„Igal ühel oma riigiprojekt.“ Riigivalla
vanasõna
Peale
paarikuulist hädist olukorda mil olud olid nii ärevad, ahistavad ja (mõningal
juhul) majanduslikult laastavad, siis tundub kõik see mis praegu toimub on peaaegu
mõnus. Isegi vihmane suveilm vabaduses on mõnus. Hingame kõik veidi kergemalt.
Oeh! Kuid, jah, majandusega on segased lood, sest vaatamata meditsiinilise kriisi
leevendusmeetmetele kolmikkriisis on neid tegureid, mis meist ei olene,
hirmuäratavalt palju. Kohanemisraskused uue olukorraga kogu maailmas seisavad
alles ees. Samas „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule
valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja
inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” (M.Rother
„Toyota kata” ÄP 2014 Lk 33). Nii, et
olgem rõõmsad, rõõmsad, sest me oleme olemas ja tuleb lihtsalt tegutsema
hakata. Selles
mängus omab tähtsust vaid see, mida me teeme, mitte see, mida me ei tea/tee. Kuigi
muidugi ka mittetegemine on valik, kuid seda meie menüüs ei ole.
Kaks
teed
Kriisidega
hakkamasaamiseks on üldjuhul kaks teed:
teha kohe, kasvõi valesti, kuid läbi tegevuse enese tõmmata taastusprotsess
käima või luua organisatsioon, mis on väikeste sammudega pidevas
arengus/kohanemises ehitades ennast igast „kriisist üle“. Esimesel juhul
soovitab J. Owen ( „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 197) tugineda kolmele
põhimõttele: lepi tõsiasjaga et probleem eksisteerib (eitamisel kriis paisub),
keskendu lahendusele ( väldi süüdistamismängu), tegutse kiiresti. Kokkuvõtteks:
„Midagi teha on alati parem, kui tegevusest hoiduda. See võib olla väike samm
või samm vales suunas, kuid vähemalt näitad oma
juhtimisvõimet, külvad hirmu asemele lootust ja paned aluse õigetele
ootustele: päästerõngaks ei kujune analüüsimine, vaid tegutsemine.” Teine tee on toyotalik tee, mis ei toetu kiiretele
tulekahjude kustutamisele, vaid teeb panuse pidevale arengule (M.Rother „Toyota
kata” ÄP 2014 Lk 48): ” Me kiirustame
vastumeetmete kasutamisega. /…/ Inimest tasustatakse probleemi lappimise,
tulekahju kustutamise eest, mitte aga analüüsimise eest, ehkki edaspidi võib
probleem tagasi tulla, kuna sellest ei saadud piisavalt aru.” Toyotakatalik
lahendus oleks (Lk 27) „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei
pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni
konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud
tehnikad, tänase päeva kasumlik toode
või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua
sobivaid, nutikaid lahendusi.” Võtmetegevuseks on pidev areng ja kohanemine. „Toyota
peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste
täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele,
konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi
astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi
samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.”.
Ehk mudel on järgmine: suur hulk inimesi (mitte üksikud kriisinõukogud,
päästemeeskonnad, jututoad), täiustavad, kohandavad süsteemi paindlikult igapäevaselt
(mitte vaid kriisist-kriisi), pidevate väikeste sammudega (mitte oodates
imelahendusi). Lihtne. Elegantne. Tegelikult, polegi toyoyalik lähenemine
kriisile mitte kriisi „kangelaslik“ ületamine, vaid kontseptsioon kriisi
mittesattumiseks, selle vältimiseks. Mõlemad variandid kõlavad sümpaatselt:
esimene seepärast, et just niimoodi me olemegi harjunud siinkandis toimetama –
kriisist kriisi, teisel juhul … oleks põnev luua pidevalt liikuv ja ennast ning
selle osalisi arendav süsteem. Mida võiksime teha meie teiega? Siiani … oleme
valinud enam-vähem harjumuspärase, kangelase tee.
