Jätkuvalt „„Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset …“

 

Hurraa!!! Lõpuks ometi!

Head uudised:  „Valitsus jõudis energiameetmetes kokkuleppele.

Reformierakond ja Keskerakond jõudsid neljapäeval kokkuleppele kõrgete energiahindade leevendamise meetmetes. Valitsus plaanib kompenseerida elektri hinna, mis ületab 0,12 euro kilovatt-tunnist, samuti seatakse lagi gaasihinnale.“ Õige …

Ainult et, miks ma ennast seda lugedes nii sandisti tunnen? Miks on mul selline Pinocchio tunne Lollidemaal? Miks ….? Kas see ongi lahendus? Mille lahendus? Kas see ongi leevendus? Kui leevendus siis kellele? Mille leevendus? Kelle arvel? Ja kõige tähtsam – kelle … arvele?. Kelle arvele on väga tähtis küsimus, sest: „Valitsuse tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks lähevad maksma üle 325 miljoni euro, seejuures maksavad neljapäeval kokkulepitud lisameetmed umbes 80 miljonit eurot“ (ERR 20.01.22). On ju meie ühise raha kulu, mitte meie tulu. Ja see kulu pole veel kõik,  ÄP 21.01.22 täpsustab, et ettevõtjad peavad valitsuse täiendavat abi veel ootama“ ehk „toetusmiljoneid“ tuleb veel juured …

 Eks ole tore, kõik saavad justkui midagi, kuid kui valgus ja heliefektid välja lülitada, siis näeme tegelikkuse trööstitut pilti, sest Dr Riik jagab tegelikkuses  meie kogutud ühise raha (küll näiliselt ja vormiliselt  turutõrkest või kokkuleppest tekitaud)  inimeste aitamiseks, kuid tegelikult … Tegelikult kiidab Dr Riik heaks vigase hinnakujundusmehhanismi energeetikavaldkonnas ja püüab mahendada oma juhtimisvigu sektori arendamisel ja selle kaudu megakasumite väljavõtmise majanduse vere/raha ringlusest. Tegelikult absorbeerib Dr Riik enese paarikümne aasta otsustamatuse (otsusta+matus) hinnasildi meie ühise raha arvel.  Jagades meie raha hoopis vigasele turule, mitte nende vigade parandamiseks ega karistamiseks, vaid premeerimiseks ja uue turutaseme kujundamiseks. Vaadake, kuni valdkonna hinnamehhanismi, investeerimiskeskkonda ja administratiivselt nõu ja jõuga toetatavat ettevõtluskeskkonda ei tekitata, siis hinnad ka ei stabiliseeru ja Dr Riik peab vigase hinnamehhanismi korrigeerimiseks üha uusi „toetusmiljoneid“ nii inimestele kui firmadele välja maksma. Meie ühist raha põletama. Selline on „poliitiline tahe“. See on nagu aadri laskmine Ühisruumi elumahladest, kuid mitte mõõdukas ja ühekordne raviprotseduur, vaid pidev väljavool. Väidetavalt saadi just niimoodi Robin Hoodist lahti, lasti liiga palju aadrit. Tegelikult on juhtunud just see, mille osas Ray. Dalio („Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173) meid hoiatanud on: „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja se põhjustab suuri otsustusvigu.“

„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“

 Poliitika ilma poliitilise tahteta?

