"Viimsepäevalahing": Ettevaatust, libe põrand

 

 

Müncheni julgeoleku(setuse) konverentsist on juba nädalake ja teinegi möödas. Vahepeal on jõutud juba kaht uut sõda alustada, kuid me pole ikka arusaanud sellele konverentsile eelnevast, seal toimunust ega sellele järgnevast.  Vaatame, kuidas meie teiega loogilised jadad selle olukorra kohta järjestuvad?

 „Jadatame“ jätkugu. Põhialus on see, et tiirutame jätkuvalt vanal harjumusärasel vaimsel  orbiidil. Oleme ikka üllatunud sellest kuidas USA oma asju ajab ja oma huvisid realiseerib. Just-just, meie teiega tiirleme vanal vaimsel orbiidil. NB! USA on üle kolinud uuele orbiidile. Puht inimlikult meie teiega „kinnihoidmiskihu“ arusaadav, kuid … strateegiliselt hukatuslik, kui püüame reanimeerida eilset maailmakorda, seda kindlustavaid struktuure ja liitlassuhteid. Möödanik. USA löök Iraanile näitas veelkod, et USA-l ei ole liitlasi (võib-olla Israel välja arvatud) vaja, on vaid huvid. Selge, puhas, ühemõtteline. Võtame selle teadmiseks ja programmeerime ennast ümber vastavalt uutele oludele.

„Momentumist“

 Nüüd käivad otsustamised USA jaoks lühijalgselt, kiirelt ja … kooskõlastamatult. Kiirus ja üllatus on sageli võidu võtmed, kuid .. Tundub, et Iraanist alanud sõda saab olema pikk ja väsitav. Päris ehmatav oli lugeda „Islandiväljaku Madruse“ avaldust „et Iraan on aktiivne Venemaa toetaja sõjas Ukraina vastu ning riigi režiimi nõrgestamine tugevdab otseselt Euroopa julgeolekut.“ Ups! Kuidas saab VÄMI vaade olla nii õhuke, nii lühike, nii lahja? Ilmselt  lõid kõigi vähegi analüütikute lambid vilkuma sellise avalduse peale, sest kuigi USA reklaamib seda sõda kui kiiret, eepilist ja kaugjuhitavat, siis … Üldiselt on niimoodi, et kui „saapaid maas“ ei ole, siis tulemuste kindlustamine on pehmelt öeldes raske. Kui „saapad on maas“, siis oled pikaks ajaks seotud kuludesse, kuludesse, kuludesse ….

Põhimõtteliselt oleks olnud Iraani ründamine ja võidu kindlustamine võimalik kui esmane löök oleks olnud  nii purustav, et administratiiv- julgeolekuline- ja sõjaline juhtimise struktuurid oleksid lagunenud koost. Tahe ka. Löök oli küll tippjuhtkonda füüsiliselt purustav, kuid sisemist lagunemist ei toimunud, toimus hoopis uue juhi valimine. Paanikat polnud.  Sisemist vastuhakku ka mitte. Miks?

Viimane „reha“ tehti opositsiooni hulgas detsembris, kui USA ässitas meeleavaldajaid initsiatiivi võtma, kuid ise appi ei jõudnudki. Nüüd on selline lugu, et kes poole sajandilistest „rehadest“ puutumata jäid ei julge kiirelt tegutseda. Kui üldse. Kurdid … Kurdid passivad õiget aega … Kurdid passivad alati õiget aega ja siiani on neid ikka ja jälle maha jäetud. Pole usku, pole usaldust, pole … tulemust. Seega tundub, et „momentum“ on mööda lastud, tuleb valmistuda ilmselt pikemaks madistamiseks kõige sellest tulenevaga.

Loodetavasti ei seo USA ennast maismaasõtta. USA võib olla lahinguliselt võidukas, kuid kokkuvõttes: „Vietnami sõja põhjalikul uurimisel ilmnes tähelepanuväärne seik. Ameerika võitis tegelikult suurema osa lahingutest. Kümne aasta jooksul, mil Ameerika Ühendriikide väed Vietnami sõjas osalesid, kaotasid nad 58 000 meest. Põhja-Vietnam kaotas üle kolme miljoni inimese. (…) See tekitab küsimuse, kuidas on võimalik peaaegu iga lahingut võites ning vastast hävitades sõda ikkagi kaotada.“ (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 Lk 16). See õppetund on kogetud. Kogetud on ka Iraagi ja Afganistani administratiivse hõlvamise suutmatus, nii siis … Kuidas edasi?

 Muutuvad nii nafta kui … vere barrelihinnad.

