Sügis rahapõllul
Riigieelarve kokkupanek on alati olnud üks imeline ja lausa maagiline protsess. Büdžetipealikud ühed väga hinnatud osised meie tuleviku kujundamisel. See on peaaegu maagis ... kui mehhanismi ei tea. Vahel jääb kõrvalvaatajale mulje, et ei millestki tehakse surel hulgal midagit ja seda suurel hulgal, see ongi büdžetipealiku kõige trikim trikk, kuidas panna klappima poliitmaailma soovid/lubadused ja tegelikkus. Senini on hakkama saadud. Nüüd on olud paljuski muutunud ja küsimus on pigem selles, kas vanad (raha) külvi tehnoloogiad veel kehtivad või peaks külvikordasid muuta.
Külviaeg,
rahakülvi aeg. Kätte on jõudnud aeg, mil
pannakse paika järgmise aasta riigieelarvet, külvatakse meie raha meie
tulevikku või tuulde. Rahakülviga on nagu viljakülvigi, kui liiga laia kaarega
külvata, siis viib tuul osa seemet (meie ühist raha) minema ja meie oleme
järgmise saagikoristuse ajal hädas. Ikalduse
aastatel, aga mida muud see majanduskriis on kui ikaldus majanduspõllu, tuleb
seemneviljaga väga hoolikalt ümber käia. Selles protsessis on kaks tasandit,
esiteks oleme me valinud rahapõllule toimetama oma esindajad, keda meie teiega
(kogumis mitte üksikute valikuna) pidanud selle vääriliseks. Ja teiseks, kuigi
külvavad need, kes on selleks valitud ja seatud, siis huvitatud pool selle
külvi juures oleme ikkagi meie teiega – kõrgema võimu kandjad, raha omanikud. Oma
võõrandamatute õiguste delegeerimine esindajatele ei vabasta meid
hoolsuskohustusest ja vastusest, rääkimata huvist. Just seepärast on
järigmis(t)e aastate eelarvete koostamine meie kõigi hool ja kohustus. Meie
teiega hoolsuskohustus on see, et me külvajatele head nõu annaksime. Lähtudes
Jaapani vanasõnast, et koos oleme me targemad, kui kõige targem meie seast,
siis võrgustuslikku tarkust, sünergiat ja tuge peaksime pakkuma igal juhul. Pole vaja
häbeneda nõu andmast, oleme teiega kõik hädas, sest vanasõna võib ka teistpidi
tõlgendad – kui osa meist on hädas, siis oleme hädas kõik. Kolmikkriis on
mõjutanud/mõjutamas meie eluolu rohkem kui me tahaksime ja nagu prognoosid
näitavad, kipub meie oma seemnevili kesiseks jääma, peame läbi saama
laenuseemnega. Kuid nagu ütles Vanaema Marie „Laenuleib ja laastutuli ei kesta
kaua“ Seepärast on tähtis, et iga seeme, eriti laenuseeme, läheks õigesti ja
rammusasse pinnasess.
Kirumismasina toitmisest
Meie
küll oleme teinud omad valikud Pilvepiiri valimisel, kuid osa meie valikust on
täna Positsioonis, kus nad saavad määrata kuidas rahakülviga toimetada, mida
üldse külvata või kas üldse külvata.
Teine osa meie valikust on vaid O-positsioonis ja saavad … Jaa-ah, mida
nad saavad? Oleneb O-positsiooni taiplikkusest. Harilikult on ikka vähemalt
kaks võimalust, esiteks kas kiruda valjuhäälselt, kunstipäraselt ja sisutühjalt
Positsioonisolijaid, mis on tulemuslikult nullilähedane või teha midagi sellist,
mis oleks märgiline, mõõdetav ja üldkasutatav. Esimese valikuga on kõik korras
– kirumismasin töötab täiel tuuril. Näha, kuulda ja lausa tunda on, et suvel on
patareisid laetud ja nüüd kui aeg on eelarvearutluste käes, siis kirumistakt
ainult tõuseb. Kirumise takt, on eesmärk omaette? Vaevalt. Eriti kriisiajal.