Otsi või tikutulega, kuid hinnamehhanismi korrigeerimist, investeerimis- ega ettevõtlussõbralikku keskkonna loomise algeid pole kuskilt märgata. No kui mitte arvestada, et Tootsi tuulepargi osas on kaks Dr Riigi omanduses ikkagi omavahel vaenujalal (või kohtujalal), mis tähendab, et protsessid ei liigu ning meretuuleparke püütakse sama usinalt maha niita nagu viimasel kümnendil harjunud ollakse. Kui loed „Majandus- ja taristuministeeriumi asekantsler Timo Tatar ütles, et on tõesti mõned projektid, mis on pikalt seisnud. "Ei ole olnud poliitilist tahet just varasemate valitsuste puhul neid otsuseid teha. Need otsused on olnud teatud juhtudel ebapopulaarsed, ei ole tahetud seda "ei" sõna välja öelda ja seda ametlikult vormistada," lausus ta.“ (ERR). Hm, huvitav milline või kelle poliitiline tahe? Meil on ju olemas energeetikavaldkonna pikaajaline strateegia, mis ongi kinnitatud ja tunnustatud strateegia ehk Pilvepiiri poolt heaks kiidetud poliitiline tahe? Meil on ka taastuvenergia strateegia. Millist „poliitilist tahet“ ootab MKM? Poliitilise tahte poliitilist tahet? Arusaamatu. No ja, võib-olla on strateegia ja poliitika selles, et taastuvenergeetikat mitte arendada, sest „Kaheksa aasta jooksul ei ole Eestis ehitatud ühtki suurt maismaatuuleparki. Esimene meretuulepark valmib Eestis eeldatavalt 2028. aastal.“ Kuid oh õnne menetlused on viimase paari aasta jooksul kiirenenud. Niisiis on ilmset „poliitilise tahte poliitiline tahe“ leitud või on leitud need õiged, kes on kutsutud ja seatud tuult jahvama.

Meie investorid? Või …

Ja millist osa taastuvenergia tootmise kiirendamisel on mänginud taastuvenergia tasu, mida me kõik juba pea veerand sajandit oleme maksnud? Ühest küljest justkui maksame lisa, kuid teisest küljest pole „poliitilist tahet“ valdkond arendada. Siinkohal soovitan lugeda KONKURENTSIAMETI HINNANG TAASTUVENERGIA TASUDE KOHTA 2021 „Taastuvenergia toetusi on tootjatele makstud üle 20 aasta. Esimene toetuste skeem rakendati 1998. aastal kehtima hakanud energiaseadusega…“  See, et taastuvenergia tasusid oleme maksnud juba nii kaua kipub ununema. Tegelikult on see kujunenud juba kliendi püsikuluks.  Sestap on KA ka teinud oma tähelepanekuid ja ettepanekuid. Nagu näiteks: " ELTS-i eelnõu (156 SE) raames saatis Konkurentsiamet Riigikogu majanduskomisjonile 2019. aasta augustis kirja, kus märkis, et ausa konkurentsi toimimise tagamiseks on vajalik, et elektrisektoris arvestatakse vajadust säilitada tehnoloogia neutraalsuse printsiip. Tehnoloogia neutraalsuse printsiibi alusel ei soosita konkreetset liiki tehnoloogia kasutamist, vaid vähempakkumisel võidab soodsama pakkumise teinud ettevõtja, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast. Nimetatud printsiibi rakendamine tagab tarbijale väikseima maksukoormuse. Konkurentsiamet tõi lisaks välja, et kehtivas seaduses sätestatud konkurentsineutraalsusest loobumisel ei saa välistada olukorda, kus suunatud pakkumise tulemusel kujuneb kõrge toetuse määr koos olulise koormusega elektritarbijale.“ Seega hinnaregulatsioonis on lihvimiskohti igal tasandil. Nii soovitab KA kokkuvõtteks: „Oluline ressurss on olemas meretuuleparkide näol, mis taastuvenergiana muutub aina hinnalisemaks ning selle kasutusele andmine peaks toimuma oksjonite teel, mis annaks parima tulemuse. Kuna taastuvenergia tootmiskulud ajas odavnevad siis võib eeldada, et tulevikus suudetakse ehitada valdav osa ilma toetusteta. Tänase kehtiva toetusskeemi juures on ka tarbijatele peale pandud põhjendamatult suur maksukoormus ja see jätkub veel aastakümneid. Eesti on täitnud küll võetud taastuvenergia kohustused, kuid tarbija jaoks ei ole see tulnud odavalt: aastatel 2007 kuni 2020 oli tarbija maksukoormus kokku 827,9 mln € ning prognoosi kohaselt lisandub järgnevate aastate jooksul (2021 kuni 2030) veel täiendavalt 642 mln €. Kokku teeb see ligi 1,5 miljardit € mis ei ole tarbija jaoks väike raha. Võttes arvesse rakendatud oksjonite skeemi, maksab tarbija taastuvenergia tasu aastani 2045. Seega soovitab Konkurentsiamet vastavalt taastuvenergia direktiivile üle minna turupõhisele lahendusele ja järk-järgult kaotada taastuvenergia toetused.“ Seda kokkuvõtet lugedes tasub mõelda sellele, kui palju ja kui tõhusalt me selle tasuga maksame meile endile meie endi rahaga ja mida meie teiega selle eest saanud oleme. Energiasõltumatust (energiasõlyu+matus)? Kindlustunnet? Hinnaedu? Mida meie teiega kui investorid sellest investeeringust kasu oleme saanud? Või polegi? Ups! Ka võimalik.

