Andmete kokkukuhjamine on kasutu, kui neid ei osata tõlgendada või
tõlgendatakse valesti. Üks näide statistiliste andmete lugemisest H RoslingI „Faktitäius“ (Tänapäev 2018 lk.84) ainetel kus Pascola Mocumbi (Mosambiigi PM
1994-2004) avaldas oma arvamust majanduskasvu mõõtmisest SKP-ga: „Ma uurin neid
andmeid küll, „vastas ta, „aga need ei ole täpsed. Seepärast on mul lisaks
saanud harjumuseks vaadata iga-aastast esimese mai rongkäiku. See on meie
riigis populaarne traditsioon. Ma tean, et inimesed tahavad sellel päeval eriti
head välja näha. Tean, et nad ei saa sõbra käest kingi laenata, sest ka sõber
on rongkäigul. Nii ma siis jälgin. Ja näen, kas nad kõnnivad paljajalu või on
neil viletsad jalanõud või on neil kvaliteetsed kingad. Ja ma saan võrrelda
sellega, mida ma nägin eelmisel aastal. Lisaks vaatan ma riigis ringi sõites
pooleli olevaid ehitusi. Kui rohi kasvab värsketel vundamentidel, on pahasti.
Aga kui laotakse uusi telliseid juurde, siis tean, et inimestel on raha
investeerimiseks, see ei kulu ainult igapäevaseks tarbimisele.“ Tark
peaminister küll vaatab andmeid, kuid mitte ainult andmeid.“
Nii, et tõlgendamine on kogemuste ja teadmiste kogusumma. Kuid ka andmete mitteesitamine on statistika,
enamgi veel, selle põhjal saab teha mitmeid järeldusi ja juhtimisotsuseid. Ärgem alahinnakem mittesitatud andmeid. Näiteks
on SA andmeil neid kes vaaguvad hinge, kuid olid veel eelmisel aastal „täies
jõus“ lisandunud 30%. (tähtaegne esitushulk 50%lt 35%le).
Esitamata andmetest võib välja lugeda veel terve portsu tendentse nii
muudatustes majanduses, kui ka muutumatuses avalikus sektoris … kui tahtmist,
vajadust ja nutikust jätkub. Kuid üks on
selge, ega trahvimine laibaloenduse tulemust ei paranda. Sunniraha? Laibad, ka
majanduslikud laibad, trahve ei maksa. Punkt.
Kidumise statistikat arvestades
Kuid ka esitamata andmete pärast ei tasu paanikasse sattuda, ettevõtted liiguvad
lihtsalt mööda oma elukaart, need alustavad ja lõpetavad. Tavaline elutsükkel.
No kolmikkriis lükkas mõne lõpetamist varasemaks, andis ajendi ja viisaka
põhjuse, kuid üldiselt on nii, et
„Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on
erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi
näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka
superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga
nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid
ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis
jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks
muutma.“ (A.
Dib
„Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 Lk 11). Mida me sellest statistikast
võime arvata?
Kui
palju on meie elujõulisi ettevõtjaid järgmisel aastal (olenemata sellest kas
2/9 tuleb või mitte), kui me ei leia lahendust administratiivsele kriisile.
Niikaua kuni adminstratiivkriisi pole lahendatud, pole ka meditsiiniliseks
kriisiks valmisolekut olemas. Jah, on tublid ja ennastsalgavad eesrinna
kangelased, kes teevad võimatust võimaliku, kui tervishoiuadministratsioon neid
teovõimetuks ei kontrolli (või hangi, või reorganiseeri), kuid majandus ja kõik
muu sellest lähtuv kuni kultuuri ja sotsiaalhooldeni langeb koomasse ehk vaikselt
hääbuvasse riiklikku plaanimajandusse ja majanduses saab kõige levinumaks
ettevõtlusvormiks … kidumine. Statistiliselt elus, kuid majanduslikult mõttetu.
