Tuesday, October 29, 2013

Turu jahuussilik tapmine




No nii, nüüd me siis oleme jälle kord sealmaal, et arvame, et riiklike hindadega on võimalik kõiki maailma hädasid ravida (a`la riik on targem kui inimene?). Viimasel ajal on märgata just seda tendentsi, et mitte meie oma tegude ja käitumisega muudaks maailma (mõjuta turgu), vaid dr Riik jäikade kehtestatud hindadega sekkuks konkureerivatele turgudele. Riiklik hind (miinimum- maksimum-, piir-, kooskõlastatud hind) on ettevõtja vastutuse ülekandmine riigile, koos sellele järgneva kalli riikliku järelvalvega. Selline vastutuse ülekandmise suuremastaabiline ja pretsedenditu samm oli mõningate kommunaalteenuste (vesi, kanalisatsioon, soojus) hinna kehtestamise üleviimine KOV-st keskvõimu tasandile (a`la riik on targem kui KOV/inimesed). Menetluses on Ühistranspordiseadus, mis teeb ettepaneku kehtestada taksoteenustele miinimumhinnad, nüüd siis ka naivistlik ettepanek alkohoolsetele jookidele. Alkoholi mõistliku tarbimise kasvatusega tuleb kindlasti tegelda, kuid miinimumhindadest küll kasu ei ole. Mille me järgnevalt "head tehes" piirhinnad kehtestame? Leivale? Piimale? Ja niimoodi jõuamegi sinna kuhu jõudis vanariik, et riiklikke hindu kehtestati kiluvõileibadele , jahuussidele ja puruvanakestele. Tupik. Turu surm. Läbimõtlematud "heateod" nagu näiteks ka apteekide asutamispiirangute kehtestamine, toovad meile pikemas perspektiivis vaid kahju. Oeh! Kahju on tühja kulutatud sadadest tuhandetest ametniktundidest. Ja muide ettevõtja tahab vaid konkreetseid, kindlaid lahingureegleid, mitte pidevalt muutuvat ... sik-sakitamist. Hindade kehtestamise, kontrollimise ja karistamise aja, raha ja mõistuse peaksime rakendama hoiakute kujundamisele. Kasutades kuulsa tšehhi publitsisti väljendit "inimesed olge valvsad": Riiklike hindade kehtestamine on kurjast. See on oma olemuselt totalitarismi ja korruptsiooni kasvupinnas ning muudab ühiskonna uskumatult aeglaseks ja ebatõhusaks.

Mõned lihtsad probleemid on aetud nii keeruliseks, et neist arusaamiseks tuleks need lõhkuda algosakesteks lahti … ja siis ilmneb, et need ongi lihtsad küsimused.

Lihtne majandusregulatsiooni küsimus apteekide asutamispiirangutest on muudetud tõeliseks segapuntraks. Lausa selliseks segapuntraks, et sellele peab Põhiseadusega kallale minema. Ehk, siis küsimus, mille meie seadusandja ehk Riigikogu on raiunud seadusesse on justkui, mingil imelikul moel, muutunud/väändunud turul toimivate suuremate firmade vastaseks rünnakuks. Justkui nemad oleksid selle piirangu kehtestanud ja nüüd on selle kaotamise vastu? Muide ega nad seda piirangut ei tahtnud ka, seda otsustasid riigikogulased (a`la riik on targem, kui ettevõtjad/inimesed) paari initsiaatori algatuse, et inimestele „head teha”. Selline heategemine haises juba algusest peale populismi järgi mistõttu nii VV kui ka asjaomased ametid (sh. Konkurentsiamet) asjale vastu olid. Aga ei kuulatud, sest ilmtingimata oli tarvis tormata „head tegema” . Selge see, et asutamispiirangu kehtestamine täistuuridel toimivale konkureerivale turule oli lauslollus: suured kohanesid olukorraga, väikeste manööverdusvõime lõi kiduma. Tulemus oli oodatav, toimus turu tehislik kontsentratsioon. Nojah, pele selle mõeldi välja veel terve rida lollusi nagu apteegikohtade avamise õiguse loosimine. Loosimisega – see on ikka täielik mõttepausi tipp!!! Olukord on kurb, kuid mis puutuvad siia ettevõtjad? Reeglid on ju kehtestanud dr Riik. Õiguskantsleri büroo ettepanekud tühistada asutamispiirangud on tänases päevas ajast ja arust, ütleme lausa välja, see lihtlahendus viib järjekordse rahvusliku kapitali põletamisele ehk suured muutuvad veelgi suuremaks ja teised … muutuvad kompostiks konkurentsi viljapõllul. Kogu ravimituru regulatsioon tuleks ükskord läbi analüüsida, üle rehitseda ja vaadata, mida me homseks tahame saada (pole ju tõsiseltvõetav idee ravimibussidest ja automaatidest), mitte jälle kord  otsustamatult pöörduma arameelsete lihtlahenduste poole. On lausa piinlikkust tekitav, et Õiguskantsleri büroo peab seadusandja tegemata tööd katsuma parandada läbi Põhiseaduse. Tühjagi see põhiseaduslik küsimus on, see on põhiseaduslikuks küsimuseks konstrueeritud tavavaidlus. Seda enam konstrueeritud mulje jätab argumentatsioon, et tegemist on ettevõtlust liialt piirava kitsendusega, mis  ei tööta. Mnjah, siis võiks Õiguskantsleri büroo Põhiseadusele toetudes muuta kehtetuks ka mõningad teised piirangud, näiteks Liiklusseaduse parema käe reegli. See ju ei toimi. Tegelikkuses toimib otsetee seadus või suurema auto õiguse seadus. Kui te püüaksite oma põhiseaduslikku õigust mõnel kaupluse parkimisplatsil realiseerida, siis olete esimesel käänakul avariis. Nii, et … paluks tühistada!  Nii, et iga majandusregulatsiooni külge Põhiseadust siduda ka pole kohane, selline priiskamine võib olla ohuks Põhiseadusele. Nagu see muinasjutt, kus karjapoiss küla appi hüüab hundihirmus, lõpuks kui häda käes ei võtnud enam keegi hoiatust tõsiselt, sama ka iga prügi koristamisel Põhiseadusega. Oma kogemustest tean, et advokaatide viimane liin, kui mitte mingeid argumente ei ole, siis tullakse kaitseliinil välja toetumisega Põhiseadusele, kuid see on sama nagu toetuda hea ja kurja äratundmise puule. Mnjah, hea asja raiskamine, ja administratiivse ressursi raiskamine.

Teeme oma otsuseid läbikaalumatult, arvestamata oma tegelikku olukorda, tegelikke võimalusi ja eksiotsusteist tulenevaid kahjusid. Enne teeme, siis üllatume, siis teeme … järjekordse … läbikaalutlemata teo, nagu … hädatapmise. Ja siis üllatume jälle.

Ja muide ärakeelamise ärakeelamisest ei muutu regulatsioon /loe: turuolukord/ paremaks, muutub lihtsalt teistsuguseks. Kui me tahame olla edukas ettevõtlusmaa, siis peame me kehtestama kindlad reeglid, mille järgi ettevõtjad saavad oma sihte seada ja investeeringuid teha. Niisama lihtne see ongi, pidev reeglite muutmine on vaid rahvusliku kapitali põletamine … isegi siis kui see on tehtud headel eesmärkidel jääb see ikkagi … põletamiseks. Tahaks ikkagi näha, et ravimipoliitika oleks kõiki osapooli arvestav, süsteemne ja tulevikkuvaatav. Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Targutusi:

-I. Shaw „Noored lõvid” Eesti Raamat 1969

Lk 569 „Koidikul nägid nad vange. … Mõni hetk hiljem ilmus nähtavale kolonn umbes kuuekümne ameeriklasega. Mehed liikusid aeglaselt lohakat vabasammu kuue automaadiga relvastatud saksa sõduri saatel. Nad möödusid Noah`st kümne jala kauguselt. Noah nägi selgesti vangide nägusid. Nende Ilmed kõnelesid häbist ja kergendustundest, kas tahtmatust või tahtlikust juhmist ükskõiksusest.. Vangid ei vaadanud ei üksteise, ei konvoi ega ka ümbritseva maastiku poole. Niiskes koidueelses udus lonkisid nad aeglaselt mingis totras mõtiskluses …”

-Indrek Hargla Rataskaevu viirastus Varrak 2010

Lk 144 Apteeker Melhiorile Kohtufoogt Dorn „Mõnikord mina arvan, et sina lihtsalt tahad asju niimoodi näha, et need imelikud paistaksid.”

- Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”

Lk156 „Esimeses peatükis avastasime, et ka majandus on evolutsiooniline keskkond, kus detsentraliseeritud katse-eksituse meetodi abil tekib hulk leidlikke kasumile orienteeritud strateegiaid. … Evolutsioon on meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema ohjeldamiseks luuakse.

Thursday, October 17, 2013

Pühakiri ja tuumapomm


Võistlusseadus - 20 aastat hiljem

Lähipäevil möödub 20 aastat Konkurentsiameti loomisest. Õigemini polnud see tehniliselt võttes loomine, vaid 1990 aastal asutatud Hinnaametile pandi täiendavalt konkurentsi riikliku järelevalve ameti funktsioonid ja nimetati Hinnaamet umbest Riigi Konkurentsiametiks. Seega justkui nimepäev. Konkurentsireeglite formuleerimist alustati juba 1989 aastal ning seegi polnud esimene algus vaid juba 1931 aastal oli EV kehtestanud kõlvatu võistlemise vastu võitlemise seaduse. Oma olemuselt oli 1931 aasta seadus enam tarbijakaitselisi aspekte sisaldav, kuid siiski esimene Võistlusseadus. Aus konkurents ja tarbijakaitse olid sihiks ka uue Konkurentsiseaduse arhitektidel.

Meil räägitakse konkurentsist ja selle imettegevast jõust palju ja innustatult, kuid tihti asjade sisu mõistmata. Tänase päevani kasutatakse vääralt mõisteid nagu kõlvatu konkurents ja dumping. Muide see ei ole nii mitte ainult mingite väikeettevõtjate juures vaid vahel hälbivad sellesse tihnikusse ka tippadvokaadid. Kogu „konkurentsivärk” on keeruliseks aetud ja müstifitseeritud, kuigi tegemist on kõige lihtsamate asjadega, ütleks, et tegemist on omamoodi filosoofilise süsteemiga:

Esiteks on konkurents nagu ahelreaktsioon tuumapommis, selleks peab olema kriitiline mass. Kui kriitiline mass ületatakse, siis konkurents toimib ja kui kriitilist massi ei ole, siis ka konkurentsi ei ole. Võib olla küll mingi reeglistik, mis püüab imiteerida konkurentsi, kuid see ei ole konkurents.

