Kolmikkriis/Administratiivkriis V18: Investeeringute põletamise aeg

 

Ilmunud Ärilehes 13.09.20. 

Inimene on võrdlusloom, ta võrdleb ennast, enda olusid ja enda olemist pidevalt teistega. Võrdlus võimaldab meil korrigeerida enda tegemisi. Edenemine selles võrdluses teeb meid (harilikult) õnnelikuks. Samas on õnn üks ütlemata subjektiivne ja ajaliselt piiratud nähtus.  Nagu märgib Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 43): „Õnne klaaslage hoiavad paigal kaks kindlat sammast, millest üks on psühholoogiline ja teine bioloogiline. Psühholoogiliselt sõltub õnn pigem ootustest kui tegelikest oludest. Meid ei rahulda rahulik kulgemine ega külluslik elu. Me oleme rahul pigem siis, kui tegelikkus vastab meie ootustele. Halb uudis on see, et elutingimuste paranedes paisuvad ka meie ootused. Eluolu märgatav paranemine viimastel aastakümnetel on kaasa toonud pigem suuremad ootused, mitte suurema rahulolu. Kui me midagi ette ei võta, siis ei pruugi tulevasedki saavutused meid rahulolematusest päästa.“ Nii, et päris õnnelikuks ei saa me kunagi, alati on midagi veel … Ilmneb, et võrdlemine tegelikkust ootustega on üks inimese tegutsemismootoreid. Kuid mida teha, kui harjunud võrdlusmoment kaob? Või kui võrdlus muutub mõttetuks? Mõelge, millised olid meie mullused ootused? Igatahes sellist kolmikkriisi ei oodanud keegi. Täna laiub meie ootuste ja tegelikkuse vahel sügav rahulolematuse kuristik. Meie ootuste ja õnne klaaslagi on meile pähe kukkumas ja … Ega keegi ei tea õigesti mida teha, osad otsivad rutuliselt ja nutikalt uusi tooteid/turge, teised jätkavad … võrdlemist. Võrreldamatuga?

Aeg, kui tähtsaim ressurss

Eelmine nädal oli heade uudiste nädal, Dr Riik teatas: „Oleme uueks laineks valmis, enam kui kunagi varem“,  ja analüütikud teatasid, et „Uh,  Eesti majandus pääses halvimast“. Mõlemad on äreval ajal lootustandvad teadaandmised. No vähemalt meeleolu tõstvad. Kuid kui vaadata raportite taha, siis on pilt veidi kirjum. Tõsiasi on, et paljud mullused „näitajad“  on muutunud kolmikkriisis mõttetuks. Kuigi kolmikkriisi on võrreldud nii eelmise finantskriisiga, suure depressiooniga või sõjaga, siis needki võrdlused on kunstlikud, meelevaldsed ja sageli eksitavad.  Seda kriisi ei saa võrrelda mitte ainuüksi eelmiste kriisidega, võrdlusmoment  paljudes sektorites ja paljudel turgudel üldse puudub. Sellega seoses on administratsiooni meeleheitlik püüd trahviähvardusel kokku koguda statistilisi andmeid majandusaasta tulemuste kohta oludes, kus majandusaasta aruannete Äriregistrile esitamise tähtaeg on seadusemuudatusega viidud oktoobrisse veidi kohatu. Ettevõtjail on praegu tähtsamat teha, kui tühiandmetega tegeleda. Muidugi on selline seisukoht ekslik, kui eesmärgiks pole mitte majanduslik laibaloendus, et kes ei vasta see on … Statistika seegi. Praegu on peatähtis aja võimalikult tõhus kasutamine kõigil elualadel eraldi ja ühiskonnana kogumina. Tühitegevusteks, harjumuspäraseks plaanitäitmiseks ja harjumuseks pole selles kriisikomplektis kohta.  

