Eesmärk oli vist …

Just praegu pannakse uue Pilvepiiri osapoolte vahel kokku meie teiega tulevikku. Uut tulevikku? Külluslikku tulevikku? Pelgalt poliittulevikku? Saame näha. Võimalusi on mitmeid, küsimus on pigem selles, millist teed valida, milline on meie (ühine? ühendav? üldine?) eesmärk?.

Milleks meile eesmärk? Andke meile tulemus. Kuid ilma eesmärgita ei saa. Eesmärk aitab keskenduda oma otsustustes paremate tulemuste saavutamiseks.  „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” ( „Strateegiline sõda” G. Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16). Lihtne. Kuid ainult sellest, et on strateegia, nägemus, visioon jne ei piisa, meie teiega  peame ka aru saama, kuhu meid kutsutakse, ja mida see kaasa toob. Kui näiteks kutsutakse käibemaksu langetama, siis mida see kaasa toob, kui aktsiise tagasi pöörama, siis kuhu me tagasipöördega jõuame, kui pensione tõstma ja ravijärjekordi vähendama, siis millised on need allikad, mida meil kasutada on, kui pensionisambaid raiuma, siis kas meile pensionikindlustussüsteem pähe ei kuku?  Meil teiega peab olema arusaam, mida teha, millal teha, kuidas teha ja kuidas see lõppeda võib. „Tuleviku kujundamiseks peab firma esmalt tulevikku ette kujutama ja töötama välja visuaalselt ja verbaalselt veenva tulevikupildi.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 107). Niisiis, mida meie teiega ette kujutame? Mida visualiseerime? Väike Peeter igavesti Suure Peetri võileiba söömas? Ikka veel? Kuid võileib on ju otsas. Suur peeter ostis viimase võileiva struktuurse rahaga nominaalset tasakaalu arvestades. Või oli see vastupidi? Peame mingi muu tulevikupildi looma. Veenva tulevikupildi. Kas see on Vanainimeste Vabariik, kus igaühel on rahatrükkimise masin nurgas? Aga noored? Mida nemad peaksid visualiseerima? Kuhu pürgima? Alati on noored tahtnud olla edukad, kuid täna on nad lisaks tahtmisele ka ambitsioonikamad, hästi haritud ja … Küsimus on selles kuidas me meid kõiki motiveerime. Mis on meist igaühe ja selle koosmõjus edu aluseks? Kui me jätkame tänast unelaulu õigusest saada, eelkõige saada, aga mitte panustada, siis on lood kehvad. Oleme edutud. Ülalpeetavad. „Sinu edu ei määra mitte küsimus: „Mida sa soovid nautida?“ Hoopis olulisem küsimus on: „Millist valu sa soovid kannatada?“ tee õnnele on täis sitahunnikuid ja häbi. Sa pead midagi valima. Sa ei saa elada valutut elu. Kõik ei saa olla kogu aeg ainult roosid ja ükskssarvikud.“ ((M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 46).  „Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“  (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 48) Lihtne. Ilma eesmärgita pole ka tulemust. Liikumine küll, kuid kaootiline, raiskav ja lammutav.

Lammutades turvavaheseinu

Milline on meie kui riigi eesmärk? Visualiseeritud visioon? Tasuta transport, sajakas otsa pensionile ja veel palju tasuta asju, lisatoetusi ja lisalisatoetusi, seda on poliitinimesed meile illusioneerinud, kuid kas see on eesmärk? Ei ole! Eesmärk on uskumatult lihtne ja lakooniline: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade (…)“ Tundsite ära? Õige, see on Põhiseadus.  Kas tasuta ja toetus ongi sünonüüm mõistele „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki“? Või oleme vankuvas usus ja kõikuvas tahtes eksinud eesmärgistatud Põhiseadusest pigem Suure Peetri ja Väikese Peetri muinasjuttu, kus kõigepealt süüakse ära Suure Peetri võileivad ja siis sööb igaüks oma. Just seda teed oleme läinud. Me oleme oma jagamishulluses lammutanud metoodiliselt oma riigi ühise rahalaeva vaheseinad, kaotanud turvavaheseinad riigieelarve ja töötu-, pensioni-  ning haigekassa rahaliste vahendite vahel. Kasutanud viimaste kogutut Dr Riigi jooksvate kulutuste (loe „heategude) rahastamiseks ning samal ajal pumbates riigieelarve raha pensioni- ja haigekassasse (riigieelarve eraldised pensionifondi ja osade tervisekindlustuse valdkondade rahastamise viimine riigieelarvesse). Täielik segapuder. See on nagu teil oleks teil keldris suhkruriiul ja rotimürgiriiul, mida te otsustate ruumi ökonoomsuse huvides ümber paigutada ühele riiulile, ainult et see segitõstmine lõppeb varem või hiljem: kas rottide nuumamisega suhkruga ( millest neil on kindlasti hea meel) või sellega, et keedate oma nominaalset maasikamoosi struktuurselt tasakaalustatud rotimürgiga. Mõningate asjade eraldihoidmisel on oma kindel ja kaugeleulatuv põhjus. Ellujäämiskunst ja -tahe.