Teiseks reeglistik. Reeglistik on väga lihtne: suur poiss ei tohi väiksemale „ketukat” anda (turguvalitseva seisundi kuritarvitamine) ja väiksed poisid ei tohi teha „kambakat” kolmandate poiste vastu (keelatud lepingud). Kõik muu, riigiabi, koondumiskontroll jne on vaid mehhanismid nende ka kahe põhitingimuse täitmiseks.

Kolmandaks on konkurentsijärelvalve paljuski hinnanguline ja suhteline (relatiivne). Tegemist on omamoodi „hea ja kurja äratundmise puuga”. Igal konkreetsel juhul hinnatakse tõendite kogumit ja selle mõju turgudele.

Paarikümne aasta eest eksisteeris konkurentsi järelevalves kaks enam-vähem stiilipuhast süsteemi: USA süsteem, mis luges kartellikuritegusid rasketeks, kriminaalseteks, föderaalseteks kuritegudeks ja teine, põhjamaade süsteem, mis oli rohkem vahekohtulik ja ettekirjutusi tegev süsteem. Mis siis oli kahe süsteemi eripära? Esimest tüüpi süsteemid lähtuvad karistamisest ja lootusest, et karistused võtavad teistel ettevõtjatel tahtmise turutõrkeid tekitada. Teisel juhul lähtus süsteem sellest, et uurimise esimeses faasis peeti ettevõtjatega läbirääkimisi, selgitati välja turgu moonutavad asjaolud ja tehti ettevõtjatele kohustuslik ettekirjutus olukorda parandada, ennistada või hoiduda teatud tegevustest. Vaid siis, kui ettevõtjad ei nõustunud või ei täitnud ettekirjutust, võis neile määrata erikohtu kaudu trahvi kuni kümme protsenti möödunud majandusaasta käibest. Selles süsteemis töötasid hoopis teised hoovad. Esiteks olid ettevõtjad uurimise käigus avatumad ja kompromissialtimad, kuna neid ei ähvardanud uurimise selles faasis mitte mingid sanktsioonid. Teiseks eeldas põhjamaade süsteem seda, et ettevõtjad on mõistlikud inimesed, kes tunnetavad oma osa ühiskonnas. Selline süsteem võimaldas tihti võtta kiiresti turult pinged maha. Esimese süsteemi puhul, mil iga eksimus on karistatav kriminaalkorras, nii isiku kui ka ettevõtja suhtes, ei leita mingit kompromissi ega võeta ka mingeid pingeid maha niikaua, kuni on läbitud kõik kohtu kolm astet. Tegelikult ongi kogu maailmas teatud vastasseis juristide ja ökonomistide visioonide vahel, mil ühed tahavad mõjusalt karistada, teised kiiresti turutõrkeid likvideerida, sest aeg on raha. Aeg on raha kahes tähenduses, ühest küljest võib pikk menetlusaeg tähendada ebaterve turusituatsioon jätkumist, teiseks on menetlemine ise kallis.

Eesti konkurentsijärelvalve jaguneb kahte suurde etappi: esimesed kümme aastat põhjamaine regulatsiooni(läbirääkimis)põhine, mis oli süsteemi käivitamiseks ja tutvustamiseks igati asjakohane.  Järgnevad kümme aastat oleme pruukinud jõulist karistuspõhist süsteemi. Viimasel ajal on valdkonnaspetsiifikasse pühendunud advokaadidki arvamust avaldanud, et valdkonnas, kus kõik on tõlgendatav, suhteline  ja põhiliseks regulatsiooniks on „hea ja kurja äratundmise puu”, on kriminaalmenetluse kasutamine kurjast. Olen alati olnud seisukohal, et konkurentsijärelvalves ei ole kohane kasutada kriminaalmenetlust ja kriminaalkaristusi eriti füüsiliste isikute  vastu – see on liiga kallis ja ebaefektiivne. Muide ega Karistusseaduse loojadki ei pidanud konkurentsijärelvalvet „kriminaali” vääriliseks, kõik see oli ette nähtud korraldada, kui väärteo menetlust, kuid karistus, 50 000 EEK, oli selleks naeruväärselt madal summa. Seega konkurentsiteod sattusid kuritegudeks, mitte põhimõttest lähtudes,  vaid seetõttu, et jäik Karistusseadus ei võimaldanud muidu rikkumisele vastavat karistust määrata.

No nii või teisiti, nende kahe dekaadiga oleme ära proovinud konkurentsijärelvalves kaks täiesti erinevat järelevalve ja karistusmeetodit. Mõlemal on olnud oma head ja vead, kuid kuidas edasi? Kuidas minna kolmandasse aastakümnesse? Konkurentsi järelevalve väga tähtis tururegulatsiooni element. Isegi nii tähtis, et konkurentsiinimesed nimetavad seda majanduse põhiseaduseks. Siiski pole see mingi võluvits, millega kõiki maailma hädasid ravida,  vaid üks instrument terves vahendite ahelas normaalse turu toimimiseks. Ja muide võistlus peab käima turul, mitte kohtusaalis. Regulatsiooniökonoomiliselt ja kontrolliökonoomiliselt pole üldsegi vähetähtis see, kuidas me regulatsiooni üles ehitame. Minu arvates võiksime me eeskuju võtta brittidelt, nende menetluste arv on umbes sama, mis meil, kuid ressursi põhiosa on suunatud konkurentsiaudititele. Seega panustatakse ettevõtjate kaasamisele ja ennetustööle. See on hea näide, kuidas  riik, väheste ressurssidega, paigutades neid õigetesse kohtadesse, kasutades kogu turu ressurssi, suudab saavutada tõhusaid tulemusi. Konkurentsiauditi mõte on, et konkurentsi järelevalve ametnikud koostöös ettevõtjatega lammutavad firma tegevuse „pulkadeks” ja hindavad igat tegevust konkurentsitõrke seisukohalt. Fikseeritakse ja kaardistatakse ohtlikud tegevuse, pannakse paika iga üksiku töötaja vastutus ja tegutsemine kahtlases olukorras. Tegelikult tähendab see üleminekut konkurentsijärelvalve iseteeninduslikule vormile, mis vabastab järelevalve administratiivset ressursi, pannes need kohustused ettevõtjale. Inimlik ja tõhus. Sellise süsteemi poole peaksime meiegi püüdlema. Muidugi tähendab see olulisi muudatusi meie jäika Karistusseadustiku filosoofiasse.

See, kuidas kaasata ja siduda ettevõtlust ning avalikku teenistust, ei ole midagi uut, kuid see on kogu maailmas tõusev trend. Näiteks mõne aasta tagune põhjanaabrite Transpordirevolutsiooni üheks nurgakiviks on: kuidas vähemate vahenditega saavutada rohkem. Siiski on selle programmdokumendi esmaseks aluspõhimõtteks, et mõttemudeleid tuleb muuta. Muudame siis … mõttemudeleid.

 Minu siiras tänu kõigile neile, kes on oma osa andnud modernse konkurentsisüsteemi loomisse ja edasiarendamisse.


Targutusi:

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005


Lk45 Moosesest ja juutide Egiptusest põgenemisest. „Siinai mäel Jahvega kohtudes sai Mooses kümme käsku, väga lühikesed ja lihtsustatud seadusekogu.”


Lk 56 Konfutsius ministeeriumiametnik kes ”… langes professionaalse kadeduse ohvriks” … Tema Kuldreegel on oma lihtsuse ja tervemõistuslikkuse poolest imelihtne: „Mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära tee ka teistele”.” Riigiametnik, filosoof, religiooni rajaja.
Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012
Lk84  „Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud  teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”
Lk 86 „USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna, Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on kokku 26911 sõna. Ajakiri National Review, „
Lk 88 „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …”
lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.
Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Sunday, September 15, 2013