Käesoleva kriisi haldamise eripära ja selle kiire levik  johtub asjaolust, et tehnilis-majanduslik seotus ja isiklik läbikäimine maailmas on saavutanud sellise taseme, et see on andnud tohutud kasvuvõimaluse majandustele. Läbikäimine ja integreeritus on tänase edu aluseks. Seega integreeritus on olnud hea majandusele, kuid soodne keskkond ka pahalaste levile. Ilma tiheda integreerituseta tuleks luua uued majandusmudelid - paikkondlikud. Maailm peaks vanade loogikate järgi mingiks ajaks kapselduma, kuid nagu kevadpraktika näitas on sellel omad katastroofilised järelmid.  Selline muutus tähendaks, et turud, tööhõive, logistika ja hinnad muutuksid suuresti. Seega mida võrrelda? Oma teadmatust teiste teadmatusega? Käesolevat  olukorda on küll  võrrelda  näiteks sajanditaguse Hispaania gripiga, kuid see võrdlus on sama kui võrrelda Ford T ja  Teslat. Autod ju mõlemad, kuid …. Võrdlusmoment puudub. Turud on teised, mõjud on teised ja turutõrked on teistsugused. Suur osa meist teiega on  täiesti uues olukorras, kus enamus toimib …  nagu oleks jätkuvalt tavaolukorras. Võrdlus uue olukorra ja veel aastaalguse plaanide/ootuste vahel tundub nii vägivaldne, et paljud ei tahagi midagi võrrelda. Mida sa ikka võrdled investeeringute põletamist?

Kuldajastu põletamise ajastu

Aga muidugi mingi võrdlus peab olema, ega me tühjas ruumis pole. Küsimus on selles, mida me võrdleme ja milliseid järeldusi nendest teha võib/saab. Tänaseid tulemusi ei saa võrrelda möödunudaastastega, sest olenemata sellest, kui raske kellelgi meil teiega mullu oli, oli see ikkagi hea aasta. Me saame seda aastat mäletama kui kuldajastut, lootuste ja unistuste ajastut. Sellel on mõnus ajalooline väärtus. Tavatingimustes oli just äsja aeg mil oli kokku  pandud suurema osa firmade aastaaruandeid ja … Sellel, nagu nägime, ei ole mittetavatingimustes enam omanike ega nõukogude jaoks muud väärtust, kui ajalooline. Täna elatakse (kes veel elab) hoopis teistes tingimustes ja teisel turul. Möödunud aasta(d) on tähtis vaid sedavõrd, kui palju suudeti koguda varusid investeerimiseks, kuid mida nüüd tuleb heleda leegiga põletada olematul turul püsimiseks, lootuses turu taastumisele. Mnjah, investeering seegi ju. Võrreldavad pole ei möödunud aasta kvartali ega kuu võrdlused tänavusega (va mõned valdkonnad nagu maskitootjad, ravimifirmad ja kilekinnaste tootjad). Seal pole midagi võrrelda, ei kulu, ei tulumudelit, kõik tuleb uuesti ülesse ehitada. Tegelikult tuleb uued tooted üles ehitada. Luua uus turg. Muuta ennast, mitte ainult ainulaadseks vaid  asendamatuks.

Lugemisoskus: Kunstlike võrdluste reaalsed otsused

 Pealegi on võrdlustel veel üks viga man, need on kunstlikud: „Üks probleem on selles, et esitatavad andmed jõuavad kohale hilinemisega, neid manipuleeritakse, et need näeksid paremad välja (motivatsiooniskeemide tõttu) ja, nagu ütleb professor H. Thomas Johnson, on nende näol niigi tegu tegelikkuse abstraktsiooniga. Andmed on inimese loodud abstraktsioon, tegelikkuse loob loodus” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 156).  Vaat niimoodi. Näiteks loeme, et maksulaekumise vähenes mais võrreldes mullusega 6%? Ainult? Hea tulemus, see pole -16% ega -26% nagu oli käivete ja ekspordi langus. Muidugi on -6% (ka -7% või -8%) vaid illusioon, kohendatud abstraktsioon, sest meie ühisraha ümberpumpamise tulemusel  palgatoetustesse on meetmete perioodil riigil ekstrakulusid olnud juba üle veerand miljardi EUR jagu, siis nii seda tulebki lugeda. Kui tugi ära kaob, siis … Mnjah, siis on maksulangus muidugi vastav käibelangusele või ilmselt enamgi. Nüüd septembris, hakkavad tööturu kunstfassaadid juba langema, kõige sellest tuleneva ja järgnevaga.