Kangelaslikud
komisjonid/kojad/jutotoad
Niisiis
matkakem kangelaslikkuse teel. Juba kevadel (28.05.20) saime teada, „et valitsus lõi
majanduse ekspertnõukogu, mis hakkab andma valitsusele ülevaadet majanduse
olukorrast ja sealsetest muudatustest.“ Vahva, süttis lootus, et kriisiga
hakatakse tegelema süsteemselt ja tõsiselt. Kõik sellised ettevõtmised on nagu muusika süsteemianalüütiku
kõrvadele, kuid siis … Vaikus. Kriis kogub tuure, kuid ekspertnõukogus
ei kippu ega kõppu. Nagu salaseltsi loomine.
Läks terve kuu kuni esimesele (pidulikule) istungile kogunes
valitsuse majandusarengu komisjoni juurde loodud ekspertkogu (nõukogust oli
vahepael saanud kogu ilma nõuta, ehk valituse komisjoni kogu), „kelle eesmärk
on nõustada valitsust majanduse ergutamise, inimeste toimetuleku parandamise ja
ettevõtete konkurentsivõime kasvatamise küsimustes“. Tuleb heameelega tõdeda,
et ekspertkogu ise sai soliidne ja
usaldusväärne. Panen selle seltskonna tegevusele suurt lootust. Enamgi veel,
teie (kogu liikmed) olete meie nn päästekomitee, teie mõtteärksusest,
kangekaelsusest ja nõust hakkab olenema meie hakkamasaamine (kui teis just
rõhu/rahuventiilina ei plaanita kasutada). Meie teiega hakkamasaamine, olete
ajalooratta otsustuspunktis. Suure vastutusega punktis. Igatahes eesmärgid
(välja töötada terviklik ja tulevikku suunatud lähenemine majanduslangusest väljumiseks, keskendudes inimeste väärtustamisele,
ettevõtete teadus- ja arendustegevusele, investeeringutele, bürokraatia
vähendamisele ning kliimaeesmärkide saavutamisele) on südamelähedased ja
mõistetavad. Samas on nii mitme ambitsioonika ülesande püstitamises üheaegselt,
kitsas ajaaknas, oht peamiste tegevuste laialivalgumiseks. See on nagu seada
ühele bussile ülesandeks samaaegselt suunduda nii Tartusse, Haapsallu, kui
Narva. Ütleme keerulisevõitu. Kõiki neid sihtkohti on küll võimalik saavutada,
kuid õige järjestuse ehk optimaalse logistikaga. Tuleb teha valikud. „Mitme tegevusobjekti samaaegne defineerimine ja käikulaskmine ning vahel
isegi hääletamine nende prioriteedi määramiseks annab tunnistust sellest, et me
ei tea, mida on vaja parandada. Parem oleks lihtsalt peatuda ja öelda, et me ei
tea veel täpselt mida teha. „Ma ei tea” on täiesti aktsepteeritav vastus ja
palju parem kui teha nägu, et me teame küll. Paraku näib see olevat raskemaid
asju, mida öelda” („Toyota kata“ lk 47). Nii, et paljude eesmärkide seadmine
võib tähelepanu peatähtsatelt tegevustelt kõrvale juhtida.
Edasitee
eilsesse: Aega küll
Dr Riik on siiski optimistlik:“ Eksperdikogu on
valmis andma oma sisendi valitsuse majandusarengu komisjonile augusti
keskpaigaks ja siis on õige aeg läbi arutada majanduse toetamise meetmed ka
valitsuses, sest algavad tulevase aasta eelarve läbirääkimised“. Kõik see on
tore, kui tegemist oleks tavaolukorraga, kuid meil on käsil täie hooga kriisi sukeldumine,
aeg voolab, mis tähendab, et valikuvõimalused vähenevad. Vaadake, ekspertkogu loomise
mõttekene tekkis Dr Riigil juba kevadel, suvel tuldi kokku, kesk hapukurgihooaega
annab ekspertkogu oma paketi/sisendi/ettepanekud majandusarengu komisjonile,
sealt läheb see ministeeriumidesse, siis valitsusse (või vastupidi), siis on sügis
ja eelarve arutamine ja siis … Siis lõppevad palgatoetused, puhkused, ilusad
ilmad ja illusioonid. Paljud asjad lõppevad, milline on olukord siis? Kas siis
on juba 2/9? Kas siis on ekspertkoja sisenditest veel ka midagi kasutatavat?