Hoolimatuse kiirtee Vol 2


Millegipärast tundub meile (neile), et maailm areneb kuidagi aeglaselt ning ainukene võimalus sellele "itsi" lisada on, miite loovust arendad, vaid teha seadusi, kuidas keegi käituma peab. Nojah, ega seadusega loovust ei tekita. Tekkibki selline tühi tunne, et mitte midagi pole teinud ... no teeme siis vähemalt seaduse. On tekkinud omaette karistamishullus. Konkurentsiõiguse rikkumised, mis laias maailmas on sügavate debattide alaks, kus tuuakse välja argumente poolt ja vastu, oleme meie lahendanud kriminaalgiljotiiniga. Samas pole konkurentsirikkumiste eesmärgiks mitte "vangi panemine", vaid pingete mahavõtmine turult. Kriminaalmenetluses pole mingit võimalust arutada hea ja kurja äratundmise puust ja selle viljadest, seal on eesmärgiks ... süüdlase leidmine. Väga kallis ja turukorralduse seisukohalt ebatõhus meetod. No vähemalt on advokaadid selles osas lõpuks häirekelle lööma hakanud. Samas mõttekene, et passi kaotajat/rikkujat tuleb karistada/trahvida on tõeline vanariigi pärand. Oeh! Lisaks on hoolivad laste kaitsjad andnud mõtte seadusetegijatele, et peame ära määrama, kui kauaks võiks lapse üksinda jätta, kas tunniks või kaheks? Jätad kauemaks, kui seadus ette näeb ja trahv kohe tulemas. No seda ma nimetasi oma "Bürokraat, võim ja Vanaemas" trahvimajanduseks, kui tööstusharuks. Eks ta ole, kui siseriiklikku kaubakäivet ei suudeta elavdada, elavdame siis vähemalt trahvikäivet. Mnjah, minuealiste inimeste vanemad oleks ilmselt pidanud pikaks ajaks kinnimajja panema, sest kui isa oli Peetrilinnas haridust omandamas, siis ema käis vahetustega tööl. Nojah, minu jaoks tähendas see, et kui mindi tööle, siis keerati uks väljastpoolt kinni ja tuli lihtsalt oodata, et see uuesti lahti tehti. Naabritädi andis lõuna ajal söögipoolist ja jälle tuli oodata, polnud ei telekat ega videomänge, vaid raadiost laulis Heli Lääts et : " ... ei me ette tea, mis elu meil tuua võib ...". Seegi laul keelati ära, kuna vanariigis oli kõik tead, mis eluslt oodata võib ehk nii nagu partei ütles. Kui nüüd mõeda sellele ajale, siis ... igav oli küll, aga et selle pärast vanemad vanggi panna ... isegi dotalitaarses NL-s ei tulnud ükski kirvenägu selle peale. Nojah, teine võimalus on muidugi seee, et selline üksiolek on jätnud minusse nii sügava trauma, et ma pole võimeline sellest isegi mitte aru saama.
Ega saavutatule pidama saa jääda, kuulsin „raadiumist”, et seadussepad valmistavad juba ette seadust, kuidas suitsetavaid raskejalgseid türmi pista. Muidugi, ka minu mõistus ei küüni selleni, et noor ema või emaks saaja pinutagust kõhviks, kuid samuti ei küüni minu mõistus selleni, kuidas sellist (veel mitte sünnitanud?) naist kolmeks aastaks vangi panna. See on ju pöörane, mingi haige karistusmaailm. Maailma saab muuta ka teistmoodi, nimelt hoolivusega, kuid väärhoolivus on lihtsalt üks hoolimatuse eriliike. Kas keegi suudab sellist absurdsust ette kujutada, et lapseootel naine pannakse vangi, sest ta on suitsu tömmanud? Mnjh, rasedat naist ei saa kuidagi vangi panna ilma veel sündimata last vangi panemata. Seega veel enne sündimist ... vangi? Siinkohal meenub mulle minu armastatud emakeeleõpetaja räägitud lugu J. Liivist, kes olevat kirjutanud tüütule  austajale raamatusse pühenduse : "Oh oleks mina näinud, kui Teid tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke!". Tahaks hüüda täiel häälel, ärge tehke!!! 
Ja ega siis kohavalitsejatega teisiti asjad ei toimi. Kui firma saab „viisurist” teada, et homme muudetakse liiklusskeemi niimoodi, et sellesse teenindusjaama on 90% autodest sissepääs raskendatud, siis tähendab see sama, mida karavaniteede muutumine endistele õitsvatele linnadele. Need linnad surid lihtsalt välja. Muidugi tuleb liiklusskeeme kaasajastada, kuid selleks peab toimima kaasamismehhanism, mitte hoolimatuse mehhanism: „ärge kidisege, meie teame, kuidas head teha”. Hoolimatus on juurdunud nii sügavale, et hoolimatud ise ei adugi seda enam. See on muutunud tavaks. Harjumuseks? Sama firma, on selliseid kaasamatuse aktsioone kogenud ka varem ja ikka ühesuguse tulemusega – klientide kaotusega. Nojah, see ei ole mitte see kaotus, mida linnaametnik püüab demagoogiaga varjutada, et kui valida on inimeste elude ja ühe ettevõtja sissetulekute vahel, siis … Uskumatu hämamine. Loomulikult tuleb valida inimeste turvalisuse kasuks, kuid kuidas see teadmine inimese turvalisusest järsku neljapäeva õhtul formeerus räpakaks tegevuseks? Seoses valimistega? Seoses mille valimisega? Rahvaesindajate või teiste ettevõtjate valimisega? Ja tulemus on see, et ristmik, mis oli enne segane, on olnud viimased kakskümmend aastat segane, läheb veelgi segasemaks. Ah jaa, muide inimestest veel ehk klientide kaotusest, kui lugeda seda mõlemat pidi, siis kaotab kliente nii ettevõtja, kuid kaotab ka klient, sest ta jääb ilma harjumuspärasest teeninduskohast. Seega kaotavad kõik: ettevõtjad, kliendid, liiklusohutus, isegi hoolimatud kaotavad. Hoolimatus ei tohi olla linnakorralduslik põhialus, et me näiteks ehitame turismi kõrghooajal ühte vanalinna põhisoont ümber ja meid ei huvita, et teie poeke või restoran kõrbeb või põleb. Meie tahame siin lihtsalt head teha (loe: linti lõigata). Kohalikud elanikud? Neile ei meeldi? No koligu siis minema! Mnjah, see on hoolimatus ja inimesed kolivadki, võib-olla mitte vanalinnast, võib-olla mitte oma põlistalust, kuid mentaalselt kolivad nad minema hoolimatu võimu juurest. MOTT.

Thursday, August 15, 2013

Poliitilise looma söötmine VOL. 3 „Teile on üks sõnum … „


 

Meie inforikkas maailmas püüab iga kanapoegki kireda, et „mina ka, mina ka , hakkan varsti munema”. Reklaam noh! Enesereklaam. Kuid kas sellest reklaamist ka kasu on?  Kindlasti on asjatundjad jaotanud teaduslikult ja vähemteaduslikult reklaame  nende suunitluse, tegijate, mõjude, sihtgruppide ja mille kõige veel  järgi, kuid vaatame seda läbi minu kui ühe tarbija seisukohast. Minu, kui tarbija jaoks jagunevad reklaamid : vahel harva  informeerivateks, nüüd juba haruharva naljakateks, tihti igavateks ja mõttetuteks, mõnikord lausa pahatahtlikeks.  Informeerivad on sellised, mis teatavad, et „rauapoes” on kõik kaubad nädalavahetusel 20% odavamad. Tore, kui mul on vaja osta tsementi või muruniidukit, siis võtan sellise infi teadmiseks. Selline inf läheb ikka asja ette.  Mulle endale meeldib elu vaadata läbi positiiviuse ja seepärast on naljaga vürtsitatud reklaamid igati tervitatavad. Ostad või ei osta, kuid meeleolu teeb heaks. See hea meeleolu tõukab teinekord just sinna kaubahoovi sisenema, sest sellega seostub positiivne emotsioon on meeles. Tõmbab suu muigele. Selles žanris on minu lemmikuks kunagine jäähalli reklaam, teate, küll seda hauataguse häälega öeldud „Siin ei ole kala!”. Vahva. Kahjuks on selliseid meelelahutuslikke klippe jäänud väheseks. No ütleme, et lausa napiks. Ei tule praegu midagi muud meeldegi kui „tuhande aasta parim” seriaal.

Üldse tundub mulle, et reklaamide mõju on ülehinnatud. Võtame näiteks viinareklaami, kes selle pärast jooma hakkab? Kas teie jooksete viinareklaami vaadates, süljenire suunurgas, poepoole? Ei jookse? Miks te siis arvate, et teised on nagu Pavlovi koerad? No näiteks Saare viinaveski reklaam hea. Mulle reklaami vaimukas teostus lausa meeldib, kuid selle tühja asja pärast ei torma ma seda viina ostma. Õigupoolest ei lähe ma üldse viina ostma. Aga reklaam on meeleolukas.

Osa reklaame on õuduskategooriast. No ma ei hooma, kuidas purjuspäi ujumise ärahoidmise klipp kedagi mõjutaks joomasena mitte ujuma minemast.? Kas te kujutate ette, et lõbus seltskond järve kaldal laseb ohtralt mittemahlakannul ringi käia ja siis meenub talle … Ei usu. Muidugi ei tohi joomasena ujuma minna, kuid selle vastu aitab vaid meie kõigi suhtumine, mitte reklaam. Nii, et selle koha pealt panen teleka alati kinni. Piinlik on. Seega tühja raisatud raha.

Omaette, ütleksin kaheldava väärtusega, on „reklaamid”, teemal purjutamine-kihutamine. Kas te kujutate ette et inimene, kes on kaotanud oma lähedase, sõbra, tuttava, peab päevade viisi kuulama lapsehäält peale signatuuri „Teile on üks sõnum …”. Milline tunne tal võiks olla? 20x päevas? Või miks peaks inimene, kes ei istu purjuspäi rooli,  sellist asja kuulama? Siiski pean ütlema, et oma olemuselt on reklaam vägagi hästi tehtud, kuid selle koha pealt panen ma raadio alati kinni. Seega tühja raisatud raha.

Kuidas muuta inimese käitumist? Reklaamiga? No kuulge, selline jutt pole isegi mitte naljakas. Käitumist võib muuta vaid suhtumisega. Nende inimeste hoiakuga, kelle arvamus sulle korda läheb. Kas suitsetamine on seltskonnas popp või ropp? Kunagi oli popp ja tobitati igal võimalikul ja võimatul juhul. Paneb imestama, kuidas me nendes suitsukambrites üldse ellu jäime. Tänapäeval on suhtumine teine, suitsetamine pole enam popp, pole tervislik. Selline on meie tänane suhtumine.

No ja siis on kõik need teised täitsa mõttetud reklaamid. Mõned on tobedad, mõned lamedad. Ühesõnaga ajatapjad. Mõni reklaam peab inimest ikka puhta tobuks, nagu see et tark ostab … kõik piletid …  Kui mina ei osta pileteid, kas ma olen siis ebatark? No mul ei ole neid pileteid vaja, sest ma ei kavatsegi kuskile sõita. Kui ma nüüd tahaksin olla reklaami soovituse järgi tark ja ostaksin pileteid, mida mul üldse vaja ei ole siis oleksin ma ju puhta puudulik. Mnajh, selline peaaegu dialektiline värk. Nii, et ärge uskuge reklaame võtke neid huumoriga. Sama soovitus ka poliitreklaamide suhtes.

 

Ma ei tea milline ajuehitus peaks olema inimesel, kes „poliitreklaami” järgi valib endale esindajat? Nii nagu on olemas päris maailm ja bürokraatlik maailm, nii on olemas ka pärismaailm ja poliitmaailm. Poliitmaailm arvab muidugi, et nemad on kõige ilusamad ja targemad siin ilma peal. Nüüd on alanud uus hooaeg: Poliitikute välimüük ja väljamüük. Selles maailmas on kaks reeglit: kuidas võimalikult mõjuvalt öelda, et oponent näeb välja nagu elevandi kasutatu kemmerg peale tööaja lõppu ja kuidas panna majaseintele, postkastidesse ja mälukaarti võimalikult suurem jälg enesest. Ainult, et need süsteemid enam ei toimi, see on nagu igav-igav mähkme või tualettpaberi reklaam. See ei jõua kohale. Valija on sellest juba väsinud. Seega kõik nendele reklaamidele suunatud raha on läinud tühja ja ka need „kavalad”, moosise suuga tehtud avaldused, et reklaam ei ole reklaam, sest reklaami aeg ei ole veel käes, on tühja läinud kavalused. Kõik see on juba olnud, samuti nagu see, kui tabate oma võsukest ajamas teile sama libedat, kuid mõttetut selgitust nagu te kunagi ise püüdsite oma vanematele ajada. Tuleb meelde? No ei läinud need seletused tookord läbi, sest teie vanemad olid samu kavalusi püüdnud kasutada oma vanemate peal, ei lähe ka teie lastel läbi. Arusaamine, et teid tahetakse samade nippidega alt tõmmata nagu teie tahtsite oma vanemaid alt tõmmata, tekitab vaid ärritust. Nii ka vanade reklaamnippide ja selgituste suhtes.

