10. Poliitilise looma söötmine Anno 2019: Võitjaks osutusid ... mittevalijad

Jumala hääl –Rahva hääl on rääkinud. Rääkis küll vaiksemalt, kui möödunud kord (2015. aasta Riigikogu valimistel oli hääletanuid kokku 64,2% valijatest, seekord 63,1%), kuid rääkis ka mõistukõnes, suur osa valijaid ei kasutanud oma sünniõigust ja ei hääletanud. Just ei hääletanud, kellegi poolt, kuid paradoksaalsel moel valisid. Tegid valiku ... mitte häält anda. Kuid need, kes ei hääletanud pole hääletud. Vaikus on kurdistav. Või kui me võtame „Valijameestes“ kasutatud üldistust, siis on mittevalijad esimese astme valijad. Nemad …. võitsid!? Võitsid valimised. Saavutasid tulemuseks 36.9% häälte koguarvust. Kas me sellist … osalusaktiivsusetust tahtsimegi? 36.9% klientidest/valijatest ei leidnud endale sobivat esindajat, ei pidanud valimisi oluliseks või lihtsalt laiskusest ei ilmunud oma kodanikuõigust ( see mis Vaheriigis oli kodanikukohustus) realiseerima. Aga iga hääl luges, mõnel jäi puudu mõni hääl, mõnel kümmekond. Nüüd mõtlevad turuosalised „Eh, oleks vaid …, miks ma ….“, aga juba hilja.

Valimised on lõppenud, selleks korraks on siis poliitiline loom söödetud. Tulemused … Tulemuste kujunemisest on juba arutletud palju, küll tublist meeskonnatööst (võitjate poolt) ja rahanappusest (kaotajate poolt). No rahapuuduse jutt on muidugi mannetu eneseõigustus, sest mitte raha ei teinud tulemusi vaid nutikus. Vanaema Marie ütles, et „Hunti toidavad jalad“ seega , mitte söötmine. Nii ka poliitmaailmas, edu ei toitu rahast, kui oled kogu hooaja ilutsenud, siis viimasel minutil rahaga enam midagi ei tee. Nagu öeldakse, armastust ei osteta (hädapärast võib armastuslaadset toodet küll rentida, aga mitte kauaks). Kuid need vabandavad „põhjused“ pole muud kui ettekäänded, kõik on pärastised välimised äraseletamised. No muidugi tuleb leida lohutust kaotuse ajal, kuid pigem peab see olema selge vigade analüüs, mitte enesehaletsuse kleepuvasse siirupisse uppumine. Eks näeme, kes oskab vaid nutta, kes nutikas olla.

Tõelised võitjad ...

Valimistulemused tegid kolm tegurit. Esiteks moodustas suurima fraktsiooni mittevalinute esimese astme seltskond, tulemus kõigist pidukondadest parem – 36.9% (tuletame meelde, et Edasipoole pidukond sai 28,8% hääli). Poliitilised kodutud? Heitunud?  Tüdinud?  Aga kes nendega peaks tegelema? Töötukassa tegeleb heitunud töötute tööturule tagasi nihutamisega, aga kelle jagu on heitunud valija? Esindustühik. NB! See ei ole tühi koht, see on ressurss. Küsimus on selles, kes selle ressursi hõlvab, kui ….

Seega jäigi põhimängus lauda vaid alla 2/3 kliente. Selles turusegmendis määras  tulemused kaks tegurit:  „Halastus(Andestus)emotsioon“  ja „Kauni pesunaise sündroom“. Või  vastupidi. Pigem siiski koosmõjus. Kõik need kliendid, kes olid edasijõudnud st jõudnud esimesest astmest kõrgemale seega valijad, seisid dilemma ees  - keda valida?  Mille järgi valida? Kas valida pidukonna järgi (mida pidukonnad ise soovitavad)? Mis tähendaks justkui maailmavaate järgi valimist (kui keegi midagi sellist tuvastas).  Või valida lihtsalt omakasu järgi (kes meile rohkem „välja käristab“)? Või valida näo järgi? Millise näo? Kas tuttava? Või mõne kuususe näo järgi, samastades ennast temaga? Või … Igaühel on veel tuhandeid valikukriteeriumeid, kuid  kui klient/valija seisis valimisnimekirjade ees (mis seekord olid tõesti rammusad), siis eelnevast valitsemisest tulenev võrdlusmoment oli see, mis kõige rohkem oma osa mängis. Kõigil klientidel/valijatel oli settinud kõvakettale ( millelt küll alati kohe õiget faili ülesse ei leia, kuid tead, et kuskil see on) kogemuste ja mälestuste komplekt, mis hakkab nimekirja ees mängima oma alateadlikku rolli.

