Järjejutt Vol 13: Meie Paristajapojad Klaar pilt

Arengumootor: Ressursi muutmine saastaks?

No nii, nagu eelmises rohebusside osas nägime on mitmeid asju, mis ei pruugi kallutada keskkonnasõbralikkust mitte rongide vaid busside poole. Iseenesest vaevas mind see ressursikasutus või õigemini ressursi mittetäielik kasutamine, mis olemuslikult muutub raiskamiseks ja saaste tekkeks juba pikka aega. Püüdsin sel teemal arendada diskusiooni nii mõnegi teise valdkonnasjatundjaga, kuid … Kuid alati on mugavam jääda sisetallatud radadele, kui rüsida läbi tundmatuse. Turvalisem ka.  Kuid ressursist, täisväärtuslikust ressursist, jääde „tekitada” on imelihtne. Näiteks kümmekond aastat tagasi oli juhtum, mil kaks ettevõtjat, millised mõlemad kasutasid oma tootmises põlevkivi ei suutnud kokku leppida ( selles ei ole midagi konkurentsivaenulikku), kuidas paremini ressurssi kasutada, üks vajas vaid „õlikivi”, teine nii „õlikivi”, kui ka „küttekivi”. Kaevandusest tuleb teatavasti mõlemat (ja eriti rohkelt ballasti), ainult et ühel oligi vaid õlitöötlemine, teisel mõlemad. Tulemus oli see, et esimesel polnud midagi teha „küttekiviga” ja see ladustati … eee … kuhugi. Teatavasti põlevkivi, mis oli maapõues ressurss jääb niimoodi kuhjades seisma ei väärindu nagu vana konjak, vaid tekitab keskkonnaprobleeme. Nii oligi, loodusest võetud ressursist toodeti oskamatu koordinatsiooni (õigemini selle puudumise) tõttu … jäädet. Massiliselt. Seepärast ka  rongide juures on tähtis, et me vaatame protsessi igakülgselt.

„Süsteemianalüütiku värk”

Minul hakkavad iga protsessi puhul peas arvud liikuma, selline „ökonomisti värk” ja mitte ainult „ökonomisti värk” vaid raskekujuline „süsteemianalüütiku värk”. Me ei oska tegevusi, nähtusi, mõjusid seostada. Kui te vaatate „viisurit” siis näete te ühtepuhku „teadjamehi” ütlemas, et see asi Eestit ei mõjuta. Paar kuud tagasi oli mingi "kild", kus teatati, et EL on lõpetanud/keelanud mingite lampide tootmise, kuid meid see ei mõjuta. Möh? Miks? Keda ei mõjuta? Tootjaid, keda pole, või kasutajaid, keda on? Ühesõnaga pange tähele kommentaare „ see Eestit ei mõjuta” ja te saate teada, et Eestit ei mõjuta ei miski. Ei millalgi. Ei kuidagi. Selline vahva „värk”! Viimane kommentaar „see ei mõjuta Eestit” rubriigist oli seoses Hiina börsi … eee … ütleme langusega. Triljonite dollarite väärtuses vara on kaduma läinud ( kuigi raha ei kao kuhugi, raha jäävuse seaduse järgi läheb raha vaid ühest taskust teise, eriti siis kui kasutatakse püramiidskeeme), väikeettevõtjad laostumise äärel, majanduskasv ilmselt kängumas, kuid „õnneks” meid see ei mõjuta. Meil olevat väga vähe majandussidemeid Hiinaga. No tule Seesamune sealtsamusest appi. Selline analüüs näitab vaid süsteemianalüüsi puudumist. Hiina langus mõjutab kogu maailma majandust, läbi selle meie põhilisi kaubanduspartnereid ja ilmselgelt ka pankasid. Kui just üleilmset majanduskrahhi ei tule, siis rasked ajad tulevad kindlasti. Kuidas võib uskuda, et „see Eestit ei puuduta”? Arusaamatu.

Võib-olla on see „mittepuudutamine” selline omamoodi kaitsekilp, et ehk läheb mööda? Harilikult ei lähe. Seepärast tulebki maailma ja igat molekuli selles maailmas vaadata süsteemi osana, mis kõik mõjutavad üksteist. Lugesin äsja M. Lissack´i ja J. Roos`i raamatut „Uus mõtteviis” peale paljude muude teravmeelsete tähelepanekute oli seal ka meie teemat käsitlev tähendusütlus: „Oli aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi jõudusid, jäi IBM ise laviini alla”. Mnjah, väga õpetlik. Kas me tahame laviini alla jääda? Mina ei taha! Sina??? Muidugi ei taha. Siis tuleb ka maailma vaadata süsteemselt, mõjude kompleksina.