Kõike seda ei saa ühegi seadusega paika panna. Mida rohkem me käske keelde teeme, seda rohkem mooduseid leitakse, et neist mööda hiilida. Siis tekkib tõeline JOKK võimaluste maa. Sellisel juhul on kõik see, mis pole seaduse rangusega keelatud, lubatud. Vaid meie ise suudame seda tendentsi tagasi kärpida. Kui meile öeldakse, et see reklaam ei ole reklaam kuna pole veel reklaami tegemise aeg, siis on see moraalselt ebakorrektne – paneme kirja miinuse. Kui meile öeldakse, et see reklaam ei ole reklaam, vaid see on teavitus, kui kurja näoga pintsaklipslane vaatab meid suure plakatilt ja ütleb et ta teavitab, et tema ongi „kord ja seadus”, siis on see moraalselt ebakorrektne – paneme kirja miinuse. Kui meile öeldakse, et meid teavitatakse, et meiega tahetakse käima hakata, siis on see moraalselt ebakorrektne paneme miinuse kirja. Kui keegi seisab nagu Peeter I ja teatab, et siia ehitame (linna) ujula, siis … Muide, kui plakati hiidmees oma isiklikku raha, mitte meie maksumaksjate raha eest, ehitaks uue ujula, siis oleks tal täielik õigus oma pilti ilmutada. Isegi tasuks sellist inimest toetada, kuid kui ta tuleb meile vildelik-vestannilikult kosja meie oma rahaga, siis … pole see suurem asi kaup. Ja kui meile öeldakse, aga teised teevad ka ja vaadake selle vastaskandidaadi vanavanemad olid juba kergemeelse käitumisega, nina viltu või et eelmistel valimistel poetas konkurent oma varjatud reklaami postkastidesse, siis see ei tähenda, et täna ja praegu võib  seda sama rahulikult teha. Muide sellisel juhul tasuks minna eriti karvaseks, sest tegemist on pikalt ette planeeritud valskusega,  ka moosisuised „vabandused” on välja otsitud e. kaks miinust. Vaadake, kui teie naabertrepikoja jopski lööb joomingu käigus kahele pudelikaaslasele noa selga, ega te ei arva ju, et võite … karistamatult sama teha? Reklaam on reklaam, olenemata kes seda ja millal teeb, pole vaja vassida. Kes ikka muusika/reklaami tellib, see peab selle eest ka maksma, kas ise, nagu Pirita tee armuvalulised, või erakonnakassast. Kõik muu on nagu Vanaema Marie ütles – valskus. Ei maksa pidada inimesi nõrgamõistuslikeks, nad saavad vägagi hästi aru, kes mida teeb ja mingi aja pärast mõtlevad nagu tammsaareliku kõrtsmiku, sülitada lirtsatades,  elutarkusega, et „litsid mehed, need Vargamäe mehed.” Mnjah, kui asjad niikaugel on siis võite kuulda et, „Teile on vaid üks sõnum …”, … aga keegi ei vasta enam.

Nii, et kõik punktitabelit pidama ja …

… nagu ütleb üks teine reklaamlause, „Et nii ei juhtuks …”, aitame poliitreklaamimaailma õigele rajale tagasi. Poliitreklaami maailm ise ei saa ennast  aidata, sest vaadake, kui mingis seltskonnas on kombeks mõõta, kes kaugemale … vahuveini pritsib või kellel pikem … pintsaku lõhik, siis selles seltskonnas see ongi normaalne. Sama ka poliitreklaami maailmas, seal ei aduta enam, mis õige, mis vale. Et asjade seisust aru saada peab keegi tulema ja ütlema, et see ei kõlba, see on piinlikust valmistav, jätke järele. Just, just kogu see olukord moosisuudest ja üleelusuurustest plakatitest on piinlikkust valmistavad. Teeme nagu hea aednik, pügame vesivõsud tagasi, riknenud viljad välja, kõdud oksad maha, paneme kirja kõik miinused, ning nii nagu reklaamimaailma annab hooaja lõpus välja „Kuldmuna” auhinda, võiks kaaluda poliitreklaami hämameistritele välja anda näiteks „Haisumuna” auhinna.

Just praegu on õige aeg, et mitte öelda päramine aeg,  välja öelda: ” Meile ei meeldi tobe poliitreklaam, tobedat poliitreklaami teevad tobedad poliitikud, moes on väärikus!”.  Usutavasti on väärikus hoopis kergem kanda, kui pidev moosisuine veiderdamine ja enesepettus (veenmine) mittetõesuses. Proovida ju võiks? Ja peamine, selle tühja kulutatud raha võiks kasutada kuidagi kasulikumalt.
Teile on sõnum, sõnum, sõnum ...

Monday, August 5, 2013

Teateid Bürokraatiamaailmast: Hoolimatuse kiirtee.


 

Vahel tundub, et maailm koosneb nagu kahest maailmast: sellest pärismaailmast, koos inimeste ja nende suhetega ja siis sellest teisest, palju tähtsamast ehk bürokraatiamaailmast, päriselust hälbivate reeglite ja paragrahvidega. Nojah, põhimõtteliselt on  muidugi niimoodi, et me ise oleme ellu kutsunud selle teise, reeglite maailma, et meil kergem oleks oma elu elada. Ja õige kah, kord peab olema. Tunduvalt mugavam ja turvalisem on sõita, kui on parempoolne või vasakpoolne liikluskorraldus, aga mitte niimoodi, et on nii vaskpoolne kui ka parempoolne liiklus. Asi läheb käest ära, kui pabermaailm muutub iseseisvaks, mitte inimest abistavaks (nagu kark näiteks), vaid oma iseseisvat elu elavaks maailmaks. Sellisel juhul muutub pabermaailma abistav funktsioon domineerivaks, … hoolimatuks inimeste suhtes. Isegi head asjad, mida plaanitakse, tehakse bürokraatiamaailmas kuidagi vägisi, kuidagi jõupositsioonilt, et „ärge teie kidisega, meie teame, kuidas teile head teha”. Ei, ei niimoodi need asjad ei käi, abifunktsioon peab teadma, et sellel on abistav roll, kark ilma inimeseta on lihtsalt küttepuu.

Võtame näiteks  „Rong Euroopasse” projekti trassi kavandamise loo. Mulle rong meeldib. Mulle meeldivad eriti uued rongid. Mulle meeldib uus mõtlemine ühisest transpordist. Mulle meeldib uus kvaliteet. Mulle meeldib, et reisimine pole enam mitte ainuüksi kilomeetrite läbimine haisvas ajakapslis, vaid see on keskkonna loomine. Omamoodi meelelahutuslik ajahulk, mille jooksul jõutakse sihtpunkti. Meenub ka esimene positiivne rongikogemus liinil Amsterdam-Haag, mil, oh üllatust, rong ei liikunud vaid maastik hakkas liikuma. Vau! Nüüd oleme meiegi uue ühise transpordi ajastu veerele jõudnud, uued „multimeedilised”  ulmeliselt mugavad bussid ja nüüd ka rong, mis seni oli kui viimane sünnimärk vanariigist on siseriiklikult uuenemas. Oleme justkui jõudnud uude ajatusse, uutele avarustele. Uued bussid, uued rongid, uued ideed. Ikka edasi, tuhisedes silmapiiri poole … Meid ootava ees Berliin ja Pariis ...

Mnjah, uue ja heaga on see lugu, st tuleb teada palju see maksab, kas see on meile säkki mööda ja seda tuleb osata pakkuda. Serveerida meeldivalt ja suupäraselt, siis on ka tulemused head. Vägisi … Meie inimene on juba selline, et puht jonni pärast ei taha vägisi pakutud asju. Liiga palju on olnud meie ajaloos neid, kes on teadnud ja neid kes on tahtnud head teha. Seepärast teeb mulle muret kaks asja:

Esiteks, et raudtee suurprojekti Eesti-Euroopa majandusarvestused on, kuidas seda viisakamalt öeldagi, … ebaveenvad. Nojah, see on minu, kui arveametniku probleem. Mind kriibib sisetunne, et arvestused on tehtud samal meetodil nagu nõukaaegne suurprojekt põhja jõgede ümberkäänamisest lõunameredesse, ehk arvestused tehti vastavalt püstitatud eesmärgile. Selline kehv tunne nagu vana rätsepa juures, kes vaadates minu riidetükki ütleb irooniliselt: „Annab välja teeme ülikonna, ei anna välja teeme taskurätiku, midagi ikka teeme.” Ma olen üldiselt siivas ja tagasihoidlik inimene ja ei ole päris kindel, et ma tahaksin tänavaülikonna asemel avalikkuse ette taskurätikus ilmuda. Prr. Pigem on mulle sümpaatsem EP juhtkiri:’ Eesti peaks tegema raudtee ehitamiseks korraliku kalkulatsiooni - mis on Rail Balticu hind ja mis on ka selle puudumise hind. „. Just, just, nii tegemise, ülalpidamise kui ka mittetegemise ja mitteülalpidamise kalkulatsioon.  See annaks kindlustunde.

Teiseks, kui ma majandusanalüüsi mõttes eksiksin ja see on tõesti kasulik projekt, siis kriibib hinge hoolimatus, millega bürokraatiamaailm megaprojekti inimestele esitletakse. Mõistmatu, üleolev hoolimatus trassil elavate inimeste (elude) vastu. Ikka see abifunktsioonilise kargu üleolev suhtumine inimestesse, et ärge kidisege, meie teame, kuhu teid viia. Megaprojekt on küll „joonetõmbamise faasis”, kuid suhtlusrööpad on lootusetult valest maha pandud. See  on hoolimatus trassil elavate inimeste vastu, hoolimatus elementaarse korralikkuse vastu, hoolimatus looduse vastu, hoolimatus majandusseaduste vastu. Kellele, me seda raudteed, siis planeerime, kui me inimestega ei arvesta?  Ei hooli neist.

Nii tegelemegi suurte ja suuremate asjadega, kiirete ja kiiremate asjadega, aga igapäevaküsimused, need elu alustalad, need unustame ära. Inimest ei märka, teeme projekti ja tõmbame joone. Kuid see joon võib olla hoopis kriips, kriips mis tõmmatakse elutöödele. Tõmmatakse suureliselt, märkamata, kah mul asi, hulk põlistalusid pooleks, kümned külad pooleks, elujõuline vald pooleks. Vanasti oleks öeldud, et see on köömes võrreldes maailmarevolutsiooniga.  Ei see on lihtsalt hoolimatus. Kas te kujutate ette seda olukorda, et Pärnusse läheb nn vana raudtee ja siis seal kõrval veel euroraudtee? Meie „mega suure maa” tingimustes? Maakasutus on muidugi üks küsimus, kuid seal elavad ju ka inimesed. Nimelt sellel maal. Ja samas kurdame, et meil jääb maale üha vähem inimesi, peame välja mõtlema kalleid projekte, kuidas inimesi kinnistada maale, peibutada maale ja siis … Elujõulised rahvaga täidetud valla(d) lõikame joonega pooleks nende jaoks täiesti mõttetul moel (nemad ju oma põlistalust rongile ei saa). See ongi see mida ma nimetan mitte joon tõmbamiseks vaid kriipsu tõmbamiseks eludele. „Raudtee alla jäävad”  inimesed peavad ju ära kolima. Kuhu? Eks ikka linna. Ja siis me mõtleme jälle oma kindluslossides välja järgmise megaprojekti koos hangete, nõustajate, kohtuskäimise,  kasumisaajatega, kuidas inimesi maale saada. Oeh! Ütlete, et tühja nendest inimestest, ärgu jäägu progressi kiirteele? Just, just meil on kaks võimalust, kas suhelda ja hoolida kõigist inimestest või teha „suuri” asju lihtsalt selleks, et seda on uhke teha. No sellise mentaliteediga, et tegime ära, mis muutub päriselus … ärategemiseks.