Kuid see pole veel kõik, kütuseaktsiisi vahesein lammutati ju ka aastate eest ära. See mis varem läks teedega seonduvatesse arengutesse, on nüüd kulunud „üldiste vajaduste“ kõrbe, jättes teede ressursijanusse. Analüüside hinnangul on vaid riigiteede akumuleerunud remondivõlga hinnatud kogusummas ca 840 milj EUR.   „Aastast aastasse kulub teedehoiule 220–315 miljonit eurot, kuid pikaajalist remondivõlga sellega siiski ei vähenda“ (ÄP 28.08.18). Milles asi, kas raha ei jätku? Kuid ka siin on ressursside segipumpamine, sest kütuseaktsiisi (2017 a. prognoos ca 530 milj EUR, 2018 a. 580 milj, 2019 a 583 milj., + u 5,5 milj  raskeveokimaksu/aastas) tuulde laskmine korvatakse Eurofondide rahade pumpamisega (kuniks on) teehoiu- ja investeerimissüsteemi. Kõik see ümbertõstmine hägustab konstruktsiooni ja selle jätkusuutlikkust. Me ei tea enam kui palju miski asi/teenus maksab. Hinnasignaal, mis peaks olema majanduse häirekell, on täielikult sumbunud. Vaheseintel on ehituskonstruktsioonides väga selge otstarve, eriti turvavaheseintel, need võivad olla ebamugavad ja kulukad, kuid need säästavad katastroofiliste tagajärgede eest. Kui meie strateegiaks on lammutada vaheseinu hetkelise mõnutunde laksu saamiseks, siis on see vilets ja vildakas eesmärk. Suure Peetri võileivad kipuvad ära lõppema, kas edaspidi peaksid kõik need kes on harjunud Suure Peetri võileiba näksinud hakkama oma võileiba sööma? Kuid nad ju ei oska enam oma võileiba teha. Kuidas edasi?

Lõhutud vaaside poe pidamise juhis

Edasi on nii, et head ajad kipuvad otsa saama, rahavarud ka. Headel aegadel võisime teha juhuotsuseid (isegi eksperimenteerida vastuoluliste otsustega), kuid nüüd tuleb kõik otsustused teha mitte vajaduspõhiselt vaid võimaluspõhiselt. Kuna meil kavandit ei ole, hinnasignaali ei ole ja kpoliitinimeste poolt kehutatud kujutletavad vajadused ületavad kordades võimalusi, siis teema lihtsalt oludest lähtuvaid reflektoorseid liigutusi. Hea seegi? Võib-olla, kui mitte arvestades et me ei asu tühjas ruumis. Iga liigutus/otsust toob kaasa tagajärjed. Vahel häid, kuid kokkuvõttes ikkagi juhuslikkuse juhuslikkust. Me ei ole oma tuleviku konstrueerijad, pigem  asume nagu pimedas poes, mis on täidetud kallihinnaliste vaasidega. Kusjuures pimedas seepärast, et me pole taibanud/viitsinud valgustust st visiooni sisse lülitada. Iga liigutus visioonitus pimeruumis toob kaasa mõne vaasi purunemise, olgu see siis aktsiisivaas, pensionivaaas, tööjõuvaasi, tootlikkusevaasi või haigekassavaas.  Kuid kui me pimeduses vaasi maha kukutame, siis ei küünita ikkagi mitte visioonilist valgust sisse lülitamast, et vaadata mis ja miks,  vaid püüame igat lõhutud vaasi ikka uuesti ja uuesti käsikaudu kokku liimida. Vahel mitu korda lõhkudes ja liimides (nagu aktsiisid, pensionid jne). Kui ei leia õiget kildu, siis püüame vägisi ühendada vaasitükki kalossiga, lootuses, et teised seda ei märka. Võib-olla ei märkagi, kuid kui me hommikuses päikesevalguses pood avatakse, siis on kõigil näha, et oleme lõhutud vaaside poepidaja. Mis sellest halba on? Lõhutud vaasi võib küll kokku liimida, kuid vett see ikkagi ei pea. Majandusarengu õisi seal ei kasvata. Lihtsalt iluasi. Katkine iluasi?

