki taolised süsteemid välja lülitada või tarnitud relvade kasutamise blokeerida (sic!), kuid kuna vastasel neid pole, siis see abinõu ei toimi), kuid see teeb ka üleolevaks, laisaks ja paindumatuks. Võib arvata, et kui Taavet oma linguga supersõdalase Koljati vaatevälja ilmus, siis pidas Koljat seda naljaks. Alahindas. Järelmeid teame kõik. Ei tohi olla üleolev oma vastaste suhtes. Üleolevuses ja eriti selle järelmitest ei ole midagi eepilist

Nagu täna teame, siis  „Uhkuse ja laiskuse kombinatsiooni, valesti mõistetud vaenlase põlgamise ja ettenägelikkuse täieliku puudumise tõttu ületab Singapuri langemine tublisti tavalisi sõjalisi prohmakaid.” (. S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009 Lk 142)

Selleks, et sellist olukorda ei tekiks, tuleb vastastesse suhtuda väärikalt. Just, väärikalt.

„Väärikas rivaal on mängu teine mängija, kes väärib võrdlemist. Väärikad rivaalid võivad olla meie valdkonna mängijad või valdkonnavälised mängijad. Nad võivad olla meie vihavaenlased, mõnikord ka koostööpartnerid või kolleegid. Pole isegi tähtis, kas nad mängivad mängu piiratud või piirituhoiakuga, kuni meie enda hoiak on piiritu. Hoolimata sellest, kes nad on või kust me nad leiame, põhiline on see, et nad teevad midagi (või paljusid asju) sama hästi või paremini kui meie. (…) Me ei pea kõike neis imetlema, iga asjaga nõustuma või nad ei pea meile meeldima. Me lihtsalt teadvustame endale, et neil on tugevusi ja oskusi, millest saaksime üht-teist õppida.“ (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 Lk 158). Hea teada. Hea õppida.

Ärgem unustagem seegi kord, et iga konflikti puhul pole alati esmaseks eesmärk füüsiliselt hävituslik, vaid vastase ressursside ülekoormamine. Sõja muutunud iseloom annab selleks suurepäraseid võimalusi, mida ei tohi alahinnata. Väärikat vastast tuleb ka väärikalt hinnata. Väärikalt hinnata tema võimalusi. Nii, et kui oleks minu teha, siis mina hoiaksin oma laevad pigem sadamates. Kaugetes sadamates.

 Ebasõja lõputust lõpust

 Ilmselgelt pole Pärsias kiiret lõpplahendust oodata ja konflikti narmendavad ääred on muutunud põletikulisteks. Eriti ärevaks teeb teade, et „Pentagon valmistab ette plaane maaväe nädalaid kestvateks operatsioonideks Iraanis“ „Võimalik maapealne operatsioon ei oleks täiemahuline sissetung, vaid hõlmaks erioperatsioonide üksuste ja tavaliste jalaväelaste liikumisi.“ ERR 29.03.26). See on jälle üks neid enesepettuslike müügijutte, et minnakse vaid mõneks nädalaks, vaid eriüksustega, vaid kõrgtehnoloogiliselt, vaid  …  Kuid  eelnevad konfliktid on näidanu, et kui tekkib olukord „saapad maas“, siis  sellest soost jalgu välja kangutada on pea võimatu ja edasi läheb nagu ikka – pikalt, kulukalt, muserdavalt. Ka „Britid tulid Põhja-Iirimaale parimate kavatsustega, kuid asi lõppes nende jaoks 30 aastat kestnud veresauna ja vägivallaga. Nad ei saavutanud seda, mida soovisid, sest ei mõistnud, et võimul on üks väga oluline piirang. See peab paistma seaduslik, muidu on sellel vastupidine mõjuvõim.“ ( M. Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 219). Kuna Meretagused ei mõistnud, või mõistsid valesti, siis narmendavate äärtega sõda saab olema pikk. Vast üks väheseid kes on mõistnud kuidas käituda sissetungi korral oli Napoleoni Marssal Bernadotte peale äkkrünnakut Hallele „ Madam, ma ei ole siin selleks et head teha, vaid et teha nii vähe halba kui vähegi saan.“ (K Fant „Karl XIV Johan“ Kunst 1998 lk 153). Nojah, kuid marssal Bernadotte oli tulevane Rootsi „kunn“, kuningliku mõttelaadiga. Peale seda, kui Meretagused on Pärsia pommitanud maatasa on muidugi raske välja jõuda taktikalise „teha nii vähe halba kui vähegi saan“ tulemuseni.

