11. Poliitilise looma söötmine Anno 2019 Poliitbörsi järelturu turbulentsid

Põnev, väga põnev poliituru aeg. Börsipäeva aktsiad on märgitud, nüüd kihab täies ilus ja inetuses järelturg. Nii, et vähemalt analüütikutele on väga huvitav aeg, veendunud pidukonnajüngritele ... mitte nii huvitav. Kuid pidukondlastele võiks tekkinud (või pigem isetekitatud?) olukord olla õpetuseks, et kuigi males öeldakse et valged alustavad ja võidavad, siis annab see mõttekäik küll teatava võiduvõimaluste avarama komplekti, kuid ei taga võitu ennast. Sama lugu on eestkäega ja serviõigusega, need annavad vaid võimaluse.

Turgu liikumapanevad jõud

Selleks, et kujunenud turuolukorrast veidigi sotti saada tuleb vaadata millised on turu liikumapanevad jõud. Olukorra muudab veidi segaseks see, et tegemist on  järelturuga mille põhilisteks liikumapanevateks jõududeks on … võimutaotlus ja solvumisest tulenev tagasitegemisiha. Need jõud mõjuvad erinevatele pidukondadele ja nende vahelistele suhetele erineva jõu ja suunaga. Seega pole need jõud monoliitsed, vaid koosnevad mitmetest segmentidest kattudes vaid osaliselt ja ajutiselt, kuid piisavalt püsivalt, et mõjutada turgu.

Võimutaotlusturg on kõige selgem ja puhtam jõud, kõik pidukonnad taotlevad võimu, kõik pidukondade pealikud taotlevad Peamise Ministri (PM) tooli. Iga pidukonna DNA-ks (ja pühaks kohuseks) on tulla võimule. Pole ju mõeldav, et poliitinimeste eesmärgiks on olla opositsioonis. Keegi ju ei kandideerinud opositsioonikohtadele, kõik tahtsid võimu. Ei, opositsioon on vaid valijatepoolne hoiatus, desinfitseerimine ja omamoodi puhastustuli. Seega võimu taotlevad kõik, see on loomulik. Meie börsisüsteem, vabandust valimissüsteem, on selline, et ühe pidukonna võimalused võimu üksinda teostada on kaduvväikesed.

//Üks vahemärkus sõna mõjust tegelikkusele

Ilmselt pean ma edaspidi mingites konstruktsioonides kasutama sõna „valitsema“, nagu näiteks eelmise lause keerulise konstruktsiooni puhul oleks võinud lihtsalt kirjutada „ühe pidukonna valitsemine oleks kaduvväike“, kuid minu arvates on sõna „valitsema“ just selline sõna kus sõna saab „lihaks“ ehk teoks, sõna ise hakkab mõjutama tegusid.  Pidukond kelle meie teiega kui aktsionärid oleme valinud meie asjade operatiivkorraldajateks hakkavadki tõemeeli „valitsema“.  NB! Meid ei valitseta, me oleme vaba rahvas vabal maal. Täpselt samamoodi nagu me kortermajas valime hankega maja koristaja/haldaja, siis ei muuda see  haldajat meie peremeheks. Kojamees ei muutu valitsjaks, ei hakka valitsema vaid tegelema meie poolt kindlaks määratud töödega, et meie elu mugavamaks, puhtamaks ja tervislikumaks muuta. Täpselt samamoodi ei muuda meie valik Pilvepiirile ja nende koostatud administratsioon, mida minetatakse Valitsuseks … valitsejaks. Just see keele omapära, mis kätkeb visuaalselt lähedasi, kuid sisult äärmiselt erinevaid mõisteid – valima, valitsus, valitsema – tekitab valearusaama tegevjuhtkonnas, kes sätibki  tihtipeale ennast valitsema, mitte operatiivse tegevusega (majarahva püstitatud ülesandega) tegelema. Arvate, et see sõna muutumise jutt on niisama õhu võngutamine? Vaadake, igas visiooni õpetuses rõhutatakse, et kui te loote visiooni, siis te peate selle enese jaoks visualiseerima. Kui nüüd võitnud pidukond(ade komplekt) visualiseerib endale visiooni valitsemisena, siis niimoodi seda visiooni ellu viima hakataksegi – valitsemisena. Valitsemisena, mitte volitatud tegevjuhina, haldajana. Me ei taha endale tunnistada, kuid ilmselt on selles valitsemiseks sättimise tahtmises keenud midagi üles ka Vaheriigi aegsest mentaliteedist: „Mina ülemus sina loll, sina ülemus mina loll“. Phüi, loll mentaliteet.//

 Niisiis, kuhu me jäimegi?