Mina,
minu …
Kogu selle askeldamise juures jääb kummitama mõttepojuke, miks administratiivtasand ei hooma plaanide
ümbertegemise või mõttemudeli muutuse
vajadust? Kas administratiivtasand on muutunud nii palju, et ei hooma muutuste
vajadust? Võib-olla pole eelnev Gemini
ja Apollo raketimeeste võrdlus õige? Võib-olla annab aja ja kommete muutusele
vastuse hoopis T. E. Ricks „Kindralid“
(Grenader 2015 Lk 274) toodud uuring: „Ettekanne algas nii: „Ameerika maaväe
traditsioonilisi standardeid võib kokku võtta kolme sõnaga – kohusetunne, au ja
kodumaa.““ (…) „Ettekande üks autoreid, pärastpoole sotsiaalpsühholoogiks
saanud jalaväekolonel Malone võttis hiljem ettekande lakooniliselt kokku
üheainsa lausega: „“Kohusetunde, au ja kodumaa“ asendasid „Mina, minu nahk ja
minu karjäär““. Vaat niimoodi. Mulle isiklikult meeldib tunduvalt rohkem
Prantsuse ametniku Caboni suhtumine endasse, enese vastutusse ja selle kõige
sidususest riiki: „Pingeliste kõneluste käigus Justin de Seves´ga,
kes oli välisminister juunist 1911 kuni jaanuarini 1012, teatas Cabon de
Selves´le mitte kõige taktitundelisemalt, et peab end ministriga võrdseks. See
väide tundub vähem pentslik, kui meenutame, et alates 1898 aastast, kuni 1914
aasta suveni nägi Cabon ametisse astumas ja lahkumas üheksat ministrit,
kusjuures neist kahega juhtus seda kaks korda. Cabon ei pidanud end kellegi
alluvaks riigiametnikuks, vaid Prantsuse riigi teenriks, kelle asjatundlikkus
annab talle tähtsa osa poliitika kujundamise protsessis.”. „ Caboni kõrget enesehinnangut toetas ka usk – mida jagasid paljud
staažikamad suursaadikud - , et ta mitte lihtsalt ei esinda Prantsusmaad, vaid
kehastab seda.” (C.Clark
„Uneskõndijad” Varrak, 2015 lk 169/170).
Meil
…
Ka
meil jätkub „Mina, Minu ja Mulle“
eneseupituslik enesepettus. Ühest küljest on see muidugi inimlik, kuid see peab
käima mingiski korrelatsioonis ühishuvidega ja pikas ajaperspektiivis. Kuid ma ei näe mitte mingit ühiskasu ega
ajahorisonti kui näiteks meie ühist raha kühveldatakse mõõdutundetult raudtee veeremi ostmisse, mis muudab kogu raudteel
reisijateveo üha kahjumlikumaks (kuigi Ühistraspordiseadus seab eesmärgiks „vähendada
ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi transpordile, energiale ja
taristule“), raudtee elektrifitseerimisse, mis pidavat olema keskkonnasäästlik ja
teistesse suurte moehullustesse. Samas pole teada kuskohast seda roheenergiat
niipalju saaks, sest sama hingetõmbega seesama Dr Riik püüdleb mingi äraspidise
loogika järgi lammutada Eesti suurimat hüdroelektrijaama. Likvideerida
roheenergiat? Eriti tobe on, et omavahel kemplevad hüdroelektrijaama saatuse
üle ettevõtja, vald, muinsuskaitseamet ja teiselt poolt Keskkonnaamet (
millegipärast pole selles nimistus MKM, kes peaks hea seisma elektrivarustuse
eest. Kuigi järelpärimisele vastati, „et need kaks hüdrojaama ei kvalifitseeru elutähtsa
teenuse osutajaks“ ehk pole meie asi). Keskkonnaamet on kindel, et 700
kala hea elu on tähtsam kui mõne tuhande inimese varustamine roheenergiaga. Hm,
kindlasti oleks sellise ühe füüsilise isiku vastuolulise tegevuse kohta mingi
meditsiiniline termin, mis ei rõõmustaks meid. Miks ma seda hullujuttu räägin?
