Järjejutt Vol 11: Meie Paristajapojad Kes maksab?

Tulevik tume (vale), tulevik helge (õige)

Eelmises osas toodud statistilised prognoosid ei pruugi meile midagi tähendada, kui me ei süvene nende prognooside olemusse. No ütleme niimoodi, et ei seo seda arengut omaenese heaoluga. Niisiis lihtsalt ja isiklikult

Tume pool

Milline võiks sellisel juhul välja näha ÜT tõeline pilet, kui me teame, et osa piletist makstakse kinni meie ühisest rahast (ca 80%)? Me teame ka, et pole olemas mingit „eelarve raha”, eelarve on  vaid instrument, mis segab ja jagab meie poolt makstud raha. Eelarve ei tooda mitte mingit raha. Eelarvel on vaid võime luua keskkondi, eeldusi, et meie rohkem toodaksime ja teeniksime. Kui sellist kasvukeskkonda ei looda vaid piirdutakse raiskureelarvega, siis on eelarve pidevas kahanemises, vaid võime midagi luua kahaneb progresseeruvalt.

Niisiis teeme ühe hüpoteetilise rongireisi Tallinnast … Eikuhugimaale. Tere tulemast reisile.

  Pilet: Tallinn – Eikuhugimaa – Pileti maksumus 10 EUR

Sõidu maksumus 50 EUR

Tulem: Sõiduhinna ja piletimaksumuse vahe 40 EUR

Seega maksab sõidu eest nii sõitja (10 Eur) kui ka mittesõitja (40 Eur)

-       Pileti eest maksab reisija: 10 EUR

´  Sõidu eest maksab mittereisijad:

´  Tädi Maali 5 EUR

´  Hooldusõde  Viive 5 EUR

´  Naabri Volli 10. EUR

´  Mereväeleitnant Ivar 10 EUR

´  Dr Anna 10 EUR

´  Kokku: 50 EUR.

Sellise teenuse pakkuja peaks kirjutama piletile suurte tähtedega: Tänud reisijatele, kes valisid, meie teenuse  ja sponsoritele-mittereisijatele, kes selle reisi võimaldasid. See tähendab, et minu sõiduvõimaluse on 4/5 ulatuses kinni maksnud Maali, Viive, Volli, Ivar, Anna. Kuid ma ei tea seda, et need toredad inimesed on oma palgast annetanud raha minu mugavsõiduks. Ma isegi ei aima seda. Nojah, ega Anna ja Volli ka ei tea, et nende raha nii tobedalt kasutatakse. Ei tea, et nad on sponsorid. Sundsponsorid?  Hullem on veel see, et kuna hinnasignaal on hägustunud ja ma ei tea Vollist ega Annast midagi, siis hakkan ma nõudma üha enam ja kallimat toodet, mõtlemata sellele, et ma ise selle eest ei maksa. Täna viib näiteks iga rong jaamast lahkudes enesega kaasa ca 1300-1400 Anna-Volli Eurot. Iga rong. Iga päev. Kuid kui hinnasignaal oleks õige ja piletihind olekski 50 Eur Eikuhugimaale ja teine samapalju tagasi, siis peaks raudteevedaja midagi ette võtma, et oma teenust, juhtimist, logistikat  parandada. Lihtne: hinnasignaali sellepärast hinnasignaaliks nimetataksegi, et see annab signaali. Signaali hädaolukorrast.  Meie signaal dotatsioonilüpsi maailmas on selline nagu oleks suitsuandurist patarei välja võetud. Suits on juba silmini, veel natuke ja ving võtab hinge välja, kuid signaali … ei ole. Kui suitsuandurist patarei väljavõtmine põletab maja maha, siis hinnasignaali summutamine majanduses põletab lõppkokkuvõttes rongiduse maha.
Kummastav on mõelda, et samasugusel trassil suudavad bussivedajad sama 10 eurotugriku eest pakkuda  lennukist paremat teenuskvaliteeti ilma ühegi dotatsioonisendita? Ehk, kus on tõhusus ja kus on raiskamine? Meie ühise raha raiskamine? Arvutada oskame? Mida teie valiksite, kui  see oleks teie raha? Muidugi see ongi teie raga, kuid te ei tunneta seda. Aga oleks vaja, et tunnetaksite, siis oleks ka ootused ja otsused õiged.

20 aastat hiljem.