 Horrmuzi väina sulgemine/sulgumine. pigistab tugevalt kogu maailma majandust. Energiahinnad kasvavad kõikjal turumajandusmaades. Turumajandus on turumajandus, kui kasvavaid hindu ei suudeta taluda, siis ühendatud anumate seaduse järgi peab kuskilt kütust juurde immitsema ehk nagu öeldakse „Show mast go on!“ – ja maailma majandus peab edasi tiksuma.  Nagu näha, siis Karulaane nafta ja gaas pääsevad piirangute tagant välja ja teenivad oma sõjamasinale lisakütet (siinkohal ei pea VÄMI julgeolekutees küll paika, pigem vastupidi). Isegi, kui see lisatulu ei ole märkimisväärne, isegi kui see on ajutine, siis selle moraalne/psühholoogiline lõhestav mõju on märkimisväärne. Teisalt üldine kütuste kallinemine mõjub pärssivalt kogu maailma majandusele ja USA on enese sidunud sellesse konflikti tihkelt ja ilmselt pikalt, mis tähendab, et nii tehnika kui moona vood lähevad Iraani konflikti lahendamisse, mitte teistesse seni kudevatesse konfliktidesse. Turud muutuvad. Naftabarreli hinna tõus on otsese korrelatsioonis verebarreli hinnaga Ukrainas (nii ühelt kui teiselt poolt). Tänane USA juhtkond on turumajanduse usku ja selles klassitoas on lõppsõna „rangel klassijuhatajal“ – börsil. Börs innustab ja … lõpetab tegevusi. Seekord … Ainult pommitamisega võitu ilmselt ei saavutata. Pealegi on pommitamisel alati tsiviilohvrid. Lahesõda kommenteerides „Ühe pommirünnaku järel valimatut vastulööki andnud merejalaväelased tapsid kakskümmend Iraagi tsiviilisikut, mis näitas Ameerika sõdimisviisi sisulist pankrotti – inimesi ei ole võimalik kaitsta neid tappes.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 367).

 Pommitamise mõjudest

 Üks võimalik pommitamise mõju  Blitz`i (Londoni pommitamine 1940/1941) näitel.  Enne IIMS tehti palju prognoose pommitamise võimalikust mõjust suurlinnadele ja selle vaimsele mõjule. Arvati, et linnade pommitamisel inimesed hulluvad ja selleks valmistumiseks tuleb rajada psühhiaatriahaiglaid.  II MS järgne analüüs näitas, et sõjaeelsed analüüsid olid täiesti valesuunalised. „Ja pommitamise vaimsed mõjud? Mis sai miljonitest vaimsete häiretega inimestest, kelle eest asjatundjad olid hoiatanud? Kummalisel kombel polnud neid kuskil näha. Muidugi oli kurbust ja viha ning ränka kaotusvalu kallite inimeste kaotusest. Psühhiaatriapalatid jäid tühjaks. Ning mitte üksnes seda. Vähenes alkoholism. Enesetappe oli vähem kui rahuajal. Pärast sõja lõppu õhkasid paljud britid taga Blitzi aegu, kui kõik aitasid üksteist ja mitte kedagi ei huvitanud sinu poliitilised vaated või kas sa oled rikas või vaene.“

„Blitz tugevdas Briti ühiskonda mitmel viisil, „Kirjutas Briti ajaloolane.“ (Pealinnas sai kas kannatada või hävis miljon hoonet ja kogu Suurbritannias kaotas elu 40 000 inimest)

„Kriis ei toonud esile inimeste halvemaid jooni, vaid nende parimad küljed. Kui üldse midagi, siis tõusid britid tsivilisatsiooniredelil paar astet.“

  Mai 1945 uurisid majandusteadlaste meeskonnad pommirünnakute mõju:  „Eelkõige tahtsid ameeriklased teada, kas see taktika on hea viis sõja võitmiseks.

Teadlaste järeldus oli veendunud: tsiviilobjektide pommitamine oli läbikukkumine. Õigupoolest tugevdasid pommirünnakud nähtavasti Saksamaa sõjaaegset majandust, pikendades niiviisi sõda. Selgus, et aastail 1940-1944 kasvas Saksamaa tankitoodang üheksa korda ja hävituslennukite toodang neliteist korda.

Rühm Briti majandusteadlasi jõudis samasugusele järeldusele. Kahekümne ühes purustatud linnas, mida nad uurisid, oli tootmine kasvanud kiiremini kui neljateistkümnes kontrollrühma moodustatud  ja pommitamata jäänud linnas. „Hakkame aru saama,“ tunnistas üks Ameerika majandusteadlane, „et seisame silmitsi ühe suurema, võib-olla suurima sõjaaegse valearvestusega.“  (R Bregman „Inimkond. Paljutõotav ajalugu“ lk 13/16). Vaat selline üllatav teadmine. Samas oli näiteks õhuväekindral T Power´i külma sõja aegne põhimõte selline, et: „Need pätid tuleb lihtsalt vagaseks teha … Kui sõja lõpuks jääb alles kaks ameeriklast ja üks venelane, siis oleme meie võitnud.“ (A Edmans „Võib sisaldada valet“ ÄP 2025 lk 253). Tundub, et see mõtteviis on endiselt elujõuline.

 Narratiivi muutus.