Tegusaid tegusid ootaks. Kuid tegusid ilmselt ei tule, sest arvestades eelmise
hooaja praktikat, mil kogu O-positsiooni energia kulus kirumismasina toitmisele
ja kuulates tänaseid sõnaseadeid võib arvata, et uuele eelarveeelnõule, milline
see ka ei tule, tehakse tuhat kiuslikku parandusettepanekut (millesse asised
ideed ära upuvad), tuhande detaili ja tuhande pausiga. Tulemuseks on tuhat
tühikargamist. Hm, kas seda me vajamegi? Hajusat kirumist ja õnnetut
virisemist? Lõputut ebakonstruktiivset vastasseisu? Ei oota. Konkurentsiinimese
ja arveametnikuna ootaks midagi muud. Midagi hoopis muud. Ootaks konkureerivaid pakkumisi.
Konkureerivaid terviklahendusi. Kirumine võib küll olla poliitklubiliselt vahva
tegevus, mida oskavad hinnata vaid siseringi liikmed, kuid valijaid, ka O-positsiooni
valijaid, on see ära tüüdanud. See on muutunud tapeediks, mida inimesed enam
tõsiselt ei võta. Isegi ei kuulda (kaasamõtlemisest rääkimata). Telekapult on
teadagi apoliitiline. Mis aga veelgi hullem, harjudes kirumismasina
tühikäigulise õhuvõngutamisega, ei oodata enam O-positsioonis olijatelt
mingeidki edasiviivaid või meid kolmikkriisist väljaaitavaid ettepanekuid. Vaat
selline lugu. Ja see on „kurblich“.
Toetuspunktist
Aga
ideid terviklahendusteks ilmselt pole, kirumismasina Moolok õgib kogu energia. Pealegi
lähtutakse sõnajada koostamisel täiesti valedest eeldustest. Näiteks kuidagi
kummaline on süüdistada Positsioonis olejaid selles, et nad rahastavad oma
valimislubadusi. Valimislubadused ongi need hoovad millega pidukonnad oma maailma
käsitlust ellu viivad. Meile võivad need meeldida või mitte, kuid just niimoodi
näevad Positsioonis olevad poliitinimesed maailma ja nad on meile seda täiesti
avalikult, lausa suurte plakatitega teada andnud. Hm, kas nad peaksid teiste
pidukondade valimislubadusi ehk maailmavaadet, ellu viima? Millal see viimati meil
või maailmas juhtus, et viiakse ellu teise pidukonna valimislubadusi? Hm, ei
mäleta? Sellist asja tuleb ette vaid vähemusvalitsusega riikides (nagu Taani),
kus on vaja otsuste läbiminekuks hääli hankida laialt põhjalt või kui Positsioonis
olev pidukond teeb teise pidukonna valimislubadusest ümbermodifitseeritult oma
pidukonna eesmärgi (nagu Saksamaa mil kristlikud demokraadid võtsid üle mitmed
sotsdemide ideed). Me teame, et traditsiooniliselt on O-positsioonil võimalik töötada
kas Positsioonil olijatele vastu või kaasa. Meil on O-positsioon valinud
esimese variandi. Kuid praeguses kolmikkriisis see ei toimi, tuleb leida muu
lahendus: „Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis
valib arukas kapten kolmanda kursi.” (G. R. Martin „Vareste pidusöök” Varrak 2012 lk 196).
Kolmas
võimalus (kurss) võiks olla, töötada paralleelselt, leida oma toetuspunkt olude
mõjutamiseks, teha oma eelarve, oma tegevuskavaga, oma tasuvusanalüüsiga,
moodustage toetuspunkt aruteluks.
Arhimedes
olevat öelnud midagi sellist, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma
paigast. Kuid O-positsioonil ei ole praegusel juhul toetuspunkti, on vaid verbaalkaigas
millega vehkida. Tuttav olukord. Harilikul ajal ei hakkaks meie teiega sellel
teemal ilmselt arutama, igasuguseid valitsusi on tulnud ja läinud, oleme näinud
igasuguseid jaburusi, kuid ka vaimuhiilguse sähvatusi. Meie kannatame ära.