Ah ja, meil on poliitturul põhimõtteliselt kaheastmeline valikute süsteem, milles valikuid teevad erinevad osalised. See toimub poliitturul umbes samade põhimõtete järgi nagu aktsiaseltsiski. Esiteks peab valikutes kaasarääkimiseks olema aktsiaomanik ehk omama kodakondsust, omanikud/kodanikud valivad  tasavõrdsete häältega esimese ringis Nõukogu ehk Pilvepiiri. Sellega meie kui aktsiaomanike osa valimistes lõppeb. Punkt.  Kuna ühe pidukonna hääled ei anna kellelegi selget enamust, võimu ega voli oma poliitika läbiviimiseks, siis tehakse Nõukogus/Pilvepiiril vastavalt saadud häältele järgmine valikute ring, et moodustada komplekt pidukondadest (edaspidi: kombo), millised suudaksid jätkusuutlikult oma kohandatud eesmärkide poliitikate komplekti edasi viia. Muide see on juba pidukondade asi, nad ei sõltu enam juriidiliselt meie tahtest. Meie oleme oma tahte ju neile delegeerinud hääle andmisega ja vaatame nelja aasta pärast (vahepeal karmimalt või hellemalt kirudes tehtud valikuid), kas nad on meie tahet täitnud. Muidugi hiilivad pidukonnad valimiste vahelisel ajal silmanurgast, mida meie, valijad, sellest või teisest asjast arvame, kuid otsus on nende teha. See, et pidukonnad kasutavad ühiskondliku arvamuse nihutamiseks  „ergutustüdrukute (ja poiste)“ rühmi nagu korvpallis või ameerika jalgpallis, siis see on iga meeskonna südametunnistuse, väärikuse ja eneseusalduse (ka eneseuhkuse) küsimus. Kunstiliselt kaunis vaadata (või siis mitte nii kaunis), kuid „tantsutüdrukud“ on ju vaid meelelahutus, nemad ei osale mänguajal väljakul.  Ei asenda meeskonda mittekvalifitseerunud ründemängijat.

Niisiis Pilvepiirile laekunud seltskond peab tegema omavahelise sobivustesti. Isegi see, kui keegi turuosalistest saab mäekõrguse ülekaalu teiste võimalike kombopartnerite ees, siis on tal küll eestkäsi Vabariigi Valitsuse (VV) moodustamiseks, kuid … Kui ta servima minnes palli maha kukutab, siis on ümberringi „näljaseid“, kes selle ebaõnnestumise suure heameelega enese võimutaotluseks pööravad. Mõistmatus, et poliitinimese mahe (uinutav) jutt ja (väliselt) alandlik meel on hulka vahedamad võitlusvahendid, kui kõigi teiste turuosaliste ja klientide/valijate jagamine lollideks ja lollimateks kukutas kahjuks juba teist korda Edasipoole pidukonna eestkäe õiguse läbi.

Mis „ruulib“: solvamine, solvumine või …  alandlikkus?

Vaadake, ka poliitturul, nagu päristurul,  müüb iga turuosaline oma kaupa. Peaaegu oleksin kirjutanud oma ainuuomast kaupa, kuid sain juba kirjutades aru, et päris nii see ei ole. „Rändrüütlid“ on oma siirdumiste ja külastussuhetega kandnud edasi oma isiklikku vaadete (pigem huvide) DNA komplekti, muutes niimoodi „tooted“ hägusaks ja  „põhimõtted“ venivaks. Niimoodi kandub mööda poliitturgu laiali nii head kui halba, väärikat kui vääritut. Ka võitlusviise, tehnoloogiaid ja valuvõtteid. Suuremeelsust, kiuslikkust, salalikkust. Kõike.  Kuid selge on see, et need pidukonnad kelle vaated (huvid) valijaid/kliente eriti ei huvita, kelle kaup ei müü,  peavad võistlema teistsuguste relvadega kui suuremat populaarsust ja teovõimet omavad pidukonnad. Üheks selliseks vahendiks/tooteks on  tõstnud solvumine. Nii isiklik solvumine, kujutletavate teiste solvamine, mis on läinud üleüleüldise solvumise tooteks. Igas tegu või sõna peetakse solvavaks. Eh, kurb maailm(avaade). Hull lugu on aga selles, et külalisesinejad on solvumustrendi nagu nakkust edasi kandnud nii käremeelset solvamist, ohver-solvunu tehispoosi. Vastavalt vajadusele muidugi. Võib-olla peakski mõne  pidukonna ümber nimetama Solvunute pidukonnaks? Kuid solvumise kasutamine turuvõitluses on osutunud mõnele nõrgemapoolsele pidukonnale lühiterspektiivis ja eriti lühidistantsil (oma koalistioonikaasleste vastu) üllatavalt tõhusaks.  Näiteks solvus Kurakäelise pidukonna pealik RAMI peale ja suutis ta kohalt välja kangutada. See oli kui näpuharjutus, edasi läks juba „mehetegudeks“, sest suudeti koalitsioonist välja kangutada juhtivpidukond (Edasipoole). Tehtud. Uus kombo koos. Kuid edukas kangutamine hakkas ilmselt meeldima, mindi nii hoogu, et üha suureneval solvumislainel oleks ühe valimistsükli kestel saavutatud kohalik rekord ja ka uus kombo oleks lõhki aetud. No õnneks (nende eneste õnneks) said pidama.  Kuid kõik teised pidukonnad nägid ära, et jahile minnes seda partnerit selja taha lubada ei tohi, võib selga tulistada. Millest tuleneski, et solvumisstrateegia lühiperspektiivis ja lähidistantsil andis võidu, siis pikemas perspektiivis andis see topeltkaotuse. Esiteks ei meeldinud valijale/kliendile pidev mossinovskilik mossitamine, solvunud olek, see polnud toode, mida taheti osta. Teiseks said ka ülejäänud pidukonnad aru, et parem on karta, kui kahetseda, ehk jahile minnes oleks otstarbekaks turvameetmeks kurakäelisi mitte kaasa võtta. Julgem olek.