Vaadake selle jutu mõte on selles, et isegi kriipsu tõmbamine peab olema läbi mõeldud. Jutt sellest et joon on esialgne ei aita kohalikke inimesi teps mitte, nemad on riputatud pikaajalise kuid õhkõrna teadmatuse niidi otsa. Teadmatus toob vältimatult kaasa elu seiskumise või taandarengu piirkonnas. Kindlasti on tuhandeid hoolivaid võimalusi, kuidas inimesi, keda see kriips puudutama hakkab kaasata, nende arvamust ära kuulata ja leida parim lahendus. Nojah, ja kui parimat lahendust ei leia, siis võib-olla tulekski loobuda sellest projektist, sest kelle jaoks me seda projekti siis teeme? Õige, Inimeste jaoks. Oma poliitloosungites me räägime tüdimuseni, et iga inimene on tähtis, iga inimeseni tuleb jõuda, iga … Pärsiselus on inimene muidugi segav faktor, aga kes peaks selle rongiga sõitma? „Allajäänud rahvas”? Lelle lehmad? Või ikkagi inimesed? Millised inimesed?

Muide, see hoolivuse/hoolimatuse, pärismaailma ja pabermaailma dilemma ei puuduta vaid raudtee joonistamist. See läbib meie elu igapäevaselt, reguleeritus, mis muutub elutuks pabertäitmiseks võib osutuda meile hukatuslikuks. Seepärast olen sügavalt veendunud, et regulatsioone tuleks vähendada ja neid paindlikumaks muuta. Möödunud nädalatest jäid silma esmapilgul täiesti normaalset bürokraatiamaailma sõnumit, mis osutusid süvenemisel õõvastust tekitavaks seaduse hingetuks, paberlikuks täitmiseks. Esimene puudutab asenduskodudes läbi viidud kontrollreidi. Ma saan aru, et normatiivid on selleks, et seda kõige nõrgemat ehk vanemliku hooleta jäänud last kaitsta. Ja väge õige, et kaitstakse, kuid last ei kaitsta surnud, laest võetud numbriga (vabandust teadlaste kollektiivi poolt, kellel endal pole seda probleemi ei iial olnud,  „välja arvestatud” normiga) vaid hoolitsusega. Inimliku hoolitsusega. Ehk kui asenduskodusse oleks mahtunud kaks last, kuid inimliku hoole pakkujad võtsid vastu ühest perest kolm last, kas siis oleks pidanud ühe lapse hülgama? Teise peresse saatma? Kuidas oleks niigi raskes seisus olevatele lastele selline „seaduse täitmine” mõjunud? Mnjah, arv asendamas inimlikkust. Kurb. Kas kontrollijalt ei nõutagi inimlikkust, hoolivust vaid  vastupidi – temalt nõutakse vaid … kontrollimist, fikseerimist, karistamist, Ehk kontrollijad fikseerisid, et nõue pere suuruse kohta lähtub asenduskoduteenusest, mitte konkreetsel ajahetkel asenduskodus viibivatest lastest. Panite tähele, tähtis ei ole laps vaid teenus. Täitsa pöörane. Sama pöörane kui EE artiklis „Absurdne olukord: riik ei saa identiteedivarguse ohvrit aidata, sest tema nime ja pildiga libakontod loodi enne, kui selline tegu kriminaalseks kuulutati.”. Pöörane. Pöörane paragrahv, mille ühes otsas saab olla hoolimatult karm ja teise otsas hoolimatult hoolimatu, aga … avaliku teenuse paragrahvlikust seisukohast on kõik tehtud õigesti.

 

Kõigi nende pöörasuste, valede joonte tõmbamise peale ja ülemääraste hangete/ostude peale kulub ju raha. Meie ühist raha. Ja siis ongi käes, mil politseipealik peab teatama, et me tegeleme tähtsate asjadega, kuid teie vara kaitsmine … on teie isiklik asi. Muidugi, kui eelarve on kõri kohalt kinni soonitud, siis polegi pealikel teist võimalust, tuleb tegelda vaid tähtsamate tulipunktide hoidmisega. See, et teie telefon on varastatud, ei ole prioriteet. Ökonoomilisest vaatevinklist täiesti õige, kuid kodanik tahab tunnetada, et teda kaitstakse. No vähemalt hoolitakse. No kui ei jaksa hoolida, siis vähemalt lohutatakse, kuid jutt varga kodanikuõiguste rikkumisest on ikka iga mõõdu järgi üle võlli. Sama üle võlli nagu olukord, mil ametnik täiesti rahulikult vaatab tunde pealt, kuidas hädaliste mootorpaat kividel puruneb, sest … „manuaalis” polnud kirjas, et hädasolijale tuleb ots visata. Pole kirjas, ei visata. Nagu mingi masinmaailm, ilma inimliku hooleta. Sama ebainimlik ja hoolimatu nagu joone tõmbamine. Joon pole täpne? Kui saadame inimesele joonise, et ta lõigatakse keskkohast pooleks ja vihjatakse, et see ei ole lõplik, see võib olla kas vertikaalsuunaline või horisontaalsuunaline, siis …

Ega kõik ei olegi pelgalt „joonetõmbajad”. Olen kogenud nii hoolivust, kui sügavat hoolitsevust nii haigekassa, tervishoiu,  kodakondsusametnike, kui ka teiste „riigipalgaliste” poolt, see tähendab, et saab küll hoolivust üles näidata. Seda enam teeb muret tendents inimestest, kes ei mõista protsesside olemust ega liikumapanevaid jõude ja püüavad seda mõistmatust varjata usinalt reeglite rägastikuga. Veel üks keeld, veel üks trahv, veel … ja õnn saabub meie õuele. Ehee, tühjagi. Mitte midagi pole teha, kui me inimest kõigi arengute keskpunkti ei pane, vaid ajame usinasti järge „manuaalides”, siis vastatakse meile just sellesama mõõduga – hoolimatusega. Kiiresti.

 

PS. Hoolimatus on raske nakkushaigus. Sellesse tõppe oli nakatunud see seinarammija hispaanlasest rongijuht, kes ei hoolinud tema kätte usaldatud inimeste eludest, tal ei olnud lihtsalt aega hoolida. Pidi ta ju selle asemel telefoniga rääkima või oma kangelastegudest või oma „kangelastegudest” võrgustikku teavitama. Tulemus … Kergemas vormis nakatus ka meie rongijuht, keda lihtsalt ei olnud koolitatud inimesi informeerima (loe: hoolima). Istute poolteist tundi kinnises vagunis ja … olge vait, ärge kidisege … küll me teame mida teha. Tuttav? Niisuguse hoolimatusega võib iga hea asja ära rikkuda. Mnajh, raske nakkushaigus … pika peiteajaga.

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 163 „Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna, kus tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.”

 

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

Euroopa Nõukogu „Euroopa ajaloo ristteed” Argo 2012

Lk45 „Franz Grllparzer kirjutas oma Viini päevikus 18. Aprillil 1848:” Kui tore rahvas on austerlased! Nüüd arutavad nad, kuidas Saksamaaga ühineda, ilma et nad peaksid Saksamaaga ühinema! See läheb neil raskeks, umbes nagu paarikestel, kes püüab suudelda, olles seljad vastastikku!”

Antony Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012

Lk.52. „”Lisaks ohule pimendamise ajal vastu laternaposti joosta muutus suurimaks ohuks auto alla jäämine. Londonis sai 1939. aasta viimase nelja kuuga surma üle 2000 jalakäija.”

 

Monday, July 29, 2013

Teateid Bürokraatiamaailmast


 

Laisk-rammusal suveajal, mil igapäeva sagin, tööd, detailirohkus ja mured taanduvad ning silm pöördub igatsevalt virvendavasse kaugusse, vabaneb inimene koormavatest üksikasjadest ning leiab aega mõelda ka „silmapiiripoole asjadest”. Mida siis on settinud mälupanka viimasest poolaastast? Et kõik on halvasti? Loomulikult. Massimeedikuid kuulates on kogu elu vaid üks lõputu hädaorg, kuid õnneks on päriselu midagi rõõmsamat. No ma ise ei ole selle „kõik on halvasti” koolkonna pooldaja, ma arvan, et põhimõtteliselt läheb areng ikka õiges suunas ja elu läheb paremaks, aga … kadeduse uss pitsitab hinge, krt, teistel läheb veel paremini. Ma olen selline lõputu optimist ja arvan, et võik veel paremini teha. Pigem teeb tuska see, kui me oma võimalused kasutamata jätame. Ega me niisama ka ei tuku, ikka püüame muuta asju/olemist/protsesse paremaks. Reformimine on muutunud igapäevaseks, lausa liignimeks meie olemisele. Me muudkui reformime midagi, muudkui keerame jälle kõik pahupidi ja alustame otsast peale. Valvame, kontrollime, ei jõua järeldusi tehagi - nii kui  kolmandamal päeval muru tärganud ei ole, nii kohe traktoriga peale ja künname klumbi teistpidi segi, aga … kas on mõtet. Võib-olla peaks lihtsalt veidi ootama ja ebakohti klaarima? Inglise muru retsept on lihtne: pügad ja rullid, pügad ja … ja niimoodi kolmsada aastat järgimööda ning valmis see ongi. Inglise muru nimelt. Võib-olla selle pikatoimelisuse ja traditsiooniaustuse tõttu polegi neil põhiseadust, lihtsalt pügavad ja rullivad … ühiskonlikke suhteid. Teevad seda läbikaalutult ja läbiarutletult ja … ikkagi eksivad. Vahel. Juhtusin uurima üht „inglismannide” seadusprojekti, millel oli ka majandusmõjude analüüs manu. Mnjah, oli nagu hangete võrdlusleht (Seadusemuudatus, kui hange? Tõhusaim võidab!), millised oleksid tulud uue süsteemi juurutamisel, millised oleksid kulud (nii riigi, ettevõtjate, kui klientide osas), millised oleksid ärist väljumise kulud ettevõtjatele, riigikassale, millised optimaalsed ajahorisondid. Ei mingit kiirustamist ega rabelemist. Kiirustamine, ja rabelemine ei ole sünonüümiks paindlikkusele. Enamasti on rabistamine ebaküpsuse ja ebakindluse tunnus. Pigem panustaksin just paindlikkusse ja kindlus(turva) tundesse. Turvalisus ja usaldus on need, mis loovad parimad tingimuse arenguks, nii ühiskonnas tervikuna, kui ka tarbijatele, ettevõtjatele.