 Muidugi on võimalus, et USA pommitab nädalaga Iraani maatasa (eelnevast saime teada, et „maatasa“ pommitamisel võivad olla hoopis teistsugused tulemused kui loodeti), kuid siis muutub sõja niigi mitmeti mõistetav narratiiv. Sõda ilma narratiivita …? „Lõbu pärast“ pommitamine kui narratiiv? Suure tõenäosusega võib narratiiv muutuda samamoodi nagu see muutus Israeli-Palestiina konfliktis, mis algas räige terroriaktiga Israeli vastu, kuid kujundati narratiivimuutuses ümber hoopis Israeli vastasuseks. Samasugune stsenaarium on võimalik ka Iraani konfliktis, et tekkib liikumine Iraani kaitseks, USA vastu. Laiapõhjaliselt. Infooperatsioonides on Iraan jätkuvalt meisterlik. Pealegi on USA teada andnud, et rahu tagab vaid Iraani tingimusteta kapitulatsioon.  Tingimusteta kapitulatsioon … ? Te ikka saate aru, mida see valitsevale ladvikule tähendab? See on võitlus viimseni. Viimseni!

 Hm, pole usutav, et kapitulatsiooni tuleb, seda enam, et tegutsema on hakanud uus juhtkond.  Neimahimuline, väljapääsmatus olukorras olev, juhtkond ja … tingimusteta kapitulatsioon? Milline on sellise stsenaariumi realiseerumise tõenäosus?  Eks ole.  Nii, nüüd tuleme tagasi „Reegliteta sõja“ kontseptsiooni juurde. Tundub, et Iraani juhtkond on selle õppetüki põhjalikult omandanud, mida näitab naabrite (vendade moslemite) valimatu pommitamine ehk sõja laiendamine Peale selle loob kättemaksuhimu koos usulise suunisega tohutult võimalusi piiranguteta sõjaks. Ohvristaatus ja neimahimu on tugevad elemendid uute narratiivide ülesehitamiseks ja siis …

 Meie tagalas …

 Kuid isegi kui see sõjategevus õnnestub lõpetada, siis sõda ise ei lõppe. Kahjuks on meie tagalasse jäänud miljoneid vastase võitlejaid. Kõik need tõsiusklikud, kes on sügavalt haavunud oma kõrge usujuhi tapmisest, on olemuslikult selles reegliteta sõjas potentsiaalsed võitlejad. Kõik need kebabiküpsetajad, taksojuhid, habemeajajad ja … arvutiinsenerid on potentsiaalsed võitlejad. Eks ole, niimoodi kirja panduna kõlab see hirmutavalt?  Ilmselgelt mitte kõik, aga ikkagi . Nagu me oleme siiani kogenud, siis „üle serva kukkunud“, lootuse kaotanud, ajupestud inimesed võivad kasutada selleks kööginuga, kääre, autot jne. See on ohtlik olukord. Väga ohtlik.

Ja kuigi öeldakse, et inimene on inimesele sõber, vend ja hunt, siis „Inimkond ei ole hundikari, kes on kuidagi enese kätte saanud tankid ja aatompommid. Inimkond on lambakari, kes tänu ühele kummastavale evolutsioonilisele õnnetusele õppis ära, kuidas valmistada ja kasutada tanke ja aatomipomme. Relvastatud lambad on aga palju ohtlikumad kui relvastatud hundid.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk24) Ning veel üks tähelepanek.  

„Kiire sõda“, „madalad kulud“

 Sõda on kallis „meelelahutus“. Tulemused tuleb saavutada kiiresti ja talutavate kuludega. Juba Iraagi sõja eel (Cobra II) polnud tollane kaitseminister rahul sõjakäigu ettevalmistamisega, see oli tema arvates liiga pikaldane, liiga veniv, liiga ressursi ja ajamahukas.

„Rumsfeld selle kõigega rahul ei olnud, ta nimetas seda „pärandina saadud mõtlemiseks“, mis ei ole aja nõuetega kooskõlas. „ (M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsüklopeediakirjastuse 2008 Lk 63). Ta polnud nõus „pärandiks saadud mõtlemisega“ ja lihvis suurt sõjakäiku selle sarnaseks  milles USA hea on: „kiire lõppmäng“ ja „kiirelt sisse-kiirelt välja“ aktsioonid.  "Kiire lõppmäng" on ilmekas narratiiv, mida kasutatakse tänagi. No vähemalt alustades. Kui nüüd järgi mõelda, siis on USA olnud hea "sisse-välja" tüüpi kiiroperatsioonides, kuid pikkades ... Pikkades operatsioonides nagu Vietnam, Iraak ja Afganistan näitasid jäävad USA-l asjad poolikuks, st. militaarosa on perfektne, kuid nad ei suuda kindlustada tsiviilvõimu üleminekut "headele". Nagu me teame, siis "pahad" on alati paremini organiseeritud ja omavad kindlaid käsuahelaid, samas  lähevad „head“ omavahel kisklema, siis ...

