Argipäev
peale sünnipäeva
Aastaring on
täitunud ja meie riik aasta jagu vanemaks saanud. Vanur? Ehhee, vara veel
vanakest mängida, kaminatule/peentuunimise paistel ennast soojendada. Riigi
mõistes oleme ju veel noor (sellestki pool aega koomas olnud), alles 100
tulemas. Kas ma sellist Eestit tahtsingi? Ei tahtnud. Õigemini ei osanud tahta.
Kui mõelda 25-30 a tagasi, siis tundub meie tänane tegelikkus ulmelise saavutusena.
Kuid see imeline areng (paarkümmend
aastat tagasi tehtud õigete otsuste tulem) on ajanud „hamba verele“, tahaks
veelgi paremini. Eriti, kui me selleks võimelised oleme.
Mina, Riik
Igaüks kogeb
riiki erinevalt. Mõnele on see tarbeese,
teisele reliikvia. Väga harva mõtleme me sellele, et riik see oleme meie. Mina
Riik. Sina Riik. Meie Riik. Vahva. Mõni asi oli, on ja jääb, kui see areneb.
Mnjah, kunagi olid ka kivikirves ja takupüksid innovatsiooni tipp. Riik ei tohi
jääda kivikirveks/takupüksiks, riik kui ühiskonna tugisüsteem peab kogu aeg
edasi arenema. Nagu ütles meie tuntud suusatreener, oleme pidevas arengus,
hetkel oleme taandarengus. See viimane käis suusatamise, õnneks mitte riigi
kohta. Riikki ei arene iseenesest, nii
nagu suusatajagi, seda peab treenima/reformima, et edu saavutada. Pidevalt
pingutama.
Eesti Tööandjate
Keskliit ja Praxis on algatatud
Riigireformi Radari, mis hindas riigireformi edenemist 3-. See hinne olevat
innustuseks poliitikakujundajatele – avansiks. Arvan, et radar on seekord olnud
liig suuremeelne. Ärgem
tehkem endale illusioone, mingit riigireformi ei toimu, on vaid erisuunalistele
tegevustele riigireformi sildi külgekleepimine. Näilikkus. Tõelisuseks on osutumas, et kõikvõimalikele tühitegemistele pannakse külge
riigireformi silt ja … niimoodi tõeline riigireform tapetaksegi. Kuulge,
reformi ei saa ju olla, alles nüüd oleme
jõudnud äratundmiseni, et peaks kokku
leppime, milline reform olema peab. Muidugi, enne kui kasvõi suusatama minna,
tuleks määrata, kas tahame jõuda Pärnusse või Narva. Mõlemasse korraga ei saa. Jutud
sellest, et „asjad on käima lükatud“ on eriti eksitavad, sest kui me ei tea
kuhu me liigume, siis kuhu poole on „asju lükatud“? Võib-olla vales suunas? Muide,
sihitu rapsimine maksude ümber pole mingi riigi- ega maksureform, vaid
paaniline teadmatus, mida teha. Piltlikult, millist pileti hinda meil küsitakse,
kui me ei tea kuhu ja millega me sõidame? Maksame seisutundide eest või?
Rapsimine pole reform
Paremaks saamise komme
Riigireform ei tohi olla vaid
ballisaalikindralite ja kabinetistrateegide üritus, see peab olema laiem, hulka
laiem, et sisaldaks laiemalt rahva kogu loovust ja … hullust. Häid kaasamise
näiteid on ärimaailmast küllaga, näiteks: „Toyota usub, et väikeselt panustades
võidad suurelt. Ühel aastal tegid nende töötajad rohkem kui 750 000
parendusettepanekut. Ettevõte kasutas neist ära üle 80 protsendi! Eraldi võttes
oli enamik ideid väikesed ja olemasolevat täiendavad. Kuid kolmveerand miljoni
paranduse ühine mõju tugevdab kindlasti Toyota innovatsioonikultuuri - paremaks saamine on komme, milleni jõutakse
harjutades.” .( M. McKeown „Kogu tõde
innovatsioonist” ÄP 2009. Lk 53). Kas poleks tore, kui meil oleks riigi
tasandil selline „paremaks saamise
komme“. Selline harjumus.
Ka
meie oleme paaril korral üritanud kaasamist (Minu Eesti mõttetalgud, Rahvakogu,
Arvamusfestival), kuid me pole arendanud seda tohutut loomingulist ressurssi
lõpptooteks. Meie kaasamised on jäänud vaid kogumiseks, ilma edasise tegevuse
ja tagasisideta. Ilma järjepidevuseta. Olen ise mõnda mõttetalgud juhtinud, te
ei usu, kui palju vahvaid/eluterveid/geniaalseid ideid on „lihtsatel
inimestel“, kui häälestada neid loovalt mõtlema, mitte virisema. Järgmisel korral
peame olema targemad/säästlikumad, juba ennetavalt looma konveieri, mis suudaks
jõuda lõpptooteni ja peatähtis tagasisideni. Tagasiside ise toodab uusi ideid.