Vaadake Eesti Vabariik on üks juriidiline isik. Ei ole olemas MKM Vabariiki, ei
Kultuuriministeeriumi Vabariiki ega Keskkonnaameti Vabariiki. Ühe juriidilise
isiku vastuolulised otsused ja tegevused on tunduvalt ohtlikumad kui
füüsilisest isikust hullukese tegevus. Pikaaegsel Vabariigi puudumisel on
pikaaegse tagajärjed. Päramine aeg oleks seda praktikat muuta ja teha otsuseid
Eesti Vabariigina. Pikaaegne administratiivkriis on arenemas eksistentsiaalseks
kriisiks. Dr Riigi otsustamatus, ühtse energiapoliitika puudumine on paisanud
pikaaegsesse kaosesse nii ettevõtjad, kohtud, kui ametnike hulgad
(ministeeriumid, ametid, vallad). Tegemist on eheda ametkondliku kiusuga,
milles ei nähta arengute kogupilti. Keskkonnaamet leiutas isegi põhjenduse,
miks ei saa luba anda HEJ edasiseks tegevuseks, nimelt ei saa seda anda, kuna
loa menetlemise tähtaeg sai läbi. Ups, see on täiesti uus tase. Tundub, et
viiekümne aasta tagune geneetiline kood administreerimises on taastunud või on
nõukaaegne büroviirus meie ametkondi nakatanud.
Ära
sega!
Siinkohal
täpsustuseks paar sõna loa andmise tähtaja möödumisest meil ja mujal. Vaadake,
kui konkurentsialal nõutab ettevõtja mingit luba ja ametnikud seda õigeaegselt
vormistada ei jõua (ka eitavat vastust) olenemata sellest, kas ametnik oli
puhkusel, haige või reorganiseeritud, siis luba tegevuseks jõustus(b)
automaatselt. Nimelt ollakse selles valdkonnas kindlalt veendunud, et ametniku
„mittejõudmine“ pole põhjus, mis peaks ettevõtja tegevust kammitsema. Administratsiooni,
selle ühe juriidilise isiku, põhiseaduslik ülesanne on teenindada avalikkust sh
ettevõtjaid. Vastavalt sellele peab administratsioon OMA TÖÖD organiseerima
nii, et see avalikkust võimalikult vähe segaks, mitte ETTEVÕTJA TÖÖD SEGAMA. Vahva
ju? Nii, et kui me moderniseeriks oma avalikku teenistust avalikkuse teenindamiseks,
siis oleks hüdroelektrijaamal igati korrektne tegevusluba juba olemas. Oleksime
kokku hoidnud hunnitu hulga taastumatut ressurssi – aega - ja reostanud
tokslise avaliku teenistusega tunduvalt vähem ühiskonda ehk mentaalkeskkonda.
Milles siis asi, miks avalik teenistus ei ole progressi „vedur“
vaid selle rööpad jooksevad ajahorisondil kokku? Kokku jooksvate rööbastega ei
saagi midagi head juhtuda, sest põhi, konstruktsiooni põhi on vale. Vast on
seda kõige paremini märganud E. Musk: „Me
püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et
progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda. Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui
regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt
oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei
saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline.
Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu.
Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei
oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise
ettekirjutuse kohaselt käituda?““.( Vance „Elon Musk“ 199). Mnjah, kurb lugu.
Kui
valmisolek pole valmisolek
Nüüd me
siis kuuleme kõige erinevamatelt administratsiooni tasanditelt pidulikke
raporteid, et järgmiseks kriisiks olme me valmis. Valmis rohkem kui kunagi
varem, siis … Kas tõesti? Mis sellist valmisolekut peaks ilmestama? Kas see, et
edasiseks on varutud näomaske ja teisi kaitsevahendeid ongi piisav valmisolek? Kusjuures
valmisolek on ilmselt mingi kirjanduslik väljend, sest äsja selgus, et Dr
Riigil on varutud AINULT ¾ eeldatavalt vajaminevatest varudest. Mida krt? See ei ole küll see koht, kus kokku
hoida. Pigem peaks olema 1,5x valmisolek, siis oleks ka vahetusressurss olemas?