Siis tüdineb USA ära ja läheb ära, ära, ära ... Kogu konstruktsioon kukub kokku. See on nagu kaevaks kaevanduskäigu ja võtaks siis kõik lage toestavad titsid ära. Mnjah tundub, et siinkohal unustatakse kõigi teiste sõjalise edu vektorite järel ära üks ülitähtis  C v Clausewitzi juhtmõte „Iga rünnak pean lõppema kaitsega. Milliseks see kujuneb, oleneb asjaoludest. Need võivad olla üsna soodsad, kui vaenlase jõud on hävitatud, aga samas üsna rasked, kui see nii ei ole. Seega peab iga rünnaku puhul arvestama sellega vältimatult kaasneva kaitsega, et olla valmis kaitsele omaste puudustega kohanema.“ (P Haavikko „Peakorter – Soome õukond“ Argo 2012 Lk 86). Kahju. Iga operatsiooni eesmärk on ju „heade“  kindla/meelepärase/tugeva tsiviilvalitsuse loomine, see ongi „kaitse loomine“. Või pole? Eesmärgiks on sõdimine kui sõdimine?

Nii, et kiiret lõppmängu võime oodata vaid militaarosas, kuid edasine on vaevaline lonkamine ja eesmärkide ümberdefineerimine, et võitu näidata. Loodetavasti ei lähe selle käigus maailmas väga paljud asjad uppi.

„Richelieu karjäärist tuleb kolm järeldust. Esiteks, eduka välispoliitika asendamatu element on pikaajaline strateegiline kontseptsioon, mis põhineb kõigi mõjutegurite hoolikal analüüsil. Teiseks, riigimees peab destilleerima selle visiooni, analüüsides ja vormides suurt hulka mitmetähenduslikke, sageli konfliktseid surveid ühtses ja sihipärases suunas. Ta peab teadma, kuhu see strateegia välja viib ja milleks. Ja kolmandaks, ta peab tegutsema võimalikkuse piiril, ületades lõhe oma ühiskonna kogemuse ja pürgimuse vahel. Kuna tuntu kordamine toob kaasa stagnatsiooni, läheb vaja üksjagu julgust.“ Just seda USA tegigi – ei korranud, kuid „Häda riigimehele, kelle argumendid sõtta astumiseks ei ole nii veenvad selle lõpus, nagu nad olid selle alguses,“ oli Bismarck hoiatanud.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 lk 29/81)

 Ümberütlemise aeg

 Üldiselt on niimoodi, et kui mingi suur eesmärk jääb saavutata (või jääb selle saavutamine venima), siis tavaliselt see eesmärk defineeritakse ümber. Inimlik. Mitte keegi ei taha olla … ekslik. Toimub ümberütlemine. Näiteks F Nansen sõnastas väga sujuvalt ümber oma esialgne eesmärk – vallutada põhjapoolus: „Ta oli küll oma eesmärgid arukalt ümber defineerinud; enam ei olnud varem püstitatud eesmärk vallutada põhjapoolus ja võita see Norrale. Eesmärk on saavutatud, kirjutas ta Otto Irmingerile, Taani Geograafia Seltsi presidendile. See oli nimelt  tungida läbi tundmatu polaarmere. Nansenil oli harukordne võime poolel teel oma ambitsioone korrigeerida ja alati võitjana välja tulla. „ (E. Vogt  „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014 Lk 174). Nii, et milline võiks olla kestvates konfliktides „arukas ümber defineerimine?

Siiski „… tõlgenduste paljususel on piirid (…) Isegi Collingwood möönis, et ehkki Caesari tapmise lugu saab rääkida mitmel moel, leidub viise, kuidas seda ei saa rääkida: ei saa öelda, et Caesar tappis Brutuse. Müüte on võimalik valesti tõlgendada ja ka valesti kasutada. Me tõlgendame neid alati valesti, kui eirame konteksti ja erinevust, ning kasutame neid valesti viisidel, mille suhtes meid on teinud tähelepanelikuks postkoloniaalne diskursus. Saame küll mõned tõlgendused elimineerida, aga järele peaks siiski jääma rohkem kui üks.“ (W Doniger „Mõista antud ämblik“ TÜK 2024 Lk 226). Ootame ….

Nelsoni sündroom?

 USA alustas tegevust Iraanis lendstardist, konsulteerimata, isegi teavitamata, liitlasi. See ongi uus „normaalsus“ – USA-l ei ole liitlasi, ta ei vaja liitlasi. See on muidugi kummaline, sest juba „Osmanitel oli ususallivuse traditsioon, kui mitte kõlbelise, siis igatahes poliitilise põhimõttena. Impeeriumi ülesehitamiseks oli vaja midagi enamat kui vaenlase armeest võitu saada. Selleks oli vaja valitseda ja Osmanid mõistsid, et liitlasi on lihtsam valitseda kui vaenlasi.“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 lk 246). Selline teadmine siis.