Ka tagasiside peab muutuma harjumuseks.
Kapseldumisest
tulenev risk on poliitmaastikul tihti lõppenud katastroofiga: „(…) tugev
meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis
kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja
sunnib üksteist takka kiitma.” „( …) John F. Kennedy kujutas endale ette, et
arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal
veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” (Tim
Harford „Kohanemine” Hermes 2012 lk
51,60). Just selliste eneseveenmise pettuste vältimiseks on kohane laiema
osavõtjaskonna kaasamine riigireformi.
Uus
maailm – „Uberism“?
Mõtleme,
milliseks on maailmas muutunud? See on muutunud meelelahutus- ja
teeninduskeskseks, mis tähendab, et ka riik peab muutuma üha rohkem
teenindusüksuseks. Lisaks sellele on tehnoloogia võimaldanud „uberismi“ tekke
ehk teenuse pakkuja ja tarbija saavad otsekontakti „kohe ja praegu“, ilma
kulukate ja aeganõudvate vahelülideta. „Uberism“, kui kõige ökonoomsem
tarneahel on tänase konkurentsimajanduse lihvitud tipptoode. Kas riik saab
toimida kui takupüks sel ajal kui elu käib hoopis uuel tasandil? Minu
ettekujutuses on riik suur teenidussektor ja tugiteenuse pakkuja. Riik kui
tugiteenuse osutaja on midagi muud, kui eilse päeva põhjala hoolekanderiik ja
koomaaja kõigekeeluriik. Riik kui tugiteenuse pakkuja loovusele. Vahva.
Pegasuse
sandistamine
Meie senine
keelupõhine toimimine on nagu tagurpidi Pegasuse lennutamine. Raiu tiivad maha
ja siis „abista“ teda vankri ostmisel. Me ei lase loovusel lendu tõusta, me
surume mittelubamise protseduuridega loovuse vastu maad. Köndistame üha uusi
tegevusalasid keeldude ja riigimajanduse monopoolse sekkumisega loomulikku
turutegevusse ehk kunstliku arengupeetusega ja seejärel „abistades“ neidsamu köndistatuid, ei abista
me mitte kedagi, vaid loome väärpildi tegelikkusest. Selline mudel annab küll
head tööhõivet (ajutiselt), kuid ei aita kaasa meie konkurentsivõimele. Kuid me
ju tahame olla edukad
Me peame
tegema valiku, kas me tahame Pegasuse lendama saada või hobuselihasuppi süüa.
Pegasuse tiivad oleme juba mõtteliselt maha raiunud, parastades, et oled laisk
ja lohakas. Osa nuiamehi arvavad, et uue maksunuiaga jalgade pihta anda on
kõige õigem „laiskuse ravi“. Kui Pegasuse tiivad ära kärpida, siis ei aita enam
mingi „abi“ ega nui, Pegasus ei lenda enam. Iialgi. Kirjeldasin seda
bürokraatiamaailma arenevale hullumeesusele kalduvat, kuid meile harjumuseks
saanud olukorda, mõne aja eest näitlikult ka ülevaates „Bürokraat, võim ja
Vanaema“. Asjatult, jätkuvalt loome igapäevaselt juurde tühitegevusi paisutades
nende osakaalu, kes tarbivad, mitte ei loo.
Valitsemine
ja otsustamine
Pidupäeval kostus arvamust, et Eesti vajab Pilvepiiri,
kes otsustab ja valitseb. Selle
koha peal läheb mul alati juhe kokku, tundub, et sellesse sõnasse sulatatakse
kokku eilne monarhia, tänane bürokraatia ja homne (kodaniku ja teenuse keskne?)
riigikorraldus ja kõik seepärast et sõnad valitsus ja valitsemine on sarnased.