Vaba valik ja eelhäälestus

Kõigepealt hakkab, see mälukomplekt välistama selliseid turuosalisi, kes kuidagi, no mitte kuidagi, ei sobi meie muljete, tunnete ja arusaamadega heast ja kurjast. See ongi muljete komplekt, mitte tegelikkus, kuigi igaüks meis käsitleb seda, kui tegelikkus ja kui vaba valikut, siis on see küll valik, kuid meie meeled mängivad siin meile vingerpussi. Y. N. Harari oma järjekordses haaravas raamatus käsitleb väga harjumatu nurga alt vaba valikut. „“Humanistlik usk tunnetesse on lubanud meil nautida tänapäevase lepingu vilju ilma, et me selle eest midagi maksma oleksime pidanud. Meil ei ole vaja jumalaid, kes meie võimu piiraksid ja meile tähenduse annaksid – klientide ning valijate vabas valikud annavad meile vajamineva tähenduse. Mis aga juhtub, kui me mõistame, et kliendid ja valijad ei tee kunagi vabasid valikuid, ning kui meil on olemas tehnoloogia, millega nende tundeid välja arvutada, kujundada ja üle kavaldada? Kui universum on naelutatud inimkogemuse külge, siis mis juhtub, kui inimkogemusest saab järjekordne disainitav toode, mis ei erine olemuslikult ühestki teisest kaubanduskeskuses pakutavast?“ ( Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ lk 289). Eks ole, päris huvitav vaba tahte käsitlus? Selle käsitluse juures on tähtis see, et me kõik teeme valikuid, kuid me ei tea kui „vabad“ me tegelikult oleme. Ei-ei, ärge nüüd arvake, et siin tuleb nüüd mingi vandenõuteooria, kaugel sellest. Lihtsalt me oleme nii või teisiti eelhäälestatud ja eelprogrammeeritud mingite teadmiste ja kogemuste poolt. Mina olen näiteks väljaõppinud planeerija ja minu maailmakäsitlus lähtub pikema perspektiivi planeerimises ja võimalike variantide kaalumises. Kui minust oleks saanud arheoloog, arhitekt, metallikunstnik (milledest kõigist ma ka olen kunagi unistanud) siis oleksid minu valikud ja eelhäälestus hoopis teistsugune. Ma usuksin ka teistsuguseid jutte ja jutuvestjaid, sest ma liiguksin hoopis teistsuguses seltskonnas. Minu eelhäälestus oleks teistsugune. Ei parem ega halvem, kuid teistsugune. Seda eelhäälestuse "värki" tuleb litsalt teada, mitte häbeneda. Lihtne. Kuid siinjuures on tähtis ära kuulata ka teiste inimeste, nende eelhäälestused, arvamused ja tekitada sellest Medci efekt. „(…) kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest".  F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008 lk 2). Oleks ju tore.

Mälukomplekt ja kambavaim

Seega meie teiega seisame valimisnimekirja ees ja meie mälukomplekt hakkab tööle. Me peame lootma oma mälukomplektile, sest elame infokaose maailmas. Kõigepealt hakkab välistama valikuid, mida „meie seltskond õigeks“ ei pea. Meie  mälukomplektid on sellest läbi imbunud ja midagi muud sinna eriti ei mahu. Kuid kuna „Me elame infokaose maailmas, millele allub ka propaganda, aidates kaootilisuse suurendamisele tublisti kaasa. Propaganda neutraliseerib sellega kõik võõrad teated, muutes need vaid suhteliselt usaldusväärseteks. Hakkab domineerima ettekujutus, et ei olegi võimalik vaielda, sest kõik on vale.“ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 42). Vaat selline lugu, mis on järjekordne löök meie „vabale“ valikule.  Ja muidugi ärme unusta müütide mõju  „Müüdid on olemuselt mitte ainult tugevad sümbolid, vaid ka võõra pealetungi tugevad takistajad, mis hävitavad kogu nendega kokku sobimatu informatsiooni. Müüt võtab ainult nähtuse ühe poole ning muudab selle lõpuks niivõrd suureks, et see teeb muu tõe ringlemise peaaegu võimatuks. Seegi oli osa tegelikkusest, kuid müüt sõitis sellest üle ja hävitas selle täielikult.“ (lk 54).  Ikka on loodud müüte vägevatest vastastest ja kurjast hundist, nii ka seekord. Jaa-ah, me elame kiirel ajastul ja meil pole aega süveneda paljudesse küsimustesse, mis meile tunduvad ebaolulised või … liiga rasked. Me usaldame … sõprade arvamust. Aga kuidas kujunes sõprade arvamus?  Miks järsku kõik ärimehed „tukud ette kammivad või kaunitarid endale pardimokad süstida lasevad? Mine sa võta kinni, kuid suure tõenäosusega püütakse ennast kellegagi või mingi grupiga samastada. Sama ka valimisel. Miks? Sellesse ei süveneta. Trend lihtsalt. Kambavaim. Mul oli mitu sellist kirglikult alanud, kuid sama kiiresti sumbunud arutellu, mis algasidki välistusega „Mina küll „neid“ ei vali, sest …“  Kui küsida, kas oled ka nende platvormiga tutvunud? Võrrelnud teistega …? Siis vastus on väga tüüpiline: „Ei ole, sest … (põhjus võib olla väga erinev, kasvõi see, et nina on viltu ja kellel poleks?)“. Kõik. Üks element turuosaliste lubadustes või käitumises võib osutuda riiviks, mis suleb edasised võimalikud  kaalumise.