  NATO …?  NATO kui liitlane … ? NATO-ga ka enam ei arvestata – liiga aeglane kiirmanöövriteks. Nagu möönis G Boe („Mayday“ Ühinenud ajakirjad 2022 Lk 107): „Kõik olid ühel meelel, et nad on eri meelt, see oli ju ikkagi NATO.“USA ütles selgelt välja, et liitlassõdurid on segav asjaolu – nahahoidjad, supiköögi sõdurid, kuid … Kuid kuigi USA ei vaja liitlasi, siis vajab ta sulaseid. Kuulekaid sulaseid. Kui Hispaania ja UK ei suutnud Iraani konfliktis piisavalt kiiresti oma baase USA-le avada (nüüd ja kohe), siis … Siis karistatakse nad majanduslikult ära, viiakse talli ja mõisahärra laseb neile vitsu anda.  Šveits ei lubanud ka sõjalisi ülelende … Kehv lugu, kuid kordame üle - selline on uus reaalsus. Nõu enam ei peeta. Ei tea, kas see on mingi uueaegne Nelsoni sündroom, kuid admiral väitis, ühe oma otsuse kohta,  et „Ma pole kellegagi nõu pidanud. Seetõttu jääb süü mu eksliku arvamuse kujundamise eest ainuüksi minu kanda. Ma ei lubaks ühelgi mehel  röövida kübetki minu kuulsusest, kui ma oleks Prantsuse laevastikku kohanud; niisamuti ei soovi ma, et keegi teine peaks jagama minuga vastutust. Kõik kuulub mulle, nii tõde kui vale …“  (T. Pocock „Admiral Nelson“ Kunst 2012 Lk 342).  Seekord mitte ei peetud nõu vaid ei hoiatatud ka ette.  USA alustas tegevust Iraanis lendstardist, konsulteerimata/teavitamata liitlasi. See ongi uus normaalsus – USA-l ei ole liitlasi, ta ei vaja liitlasi. USA ütles selgelt välja, et liitlassõdurid on segav asjaolu (halvustades väga kohatult eelnevatesse konfliktidesse panustanuid) kuid … Kuid kuigi USA ei vaja liitlasi, siis vajab ta sulaseis. Kuulekaid sulaseid. Kui Hispaania ja UK ei suutnud piisavalt kiiresti oma baase USA-le avada, siis … Siis karistatakse nad majanduslikult ära. Kehv lugu, kuid selline on uus reaalsus. Trotslik reaalsus.

 Siseriiklik otsustamise kiirtee

 Ja siseriiklikult …. Ka siseriiklikult käis USA-s asi kiiresti. Kogu bürokraatlik (või peaks ütlema demokraatlik) rituaaltantsu tsükkel jäeti vahele. Täiesti bürokraatiavaba süsteem. „Nagu Gulliveri liliputtide maal, köitsid ka ministeeriumi kümned tuhanded niidid, osa neist Kongressiga seotud, osa aga iseenda kätega sõlmitud. Ehkki ainustki liliputtide niit eraldi ei suutnud Gulliveri maa küljes kinni hoida, võtsid kõik need koos talt liikumisvõime. Kõigi Kongressi sätestatud regulatsioonide koostoime muutis kaitseministeeriumi aeglaseks, raskepäraseks ja vähetõhusaks, et seegi, mida tehti, hilines sageli ning raiskas maksumaksja dollareid. Pole siis imestada, et niisugune olukord omakorda kutsus esile veelgi rohkem kongresmenide kurtmisi ning uusi piiranguid ja kontrollimisi, mis kõik veelgi enam takistasid tõhusat tegutsemist.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 183)  Mõeldud, tehtud.

 Infodominant

 „Reegliteta sõjas“ teatavasti ei võidelda reeglite järgi, võitlus käib kõigil tasanditel, eriti infotasandil ja  „Nagu teada, kirjutavad ajalugu võitjad, aga meie ajal saab ka võitjaks see, kes kirjutab ajalugu. Sõda otsustatakse inforuumis niisama palju kui lahinguväljal. Meil peab olema globaalne infodominant, et ülekaal saavutada.“

 „Sõja esimene ohver on teatavasti tõde, seetõttu peame hoolitsema selle eest, et meie tõde võidab, maksku mis maksab. Sõjaseisukord on eriolukord ja nüüd seisneb võitlus selles, missuguse narratiivi taha maailm koondub.“ G Boe „Mayday“ Ühinenud ajakirjad 2022 lk 107/178/92)

Kokkuvõtteks:  „Võitja on see, kelle versiooni sündmustest võetakse tõe pähe. Faktid on vähem olulised, kui üht valet piisavalt palju korrutada, siis muutub ainuüksi tuttavlikkus selle usaldusväärseks. Rahvas soovib turvatunnet, kui sama lugu üha uuesti  ja uuesti rääkida, jäävad nad seda uskuma. Äratundmine loob usaldusväärsust.“