Kuid selleks ajaks tulebki leida teised teed, et turgu tagant piitsutada, uusi tooteid luua, uuelaadseid mobiilseid töökohti luua ja uued turud käima tõmmata. Kõige lähemal olukorrakirjeldusele ja turu peatamisele, on ilmselt Raivo Vare (ÄL 13.07.20) viidates paralleelidele eelmistes suursõdades ja epideemiates  „Aga turg ei saa ju toimida olukorras, kus vaba turu tingimusi ei ole. Kõige jaburam ongi see, et me ei taha endale teadvustada: see ei ole tavaline majanduskriis. Ma ei ole riigiusku. Hetkeline kinnipanek ei võimalda ju vabal turul toimida. Vaba turg toimib siis, kui teda administratiivsete vahenditega ei piirata. Sajaprotsendiliselt ei hakka turg kohe toimima. Vaba turg ei toiminud ka eelmiste kriiside ajal. Midagi ei ole teha, kriiside lahendamisse tuleb kaasata riiklikku ressurssi. Seda tuleb targalt teha. Riik ei peaks mitte nii palju raha peo peale maksma, kuivõrd toetama tegevusi, mis võimaldavad minna edasi.“  Elementaarne. Edasiminekut toetavad tegevused, kaasabi, on see mida Dr Riigilt oodatakse. Need on need hoovad, mis võimaldavad turutõrget ületada, mitte Dr Riigi isiklik kohalolek kõikjal. Mikrojuhtimine kriisis on pigem hukatuslik, kui toetav.

 Võrreldamatuse normaalsus & normaalsuse võrreldamatus

 Kuid ajal mil mitte miski pole võrreldav on võrreldamatus uus normaalsus. Millist võrdlust see uus võrreldamatu normaalsus meile annab. Isegi siis kui andmeid ei ole või need pole võrreldavad võivad need olla vägagi informatiivsed. Andmete kokkukuhjamine on kasutu, kui neid ei osata tõlgendada või tõlgendatakse valesti. Üks näide statistiliste andmete lugemisest H Roslingi „Faktitäius“ (Tänapäev 2018 lk.84) ainetel kus Pascola Mocumbi (Mosambiigi PM 1994-2004) avaldas oma arvamust majanduskasvu mõõtmisest SKP-ga: „Ma uurin neid andmeid küll, „vastas ta, „aga need ei ole täpsed. Seepärast on mul lisaks saanud harjumuseks vaadata iga-aastast esimese mai rongkäiku. See on meie riigis populaarne traditsioon. Ma tean, et inimesed tahavad sellel päeval eriti head välja näha. Tean, et nad ei saa sõbra käest kingi laenata, sest ka sõber on rongkäigul. Nii ma siis jälgin. Ja näen, kas nad kõnnivad paljajalu või on neil viletsad jalanõud või on neil kvaliteetsed kingad. Ja ma saan võrrelda sellega, mida ma nägin eelmisel aastal. Lisaks vaatan ma riigis ringi sõites pooleli olevaid ehitusi. Kui rohi kasvab värsketel vundamentidel, on pahasti. Aga kui laotakse uusi telliseid juurde, siis tean, et inimestel on raha investeerimiseks, see ei kulu ainult igapäevaseks tarbimisele.“ Tark peaminister küll vaatab andmeid, kuid mitte ainult andmeid.“

Nii, et tõlgendamine on kogemuste ja teadmiste kogusumma. Kuid  ka andmete mitteesitamine on statistika, enamgi veel, selle põhjal saab teha mitmeid järeldusi ja juhtimisotsuseid.  Ärgem alahinnakem mittesitatud andmeid. Esitamata andmetest võib välja lugeda veel terve portsu tendentse nii muudatustes majanduses, kui ka muutumatuses avalikus sektoris … kui tahtmist, vajadust ja nutikust jätkub.  Kuid üks on selge, ega trahvimine laibaloenduse tulemust ei paranda. Sunniraha? Laibad, ka majanduslikud laibad, trahve ei maksa. Siinkohal ongi põhitähtis mõista, et kolmikkriisi kõige tõhusam ravipunkt asub administratiiivkriisi ravimises, mis tähendab eilse käskimise, keelamise karistamise asendamist avaliku teenistuse muutmiseks tugiisikuks ja loovjuhiks. Koos võrgustikuna suudame leida parimaid lahendusi.