 Kauni pesunaise tingimuslik halastus

Nii jääb harilikult paar valikut, ning siis asub aukohale „Kauni pesunaise sündroom“, ei tahaks küll seda turuosalist valida, kuid võrreldes teiste kehvade valikutega on  turuosaline  … juba päris kenake.

Kuid ainult „Kauni pesunaise sündroomist“ ei aita, enamasti peab see kokku saama Halastus(Andestus)emotsiooniga. Vaadake, kõigil pidukondadel on aastate jooksul maniskile plekke jäänud, alates süvasigadustest kuni lauslollusteni. Nüüd klient/valija vaatabki võimalike turuosaliste komplekti esiteks läbi lähtudes „Kauni pesunaise sündroomist“ ning seejärel kaalub, kas andestada pidukonnale ülbus, irrogantsus, sõnapidamatus ja põhiväärtuste erosioon. Seekord osutus, et klient/valija oli väga andestav nii Edasipoole pidukonna, kui ka Maaisa pidukonna osas. Hindas, et need pidukonnad on valmis  õpitust järeldusi  tegema, teiste puhul nii andestav ei olnud. Maaisa pidukonna selge võit oli see, et nad tulid kriisist välja ja jäid ellu. Tubli saavutus, mis mullu suvel tundus veel üpris kauge unistusena. Kuid lahutus, kindlama identiteedi kinnitamine ning keskendumine põhilisele olid need tegurid, mille pärast klient/valija andis pidukonnale uue võimaluse.

Eriti suuremeelne oli klient/valija Edasipoole pidukonna suhtes, nemad jäid teiseks … peale esimese astme mittevalijate fraktsiooni. No jah, kuid kuna mittevalijate fraktsioon on fiktsioon, siis said nad valitsuse moodustamise eestkäe. Jälle tubli tulemus, mida küll paljud lootsid, kuid mida veel aastalõpus kuidagi tunnetada ei olnud. Kiire lõpuspurt, võitlus mitte viimase miilini vaid viimase miili eest viimase millimeetrini, andis parima positsiooni. Ilmselt oli tegemist ka pidukonna sisese tunnetusega, et tegemist on eksistentsiaalse küsimusega: tõusta uuesti lendu või kukkuda tükkideks. Kuid kliendid/valijad on väga tähelepanelikud, sest nende valik oli siiski tingimuslik, see tinglik heakskiit eeldab, et oma vigadest on õpitud, kliendibaas (õigesti) määratletud ja juhtimine saab olema selge, konkreetne ja tulevikku vaatav.  Ettevaatust, teid jälgitakse!

Kasutamata ressurss

Siinkohal tahaks veelkord pöörata tähelepanu valimised võitnud (mitte)valijate grupile. Need esindamata hääled on  ressurss, mille võib mõni pidukond või rahulolematuse tuulispask üles korjata ning muuta selle tornaadoks. Vaadake, kogu maailm püüdleb võimalikult parema ressursikasutuse poole, igal pool ja igas valdkonnas. See, mis eile oli kasutu on täna ressurss. Kogu maailmas on toimunud toorme mitmekordse käitlusega. Isegi prügimäed ei ole tänapäeval mitte niivõrd prügimäed vaid toorme allikad. Mittevalijad on ehe, täisväärtuslik materjal, kelle sünniõigus on mingil põhjusel jäänud kasutamata. Neid pole praegused poliitturu pakkumised kõnetanud. Nende huve pole esindatud?  „ Ma tahan öelda, et vahet pole, kui suur on enamus, kui inimesed toovad välja midagi, mis pole arvesse võetud, tuleb seda arvesse võtta.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 187). Tark mõte, targalt inimeselt. Tark mõte, kui ressurss?