Nii, et käib sõda infodominantse narratiivi eest. Narratiivi eest, mis võidaks. Kuna juba pärissõdu on  poole tosina jagu (Karulaane sõda Euroopa poolsaarel, Iraagi konflikt, Pakistani-Afganistani konflikt, Liibanoni/Hezbollah-Israeli konflikt, Venetsueela operatsioon ja lõpusirgel Kuuba murdumine), siis ühist narratiivi selles „segasummas“ polegi.  Lõpptulemuseks on see, et „ Meie maailmas vohavad arvamused, targutused ja oletused. Selgesti avaldatud faktid asenduvad aja jooksul oletustega.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 154)

 Mingi mõistmise olukorrale ja narratiividele annab „ebarahu“ kontseptsioon. M Leonard „Ebarahu aeg“ (Varrak 2022 Lk 23/“0)  annab uuelaadse vaate tänapäeva konfliktidele: „Sel lühikesel raamatul on lihtne iva: ühendused, mis põimivad maailma kokku, ajavad seda ühtlasi lahku. Maailmas, kus tuumariikide sõda on liiga ohtlik, et selle üle arutledagi, õhutavad riigid konflikte, manipuleerides nendesamade asjadega, mis neid ühte seovad. Suurriikide poliitika on muutunud armastuseta abieluks, kus kaasad ei talu teineteise seltsi, ent ei suuda ka lahku minna. Ja nagu õnnetu paari puhul, muutuvad õnnelikel aegadel jagatud head asjad vahendiks, millega halbadel aegadel teisele kahju teha. Lagunevas abielus teevad neimahimulised partnerid teineteisele haiget, kasutades ära lapsi, koera ja suvilat. Geopoliitikas pruugitakse relvana kaubandust, rahandust, inimeste liikumist, pandeemiaid, kliimamuutusi ja eelkõige internett.“

„Mida ühist on Hiina vaenutegevusel, Venemaa trollivabrikutel, Ameerika keeldudel, Prantsuse blokaadil, Iraani piraatlusel ja Türgi väljapressimisel? Need ei olnud juhuslikud sündmused – nagu maavärin või taevast langevad asteroidid -, vaid uut tüüpi poliitiline vägivald. Need olid relvad, mida arendati kindlal eesmärgil: kasutada ära ühendatud maailma nõrkust. Iga kord, kui mõni riik mõnd säärast relva kasutab, vastab sellele keegi, tekitades hukutava pingespiraali.“

 „Kuna iga riik hakkab käsitlema vastastiksõltuvust kaitsetusena, siis näeme, et üha enam äritegevust viiakse mujale ja osa ülemaailmseid tarneahelaid laguneb“

„… ent niikaua, kui meie vahel on sidemeid, jääb alati alles ka konfliktivõimalus. Seepärast lõpeb Ukraina sõda järjekordse eberahu ajajärguga.“

R Spalding („Reegliteta sõda“  PM 2025 Lk 79) lisab sellesse kokteili oma nüansi: „Nüüdisajal, kui tuumarelvad on juba muutunud hirmutavaks kaunistuseks kaminasimsil ja kaotavad iga päevaga oma reaalset operatsioonilist väärtust, on finantssõda kujunenud terves maailmas tähelepanu äratavaks „hüperstrateegiliseks“ relvaks. Seda põhjusel, et finantssõda on kergesti manipuleeritav, võimaldab varjatud aktsioone ja on ühtlasi ülimalt hävitav.“

Just sellises vastastikkuse sõltuvuse ärevusseisus me praegu siplemegi. Küll aga on mõned arengud kummastavad, lausa pöörased, mis justkui ei arvesta ressursside piiratusega.

 Demograafia

 Alustame demograafiast ehk inimmaterjalist.  „Maailma demograafiline struktuur ületas punkti, kus pole tagasiteed, kakskümmend kuni nelikümmend aastat tagasi. 2020 aastad on aastakümme, mil see kõik laiali laguneb.“

NB! See tähendab, et murdepunkt on ületatud. Mõnede jaoks pöördumatult.

„Nii erinevate riikide jaoks nagu Hiina, Venemaa, Jaapan, Saksamaa, Itaalia, Lõuna-Korea, Ukraina, Kanada, Malaisia, Taiwan, Rumeenia, Holland, Belgia, ja Austria pole küsimus selles, millal neid riike tabab demograafilisse vananemisse kustumine. Kõik saavad näha, kuidas nende töötajad hakkavad 2020 aastatel massiliselt pensionile jääma. Mitte ühelgi riigil neist ei ole piisavalt noori inimesi, et isegi teeselda, et nad taastavad oma populatsiooni. Kõik nad kannatavad surmahaige demograafia all. Tegelikud küsimused on need, mis viisil ja kui kiiresti nende ühiskonnad tükkideks mõranevad.“ (P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 65). NB! Tükkideks mõranevad.