Alustame algusest. Ennevanasti, kui olid
Kõigevägevama nimel võitud valitsejad, siis nad valitsesid. Oli selline
riigikorraldus – absoluutne monarhia. Tänapäeval, oleme meie ise kogumis Kõigevägevamad, ehk vastavalt põhiseadusele on
kodanikud kõrgeim võim. Meie oleme riigi
(nagu firma) omanikud. Valitsus on vaid meie valikute tulemusel palgatud
(ajutine) tegevjuhtkond, millise ülesanne pole valitseda, vaid ainult omaniku suuniseid
täita. Vaat niimoodi, "valitsemine" tuleb valitsusel ära unustada. Küll aga peab
tegevjuhtkond tegema otsuseid, mis omanike vara ja heaolu suurendaksid. Selleks
peab olema pidev tagasiside omanike ehk kodanikega. Edukas riigi pidamine ei
erine mitte millegi poolest eduka firma juhtimisest, sest ka riigid on
omavahelises konkurentsis. Maailma üks pikaajalisemalt eduka firma, Toyota
tegevjuhtkond, ei valitse firmat, küll aga on pidevas kontaktis nii tarbijate
vajadustega kui ka oma personaliga. „Toyota usub, et väikeselt
panustades võidad suurelt. Ühel aastal tegid nende töötajad rohkem kui
750 000 parendusettepanekut. Ettevõte kasutas neist ära üle 80 protsendi!
Eraldi võttes oli enamik ideid väikesed ja olemasolevat täiendavad. Kuid
kolmveerand miljoni paranduse ühine mõju tugevdab kindlasti Toyota
innovatsioonikultuuri - paremaks saamine
on komme, milleni jõutakse harjutades.” .( M.
McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009. Lk 53). Kas poleks tore, kui
meil oleks riigi tasandil selline
„paremaks saamise komme“. Selline harjumus.
: „Boeing
on teinud palju tööd selleks, et iga töötaja annaks endale aru: minevikku
korrates tulevikku ei jõua.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ
Fontes 2001 Lk 92)
või kaasamise/osalemise harjumusest
Eesmärk
Kõik algab eesmärgist. Eesmärk on nagu tugipunkt, millele
kogu konstruktsioon toetada. „Kui
eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda
parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu
korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud
seaduspärasustele.” ( „Strateegiline sõda” G. Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009 Lk 16). Mis on meie eesmärk?
Olla põhjamaa).
Kuid, mis juhtub, kui me seame enesele valed eesmärgid?
Õige, me võime omadega puhta rappa minna. Minus
tekitab teatud segadust lipukiri - saada tulevaseks põhjamaaks. Lihtloogiliselt
oleks see vahva, kuid arenguliselt oleme meie ülesse ronimas hoopis teistsugusest mäest võrreldes sellega
mille otsa nemad on roninud. Enamgi veel, mitte ainult mägi pole teine, vaid nad
on nii kõrgel, et vaevlevad juba hapnikupuuduses, osadel juba pöördumatud
tervisekahjustused, teised, nutikamad mitte ei roni hõreõhksesse mäkke vaid on sealt kiiremas korras alla
laskumas, et … ellu jääda. Kui me oma rutiine õigesti teeme ja kui meis oleks
juurdunud paremaks saamise komme, siis me ei peaks ennast identifitseerima mitte
kui tulevane Põhjamaa vaid uue mäetipuna. Sellise mäetipuna, kuhu tahaksid
ronida hapnikupuudusest uimastunud põhjamaalased. Meie mudel peab olema parem
Riiki võib
üles ehitada mitmeti, Gruusia vanglate minister Hollandis vanuriteminister,
araablastel on õnneminister, oleneb, mida keegi tähtsaks peab. Riik kui
toetaja/abistaja, võimaluste leidja koos
ettevõtja/ koolitaja/teenidajag.mitte karistaja. Millised ministrid peaksid olema meil (tulevikus?) Minooris või mažooris,
ka jõuline mažoorne koostöö/kaastöö või minoorne virisemine, need on meie valikud. Noodid on samad kuid tulem teine.
Hoopis teine. Proovige marssida ... minooris. Mnjah.
Kes vastutab?
H.Bruch, S.
Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004
Lk 39
„Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad
valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie
uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie
jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi
lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.
Üks Lufthansa juhtivtöötajaid, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude
vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei
vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha
seda, mis tundub vajalik”. Nii ma talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht)
Jürgen Weber mind tagasi ei hoidnud.”
Kas meie võtame niimoodi vastutust kanda, või tulema sahvrist nägu moosine ja ütleme, et " Ei kinnita, ei lükka ümber."?
Esimene
samm õiges suunas
Teatavasti
on riikidel kaks põhilist ressursi: loodusvarad ja/või nutikad inimesed. Kui likviidsete
loodusvaradega on kehvasti, siis tuleb seda enam kasutada nutikaid inimesi nutikal moel. Kas
meie nutikad inimesed teevad nutikaid asju? Või teevad harjunud asju?