Olukord on ju muutunud! Ma ei saa lahti
tundest, et meil käiakse ajaga kuidagi pillavalt ringi, kuid aeg on ainukene
tõeliselt taastumatu ressurss. Enamus ettevõtjaid elavad täna päev korraga,
pidades küll silmas pikemaid plaane (pigem küll unistusi), kuid igaõhtuselt
neid korrigeerides, nemad ootavad selget sõnumit. Tegevusjuhendit. Teevad nad ise,
kuid mängureeglid nagu lahingureeglid peavad olema paigas. Nemad ei saa oodata
kuni kogud, komisjonid, jututoad, administratsioon „teeb eilset“. Just „teeb
eilset“, sest ainult ekspertkogu loomine on küll tummine samm, kuid ikkagi
eilne lahendus. Maailm on muutunud mitte ainult kolmikkriisi tõttu vaid andmete
maht nende töötlemise võimekus ja kaasatud mõistuste kogum on hoomamatult
avaram, kui vaid „eilset tehes“ kasutada saab. Maailm on muutunud, ka
valitsemise ja administreerimise maailm.
Pealegi, nagu mainitud, tekitab ärevust asjaolu,
et püstitatud ülesandel on liiga palju fookuseid. Mis juhtub, kui te püüate
mitut objekti samaaegselt fookusesse saada? Õige, kõik on hägune. Kobate
käsikaudu … kuhugi, millekski. See pole pideva iseuuenemise, kohanemise,
arenemise tee vaid käsijuhtimine. Igat asja on keskmes vaja uuesti ja uuesti
otsustada üle timmida, uuesti fokuseerida. Mikrojuhtimise paradiis. See pole
tõhus. Muidugi on mõistetav, et poliitilise korrektse mõttes on vaja ülesse lugeda (mänguilu mõttes) kõik
inimtegevuse valdkonnad, et kedagi ei solvataks. Kuid tõsiasi on, et kõik algab
algusest ja vahet tuleb teha peamiste ja (ka) tähtsate asjade vahel. Näiteks „Eisenhower
sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad
jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik
ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte
kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““ (T. E. Ricks „Kindralid“
Grenader 2015lk 48). Mis siis on meie puhul peamine? Millised soovitatavad?
Päris hea pähkel kogu otsustajate jadale.
See ei kõlba kuhugi …
Meie teiega ei tea milliste järelduste ja
ettepanekuteni ekspertkogu jõuab, kuid võib päris kindlasti arvata, et olenemata
sellest, kui briljantse paketiga ekspertnõukogu välja tuleb, siis neid, kes
sellega rahul pole on kindlasti hulgem. Kindlasti lendab süüdistusi, et tegemist on meritokraatlik
eliidi, rumaluse, asjatundmatuse, valdkondlike või erahuvide edendamise või
millegi veel hullemaga. Nagu me täna
näeme, solvunuid leidub alati, eriti, kui see muuta moekaubaks. Kahju. Kuid me
võime mõelda ja teha ka teistmoodi. Teha omamoodi. Positiivselt, loovalt. Teha oma terviklik ja tulevikku suunatud pakett majanduslangusest väljumiseks ja sealt edasi.
Te ei suuda? Kuidas te seda teate? Kas te olete seda proovinud? Kuid P. H. Diamandis, S. Kotler („Julge“ OÜ Küppar & Ko
2015 Lk
263/266) on toonud ühisloome hanke näite 2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest
Mehhiko lahel, mil tekkis kuni 10 000 km2 reostusala. Välja kujunenud kaks näitajat:
naftatõrje kiirus (ORR), kogus mida on võimalik minutis koguda ja tõrje tõhusus
(ORE), mis väljendab koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust. Aastakümneid
oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt
kahekordistada 2500 gallonit/min, nii et ORE oleks vähemalt 70%. Väga kiiresti
registreeris ennast osalema 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt
ületada seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min. Kõige
üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Tehnoloogia
disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid salongi kliendid ja kes katsetas
kavandit mullivannis. „ „Meilt küsitakse pidevalt „Kui kaua te olete
naftatööstuses olnud?“ ja mina küsin vastu „Kas tänane läheb arvesse?“ See
näitab, et innustava konkurentsi puhul võivad lahendused tulla väga erinevatest
valdkondadest ja osalejatelt keda keegi ei oska oodatagi.“. Niisiis kus on meie
teiega mullivann?