Lõpptulemusena maailm muidugi kohaneb, kuid muutub, sest Meretagused on suutnud ennast põhjalikult ja pikalt mässida järgmisesse pikka vastiksõtta, sidudes lahti mitmete juhuseotsijate käed. Perfektne tulemus „reegliteta sõja“ kontseptsioonile. Ja tuletame meelde, et üks sõjalogistika tähti on öelnud, et „Lõpptulemusena anti logistikale taas eesõigus strateegia ees.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS 2008 Lk 12). Just, logistika ennekõike.

 Võidu vundament: logistika

 „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 10). Niisiis milline on Meretaguste strateegia?

Tuleb välja, et tegelikult pole esmatähtis strateegia:  „Sõjaväelaste hulgas oli ütlemine: strateegiast räägivad amatöörid, professionaalid räägivad logistikast.“ (M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008 lk 113). Vaat selline lugu.

Eriti tähtsaks muutub logistika maaväeoperatsioonide puhul, ehk milline on strateegia kindlustada maismaaoperatsioon logistiliselt? Eks ole hea küsimus? Kui tõdeda, et Hormuzi väin on pärslaste „valduses“ ja pea kogu Pärsia/Omani lahe põhjakallas on pärslaste valduses, siis … millist logistilist ahelat mööda varustada operatsioonivägesid Pärsia territooriumil? Hajussõja tingimustes? Hm, jääb ainult … õhutee. Stalingradi püüti ka varustada õhuteed kaudu, kuid kuidas see lõppes teame kõik. Samasse ritta võib seada prantslaste logistikalahingu kaotuse Vietnamis. Vast ainukene edukas õhulogistika toimis külma sõja ajal kui liitlased päästsid Lääne-Berliini näljablokaadist, kuid see ei toimunud kuumsõjas. Niisiis … logistikast: „Mida rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest … Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema. Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeeriakirjastus 2008 lk 237). Selline sõjalise logistika põhitõde.

 Üks on selge, Meretagused ei saa Pärsia kriisist välja tagurdada, ükskõik kui palju ja kunstilisi ümberütlemisi selle tegevuse puhul kasutada. Küsimus pole enam ainuüksi usalduses, vaid ka Meretaguste usaldusväärsuses. Usaldusväärsus, mis juba sai pihta Vietnamist, Iraagist ja Afganistanist välja tagurdades. Tundub, et Meretagused on endale strateegiate põhialustest teinud selgeks vaid pool, kuid see pool pole Paunvere moodi rehkendus, kus pool rehkendust ongi pool rehkendust. Sõjas seevastu „Clausewitzil oli veel üks oluline mõiste „võidu kulminatsioonipunkt“. Sellest punktist peale viiks ründetegevuse jätkamine saatuse pöördumiseni. „ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 111). Ehk iga rünnak lõppeb kaitsega. Just see osa mis järgneb rünnakule on Meretagustel jäänud krooniliselt lahjaks.

 Nagu Friedrich II pärast Chotsuitzi lahingut täheldas: „Tuleb osata õigel hetkel peatuda. Õnne tagantsundimine tähendab selle kaotamist! Kes nõuab üha rohkem, ei tunne kunagi rahuldust.“ (W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999 lk 160/191/488) Just peatumispunkti määramisel oli Friedrich II osav, eriti 1745 a Sileesia sõjas:  „Mida meeleheitlikumaks osutus ta olukord, mida karmimana reaalsus tema ees laotus, seda visamalt töötas ta mõistus, otsides selget ülevaadet ja  taktikalist väljapääsu. Sõjas, mida  ta ise oli alustanud, tuli vastu pidada, kapitulatsioon polnud mingi lahendus. Ent ta oli samuti kindel, et sõda tuleb kiiresti lõpetada ja isegi võidud – kui neid üldse oodata – ei tohi teda kõrvale kallutada kitsast sihist: kaitsta saavutatud positsioone. Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“ Ja muide „ Epitheton ornans´i „Suur“ omistasid kaasaegsed talle 1745 aasta lõpus, kui ta ennast taltsutas, kui võitis iseennast.“ Vaat selline tarkus.Ümberütlemise tarkus ka muidugi.

