Meile teiega räägitakse juba jupimat aega, et maailmakord on muutumas, liidud on muutumas, lepped on muutumas. Kõik on muutumas. Kui varem räägiti, et meie lepete ja korra aluseks on väärtused, siis nüüd pole väärtustest enam eriti juttu. Ainsaks väärtuseks on kujunenud huvid. Hetkehuvid? Kuid ka huvide tasand ja kombinatsioon on muutunud: „Uusaegne „rahvusriikide“ kontseptsioon, mis sündis 1648 aastal sõlmitud Vestfaali rahuga, ei trooni enam jagamatult sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste organisatsioonide tipus. Arvukate metanatsionaalsete, transnatsionaalsete ja mittenatsionaalsete organisatsioonide teke koostoimes riikide omavaheliste kaasasündinud vastuoludega kujutavad endast pretsedenditut väljakutset nii riigi ülemvõimule, riiklikele huvidele kui riiklikule tahtele.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“ PM 2025 lk 156)
Tundub, et mitte ainult huvid ja lepped, vaid ka sõnad või nende tähendus on muutumas. Uus kord, uus mäng, uued reeglid, uued sõnad või vanad sõnad uues kontekstis.
Meil heljub juba pikemat aega sõnapilves
„sõjasõna“ üleküllus. See tekitab kujutluse, et me olemegi … sõjas,
„pärissõjas“. Kuid me ei ole õnneks veel sõjas. Esialgu me pelgalt liigume, me
oleme „kuskile“ teel. Kuhu, selles ongi küsimus, sest erinevad vastused
tingivad koheselt erinevaid tegevusi. Konkreetseid tegevusi.
Mis edasi?
G Bateson´i metaloog. „Miks lähevad asjad sassi?“:
„Tütar: Issi, miks lähevad asjad sassi?
Isa: Mida sa sellega mõtled?
Asjad? Sassi?
Tütar: Noh, inimesed kulutavad
hulga aega asjade korda seadmiseks, kuid paistab, et nad ei kuluta üldse aega
nende sassi ajamiseks. Asjad lähevad sassi justkui iseenesest. Ja siis peavad
inimesed need jälle korda seadma.“ (G Bat eson „Sammud vaimuökoloogia poole“
Tartu Ülikooli Kirjastus 2022 Lk
29).
Olgu muuga kuidas on, kuid süüdlane
on juba (õnneks?) leitud. Kes? Ikka need
Euroopa „nahahoidjad“, kuigi nagu me teame, NATO liitlasi polnud teavitatud
ei algavast „sõjalisest operatsioonist“ ega ka ole esitatud konkreetset
abi/toetusvajadust. Abivajadusest ei teatatud, kuid
süülisusest teavitati kogu maailma … kiirelt ja valjuhäälselt. Kipub tekkima
uus/kummaline süüstamise muster. Kas Meretagused on ikka liitlased või on nad
ebaliitlased? Meie teiega ei tea. Püüame ennast lohutada, et ega olukord nii
kehvake ka pole, ega nad pahapärast, tegelikult tahavad nad meile ju head, meie
ise … Selline hale mõttetu enesesüüstamine.
Tundub, et USA on määratlenud Euroopa rolliks uue maailmakorra loomisel olla peksupoisiks. Peksupoisiks igal USA ebaõnnestumiste korral. Hea lihtne, kiire ja käepärane seletus. Seletustega on selline lugu, et need peavad olema usutavad või … jahmatavad. Meretaguste senised selgitused pole usutavad. Kui usutavat varianti ei ole, siis tulebki jahmatada. Kõik oleneb sellest kui suur on vahe tegelikkuse ja uue narratiivi vahel. Kui vahe on uskumatult suur, siis muutub see vahel … usutavaks. Uskumatult suur vale ongi … uskumatu. Või siis jahmatav. Näiteks ka Ivan tuli peale nelja sõjaaastat oma Siberi külla tagasi ja näeb nelja rüblikut tares ringi tormlemas, küsis siis kaasalt: „Kes need on?“ „Sinu lapsed loomulikult!“, „Aga …aga ma olin neli aastat ära … Ma …“ püüab Ivan seletada. „Aga kirju sa ju kirjutasid!!!“ põrutab kaasa. Vaikus. Selle tegelikkuse ja narratiivi vahel laiutav tühjus oli Ivanile muidugi suudsulegev, jahmatust tekitav, kuid „infosõjaliseks“ kaitseks … geniaalne. Ka Euroopa „ebaliitlastele“ oli süüdistus mitteaitamisest sama üllatav, lausa jahmatav, suudsulgev nagu Ivani lapsesaamise lugu. See lõi tummaks. Sama lugu ka Meretaguste jahmatavate süüdistustega, kõik mis järgnes tundus Euroopa eneseõigustusena nagu küsimuse „Kas olete oma igahommikuse konjakijoomise lõpetanud?“ puhul. Eks ole? Kui sa konjakit hommikuks kunagi joonud polegi, siis pead ikkagi alustama eneseõigustusega, „Ma pole kunagi …“, mis muudab vastuse juba iseenesest ebaveenvaks. Õigustuseks.