Muide täpselt niimoodi ütles üks kodanik Vabadussamba klaasmaja kohta, kui see
valmis sai – me kannatame ära. Mitte et me oleme uhked ja väga vinge lahendus
vaid me kannatame ära. Kakskümmend aastat tagasi, kui menetleti
Karistusseadustikku, siis tõestas konkurentsirahvas, et keelatud lepete
menetlemine kriminaalmenetlusena on ebaefektiivne nagu varblase laskmine
kahuriga, kuid tegijad arvasid, et kogu inimtegevuse paigutamine kahte kasti,
väärteo- ja süüteokasti on ainuvõimalik inimeksistentsi alus. Nüüd loeme
rõõmusõnumit, et „Kartellis osalejaid on varsti palju lihtsam vahele võtta“ ÄP
13.09.20. Nimelt on lähitulevikus
muutumas see, et kartelli kuritegu ei menetleta enam kriminaal-, vaid haldusmenetluses. Miks siis selline
meelemuutus? Lihtne, seda näeb ette EL
direktiiv, kuna kriminaalmenetlus on raskepärane, kallis ja osapooli koormav.
Haldusmenetluses oleks kartellide avastamine ja ka tõendamine lihtsam. Kõik
taandub rikkumise puhul vaid suurele trahvile … Nagu 20 a tagasi oli. Eh,
kannatasime ära sellegi. Me oleme harjunud „ära kannatama“, see on olnud meie
ellujäämise DNA kood. Me „kannatame ära“, kuid teeme ikkagi … omamoodi. Teeme tavatarkusest
ja tavaõigusest lähtudes.
Kiires
kolmikkriisis
Kuid
nüüd on maailm läinud nii kiireks ja meie aeglane „ ära kannatamine“ hakkab
mõjuma meie eksistentsile. Ressursid hakkavad ära lõppema, kuigi petlik mulje
lõputust eororahakülvist ja mõõtmatust ajaressursist tekitab meile eksliku
mulje valikute paljususest . Tähelepanu, majanduskriis ei ole veel kohale
jõudnud. See, et kõrgete analüüsimajad teatavad, et meil on läinud (keskmiselt)
paremini kui kardeti, siis see on tore ja lohutav, kuid mitte lõplik, liiga
palju on tundmatuid muutujaid mudelis. Piltlikult öeldes on praeguses
majanduslikus maavärinas meil ilmnenud majandushädad vaid krohvipraod
fassaadil, mitte raju maavärina mõjud või järelmõjud ise. Loodame kõik muidugi
parimat, kuid isegi kui nüüd - tänapäev - kõik viirused maha kukuksid, siis
põeks maailma majandus meditsiinikriisi laastamistööd pikalt. Kui logistilised
ahelad on auklikud, tarnepartnerid kas kadunud või kättesaamatud, inimesed ja
kontaktid hajunud ning hirmufaktor pole ületatud, siis võtab majanduse
kokkulappimine ja uute võrgustike loomine omajagu aega. Võrgustik on teistsugune, maksab
erinevalt, kulu ning tulubaas on erinev ja tulemused on teistsugused.
Teistsugused on ka tarbijate soovid, vajadused, ootused ja uued harjumused.
Altenatiivkulude
tähtsusest
Majanduskriis oleks pidanud niikuinii tulema, maailm ja selle majandus oma ebaloomulike regulatsioonidega, oli juba muutunud nii ninnu-nännutamiseks, et see pärssis loovust. Meditsiiniline kriis lihtsalt kiirendas ja võimendas ebatõhususe kokkukukkumist. Niisiis me peame ülesse ehitama uue majandusstruktuuri. Millised on siis meie ideed? Investeerime? Õige. Kuhu? Tundub, et jätkame investeerimist (ainult kiiremini) heade aegade projektidesse, mitte homse majandusstruktuuri muutmisse. Kui kuuled et investeerimine põhiliselt tähendab investeerimine sadade miljonite (ja ilmselt ka miljardite) eest ehitamist siis on see ju investeerimine betooni. Kui kuuled et investeerime megasummasid raudteesse (elektrifitseerimine, rongid, Haapsalu raudtee, RB) siis on seegi investeerimine, kuid … kuidagi vanaaegne, eilsesse, mitte homsesse. Kui meil on raudtee elektrifitseerimisse (kõigi kuue rongi jaoks, mis ostetakse?) pool miljardit ja läänerannikule raudtee rajamiseks 100 milj EUR, siis kuidas me räägime mingit haledat juttu sellest, et me peaksime pingutama teaduse rahastamises, et jõuda üha (näruse) protsendini. Ja uueaegse haridusmudeli ülesehitamisest pole me teiega midagi kuulnud. Me ei investeeri mitte kuidagi majandusstruktuuri muutmisse ega tootlikkuse kasvu. Kui me tootlikkuse kasvu ei suuda tagada, siis tagame … maksutõusu. Tagame maksutõusu, tagame investeeringute vähenemise. Elementaarne. Kas me selle „kannatame ka ära“? Kes kannatab? On valikute aeg. Valik eilse ja homse vahel. Selles peame meie teiega kindlasti osalema, sest see rahakülv määrab ära meie tulevase saagi. Me kõik peame vaatenurka muutma. Ja muide ärge liialt jääge kinni sõna "investeerimise" maagiasse, nii nagu paljud sõnad võib ka selle sõna sisu muutuda. „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 163) Vaat niipalju investeerimisest siis. Tuleb tuttav ette?