Mis sealt mälusoppidest suvekuumuses veel välja imendub? Ikka reformid? Just, reformidega on meil lahedalt, esimese hooga tuleb meelde, et uus avaliku teenistuse seadus pidi reformima avalikku teenistust, kuid … ilmselt tegi vaid kosmeetilisi muudatusi. Aga arvestades meie demograafilist olukorda ja ambitsioone, peaksime selle põhjalikult reformima, minema karistus/kontrolli ühiskonnalt  üle kodanikuühiskonna elementidele. Teistmoodi ei anna  „riie välja” nagu ütles vana rätsep. Haridusreform? Jällegi ütlemata tähtis valdkond, selles õnnestumine või ebaõnnestumine määrab meie saatuse pikkadeks aastateks. Haldusreform? Mnjah, seda võiks nimetada juba muinasjutuvestjate konkursiks. Kahju. Tegutseda oleks vaja, kuid … Siinkohal tekkiski mul selge arusaam, et meie reformid on kuidagi harali löömine, pole õiget sihti ega hoogu. Arvate, et eksin? Juhan Liiv kirjutas kunagi: „Kui seda metsa ees ei oleks …” Parafraseerides seda kuulsat ütlemist võiksime tänapäeval öelda, et kui neid kivinenud mõttemudeleid ees ei oleks … ,võiksime olla tunduvalt edukamad. Siinkohal ongi aeg endalt raputada kõik harjumuspärased detailid ja suunata pilk silmapiirile. Haldusreform, haridusreform, avaliku teenistuse reform ega teised muutused, mida ei nimetata reformideks, nende  eesmärgiks ei ole mitte kulude kokkuhoid vaid mingi inimeste elu paremaks muutva eesmärgi täitmine. Sealjuures ühesuunalise arengu täitmine. Üheaegselt kahes eri suunas liikudes … Mnjah, inimesel päädib see ilmselt mingi hirmsa närvihaigusega. Aga riigil? Näiteks ei ole vastuvõetav, et riik ja peamine linn ajavad täiesti vastupidist regionaalpoliitikat (riik toetab sõnades regionaalset tasakaalustud arengut ja peamine linn toetab tegudes „tulge kõik siia ehk maa tuleb täita tühjusega” poliitikat).

Edukad on olnud need, riigid, ettevõtjad, väejuhid,  kes on üheaegselt nii paindlikud, kui ka keskendunud oma tegevuses. Meie oludes tähendaks see vastata küsimusele: „Millist Eestit me tahame aastaks 2030? 2050?”.  Vastates sellele üldkuvandile võime me olla edukad oma väheste ressursside tõhusa kasutamise kaudu. Tänane „kannakate” tegemine on meie majandusele ja inimressursile sama räsiv nagu autorehv kummipõletaja käes. See on rahvusliku kapitali põletamine. Täna on meil veel kõik võimalused jätkata edukuse teel ja need kes arvavad, et „mis nüüd meie”, … „meie oleme nii väikesed”, … „meist ei sõltu midagi”, ütlen, teil ei ole õigus. Selline hala on vaid maskeering tehatahtmatusele, mugavusele, omandatud abitusele. Meeldetuletuseks, et  Pizarro (Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”) läks vallutama riiki, kus elas üle 10 miljoni elaniku ja et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitme saja tuhande mehelise armee. Kas neid, uljaid seiklejaid, oli vähe? Tavamõistes olematu salk, kuid hästi motiveeritud ja ühes sihis tegutsev. Cortezi 600 meheline salk oli samuti üldmõistes närune kamp, kuid Pizzarro 180 mehega lausa massiarmee. Seega väiksus ei loe, loeb õige, pikaajaline ja eesmärgipärane strateegia, loeb teha tahtmine. Seepärast ongi aeg vaadata natukene ringi, mida oleme teinud hästi, mida peaksime tegema paremini, kooskõlastama omavahel erinevad liikumised, ehk üks korralik reformide reform oleks just see mida me vajaksime, saaksime ümber korraldada oma finantsid (lõpetades mõttetud kulutused), leida uued tegevused, vabastada andekad ajud mõttetust tegevusest, anda inimestele selged lootused mõistlikul ajateljel (kui jätkame nii nagu praegu, siis …, kui teeme teistmoodi, siis …, mitte niimoodi, et kui teised teevad naamoodi, siis meie … nutame vaikselt patja). Mitte mingit mõtet ei ole meie haridusreformil, haldusreformil, ühistranspordi korraldusel ega riigi pidamisel, kui tädi Maali ja sauna Ants ei näe oma osa selles arengus. Kui näevad, siis hakkab tööle see kõige tõhusam kapital, mida F. Fucuyama nimetas sotsiaalseks kapitaliks. Muide see on just see, mis meil andis üüratuid dividende üheksakümnendate aastate jooksul, kuid näiteks Bulgaarias oli täiesti kängu jäänud, sumbudes vana ühiskonna mentaliteetidesse, üksteise vaenamisse. Selle kauni looduse ja toreda rahvaga maal, millel oleks võinud olla meiega võrreldes tohutu kasvupotensiaal, tõi sotsiaalse kapitali väärkasutus kaasa vaid arengupeetuse, õnneks ajutise. Ega me midagi sellist enda õuel ju näha ega kogeda taha? Ilmselt isegi ajutiselt mitte.

Kui laulusalm ütleb, et „ei ole üksi ükski maa”, siis samuti ei ole üksi ükski reform, kõik on kõigega seotud nagu ühendatud anumad. Kõik need mõttepojakesed, et paneme üha vaese valla teise vaese vallaga kokku ja nad hakkavad siis robinal töökohti maale looma või, et muudame riigiteenistuse veelgi kallimaks ja ebatõhusamaks sellega, et viima riigiasutused maale või et riik „peab looma” maale (Ebatõhusaid? Dotatsioonilüpsil põhinevaid?) töökohti on vanad, mõttetud ja ei toimi. Me peame endalt küsima, milline on see keskkond, see nüüdisaegne moodne, õigemini homne,  keskkond, milles inimene tahab elada? Mina olen neljandat põlve peamise linna elanik, minu juured on sügavalt lastus linnabetooni ja mina ei tunne mitte mingit nostalgiat maaelu vastu. Minu esivanemad tulid linna enam kui sada kakskümmend aastat tagasi, mil linnaelanikke oli tühine vähemus maa elanikest. Minu mälestused piirduvad vaid roppraskete põllutöödega abilise staatuses. See kogemus on minus tekitanud suure ja sügava tunde nende inimeste ees, kellel on pealehakkamist jätkata sellel põlisel raskel rajal. Samas tundub, et linnade uusasunikud, omamoodi majanduspõgenikud, püüavad maaelu nostalgiaga kompenseerida oma põgenemisest tekkinud tühjust ja süütunnet. Sellest deserteerimise süütundest püütaksegi teha „head” neile kes maale on jäänud. Head tegemisel pole mingit viga, kuid seda head püütakse teha vanamoodsalt nagu astuks ikka ja jälle sama reha otsa … „Riik peab …”. Kes see riik on? Meie olemegi ju riik, meie kõik koos maksame. (vägisi tahaks lisada kultuslause „ … meie oleme pealinnast”).

Vaid luues keskkonna võib osa inimesi tahta asuda või edaspidi kolida maale. Vaat seda keskkonda läbi pikaajaliste reformide peamegi looma. Looma seda homsele inimesele, mitte meie läbihigistunud alepõletajast esivanemale. Kui te küsite inimeselt maaelu kohta, siis on kohustuslik vastus „Oi jaa, see on tore, see on tarvilik, see on … „. Kuid kui te küsite täpsustavalt, „kas te läheksite maale elama?” Siis saate vastuseks, et „Ei, mis nüüd mina! Mina ei taha, minu kogu elu on linnas, töö, sõbrad, laenud, laste kool ja huviringid, veega kemmerg ja ülipood.” Nojah, kuid kui teil on need eelpool loetud asjad nii tähtsad, miks te arvate, et teistel ei ole need valikute tegemisel tähtsad? Miks te tahate, et te linnas teate, milline peab olem elu korraldus maal või kuidas endaga ja oma valitsemisega toime tulla? Kas see pole mitte kõrkus? Seega ainuke mida tuleb luua ja siin on tõesti riigil olla suunanäitaja ja rööpmeseadja, kuidas luua meeldiv elukeskkond kogu maal. Muide rööpaseadmisega tuli meelde, et teine niisama variserlik vastus küsimusele on kas teile meeldib rongisõit, siis vastus on „Otse loomulikult, väga vahva!”. Kuid kui küsite täpsemalt, millal sõitsite, kas lähete sõitma, siis saate vastuse, et „ Jah millalgi lapsepõlves ca 30 a tagasi sõitsin. Praegu küll ei sõida, meie perel on autod ja üldse, sõitku sellega teised”. Sama nostalgia ja enesepettus kui maaelu ihalusega. Mõtlete, et tühja selle teesklusega, aga ei ole niimoodi, et räägin nii nagu „peab”, mitte nii nagu on ja sellel ei ole mingeid järelmeid. Et see on vaid heli virvendus õhus? See ei ole õige. mitte ainult raha ei liigu ühendatud anumates vaid ka meeleolud liiguvad ühendatud anumates. Ja poliitikud kuulavad väga tähelepanelikult enne igat valimissessiooni, kõrv vastu maad, millised on meeleolud ja … Kuulevad, et rahvas tahab maaelu ja rongisõitu, … sinna raha summimegi. Kuid tegelikult on see signaal vale, see on mitte tuleviku hääl vaid nostalgiline enesepete, kõigest sellest johtuvaga.

Siit tuleneb, et maailm on muutuses ja tänapäeva maailmas on suurim tööstusharu  meelelahutustööstus. Kas ka poliitikat tuleb käsitleda, kui meelelahutust?  No olgu see parem meelelahutus, kui õudukas. Vähemalt nalja saab, kui aru saad. Või on see selline väikeste sammudega liikumine ei kuhugi? Liikumine ei kuhugi ei ole enam naljakas, see on juba õudukas.