 Vangeduse vingerdus

 Ja ega väljatagurdamisest enam mingit kasu ka ei ole … Või on? Asjatundjad täheldasid, et: „Juhul, kui Teheran jätkab läbipääsu blokeerimisega rahvusvahelise kaubanduse ohustamist, peavad USA ja tema partnerid Iraaniga kas kokkuleppe saavutama või lõpetama kriisi jõuga, ütlesid analüütikud WSJ-le. Iraani ekspert ja Washingtonis asuva Brookingsi instituudi asepresident Suzanne Maloney nimetas sõjaliste operatsioonide lõpetamist enne väina avamist uskumatult vastutustundetuks.

Maloney sõnul alustasid USA ja Iisrael sõda koos ning ei saa selle tagajärgedest lihtsalt minema jalutamisega pääseda. "Energiaturud on oma olemuselt globaalsed ja pole mingit võimalust USA-d isoleerida majanduslikust kahjust, mis juba toimub ja mis muutub eksponentsiaalselt hullemaks, kui väina blokeerimine jätkub," (ERR 31.02.26) „Trump olevat otsustanud, et USA peaks saavutama oma peamised eesmärgid, milleks on Iraani mereväe ja raketivarude hävitamine ja siis praeguse sõjategevuse lõpetama, avaldades samal ajal Teheranile diplomaatilist survet laevaliikluse taastamiseks. Kui see ebaõnnestub, survestab Washington ametnike sõnul Euroopa ja Pärsia lahe liitlasi, et need võtaks väina taasavamisel juhtrolli enda peale.“ Hm, võtavad juhtrolli need, kes seni pole mingit rolli omanud? Need kelle sõda see ei ole, need kes ei oma selleks ei strateegiat, ressursse ega logistikat? Kummaline. Nagu üksteisest udus mööduvad laevad, ei näe ei kuule. Väga must pilt. Ühest küljest hajussõda, teiseks reegliteta sõda ja kolmandaks ajatu sõda. Läheb raskeks ja eesmärgituks.  

Laiem poliitiline eesmärk?

 Aga eesmärk on tähtis. Clausewitz sõnastas selle niimoodi: „“Sõjas“ lõi ratsionaalse mudeli sõja mõistmiseks. Selle peamiseks maksiimiks on „sõda on poliitika jätkamine muude vahendite abil“. See annab mõista, et sõda pole tundepurse, kangelaslik seiklus või jumalik karistus. Sõda pole militaarne nähtus. Sõda on hoopis poliitiline vahend. Clausewitzi arust on sõjalised ettevõtmised täiesti ebaratsionaalsed, kui need ei lange kokku mingi laiema poliitilise eesmärgiga. “ (Y N Harari „Neksus“ PM 2024 lk 197).  Mõtlete, et jälle see Clausewitz? Tõesti, võib-olla peaks tähelepanu pöörama hoopis Machiaviellile?

„Kolonelid märgivad, et viiesaja aasta eest ilmutas Machiavielli piiranguteta sõjast paremat arusaamist kui enamik tänapäeva sõjalisi või tsiviiljuhte. Võib-olla oleks ameeriklased meie varjatud sõjaks Hiinaga paremini valmis, kui kõigile ohvitserikanditaatidele oleks kohustus lugeda pigem Machiavellit (või „Piiranguteta sõda“) kui Clausewitzi.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 Lk 142). Väga avameelne. Väga silmiavav. Tundub, et see kolonelide soovitus on omal kohal eiti muutunud sõjaarhitektuuri tingimustes. Ja ärge kirtsutage nina Machiavelli peale, sest ta on siiani olnud suuresti valesti mõistetud, alahinnatud ja alavääristatud. Nüüd siis … Mida Clausewitzi ikkagi silmas pidas mainides „mingit laiemat poliitilist eesmärki“?

 Ajastu lõpp?