Nii, et „süüdlane“ USA hädades on tuvastatud. Eilsed liitlased, tunnevad ennast sellisest suhtest avastades kehvasti, võib-olla lausa reedetuna. Jälle. Hm? Kuid võib-olla pole Lääs asjast õigesti aru saanud? Lihtsalt ajaloolise paralleelina üks näide: „See ei pruukinud tingimata olla kahepalgelisus ega topeltraamatupidamine, mida Maiski pidas Inglismaa erijooneks, vaid suurvõimu huvide erinevate tahkude rõhutamine olenevalt kontekstist.“ (K. Rentola „Stalin ja Soome saatus“ ÄP 2019 Lk35). Võib-olla erijoon? Või erihuvi? Hm? Või on see hoopis klassikaline „perevägivalla juhtum“?
Te ei saanud aru? Vaatame. Kui NATO on/oli senini nagu „ühtne suur õnnelik pere“, mis oli kokkuhoidev ja üksteist toetav, siis toimis see liit/perekond sünergilise dünaamika järgi. Nüüd kui üks liidu/pereliige on asunud teisi järjepanu ähvardama vara ja võimu ülevõtmisega (Gröönimaa, Kanada), halvustama (liitlassõdurite panus eelnevates USA sõdades), kiusama (tollid igaühele eraldi ja kõigile kokku), ähvardused (Austraalia, Jaapan) ja perekond püüab lahendada olukorda esialgu rahulikult ja siis meeleheites allaheitlikult, et ehk see tegevus oli juhuslik/mõtlematu/eksitus, siis … Siis tuletab see dünaamika kahtlaselt meelde perevägivalla mudelit. Kui nii edasi läheb saame varsti ka „ketuka“. Klassikaline perevägivalla arengu juhtum ju?
Nüüd siis on USA seda narratiivi edasi arendanud ja on „pahane NATO-sse kuuluvate Euroopa riikide peale, mis keeldusid USA-le selle sõja Iraani vastu materiaalset tuge pakkumast ajal, mil lõppes sõja neljas nädal.“ "Me oleksime alati nende jaoks olemas olnud, aga nüüd, nende tegude põhjal, ma arvan, et me ei pea seda enam olema, eks?" (…) "See kõlab nagu murranguline uudis? Jah, söör. Kas see on murranguline uudis? Ma arvan, et meil on lihtsalt murranguline uudis, aga see on fakt. Ma olen seda öelnud. Miks me peaksime neid toetama, kui nemad pole meie jaoks olemas? Nad ei olnud meie jaoks olemas," (ERR 29.03.26). Tundub, et „perevägivalla“ motiivist lähtuvalt üritab ebaliitlane meid peremajast välja ehmatada. Oleme lahtise taeva all?
Niisiis Lääneriigid on olukorras mil „konjakit pole joonud“, aga pohmakas on
ikkagi. Kodutu ka. Murdepunkt? „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob
üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks
hulgaks harudeks.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 310).
Meie teiega olemegi murdepunktis,
ristteel. Ärgem tehkem endale illusioone, perevägivald on hiiliv,
vajatud, kuid eskaleeruv.
„Esiteks, füüsilised lahingud lennukite, ja
troonide, tankide ja mürskude abil on ainult üks rinne märksa laiemas
ühendussõdade kontekstis, kus on hõlmatud kõik siinses raamatus kirjeldatud
lahinguväljad – ja võib-olla mõned uuedki, mida me ei oska ette kujutada.“
Trollivabrikud, energiahinnad, massiränne jne
„Teiseks on selle vastasseisu dünaamika väga
ettearvamatu. Sedasorti konfliktidele on eriomane asjaolu, et neid peetakse
sageli nähtamatul, eitaval ja mitmetähenduslikul viisil.“
„Kolmandaks,
isegi kui lahingutegevuse kuum faas lõpeb, ei taastu seejärel tõenäoliselt
kord. Säärase lepingu asemel, mis looks uue kindluse ja stabiilsuse
suhteraamistiku, saame tõenäoliselt parimal juhul isevärki ebarahulepingu, mis
lõpetab kuuma sõja, kuid jätab avatuks kestva konflikti ja rivaalitsemise tee.“
„Kuna iga riik hakkab käsitlema
vastastiksõltuvust kaitsetusena, siis näeme, et üha enam äritegevust viiakse
mujale ja osa ülemaailmseid tarneahelaid laguneb“
„…
ent niikaua, kui meie vahel on sidemeid, jääb alati alles ka konfliktivõimalus.
