Oleme
ambitsioonikas rahvas. Tahame olla
edukad. Tahame jõuda „päris“ rikaste sekka, tahame kasvatada kahele miljonile,
tahame …. Kuid „tahame“ üksi ei garanteeri soovitud tulemust, selleks peavad olema
plaan, instrumendid ja selged prioriteedid. Kui ambitsioonidest räägime tihti
ja õhinal, siis instrumentidest, … harva.
Massimeediumis tundub meie edu sõltuvat põhiliselt helkurist ja suitsuandurist. Kas sellest
piisab?
Mark Twaini
mure
Niisiis kuidas
saada rikkaks ja suureks? Tööandjate
konverentsil „Tuulelohe lend“ jäi kõrvu mõttekene, et tunneme liiga palju muret
selle üle, mis ei ole üldse meie mure, ehk nagu ütles M. Twain „Ma olen vana
mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi
olemas olnud“ ( J. M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” Pilgram, 2012 lk 25). Niisiiis on maailm täis
kujutletavaid muresid, meie peaksime keskenduma meie eneste muredele, kui neile
lahendus leitud, siis muretseme ka teiste muresid. Maailm on erinevaid muresid
täis, nii kujutletavaid, kui tegelikke, kui me oma mured ise ära lahendame on
maailm juba parem. Üks mure ikkagi vähem.
Puravik …
väikeste valgete täppidega?
Millised on
meie tõsiseid mured, mida vaid helkuri ja suitsuanduriga ei ravi. Meie tegeliku põhimure on rahvastikupüramiidi
areng ehk nagu konverentsil Tuulelohe lend väljenduti - meie püramiid on võtmas
seene kuju. Esmapilgul tundub olevat punase kübaraga puravik ju päris nunnu, kuid
lähemal vaatlemisel, ilmneb, et on ilmunud esimesed valged täpid. Püramiid on
muutumas kärbseseeneks. Nämma? Soovite ampsu?
Rahvastikupüramiid pole pelgalt püramiid, see
on eelkõige ühiskonna jätkusuutlikkuse pilt ja prognoos tööjõu
kättesaadavusele. Hoiatus. Meie püramiid näitab, et oleme langenud „nii
madalale“ (sündivuselt), et ilma korralikult planeeritud tööjõu suunatud
impordita on majanduse areng ja sellega seoses ka maksutulude laekumine pandud
tugeva surve alla ehk taandarengusse. Statistika on karm, aastani 2040 jääb
meil puudu keskmiselt 5000 maksumaksjat aastas. Erasektori töötajate arv
väheneb ligi 500 000 alla 400 000. Ülalpeetavate arv ühe erasektori
maksumaksja kohta tõuseb 1,66-lt 2,04-le (T. Tamsare ettekandest). Hirmutav
perspektiiv.
Väljarabelemine
ja väljavabandamine.
Millised on
meie võimalused sellest ebameeldivast arengust välja rabeleda? Või kui me ei taha
välja rabeleda, siis kuidas uue olukorraga kohaneda? Mittemidagit tehes saamegi
mittemidagi. Isegi väga usinalt mittemidagit tehes saame ikkagi mittemidagit,
ainult suuremas koguses.
Väljarabelemisstrateegia: on meil võimalus
luua loominguline majandus- ja elukeskkond. Isiklikult usun, et just selline
keskkond genereerib meie jõudsat arengut. See oleks võimalikult väheste
regulatsioonidega ja dr Riigi poolse sekkumiseta, mis on ka sedavõrd odavam
ülal pidada. Tühikäiku oleks vähem. Keskkond ise aitaks kohendada meie
kärbseseent jälle korralikuks püramiidiks.
Väljavabandamisstrateegia:
kui me ei tee midagi oma püramiidiga ehk loo majandus- ja elukeskkonda, siis
peame tegema teise valiku. Teine valik tähendab, et me peame panustama
tulevikus igaüks ise oma pensionisse, oma tasulisse meditsiini ja … kui
kavatsete kaua elada, siis ka oma vanadekodu osakutesse. Midagi pole teha, kui me
esimest varianti ei vali, saame esialgu vanade
kodumaa ja seejärel Vanadekodumaa.
Tööta kauem,
maksa … kauem, lõpuks ...