Üks õpetatud sõber kirjutas, et: „Minu arvates on tänase Euroopa ja USA vahel väärtuskultuuriline lõhe, mida ei olnud Joe Bideni ehk demokraatide ajastul. St. USA kartulipuder oli sama retseptiga mis Euroopa oma. Trump tegi oma pudruretsepti, see on teise maitse ja koostisega. Eurooplastele ei maitse Trumpi puder ja vastupidi. Kui need kokku segada, ei maitse tulemus enam kellelegi. Võiks arutleda selle üle, kas "euroopalike väärtuste" lendav vaip ei ole mitte oma aja ära elanud? St. konflikt USA-ga on mõistetav ainult "kultuurisõja" valguses.“ Väga huvitav vaatenurk. Ei tea, kas tegemist on kultuurisõjaga või mitte, kuid ikka rohkem paneb mõtlema, „mida võis Henry Kissinger silmas pidada, kui ta oletas 2018 aasta suvel Financiial Timesile antud intervjuus mõistatuslikult: „Minu arvates võib Trump olla üks neid aeg-ajalt ilmuvaid ajalootegelasi, kes tähistavad ühe ajastu lõppu ja sunnivad seda vanadest positsioonidest loobuma. See ei tähenda tingimata, et ta ise seda teab või et tal on mõttes mõni suurejooneline alternatiiv. Tegu võib olla lihtsalt kokkusattumusega.““ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 221). Kas tegemist on ühe ajastu lõpuga? Kokkusattumusega? Kokteil Clausewitzist, Machiavellist ja Kissingerist? Küsimus on vaid selles, kes on kokteilimeister, kes … komponent? Tundub kurjakuulutav.

Vest ja vaal

Vaatame, mis siis „meie ajastu aluseks“. „Enne 1648 aasta Vestfaali rahu avaldus Republica Ceistiana ehk Püha Rooma keisririik võimu vertikaalteljele paigutuvate erinevate tasandi vasallsuhetena. Riigi territoriaalsed mõõtmed jäid hägusaks. Küsimusele, kus paiknevad valitseja valduste piirid, oli tunduvalt raskem vastata, kui üles lugeda erinevad alamad, kes olid kõik maksukohuslased ja määratud süseräänile alluma. Vestfaali rahu tegi sümboolse lõpu keskaegsete alluvussuhetega domineerinud poliitilistele organisatsioonidele, mistõttu on sellenimelisest lepingust saanud oluline alguspunkt territooriumil põhinevale riigikontseptsioonile. Riik ärandas nimetu rahva ja vaatusetu territooriumi ning muutis selle vastavalt riigi kodanikkonnaks ja jagamatuks omandiks“ („Inimgeograafia alused“ TLÜK 2025 Lk 182). Eks ole vahva vaatenurk?

Kuid on ka edasiarendus sellest kontseptsioonist: „Uusaegne „rahvusriikide“ kontseptsioon, mis sündis 1648 aastal sõlmitud Vestfaali rahuga, ei trooni enam jagamatult sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste organisatsioonide tipus. Arvukate metanatsionaalsete, transnatsionaalsete ja mittenatsionaalsete organisatsioonide teke koostoimes riikide omavaheliste kaasasündinud vastuoludega kujutavad endast pretsedenditut  väljakutset nii riigi ülemvõimule, riiklikele huvidele kui riiklikule tahtele.“ R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 lk 156). Eks ole, jälle õige.

Te ei saanud aru? Eks sellest ongi keeruline au saada, sest nõuab enese lahtirebimist harjunud mõtteorbiidist. Mida tähendab väljakutse riigi ülemvõimule, riiklikele huvidele kui riiklikule tahtele? Lihtsalt sõnajada või muutunud maailma(korra) peegeldus? Vaatame.

Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ analüüsib erinevaid demokraatiaid, nende arenguid ja sümbioose, jõudes mitmete huvitavate järeldusteni.

Niisiis „Sellised muudatused nagu erakondade teisenemine ja meedia mõju poliitikale annavad endast märku riigi tasandil, kuid tuleb silmas pidada ka teisi muutusi – neid mis toimuvad rahvusriigist väljapool, kuid mis mõjutavad omamaist poliitilist areeni.“

 „Reguleerimine rahvusvahelisel tasandil paistab olevat kantud funktsionaalsest vajadusest, sest üha enam küsimusi, kaasa arvatud ränne, üleilmne kaubandus ja keskkond, on eksterritoriaalsed selles mõttes, et „neid ei piira ükski olemasolev territoriaalne riigikorraldus“.

 „Mitte üksnes riiklik pädevus pole delegeeritud rahvusriikidest väljapoole, aga ka märkimisväärne osa riigi seadusandlusest – ehkki varieerudes poliitikavaldkondade vahel – järgib mõnede välise sisendi vormi või on piiratud väliste regulatsioonidega.“ Sellised on põhjused.