Vaadake,
see heitlus, mis meil ees seisab saab olema enneolematult keerukas, sellesse
tuleb kaasata kõik ühiskonna ressursid, midagi ega kedagi ega midagi ei tohi
kõrvale jätta. Ka need, kelle kohus on olla sillaehitaja, kuid on
tegevustiheduses kaotanud suuna ja kehastunud vandiraiujateks, peavad hetkeks
peatuma, mõtlema ja asuma oma põhitegevuse
- sildade ehitamise – juurde. Ühisloome platvorm on just selline koht,
kuhu kõik saavad oma panuse anda, olla abiks/toeks/mõjutajaks nii administratsioonile,
kui ka ekspertkogule, et mitte pärast viriseda a´la, mul oli hulka parem plaan,
oleksin võinud päästa maa ja rahva. Päh, tagantjärgi targutusel pole mingit
mõtet.
Kuidas
luua toyotakatalik Medici efekt
Milleks
ühisloome platvorm? Ühisloome platvorm on meie võimalus. Kõik on võimalik, kui
inimesi õigesti orienteerida ja innustada. Toyota näiteks usub ja toimib pideva täiustamise keskkonnas. Mis see on? „ Lepime kokku
pideva täiustamise definitsiooni: see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse
iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil
ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis , kui kõik
näitajad on saavutatud, Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga
väikeseid samme.” (lk 31). Niimoodi ongi loodud keskkond, milles liigutakse
pidevalt väikeste sammudena. Liigub iga töötaja, iga päev, sest aastas tehakse
umbes 750 tuh täiustusettepanekut, millest pool miljonit realiseeruvad.
Just seepärast on tähtsad keskkonnad ja nende
mõju, milles me toimime. Mitte ainult looduskeskkond, vaid ka suhtlus-, äri- ja
loomekeskkond mõjutavad meid ja meie tulemusi. Kui Mielke lõi SDVs pealekaebajate
ühiskonna nn Mielke kontserni, siis oligi normaalne, et kõik kaebasid, kuid kui
Medicid 15 saj. lõid oma valdkondadeülese keskkonna nn valdkondade, distsipliinide ja kultuuride
ristmiku, siis oli normaalne, et võidi olemasolevaid kontseptsioone kombineerides
saada erakordseid uusi ideid, lausa loomepurskeid (Medici efekt). „Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond,
kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja
mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid,
teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja
arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha
kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma,
mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel
muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige
uuenduslikum periood.“ Eks ole vahva valik, kas pealekaebamise (solvumus,
kirumise, halvustamise) keskkond, mis on kerge tekkima ja mille poole me praegu
teel oleme või valdkondade ristmik, kus olemasolevaid kontseptsioone
kombineerides võib tekkida erakordseid
uusi ideid. Meie oma kompaktsuses ei ole võimelised „suuri“ järele ahvima (see
oleks koomilisnukker), kuid me oleme võimelised kui me pingutame looma ideid.
Võib-olla isegi tuumideid. Niisiis …
Meie valime … ühisplatvormi?