Pühad lehmad ja raudruunad

Me kõik teeme oma elus iga päev tuhandeid valikuid. Kõigil neil valikutel on tagajärjed. Samuti on tagajärjed ühiskonna valikutel nagu selgelt on näidanud Bürokreeka valikud. Sageli segavad meid otsustuse juures sissejuurdunud ja vananenud arvamused. Omamoodi „pühad lehmad”, mida puudutada ei tohi? Kas peaksime „raudruunade” puhul „pühade lehmadega” leppima? Ehk sõnastades ümber küsimuse, kuidas saab ruun olla lehm? Ei saa? Õige, niimoodi tulebki süsteemile läheneda, kõik on vaieldav ajas ja ruumis.

Kohustuslikud refräänid

Nüüd ma teen jälle kord selle kohustusliku refräänikoha, et rongiliiklusel on meie transpordisüsteemis sh. ka ÜT-s süsteemis oma kindel koht, kuid kõike on vaja teha mõõdukalt, süsteemi, konteksti ja meie võimalusi arvestada. No nii tehtud! Lähme nüüd edasi, järgmine refrään: rongindus saab olla tõhus ja keskkonnasäästlik vaid siis kui tegemist on suures koguses inimeste veoga ( suurlinnade ümbrus) või ülikiirete (kallite) pikamaarongidega, milles on samuti hea täituvus. Ainuke sellele kriteeriumile vastavuse lähedus on olemas Tallinna lähiümbrusel. Seega kujutada enesele ette, et tehakse nagu  maailma metropolid on teinud, tuletab meelde pisitirtsu, kes seisab uhkelt peegli ees, on  enesele ema kõrgekontsaga kingad jalga pannud, suu kõrvuni pumatiseks määrinud ja lohistab järgi tädi õlasalli. Mis te sellise pildi kohta kostaksite? Lapselikult armas? Muidugi. Kuid, kui midagi sarnas teeks täiskasvanud inimene? Groteskne? Naeruväärne? Kuid meie transpordiloos see ongi groteskne, see ei ole isegi mitte naljakas.

Müstiline kasutustasu, kui kaitsekilp läbipaistvusele

Vaatame natukene ühte „põnevat” … eee  … või „müstilist” teemat ehk raudtee kasutustasusid.  Miks müstilist? Seepärast, et kui kuskil, millalgi arutatakse reisijateveo üleelusuurust doteerimist, siis öeldakse sama hingetõmbega, et: "Vaadake, see on tarvilik seepärast, et maanteetransport ei maks maanteemaksu, kuid rongid peavad maksma kasutustasu". Ja panevad klõpsti suu kinni. Kui nüüd jäädagi selle koha peale seisma ehk selle künka otsa, siis tõesti, tõest nii see ongi. Kuid … Kuid mäletate, me ju rääkisime, et kõik on kõigega ühenduses, süsteemi iga molekul mõjutab kogu ülejäänud süsteemi ja selle võimekust?

Esitame sellise veidra, küsimuse, et kas raudtee ülepea võiks olla meie mahtude ja vahemaade juures tõhus? Konkurentsivõimeline? Alustame raudteest enesest. Lihtsalt soojenduseks (ehk isutekitajaks) veel üks küsimus? Kas te teate mõnda maanteed, mis on ehitatud vaid bussidele? Mina ei tea, kuid reisirongi raudteid on küll. Näiteks Tallinn-Pärnu, Tallinn-Viljandi. Nendel liinidel kaubavedu praktiliselt pole, mis tähendab, et kogu kasutuskulu peaksid kinni maksma … Kes peaksid maksma? Õige, süsteem. Seega meie, nii need, kes sõidavad, aga eriti need, kes ei sõida. Ilmselt on see hirmkallis ettevõtmine.