Kui alandamine solvumise kaudu oli seni Kurakäelise pidukonna leivanumber, siis nüüd on sellesse mängu millegipärast liitunud ka Edasipoole pidukond. Kahju. Pidev virisemine ja teiste halvustamine ei ole võitjapidukonna vääriline, kuid … Ilmselt on siingi toimunud üha uute liikmete juurdetulekuga ja vanade kaugenemisega toimunud DNA komplekti muutus – uhkus, tehtud tööst ja saavutatud tulemustest on asendunud virisemise, uhkustamise, ülbitsemise ja halvustamisega.

Kuidas kaotada palli keset siledat maad?

Kuid kuigi Kurakäelise pidukonna solvumisstrateegia sai korraliku tagasilöögi, siis ilmselt tajudes oma eelseisvat läbikukkumist, suutsid nad sokutada poliitmaastikusse aeglaselt toimiva, kuid kiirelt tapva topeltmürgikarika – lõhestatuse ja välistuse. Just see, enne valimisi välja toodud punaste joonte ja välistuspoliitika mõjutab tänast poliitturgu. Ehkki, pidukond ise pole momendil just edulainel, on nad lõhestanud poliitmaastiku väga osavalt. Põhimõttekindlalt.  Esmalt näitasid nad justkui eeskuju, et kellega nemad ühes liivakastis ei mängi, ning seejärel kehutasid ka teisi (kuigi teised allusid kavaltükile väga vastumeelselt) mitte mängima ühes liivakastis „pahade poistega“. Kerge on jääda ustavaks oma liivakastis mittemängimise põhimõtetele, kui sul pole liivakastigi, kuid teised … Teised, kes sellest mürgikarikast jõid (naudivad?) tunnetavad selle tagajärgi. Mürgikarikast joonud (ehk liitudes välistamismänguga)  ahendasid enese mänguruumi ja läbirääkimisvõimalusi just niimoodi, et unustasid kogu mänguväljaku jälgimise, vaid otsides kujutletavaid punaseid jooni, jäädi servil  koperdama ja pall kukutati maha. Teisalt on mõistetav, et Edasipoole pidukond valis esimeseks läbirääkimispartneriks Kahevahel pidukonna, sest valides „vana koalitsiooni“ oleks ta kaasanud jahiseltskonda jällegi turuosalise, kes oleks võinud talle igal momendil kuuli selga lasta (nagu kaks korda juba juhtunud oli). Seda püütigi vältida, mis välistmismängust lähtudes jättiski ainsaks mängukaslaseks  Kahevahelpidukonna. Kuigi, puht tehniliselt oli mõistlik läbi arutada teise häältesaagi saanud pidukonnaga millised on nende kombo võimalused. Protsessil oli aga juba valekäärimine sees, sest valimisööl oli ju peaaegu avalikult kositud Maaisa ja Kurakäelist pidukonda, kes tundsid ennast nüüd solvatuna. Kuna kurakäeliste kehutusel oli kindlasõnaliselt välistatud koostöö Konserviti pidukonnaga, vähendades Edasipoole pidukond sellega oma läbirääkimisvõimalusi … olematuks.

Supertormi (solvumuse ja tagasitegemise supertormi) valmistamise õpetus

Miks olematuks? Olematuks seepärast, et lisaks võimutaotlusele hakkas turul toimima väga võimas solvumisest tulenev tagasitegemisiha. Suikuva tagasitegemisiha äratas täiesti kogemata Edasipoole pidukond ise, lubades esialgu läbi rääkida Maaisa ja Kurakäelise pidukonnaga, kuid … Kutsus teki alla hoopis Kahevahel pidukonna. Nüüd purskus pinnale kogu kogunenud sapp. Kahevahel pidukond oli solvunud sellest, et Edasipoole erakond oli neid ignoreerinud pikki aastaid ( sallides küll neid viimases hädas kord vahe- või asenduspartnerina) ja  värske solvumus et nad ei olnud äravalitud võiduööl tekitas solvumuse karikas ülekeemise. Vähe sellest, solvunud olid ka Maaisalased ja Kurakäelised, sest neid oli ju valitud esimesel võiduööl, nii, et … Turg küllastus solvumusenergiast, mis andis oma vägagi spetsiifilise tulemi. Teised-kolmandad-neljandad lõid punti ja mängisid võitjad platsilt välja. Väga peen kombinatsioon. Nojah, selle tulemusena oli jällegi Edasipoole pidukond solvunud. Väga solvunud.

Kõik olid solvunud (või teesklesid seda). Kuid see, solvumine mis eelnevatel kordadel oli poliitturu soolosolvumine ja pigem reaktiive võimaluse kasutamine, siis sel korral on tegemist poliituru selge suunaga, ühendatud jõududega, aktiivse solvumisega, mis väljendub selles et pea kõik poliitjõud (va Kurakäelised, kuna nende jalg jäi lühikeseks ja valikuvõimalusi lihtsalt pole) tahavad Edasipoole pidukonnale korraliku (vabandage väga väljenduse eest) tou hargivahele anda, et ta ükskord ometi õhk välja lasta ning teda kummardamas näha. Niisiis siin saavad kokku  kaks turu mootorit: ühelt poolt võimutaotlus ja tahe Edasipoole pidukonnale õpetust anda ehk  nõutada veelkordset meelelist kompensatsiooni ülbuse eest (olgu see siis kujutletav võitegelik). Ja miks ei võiks võtta mõlemat, kui see võimalus on? Saite aru, see ongi uue komplekti käivitav mootor ja siduv tsement. Nad tahavad mõlemat ja kolmikkomplekt on selleks ainuke võimalus. Nad kasutavad seda, kui vähegi saavad, sest see on liiga ahvatlev. MOTT.