Räpakas aktsiiside tõstmine lõhkus toiduainetööstusevaase,  lõunarinde kaubandusevaase, turismivaase, majutusvaase, laevandusvaase ja veel palju väikeseid ja suuri vaase.  Dr Riigi ebaõnnestunud ahnusepuhangu kaskaadiefektina kaasa toonud kaotuste kogusummat saame veel näha. Aksioom on, et lõhutud vaasides majandusarengu õied närbuvad. Kaotused on rängad ja paljudel juhtudel pöördumatud. Juhtus? Aga kes vastutab?  Kas see oli õppetund? Kas visioonilambini mõni käsi ka ulatub?  Ilmselt ei, sest juba räägitakse kuskohast uute lubaduste täitmiseks raha „võtta“, „saada“ ja „muretseda“.  Dr Riigi puhul on iseloomulik, et ei suudeta tunnistada vigu. Ümberotsustada. Ümberrivistumisest muutunud majandus ja tehnoloogiamaailmas selleks, et vajalikku liikumiskiirust ja tõhusust saavutada. Vastupidi, valeotsuseid püütakse kõige piinlikumal moel uute kulutustega „ära seletada“. Kui isegi Muhu saare 80+  poepidaja sai piirikaubanduse mõjudest aru (tark inimene ju) kohalikule kaubandusele , siis RAMI pidi mõjude  kohta analüüsi tellima. Veel pea „sadatuhhi“ meie raha läinud nagu plirtsti. Isegi seda analüüsi ei osatud RAMI tellida nii, et see oleks otsustajate rinnaesise puhtaks küürinud. Kuid „sadatuhhi“ (mis on valeotsuste sadade miljonite kõrval köömen) pole niisama sada tuhat euronit, sellel on ekvivalent. Milline? Kõik selgub võrdlusest. Näiteks (17.03.19 ERR) „Kampaaniaga "Aita päästa elu" kogus Colonna heategevusfond üle 90 500 euro. Sellest rahast jagus ka Kuressaare, Rakvere ja Võru haigla sünnitusosakonna uute KTG-aparaatide ostuks“. „Stabiliseerimislaud võimaldab paljusid enneaegse lapse abistamiseks vajalikke protseduure nagu hingamise ja südame töö toetamine teha sünnitustoas. See säästab elu päästmiseks vajalikku aega ja vastsündinu saab olla ema läheduses.“ Niisiis raha mille RAMI raiskas „analüüsile“ jättis tervishoiusüsteemi ilma kolmest vägagi vajalikust seadmest. Kurb tõsiasi. Kuid meie  inimesed on head ja raiskamise kompenseerisid vabatahtlikud annetajad. Heastasid RAMI patu meie raha kasutuse ja meie laste ning emade suhtes. Kuid kui need Lätti reisinud miljonid oleks suubunud tervishoiusüsteemi, siis kui palju inimeste elusid see oleks päästnud? Kuid …