Paneme ikka põhiolemused paika, kui me tahame kuhugi jõuda. OMAVALITSUSe mõte on selles et see tuleb ise toime oma majandamisega. Tuleb toime ja esindab piirkonna inimeste huve. Tuleb toime ja otsustab ühiselt, kuidas teenitud/kogutud raha kasutada. Selline on iseseisva peremehementaliteediga rahva tahe ja õigus. See, kes nõuab teiste raha on ülalpeetav ja tal on ülalpeetava õigused, mitte peremehe õigused. Kuni me selliseid ilmselgeid eksistentsi põhitõdesid eirame, niikaua me ka sellest lõputust võlumetsas /liida ja lahuta/ korrutamist ära ei jaga. Liitmine ja lahutamine ei ole mitte eesmärk vaid võimalus, et tekkib ennast valitseda suutev omavalitsus. Mängime mänge a`la koolipidaja on KOV, aga raha tuleb riigilt. Bussiliiklust korraldavad KOV ja MV, kuid raha tuleb … teadagi riigilt. Haigla on KOV oma, raha tuleb … Niikaua kuni on eraldatud tuluallikad ja nende kasutamine, pole ka mingit tegelikku OMA valitsust, on vaid kamp ülalpeetavaid, kes püüab saada võimalikult suuremat rahanutsakut kelleltki, kellegi arvelt OMA(le) valitsusele. Kogu tööndus ja edukuse näitaja on selles, kui edukalt toimus dotatsioonilüps. Haldus (või heldus?) reform pole mitte iseseisev reform vaid see peab olema kindlaks kiviks riigi ehituses (lahtiseletatult, meie kõigi heaolus). Me peaksime vaatama ette vähemalt kolmkümmend aastat, kuidas me riiki peame, vaid siis on võimalik reformida terviklikult, mitte sooritada pidevaid hädatappe haridusreformide, tervishoiureformide, politseireformide, avaliku teenistuse reformide jne reformide näol. Igaüks eraldi nendest reformidest võib olla õige, kuid kogumis … Kogumis on niimoodi, et võidame kõik lahingud, kuid kaotame sõja.

Visioonid võivad olla erinevad.  Kui meie visioon on selline, et me x aasta pärast tahame saada kontsentreeritud, ca 15 linnaga ja ülejäänud puutumatu loodusega uunikumiks, siis on see üks tee ning vajab teatud samme nii ühistranspordi, hariduse, kui meditsiini arendamisel. Kui see on hajaasutuslik nö. igal pool elamiskõlblik hea transpordiühendusega, haridusasustuse ja teenindusega, siis on see hoopis teine suund. Hoopis teised regulatsioonid, hoopis teised investeeringud, kuid üks on selge, mõlemat, sealjuures vastupidist suunda sõita üheaegselt ei saa.

Iga visioon vajab unistust. . Meil on unistus. Me unistame, et aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki majandust me tulevikus soovime, milline roll selles on ühistranspordil? Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas see on linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.  Regionaalpoliitika seisukohalt, nutikas  ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid „mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks.

See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku. Meie arvates on

Eesti Arengumootoriks: Ülihea Ühine transport + Ülihea Elektrooniline side + Ülihea (asjakohane) Haridus.

Kui nüüd veel võtta kogu see tänane ebaratsionaalsus ( haldussuutmatus, vastutuse hajutamine, isevalitsuslik suhtumine, kindluslosside ülalpidamine, ebaproportsionaalset kallid teenused, dotatsioonid jne.) ja konverteerida see tänapäevase haldussuutlikkuse,  ja põhiline tihedasse ja hästitoimivasse IT süsteemi, maanteevõrku, ühistranspordi süsteemi ja haridussüsteemi, anname inimestele, olenemata sellest kus nad töötavad või elavad  seda, mida nad vajavad: töökohad, regionaalse tasakaalustatuse, professionaalse teeninduse ja võimaluse pääseda liikuma.

Arengufondi poolt veetud konverentsil „Kasvuvisioon 2018”  kujunes  osalejatel välja  sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018 so.:  avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik,  innovaatiline,  sõbralik, nutikas, koostööl põhinev,                                               meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. Ilus.  Kui selles pilves väljendatu oleks meie eesmärgiks, nagu majaehitamise projekt (millele on lisatud tehniline lahendus ehk milliseid reforme selleks peame tegema alates haldamise reformist kuni haldusreformini), siis mitu punkti aitab meid edasi mullune ja tulevane  riigieelarve sellise toreda visiooni saavutamiseks? Kas me majaprojekti näitel valame alles vundamenti või viimistleme juba korstnapitsi? Mitte ei saa aru, aga väga tahaks! Kas me eelarve ja eelarvestrateegiaga mõõdame ikka õigeid asju? Või ainult jagame? Kas teeme õigeid otsuseid?  Kas läheme õiges suunas? Kuskilt on jäänud meelde, et Singapuris on  14 % dollari miljonääre. Kahe inimpõlvega on arengumaast saanud juhtiv  … misasi? Igatahes koht kuhu tahetakse tulla ja jääda. Tegemist pole ideaalpildiga, kuid kahe inimpõlve jooksul tehti planeeritult enam-vähem õigeid otsuseis st. vähem tehti valesid ja enam tehti õigeid. Ma tahaksin, et ka meie teeksime õigeid otsuseid rohkem, kui neid mitte nii õigeid.

Tänaseks oleme eksinud võltslubaduste ja tühitegemiste võlumetsa. Reformidel peab olema eesmärk, sealjuures ühtne ja ühesuunaline eesmärk. Kui te lasete endale rätsepal uue ülikonna valmistada, siis ei ole see just hea maitse märk, kui teil üks varrukas on ruuduline, teine mummuline, püksisäär triibuline vasak hõlm roosakas ja krae kullakarvaline, kui  te just … klounina ei tööta. Vaadake, te kulutate materjali, raha, tööjõudu ja aega ning saate ülikonna … mida ei sünni kanda. Nii ka reformidega. Niimoodi toimetada on ohtlik.

Tere tulemast ohutsooni .


Targutusi:

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 118 „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. … Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada …”
Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meilplaneerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?”  „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.”

Jne.
Lk 81 „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.”
Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011
Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”
Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000
Lk 466 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et tema saaks tema jälgedes käia.”
Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”

 
 
 
 
 



Wednesday, July 17, 2013

Maksuökonoomiline „angersäga”.


 

Mulle maitseb värske hapukurk, selline päev-kaks laagerdunud, värskendav, krõmps ja igati mõnus. Tundub, et ka ajakirjandusse on jõudnud kohale esimesed värske-hapukurgid? Mitte kuidagi teisiti ei oska nimetada seda, et keset rahulikku suveaega on püsti aetud küsimus toidukaupade käibemaksu alandamisest. Oma olemuselt on tegemist ühega neist lõpututest poliitinimeste „head teha” tahtvate projektiga, mis kukuvad välja nagu alati. Seega kallilt ja kehvasti.  Üldinimlik on, et me tahame olla head,  aidata neid kaaskodanikke, kes ise hästi (objektiivsetel põhjustel) toime ei tule. Kuid ka hea tegu peab olema läbi mõeldud, et see sattuks abi vajajale, oleks ülejäänud inimeste suhtes mõistlik ning poleks ülemäära keeruline ning kallis administreerida. Esmapilgul lihtne lahendus ei ole veel õige lahendus

Alustame lihtsamast. Laias laastus on maailmas olemas kaks hinnakujunduse süsteemi: hindade riiklik kinnitamine ja turul konkurentsi kaudu kujunev hind (nende vahele jääb üpris keeruline ja ebarõhus mutantide tsoon kooskõlastatud hindadest ja reguleeritud konkurentsist). Ise olen selle esimese meetodiga seisnud silmitsi riiklike hindade kehtestamisega puruvanakestele ja jahuussidele. Naljakas? Pigem kurb.Vaid esimesel meetodil võib hind kujuneda niimoodi, et hind saadakse komponentide summana ehk aritmeetika reeglite järgi. Turul kujunevate hindade reeglid on karmid, kuid lihtsad: ostjalt tuleb võtta nii palju raha, kui vähegi võimalik ja kui palju ostja endalt võtta lubab. Seepärast ei saagi me vabalt kujunevate hindade puhul rääkida sellest, et mingi alanev komponent alandab ka hinda. Sekkumine hinnakujunduse loomulikesse protsessidesse on alati ohtlik. Eriti ohtlik on „heategevuslik” sekkumine iga üksiknähtuse puhul. Selles reas on näide, et ühe süsteemihäire järelmina tekkis kohe plaan kehtestada piirhinda elektrile või suutmatus ohjeldada piraattaksosid viis plaanini kehtestada taksodele piirhinnad. Alati tundub meile, et midagi piirates, teeme me targasti (vähemalt tunneme me ennast targana), kuid näiteks jõele mõtlematult tammi ehitamine tekitab vaid üleujutuse, koos sellele järgneva läbimurdega.  Kas me mõistame mingit majandustingimust muutes ka sellest tulenevaid pikemaajalisi muutusi. Käibemaksu jutt tuletab meelde vana lorijuttu, kui üks mees küsib teiselt: „Kas sa tead, milleks lennukil propellerid on?”. „ Muidugi tean” ütleb lahke vastaja, „selleks et pilootidele tuult lehvitada.” „ Kas ise tulid selle mõttekese peale” küsib esimene? „Muidugi!” „ Kuidas?” „ Kinos nägin, nii kui propellerid seisma jäid, nii hakkasid piloodid higistama”. Mnjah, tundub ju naljakas. Kindlasti on tore, kui elus on rohkem nalja kui kurbust, kuid igat nalja ei maksa ikka ellu ka juurutada. Mulle tundub, et just praegu on selline aeg, et ei suudeta eristada põhjuseid ja tagajärgi ning … lähemegi lihtsustamise naljakat teed mööda.

Selleks, et arutada käibemaksu osast toidukaupadele, peaksime mõistma hinnaanatoomiat. Meie sissetulekutega on niimoodi, et olenemata nende suurusest on väljaminekutel oma kindel hierarhia. Esiteks makstakse ära maksud, siis pangalaenud, seejärel elekter, vesi, soojus ning alles siis … saame me iseseisvalt otsustama hakata, mida osta, mida mitte. Selles vabavaliku hierarhias ongi esimeseks grupiks toiduained, seejärel transport (et tööl käia) ja kui raha üle jääb, siis … Just toidukaubanduses toimub nö esimene meie enese poolt otsustatud aktsioon, mil me anname oma isikliku otsustuse korras raha käest (enne seda on kõik raha liigutamised toimunud niimoodi, et meilt on raha võetud, meie otsustest sõltumatult). Seepärast on toiduainete tootmise/müügi ahelal kõige suuremad võimalused oma hindu, kuidas seda nüüd viisakalt öelda  … võib-olla … kujundada? Üheks võimsaks hinnakujundajaks on konkurents,  tuleb tunnistada, et meie toidu tootmise/impordi/müügi ahelas toimib tõsine konkurents. Ütleme, et toimib lausa halastamatu konkurents. Konkurents on nii tootjate, töötlejate, maaletoojate, kaupmeeste, kui ka nende erinevate kombinatsioonide vahel. Sellest vaatepunktist lähtudes oleks väljavaated hindade alanemisele head. Kuna turuosalisi on meie turu jaoks, olenevalt olukorrast välisturgudel, liiga vähe või liiga palju, siis oleneb konkurentsi aste väljaveo võimalustest, ehk kriisiaegadel püütakse kõike koduturul turustada, mis omakorda tähendab, et kõik elavad „lahjalt”. Sellistes tingimustes jääb ainsaks hinna piirajaks tarbija võime ja tahe osta. Kas sellistes tingimustes on võimalik, et hinnakomponendi alandamine alandab toote lõpphinda? Kas meie tarbija suudab olla aktiivseks „hinnapiduriks”?