Püha Jüri (Lohetapja) tulemine 

                   

Välistamismäng teises valikuastmes on eriti rumal mäng. Valijad/kliendid, kes esimeses ringis poliitinimestele ja pidukondadele oma hääle kaudu neile  jõu annavad (või siis ei anna)  on oma otsuse teinud. Valikud teises ringis on ülimalt piiratud. Valikuid saavad teha vaid valitud ja matemaatika. Selline nagu Pilvepiiri jõujooned said on valija tahe. Igasugune jõujoonte ümbermängimine klakööride ja tantsutüdrukutega on solvang, valija solvang. Tantsutüdrukutel ei ole volitust hakata seletama, mida valija mõtles või lootis, kui ta oma hääle, oma otsustusõiguse neljaks aastaks delegeeris poliitinimesele. Nad ju ei tea tuhandete inimeste mõtet valimiskasti päeval, vaid võimendavad üksnes oma isiklikku pettumust valijate otsuse üle. Tantsutüdrukute ja klakööride valjuhäälne protest (?) millegi vastu on kohatu, see on mõjutamine. Valimisväline mõjutamiskatse. Valija laeb iga pidukonna kontole oma poolehoiu ( või vähemalt usaldus, ka tingliku usalduse) hääle lootoses, et temagi tahe oleks arvestatud.  Lugesin just Mehepostist ühte artiklit mille mõte võiks olla midagi sellist et ei tahaks hakata andma hinnangut, kas Konserviti  kaasamine koalitsioonikõnelustele on hea või halb mõte.  Mõttemall, et kas ühe või teise parlamendipidukonna osalemine ( mitte kaasamine) on üpris pöörane, sest ei vasta tegelikult poliitmaastikule. Ja tuletagem meelde, et 20 aastat polnud Kahevahel pidukonna kaasamine hea mõte. Kuid  hea või halb mõte sellele annavad hinnangu valijad/kliendid, mitte arvajad.

Niisiis kaks tormi on Edasipoole pidukonna jaoks moodustanud muserdava supertormi, mida veab olukorda kasutanud Kahevahel pidukond. Arvajad on „tihedalt arvanud“, et nende pealik (hellitusnimega) Püha Jüri on heitlik, rabe, oma toolist kinni hoidev ja … Oeh, sildikuhi on nii hunnitu, et inimest enam sealt näha polegi. Nad eksivad. Eksivad, sest see kui edukalt on Püha Jüri ellu viinud kõik Kahevahel pidukonna eesmärgid ja lubadused kehtiva KOLE järgi, siis on see … hirmuäratav. Tehniliselt märkamatu, kuid reaalsuses toimiv.  Poliitinimest, kelles on ühendatud äärmiselt hea lastetuba, kokkuleppekunst, Eedu karm poliitkoolitus, minema lippamine Eedu eksekutsioonikomando käest ning kes jäänud ikka, vatamata kõigile vintsutustele ja hauguldustele,  oma kodupidukonda, suutnud sisemiselt lõhki kistud pidukonda koos hoida (võidulainel) ning teinud sellest pidukonnast PM-i pidukonna  ei ole niisama lihtsake. Ilmselt on Pühal Jüril olemas plaan. Pikem plaan. Ta on oma käigud pikalt ette arvutanud ja ... Kõik need, kes seni on arvanud, et ah „Jürka“ on niisama augutäide on senini hävinud. On alahinnanud ja hävinud. Niisiis hävivad ka edaspidi. Ma arvan, et Püha Jüri ja tema pikka plaani tuleb (kindlas kõneviisis) tõsiselt, väga tõsiselt võtta.

Kuid praegusest turuosaliste positsioonidest kumab läbi, et Püha Jüri (ja teised pealikud) teevad oma kombinatsiooni ära. Selle mängus Püha Jüri jaoks ilu selles, et (alguses) kõik osalised võidavad.  Kuid kui asjad (poole aasta pärast, aasta või kahe  pärast?) enam ei too dividende, siis on Pühal Jüril võimalus minna järgmisele ringile. Minna järgmisele ringile kui Püha Jüri – Lohetapja, tehes Edasipoole pidukonnale ettepaneku, millest on võimatu keelduda. No muidugi, kui Edasipoole pidukonda selleks ajaks veel on.

