Kolmikkriis/Administratiivkriis V 17: Kui koos on väga eraldi

 

 

Inimene on võrdlusloom, ta võrdleb ennast, enda olusid ja enda olemist pidevalt teistega. Võrdlus võimaldab meil korrigeerida enda tegemisi. Edenemine selles võrdluses teeb meid (harilikult) õnnelikuks. Samas on õnn üks ütlemata subjektiivne ja ajaliselt piiratud nähtus.  Nagu märgib Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 43): „Õnne klaaslage hoiavad paigal kaks kindlat sammast, millest üks on psühholoogiline ja teine bioloogiline. Psühholoogiliselt sõltub õnn pigem ootustest kui tegelikest oludest. Meid ei rahulda rahulik kulgemine ega külluslik elu. Me oleme rahul pigem siis, kui tegelikkus vastab meie ootustele. Halb uudis on see, et elutingimuste paranedes paisuvad ka meie ootused. Eluolu märgatav paranemine viimastel aastakümnetel on kaasa toonud pigem suuremad ootused, mitte suurema rahulolu. Kui me midagi ette ei võta, siis ei pruugi tulevasedki saavutused meid rahulolematusest päästa.“ Nii, et päris õnnelikuks ei saa me kunagi, alati on midagi veel … Ilmneb, et võrdlemine tegelikkust ootustega on üks inimese tegutsemismootoreid. Kuid mida teha, kui harjunud võrdlusmoment kaob? Või kui võrdlus muutub mõttetuks? Mõelge, millised olid meie mullused ootused? Igatahes sellist kolmikkriisi ei oodanud keegi. Täna laiub meie ootuste ja tegelikkuse vahel sügav rahulolematuse kuristik. Meie ootuste ja õnne klaaslagi on meile pähe kukkumas ja … Ega keegi ei tea õigesti mida teha, osad otsivad rutuliselt ja nutikalt uusi tooteid/turge, teised jätkavad … võrdlemist. Võrreldamatuga?

Aeg, kui tähtsaim ressurss

Eelmine nädal oli heade uudiste nädal, Dr Riik teatas: „Oleme uueks laineks valmis, enam kui kunagi varem“,  ja analüütikud teatasid, et „Uh,  Eesti majandus pääses halvimast“. Mõlemad on äreval ajal lootustandvad teadaandmised. No vähemalt meeleolu tõstvad. Kuid kui vaadata raportite taha, siis on pilt veidi kirjum. Tõsiasi on, et paljud mullused „näitajad“  on muutunud kolmikkriisis mõttetuks. Kuigi kolmikkriisi on võrreldud nii eelmise finantskriisiga, suure depressiooniga või sõjaga, siis needki võrdlused on kunstlikud, meelevaldsed ja sageli eksitavad.  Seda kriisi ei saa võrrelda mitte ainuüksi eelmiste kriisidega, võrdlusmoment  paljudes sektorites ja paljudel turgudel üldse puudub. Sellega seoses on administratsiooni meeleheitlik püüd trahviähvardusel kokku koguda statistilisi andmeid majandusaasta tulemuste kohta oludes, kus majandusaasta aruannete Äriregistrile esitamise tähtaeg on seadusemuudatusega viidud oktoobrisse veidi kohatu. Ettevõtjail on praegu tähtsamat teha, kui tühiandmetega tegeleda. Muidugi on selline seisukoht ekslik, kui eesmärgiks pole mitte majanduslik laibaloendus, et kes ei vasta see on … Statistika seegi. Praegu on peatähtis aja võimalikult tõhus kasutamine kõigil elualadel eraldi ja ühiskonnana kogumina. Tühitegevusteks, harjumuspäraseks plaanitäitmiseks ja harjumuseks pole selles kriisikomplektis kohta.  