See on hea, et meil nii Dr Riik, kui ka Pilvepiir tegelevad
väljapääsu otsimisega (tulevasest) kriisist, kuid vahel on niimoodi, et
harjunud võtete kasutamine harjumatutes olukordades ei ole väga palju edasiviiv. Vastupidi, see
võib olla uinutav pettekujutelm lahendusest. W Churchill kirjutas II MS viinud
justkui õigetest protsessidest: „Vaene Inglismaa! Elades päevast päeva oma
vaba, muretut elu keset lõputut heatahtlikku parlamentaarset sõnamulinat,
sammus ta hämmeldunult aina allamäge, rada mööda, mis viis kõige otsemat teed
just niisugustele tagajärgedele, mida püüti vältida.“ (W. Churchill
„Tormihoiatus“ Varrak 2019 lk 256). Ja kuigi ma panen suurt lootust loodud
ekspertnõukogu meetmetepaketile, siis pelgan ma ühtlasi, et see käsitlus jääb
liiga traditsionaalseks. Vaadake, kõik
komisjonid/nõukogud on siiski kitsas ring mõttepotentsiaali, mis genereerib
ikka uuesti ja uuesti samu mudeleid a´la Rahulik Põhjala, Uus Hansaliit,
Taasavastatud Siiditee jne, mis on küll teoreetiliselt huvitavad, kuid ei vasta
tegelikele võimalustele ja vajadustele. Sellised projektid peegeldavad pigem
„suurte“ tarkraamatute ja eilse kogemusi, kui edasitungi. Just seepärast on päramine
aeg käima tõmmata Eesti Ühisloomeplatvorm,
milles kõik soovijad saaksid esitada oma tervikliku mudeli väärika,
loomingulise, tõhusa homse loomiseks. Just tervikprojekti, mitte
kriitikavalingu, mida kõik teised on halvasti/valesti teinud, vaid just seda
kuidas peaks tegema. Usun, et sellest koorub välja palju sellist, mida saame
kasutada. Ei usu? Aga USA tätukakunstnikud mullivannis suutsid kordistada
tegevuse tõhusust! Kas meie teiega oleme kehvemad? Ei, koristagem kogu see
mentaal- ja regulatsioonireostus meie keskkonnast. Vaadake, see regulatsioonikeskkond, mille me enda jaoks oleme loonud
on N. Y. Harari definitsiooni järgi ei midagi muud, kui kujutletav kord. See on
üks võimalik kujutlus, mitte lõplik tõde sellest, kuidas meil üheskoos on
võimalik saavutada paremaid tulemus. Seega pole midagi muud vaja keskkonna
muutmiseks, kui kujutlust korrast muuta. Võib ju ka niimoodi ette kujutada, et
igat inimtegevuse tahku ei olegi pahatahtlik, vääritu ja kriminaalne ja ei vaja
reguleerimist ega järele valvamist. Elementaarne. Liigne reguleeritus kammitseb
meie võimalusi edule. Nagu ütles Paul Romer:
„Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus
ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga
põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks
hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused
lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist
ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste
ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI
sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab
tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid
leitakse.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk
102). Kui palju ideid jääb meil avastamata, meie teiega kasuks pööramata, sest
me oleme liiga mugavad, liiga usklikud, uskudes et piiramine ja karistamine on
suurim ühiskonna hüve, usume, et meie juhtimine on mikrojuhtimine ning tegelik
juhtimine mitmel tasandil on asendunud haldamise ja sooritamisega? Nii, et kujutlegem … milline võiks olla teie
arengupakett Medici efekti või Toyota kataliku süsteemiga. Ka USA esimese
astronaudi Kuule saatmisel kaheldi, kas kõik on õigesti, kas kõik on valmis.
Ebalus, ebakindlus, poolt ja vastu argumendid, kuni üks nõunik küsis. „Miks
peaksime edu edasi lükkama?“. Miks peaksime meie oma edu edasi lükkama jättes
kasutamata avanenud tehnoloogilised ja kommunikatiivsed võimalused?
Kus on Sinu terviklahendus?
Ilmselt küsite just niimoodi, eelnevat lugedes. Minul oli kümmekond
aastat tagasi aega, võimalust, kogemusi/teadmisi ja tahtmist läbi mõelda meie
arengut (minu arvates) mõjutavad tegurid ja koondada need järeldused ja
ettepanekud raamatusse „Bürokraat, võim ja Vanaema ehk konventsionaalse
bürokraatia lõpp“. See lugu oli kirja pandud pikaajalise riigiametniku,
majandusanalüütiku ja hiljutise majanduskriisi jälgedes. Tegelikult hakkas kõik
peale hulka varem, 2000 aasta (muide veel üks kriisijärgne periood) EL konkurentsiametite
Tallinna aastakohtumise kõnet ette valmistades. Just siis sain aru, kuivõrd
ebatõhusat, ressursse raiskavat, kõike
kontrollivat teed me tatsume. Midagi pole teha, eraalgatus ja konkurents on
need, mis viivad maailma edasi ja need oleme me asendanud samm sammult (lausa
märkamatult) riikliku plaanimajanduse ja kontrollihullusega – üldise hallusega.