Mõni  lineaarmõtleja arvab, et  „ja hea ongi“, ei tea kuhu poole nad kalduvad ja kuidas neid kantseldada, kuid oht seisneb selles, et kui ilmub keegi, kes suudab neid kõnetada, esindada, siis … Peavoolased, kas te oleksite sellega rahul? Eks ole, kõhedaks teeb. Iga teadmatus teeb inimesi kõhedaks. Kuid nii nagu ei kusagilt ilmusid välja prantsuse kollavestid ja koolinoorte planeedipäästmise üritus, pole kindel mis võib kõnetamata inimesi järgmisena kõnetada. Kui teie ei ole neid kõnetanud, siis kõnetab neid varem või hiljem keegi teine.

Eeskuju, kuidas jutustada lugusid

Kõnetamine on lugude võistlus. Milline on meie lugu, et meil ei oleks kõnetamata inimesi? J. F. Kennedy oskas luua lugusid. Tuues näiteks läände suunduvad pioneerid lausus ta: „Nemad ei olnud omaenese kõhkluste kammitsais ega omaenese hinnasildi  vangid. Nende lipukiri ei olnud „igaüks enda eest“, vaid „kõik koos ühise ürituse nimel“. … Meie seisame täna uuel rajajoonel – 1960 aastate rajajoonel -, mis pakub meile senitundmatuid võimalusi ja raskusi: see on täitumatute lootuste ja ähvarduste rajajoon.“

„Uus rajajoon, millest ma räägin,“ (…) „ei ole mingi kogum lubadusi – see on kogum väljakutseid. See pole mitte kokkuvõte sellest, mida ma kavatsen pakkuda Ameerika rahvale, vaid sellest, mida mida ma kavatsen temalt paluda … Kas üks rahvas, mille elu on korraldatud nii nagu meil ja mida valitsetakse nii nagu meil, võib jääda kestma? See on tõeline küsimus. Kas meil leidub julgust ja tahtmist? … Kas me oleme ülesande täitmiseks valmis – kas oleme väljakutset väärt? … Selles seisnebki uue rajajoone küsimus. Siin peitub valik, mille meie rahvas peab tegema – valik … kas üldised huvid või üksikisiku mugav elu, kas suur rahvas või rahvuslik allakäik. … Meie otsust ootab kogu inimkond. Kogu maailm jälgib, mida me teeme. Me ei tohi nende lootusi petta, me ei tohi loobuda üritamast.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 lk 280)

Muide samas „Töötanud Senatis kõigest kolm kuud, ütles Jack ajakirjanikule: „Olen tihti mõelnud, et riigile võiks olla parem, kui meie, senaatorid, ja jooksupoisid vahetaksid kohad.“.(lk 181) „Samuti meeldis Jackile väga kaplan Edward Everett Hale´i vastus küsimusele: „Kas te palvetate senaatorite eest, dr Hale?“ „Ei,“ kõlas vastus, „ma vaatan senaatoreid ja palvetan riigi eest.“ Oleks tore needki arvamused oma mälu kõvakettakomplekti sisse kirjutada, vaid inimesed kes on huumorisoonega (eriti eneseiroonilised), suudavad ka muudatusi esile kutsuda. Vissis nägudega pidukonnapealikud … Minge koju.

Välistamine ja võrdsus

Pole teada, kas valimised antud tingimuslik Halastus(andestus) mandaat on pidukondadele midagi õpetanud või mitte, kuid … Seni on valimised andnud poliiturule kaks signaali pole tark enda mänguruumi piirata ühes liivakastis mängijate välistamisega, kui elu nõuab nii või teisti … ühise teki alla hüppamist. Olenemata sellest kui põhimõttekindel ta on( pigem tahab end näida), pole ikkagi nutikas välistada oma valikuid. Pole nutikas oleks ilmselt tark asendada sõnajadaga, pole mõistlik. Välistamata turg hoiab turu elavana, välistatud turg on poolhangunud.

Võrdsuse jutu ajajatele peaksid valimistulemused ette näitama nende valimistulemuste järgi, et võrdsus on võimalik (ja vajalik) vaid stardijoonel, kui kõik asuvad võistlema oma kogemuste pagasiga, ebaõnnestumiste lisaraskusega ja nutikuse mootoriga. Tulemus … Tulemus ei ole võrdne, ei saagi olla, sest siis ei oleks valimistel, konkurentsil ja võitlusel mingitki mõtet. Tulemused on vastavalt panustamisele. Lk 44 „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvarav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“ „Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“ „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 44/45) Ja tõsiasi on see, et võrdset tulemust ei saavuta see kes ei näe vaeva ja see kes seda näeb. Ropult. Vaat selline õppetund viimasest valimisest. Tuleks seegi mälukomplekti talletada.