Uuest mudelist, uuel turul

Siinkohal ilmnebki administratiivse suutlikkuse (ehk kolmikkriisi keskmise osa) küsimuse üliolulisus. Ülesandepüstitus avalikule teenistusele peab olema lihtne: kuidas ületada administratiivkriis, luua avaliku teenistuse asemel avalikkuse teenindamise teenus, et majanduses oleks uusi mudeleid ja uusi tooteid võimalik igaühel meist teiega iseseisvalt ehitada.  Luua üha uusi tooteid, ehitada uusi turge. Riik ei suuda igale poole, ehk nagu ütles M. Thatcher: „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana ekstravagantses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 133). Vaadake, kui administratsioon jätkab tavalise kapakuga eelmisel aastal kinnitatud tööplaanide tuima täitmist, mida me paljudel juhtudel oleme kogenud, siis oleme kõik hädas, administratiivkriis areneb üldiseks pikaajaliseks L tüüpi kriisiks. Kui  majanduse pole midagi millegagi võrrelda, siis ka vanade tööplaanide järgi plaanitäitmine, kontrollimine, analüüsimine on ühiskonna edu mõistes mõttetu. Kurnav, kulukas ja kuritegelik. Igatahes kahjulik ja kõigi aega (refrään: seda ainukest taastumatut ressurssi) kuritarvitav. Asi on selles, et avalik teenistus ei saa käia teist jalga võrreldes kogu muu riigiga, majandusega, ka siin tuleb ehitada üles uued teenused. Avalik teenistus on teenussektor, mis elab reaalselt majanduses toimuvast. 

Võrgu(s)tamisest 

Ma olen võrgustikuuskne, ma usun, et heas seltskonnas põrgatades ideed võib see saada ootamatuid lisandusi ja algsest kohmakast või kohmetunud ideepojukesest kasvab midagi erakordet. Usun Medici efekti, erinevate distsipliinide ristteel tekkivast uuest kvaliteedist. Usun, sest ... ma olen sel olnud. Ja ma kinnitan teile, et see on hea tunne, see on nagu ... Kevadel tekkis juba lootus, et ka administratiivkriisiga hakatakse tegelema, Dr Riigi initsiatiiv luua majanduse elavdamise ekspertkogu tekitas lootuse kriisilahenduste võrgustatud lahendite leidmiseks. Ekspertkogu koosseis sai muljetavaldav ja lootused olid kõrged, kuid … Esiteks on ajakasutus selles protsessis uskumatult veniv, sest kui 28 mail andis Dr Riik teada ekspertkogu loomise kavatsusest, siis kogu ise asus kokku alles 29 juunil ning 19. augustil tutvus  majandusarengu komisjon tutvus oma istungil majanduse elavdamise ekspertkogu ettepanekutega. Edasi läks niimoodi, et nende ettepanekutega hakkasid kuuldavasti tööle ministeeriumid ja  kabinetinõupidamisele esitatakse täpsemad tegevused ekspertide soovituste elluviimiseks. No ja siis tulevad eelarveläbirääkimised mille käigus arvestame ettevõtjatelt ja majandusekspertidelt saadud ettepanekutega. Tore.  Ainuke viga on see, et meie teiega ei tea majanduse elavdamise ekspertkogu liikmete ettepanekuid. Teame vaid üldsõnalisi valdkondlikke loosungeid ehk administratiivset ümberjutustust nendest. Ka see ongi kõik? Kas kolm kuud kulda väärt aega kulus vaid parteikongressivääriliste loosungite kribimiseks? Jälle? Ei usu, teades neid inimesi, peab nende ettepanekute komplektis olema julgeid ja huvitavaid mõttearendusi. Tegelikult jääb arusaamatuks, miks need ettepanekud asendati mageda loosungliku ümberjutustusega. Mingi salaprotokoll või? Miks? Üldsus ei vaja eksitavaid ümberjutustusi vaid konkreetseid ettepanekuid, et kaasa mõelda, ekspertide ideid edasi arendada ja ekslike põhimõtete parandamist. Küsite, mis mõttes parandada? Või kuidas me üldse julgeme midagi nii kõrgetasemelist parandada? Kuid inimene on teadagi ekslik.  Näiteks, kui meie teiega loeme, et ekspertkogu liikmed tõid välja rea põhimõtted, millest majanduse edasisel toetamisel lähtuda, mille seas on ka põhimõte, et tuleb jätkata riigireformi elluviimist, siis teeb mind nõutuks (ja valvsaks). Kui Jaak Aaviksoo, Alar Karis, Jüri Raidla ja Urmas Varblane kirjutavasid alles 24 augusti ühispöördumises riigireformi vajalikkusest ja sellest, et  14.septembril saabub riigireformi tõehetk (jälle?) selle alustamise suhtes, siis kuidas saab suhtuda ekspertkogu poolset põhimõtet jätkata seda, mida … veel pole? Selline kohmakas administratiivne ümberjutustus seab kahtluse alla kogu ettepanekute (administratiivse ümberjutustuse) paketi.  Nii, et oleks aeg ekspertkogu ettepanekud avalikuks teha ja lasta võrgustikel ja platvormidel neid kasutatavateks lihvida.