Teavituskampaania „Ise oled loll!“

Ilmselt on ka tervishoiusüsteemis raha „üleliia“. Kuidas nii? Mnjah, mida te arvate, kui palju on kasu teavituskampaaniast „Tervisemurega alusta perearstist“? Te ei teadnud varem, et alustada tuleb perearstist? Muidugi teadsite, probleem on ju mujal. Te pole mõelnud sellele? Vaadake, sama hästi võiks bussipeatuse „teavituse“ vahetada teavitusega „Hommik algab päikesetõusuga“, „Ära unusta hingamist“ või „Ise oled loll!“. Päike tõuseb ikka igal hommikul ja hingamine on automaatne protsess. Raha raiskamine sellisele teavitusele on probleemi mittemõistmine. Puht bürokraatlik-masinlik meetmetäide. Probleem, et EMO-sid külastab tervisehädadega ebaproportsionaalselt palju inimesi, koormates need üksused üle, pole seotud sellega, et inimesed ei tea, et nad paeavad alustama perearstist (õnneks on perearstisüsteem tõesti tugev ja kompetentne nii nagu eriarstiabigi), vaid selles, et nad ei jõua eriarsti järjekorda ära oodata (või pole neil tervisekindlustust). Sinna on vaja investeerida iga vaba sent. „Teavitusele“ raisatud raha oleks heaks seemneks olnud selle probleemi lahenduse alustuseks. Muide selle maksumus oli umbes samas suurusjärgus  nagu RAMI „analüüsi“ raha ehk 3+ stabiliseerimislauda. Mille poolest see rahakasutus vale oli? Teavitati ju? See oli põhimõtteliselt vale, põhjani vale kasutus, sest viis meie kindlustajate (NB! pidage meeles, et tegemist ei ole ei Haigekassa ega "riigi" rahaga, vaid see on meie teiega ehk kindlustajate raha) välja tervishoiuteenuste turult ja põletas selle ära reklaamitootjate turul. Kas te tegite kindlustusmakseid selleks, et oma raha reklaamibüroode heasse käekäigu tagamiseks põlema panna? Ei pannud? Kampaania väljatöötamine ehk loovlahendus ning selle teostamine ehk raadio- ja teleklipid, trükireklaamid ning teema kommunikatsioonitegevused maksid 66 693,74 EUR (+KM)  ja kuna osa kampaaniast on ka erinevad meediapinnad (telereklaam, raadioreklaam, trükireklaam, välireklaam), siis selle hind oli 45 000 EUR (+KM). Mis teeb kokku reipalt u 134 tuh EUR. Kas see leevendas mingil moel teie hingelisi või ihulisi vaevuseid? Ei? Just, nii et kui järgmine kord näete bussipeatuse plakatil mõnd „seppa“ teatamas et „Ise olete loll!“ ärge olge vait vaid märgake ja ärgake. Meie raha, meie raviraha tilgub tühja.

Kuid kui nüüd mõelda järgmistele bürokraatilistele meetmelahenditele a´la paneme EMO-desse „väravavalvurid“, kes mittekvalifitseeruvad patsiendid tagasi saadavad (peksavad?), siis ärge seda tehke. Palun ärge isegi mõelge sellise hulluse peale. See ei lahenda tervishoiu ressursi suurendamist,vaid vastupidi raiskab seda ja pole kindel, et hädas inimene ei muutu mitte , kuidas seda nüüd ilusamini öeldagi … võib-olla kontrollimatult aktiivseks? Kas see oligi eesmärk? Oot-oot, aga mille eesmärk? Tervishoiupoliitika eesmärk? Rahvatervise eesmärk? Meetmete täitmise eesmärk? Sellised asjad saavad juhtuda vaid siis, kui ei ole üldist strateegiat (suuline treening siin ei kvalifitseeru) ja ei tunta asjade olemust ning liikumapanevaid jõude. Raske on ka aduda tegelikke vajadusi ,kui kulubaasi pidevalt muudetakse (segatakse suhkrupurke rotimürgi omadega) viies osa tervisega seotud kulutusi tervisekindlustuse süsteemist riigieelarvesse, samal ajal andes riigieelarvest lisaraha süsteemi, mis peaks olema kindlustussüsteem. See on ju pankrotis kindlustussüsteem ega  muuda ju kumbagi süsteemi tervemaks. Strateegilist kava pole, on vaid juhuslikud meetmed.

Külluslik … illusioon?