Menüü: lõhesupp  (ettevaatust, mittesöödavad)

Ilmselt oleme me kõik kogenud, et kui oleme võidulainel, siis on meil palju „sõpru“ ja kui me ei ole edulainel, siis jääb meil ... vaid tõelised sõbrad, kuid nn „sõbrad“ on endale leidnud uue toitja. Sama ka poliitikas. Mitu meie pidukonda seisavad koos vaid edulainel. Edulaine ja võimalus otsustada, annabki pidukondadele elujõu. Kui edu kuhtub algavad sisesõjad. Kuid sisesõjad võivad puhkeda ka liiga heast elust nagu juhtus Ühendpidukonna, Vabariiklaste ja ka Edasipoole pidukonnaga langeti oma edu tipul. Selles mõttes on edutuslaine kõige karmimad kogemused üle elanud Maaisa ja Kahevahel pidukond. Esimene küll maadeldes iga kord valimiskünnisega, kuid selle siiski kindlalt ületades, kuid kahevahel pidukond on vaatamata kaotusterohkele sissisõjale suutnud jääda suurimaks pidukonnaks. Tõsiasi on see, et osadel pidukondadel on kogemus lõhedega,ja nendest ülesaamisega, teistel mitte. Millistel teistel? Ehhee, neid pidukondi enam pole. Mis aga põhitähtis, siis on Kahevahel pidukonnast kogu aeg tükke kukkunud andes ehitusmaterjali teistele pidukondadele. Kuid siin on üks silmamoondus, mida harilikult ei arvestata, sest kui raudbetooni küljest pudeneb tükke, siis ühest küljest hoiab raudbetooni koos ikkagi sarrused ning teisalt, kui irdunud betoonitükk ühineb näiteks Puupidukonnas puiduga, ei saa sellest puitu. Betoonitükk kandes edasi oma betooni DNA-d (ülekantud tähenduses) muudab Puupidukonna Puubetoonisegadiku pidukonnaks. Muidugi mõned betoonitükid püüavad meeleheitlikult varjata oma betoonilikku olekut, kuid DNA-d ei tee ümber, seda vaid peidetakse. Kuid kuna neil rändavatel irdtükkidel on nii lagundamise, lagunemise kui irdumise kibedad kogemused (üldjuhul sülgas pidukond nad ju välja kui kõlbmatud) siis nende käitumises on ürgne lagundamiskihk endiselt olemas. Kuna ka lõhestsmiskihu DNA-d muuta ei saa, siis varem või hiljem lööb see välja kas sisesõjana uuspidukonnas või üleskutsena teistel pidukondade liikmetele sisesõda alustada.

Menüü 2: lõhesupp  (ettevaatust, jätkuvalt mittesöödavad)

Vaadake, poliitturul on nii lõhed (mida on võimalik edulainel kinni kasvatada) ja edasi minna „tugevama ja ühtsemana kui kunagi varem“. Fakt. Kui poliitturul tegutsevad ka lõhestajad. Põlised ja põhimõttelised lõhkujad. Kui nüüd Kahevahel pidukond üritas jõuliselt üllatuslikku kombot kokku panna, siis oli see muidugi teistele turuosalistele suureks üllatuseks. Muidugi oli see üllatuseks ka võitja pidukonnale, kuid see oli ka halvaks uudiseks Kurakäelisele pidukonnale. Kadus nende õhkõrn võimalus (ja ainus võimalus) Edasipoole ja Maaisaga ühine kombo luua. Mida teha? Pelgalt solvumusega siin asja ei paranda, hea nõu oli kallis. Ja leitigi.

Meie poliitikas on uskumatu hulk karisid, kaljusid, laide ja randu (Sic! mere riik ju), eks mõni neist on ikka rahulolematu. Nii oligi et üks neist eelpoolnimetatud poliitinimestest astus Kahevahel pidukonna poliitilise turuhõive taktika ( mitte strateegia) vast välja, astus nii välja, et pidas targemaks kasvõi pidukond lõhki ajada, kui et taktikaliselt konservatiividega liitu teha. Mnjah, kas see oli põhimõttekindlus? Eneseupitus? Rumalus? Ei tea, eks aeg näitab, kuid lõhestuskihu oli see kindlasti. Ei jäänud see märk märkamatuks ega hääl hüüdja hääleks kõrbes. Juba järgmine päev kutsusid Kurakäelised üles rahulolematut pürgima Kahevahel pidukonna pealikuks. Palun väga, kurakäelised oskasid jälle ühe lõhe tekitada, seekord mitte pidukondade vahel, vaid kombo esimoodustaja pidukonnas. Tehtud.

Kuid muidugi pole Kahevahel pidukonna ühtsuspüsivus just kiita, neil veel ka teine lõhepada  ahjus kõrbemas nn venetiib. Ka sinna püütakse tugevalt talva sisse rammida, nii et kui Püha Jüri asja korda .... ei räägi, siis võib kogu kupatus laiali kukkuda kolmeks pisivihaseks. Millest järeldub, et Kahevahel pidukond peab ilmtingimata VV moodustama PM pidukonnana. Teist valikut ei ole. Vaid võidulaine hoiab pidukonda koos. Annab manöövervõime ja dünaamika. Pealegi, kui Püha Jüri  nüüd loodavast kombost enese aasta, paari pärast välja keerutab, siis on tal ilmselt alust nõuda PM positsiooni, sest ta on Lohetapja. Püha Jüri, Lohetapja. Kõlab hästi? Või siis mitte nii hästi.