Nagu öeldakse, igaks elujuhtumiks. Muidugi on see parem valmisolek
meditsiiniliseks kriisiks, kui eelmine valmisolematus, kuid mitte valmisolek
uueks kolmikkriisiks. Ma ei taha üldse arvustada seda, mida võimalikku ja
võimatut, tehakse praegu tervishoiuasutuses,
kuid kas ühiskonna jaoks on piisav sellest, kui tehakse juurde palateid
ja ostetakse medikamente? Ilmselgelt on see hädavajalik, nagu esmaabipakk
sadulakotis, kuid kui käntsu käimine on suurem, siis üksi esmaabipakkiga välja
ei vea. Selle koha peal läheb kriisitõrje üle kõige laiemale
administreerimisele. Võib peljata, et just esmaabipaki tasanadile sadulakotis
ulatub ka administratiivne valmisolek kriisi(de)ks. Kuid järgmine kriis ei ole
eelmine kriis, see on hoopis teistsugune kriis. Pealegi ärgem unustagem, et
enamuse elanike enese hool ja vaev ning õnn (näiteks Kirkurovi kontserdi
ärajätmine artisti, mitte administratsiooni, poolt) ise hoidis meid halvimast.
Tänud õnnele. Aitäh! Aitäh! Aitäh! Tänud ka eesrinnale! Aitäh! Aitäh! Aitäh!
Tõeline
valmistumine tegelikuks kriisiks (2/9) tähendaks praktiliselt kogu avaliku
teenistuse ümberkorraldamise vajadust.
Meie teiega, aga eelkõige poliitinimesed ja administratsioonid, peame oma
mugavustsoonist välja astuma. Meil on avalik teenistus muutunud regulatsioonide
juurdetootmise sektoriks, see ei paku avalikku teenust. Kordame üle, nagu ütles
Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 177): „Mida rohkem
bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad.
Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis
reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende
bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust
selleks sundinud.“. Kuid kuidas sundida
bürokraatiat viima ennast vastavusse tegelikkusega? See on hea küsimus.
Kuidas
tappa iseennast … Põhiseadusega
Kogu meie
tänase päeva inforuum on täis justkui huvitavaid, kuid eksistentsiaalselt valesid
küsimusi. Valesid eelduseid ka. Meelelahutus? Eksistents kui meelelahutus?
Kummaline. Tundub, et poliitinimesed oleks nagu koerapöörirohtu söönud (ja seda
suures koguses). Dr Riik ei ole suutnud siiani välja mõelda majanduskriisi
ületamise meetmeid, peale selle (laenu)rahaga uputamise. Kuid kuhu on jäänud institutsionaalsed
muudatused, loovuse kaasamine? Kui kaugele nendega oleme jõudnud? Ei midagi.
Kui SOMI-lt küsiti, mida on ettevõetud uue lainega hakkama saamiseks, siis läks
ta nagu telefoni automaatvastaja tööle, et: “Me oleme tõstnud hüvitisi ja …“.
Tegelikult midagi peale hüvitiste polnudki. Tühi pilk ja tühi jutt. Kordusnupule
vajutades tuleb sama jutt. Oeh!