Niimoodi suurte voogudena ja pisikeste „sajatuhhiste“ lörtsatustena oleme kaotanud piinlikult palju meie ühist ressurssi. Nüüd siis hakkame pensionisambaid saagima. Eh, pensionisammastega käib strateegilise arengu kava puudumisel mõttetu rapsimine. Meil ei ole aja/võimaluste/vajadusekohast pikaajalist pensioniplaani. Ja ega ei sagi olla, sest me asetme rõhu valesse kohta: saamisele, mitte panustamisele. Kes veel pole märganud, siis Vaheriik läks hingusele juba 25+ aastat tagasi, kõik mida me endale lubada saame, peame ise välja teenima. 
.Kuid pilt pensioniparadiisi tulekust on maalitud nii hunnitu, et tegelikkus ja ootused on ühildamatud. Ütleme nii, et arvestatava määra tänaste penskarite elu (vaid pensionist ja eriti üksikutel) on üpris nigel. Nigel on see seetõttu, et meie kindlustussüsteemstartis alles u 25 a tagasi. Kuid tegelikult on tänased pensionärid kõigi aegade kõige paremini kindlustatud penskarid siin maanurgas. Ja nii jääbki, enam paremaks ei lähe, kui me mängu ei muuda.Miks? Murrangulised sündmused 90tel nullisied nii Vaheriigi, kui sinna kogutud pensionirahad. Pensionide uueks rajajooneks sai 1991 a … nullvaraga. Selle nullimise maksis kinni töötav sugupõlv, sest oli selline strateegia ja vahel küll maksujõuetuse piiril lonkav süsteem pidas vastu. Tänaseks on suurest osast selle aja kindlustusmaksjaid muutunud ise kindlustuse saajateks, pensionärideks. Tänane penskar naudib kindlustusfondi laekunud veel päris mahukat maksjate kogust, mis võimaldab pensione nihutada paremuse poole. Kuid homsed pensionisaajad enam sellist „head taset“ enam ei naudi, rahvastikutrend muudab selle ikka nigelamaks.  Kui täna pensionile minevad pensionärid maksid 90-tel pensionikindlustuse algaastatel nullist alustanult meie venematele ja vanavanematele pensionit elatisrahana, sest rohkem lihtsalt polnud, siis praegune riigikassast vahendite pumpamine paneb kahekordse koorma alla need, kes on oma tööpõlve hiljuti alustanud. Nad kaotavad kahest otsast esiteks nende maksud lähevad mitte tulevikukeskkonna ehitamiseks vaid mingite poliitmiraažide ülalhoidmiseks ja neile ei ole enam suurt kedagi pensioni maksmas.  
Arutledes pensionitest peaksime arutama pigem selle üle, kuidas meie nappe riigieelarve vahendeid suunata tulevikukeskkonna väljakujundamisele, milles inimesed saavad ise endale kujundada pensioniplaane ja varasid, mitte kaduvateks jooksevkulutusteks. Kindlasti peavad inimesed ise panustama sellesse ja samuti oleks üheks võimaluseks tööandja pensioni mõistlik seadustamine. Ilmselt on veel mitmeid eneseabi nippe et oma pensionipõlve kujundada. Riik … Riik peaks andma meile teiega selleks kujundamiseks võimaluse.

Tulevikku silmas pidades oli pensioni II sammas üks mõistlikumaid allakäiva riikliku pensionisüsteemi parendamiseideid, kuid  seda taheti teha liigkindlaks ja tulemusi taheti liiga vara. Ootused olid liiga suured ja enneaegsed. Seega, mõte ise on hea, kuid selle raha opereerimine oli ja on niru. Väga niru. Pigem peeti silmas ärisektori turvalise tuksumise huvisid, kui kindlustusvõtja pikaajalist kasu.  „Siin on ainult üks probleem: oleme seda riskihajutuse-mantrat kuulnud juba niivõrd pikka aega, et suuda enam mõistusega aru saada selle vältimatust tagajärjest – keskpärasusest.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 184). Ülekindlustamine on jäik ja kallis lõbu.

Seega tootluse ja tõhususega peab (kindlas kõneviisis) kiiresti ja tõsiselt tegelema. Kuidas? No mõned on juba saed käime tõmmanud ja  valmis pensionisüsteemi toestavaid titse läbi saagima, kuid see on lühinägelik ja hetkeline leevendus. NB! Kui poliitinimestel ja administratsioonil on mõistus otsas „kuidas teha“, siis tuleks välja kuulutada, äriringkondades levinud ja edukalt ennast tõestanud rahvahange, paremate tulemuste leidmiseks. Mitte mingil juhul ei tohi uue süsteemi väljatöötamist uputada ekspertide töörühmadesse, see ei too mitte uusi ideid, vaid vihaseis vastasseise.  Umbtee.