Ja sellised on mehhanismid: „Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad regulatiivsete režiimide sektoripõhise materiaalse taristuna: näiteks on WTO kooslus, mis toimib rahvusvahelise kaubandussüsteemi  materiaalse taristuna. Säärase rahvusvahelise koostöö vormide tekkimise põhjus on lihtne: „Ilma vastastikuse koostööta ei jõua valitsused riigisiseste eesmärkideni, nagu näiteks üleilmse kliimasoojenemise aeglustumine, rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, kommunikatsioonisüsteemide lõimumine, võitlus terrorismiga ja hargmaiste ettevõtete reguleerimine.“ (…) Niisugune funktsionaalsus võib isegi piirata riigiülese süsteemi, näiteks Euroopa Liidu otsustusõigust, nagu teeb seda WTO kaubanduspoliitika.  Siit järeldub, et EL-i liikmesriigid pole piiratud üksnes EL-i regulatsioonidega, vaid ka WTO reeglitega, mis tulenevad WTO lepetest. Seetõttu tuleks euroopastumist näha osana poliitika laiemast rahvusvahelistumise protsessist (ka majanduse ja kultuuri osas).“

 „Arvude keeles mõjutavad praegu inimeste elu varasemast rohkem  rahvusriigist väljapool asuvad institutsioonid ja väljaspool rahvusriiki vastu võetud regulatsioonidel on sotsiaalse elu kvaliteedile suurem mõju. (…). Valitsused on esindatud  juhatustes  ja rahvusvaheliste institutsioonide otsustusfoorumitel, kuid paljudel neist on tugevate riikide väikese rühma eelisõigus sõnastada rahvusvaheliselt kokku lepitud ametlikult ja mitteametlikult mõjutatud reegleid.“

Seega siis põhimõtteliselt kahekordne irdumine Vestfaali rahvusriigilisuse põhimõttest? Hm, kuid see pole veel kõik nagu ütlevad lahked reklaamid, lisaks …

 Lisaks saame vastutavuse dilemma: „Lisaprobleem on selles, et rahvusvahelistes režiimides osalevate ametikandjate  vastutavus on suurel määral fiktiivne, sest neile, kellel on võimu ametikandjaid vastutusele võtta, on harva selleks vajalikku teavet. Rahvusvahelisi reegleid valmistavad ette tippametnikud ja neist kõrgemal peavad ametlikke läbirääkimisi riikide valitsuste liikmed, kusjuures valitsusametnikud moodustavad hargmaiseid valitsusvõrgustikke, näiteks kaubanduspoliitikas (WTO-s), ja nende liikmed on seotud omavaheliste koostöösuhete kaudu (…).

 „Vastutavuse probleemi rõhutab fakt, et enamik rahvusvahelisi organisatsioone  on hübriidid, hõlmates autonoomselt  toimiva üleilmse kehami ja riikide valitsuste esindajate  läbirääkimise süsteemi (…). Isegi kui Koppell  täheldab märkimisväärset  varieeruvust üleilmsete valitsusorganisatsioonide (GGO) vahel, kinnitab ta (…), et sõltuvalt  kindlast sektorist ja ülesannete tehnilisusest „paistavad GGO alalised töötajad omavahel  paljudel juhtudel tegelikku võimet panna asjad toimima ja saada aru, kuidas asjad töötavad, erinevalt seadusandjatest“.

„Traditsiooniliselt ei ole rahvusvahelisi organisatsioone peetud iseseisvateks toimijateks, vaid ainult areeniks, kus tegutses enamik riike. „Mida need organisatsioonid tegid pärast loomist ja kas nende käitumine kohanes sellega, mida riigid tahtsid, ei huvita enam kedagi,“ märgivad Barnett ja Finnemore (…) kes peavad neid bürokraatlikeks, millel on märkimisväärne autonoomne tegutsemise vabadus.“

 Hübriidne vastutavus, kui vastutamatus

 Vana tõde on see, et kui tahad pääseda vastutusest, siis … hajuta vastutust. Kollektiivsuse kilp on parim kaitse vastutusest hoidumiseks. Seega … loogem illusoorsus vastutusest.