Seega, minu terviklahendus on olemas, seda üle sirvides on heameel (või kurb?)
tõdeda, et vaatamata need mõttekäigud ja järeldused on ajaproovile hästi vastu
pidanud ja sama aktuaalne kui 2012 a kui
Bürokraadi Vanaema raamat ilmus. Võib-olla on mõni asi vaid grotesksemaks
muutunud, mõnda tobedust on mahendanud tehnoloogia areng, tobedus on muudetud „mugavamaks“,
kuid olemuslikult on kõik tiksunud ikka suurema reguleerimise ja piiramise suunas.
Kahju, raisku läinud ajast.
Mida me peaksime tegema esmajärjekorras?
1.
Meie ühiskonna reguleeritus on ületanud igasuguse mõistlikkuse
piiri, kuid kui kõike reguleeritakse, siis inimesed enam ei oskagi ise otsuseid
teha, na ootavad uut regulatsiooni. Vabadus ja vastutus paika. Vabadus
otsustada, vabadus vastutada. Meie
administreerimine on jõudnud tasemele mida kirjeldas P. Dawkins 1965 a USA maaväe
arusaamast juhtimises: „Ideaaliks näib praegu olevat inimene, kes on teinud nii
vähe – kes on ilmutanud niivõrd tühises koguses enesealgatust ja kujutlusvõimet
-, et ta ei ole eales midagi valesti teinud,“ (…) Oli aeg, mil inimest ei
peetud just väga veetlevaks edutamiskandidaadika, kui tal ei olnud ette näidata
üht-kaht armi … Kui (mees) käib mitte konformismi ja kõigega nõustumise, vaid
vapruse ja tarmukuse rada, siis ta vahel ka eksib““. (T. E. Ricks „Kindralid“
Grenader 2015 lk 179). Asjakohane on ka järgmine tähelepanek, mis on otseselt
seotud eelmisega ( 2010 a.) „Kolonelleitnant
Suzanne Nielsen kirjutas ühes 2010 aasta hinnangus selle kohta nii: „Maavägi
saavutas küll taktikalise ja operatiivmeisterlikkuse, kuid ei suutnud arendada
välja selliseid juhte, kes oleksid sobinud olema poliitilistele juhtidele abiks
strateegilise edu saavutamisel.“ (lk 314). See tähendab, et arendati välja
mitte juhte vaid mikrojuhte, kes ei juhtinud ja ei aidanud poliitilisel
tasandil vastu võtta otsuseid vai tegelesid haldamise ja sooritamisega. „Maavägi ja merejalavägi tungis 2003 aasta
kevadel parajasti Iraaki, kui Military Review avaldas veel ühe artikli, milles
väljendati muret selle üle, et maaväe juhtkonnas nähakse kolonel Peter Varljeni
sõnutsi inimesi, kes on „omakasupüüdlikud, lühinägelikud, vähese
informeeritusega, ebaeetilised ja riskikartlikud.“ Maaväe eesotsas ei seisnud
mitte juhid, vaid haldurid ja „sooritajad“.“ (lk 339). Kõigi nende karmide
analüüside tegelik väärtus seisneb selles, et need uuringud teostati
organisatsioonis endas, mitte kõrvalseisjate poolt. See tähendab ka võimalust
kohendada oma tegevusi, kaasajastada. Nii, et meiegi esimene valik peaks olema
mikrojuhtimise kahimine ja avaliku teenistuse ümbervormimine avalikuks
teeninduseks.
2.
Haridussüsteem. Väga tõsiselt ja põhimõtteliselt on vaja läbi
mõelda, milline peab olema homset teenindav haridussüsteem. See on praegu nii
vanaaegne, et … me taastoodame eilset
Milles probleem? „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile.
Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja
tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod eo erine põhimõtteliselt
põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede,
lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta.
„Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele
rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““ (. M Svensson
„Optimisti teekond tulevikku“ ÄP 2013 lk
314). „Teisisõnu ühiskond ehitatakse
taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa
enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja
Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas
avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi
vajadusi.“ (lk 313). Ja nüüd me muudkui jätkame industrialismi vajaduste
rahuldamist, kuigi elame digiajastul ja liigume tehisintellekti poole. Meie
haridussüsteem ei ole mitte eilseid vajadusi rahuldav vaid üksikutele viledele
ja tuledele vaatamata üleeelmise sajandi taristul baseeruv, kõige sellest
johtuvaga.