„Ergutustüdrukud“ ameerika jalgpalli ei  mängi

Lõhed on muidugi ka Konserviti pidukonnas. Õigemini on see väga tiivuline. Tiivulisus on pidukonda seni lennus hoidnud, kuid võib karta, et mõni tiib tunneb ennast uutes oludes kasutuna ja otsustab iseseisvalt lennata, kuid … Ehhee, kas olete kohanud ühetiivalist lindu? Pole? Niisiis on selle eraldustiiva edulootus olematu (seniks kuni enesele paarilise leiab).  Isegi Kurakäelisel pidukonnal on lõhed, kuigi teda ennast pole Pilvepiiril. Ollagi. Muide ja peavadki lõhed olema. Ainukene pidukond, milles lõhed … on kohustuslikud. Muidugi, peale sellist valimishävingut on demokraatlikus maailmas pretsedenditu, et pidukonna pealik tagasi ei astu. Harilikult näema sellist Põhimõttekindlat tagasiastumist juba valimispäeva õhtul. Põhimõte on lihtne, ebaõnnestusin , astun tagasi ja lasen uuel mansal üritada. Vaat sellised punased jooned ja põhimõttekindlus. Tava. Korrektsus ka. Kaotada kolmandik Pilvepiiri mugavuskohtadest, võimalusest kaasa rääkida VV loomisel, on täielik häving. Andestamatu. Meil algas "põhimõttekindla" pealiku põhimõttelage eneseõigustus ja otsatu virisemine. See asi on nüüd selge.Millegipärast pole Kurakäelistel pealikuvalimisega läbi aegade vedanud (kuigi pidukonnast enesest on käinud läbi arvestatav hulk tarkasid ja tarmukaid inimesi), ikka on kokkuvõtteks kujunenud mingi lahja supi mäng. Vast asjalikeim valik selles pikas reas oli eelmine pealik. Kuid millegi pärast pidasid pidukonna liikmed paremaks sisse ostetud uut pealikku. Ikka juhtub, et vaikselt, kuid visalt, tegutsejad jäävad kirjusuleliste varju.

Kõige suurem lõhesupi oht varitseb aga valimiste võitjat, Edasipoole pidukonda. Kui nad peaksid sattuma opositsioonilisse puhastustulle, siis sisemised pinged, mida ei hoia enam koos edulootus, muteerub nii välis- kui sisevihaks. Välisviha on juba praegu näha igast august. Selle asemel, et olla soliidsed võitjad, on hakatud kõiki teisi sildistama, pidev virisemine, süüdistamine ja kurakäelistelt ülevõetud solvumine... Oeh!  Pehmelt öeldes piinlik. Pole võitja vääriline. Selleks kõigeks ei ole mingi põhjust, ega vajadust. Palli mahapillanud ja „ergutustüdrukud“ ei suuda muuta olukorda, pigem tekitab pettumust ka vanades pidukonna toetajates.

Tegelikult on olukord selline, et kõik pidukonnad on niikaugel, et edulainelt taganemine kisub nad lõhki. Kuid võitja mannetu virisemine on pannud paljud nii tulihingelised Edasipoole pidukonna toetajad, kui ka neile tingimusliku andeksandmise möönnud valijaid kahtlema, kas nad ikkagi on oma vigadest õppust võtnud või pole. Ilmsel pole. Tuleks see alandav vingumine lõpetada, käituda võitjana ja oodata … nagu vana indiaanlane, millal vaenlaste laibad mööda ujuvad. Lohutada ennast mingite „tantsutüdrukute“ ja klakööride väljaastumiste ning avaliku arvamuse küsitlustega on enesepete. Ei „tantsutüdrukud“ ega klaköörid  pole saanud mandaati VV moodustamiseks.

Rasked teemad

See, et „rasked teemad kõrvale tõsttakse (esialgu) on igati mõistlik taktika, sest kõigepealt tuleb üldiselt aru saada, millised on ühised suundumused või kas neid üldse on? Kui ilmneks et ühisosa pole, siis pole mõtet ka vaeva näha „raskete teemadega“ kokkuleppimiseks. Kuid kui ilmneb, et kokkuvõttes on kombo lahend päris jumekas, siis lihvitakse erisuunalisi arusaamu ja võimalik, et leitakse kombo mustrisse sobiv lahendus. Kuid kui ei leita, siis on võib-olla mõistlik (mitte ainult osapoolte vaid ka ühiskonna jaoks) need „mittesobilikud raskused“ ooterežiimile panna. See on nagu poeskäik. Kui te lähete poodi, näete mingit huvitavat vidinat ja tulipalavalt tahate seda osta, siis soovitan teil teha väike rahusta/värskendav pooletunnine jalutuskäik ja mõelda, kas te ikka vajate seda? Kas see on hädavajalik või vaid hetkeemotsioon? Harilikult ongi tegemist hetkeemotsiooniga ning … te jätate selle ostmata. Vahva, saate kaks asja – emotsiooni ja raha jääb järgmiseks (tõeliseks?) emotsiooniks. Saate emotsiooni, kuid … tasuta. Nii ka poliittahtmiste kokkuleppimise kunstiga, võib-olla ühismustris te seda esialgu vaga vajalikku detaili ei vajagi. Te saate oma emotsioonilaksu hoopis teisel moel. Pange see mõte ootele ja võib-olla saate teises tootes selle või selle komponendid, kuid teises komplektatsioonis ära kasutada. Seda avatud läbirääkimiste kunsti peaksid kõik pidukonnad endale selgeks tegema. Alustades läbirääkimisi välistamisest ja punastest joontest (Prr, milline väljend) ja rasketest küsimustest on läbirääkimised juba alates …lõppenud.  Aga oleks ju võinud ….