Tasalülitus

Eelnevast ilmneb selgelt, et meie teiega oleme alternatiivenergia valdkonna investorid. Eks ole, sellele pole te ju mõelnud? Pole tundnud ennast investoritena? Muide siin koorub välja veel üks märkamata jäänud tasalülitussüsteem: meie teiega investorid (mitte Dr Riik) maksma kinni arenduse  uute keskkonnasäästlike energiamuundamise süsteemide investeerimiseks ( meie teiega makstud taastuvenergia tasu) ja Dr Riik püüab igati regulatsioonide ja bürokraatiaga takistada uute energiamuundamise võimsuste tegelikuks tekkeks. Vaat selline tasalülitussüsteem. (Selle koha peal võiksin aretada kibekähku mitu vandenõuteooriat, kui oleksin vandenõuteoreetik. Õnneks ei ole.) Kui Dr Riik oleks omanud „poliitilist tahet“, siis oleks ettevõtlus oma hulluses täitnud maa uute energiasüsteemidega ja meil poleks mingit energiahinna kriisi. Oleksime kuiva jalaga ühest paadist, ühest ajajärgust, ühelt laamalt teisele laamale naerusuiselt astunud. Erainitsiatiiv on uskumatult … energiarikas. Energiarikkuse, lausa ülevoolava energiarikkuse tõestuseks on see asjaolu, et meie ettevõtjad paigaldavad oma parke nii Lätis, Leedus, Poolas, kui Soomes. Meie …

Turvalisus: mentaalne, energeetiline ja riigikaitseline

 Meie administratiivmõtlemine mõtleb välja üha uusi piiranguid. Viimane hittlugu on selles, et idaaladele päikeseparkide ehitamine on kurjast, sest peegeldus segavat radarite tööd ja kaitsevõimet üldiselt. Kaitsevõime seisukohalt pole midagi tingida, see peab olema meie jaoks igati tõhus, kuid …. Kuid kaitsevõime tugevus algab nutikusest. Mõttelaiskuses radarite taha pugeda on üks võimalik viis kaitsevõime õõnestamiseks. Nagu näitas tuulikute keelustamise lugu, siis asi polnud selles, et tuulikud segasid radareid, vaid selles, et kehvad radarid olid. Kui kümme aastat tagasi oleks vanad radarid välja vahetanud oleksid tuulikud meile täna energiat jahvanud. Nüüd siis … Samas kui ülesse ehitada kaitsevõime radarvõimele, kuid üha tõusvad elektrihinnad  tekitavad ühiskonnas frustratsiooni/rahulolematust/mässumeelsust, siis läheneb oht riigikaitsele pigem seestpoolt, selja tagant ja maad mööda. Sellisel juhul pole radaritest mingit kasu. Riigikaitse peab olema riigi igakülgne kaitse, mitte „bürokraatline“ tabelarvutus. Vaat selline lugu. Jälle üks altenatiivkulude ja loobumiskulu valikute küsimus. Õigemini järjestuse küsimus. Pealegi tänasel päeval tasuks meelde tuletada seda millele juhtis tähelepanu kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja: „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 189). Põhiline, et sõnumid ja ajahorisondid oleksid selged, mõistetavad ja teostatavad.

 Meie & Iseendale

 Kuid praegune „toetusmiljonite“ lahendus ei ole lahendus, see on asendustegevus. Kuigi tükati võib see välja näha kui päästeaktsioon, siis on see samasugune lahendus nagu turuvärava sõrmkübara mäng. Kiire poliitotsuste/sõrmkübarate liigutamine (kohati ka kangutamine) ei lahenda probleemi eraisikute (ega ka firmade) jaoks, see üksnes  peidab juurprobleemi – administratiivse saamatuse ja börsisüsteemi vildaka ärakasutamise sümbioosi. See, et „Dr Riik kompenseerib“  tähendab ainult ühte, meie ise maksame iseendale  kompensatsiooni kinni.   Asesõnade tegelikule sisule pööravad tähelepanu W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 208) läbi riigivõla näite:  „Keynesi järgse „funktsioonifinantsisti“ apostli professor Abb Leneri kuulsates sõnades ei ole riigivõlaga midagi valesti, sest „me võlgneme seda iseendale“. Nendel aegadel olid konservatiivid piisavalt nutikad tõdema, et on suur vahe segastel asesõnadel – üks neist on „meie“ (koormatud maksumaksjad), teine aga „iseendale“ (need kes elavad maksustamisest).“. Nii et meile ja iseendale pole mitte päris sama.