Ken Robinson 2006 aastal ütles:
„Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal.
Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi
püüame neid selle tarbeks koolitada.““
„Mälusopist kerkib üles see, mida ütles Vicki
Buck, kui Uus-Meremaa Kuninganna Charlotte´i väinas purjetasime: „Kardan, et
haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse
toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et
tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““
John on nõus „Hariduse andmine
ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et
mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma,
kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused
haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“
„Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub
teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“ (lk
317/319)
3.
Vaadake, kui me ei saa administreerimist kontrollifriikluse,
mikrojuhtimise ja (kõigi ning kõige) usaldamatuse kivi tagant liikuma ja ei
muuda haridust ennast kui taristut, pole ka eriti suur edulootus loova ja
inspireeiva keskkonna tekitammiseks. Sellest oleks kahju, sest me väärime seda.
Miks on laiapõhjalisem, hästi administreeritud ja korraldatud
platvorm/konkurss vajalik? Vaadake, kui juhtub nii, et ekspertnõukogu tuleb
välja oma ettepanekutega, mida esialgu võidakse vastu võtta isegi
hurraahüüetega, kuid mis tegemiste edenedes muutub lõvi möirgest hiire
piiksusk, mis kõigi eelnevate projektidega on juhtuski, siis pole meil
reservis enam midagi. Oleme pool aastat kulda väärt aega raisku lastud ehk nagu
„Kindral Trurong ütles, et tema päranduseks oli „pikk ja väärtuslik aeg, millel
… lasti pöördumatult kaotsi minna“ ja mille jooksul oleks olnud võimalik luua
Vietnami külades turvalisus.“ Kindral Williamsist USA vanemnõustaja lahkumisest
Vietnamist (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 190). Kaotatud aeg
tähendas seda, et kõik edasised valikud olid vildakad, mis viis kogu kampaania
kaotamiseni. Meil ei ole sellist
tugevusvaru, et võiksime veel ühe „kampaania“ kaotada. Nagu kirjutas J. Webb („Mitte
midagi“ ÄP 2013 Lk 201.) „“Mitte miski pole muutumatu, mitte miski pole lõplik,
kõik on ajutine.“ Lihtsamalt öeldes – niipea kui sa mõne teooriaga ära harjud,
tuleb keegi lagedale sellest paremaga. Siiski unustatakse sageli ära, et
teooriast on kasu ka siis, kui need õiged pole. Levinum teooria ongi just selle
pärast levinum, et see kirjeldab reaalsust teistest teooriatest paremini.“
Milline on teie reaalsuse kirjeldus?
Targutusi:
R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018
Lk 13 „Valikuarhidektil lasub vastutus korraldada taust, millel
inimesed otsuseid langetavad“ Toidu väljapaneku näide.
Lk 16 „Nügimine, nagu me seda mõistame, tähendab
valikuarhidektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud
suunas, keelamata tal samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt
majanduslikke stiimuleid.. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda
olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja
asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga
mitte.“
J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“,
Argo 2019
Lk 33 „“Iga päev leian uusi valdkondi, kus olla ebakompetentne,“
ümiseb Juhataja omaette. „Täna on selleks siis selgeltnägemine.“
Lk 99 Kas oled kuulnud, et uur regulatsioon tehaks selleks et
muuta asi keerukamaks, kalllimaks jne? Ei? „Loomulikult mitte, seetõttu
nimetataksegi seda alati lihtsustamiseks, bürokraatia vähendamiseks,
läbipaistvuse suurendamiseks või muuks selliseks. (…) Üldloogik, kuidas
selliseid sõnumeid lugeda tuleb, on selline: lihtsustamine muudab alati asju
keerulisemaks, bürokraatia vähendamine kasvatab bürokraatiat ja asjade
läbipaistvamaks muutmine hägustab kõike sinnamaani, et keegi kurat ei saa aru,
mis toimub.“
Lk 212 „Õnneks on heade asjade ja teenuste ostmise takistamiseks
olemas riigihangete läbiviimise üldpõhimõte, mille kohaselt on hea eesmärgi
saavutamine üldjuhul kas korruptiivne, diskrimineeriv või lihtsalt kuritegu.“
No comments:
Post a Comment