Seepärast lõpeb Ukraina sõda järjekordse eberahu ajajärguga.“
„Ebarahu ja ebasõda“ „Sel lühikesel raamatul
on lihtne iva: ühendused, mis põimivad maailma kokku, ajavad seda ühtlasi
lahku. Maailmas, kus tuumariikide sõda on liiga ohtlik, et selle üle
arutledagi, õhutavad riigid konflikte, manipuleerides nendesamade asjadega, mis
neid ühte seovad. Suurriikide poliitika on muutunud armastuseta abieluks, kus
kaasad ei talu teineteise seltsi, ent ei suuda ka lahku minna. Ja nagu õnnetu
paari puhul, muutuvad õnnelikel aegadel jagatud head asjad vahendiks, millega
halbadel aegadel teisele kahju teha. Lagunevas abielus teevad neimahimulised
partnerid teineteisele haiget, kasutades ära lapsi, koera ja suvilat.
Geopoliitikas pruugitakse relvana kaubandust, rahandust, inimeste liikumist,
pandeemiaid, kliimamuutusi ja eelkõige internett.“ Enam paremini ei saakski
ebarahu kui sellist defineerida.
Vast
tasuks siiski lisada R Spalding „Reegliteta sõda“ PM 2025
Lk 57/79 toodud motiivid „Kõik, mis võib inimkonnale kasu tuua, võib
talle ka kahju teha. Teiste sõnadega ei leidu tänapäeva maailmas enam midagi,
mida ei annaks relvaks muuta, ja see nõuab, et meie arusaam relvadest oleks nii
avar, et ületaks igasugused piiris. Kui tehnika edusammud püüavad relvatüüpide arvu suurendada, siis murrang
mõtlemises võib ühe hetkega avada terve relvade kuningriigi. Meie seisukoht on,
et nii kunstlikult tekitatud börsikrahh, arvutiviiruse rünnak või kuulujutt või
skandaal, mille tulemuseks on vaenlase valuutakursi kõikuminevõi mis paljastab
vaenlasriigi juhid internetis – kõiki
neid võib uuele kontseptsioonile vastavateks relvadeks lugeda.“
„Nüüdisajal, kui tuumarelvad on juba muutunud
hirmutavaks kaunistuseks kaminasimsil ja kaotavad iga päevaga oma reaalset
operatsioonilist väärtust, on finantssõda kujunenud terves maailmas tähelepanu
äratavaks „hüperstrateegiliseks“ relvaks. Seda põhjusel, et finantssõda on
kergesti manipuleeritav, võimaldab varjatud aktsioone ja on ühtlasi ülimalt
hävitav.“ Eks ole … Reegliteta sõda, piiranguteta sõda, ebasõda. Ebarahu. Meie
teiega oleme kuskile teel, teel mis pole enam klassikaline rahu vaid …
„Sarnaselt DNA-le suudavad lood luua täiesti
uusi entiteete. Tõepoolest, lugudega saab luua isegi täiesti uut tegelikkuse
tasandit. Meie teada oli universumis enne lugude välja ilmumist olemas vaid
kaks tegelikkuse tasandit. Lood lisasid neile kolmanda.
Need
kaks tegelikkuse tasandit, mis olid olemas enne lugude jutustamist, olid
subjektiivne tegelikkus ja objektiivne tegelikkus. Objektiivne tegelikkus
koosneb sellistest asjadest nagu kivid, mäed ja asteroidid- asjad, mis on
olemas sõltumata sellest, kas me teadvustame neid või mitte. (…) Lisaks on
olemas subjektiivne tegelikkus, koosnedes sellistest asjadest nagu valu,
nauding ja armastus, mis ei eksisteeri „seal väljas“, vaid pigem „siin sees“.
Subjektiivsed nähtused on olemas meie teadmistes.“
Kuid
mõned lood suudavad tekitada veel kolmanda tegelikkuse tasandi:
intersubjektiivse tegelikkuse. Kui subjektiivsed nähtused nagu valu on olemas
ühesainsas teadvuses, siis intersubjektiivsed nähtused nagu seadused, jumalad
rahvad, korporatsioonid ja valuutad on olemas paljude teadvuste vahelises
neksuses. Täpsemalt on need olemas lugudes, mida inimesed üksteisele räägivad.