 Kui koos on väga eraldi

 Kevadel tekkis juba lootus, et ka administratiivkriisiga hakatakse tegelema, Dr Riigi initsiatiiv luua majanduse elavdamise ekspertkogu tekitas lootuse kriisilahenduste võrgustatud lahendite leidmiseks. Ekspertkogu koosseis sai muljetavaldav ja lootused olid kõrged, kuid … Esiteks on ajakasutus selles protsessis uskumatult veniv, sest kui 28 mail andis Dr Riik teada ekspertkogu loomise kavatsusest, siis kogu ise asus kokku alles 29 juunil ning 19. augustil tutvus  majandusarengu komisjon tutvus oma istungil majanduse elavdamise ekspertkogu ettepanekutega. Edasi läks niimoodi, et nende ettepanekutega hakkasid kuuldavasti tööle ministeeriumid ja  kabinetinõupidamisele esitatakse täpsemad tegevused ekspertide soovituste elluviimiseks. No ja siis tulevad eelarveläbirääkimised mille käigus arvestame ettevõtjatelt ja majandusekspertidelt saadud ettepanekutega. Tore.  Ainuke viga on see, et avalikkus ei tea majanduse elavdamise ekspertkogu liikmete ettepanekuid. Teab vaid üldsõnalisi valdkondlikke loosungeid ehk administratiivset ümberjutustust nendest. Ka see ongi kõik? Kas kolm kuud kulda väärt aega kulus vaid parteikongressivääriliste loosungite kribimiseks? Ei usu, teades neid inimesi peab selles komplektis olema julgeid ja huvitavaid mõttearendusi. Üldsus ei vaja eksitavaid ümberjutustusi vaid konkreetseid ettepanekuid, et kaasa mõelda, ekspertide ideid edasi arendada ja ekslike põhimõtete parandamist. Küsite, mis mõttes parandada? Näiteks, kui meie teiega loeme, et ekspertkogu liikmed tõid välja rea põhimõtted, millest majanduse edasisel toetamisel lähtuda, mille seas on ka põhimõte, et tuleb jätkata riigireformi elluviimist, siis teeb mind nõutuks (ja valvsaks). Kui Jaak Aaviksoo, Alar Karis, Jüri Raidla ja Urmas Varblane kirjutavasid alles 24 augusti ühispöördumises riigireformi vajalikkusest ja sellest, et  14.septembril saabub riigireformi tõehetk (jälle?) selle alustamise suhtes, siis kuidas saab suhtuda ekspertkogu poolset põhimõtet jätkata seda, mida … veel pole? Selline kohmakas administratiivne ümberjutustus seab kahtluse alla kogu ettepanekute (administratiivse ümberjutustuse) paketi.  Nii, et oleks aeg ekspertkogu ettepanekud avalikuks teha ja lasta võrgustikel ja platvormidel neid kasutatavateks lihvida.