Tegevusi
olukorra õigeks väänamiseks on veel hulganisti, kuid tõukudes Tuulelohe lennu
temaatikast, vaatleme vaid ühte neist ehk inimest kui tööjõudu. Inimene kui
ressurss. Ressursse on esmapilgul vaid kaks: kasutada paremini ära oma inimesi
ja leida lisaressurssi mõistlikult korraldatud sisserände abil. Sisseränne on praegu tabuteema ning selle
mõistlik käivitamine võtab veel aega. Kokkuvõtlikult, millised on meie
võimalused, kui „ ise lapsi ei tee“, keskkonda/trendi lasterikkuse jaoks ei loo
ja välistööjõudu ka ei aktsepteeri
Mittemidagit
tehes saamegi mittemidagi. Isegi väga usinalt mittemidagit tehes saame ikkagi
mittemidagit, ainult suuremas koguses. Kõik need, kes ütlevad, et „lapsi on
vaja teha“ on … õigus. Enamgi veel, oleks tore, kui meil sünniks palju, palju
lapsi, kuid … Ma ei tea, kas oleme liiga laisaks muutunud, tormame lõbustuste
järgi ( kuigi ka see on otse loomulikult vajalik) või mingi osa lootusest
kaotanud. Tõsiasi on see, et meid jääb ikka vähemaks ja just seepärast pole
vaja rääkida nilbukaid, et „tehke lapsi“ (enesel vaevalt üks lapsuke ja seegi
Londonis, NY, Pariisis) vaid luua tuleb keskkond, millises oleks trendikas olla
suurpereline. Minu üks lemmikume tulevikuvisioonides „Megamuutus: Maailm aastal
2050” Äripäev 2013, kirjeldab tulevikku niimoodi:
Lk 25
„Maailm on muutunud, kahelapselisest perest ja 70 aastat ületavast oodatavast
elueast saab pea üldine norm. See muudab valitsuste tööd ja seab uusi suuri nõudmisi
avalikele teenustele.”
Lk 30
„2050 aastaks langeb maailmas kogusündimus – jämedalt võttes laste arv, mida
naine oma viljaka ea jooksul sünnitab – 2,1-ni. See on sündimuse
„taastootmismäär”, täpselt see, mille juures rahvastik end taastoodab. … Tavaliselt
on aga 2,1 see maagiline arv, mis toob kaasa rahvastiku kasvu aeglustumise ja seejärel stabiliseerumise.”
Lk 31
„Riikides, kus on olnud kaua madal – näiteks Põhja-Euroopas – on sündimus
hakanud aeglaselt kasvama, kasv jätkub sedavõrd, kuidas inimesed TAASAVASTAVAD
SUURE PERERÕÕME.”
Just,
selle suurte perede kui rõõmu allika ajajärguni peame vastu pidama. Me peame
praegu eksistentsiaalseid tõrjelahinguid, mitte pealetungi- ega taganemislahinguid. Seepärast on hädasti
vaja plaani ka tõrjelahinguteks. Muide tõrjelahingud on üks kõige raskemaid ja nutikust vajavaid lahingu vorme.
Kuid kahjuks
on meie bilanss tänapäeval puudujäägis just seepärast on vaja kas välja
rabeleda või ennast kokku pakkida ja siis saavad poliitinimesed ennast välja
vabandada.
Vastus: peame
kasutama oma ressursse - töötama nutikamalt, elama tervemalt ja kauem.
Paljuräägitud tööturu reformist oleks küll veidi kasu, kuid selle rahaline
„kasu“ on ilmselt ülehinnatud. Pigem on kasu moraalne, aidates seni ühiskonnaga
nõrgalt seotud inimesi tööturu kaudu enam tunda ennast osana tervikust. Tööturu
uued instrumendid toovad küll kaasa töökohti (eelarvelised töökohad e. kulu) ja
natuke töökäsi, kuid ei too kaasa tööjõukriisi tegelikku tasandamist ja ühiskondlikku
rikkust. Haigekassaressursse ka mitte. Oleme nullsummaringis. Kui veab. Tööjõu
defitsiidi küsimus jääb ikkagi püsima.
Paralleelmaailm.