Kivikirveid? Takupükse? Selleks,
et hinnata riigi tegevuste mõttekust/mõistlikkust/tõhusust peame alustama
auditi tegemisest eesmärgiga hinnata, milliste regulatsioonideta me hakkama
saame, millega tuleks toime kodanikuühiskond. Tegema auditi, mis põhineks kõigi
tegevuste kronometraažil ja iga tegevuse taha tuleks panna selle tunnihind ning
summaarne maksumus. Miks?
Miks, „uberismi“ näitel
Ühistranspordi seadust (ÜTS) lihviti,
täiendati, täpsustati ligi 10 aastat, taheti administratiivselt „head
teha“. Kuid konkurentsimaailmas niimoodi
ei saa, selles peab olema ruumi ka
tarbija omavastutusele, otsustamisel. Eksimustel. Isegi turuosalised möönavad,
et kui taksonduse ülereguleeritud kruvid lahti keerata, siis nemad suudavad
küll konkureerida. ÜTS on hoiatav näide viletsast valitsemisest – 10 a tehtud,
üleeilsete kogemuste najal, mullu jõustunud ja täna … juba vananenud. Kas
selline ongi moodne riigikorraldus? Kui te näeksite selle tühitegevuse
kronometraaži, siis te ehmuksite mitu
miljonit kõrgelt kvalifitseeritud nutikate inimeste töötundi kulus ühiskonnal
selle tegemiseks? Kõik tühja. Kogu selline raskepärasus tuleb riigireformiga
välja kahida, vabastada kängitsetud energia, loovus. Võib-olla oleks mõni
nutikas selle aja ressursi juures „perpertum mobile“ välja mõelnud? Miks mitte,
tudengid ju suutsid Eestist teha 51 kosmoseriigi „tikutopsi ja niidirulliga“?
Tulemus selgub võrdluses.
25 aastat
hiljem
Meie tänased otsused ei puuduta meid mitte
niipalju täna, kui eluolu riigis 25 aasta pärast. Kas ka siis võidakse öelda,
et areng on olnud ulmeline tänu ammustele julgetele otsustele? Et me jõudsime
esimestena tulevikku? Oleme võitlejad. Võitjad.
Targutusi:
J.Lynn, A.
Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999
Lk
„Ministritel, „ ütles ta, „ on terve hulk hiilgavaid omadusi, nagu … mmm … nooo, nagu kadestamisväärne
intellektuaalne paindlikkus ja manööverdusvõime moraaliküsimustes.“
„Aga üldiselt
valitakse ministreid, erinevalt riigiametnikest, täiesti juhuslikult –
sõltuvalt peaministri tujust, tasuks kahtlase väärtusega teenete eest, või
välistamaks kellegi tõeliselt võimeka isiku määramise, kes võiks tulevikus
ohtlikuks muutuda (…)“
Lk 228
„Öeldakse, et riigilaev on ainus laev, mis lekib ülalt,“
Lk 245 „ Ma
küsisin juhatajalt, kuidas ta ennast tunneb. Ta vastas, et tunneb ennast väga
vanana. Aga ta naeratas. „Juba praegu olen ma anomaalia, varsti olen ma
anakronism, ja mul on kindel kavatsus surra jubeda väärnähtusena. „Väga
teravmeelne.“
Lk 247 „ Ma
täheldasin, et see olukord on täiesti arusaadav ka igale karupoeg Puhhi intellektuaalse
tasemega inimesele. Nad küsisid, kas Hacker ikka on karupoeg Puhhi
intellektuaalse tasemega. Pole kahtlustki, et neil on ka varem poliitikutega
tegemist olnud. Selles osas sain ma neid rahustada. Ma olen üpris kindel, et ta
on karupoeg Puhhi intellektuaalse tasemega. Oma parematel päevadel.“
J.van der
Kiste „Wilhelm II“ Kunst 2001
Lk 114
„Keiser märkis, et nagu krahv
Metternichil, nii oli ka Bismarckil „õnnetus lavauks silmist kaotada ja
liiga kauaks rambivalgusse jääda.““
Lk 197
„Admiral Müller ütles Tirpitzile mornilt, et keiser „pühendab oma elu armetu
templivaremetes tuhnimisele ja nõuab kaaskonnalt sama. Mitte keegi ei tee seda
sisimast ja vaid mõned üksikud püüavad teeselda, nagu huvitaks see neid.“ Iga
kord, kui Wilhelm ja tema kaaskond Korfult lahkusid, suleti väljakaevamispaigad
ning varustati need mujalt kogutud kildudega, et keiser saaks järgmise
külaskäigu ajal teha uusi „avastusi““
Lk 260 „ (…)
sõja tõttu on tal aega külluses: tsiviilmuresid enam pole ja sõjalise poole
eest hoolitsevad mu kindralid, kes kannavad juhtunust mulle igal õhtul ette.!“
No comments:
Post a Comment