Eneseeksitusest

Aeg kaob tohutu kiirusega sel ajal kui administratiivtasand harjumuslikult jätkab andmete kogumist ja nõukodades olude rahulikku vaagimist, mis tekitavad vaid eksliku mulje olukorrast.  Senini on majanduskriisi kontekstis räägitud eeskätt turismindusest, lennundusest, toitlustusest, meelelahutusest, maasikakasvatusest (kui meie majanduse lipulaevast?), karjanaistest ja … toetustest. Toetustega läks esimeses kriisilaines küll hästi, kuid  jälgides majandusülevaateid ja asjaosaliste kommentaare ilmneb, et ettevõtluse eesliin teab, et asjad on jätkuvalt halvad ja väga hapuks veel kisuvad.  Nii on Maksu- ja tolliameti andmetel kriisi ühed suurimad kaotajad tööstusettevõtted (muidugi näevad nemad (ja pangad) kõige esimesena, kellel hakkab võhm välja minema), kuid sektori ettevõtjate sõnul võib mõnes valdkonnas tõeline madalseis saabuda alles järgmisel aastal. Selle kriisi eripära on see, et osades valdkondades mõjus see kohe laastavalt, kuid enamuse jaoks on peitaeg väga pikk. Seesama efekt et, ettevõtjad põletavad kangelaslikult investeeringuteks kogutud raha, püsimaks sandistatud turul, lootuses selle taastumisele. Veel tehakse vaprat nägu, kuid kui kauaks? No kauaks neid varusid jätkub tühikäiguks? Tugevamatel ja „poolpihtasaanutel“ (need kelle turg mõningal määral on taastunud ja logistilised augud on hädapäraselt kokku paigatud) ilmselt tuleva aasta II kvartali alguseni, siis …  Sealt see tõeline madalseis tulebki. Kuid selles uudises on kaks tähtsat teavet, esiteks teavad tööstusettevõtted, et tegelik langus jõuab meieni (teieni ka!) alles järgmisel aastal, kuid teisalt iga päev, mis suudetakse toimetada „enne madalseisu“ on tõeline võit. Iga madalseisueelne päev annab võimalusi kohendada nii firmadel (kui Dr Riigil) olusid enda/meie  kasuks.

Kidumise statistikat arvestades

Seega esitamata andmete pärast ei tasu paanikasse sattuda, ettevõtted liiguvad lihtsalt mööda oma elukaart, need alustavad ja lõpetavad. Tavaline elutsükkel. No kolmikkriis lükkas mõne lõpetamist varasemaks, andis ajendi ja viisaka põhjuse. Üldiselt on nii, et  „Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka  viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.“ (A. Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 Lk 11). Mida me sellest statistikast võime arvata? Kui palju on meie elujõulisi ettevõtjaid järgmisel aastal (olenemata sellest kas 2/9 tuleb või mitte), kui me ei leia lahendust administratiivsele kriisile. Vaadake, niikaua kuni adminstratiivkriis pole lahendatud, pole ka meditsiiniliseks kriisiks valmisolekut olemas. Jah, on tublid ja ennastsalgavad eesrinna kangelased, kes teevad võimatust võimaliku, kui tervishoiuadministratsioon neid teovõimetuks ei kontrolli (või hangi, või reorganiseeri), kuid majandus ja kõik muu sellest lähtuv kuni kultuuri ja sotsiaalhooldeni langeb koomasse ehk vaikselt hääbuvasse riiklikku plaanimajandusse. Sellise (taand)arengu puhul saab majanduse kõige levinumaks ettevõtlusvormiks … kidumine. Statistiliselt elus, kuid majanduslikult mõttetu. Mis aga puudutab halejutte, et avalikust teenistusest ei saa kärpida, sest kas me tahame vähendada tervishoiutöötajate, politseinike, õpetajate palkasid, vähendada turvalisust ja kaitsevõimet, siis see on puhas vanaaegne arengut pidurdav demagoogia. Samasugune paradoks oli käibel juba antiikajal, mil võis väita, et koeral on neli jalga, siis iga neljajalgne on koer. Uh. ega keegi ei mõtlegi kärpimist seal, kus raha peaks hoopis lisama ja leidma uued mudelid, küsimus on selles, kuidas kärpida mõttetust ja vanaaegsust. Vaadake „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ (D.    Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020. lk 195). Sealt rammusast olemisest ja mõttelaiskusest tulebki alustada.