 „Lisaprobleem on see, et rahvusvahelistes režiimides osalevate ametikandjate vastutavus on suurel määral fiktiivne, sest neil, kellel on võimu ametikandjaid vastutusele võtta, on harva selleks vajalikku teavet. Rahvusvahelisi reegleid valmistavad ette tippametnikud ja neist kõrgemal peavad ametlikke läbirääkimisi riikide valitsuste liikmed, kusjuures valitsusametnikud moodustavad hargmaiseid valitsusvõrgustikke, näiteks kaubanduspoliitikas (WTO-s), ja nende liikmed on seotud, ja nende liikmed on seotud omavaheliste koostöösuhete kaudu (…). Nii toovad võrgustikud kaasa lähenemise rahvusvahelistele suhetele, mis on nii komplekssem kui ka hajusam ning vähem sõjakas kui realistlik vaade riikidele, kes konkureerivad võimu pärast rahvusvahelisel areenil. Siiski, vastastikune mõju on selle üleilmse eliidi võrgustike liikmete ja avalikkuse vahel nõrk, nii et võrgustike kontrollimine mõjutatud rühmade poolt muutub illusoorseks.“

 „Vastutavuse  probleemi rõhutab fakt, et enamik rahvusvahelisi organisatsioone on hübriidid, hõlmates autonoomselt toimiva üleilmse kehami ja riikide valitsuste esindajate läbirääkimiste süsteemi.“

„Isegi kui Koppell täheldab märkimisväärset varieeruvust üleilmsete valitsetus organisatsioonide (GGO) vahel, kinnitab ta (…), et sõltuvalt kindlast sektorist ja ülesannete tehnilisusest“ paistavad GGO alalised töötajad omavat paljudel tegelikku võimet panna asjad toimima ja saada aru, kuidas asjad töötavad, erinevalt seadusandjatest.“ Traditsiooniliselt ei ole rahvusvahelisi organisatsioone peetud iseseisvateks toimijateks, vaid ainult areeniks, kus tegutses enamik riike. „ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 126-134)

 Kallutajad funktsionaalsusest

 Vaat selline lugu. Kas Meretagused sõitsid ülalkirjeldatud maailmakorraldusest üle või mööda? Ei tea, kuid pikka aega ehitatud kaitsesüsteemid NATO, WTO jne on Meretaguste tegevusest sellisel kujul nagu need siiani toimisid muutunud illusoorseteks. Kui siduvad lepped enam ei seo, siis vabaneb suurel hulgal vabanenud energiat. Kas see vabanenud energia ongi  Kissingeri mõistes ühe ajastu lõpp? Ei tea, kuid  „Tõde on see, et viimase 2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 252). Niisiis on küsimus selles, kas ühe ajastu lõpp on uus impeeriumide taassünd?

Tegelikult on muidugi niimoodi, et just need on teemad, milles me ei saa/suuda midagi muuta. Võiks ju mõelda niimoodi, et las see siis kulgeb omasoodu, aga … Aga kui me nende protsesside kulgemisel rooli hoida ei saa, siis kasutades tsikliterminoloogiat, äkki saame olla kallutajad. Teate küll see kutt, kes ringrajal külgkorvist peaaegu asfaldile viskudes füüsikalisi jõude tasakaalustab, muutes võidu võimalikuks?

 Järgneb …

Targutusi:

J D Schwartz „Lehmad päästavad planeedi“ PM 2023

Lk 43 D, Eisenhower „Kui probleemi ei saa lahendada, tuleb seda laiendada.“

C D Thomas „Planeedi pärijad“ SA Loodushoiu fond 2023

 Lk 128 „Tänapäeva inimese eellased elasid 200 000 aastat tagasi Aafrikas ja levisid sealt üle kogu planeedi, kuid sellegipoolest peab enamik meist end pigem sünnipaiga põlisasukateks , mitte aafriklasteks.“

 M Sarrialle, G Randle „Talendisõda“ ÄP 2023

 Lk 103 „Iseloom ja karakter ei ole samad asjad. Karakter on inimese sügav sisemine olemus, mis ajendab tema otsuseid ja käitumist. Iseloom on viis, kuidas inimene end väliselt maailmale esitleb. Motiveeritus, vastupidavus, kohanemisvõime, tagasihoidlikkus, põhimõttekindlus, praktiline intelligentsus, meeskonnavaim, teadmishimu ja emotsionaalne tegevus on kõik karakteriomadused. Iseloom tähendab viisi, kuidas keegi neid väljendab; ta võib olla lärmakas või vaikne, tüütu või sarmikas.“