Samas millegipärast
arvame, et mõnes asjas on meil tulevikupilk terav kui kotkal. No vaadake, sel
ajal kui meie kõik teiega peaksime keskenduma kriisitõrjele (nende kõigi
kolme), siis poliitinimeste kahurvägi, ametnikkond, administratiivarbujad ja
klaköörid kulutavad energiat hoopis pensioni II samba põhiseaduspärasuse asjus (ja
USA advokaadibüroode trikoovoorule). Käesolevat aega arvestades - kaotatud aeg
ja kaotatud ressurss. Õigus, õiglus, põhimõtted on muidugi tähtsad, lausa
põhitähtsad, kuid neid tuleb teha õiges järjekorras. Olen korduvalt väitnud, et
ma ei usu riiklikke pensionisüsteeme. Selline on minu usk. Kuid antud juhul ongi
tegemist põhimõtteliseks keeratud usulise vaidlusega, mitte niivõrd sisulise
vaidlusega. Tegemist on usuküsimusega. Osa seltskonda arvab, et kui II sammas
annab lisapensioni u 40 EUR/kuus siis see ongi riigi poolt Põhiseaduslik garantii
auväärse pensioni kindlustamiseks, teine seltskond on aru saanud, et 40 EUR
(ega ka 100 EUR) ei kindlusta midagi ja püüavad sellest projektist eemalduda. Ütleme
niimoodi, et on usu kaotanud. Tegelikult on niimoodi, et kõik saavad aru, et
süsteem ei tööta, ainult et osa püüavad „lootust“ ülal hoida ja vastuse andmist
vihastele penskaritele järgmise põlvkonna poliitinimestele pärandada. Kavalpead?
Nagu ma ütlesin, siis pensioni küsimus pole Põhiseaduslik küsimus, see on usu
küsimus, kuid ka … korralikkuse küsimus.
Kuid
vaadake, kõik see on tühja vaidlemine, mingitki pensioni (ei I, ei II samba
pensioni ei tule, tuleb vaid minimaalne elatisraha, kui hästi läheb), isegi seda „edasilükkamist“ ei tule kui me praegu ei
tegele kriisiga. See, mis praegu toimub globaalse strateegituse taustal saab
lõppeda vaid ühtepidi: inflatsioon, mis sööb säästud, siis hüperinflatsioon mis
sööb kõik, mis võimalik ja selle järel rahareform, mil seierid pannakse nulli
ja mäng algab jälle otsast peale. Tik-tak, kuni järgmiste rumalusjadade lõpuni
mil kõik kordub. Tik-tak. PensioniVabaRiik. Lugege kuidas tahate. Raha lihtsalt
pole.
Plaanitu
Võim ja plaanitu Vastasrind
Kurbloolisus
on selles, et praegune vaidlemise eesmärk pole mitte penskarite Põhiseaduslik kaitse,
vaid võimupoole destabiliseerimine. No see on muidugi täiesti loogiline tegevus
vastasrinna poolt, kuid vastasrinnal pole samuti mingit plaani, strateegiat ega
eelduste analüüsi kolmikkriisi ületamiseks. Vastupidi, kogu intellektuaalne
ressurss on kuhjatud eilsete küsimustesse, mitte homsete hädade ärahoidmisse. Väga
varsti tunduvad meile teiega need vaidlused lausa naeruväärsed. Praegu on see
muidugi meelelahutus, kuid … Kuid vastasrind oleks ju võinud (pigem pidanud)
esitama oma eesmärgid, eelduste analüüsi
ja tegevuste jada, see oleks olnud hea võrdlusmaterjal. Oleks olnud mida
millega võrrelda. Kuid kui vastasrind saabki praegused võimulolijad
destabiliseerida ja võimult tõugata, siis … Mis siis? Kas siis hakatakse uusi
komisjone, nõukogusid jututubasid ja mokalaatasid korraldama? Aga aeg ju läheb.
Selle situatsiooni illustreerimiseks kõlbaks siinjuures üks võib-olla teisest „ooperist“
näide, kuid probleemi olemust vägagi hästi avav. Niisiis: J Rubenstein („Stalini viimased päevad“ Imeline Ajalugu 2016 Lk 176/178/186) „ Ma
tean, et umbes seitse aastat, 1946 aastast peale, on kõik, kes selliste asjade
pärast muretsema peaksid, suu täis võtnud selles küsimuses, mida meil Stalini
surma puhul teha tuleks – mida see muudaks ja kuidas meie poliitikat mõjutaks.