Arusaadav
vaatenurk ja pimenurk
Vaatenurga
muutmise vajadus kehtib ka O-positsiooni kohta. Senine pimenurgaline
kirumistaktika ei toimi, see on vaid ajaraisk, kuid toimiks see, kui oleks
pakkuda välja omapoolne terviklahendus. O-positsioon, kas kõik koos või igaüks
eraldi, võiks (peaks?) koostama oma
tervikliku eelarveeelnõu koos tegevusplaaniga, kuhu ja milleks raha kasutatakse
ning prognoosiga kuidas see meie majanduskeskkonda muudaks. Oleks tuumakas
võrdlusmaterjal. Aasta pärast võiks öelda, et kui oleksime teinud sellised
valikud oleksid niisugused tulemused. Täiesti tehtav, sest andmed eelarve
koostamiseks on avalikud, pealegi nagu äsja kuulsime, on Statistikaamet pungil
täis operatiivandeid, mida siiani keegi kasutada pole jõudnud/suutnud/tahtnud.
O-positsioon ei suuda? See on juba kehvem lugu. Vaadake, kuidas meie raha
omanikud, teame, et kui O-positsioon
saab Positsiooni, siis on tal toimiv tegevuskava? Või hakatakse siis peale
tühjalt kohalt, et luuakse komisjonid, nõukogud, monitooritakse, vaagitakse,
tõstetakse lauale, kooskõlastatakse, vaadatakse otsa, tehakse ekspertiis ja
…pühitakse vaiba alla? See variant ei tööta, meil on kiire, iga otsustamatusele
kaotatud ajaühik vähendab meie eduvõimalusi. Nii, et kui O-positsioon tahab
olla tõsiseltvõetav, siis sel sügisel tuleb kirumismasin asendada toimivate
terviklahenduste tegemisega. Seda sama soovitan ka kõigile meile teiega. Kui me
praeguses kolmikkriisis ei vääna õigeks vääna õigeks tulevikulist
haridussüsteemi, ei rahasta teadust ja ei modifitseeri riiki kõigis tema
tegemistes, siis me ei jõua tulevikku. Nagu ütles Vanema Marie: „Mida külvad,
seda lõikad.“
Kimääri ehitamine
Mulle on juba aastaid tundunud, et meie eelarvemenetluse protsessis on midagi valesti. Põhimõtteliselt valesti. Eelarve peab olema ju tervik, see on plaan mingi eesmärgi täitmiseks. Tundub, et just see eesmärgistatuse ja teviklikuse aspekt on eelarveprotsessis kaduma läinud. kõik need parandusettepanekud .... No ma ei tea, kui projekt on ehitada kosmoselaeva ... eee ... võtame midagi lihtsamat, näiteks jalgratast, siis esitatakse projekt ehitada jalgratas. Kuid kui eesmärk on ehitada jalgratas siis kuhu sellesse projekti mahuvad parandusettepanekud lisada roosasid õhupalle, prügiurne, kivipuure, WC potti, korstnajalga ja kalluri porilaudu? Eks ole? Sellisel juhul ei kujuneks teie jalgrattaprojekt jalgrattaprojektiks vaid mingiks veidraks vanakraamilaoks. Jalgratas sellest igatahes ei saa, sõita ka ei saa. Jääte istuma ja teised kes on suutnud keskenduda jalgrattaprojektile tuhisevad rõõmsameelselt juuste lehvides teist mööda. Teie ... teie istute, tigetsete, kirute ja jääte üha rohkem maha eessõitjatest. Te olete ehitanud mitte jalgratta, vaid kimääri. Prr. Kui te nüüd natukene mõtlete, siis saate aru, et sellesse süsteemi ei mahu mitte kuidagi nn katuserahad, need on süsteemivälised. Need on lausa süsteemivastased, need on ... Muide katuseraha on täiesti tabav nimetus, kuigi seda kasutati algselt justkui läbijooksvatele koolimajadele uute katuste ehitamiseks, siis olemuslikult on need enam näiteks Bütsansi keiserriigi andam avaaridele et neid ei rünnataks või meilgi lähiajaloost tuntud "katuserahade" süsteem. Igatahes piinlik on et seda bütsanslikku süsteemi kasutab Pilvepiir, mis räägib/kirjutab/kirub ennastunustavalt võrdseusest, inimõigusest ja põhiseaduspärasusest.