Teine olemuslik piiraja raudtee tõhususele on, et see on jäik süsteem. Kui kuskil tahetakse maanteed remontida, siis on bussidega võimalik kõrvalteid pidi remonditsoonist mööda sõita. Läheb 10-15 min kauem aega, kuid süsteemi see ei lõhu (sama olukord on ka siis, kui on nõudluse muutumisel vaja liine ümber korraldada). Raudteel selline võimalus puudub, seal sõidetakse remondikohani, seal „ümberistutatakse” reisijad bussidesse ja seejärel jälle rongidesse. Igasugune jäikus on majanduses kurjast, seda ka raudteel. Võib arvata, et kui meie raudteid tahetaks korda teha, kiirust lisada, siis mõne järgmise aasta suved just selliseks kujunevadki. "Ümberistumissuved"? Ilmselt toob see kaasa reisijate vähenemise, sest tänapäeva inimene ei taha ümberistumistega reise, ta tahab mugavust. Reisijate vähesus teatavasti nõuab lisaraha süsteemilt ehk meilt. Igaühelt eraldi ja kogumis ka. Ikka selleks, et kasutustasusid maksta.

Seega raudtee süsteem vajab ilmselget ümbermõtestamist ja kaasajastamist. Meilt kõigilt nõutakse kulutõhusust. Muide see, et EL seda nõuab on väike asi, elu ise nõuab.

Üks meelde.

Koolimatemaatikas  oli mõiste „üks meelde”. Sama „üks meelde” toimib ka ühise transpordi (ÜT) kulukomponentide osas. Aga kui ei ole meeles? Segadus? Lausa kummastav on see, kui avalikkus ei tea reisirongiveo kulukomponentide liitmistehte juures nende komponentide tegelikku väärtust. Kui palju „on meeles” ehk palju kaetakse mingite veidrate skeemidega meie ühisest rahast, me ei adu. Ei adu seepärast, et need on üüratult suured numbrid. Need irduvad tunduvalt meie tavatarbija mõistlikkuse lävendist.  Kuid millised oleksid teenuse õiged hinnad? Ei tea. EL Valge raamat (VR) annab küll suuna kätte, et tähtis on saada õigeid hinnasignaale:

„ Seepärast tuleb turuvalikute ja jätkusuutlikkusvajaduste vahelise kooskõla tagamiseks (ja nn jätkusuutmatuse majanduslike kulude arvestamiseks) tehtavate jõupingutuste käigus võtta arvesse välismõju, kõrvaldada maksumoonutused ja põhjendamatud toetused ning tagada vaba ja moonutusteta konkurents. Kõnealuseid meetmeid on vaja ka selleks, et tagada võrdsed võimalused otseselt konkureerivatele transpordiliikidele.” Muidu oleme kärmed toetuma  EL  postulaatidele, kuid üht põhipostulaati ei märka. Või ei mõista? On ju VR pealkiri – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas

Reisijateveo mõistlike kulude ja  VR mõistes jätkusuutlikkuse hindamise võimaluse kallutavad paigast ära aegunud kasutustasude kehtestamine reisijateveole ja ebaproportsionaalselt suured dotatsioonid opereerimisele. Minult küsiti: „Mis juhtub siis, kui raudteereisija peaks tõesti hakkama maksma ka kasutustasu eest?” Veider küsimus. Nagu raudteereisija täna kasutustasu ise kinni maksaks. Ikka meie mittereisijad maksame. Tõsiasi on, et konkurents ei luba seda kinni maksta ka edaspidi. Selgust, palju toode tegelikult maksab peame küll saama. Täna on küsimus pigem selles, kuidas kulu/tulu pilti selgitada. Muidu juhtub  nagu Kreekas, raha ei ole, reformida ei taha, kuid raha on vaja.

Olukorrahinnang 1

Konkurents ühistransporditurul on nii võimas, et sunnib ronginduses piletihindu lähiajal tunduvalt alandama või tühjade vagunitega mööda raudteed kolistama. Seega maksavad kasvavad kasutustasud ja opereerimiskulud kinni esmajoones need, kes ise rongiga ei sõida. Kas see on õiglane? Ilmselt mitte. Kas see on ainus võimalus? Ilmselt mitte. Kas see on  jätkusuutlikult jõukohane? Kindlasti mitte. Seepärast tulebki rongindusega  midagi ette võtta, et sellel oleks oma koht vaba ja moonutusteta konkurentsi tingimustes nagu nõuab VR. Lihtsalt tuimalt meie ühise raha sellesse sumamine tapab lõppkokkuvõttes rongi konkurentsivõime ja ronginduse ka. Sellest oleks kahju.