 Hinnalagi? Kellele?

 Hinnalagi, mis peaks kaitsma meid kõiki ülemääraste hindade eest kaitseb tegelikkuses ainult üht – kaitset saab kogu ebatõhusat, konkurentsimoonutustega ahel kuni lõpptarbijani välja. Meie … Meie jäämegi maksma kinni ahnust ja rumalust, kui ei nõua tungivalt energiaturu korrastamist. Kes eelpoolmainitud pidukondade „kokkuleppest“ rõõmu tundsid, siis … palju õnne kõigile Pinicchiodele.

Hinnalagi on üks järjekordne illusionistlik trikk, meie teiega rahustamiseks.Lugedes ametlikku teadet, et:  "See tähendab, et kui elektri hind kas börsil või fikseeritud hinnaga paketis ületab 12 senti kW/h, maksab selle osa elektriarvest kinni riik.“ tunnen et mul püütakse keset selget päeva, käigu pealt, pooltaldasid alt ära hiivata.  RIIK? Tule seesamune sealtsamusest appi, kes see hea onu veel on? Meie teiega olemegi RIIK! Meie teiega  ise maksame endale enda kogutud raha eest kompensatsiooni? Pöörane lugu. Vaadake, kõik see, mida meile deklareeritakse kui suurt võitu, kui hunnitut kokkulepet meie hüvanguks, lõpuks kui meie tulu või kompensatsiooni – võrgutasude alandamine/kaotamine, hinnalaed – on ju tegelikult meie KULU!!!. Mitte RIIK ei maksa, vaid meie teiega maksame. Niimoodi me peame ka sellesse suhtuma, kui meie teiega raha kulutamisse. („Sarnane lagi on ka gaasi hinnale, mis on kodutarbijatele 65 eurot megavatt-tunni kohta, seda ületava osa kompenseerib riik 100 protsenti kuni tarbimiseni 2,75 megavatt-tundi.) 

Sama jama jätkub ka ettevõtete suhtes: „Valitsus jõudis kokkuleppele ka elektri võrgutasu langetamises ettevõtetele. "Kui see täna on kõigile 50 protsenti, siis ettevõtete osas viime selle nulli. Mille üle meil veel arutelu jätkub, on see, kuidas teha gaasiga meedet ettevõtetele," (ERR 20.01.22). Niisiis … nende enda arvelt. Kokkuvõttes on niimoodi, et „

Valitsuse tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks lähevad maksma üle 325 miljoni euro, seejuures maksavad neljapäeval kokkulepitud lisameetmed umbes 80 miljonit eurot. Siiski ÄP 21.01.22 täpsustab, et“ Ettevõtjad peavad valitsuse täiendavat abi veel ootama. No  ootavadki …Kui jõuavad ära oodata. Ettevõtluse laibaloendus juba käib. Paljud eelneva kolmanda aasta kolmikkriisist nõrgestatud ilmselt ei jõua oma ootejärjekorda ära oodata vaid asuvad uude järjekorda ootama. Töötukassa ootejärjekorda.