Info, mida inimesed vahetavad intersubjektiivsete asjade kohta, ei esinda
midagi, mis oli olemas enne infovahetust; need asjad luuakse infovahendite
kaudu.“
„Aga kui paljud inimesed räägivad üksteisele
lugusid seadustest, jumalatest või valuutadest, siis see loob need seadused,
jumalad või valuutad. Kui inimesed neist enam ei räägi, siis nad kaovad.
Intersubjektiivsed asjad on olemas infovahetuses.“
„Hitler võitis 1933 aasta valimised seetõttu,
et majanduskriisi ajal hakkasid miljonid sakslased uskuma natside loosse, mitte
mõnesse paljudest alternatiividest, mida tollal leidus. (…) Me võime kindlalt
väita, ett see oli eksitus ja sakslased saanuks valida paremaid lugusid, sest
me teame mis järgmiseks juhtus. (…) Hiljem võtsid sakslased omaks liberaalse
demokraatia ja see viis nende elukvaliteedi püsiva paranemiseni. Kas sakslased
võinuks natsieksperimendi vahele jätta ning hakata liberaalsesse demokraatiasse
uskuma juba 1930ndate alguses? (…) Tihtilugu pole ajaloo kujundajaks
determinismlikud võimusuhted, vaid hoopis need traagilised vead, mis tulenevad
veetlevate, ent kahjulike lugude uskumisest.“ (Y N Harari „Neksus“ PM 2024 lk
54/55/60) Eks ole mõtlemapanev?
Mnjah, kui nad vaid poleks uskunud neid „veetlevaid, ent kahjulikke
lugusid.“, kuid „Poliitilise tegutsemise
moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu
vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi
(religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab
tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire
poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel
juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt
kahtlase või vähemalt ohtlike
vahenditega ning halbade kõrvalmõjude
võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks
määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk
eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““ (T.
Sarrazin „Piirideni jõudnud riik“ PM 2022 lk 178). Nüüd ootame … kõrvalmõjusid
ja ka külgnevaid ning järgnevaid mõjusid.
See
on ohtlik olukord, kus mitte ainult teod vaid ka sõnad võivad muuta piiri rahu
ja mitterahu vahel. Sellises olukorras teeb murelikuks lõputu ärplemine väikese
kanapoja stiilis „Mina ka, mina ka,
hakkan varsti munema …“ See on nagu
mingi suurushullustuse jada: meie väed Ukrainasse, tuumarelv meie
territooriumile, nüüd siis sõjategevus Pärsias on ka meie sõda, meie abi
pakkumine Hormuzi väina kaitsmisel jne. Oeh! Muidugi tuleb liitlasi aidata,
isegi siis kui nad on ebaliitlased, kuid lähtuma peame ikkagi reaalsusest. Aga
kui me kõik need lubadused peame lunastama? Korraga? Eks ole hea küsimus? Me
jätame oma käitumisega ebausaldusväärse, ebaküpse, ebaprofessionaalse, lausa
narri, mulje. Oleme nagu ärapõlatud kuid klammerduv ekskallim. Pealegi
tööjaotuslikult on asi kujunenud kuidagi vildakaks ehk nagu president
Eisenhower nentis sarnases situatsioonis peale Stalini lahkumist: „Kui kõik need välisministeeriumi peened
härrad, hr Dulles ja kõik ta nõunikud, tõepoolest ei arva, et saaks rahust
tõsiselt rääkida, siis ajan ma asju valede meestega. Ma tõesti ei tea miks ma
nendega oma aega raiskan. Sest kui me peaksime rääkima sõjast – ma tean,
kellega seda arutada tuleks, ja see pole mitte välisministeerium.“ (J
Rubenstein „Stalini viimased päevad“
Imeline Ajalugu 2016 187). Eks ole … kas meil ikka on VV või Ministrite
Konföderatsioon?
„Esimene
valik. Si vis pacem, para bellum " kui ihkad rahu, siis
valmistu sõjaks". Meie oleme valinud
rahu. See on valik millest lähtuvad kõik edasised valikud. Kõiki valikud tuleb
võrrelda selle esmavaliku vastu, kas see toetab või lahjendab esmavalikut.
Veel mõned aastad tagasi oli kaitse- ja relvatööstus valikupuu üpris ebaolulises
osas, tänaseks on kaitsevõime/julgeolek muutunud valikupuu esmaseks tasandiks –
kui kaitsevõime pole tagatud, siis edasistel valikutel pole erilist mõtet.