Pilt klaariks

Alustama peaks selgest/tõesest kulude-tulude jaotusest, mitte „üks meelde” meetodist. Reisijateveo kõrgete kulude õigustamiseks ühiskonnale (st. meile kõigile) poetakse kasutustasud varju nagu eespol mainisime. Kuid võtkem see kilp maha ja me näeme valdkonna tõelist tõhusust või pigem mittetõhusust. Jätkem püüe peita raudteevedaja tegelikke kulutusi dotatsioonide varju, mis hägustab üldpilti.  Milleks seda skeemitamist vaja on, ei saa aru. Iga ümberjagamine on ju kulukas. Üheks võimaluseks oleks, et teeksime ühiskondliku kokkulepe,  lõpetame hämamise ja anname raudtee infrastruktuuri ülalpidamiseks X summa otse meie ühisest rahast infrastruktuuri ettevõtjale? Võiks ju? Mnjah, kuid siis ilmneb täie selgusega, et raudtee ise on kasutustõhusust arvestades hirm kallis opereerida, selle tõhususega tuleb ka midagi ette võtta. Niisama lihtne see ongi, kui me teame, et midagi on vaja ette võtta, siis me ka midagi teeme.

Praegune kasutustasude süsteem ja metoodika on välja kujunenud ajal mil meid ähvardas kaubavedude üleküllus. Enne jagunes kasutustasu paljude veoühikute vahel ja kasutustasu oli suhteliselt madal. Siis võis  ka reisijateveoosa jaoks veidi lõdvemat arvestusmeetodit kasutada. Tänapäeva kiratsevas kaubaveo maailmas on kasutustasude maksmise jätmine kaubavedajate õlgadele selgelt nende konkurentsivõime kahjustamine.

Olukorrahinnang 2

Üheainsa moonutatud hinnakujundusmetoodikaga kahjustame vähemalt nelja  valdkonda korraga: kaubavedusid, reisijatevedusid raudteel, reisijatevedu maanteel. See pole veel kõik, neljandaks, kui raudtee haldaja ise ei saa vajalikke kulutusi katta, siis on kahjustatud ka selle konkurentsivõime. Lõppudelõpuks mõjutab neile kõigile lõputu dotatsiooni maksmine kogu ühiskonna konkurentsivõimet. Täpselt samasugune nelja-viie turu kahjustamine toimub, kui teostame mingi konkurentsivõimetu teenuse üledoteerimist. Kõige rohkem kahjustame just seda konkurentsivõimetut ettevõtjat ennast, üleelusuurune dotstsioon kahjustab ikka rohkem ja rohkem selle konkurentsivõimet. Muutub raskeks koormaks kogu ühiskonnale. Seega me peame teadma, palju miski maksab, muidu ei saa me võrrelda ei oma raudteevõrgu haldamise konkurentsivõimet, selle juhtimistõhusust ega vedajate konkurentsivõimet ega mõttekust. Pole võrdlust, pole ka konkursntsisurvet. Pole konkurentsisurvet, pole ka arengut.

Pildi peaks kohe  klaariks tegema. Mitte  järgmine aastal, mitte homme, vaid juba täna õhtul. Muidu ei saa me elujõulist reisrongiliiklust ja kogu ülejäänud ÜT paneme ka dotatsioonivooliku otsa. Siis on hilja küsida: Kas me sellist … ÜT tahtsimegi?

Järgneb …

Targutusi:

J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982

Lk.214 „Prantsuse kindralid olid tõelised sõnameistrid, sest nad kõik olid lõpetanud l`ecole militaraire`i, kus peeti loenguid retoorikast. Sõja ajal polnud neil sellest oskusest küll vähimatki kasu, aga kindralid polegi ju tegelikult niivõrd sõja-, kuivõrd just rahuaja suured ninad. Sõjas domineerivad eeskätt seersandid ja veltveeblid.”

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk 267 Koduperenaine majanduslangusest: „Mulle tundub, et nüüd on käes aeg oma elevandiluust tornist alla ronida ning väärikalt ja iseseisvalt elada. Elada vastavalt oma võimalustele. On aeg hakata küsima: „Palju see maksab?”, mitte „Palju ma kuus pean tagasi maksma?”

Lk 271 „Nagu ma olen sageli öelnud, siis majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.”

Gisela Graichen ja Rudolf Hammel-Kiesow „Hansa liidu ajalugu. Varjatud ülemvõim” Tänapäev 2012

Lk 176 „Hansa järkjärguline majandusliku allakäigu tähtsamaid põhjusi on, et ta minetas võime uutele olukordadele adekvaatselt reageerida. Tema suurim voorus hiliskeskajal oli paindlikkus, ehkki otsuste vastuvõtmiseks kulus vahel lõputult aega.”