Noh, nüüd on ta surnud – ja me läksime vaatama, mis kavalad mõtted on valitsuse
toimikutes peidus ja millised plaanid on koostatud. Ja me leidsime, et
seitsmeaastase suupruukimise tulemus on
SUUR ÜMMARGUNE NULL. Meil pole mingit plaani. Meil pole isegi ühtset arusaamist, mida ta surm
muudab. See on – no see on kuritegelik, ma ei oska muud öelda.“ Emmet Huges
märkis sapiselt: „Kellelgi polnud isu vastu vaielda.“ „Hughesi arvates tekitas tulevikku suunatud
plaani puudumine poliitilises diskursuses tühiku, mille peagi täitsid
„prohvetite ja unistajate, paanikaõhutajate ja fanaatikute“ fantaasiad.“
Lõpuks
ütles president Eisenhower „Ma olen tüdinenud, „ütles ta Hughesile, „ja ma
usun, et kõik on tüdinenud Nõukogude režiimi süüdistamisest. Kõige tähtsam on
küsimus, mis on MEIL maailmale pakkuda? Mida oleme MEIE valmis tegema? Kui me
ei saa punktidena – lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me pakume,
siis pole midagi öelda. Pelgalt kõnedega Malenkovile muljet ei avalda.““
Tundub,
et oleme samas seisukorras, kui see valitsus lõpetaks, siis hoolimata suurest
jutust (mossis nägudest ja kätega vehklemist mõlemal pool) plaane pole. Vastasrinnal on suupruukimise
tulemusel plaanidest vaid suur ümmargune null, plaanide puudumine on täidetud
paanikaõhutamise, fanatismi ja vihkamisega (mis on sujuvalt asendanud tervet
konkurentsi).
Parafraseerides
Eisenhowerit: Ma olen tüdinenud ja ma usun, et kõik on tüdinenud valitseva
administratsiooni süüdistamisest. Kõige tähtsam on küsimus, mis on TEIL
maailmale pakkuda? Mida olete TEIE koos MEIEga valmis tegema? Kui me ei saa
punktidena – lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me pakume, siis
pole midagi öelda. Kas on siis midagi öelda? Kõigil osapooltel? Millised on
teie/meie plaani A, B, C punktid mida teha? Plaani pole. Plaani pole kellelgi.
Ühe väljaõppinud planeerija ja süsteemianalüütiku jaoks on see päris kohkumist
valmistav hetk.
Järgneb …
Targutusi:
M
Svensson „Optimisti teekond tulevikku“
ÄP 2013
Lk 147 „Ulmekirjanik Larry Niven ütles kord: „Dinosaurused surid
välja, sest neil ei olnud kosmoseprogrammi. Ja kui meie sureme välja, sest meil
pole kosmoseprogrammi, siis on see meile õieti paras!““
Lk 263 „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada.
Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ Austraalia
põuavööndist.
M
Lewis „Wall Streeti pokker“ ÄP 2020
Lk
244 „Isegi mu südametunnistus hakkas muutuma kalkuleerivaks, mis võimaldas mul
tunda piisavalt süüd, et iseendaga elada, aga mitte nii palju, et see takistaks
mul tõbrastele ära teha.“
Lk
285 „Kui Wall Streetil üldse midagi õppisin, siis seda, et kui investeerimispankur
hakkab põhimõtetest rääkima, kaitseb ta sellega ühteaegu oma huve ning vaid
haruharva püstitab ta telgi moraalipõhimõtete maastikule, kui ta pole just
kindel, et tema lõkkeaseme all on kuld peidetud.“
T.
E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015
Lk
384 „Üks pataljoniülem ütles kunagi Afganistanis oma kaptenile: „Paljude minu
ohvitseride jaoks võrdus edu sellega, et nad ei paistnud aasta jooksul
millegagi silma. Nii, et mida vähem kordi sa oma eesliinibaasist lahkusid, mida
vähem kordi sa kohalikega suhtlesid ja mida vähem kordi sa üleüldse midagi
tegid, seda edukam sa olid.“ See oli tema alluvate jaoks mõistlik valik, sest
ta ütles, et tänapäeva maaväes läheb hinde „B miinus ja C pluss“ saanud
ohvitseridel paremini, kui „A peale sooritajal“, kes vahetevahel riskivad ja
ebaõnnestuvad.“
No comments:
Post a Comment