 Nagu eelpool tõdesime, turureeglite järgi võetakse meilt täpselt nii palju raha, kui vähegi võtta annab ja kui palju me ise oma käitumisega võtta lubame, mis tähendab, et hinnad ei lange? Seda olukorda võiks nimetada hinnaootuseks. Hindu ei muuda mitte ainult majanduslik sund vaid suuresti meie … meeleline seisund. Hinnaootus on selline huvitav tarbija mentaalne seisund, mil ta usub, et hind võib tõusta või langeda. Kui ta usub, et see tõuseb, siis see tõusebki, sest enesele aru andmata on ostja andnud signaali, et ta on valmis rohkem maksma. Või vastupidi. Kas keegi usub, et toidukaupade hinnad meie majandusruumis, meie traditsioonidega ja tarbija hoiakutega langevad? Piinlik vaikus? Mis te arvate, mis seejärel toimub? Kuna tung hindu tõsta on ettevõtja seisukohalt, peale süvakriisi vastupandamatu, tarbija on harjunud teatud hinnatasemega ehk tal on hinnaootus, siis ei saa hinnad langeda. Isegi need kes lubavad, et hind jääb käibemaksu alandamise võrra madalamaks, põrkavad kokku objektiivselt hindu, nimetame neid hellitavalt,  korrigeerivate faktoritega (toorme hinna tõus, elektrihinna kõikumised, rendid jne), mis tõstavad hindu. Viivu aja pärast ei mäleta enam keegi, mille pärast tõsteti hindu, kas selle pärast, et sai tõsta või selle pärast et tuli tõsta. Seega oleme esialgses ringis tagasi, turg tasandab hinnad ja meilt võetakse täpselt nii palju, kui me oleme valmis andma. Üks nüanss on küll, eelarves on auk. Ja siis hakkab seesama seltskond „head tegijaid” otsima uut „head tegemise” projekti, nagu näiteks automaksu kehtestamine, et lapsi aidata, teemaksu kehtestamine selleks, et … maksumaksu kehtestamine selleks, et … Mitte oma isiklikku raha võib kulutada lõpmatutes määrades. Kuid see ei olegi ju nende „head tegijate” isiklik raha, see on meie ühine raha. Nüüd siis juba raisatud raha.

 Seega hinnakomponendi muutus ei muuda hindu, küll aga saavad veidi lihtsamalt hingata toidutootjd/maaletoojad/kaupmehed. Muidugi tahaksid kõik hindu langetada, sest siis kasvab käive, kuid … Tekkib omamoodi toidu tootmise/müümise ahela, mitte tarbija doteerimine. Nojah, me võime muidugi ennast lohutada ka sedapidi, et ettevõtjatele jääb rohkem raha, saavad maksta rohkem palkadeks ja maksudeks. Kuid see ei ole ju muutuse esialgne mõte, õigemini on see esialgsele mõttele vastupidine mõte, sest soosib ettevõtjaid, mitte algideena kilbile tõstetud abivajajaid. Kas suudab see lisaressurss genereerida majanduskasvu? Vaevalt. Kui asjalood oleksid nii lihtsakoelised, siis polekski vaja mingeid tarku uurimisi ega nuputamisi, kaotame maksud ära ja majandus kosub mühinal.

Sellega võiksime loo lõpetada, aga … Nagu viirus oleks pudelist lahti lastud, üha uued ja uued nakatunud teatavad, kuidas just nende sektoris oleks vaja maksusid vähendada. Vahva. Kõik tahaksid vähem makse maksta, poliitilised „kõike head tegijad”, põllumehed, töötlejad, EHRL ja KL jne. võistlevad milline võiks olla käibemaks kas 14%, 9% või lausa 0%? Mida kõike head see maksulangetus endaga kaasa tooks, küll kvaliteedi tõus, maksedistsipliini paranemist , tootearendust jne. Nämma, „seda kassid ostaksid”! Tõsiasi on küll see, et ikka ja jälle on tegemist  ühe argumendi väljakangutamisega kogu majandusmustrist. Peatugem korraks. Aga võib-olla polegi vaja … makse maksta? Võime ju näiteks Sisekaitseakadeemia asemel võtta kasutusele Isekaitseakadeemia ehk igaühele oma kaigas, tohtri asemel läheme kohaliku ravitseja juurde - viime püti piima ja saame vastu head koirohuleotist. Igati naturaalne värk ehk naturaalmajandus. Ja mis peamine, ühe hoobiga mitu head asja lahendatud, pole riiklikke kaitse/tervishoiukulutusi ja … korruptsioon on ka välja juuritud. Niikaua kuni keegi kogukonnast veel kirjutada ja lugeda oskab võiv ju ümbruskonna lapsed kokku koguda ja … Nojah, see oleks ju pöörane. Kuid kui pöörasust rakendad X% võrra, kas see ei ole pöörane?

Mõni mõttekene on päris üllatav, et mitte öelda ehmatav. Pärast käibemaksualaste artiklite ilmumist väitsid peale pisikest mõttepausi just kaubanduskettide esindajad, et kui käibemaks oleks toidukaupadele madalam, siis langeksid ka nende kaupade hinnad. Päris huvitav hinnakujundus. Oeh! Mäletan veel seda aega kui seisin silmitsi hindade tegemisega jahuussidele ja puruvanakestele, kiluvõileibadest rääkimata. Ühesõnaga plaanimajandus. Kas hind kujuneb selliselt, et ettevõtja vaatab, milline on riigi poolt lisanduvad maksud või millist hinda saab turult küsida?  Muidugi võib hinnakujundust vaadelda lihtsustatult (plaanimajanduslikult, jahuussi meetodil), et mul on vaja oma kulud katta, kuid see aeg on ammu möödas.  Tänapäeval pean ma turul aktsepteeritavatesse kuludesse mahtuma. Kogu jutt tõstatab hoopis teise huvitava küsimuse.Kui kaubandusel on juurdehindlus 20 % ja kasum „nullilähedane”, kas need on siis ratsionaalsed kulud? Pigem peaksime küsima, kas me  maksame  selles kulus kinni ka kogu ebaratsionaalsuse? Kas need uhked kaubanduspaleed ei ole meile liiga kallid?

Lubadustest. Kui kaupmehed lubavad, et nad alandavad toidukaupade hinda komponendi vähenemise võrra, siis … ma usun neid. See on samasugune vaga soov nagu me anname endale uusaastaööl, et me hakkame õhtuti jooksmas käima, et me ei söö enam kahe suupoolega torti, et me ei joo pangega viina, et me … Me usume sellesse, kuid nädala pärast, teeme erandi, et oleme liiga väsinud, või sünnipäeval ei kõlba torti ometi järgi jätta ja kuu aja pärast ei mäleta me enam mingit lubadust. Sama ka kaubanduses vabalt kujunevate hindadega.

Hoopis tuumakam on küsimus, kas kõigile kaupadele alandada, õigemini taastada endine käibemaks? Selle üle võiks arutada. Toonane tõstmise aktsioon oli põhjustatud erakorralistest oludest ja oli oma olemuselt päästeoperatsioon. Kui need põhjused, miks käibemaksu tõsteti ära langesid, siis tuleks endine olukord kindlasti taastada. Muidu tekkib „liigne” raha, millega vaid lollusi tehakse. Pensioni II sambaga käituti kriisis ja kriisi järgselt korrektselt, raske trauma järgselt viidi sammas kui patsient dr Riigi poolt kiirelt kunstlikusse koomasse, et kogu süsteemi kaitsta ja kui süsteemne oht möödus, siis äratati ka patsient koomast. Sellist otsustavust ootaks ka teistes küsimustes. Muidu juhtub niisamuti nagu ajaloolise tulumaksuga, mis kehtestati ajutiselt kuninga sõjakäigu rahastamiseks. Sõditi ära ja maks unustati ka ära. Õigemini unustati koormis ära muuta. Kuulakem klassikuid „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.” R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk.137 . Kas meiegi ei võiks arendad sellist mõtteviisi?

Nüüd ka midagi kasulikku, mitte ainult arutamist/virisemist, paberi mustamist ja õhu võngutamist, et hinnad on kõrged. See lõputu hädajorin, et keegi peaks midagi tegema, et dr Riik peaks, et … keegi teine peaks … Ei pea! Tarbija on kuningas. Kas teie olete Kuningas? Meie järjekindlus määrab millise hinnaga, mitte ainult kaupmees vaid kogu tarneahel, saab meile mingit kaupa pakkuda. Mida laisemad oleme, seda laisemaks kasvatame ka tarneahelat, mida valivamad, seda paremas konkurentsivõimes on ka nemad. See on meie valikute ja mugavuse/töökuse küsimus. Mina näiteks ei osta kaupu, mis on üle minu kehtestatud hinnapiiri. Mõelge niimoodi, et teie oletegi hinna kehtestaja. Teie kehtestate hinna nii iseendal, kui ka müüjatele. Põhimõtteliselt.  Alati. Ehhee, ja elu tundubki päikselise.

Lüües kokku valikulise alandamisettepaneku  „kasud”, siis vaatab sealt vastu ümmargune miinusnull ja teise poole osas kõiki täiendavaid töid ja kulusid arvestades priske lisakulu. Erinevate käibemaksumääradega süsteemi loomine on kallis ja segadusttekitav. See on nagu angersäga, ei ole see ei angerjas ega säga. Kui kulinaarias võib sellele lisaväärtust anda huvitav maitse või uudsus, siis maksuökonoomiliselt on see tõeline õudusunenägu, koos pideva kompamisega, kus lõppevad toiduainete piirid. Lisaks sellele tekkib küsimus, kuidas kahekümne protsendilise käibemaksuga lihatööstusest väljuvast rümbast järsku kaupluses üheksa protsenti saab? Või tähendab see ikkagi kogu tootmistsükli maksumäära vähendamist? Kuhu piir tõmmata? Kas seemnevilja kohale? Aga väetised/mürgid, kui õigeid agrotehnilisi võtteid kasutada, siis tuleb hooaja jooksul vilja umbes 28 korda mürgitada ja väetada? Oeh! Terve hunnik erinevaid arvepidamisi, tõlgendusi, kohtuskäimisi. Ühesõnaga kogu süsteem muutub aeglasemaks, bürokraatlikumaks ja läheb kallimaks. Kui me päriselt head tahaksime teha neile, kes tõesti objektiivsetel põhjustel ei tule toime oma eluga, siis neid peaksimegi aitama. Peaksime kohe kindlasti aitama, kas neid järje peale aidates või sotsiaalprogrammidaga aidates. Oma upsakuses „head teha” ei tohiks toimivat süsteemi tuksi keerata. Läbimõtlemata heateod on kuriteod. Täitsa kurjad teod.