Aeg kaob, meie võimalused teha häid eksistentsiaalseid lahendusi väheneb iga kaotatud ajaühikuga. Kõik see viib selleni, et riigireform tuleb lõpuks seadusandja poolt sisustada ja määratleda niimoodi, et riik, kui meie teiega ühisettevõtmine muutuks tõhusaks võrgustatud platvormiks milline oleks meile tugiisikuks ja loovjuhis, seda nii kriisis, kui tavaelus.

Järgneb ...

Targutusi: 

M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 

Lk 112 „Nagu ütles kord näitekirjanik George Bernard Shaw: „Mõistlik inimene kohaneb maailmaga: aga see, kes pole mõistlik, üritab visalt maailma enda järgi kohandada. Seepärast sõltub kogu progress maailmas sellest mõistetamatust inimesest.““

Lk 189 „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus ütles kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja.“

J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 

Lk 403 „Jälle kerkis esile küsimus tõest (on vist mingi selline asi) ja Bernardi ekslik arvamus, et protokoll peab olema tõele vastav aruanna  nõupidamise käigust. (…) Ma püüdsin selgitada talle võimalikult arusaadavas vormis ära järgmised teesid:

        Protokolli mõte ei ole sündmuste ülestähendamine.

        Selle mõte on inimeste kaitsmine.

         Üles ei kirjutata seda, kui peaminister ütleb midagi, mida ta ei tahtnud öelda, eriti kui see on vastuolus sellega, mida ta antud teemal on avalikkuse ees öelnud.

        Lühidalt, protokoll peab olema k o n s t r u k t i i v n e. See peab p a r a n d a m a öeldut, esitama seda taktitundeliselt, loogilisemas järjekorras.

        Mingit eetilist probleemi siinjuures ei ole. Seretär on peaministri teener.

Lühidalt, protokoll on lihtsalt millegi ametlikuks vormistamiseks ja kokkulepitud tegevuskava ( kui seda oli) jäädvustamiseks tehtud ülestähendus.“

        Bregman „Neetud võit“ Sinisukk 2016

 Lk 74 „Okupatsiooni ülesehitus“Lk 76 „Nende üldiste põhimõtete kõrval kerkis esile keerukas lubade jagamise kord, millest tasapisi kujunes okupatsiooni üks silmatorkavam ja väga palju pahameelt põhjustav eripära. Palestiinlased pidid lube ja litsentse taotlema peaaegu kõigeks: finantstegevuseks, kodu ehitamiseks, piiritaha reisimiseks,õppimiseks, elamiseks väljaspool elukohana registreeritud linna või küla, loomade karjatamiseks teatud piirkonnas, isegi teatavate puu- ja köögiviljade kasvatamiseks

„Palestiinlane ei tohi loata istutada tomatit (…) (ega) vakla,saani. Ei tohi maja üle lubjata, Ei tohi purunenud aknaklaasi asendada. Ei tohi kaevu ehitada (…)“

„Loa saamiseks kaasnes tihti pikk protsess, mis tähendab formularide täitmist, tasude maksmist (millest sai okupatsioonile tähtis sissetulekuallikas) ja tihti ka pikk küsitelu“