 Alternatiivkuludest

 Niisiis lähevad Dr Riigi  tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks maksma üle 325 milj EUR, kuid … Kuid see pole veel kõik, sest ettevõtjad ootavad oma õigustatud leevendusi. Ärgem unustagem ka pisiasja, et kui mingi leevendus/hüvitis/toetus kehtestatakse, siis kipub see venima ajas ja ruumis … lõpmatusse. Lõpetamine on raskem kui lõpetamatus eriti … kui aasta pärast toimuvad Pilvepiiri valimised. Mnjah, üpris suure tõenäosusega läheb viimase paarikümne aasta administratiivne otsustamatus (otsusta+matus), olukorra tõsiduse mõistmatus (mõist+matus), initsiatiivitus ja valeotsused meile teiega veel sel aastal maksma umbes miljardijagu … meie enda maksuraha.  Ups! Miljard? Meile meilt? Meile neilt? Neilt meile? Tegelikult pole see tähtis, tähtis on see, et kui see tühja läinud miljard oleks õigel ajal läinud alusteadustesse ja alternatiivenergeetika  arengusse, kui oleks lastud ettevõtluse enese ülevoolavat energiat kasutada, siis poleks meil teiega praegu vaja olnud „hüvitada“ seda mida ei saa hüvitada – aega.

Et paremini mõista millest jutt, siis J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ (Varrak 2016 Lk 97) on olukorra väga ilmekalt lahti seletanud: „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada. Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“ Vaat selline kuldaväärt õpetus. Nüüd mõelgem millest meie teiega ilma jäime? Igatahes ei olnud see uus baar ega kääritamistõrred, see millest meie teiega ilma jäime on energiaalane julgeolek ja sõltumatus. Selleks, et järgmine miljard tühja ei läheks õpetavad õllepunkarid, et „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „ (lk 26)

Kuhu investeerida?

 Energiasõltumatus on turvalise arengu aluseks. Kuid vaadates praegust mõttemudelit, siis tundub, et arengumõte on kinni kiilunud. Kui arengumõte on kinni kiilunud, siis kiilub ka arengu kinni. Praegu on nii, et päikese ja tuulepargid oleksid justkui pääsetee energiakriisist, kuid ei ole, sest tegemist on hõreenergiaga ja meie geograafilises asukohas vaid täiendava mitte põhienergiaga. Tuumaenergia …. No tuumaenergia on põlu alla pandud, kuid siiski ainukene tiheenergia tüüp, mille kohta praegu tehnoloogia olemas on. Kõik muu … Kõik muu tuleb leiutada.

Paul Romer on arvanud:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 102). Eh, kui palju ideid on jäänud avastamata ja kui palju oleks võinud avastada kui oleks õigel ajal teinud õigeid/julgeid/innovaatilisi otsuseid. Kuid kes peaksid avama ukse uude energiamaailma?

 „Kaua aega arvati, et suurimad novaatorid on soliidsed suurfirmad. On ju neil piisavalt vahendeid, et rajada suuri laboreid ning neisse inimesi palgata. Sellele seisukohale vaidles vastu suur Austria majandusteadlane Joseph Schumpeter. Tema väitis, et väiksemad, nooremad, ettevõtlikumad firmad, kes ei ole huvitatud status guo säilitamisest, oskavad tõenäoliselt uusi kaupu ja teenuseid välja mõelda tõenäolisemalt. Nagu ta seda väljendas: „Postitõldade omanik üldiselt raudteid ei ehita.““ (lk 229). Võib vaid lisada, et raudtee omanik ka teleportatsiooni seadet ei ehita ega kivijaama omanik vihmaveetorust kolinal kanalisatsiooni vuhisevat energiavoogu juhtima ei hakka. Niisiis …rada vabaks … küll nad tulevad.

 Meie hundirahvas

 Meie teiega oleme valinud hundi enda rahvusloomaks. Oleme hundirahvas. Kui oleme hundirahvas, siis peame ka vastavalt käituma, mitte kui uruhiir ega küülik vaid kui hunt

 „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 Lk 126)  „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (lk 114). Meie ka.

 Targutusi:

T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019

 Lk 30 „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „

„Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma lkeerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

 Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018

 Lk 190 „ Ära aja segi eesmärke ja iha. Korralik eesmärk on miski, mida sul on tõesti vaja saavutada. Iha on soov millegi järele., mis võib sul takistada eesmärkide saavutamist. Üldjuhul on ihad esmased tagajärjed. Näiteks võib su eesmärk olla hea kehaline vorm, aga iha süüa maitsvat, kuid ebatervislikku toitu. Ära mõista mind valesti: kui tahad olla diivanikaunistus, ei ole mul selle vastu midagi. Võid püüda saavutada ükskõik milliseid eesmärke. Aga kui sa diivanikaunistus olla ei taha, siis parem ära tee krõpsupakki lahti.“