Meelelahutus ja eelhäälestus või tõsine küsitlus

Nüüd on välja ilmunud mingid küsitlused, kui palju on pidukonnad võitnud või kaotanud toetust peale valimisi, kuid … Kuid see mõõtmine ei puutu üldse asjasse. Olümpiavõitja on see, kes teevad parima tulemuse olümpiamängude võistluse ajal, see, et keegi oli parim aasta enne või päev pärast olümpiat ei muuda olümpiavõitja staatust.

Et mõista küsitluste tegelikku sisu ja mõttekust arutleme natuke ka „küsitluste“ väärtusest. Ilmselt olete kuulnud üldlevinud ütlemisi statistika kohta: esiteks, et statistika on nagu voorimees, kuhu käsid sinna sõidab ja teiseks, et on olemas vale, suur vale ja statistika? Muhe nali, kuid ei vasta tõele. Olles isegi õppinud statistikat ( ja selle lehekülgedepikkuseid arvutusvalemeid), siis on tulemus sõltuv pigem valemites, küsitluspaneelidest ja metoodikas. Arvamusküsitlustes nagu õhtused meeleolukad uudistemagasini küsimused on veel lihtsam seal pole ei valemeid ega metoodikat.  Sama edukalt võiks küsida Inimesekeste arvamust :” Kas te sooviksite, et homme päike tõuseks kell 6.30?” ja võib suure tõenäosusega arvata, et üle poole vastanutest pole sellega rahul. Mis siis selle teadmisega peale hakata? Kas sellisel küsitlusel on mõtet või on tegemist vaid meelelahutusliku nipiga? Või tuleks algatada liikumist „Päike tõusku kell 7.30!” millele opositsioon vastaks omapoolse sirgjoonelisusega, et : „Päike tõusku kell 5.30 ja mitte sekunditki hiljem!” Ja ongi loodud konflikt, mida massimeedikud saavad ekspluateerida mõnuga ja kaua. Päikese puhul on ainult see hea asi, et Päike ei tea nendest vaidlustest mitte midagi ja liigub omasoodu, maised asjad seevastu tihti ähmastuvad tohutus meediasudus.

Kui küsida näiteks televisiooni jutusaates, kus esinevad erinevad poliitikud, küsimus saate vaatajatele: „Mida te arvate (või kas te olete rahul) järgmise aasta riigieelarvega?”, siis milline võiks olla selle vastuse tõsiseltvõetavus? Olles tegelenud paljude eelarvetega ja uurinud ka riigi tasandil eelarveid, seega tean nendest kindlasti rohkem, kui keskmine inimene. Siiski  peab tunnistama, et riigieelarve on nii keeruline kulude ja tulude klapitamise süsteem, et mina küll ei oska iga rea kohta õiget vastust anda ja olen sügavalt veendunud, et vastust võib anda vaid RAMI  büdžetipealik.  Seega inimene tänavalt, kes ei ole näinudki eelarvet, tunne metoodikat ega muid trikke, ei saa avaldada tõsiseltvõetavat arvamust eelarve kohta. Ta võib vaid avaldada arvamust selle kohta, kas talle meeldib ühe või teise poliitinimeste jutustus sellest eelarvest.  Nüüd avaldab poliitinimese jutustusest eelprogrammeeritud inimene arvamust eelarve kohta (mida ta näinudki pole) ja oletame, et teleka ette juhtub selline komplekt vastajaid, kes arvab kaheksakümne protsendi ulatuses, et riigieelarve ei kõlba kuskile. Saatejuht vangutab teadvalt/halvustavalt pead ja mainib, et näe kehva eelarve olete teinud. Möödaminnes tuleks ära märkida, et saatejuht ka pole seda eelarvet näinud, kuid pealiigutus on soliidne. Seda jutukest annab nüüd kohe mitu päeva veeretada ja rääkida, et seadusandja pole oma tööga toime tulnud, kuid … Õigupoolest ei  puutu ju kogu see küsimine ja vastamine üldse mitte tegelikku eelarvet, vaid seda kompotti, kuidas poliitIinimesed suutsid oma ümberjutustuse eelarvest esitada, kuidas Inimesekesed sellest aru said, kuidas oli erakonnaliikmeid instrueeritud/installeeritud ja millised inimesed juhtusid saadet vaatama. Kõik. Puhas meelelahutus, kuid … mõjutab meie meeli. Eelhäälestab.

„Rahvas tahab …“

Sageli aetakse segi tõsine statistika ja arvamusküsitlused , mille üheks populaarseks alaliigiks on meelelahutussaadete arvamusküsitlused. Neist ei pruugiks rääkida, kuid kui meie teiega seda meelelahutus koos uudistega sisse ahmime, siis on suur tõenäosus, et see mõjutab meie hoiakuid. Eel programmeerib meid. Kui näiteks telesaates küsitakse (konkreetselt) kas te tahate Kahevahel ja Edasipoole pidukondade kombot ja sellele vastavad kas juhuslikud või pidukonna kontori  koopiameistrid, siis võib vastuseks saada et näiteks 72% inimestest tahavad sellist kombot, kuid … Tegelikult ei ole see mingi esinduslik küsimusplatvorm vaid meelelahutus, mille tulemus olenes sellest kes viitsis helistada, kes pääses helistame ja kui palju pidukonnakontorid sellele kaasa aitasid. Tegemist on vaid kõnede momentvõttega. Kõik. Kuid meile jääb meelde, et … Kui küsitakse siis me teame öelda, et kuulge rahvas tahab ju … Mida? 200 või 2000 kõnet stuudiosse pole ju rahvas.