Kommunismi võimalikkusest Eesti Vabariigis
Või ei peagi me
edaspidi enam tundma muret tööjõu pärast? Võib-olla teeb homne tehnoloogia meie
eest kogu töö ära? Ei peagi töötama? Elu nagu ulmekommunismis? Mulle tundub
selline maailmapilt „veits“ võõrana,
kuid nn kodanikupalga küsimus on jällegi päevakorda tõusnud. Näiteks õiguskantsler on vaadanud tulevikku ja prognoosib, et tehnoloogia
areng toob kaasa: «Töö ja sissetulek koondub üha väiksema kihi kätte. See
tekitab hulganisti probleeme. Andekatel ja kiiresti kohanevatel inimestel on
väga palju teha, aga teistel pole midagi» «Kodanikupalk on mõistena eksitav,
aga tagada minimaalset väärikas sissetulek, mida tagatakse tegelikult juba
praegu, aga ebaproportsionaalselt suure bürokraatia tulemusena, on mõistlik ja
see tuleb. Ka Eestis. Selle suurus sõltub sellest, millal see tuleb» (PM
4.03.16). Mnjah vaata kui huvitav, kui erinevalt võivad inimesed maailma näha
ja selle probleemidele lahendusi leida. Mina mõtlesin kogu aeg, et „poetagused“
on ühiskonna arengus maha jäänud, kuid ilmneb, et eksisin, nad on oma ajast
lihtsalt ees. Valmistuvad saama … „vähemvõimekuseks“. Sellise stsenaariumi
järgi toimimine tähendaks inimkonna mandumist. Vanaema Marie arvas ikka, et :
„Kui inimene jookseb, kuid saaks kõndida, siis ta kõnniks, kui saaks seista,
siis seisaks, kui istuda, siis istuks, kui lamada, siis lamaks.“ … ja nii nad
välja surevadki, omandatud abituse sündroomi. Milleks töötada, kui väärikas
sissetulek on kindlustatud? Kes ja miks peaksid need kelle kätte koondub töö ja
sissetulekud neid jagama? See oleks nagu tagurpidi orjapidamine või
pantvangikriis. See ei saa olla lahendus. Ei ole vähemvõimekaid inimesi, on
vaid inimesed kes pole sattunud oma õiget/võimetekohast tööd tegema. Sellest
tulebki lähtuda. Nii, et kuskohalt saada lisaressurssi, kui tööjõu import pole
moodne?
Aksioom: kaks reformi
(paralleelset sirget) ei ristu iialgi?
Üks
hiiglaslikult suur reserv tööjõu probleemi mahendamiseks on olemas – meie töö
ja reformikorralduste sünergia. Tõhusus. Pole mingit mõtet teha reforme, mis
üksteist ei toeta. Kuid midagi on lahti meie reformide sihtide ja nende
täitmise ning sidustamisega. Neil puuduks nagu ühendav lüli. Kui võtta näiteks
kasvõi tööturureform ja tervisekorraldus, siis kohati tundub nende toimimine
koos nagu pilapilt: kõigepealt vigaseks
ja siis aitame tööle. Nagu mingi äraspidine konveier? „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on
mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole
poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise,
mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest
olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada
parim tulemus.” (H. Kissinger „Diplomaatia“ Varrak 2000 lk 865). Just sellest
riigimehelikust võrgustiku hoomamisest reformimisel sooviks enam. Toimib lihtne
põhitõde: „ Inimesed ei hooli sellest,
palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.” (J. C. Maxwell „21
vääramatut juhtimise seadust” Thomas
Nelson, Inc. Lk 142). Kas meie hoolime? Mitte
ükski reform, ei tööturu, tervise, haridus ega riigireform ei hakka
toimima, kuni inimesed teavad, et
reformi tegijad hoolivad. Neist. Sellised reformid on mõttetud.
Klaveriga põõsas
Üks lavapilt,
nagu klaver põõsast. Lavaseade ja osalised:
kolmekümnendates naisterahvas kelle randme vana vigastus on saanud uue
arengu. Tegevus: Õigupoolest on randmest pudenenud mõned luukillud, mille kohta
arst tõdes, vajalik on operatsioon. Ilmnes, et eelnevalt on vaja teha
pildistus, mille järjekord on … üle kahe kuu. Upsti, kuidas sellistes oludes
tööhõivet arendada? Tööl ju sellise käega käia ei saa, mis tähendab, et ta on
julgelt aastakese tööga hõivamata. Peale selle on veel taastumisaeg, jälle
hõivamata. Oleks ju mõistlik operatsiooniga (no vähemalt piltniku juurde
jõudmisega) kiirustada, et hõivamatuse aeg väiksem oleks. Kui mõelda veel
sellele, et tegu võib olla väikese lapse üksikemaga, kellel on oma üüri ja liisingkohustused täita, siis saate aru, et
selle ühe edasilükke tulemusel võivad probleemid kumuleeruda ebamugavusest,
kannatusest, tragöödiani. Nii, ei jõua
me edasi, kui paneme kolvid ühte kasti, kepsud teise, tihendid kolmandasse,
selline käsitlus ja iga eraldi kolvi innukas poleerimine/peentuunimine ei anna
mingitki võimalust „mootorit“ käima saada, rääkimata edasiliikumisest. Kõik
reformid peavad üksteist toetama.
Elu hinnast
Kuidas edasi? Muudaks kõigepealt vaatenurka. Mis te arvate,
kui kaotaks surmanuhtluse? Küsite nüüd, mis jama see veel on, meil on see juba
ammu kaotatud? Aga ei arvanud ära, nuhtleme küll. Jaa-ah, kurjategijaid me
muidugi surmaga ei nuhtle. Me nuhtleme surmaga vaid süütuid inimesi. Olete
imestunud? Kuidas siis niimoodi? Väga lihtsalt, iga kord, kui me suureliselt
raiskame ühist raha mittetarvilikule, ühiskonnale ülejõukäivale, mõistame me
kellegi süütult surma. Tema ravimiseks/ravimiteks lihtsalt „ei jätku“ raha.