Muidugi on võimalik ka Saksa noorukite hoiak, et „parem olla okupeeritud kui
surnud“, valiku küsimus, kuid …Kuid see on variatsioon vanast muinasjutust, et
kui lähed paremale kaotad elu ja kui lähed vasakule kaotad hobuse (mis
tähendab, et kaotad ka elu. W.C ütlemine II MS alguse kohta, et „Meil oli
valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja“, kehtib ikkagi.
Niisiis meie praegune valik on ohtudele vastu astuda, kaitsevõime
arendamine, et ei korduks IIMS stsenaarium. Meie oleme teinud
rahuvaliku. Tubli valik, aga … Aga selle deklaratsiooniga asi ju ei
piirdu. Rahuvalikule peab järgnema rahavalik. Nüüd tuleb see valik täita
sisuga. Tubli on seegi, et sellele valikule on Dr Riik hakatud sisugi looma.
Kuid nii nagu kindralid valmistuvad enamuses eelmiseks sõjaks, nii loodavad ka
poliitinimesed oma valikutes ennast trikitada mööda tegeliku panustamise
raskusest, püüdes läbi ajada möödunud, rahuliku aja meetmetega. Kaitse ei saa
olla retooriline, tükatine ja ajutine. Kaitsevõime peab olema pidev ja usutav.“
MOTT. Nii, et selle teema võime maha võtta, mänguplaani pole keegi muutnud.
Seega küsimus ei ole kas, vaid pigem kuidas?
Konföderatsiooni
kindral Edward Porter Alexander on kunagi öelnud, et „Nõrkuse tunnus on
kujutleda, et võit võiks saabuda kasvõi tühiselgi määral millegi muu kui meie
oma ponnistuste tulemusel.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev
2003 lk 245). Elementaarne. Niisama lihtne see ongi.
„Valitseb
laialtlevinud taju, et „alternatiivi ei ole.“ („there is not alternatiiv“), kui
kasutada fraasi, mida Margaret Thatcher kasutas, et lõpetada debatti
vabaturumajanduse üle. Ta kasutas seda lausungit nii palju, et mõned tema
valitsuse kolleegid hakkasid teda kutsuma TINA.“ (F
Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 50). Meie
jätkame vaidlemist selle üle, kas meil peaks kehtima ETS süsteem või „PETS“
süsteem, siis teine osa maailmast leidis alternatiivi … sõjas. Sõda, kui „keskkonnameede“?
Ups, vabandust „sõjategevuses“.
„Mis
maksavad valed? Probleem on selles, et me võtame neid tõe pähe. Nad on ohtlikud
sellepärast, et kui me kuuleme neid piisavalt palju, ei tunne me tõde enam
üldse ära. Mida siis teha? Mida muud kui ainult tõe leidmise lootusest üldse
loobuda ja vaid lugudega rahulduda. Ja pole tähtis, kes neis lugudes kangelased
on. Huvitab ainult küsimus: „Kes on süüdi?““
„Meie
saladused ja meie valed(…) meid määratlevadki. Kui tõde on neile solvav, siis
me valetame ja valetame, kuni me ära unustame, et tõde üldse olemas on. Aga on
ikka. Ja meie vale tekitab tõevõla. Ja varem või hiljem tuleb see võlg ära
maksta. (…) Tõde meie vajadustest või tahtmistest ei hooli. Talle ei lähe korda
meie valitsused, ideoloogiad, religioonid. Ta võib oodata terve igaviku. (…)
Kui varem ma kartsin tõe hinda, siis nüüd küsin vaid: mis maksavad valed?“ (N
Ferguson „Maailmalõpp“ PMK 2024 Lk 253).
„Megamuutus:
Maailm aastal 2050” Äripäev 2013
Lk 165 „Kuhu siis
edasi? Ebaõnnestunuks ei saa vaid lugeda Lääne poliitiliste süsteemide
kestlikku levimist itta ja lõunasse. Ka kodus ähvardavad kaks suurt ohtu:
paanika ja enesega rahulolu. Paanika muudab inimesed ettevaatlikuks. Nad
hakkavad igatsema tugevaid juhte ja lihtsaid lahendusi. Nad hakkavad muretsema
oleviku, mitte tuleviku pärast ning hoolivad enam erahuvidest kui avalikest.
Õige juhtimise korral võib rahvuslik oht käivitada uskumatu kodanikujulguse.”
//””Dunkirki vaim””//
Lk 166 „Enesega
rahulolu võib olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline
immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem
lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril ei paista.”
No comments:
Post a Comment