 Kui panete tähele, siis selles kurvas (mittetäielikus) nimekirjas on kuus EL riiki ja neli „Lääne riiki“. Eriti drastiline on olukord Lõuna-Koreas, kus sünnikordaja on 0.8. Mida tähendab kordaja 0,8?  „Lõuna-Korea: täiuslik torm (…) … oma 0,8 lapsega naise kohta on Lõuna-Korea kõige madalama sündimusega riik maailmas.“

„Sündimuskordaja 0,8 tähendab põhimõtteliselt, et kahest ühe kohordi liikmest saab järgmises kohordis 0,8 inimest. Sajal vanavanemal on 40 last, kes sigitavad neile 16 lapselast. Kahe inimpõlvega on 84% elanikkonnast kadunud. Tegelikult on asjad Lõuna-Koreas pisut halvemadki – nimelt arvestatakse sündimuskordajat naise kohta. Korealaste probleem on see, et tänane lapsesaamise kohort on ebaproportsionaalselt mehelik …“

(P Morland „Ja ei jäänud kedagi“ PM 2025 lk 75) Ja ega Hiinagi olukord kiita pole „Hiinas sünnib aastas alla 10 milj lapse, kuid aborte tehakse 13 miljonit“ (lk 178)

EL on praeguseks kujunenud madalaimaks sünnikordajaga riigiks Poola oma kordajaga 1,1, kusjuures langus on toimunud kiirenevalt veel mõned aastad tagasi oli see 1,4. Samas Ungari püüab oma kehvast seisust välja rabeleda riiklike programmide abil: „Kokku kulutab Ungari riik sündimuse soodustamisele hinnanguliselt 5% sisemajanduse koguproduktist. Seda on kolm korda rohkem kui kaitsekulusid.“

„Valitsus ütleb, et soovib sündimuskordaja 2030 aastaks saada 2,1-le. Ehkki sündimus on viimase kümne aastaga tõusnud 1,25-lt 1,5-le, jääb see eesmärgist kaugele.“ (lk 173) Ja kuigi eesmärki pole saavutatud, siis ilma nende meetmeteta oleks sünnikordaja jätkanud langust.

Miks me siinkohal räägime „lapseteost“ ja sünnikordajast, kui ometi alustasime julgeolekust? Hm, sellepärast, et maailmas on kõik oma vahel seotud

„Kui Napoleon oma armee läbi kontinendi juhatas, oli Prantsusmaa Euroopa kõige rahvarohkem riik ning võis värvata rohkem noori sõdureid kui keegi teine. Saksamaa ühendamine ja sündimuse langus Prantsusmaal 19 sajandil muutsid seda ning 1918 aastaks, Versailles´i lepingu sõlmimise ajal muretses Prantsuse peaminister Georges Clemencau, et „lepingusse võib panna ükskõik milliseid punkte, võib võtta ära kõik Saksa kahurid, võib teha mida vaid tahad, aga Prantsusmaa on ikkagi kadunud, kuna prantslasi  enam pole.”” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 34). GC ütlemine olekski kujunenud tegelikkuseks, kui USA oma ressurssidega poleks kallutanud tulemuste kaalukaussi  nii täiendava raha, tehnika, aga eriti inimestega. Saite aru? Võidukat sõda saab pidada (ja võitu hoida/kindlustada) vaid „suurte pataljonidega“. Seda enam on kummastav, et Karulaas otsustas oma poolkoolnud sünnikodaja IMS stiilis totaalse tapavormis lahingutes „peeneks lasta“. „Peeneks lasta“ ja ka naabrite titeteoealiste kohordid peeneks lasta. Võidavad ….  „Keegi on väitnud, et küsida, kes sõjas võitjaks tuli, sarnaneb pärimisega, kes võitis San Francisco maavärina. Et sõdades pole võitu, vaid erinevad lüüasaamise astmed, on arusaam, mida XX sajandil üha enam omaks võetakse.“ K N Waltz „Inimene, riik, sõda“ Postimees 2023 lk 17). Märkus: vaadates kujunenud olukorda tuleks väljend  „üha enam omaks võetakse“ asendada minevikuvormiga „omaks võeti“. Samas väide, et sõdu ei võideta, vaid sellel on üksnes erinevad lüüasaamise astmed jääb kehtima.

 Arteesia kaevu tampoonimisest

 Niisiis „Väga vähesed riigid on saavutanud kõrge elatustaseme, vältides samal ajal sündimuse kollapsit. See on … valusalt lühike nimekiri. Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Argentiina, Rootsi ja Uus-Meremaa. Ja … ongi kõik.“ (P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ lk 72). Vaat selline lugu. USA on selles nimekirjas väga heas positsioonis: kõrge elatustase ja välditud on sündimuse kollapsit. Tore. Tore kuid …  „ Ameerikas on viimastel aastatel palju räägitud aina laienevast kultuurilisest lõhest poliitikaküsimustes – ja see lõhe ulatub ka sündimusnäitajateni. 2020 aasta valimiste maakondlik analüüs näitab, et tugevalt Trumpi toetavates maakondades on sündimus umbes 25% kõrgem kui Baideni-meelsetes maakondades – erinevus, mis võib kogu rahvastiku tasandil otsustada, kas rahvas jääb püsima või kaob lõpuks.“