Uuest mudelist, uuel turul

Siinkohal ilmnebki administratiivse suutlikkuse (ehk kolmikkriisi keskmise osa) küsimuse üliolulisus. Ülesandepüstitus avalikule teenistusele peab olema lihtne: kuidas ületada administratiivkriis, luua avaliku teenistuse asemel avalikkuse teenindamise teenus, et majanduses oleks uusi mudeleid ja uusi tooteid võimalik igaühel meist teiega iseseisvalt ehitada.  Luua üha uusi tooteid, ehitada uusi turge. Riik ei suuda igale poole, ehk nagu ütles M. Thatcher: „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana ekstravagantses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 133). Vaadake, kui administratsioon jätkab tavalise kapakuga eelmisel aastal kinnitatud tööplaanide tuima täitmist, mida me paljudel juhtudel oleme kogenud, siis oleme kõik hädas, administratiivkriis areneb üldiseks pikaajaliseks L tüüpi kriisiks. Kui  majanduse pole midagi millegagi võrrelda, siis ka vanade tööplaanide järgi plaanitäitmine, kontrollimine, analüüsimine on ühiskonna edu mõistes mõttetu. Kurnav, kulukas ja kuritegelik. Igatahes kahjulik ja kõigi aega (refrään: seda ainukest taastumatut ressurssi) kuritarvitav. Asi on selles, et avalik teenistus ei saa käia teist jalga võrreldes kogu muu riigiga, majandusega, ka siin tuleb ehitada üles uued teenused. Avalik teenistus on teenussektor, mis elab reaalselt majanduses toimuvast.

(Majandus)Keskkonna kaitse: vanade plaanide ümbertöötlemise vajalikkusest.

 Aega ei saa küll ümber töödelda, kuid vananenud plaane saab küll ümber töödelda, sellega säästes aega ja teisi ressursse. Selles kriisis tundub, et kahte asja, mida eelmistes kriisides polnud – raha ja aega – on kuhjaga. A. Einstein on küll väitnud, et tema teada on vaid kaks lõputut asja, inimese rumalus ja universum, kuid teise osas pole ta mitte päris kindel. Nii, et lõputu inimlik rumalus tekitab meile teiega pildi lõpmatust aja- ja raharessursist. Kuid tavatarkusest lähtudes … Muidugi, te saite aru – see pole võimalik. See on illusioon. Seega on meie praegune strateegia pakkuda mõõtmatult ja lõputult illusiooni? Kuid see ei saa olla nii ei loodus- ega majandusseaduste järgi. Illusioon lõpeb ja mida me siis teeme? Siis tegeleme selle lahja lurriga, mis  teistest üle jäänud?

Moraal on selles, et igal ajal tuleb olla valmis kriise juhtima, eelnevat eirama, võtma vastu aja- ja asjakohaseid otsuseid. Vaadake, kui Apollo 13 kriisis käskis  juhtimiskeskus kinnitatud lennuplaani kaaned ära rebida, sest selle plaani ainuke kasulikkus ilmnes nende kaante kasutamises CO2 taseme aparaadi vahetüki ehitamiseks, siis me peaksime tegema sama moodi, vanad plaanid nurka viskama, need on kasutud. Kui me püüame vana lennuplaani järgi edasi toimetada, siis saame katastrooffilmi laadse toote, kuid kahjuks … tegelikkuses.

 Aeg kaob, meie võimalused teha häid eksistentsiaalseid lahendusi väheneb iga kaotatud ajaühikuga. Kõik see viib selleni, et riigireform tuleb lõpuks seadusandja poolt sisustada ja määratleda niimoodi, et riik, kui meie teiega ühisettevõtmine muutuks tõhusaks võrgustatud platvormiks milline oleks meile tugiisikuks ja loovjuhis, seda nii kriisis, kui tavaelus.

Järgneb ...

Targutusi:

 A.    Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020

Lk 154 „ Meie maailmas vohavad arvamused, targutused ja oletused. Selgesti avaldatud faktid asenduvad aja jooksul oletustega.“

Lk  176 „Aga kui seal on inimesi, kes ennast bürokraadiks peavad, siis mina pole neid veel küll kunagi näinud. Firma keskastme juhid ega miljonid valitsusametnikud ei tutvusta ennast sõnadega. „Mina olen teie koalik bürokraat.“

Lk 177 „Katsed „kirjutuslaudade võimu“ – umbes niimoodi võib sõna „bürokraatia“ tõlkida – kärpida põrkavad tavaliselt ühele füüsika põhiseadusele: igale jõule leidub võrdne ja vastassuunaline jõud.“