Teeme nüüd reisirehkenduse, perspektiiviga 10-20 aastat edasi arvestades meie arengumudelit ja statistilisi prognoose:  

Võimalik ÜT pileti teine vaade arenguvõimaluste mittearvestamisel

´  Pilet: Tallinn – Eikuhugimaa – Pileti maksumus 10 EUR

´  Sõidu maksumus 50 EUR

Sõidu eest maksab reisija: 10 EUR

Tulem: 40 EUR

Sõidu eest maksab mittereisijad:

´  Tädi Maali (pensionär, kulu mitte tulu)

´  Hooldusõde  Viive 5 EUR  - lahkunud Soome (kogu perega)

´  Naabri Volli 10. EUR (läheb järgmisel aastal pensionile)

´  Mereväeleitnant Ivar 10 EUR – Lahkunud palgalisse Piraaditõrjearmeesse

´  Dr Anna 10 EUR – lahkunud  Rootsi (kogu perega)

´  Kokku: ? EUR. 

Kes nüüd maksab?

Tuleb välja, et polegi enam kedagi, kes maksaks, mis tähendab, et sõitja ise peab maksma 50 EUR pileti eest. Kas ta jõuaks seda? Mõni üksik küll, kuid viga on selles, et siis ei ole tegemist enam 50 EUR vaid arvestades kasutustihedust 200 või 500 (5000?) EUR. Tegemist oleks praktiliselt privaatrongi tellimisega. Tuut, tuut hinnasignaal jäi kuulmata, rööpad jooksid kokku, rong on jõudnud lõppjaama – Eikuhugimaale. Kahju.

Aga kui oleks käinud ühise rahaga paremini ringi, loonud keskkonna, maksnud Viivele, Ivarile, Annale, Vollile raisatud akurahade, „suure kivi ja saekaatri” liinide, luksusrongide, ebaefektiivsete dotatsioonide asemel palka, poleks nad  „ära lahkunud” .

Ja ümberpöördult, kui põletatud dotatsiooni miljonite asemel oleks makstud korralikku palka, poleks vaja olnud dotatsiooni maksta, oleksid olnud õiged hinnasignaalid ja igasugune ümberjagamine, ümberjahvatamine ja „head tegemine” oleks tarbetu.

Teateid tegelikkusest

Pole vaja küsida, kes nüüd maksab, meie ise maksame kõige eest. Oleneb vaid kuidas me oma raha kasutame. Raha kasutusest oleneb ka meie tulevik. Praegune arengumudel ja statistiline prognoos näitavad, et meist saab paarikümne aasta pärast kiilakas (äärealad ja hõreasustuspiirkonnad on tühjenenud elanikkonnast), paralüseeritud teovõimega ( elu vaid kahes pealinnas, teiste linnade elanikkond väheneb pidevalt ja jõudsalt), virisev, nõudlik vanur (meie rahvas väheneb ja vananeb).

See milline Eesti 2030 kujuneb on meie kätes. Helget Eestit ei ehitata ülesse vaid raha ümber jaotades. Sellist ümberjaotust nimetatakse püramiidskeemiks (ka Bonzi skeemiks). Selle tulemusena vaesuvad kõik, nii need kes maksavad, kui isegi need kellele makstakse, vaid ümberjagajad kindlustavad endale töö ja sissetuleku.

Nii ja nüüd oleks aeg selle Vale-Eesti mudeliga lõpetada ning vaadata kuidas edasi elujõuliselt toimetada

Helge Eesti

Positiivse tulemini jõuame vaid siis, kui paneme oma ühise raha noortesse, majanduskeskkonna arengusse ja mitte homsetesse vaid ülehomsetesse tehnoloogiatesse. Muudame mõttemudelit. See on veel võimalik.

Järgneb …

Targutusi:

H. Fexeus „Võimumäng” Tänapäev 2015

Lk 19 „Norra võimu-uurija Linda Lai on nentinud fakti, et seitsekümmend kuni kaheksakümmend protsenti kõigist, kellel avaneb võimalus mõjutada teiste käitumist, hakkavad võimu väärkasutama või korda saatma kahtlasi tegusid.

Lk 20 „Ma rõhutan selles raamatus korduvalt, et tõeline võim teostub teiste kaudu, mitte teiste üle. Teisisõnu on võimumäng suures osas mäng, mis paneb teised sulle andma seda, mida tahad, või aitama sul jõuda sinna, kuhu vaja, ja nad teevad seda sellepärast, et tahavad seda siiralt, mitte sellepärast, et oled nad hüpnotiseerinud või neile survet avaldanud.”

Lk 210 „ Me teame tegelikust maailmast vähe, võiks isegi öelda, et mitte midagi. Me saame maailma kohta rääkida vaid seda, mida sellest arvame. See tähendab, et kui meie arvamus muutub, muutub ühtlasi maailm. Või vähemalt see, kuidas me seda parajasti ette kujutame. Tavaliselt arvame ka, et kõik teised näevad maailma samamoodi nagu meie. See on vale. „