„Kui võrreldi maakondi, kus vabariiklaste toetus oli 75% ja kõrgem, maakondadega, kus demokraatide toetus oli 75% ja kõrgem, tuli välja, et esimestes oli laste arv naise kohta 2004 aastast (pärast korrigeerimist teiste teguritega nagu etniline päritolu ja asustustihedus) 0,6 kuni 0,7 lapse võrra kõrgem. Teine uuring, mis vaatles vanemate kui 44-aastaste naiste lõpliku laste arvu, andis selleks konservatiivide puhul keskmiselt 2,5 ja liberaalide puhul 1,5. (…) Selle mõju poliitikale ilmneb täies mahus alles tulevikus. (…) Pigem loeb tähelepanek, et teatud vaadetel ja ellusuhtumistel, ükskõik kas need meile meeldivad või on sügavalt vastumeelsed, on suurem tõenäosus kujundada inimesi, kes tulevikus täidavad maad.“ (P Morland „Ja ei jäänud kedagi“ PM 2025 lk 68). Nii, et „maa täidetakse“ pigem konservatiivsete valijatega kui liberaalsetega. Lisaks konservatiivsusele, mis hoiab sünnikordajat kõrgel hoiab USA rahvastikku rahvastiku kollapsisse langemast on … immigratsioon. Immigratsioonisurve on nagu aia taha tuksuv arteesia kaev pumbates lisaressurssi rahvastiku täiendamiseks kui see vajalikuks osutub. Kuid siingi on „suurtel“ suured mõtted. Kui Karulaas laseb oma järelkasvukohordid peeneks lahinguväljal ja Hiina higistab palavikuliselt välja „ühelapse“ poliitika tulemusi, siis ega USAgi kehvem saa olla tema otsustas oma arteesia kaevu täis ajada ja kinni plommida. Vaat selline lugu põhilise ressursiga.

 Pankrotti ajamise strateegia. Ülekoormus.

 

Veel üks tähelepanek „Reegliteta sõja“ valdkonnast „Bin Ladeni eesmärk ei olnud tappa võimalikult palju ameeriklasi ega isegi külvata  riigis hirmu. Tema eesmärk oli Ameerika pankrotti ajada, sundides meile peale pikaajaline ja röövellikult kallis sõda Lähis-Idas – ja selles mõttes ta sai , mida tahtis. Seepärast loebki HKP al-Qaedat kasulikuks, ehkki tahtmatuks partneriks Hiina varjatud sõjas, mille sihiks on Ameerika tähelepanu hajutamine, sisemine parteipoliitiline lõhestatus ja massiivne ülekoormatus välissõdades.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 Lk 126). Kas juhus või planeeritud, kuid tundub, et Iraani konflikt näib olevat  USA puhul nii siduvat kui tähelepanu hajutav, samas tuues kaasa ka sisemine lõhestamise kui ka ülekoormuse:

 „Sõda on alati hasartmäng ja väljatung teadmatusse. Ajaloolase ja Anzio veterani Michael Howardi üht kuulsat kommentaari parafraseerides ei tule võitjaks ilmtingimata mitte see pool, kes õigesti alustab, vaid see, kes ennast kiiremini kohandab.“ (. T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 Lk 238)

Tõsiasi on ka, et „Kaitsekulutustes ületab USA nii Hiinat, Venemaad kui ka järgmist seitset riiki kokku. USA Achilleuse kannaks võib pidada üsna ebastabiilset ja polariseerunud poliitilist süsteemi, mis on teinud nii liitlased kui ka vastased nõutuks ja murelikuks äkiliste poliitiliste muutuste pärast.“ (A Stubb „Võimukolmnurk“ PM 2026 lk 206). Lõhestamine, hajutamine, ülekoormus. Peame Euroopas ise hakkama saama ja ilmselt tulevikus ka Meretaguse mitteliitlasliku liitlase välja aitama. Mnjah.  Kuhu me pääseme. Selline jada siis seekord ... libedal põrandal.

 Meie …

 Targutusi:

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

 Lk 215 „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“

Lk 113 „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“

 W. Wies „Karl Suur“ Kunst 1999

 Lk 70 „Põgus pilk ajalukku jätab Karlist eelkõige sõjamehe, sõjapidaja mulje. Siiski on see mees liiga mitmekihiline ja mitmetahuline, et sobituda sellisesse jämedasse skeemi. Karl eelistas, vastupidi, vahendina alati poliitikat sõjale.“

„ (…) oli Karl sõdades alati võidukas. Ka Karl Martell ja kuningas Pippin ei olnud kunagi sõda kaotanud, nii et frangid elasid tavatus uskumuses, et frangid tähendabki võitjaid.“

Lk 72 „Kreeka vanasõna ütleb ja tabab täpselt frankide võimu laienemise doktriini: Olgu frangid su sõbrad, aga mitte naabrid.“