Lk 183 „Nagu Gulliveri lilliputtide maal, köitsid ka ministeerumi kümned tuhanded niidid, osa neist Kongressiga seotud, osa aga iseenda kätega sõlmitud. Ehkki ainustki liliputtide niit eraldi ei suutnud Gulliveri maa küljes kinni hoida, võtsid kõik need koos talt liikumisvõime. Kõigi Kongressi sätestatud regulatsioonide koostoime muutis kaitseministeeriumi aeglaseks, raskepäraseks ja vähetõhusaks, et seegi, mida tehti, hilines sageli ning raiskas maksumaksja dollareid. Pole siis imestada, et niisugune olukord omakorda kutsus esile veelgi rohkem kongresmenide kurtmisi ning uusi piiranguid ja kontrollimisi, mis kõik veelgi enam takistasid tõhusat tegutsemist.“

T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

Lk 287 „Meedik Canterno tähendas ka, et „killustamine“ ehk ohvitseride mõrvamine granaatide abil oli tavaline, kuid ta ütles, et „killustatud inimene oli selle harilikult ära teeninud … killustati ainult asjatundmatuid ohvitsere.“

Lk 289 „Kui jaoülemal on keegi, kes räägib neile mitte üksnes, mida tuleb teha, vaid ka kuidas seda on vaja teha, siis ei ole ta enam ülem, ning niisamuti on see ka rühma- ja kompaniiülematega. Algatusvõime on maha surutud ja otsustamine asendunud käskude ootamisega. (…) Noorte ohvitseridaja allohvitseride juhipotensiaali hävitamiseks ei ole tõhusamat viisi kui võtta neilt võimalus langetada nende ametis vajalikke otsuseid.“

Lk 306 „1983 aastal tehti ühe uuringuga kindlaks, et veerandit uutest brigaadikindralitest pidas nende alluvuses pataljone käsutanud ohvitserid kindraliameti jaoks sobimatuks. Selle uuringu kohaselt, mille viis läbi maaväe sõjakolledži õppurist kolonelleitnant Tilden Reid, teatasid 110 pataljoniülemat, et ligikaudu kolmandik uutest kindralitest ei hooli oma sõduritest, ei tegele alluvate arendamisega ja on rohkem haldajad kui juhid. Sama suur osa neist ütles veelgi hukkamõistvamalt, et neile tuttav uus kindral ei tohiks lahinguid juhtida ja nad ei taha enam selle kindrali alluvuses teenida. Pooltes uutes kindralitest nähti mikrojuhte.“

Lk 361 „Ameerika sõjaväe läbipõrumises Iraagis ei olnud ei Francsi ega Sanchezi ajal süüdi eesliinisõdurid. Iraaki siirdunud Ameerika sõjaväelased olid triksis-traksis ja hea väljaõppega. Väljaõpe valmistab siiski üldiselt ette juba tuntud probleemide jaoks, haridus aga tundmatu, prognoosimatu ja ootamatu jaoks. Iraagis maaväge juhtinud kindralite ja nende tsiviilametnikest järelvaatajate hariduses oli suur lünk. Nad ei olnud vaimselt valmis selle sõja jaoks, millega nad Iraagis silmitsi sattusid. „Sõdurid olid esimesest päevast peale head selles, mida neil kästi teha,“ nentis pikka aega strateegiat ja juhtimist uurinud erukolonel Robert Killebrew. Hoopis kindralid olid need, kes ei osanud oma sõduritele öelda, kuidas tuleks mässule vastu astuda. „Oleks kohe teisel päeval võetud kasutusele mässutõrje, oleksid nad /sõdurid) kohanenud. (…) Nagu sõjas sageli juhtub, ei seisne küsimus mitte selles, kas sõdurid suudavad kohaneda, vaid selles kas juhid on kohanemisvõimelised. Oma juhtide harimise maksavad nagu ikka kinni sõdurid.“ Et maaväe juhid hakkaksid lihtsalt midagi kuulmagi, kulus rohkemkui kolm aastat – st enamvähem sama palju, kui Ühendriikide sõjaväägi veetis Teises maailmasõjas.“

Lk 362 „Taktikalise asjatundlikkuse, kuid strateegilise saamatuse tagajärg oli see, et Ameerika maavägi Iraagis oli küll võimas, aga halvasti juhitud.