        „Sina ei pea … „

         

        Niimoodi on alanud mitmel  kirja pandud keelud tähtsates ürikutes. Tänapäeval võiks sellele lisada, et:  „Riik ei pea segama äritegemist. Viimane on aluste alus, juba John Locke (1632-1704) tuletas meelde, et „Parnassil pole kullakaevandusi.““ (Tinn „Lääne tsivilisatsioon ja Euroopa tupikseisust“  Tammerraamat 2013 lk 118). Riigi osalemine majanduses on midagi sellist nagu üks põhjamaade kantsler ütles raha kaotamise kohta: õnnemängus kõige kiirem, armumängus kõige meeldivam ja (põllu)majanduses kõige kindlam. Riigi sekkumine viib vaid kulude kasvule ja majanduslikule seisakule.

Aga tarkust segamise ja mittesegamise vahel läheb vaja, sest lubaduste koorem sööb ära ka kõige paremate ideede rahastamise ressursi. See toob kaasa kiusatuse lahendada kõik „mured“ mingite uute maksude või varjatud maksutõusudega, kuid … Kaks asja: teid jälgitakse, sest teile on antud tingimuslik mandaat, mingit segast ümaraks rääkimise võimalust enam pole ja teiseks inflatsioon kerib jõudsalt edasi. See inflatsioon mida lihtsameelselt sooviti/soovitati. Kuid inflatsiooni juhtimine on hulka keerulisem, kui termotuuma ahelreaktsiooni kontrollimine. Üks vale otsus ja … inflatsioonist, kui riikide ületarbitud võlgade mahakandmismehhanismist saab majandust hävitav mehhanism.  „Ometi on tehtust vähe kasu, kui me saavuta oma peamist majanduslikku eesmärki peatada inflatsioon. Inflatsioon hävitab riike ja ühiskondi sama kindlalt, nagu seda teevad röövvallutajad. Inflatsioon on tööpuuduse ema. See on säästma harjunud inimese nähtamatu röövel.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 72)

Bürokraatiaprügimäe lahtikaevamisest

Sellel taustal on ainult üks ja ainus tõeline ressurss olemas - see on riigireform. See on nagu taaskasutus, Bürokraatia prügimäe lahtikaevamine, mis  võimaldab sellest ammutada nii aega, tööjõudu kui loovust. Raha ka. Kõike seda, millest me praegu puudust tunneme. Kas tõesti püüame keskkonda (majandus- ja mentaalkeskkonda) jätkuvalt saastada jätkuvate bürokraatialadestustega nagu näiteks see, et riik peab hetkeemotsiooni ajel kriminaliseerima mingi dopinguvärgi?  Koos järelevalve, karistuse, kohtupidamise ja kinnimajaga? Kuhugi muusse kohta meil kulutada polegi meie ühist raha, inim- ja ajaressurssi?  Pilvepiir on läbi kümnendite ladestanud täiesti vastutustundetult Bürokraatia prügimäkke meie  vaba aega, vaba olemist, vaba loomingulisust. On aeg see ressurss (kindlas kõneviisis) tagasi käibesse tuua. Javeel üks tähelepanek ning hoiatus RR teemal, igasugune „suuline treening“ RR teemal on vaid prügimäe kasvatamine mitte keskkonnakahjude vältimine ja heastamine. On aeg liikuma hakata, päriselt ka   „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna, tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see saabubki, ei meeldiks see meile.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 133)

Kordus

Andke meile lugu ja ...  Milline on meie lugu? Lugu, millele järgneda. Pensionisajakas? Kangelaseepos „Pensionisajakast“?  Veel üks paragrahvikõverik? Veel üks „tasuta“ teenus? Veel üks sobing? Veel üks … See ei ole lugu, see on eneseõigustus mitte teha tulevikku. Tulevikulugu. Kui Achimedes ütles, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast, siis meie ütlemine võiks olla „Andke meile lugu ja me tõstame maailma paigast!“  Andke lugu. Näiteks:  „Ja kui inimesed sihivad tähti, aga tabavad vaid kuud, siis ärge kohelge neid liiga karmilt. Leevendage läbikukkumise valu ja jätke ruumi õppimiseks. Nagu Larry sageli ütleb: Kui eesmärgid on ambitsioonikad ja piisavalt hullumeelsed, siis on ka läbikukkumine päris tubli saavutus.““ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 295)