Teiseks, ei lase enamusel meist mõista II samba väärtust, sellele omistatud väär  ajahorisont. Olen ise kirunud kehva tootlust ja poliitinimeste valesignaalide edastamist II samba osas, mille tulemusel heapalgaline töötaja saab tänapäeval II sambast lisaraha vaid u 60 EUR (madalapalgaline ei saa sedagi, kui üldse midagi), kuid see pole süsteemi olemuslik viga, vaid selle opereerimise ja ajahorisondi valesti hindamise viga. Kuidas nii? Elementaarne,  II sammas ei ole veel „küps“.  NB! II sammas on oma jõus ja ilus nähtav alles siis, kui see on konkreetse inimese jaoks töötanud 50 aastat.  Võrdluseks, kui te  kahetunnise leivaküpsetusretsepti puhul leivaalge poole pealt ahjust välja võtate ei ole tulemus apetiite. Tegelikult on see lausa vastik. Mitte söögi, vaid solgipangeküps. Sama ka II sambaga. Laskem sel küpseda ja … reguleerige kuumust (tootlust, haldustasusid, tõhusust). Kuid tõsiasi on selles, et isegi neist kahest lihtsambast ei piisa unistuste täitmiseks meie rahvastikutrende ja majandusarengu mudelit arvestades. Igaüks peab panustama oma vanaduspõlve planeerimisse rohkem, tunduvalt rohkem. Vaid I ja II sambaga  mõnusat elustandardit ei kindlusta. Midagi pole teha, enamiku jaoks meist on kaks teed: „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 309).  Nii pensionimoodustusel kui terviseteenustes tuleb osaleda hulka suuremal määral oma rahakotiga. Plaanipäraselt ja pikaajaliselt. Kuid lüüa II pensionisamba titsid, mis olid mõeldud kaela langeva riikliku pensionikindlus süsteemi toestamiseks pole küll mingi eesmärgipärane liikumine. Enamusele tähendab see seda, et katus läheb sõitma või langeb pähe. Enamasti mõlemad.

Raiskamisiha

Lk 344 „(…) Steven Venti ja David Wise avaldasid 2000 aastal huvitava uuringu, mis tegeles küsimusega, miks leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad.“

„Lähtudes USA sotsiaalkaitseameti poolt alates 1992 aastast kogutud andmetest jagasid Venti ja Wise kümneks võrdse soorusega rühmaks ehk detsiiliks. Esimesse detsiili kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam (…) Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 dollarit, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui kümnes detsiil (1 637 428)

Aga kui nad uurisid jõukuse jaotumist detsiilide sees võrdlemaks inimesi, kes umbes ühepalju teenisid, olid tulemused päris šokeerivad.

Viienda detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli tõepoolest 741 587 dollarit. Aga kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 dollarist 450 000 dollarini. Teisisõnu tuleb tõdeda, et kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30 korda rohkem raha kui kõige vaesemad. Ning selline üldine muster on nähtav igal sissetulekutasemel. (…) isegi esimeses (ehk kõige madalamas) detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek on riiklik toetus, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“

„Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

Mõistus otsas? Küsi rahvalt 

Eesmärkide püstitamine ja täitmine on nagu lahing oma olukorrahinnangute ja hämarolekutega.   „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi õnne või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.” (C v. Clausewitz „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004 lk 133). Nii, et objektiivset tarkus tuleks juurde hankida rahvahanke korras. Mis see rahvahange on? Minu lemmiknäiteks on (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 263) 2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahele tekkinud 6500-10000 km2 e. Havai suurune reostusala. Absorbeerimise lahendi leidmine rahvahanke kaudu.  Reostuse likvideerimise tõhususe hindamiseks oli välja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR), kogus mida on võimalik minutis koguda ja tõrje tõhusus (ORE), mis väljendab koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust. Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada 2500 gallonit/min ja nii et ORE oleks vähemalt 70%. Väga kiiresti registreeris ennast osalema 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt  seni parima ORE. Võitja saavutas lausa uskumatu ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min.Kuid kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Nad olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid ja kes katsetas kavandit mullivannis. See näitas kujukalt, et innustava konkurentsi puhul võivad lahendused tulla väga erinevatest valdkondadest ja osalejatelt keda keegi ei oska oodatagi. Nii, et tasuks proovida. Kaotada pole ju midagi.

Targutusi:

T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019

Lk 30 „Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, haanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma l

keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

 A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2o18

Lk 8 Polonyi paradoks „Me teame rohkem, kui oskame öelda.“