Eelarve on tervik, mitte kui vaeste abikassa. Instrument mingi eesmärgi saavutamiseks. Tihtipeale räägitakse eelarvete koostamisel võrdsuset. Õige kah, kuid siin on vaja vahet teha võrdsete võimaluste ja see on meil olemas ja võrdsete tulemuste/hüvede saamise vahel, mida peab igaüks meist teiega ise endale võrdsete võimaluste najal ehitama. Margaret Thatcher on selle kohta öelnue (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 26/27) „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“. „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“ Päris hea retsept, mida ka eelarve tegemisel aluseks võtta. Ja veel üks väärt mõtteavaldus mida tasuks meeles pidada, kuna meil püütakse kõike rüütada võrdsuse ja inimõiguste rüüsse, siis (Lk 146) „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“ Just kohusetunne on see, mida tasub arendada, et oleks rohkem ... vendlust ja vähem ... õelust.
Järgneb ...
Targutusi:
I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019
Lk 10 „Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.“
Lk 11 „See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka
tavakodanikud kõiguvad palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse
vahel, hetk, mil see, mis oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lahunemine
-, hakkab paistma möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused,
mis alles eile juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa,
vaid lausa arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab
absurdne ja irratsionaalne, ei tähenda sugugi, et seda juhtuda ei saaks. „
P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019
Lk 70 „Tänapäeva valitsused on hädas üheainsa ideoloogia
sõnastamisega – õigupoolest ei olegi neil võimalik seda teha, kui nad soovivad
jääda võimule sama taktikaga nagu seni, saates erinevatele inimestele erinevaid
sõnumeid - ja nii saab mõttest, et me
elame vandenõusid täis maailmas, omaette maailmavaade. Vandenõu ei toeta
ideoloogiat, vaid asendab seda.“
„Ja maailmavaatena pakub see kõigile, kes selle enda omaks tunnistavad,
teatavaid rõõme: kui kogu maailm on üks
suur vandenõu, siis ei ole su isiklikud läbikukkumised enam sinu enda süü.
Fakt, et sa saavutasid vähem kui lootsid, et su elu on sasipundar – see kõik on
vandenõu süü.“
Mis veelgi olulisem: vandenõu on kontrolli säilitamise viis.“ //
publik tuleb külvata küüniliste väidetega kõigi inimeste tagamõtete kohta, iga
näiliselt heatahtliku ajendi taga on kuritahtlik skeem, kuni nad kaotavad usu
teistesse võimalustesse. Sina väike inimene ei suuda midagi.// „Selles hämaruses on kõige parem usaldada
tugevat kätt, mis sind juhib.“
Lk 81 „Mitte, et üks veebikonto muudaks kellegi meelt – asi on
selles, et hulgakesi loovad nad ersatsnormaalsuse“
„ (…) inimesed lähevad kaasa enamuse arvamusega, selleks et
sisse sulanduda. Soov kuhugi kuuluda on üks sügavamaid vajadusi, väitis
Noelle-Neumann, ning inimesi motiveerib isolatsioonihirm. Just sellepärast on
eksiil, kogukonnast väljaheitmine, üks vanimaid karsistusvorme.“
Lk 107 „Nagu ütlevad libekeelsed diplomaadid, ei ühildu väärtused ja huvid alati omavahel.“
No comments:
Post a Comment