Ilmselt mäletavad mitmed aastatetagust patsient M-i võitlust oma elu eest. Meil
(haigekassal, administratsioonil) ei jätkunud tol ajal 25 tuh EEK elu
säilitavate ravimite jaoks ja … mõistsimegi inimese surma. Mnjah, te pole
ilmselt raha väärkasutust sellisest vaatevinklist vaadanud? Kuid asjata. Just
niimoodi maailm toimibki, läbi valikute, ühtede õigus on alati kellegi teise
kohustus. Või surm.
Olen uhke ja …
mul on häbi
Õnneks on meie
ühiskond oma algtasemelt terve, leides lahendusi ka seal, kus dr Riik tühja toimetab.
Kõik need tänuväärsed kodanikualgatused,
mis võitlevad elu eest: kingitud elude, sinilillede ja pardirallide jne.
näol , on see mis meid edasi viib. Annab lootust. Ühiskond on juba aru saanud,
et kui ei aita ennast ise, siis ei aita meid mitte keegi
Kui pardirallide
tulemusena peab ostma lastehaiglasse jälgimismonitore, siis on mul uhke tunne
meie inimeste üle ja mul on häbi oma administratsiooni üle, kui meie inimesed
koguvad raha kõnnirobotite peale meie viga saanud kaitseväelastele, siis on mul
uhke tunne oma inimeste üle ja häbi, sügav häbi, meie administratsiooni peale,
kui meie inimesed koguvad raha süsteemis kingitud elu, siis on mul uhke tunne
meie inimeste üle ja ma ei mõista oma administratsiooni. Mul on häbi, kui dr
Riik ei suuda prioriteete paika panna kõige elementaarsemates küsimustes, kui
arutatakse soovahetusoperatsioonide tasumist ühisrahast, ajal mil hambaravi,
vaktsineerimine jt vajalike tegevuste jaoks sedasama ühisraha ei piisa. Mul on
häbi, sest kulutades raha tilu-lilu peale mõistame me iga päev inimesi surma ja
eraldatusse, üksikvangistusse. Lõpetame surmanuhtluse. Meie ühise raha kasutamisel
peavad oleme paigas prioriteedid.
Kiirtee
Ühiskond
vananeb pöörase kiirusega ja tööturg ühes sellega, mis tähendab, et tööturg ja selle
järelturg ehk tervishoid peavad kaasas käima ühiskonna muudatustega. Küsimus
pole varsti enam tööjõuturus vaid üldiselt meie võimekuses avalikke teenuseid
pakkuda. Kui me ei tee oma valikuid nüüd ja praegu (kui meil veel on
valikvõimalust) peame küsima, mitte kas, vaid millal tervishoiu teenus muutub
valdavalt tasuliseks teenuseks. Arvestades praeguseid suundumusi ühiskonnas
võib arvata, et vaid soovahetusoperatsioonid jäävad tulevikus haigekassa
ühisrahastusele, kõige muu eest peame maksma ise. Võrdõiguslikkus ruulib!
Hurrei, võrdõiguslikkus maksta, võrdõiguslikkus surra. Kuid ka tasuline
terviseteenus vajab pikemaajalist planeerimist, mitte lihtsalt „juhtumist“.
Pole vaja piinlikkust tunda, aus ülestunnistus, et dr Riik ei suuda kõiki
ravida, on omaette väärtus. Annab vähemalt võimaluse igal inimesel oma plaane
teha nii tööeluks, erandjuhtumiteks kui vanaduspõlveks
.
Targutusi:
R.Stark
„Outfit – kättemaks maffiale” Ersen 2015
Lk
126 „Nad olid väitnud, et püüdlevad isetult maailma parandada ning Salsa oli
noorusrumaluses neid uskunud ja aktiivselt aidanud. Ta oli tõepoolest üritanud
isetult maailma parandada, kuni sai aru, et enamik mehi, keda ta oli järginud,
üritasid parandada ainult iseenda maailma. Edaspidi mõtles Salsa iga kord, kui
keegi väitis, et ta üritab maailma parandada, kelle maailma ta parandada
üritab.”
V. Suvorov.
„Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015
Lk 163 „Viia
rahvas tuleviku poole, milles igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid
ainult paadunud lurjused või lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel
asetses enamus sellest võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud
lollpead.“
J. Wwsley,
Rawles „Patrioodid“ II Ersen 2015
Lk 123
„Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut
sa sellesse paned“
J. Page „Suure
vaimu rüpes“ Tänapäev 2011
Lk 47 „(…) kuid
H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale
keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“
No comments:
Post a Comment