Seega igat küsitlust või statistilist kogumit hinnates tuleb teha selgeks mida hinnati, millal hinnati, kelle poolt hinnati ja milline oli küsitluse läbiviimise metoodika. Niisama lihtne see asi ongi, kui lugeda kokku vaid porgandeid, siis vastus ongi porgandites ja kui kokku lugeda kaalikaid, porgandid  ja kapsad saame vastuse köögiviljades. Kui me ütleme, et meil on sada ühikut köögivilja ja porgandite osakaal nendest on 30%, siis nii ka on. Kuid kui me ütleme, et me võtame arvesse vaid porgandid, siis on meil porgandite osakaal 100% ja ei mingit valskust. Niisamamoodi toimub ka erakondade reitingute arvestamine (eri metoodikate alusel) ja tulemused peavadki olema erinevad. Kui siis kuuled justkui tarkasid, haritud, kogenud inimesi, kellel on arvamus alati varnast võtta arutamas :” No nüüd on lõpuks selgunud, et küsitlusfirmad on äraostetavad ja teevad täpselt niisuguse tulemuse nagu klient tellib!”, siis on piinlik. Ja siis tuleb tunnikese jagu juttu, et küll need küsitlusfirmad on ikka ebausaldusväärsed. Kuigi küsitlusfirmad on eelnevalt väga püüdlikult seletada oma küsitluse metoodikat ja eriti seda, mida küsiti, millal küsiti ja kellelt küsiti. Vahel on küll selline tunne nagu tegu poleks mitte ainult ärakuulamise puudega vaid kuulmispuudega. Ühest küljest võib aru saada kahe vaegkuulja vestlusest remonditöökoja ukse taga et : „Kas Su auto mootoril on midagi viga?”, „Ei mu auto mootoril on midagi viga.”, „ Ahhaa, tore on, ma mõtlesin, et Su auto mootoril on midagi viga!”, kuid oma hääle imetlemiseks massimeedias ja Inimesekestes usaldamatuse tekitamine ei ole aktsepteeritav. Igatahes ei ole see aktsepteeritav võimu poolt. Nii, et küsitlused on keerulised asjandused ja nende mõistmine on veelgi keerulisem, kui … tahate aru saada, mida see küsitlus mõõtis. Meelelahutus on meelelahutus, küsitlus on küsitlus ja statistika on statistika. Ärge segamini ajage. Olge nutikas, mitte eelprogrammeeritu.

Valikus vahuvein või äädikas?

Mis aga kogu selle tantsutüdrukute, klakööride ja meelelahutusküsimuste ja halvustamise pilleri juures on jäänud täiesti tahaplaanile, on see, et millist tulevikukeskkonda üks või teine kombo meile pakkuda võiks. Me justkui teame, kes on „pahad“ ja kes on „head“ ja teeme sellest eelprogrammeeritult järeldusi, milline võiks olla kombo tulemus. Kuid tegelikult me ei tea. Kombode läbirääkimine on üks salapärane (ja tihti arusaamatu) kogemuslik kokkuleppimise kunst, mis sellest välja tuleb ei tea. Kui iga võimaliku kombo iga liikme valimislubadustes on nii mõndagi uudset ja nutikat, siis samas on ettepanekuid, mis on arusaamatud, teostamatud ja isegi tobedad. Läbi aegade on iga  kombo puhul  sees  tobedaid, ajast ja arust ning nürisid ettepanekuid, kuid on ka nutikaid ja ootamatuid. Valikute ja ühiskeemi küsimus. Kui üldiselt on hallitus paha-paha, siis hallitusjuust on delikatess ja penetseliin on päästnud miljonite inimest elu. Kõik oleneb lihtsalt juuretisest ja kääritamise protsessist. Meie komboistid praegu kääritavad, vaatame millise toodanguga nad välja tulevad. Kui kääritavad õigesti saame vahuveini (hõissa!), kui valesti siis kehva äädika, kõhulahtisuse ja valijapoolse põlguse koos sellele järgneva opositsioonilise puhastustulega. Lihtne. Ootame ära.

Mida karta, mida vältida, mida oodata? Tegelikult ongi  ainus asi mida vältida, tulevikuarengust maha jäämist. Selleks peaksid poliitinimesed oma solvumused maha salgama ja (võimalikult) ühiselt töötama selle nimel, et meie majanduskeskkonda kujundada selliseks mis võimaldab eksponetsiaalset kasvu. Siin ei saa oodata.

Ilma ekspnentsiaalse kasvuta ei tule lahendust tööjõu puudusele, noorte ja vanade harimisele, teaduse rahastamisele, keskkonnasäästlikule  energiatootmisele, ravijärjekordadele, õpetajate, tervishoiutöötajate, päästjate palgaprobleemile ja pensionidele. Oleme jamas. Suures jamas.